3-2-1-49-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-49-17

Otsuse kuupäev

Tartu, 14. juuni 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Villu Kõve ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Aleksandr Krivonogovi hagi Ascar Auto AS-i ja Hyundai

Motor Baltic Oy vastu 2782 euro 70 sendi ja viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. oktoobri 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 2-15-8843

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aleksandr Krivonogovi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3025 eurot 74 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aleksandr Krivonogov, esindaja vandeadvokaat

Katrin Sarap

Kostja Ascar Auto AS, esindaja vandeadvokaat Klen Laus

Asja läbivaatamise kuupäev

15. mai 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. oktoobri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8843 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada D.A.S. Õigusabikulude Kindlustuse Aktsiaseltsile kassatsioonkaebuselt tasutud

kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aleksandr Krivonogov (hageja) esitas 11. juunil 2015 Harju Maakohtule hagi Ascar Auto AS-i

(kostja I) vastu, milles palus kostjalt välja mõista 2782 eurot 70 senti ning viivise 19 eurot 3 senti ja

edasi seadusjärgses määras alates hagiavalduse esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni.

25. augustil 2015 esitas hageja taotluse kaasata kostjana menetlusse ka Hyundai Motor Baltic Oy

(kostja II), paludes rahuldada haginõue solidaarselt mõlema kostja suhtes. Maakohus kaasas

27. augusti 2015. a määrusega kostja II menetlusse. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.

Hageja väitel sõlmisid hageja ja Swedbank Liising Aktsiaselts (SBL) 27. aprillil 2012

liisingulepingu, mille esemeks oli kostja I müüdud sõiduk Hyundai H1 (sõiduk), garantiitähtajaga 36

kuud. 15. mail 2013 vahetati sõidukil garantiiremondi käigus välja turbolaadur. 6. augustil 2014

pöördus hageja kostja I poole sõiduki rikkega ja kostja I tuvastas, et turbolaadur on katki. 7. oktoobril

2014 teatas kostja I, et keeldub juhtumit garantii korras lahendamast, sest garantiitähtaeg on

lõppenud. Kostja I parandas sõiduki 11. mail 2015 ja hageja tasus tööde eest 2782 eurot 70 senti.

Turbolaaduri suhtes kehtis müügigarantii. 15. mail 2013 vahetati turbolaadur välja ja sellega algas

turbolaaduri suhtes esialgse garantiiga sama kestusega uus garantiiperiood. Garantiitingimuste

kohaselt ei pikene garantiitööde tegemisel garantii kogukestus, kuid see ei välista garantii pikenemist

üksiku vahetatud osa suhtes. Samuti eeldatakse võlaõigusseaduse (VÕS) § 231 lg 4 p 2 järgi

tarbijalemüügi puhul, et garantiiajal asendatud asjale antakse algse müügigarantiiga sama kestusega

uus garantii. Kostjad vastutavad ka turbolaaduri müügilepingu tingimustele mittevastavuse eest. Osa

asendamisel kohaldub VÕS § 218 lg 2. Hageja nõuab kostjatelt sõiduki remondiks tehtud kulutuste

hüvitamist. Alternatiivselt on hagejal enda arvates kostjate vastu kahju hüvitamise nõue, sest kostjad

on rikkunud sõiduki garantiitingimustest tulenevaid kohustusi, põhjustades sellega hagejale kahju.

Hüvitiselt tuleb maksta ka viivist.

2. Kostjad hagi ei tunnistanud ning palusid jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja I arvates kehtis sõidukile viieaastane tehasegarantii sõiduki esmaregistreerimisest 20. juunil

2008 Läti Vabariigis. Seega kehtis garantii 20. juunini 2013. Garantiitingimuste kohaselt tuleb

tehasegarantiist tulenevad nõuded esitada kostja II, mitte kostja I vastu. Isegi kui hagejal on nõue

kostja I vastu, on see põhjendamatu. Garantii raames vahetatud osadele ei kehti pikem

garantiiperiood kui tehasegarantii kogukestus ning hageja viidatud VÕS § 231 lg 4 p 2 ei kohaldu.

Samuti ei kohaldu garantiitööde raames väljavahetatud osadele VÕS § 218 lg 2. Kostja I ei vastuta

turbolaaduri väidetava puuduse eest. Sõidukit ja turbolaadurit kasutati kostjale I teadmata tingimustes

ca 15 kuud ja sõiduk läbis selle aja jooksul koguni 78 000 km, ühtki pretensiooni turbolaadurile

hagejal selle aja jooksul ei olnud. Turbolaadur läks katki mootori kahjustumise ja õlivõtja

ummistumise tõttu karteris. Põhjendamatu on ka hageja alternatiivne kahju hüvitamise nõue. Kostja I

ei ole rikkunud sõiduki garantiitingimustest tulenevaid kohustusi ega keeldunud lepingut kohaselt

täitmast. Alusetu on ka viivisenõue.

Kostja II arvates ei saa hagejal olla tema vastu nõuet. Kostja II on Hyundai sõidukite maaletoojana

nende tootja esindaja Baltikumis ega müü sõidukeid lõpptarbijale. Hageja ees saab vastutada kostja I,

kes sõlmis Hyundai volitatud esindajana sõiduki müügilepingu. Hagejal ei ole õigust pöörduda otse

kostja II vastu. Kostja II nõustus kostja I käsitlusega tehasegarantii lõppemise kohta. Turbolaaduri

purunemise põhjustas eelduslikult vajalikus koguses õli puudumine. Õlitaset pidi esmajärjekorras

jälgima sõiduki kasutaja.

3. Harju Maakohus rahuldas 8. aprilli 2016. a otsusega hagi kostja I vastu ja mõistis kostjalt I hageja

kasuks välja 2782 eurot 70 senti ning viivise 19 eurot 3 senti ja alates 12. juunist 2015 põhivõlalt

VÕS §-s 113 sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni (kuid mitte rohkem kui 2763 eurot

67 senti). Hageja nõue kostja II vastu jäi rahuldamata. Maakohus jättis hageja menetluskulud kostja I

kanda ning mõistis temalt hageja kasuks välja 2877 eurot 38 senti ja viivise sellelt VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Kostja II menetluskulud

jättis maakohus hageja kanda ja mõistis temalt kostja II kasuks välja 1437 eurot 60 senti.

Maakohtu otsuse põhjenduste järgi on hagejal VÕS § 365 lg 1 alusel müügi- või garantiilepingust

tulenev nõudeõigus kostja I vastu. Kostja II vastu esitatud nõue jääb rahuldamata. Pooled ei vaidle, et

hageja ja kostja II vahel ei ole lepingulist (müügi- ega garantiilepingulist) suhet. Seega ei vastuta

kostja II hageja ees lepingulisel alusel. Samuti ei ole kostja II tekitanud hagejale kahju lepinguvälisest

suhtest tulenevalt. Pooled ei vaidle, et viieaastane garantii algas hageja sõiduki registreerimisest

20. juunil 2008 ja lõppes 20. juunil 2013. Ei vaielda ka selle üle, et kostjad oleks hagejale pakkunud

täiendavat (pikemat) garantiitähtaega. Asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja I oleks

puuduse kõrvaldamisel 6. augustil 2014 pakkunud uuele turbolaadurile ja/või selle vahetamisele uut

garantiilepingut. Seega lõppes garantiileping sõidukile 20. juunil 2013 ja hagejal ei ole kummagi

kostjaga garantiilepingust tulenevat suhet.

Tuvastatud asjaoludel vastutab kostja I hageja ees VÕS § 218 lg 1 alusel. Pooled ei vaidle

tarbijamüügilepingu sõlmimise üle. Ei vaielda ka selle üle, et kostja I aktsepteeris hagejale müüdud

asja puudust ja kõrvaldas selle (vahetas turbolaaduri) ning et vahetatud turbolaaduri puudus ilmnes

6. augustil 2014, s.o umbes 15 kuu möödumisel selle vahetamisest. Hageja on VÕS § 218 lg 2 järgi

tõendanud, et ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus (puudus) oli olemas asja üleandmise ajal,

s.o uue turbolaaduri paigaldamisel 15. mail 2013. Kohtu määratud ekspertiisist järeldub, et

turbolaaduri kahjustumist ei põhjustanud hageja sõiduki väär kasutamine, vaid sõiduki mootori

õlisüsteemi puudulik töö. Samuti nähtub ekspertiisist, et ka esimene turbolaadur lekkis

väljavahetamise hetkeks õli, kuid ei olnud täielikult hävinenud. Eksperdi arvamuse põhjal saab väita,

et turbolaaduri rikke põhjustanud tegurid olid olemas juba hagejale uue turbolaaduriga sõiduki

üleandmise ajal. Hagejal on õigus nõuda kostjalt I täitmise asemel kahju hüvitamist (VÕS § 115 lg 1).

Hageja andis kostjale I tähtaja puuduse kõrvaldamiseks, kuid kostja I keeldus seda tegemast. Pooled

ei vaidle, et hageja kandis kahju 2782 eurot 70 senti. Kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-

eesmärgiga. Kostja I ei ole tõendanud, et tema rikkumine oleks vabandatav. Kahju tekkimine oli asja

müümisel kostjale I ettenähtav ning hagejal kahju tekkimise ja kostja I rikkumise vahel on põhjuslik

seos. Kostja I võlgneb hagejale VÕS § 113 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 järgi ka

viivise. Pooled ei vaidle selle üle, et viivisenõue muutus sissenõutavaks 11. mail 2015.

4. Kostja I palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi tema vastu

rahuldati, ning jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Hageja palus jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning

menetluskulud kostja I kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 28. oktoobri 2016. a otsusega apellatsioonkaebuse ning tühistas

maakohtu otsuse ja jättis hagi kostja I vastu rahuldamata. Ringkonnakohus jättis kostja I maakohtu- ja

apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda, märkides, et menetluskulude rahalise suuruse määrab

kindlaks asja lahendanud maakohus.

Ringkonnakohus kontrollis maakohtu otsust vaidlustatud osas, s.o osas, milles rahuldati kostja I vastu

esitatud hagi. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles kostja II vastu esitatud hagi jäeti

rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et hagejal ei ole alust nõuda kostjalt I 6. augustil 2014 tuvastatud turbolaaduri

rikke parandamist omal kulul, sest ei ole tuvastatud 6. augusti 2014. a seisuga kehtivat garantiisuhet.

Tehasegarantii möödus 20. juunil 2013 ning garantiitingimustest ei saa järeldada garandi tahet

pikendada garantii tähtaega garantii ajal vahetatud osale. Seda ei saa ka VÕS § 231 lg 4 p 2 alusel

eeldada, kuna garantii objektiks olnud asjaks, mille asendamisega seotud garantiid viidatud säte

reguleerib, oli sõiduk kui tervik, mitte selle iga osa eraldi. Garantiileping eeldab garandi sellekohast

kehtivat tahteavaldust, kuid praeguses asjas ei ole tõendatud kostja I (kui sõiduki müüja ja samas ka

15. mai 2013 garantiiremondi tegija) tahet anda garantii 15. mai 2013 remondi käigus vahetatud osale

(seda ei väitnud ka hageja). VÕS §-d 230 ega 231 ei anna alust ka seaduse alusel tekkivaks

garantiiks.

Kostja I ei vastuta ka asja müügilepingu tingimustele mittevastavuse eest (VÕS § 218 lg 1).

Vastupidisele seisukohale asudes ületas maakohus hagi piire ja tugines asjaoludele, millele hageja

nõude alusena ei tuginenud. Hageja tugines hagis oma nõude alusena 15. mail 2013 vahetatud osa

(turbolaaduri) puudusele, kuid maakohus rahuldas hagi, tuginedes sõiduki puudustele, milleks olid

tegurid, mis põhjustasid turbolaaduri rikkeid 2013. a mais ja 2014. a augustis ja mille olemasolu

järeldas maakohus sõiduki üleandmise ajal 27. aprillil 2012. Hageja esiletoodud asjaolude alusel ei

saa hagi rahuldada. VÕS § 218 lg 1 alusel on kostja I vastutuse eelduseks see, et turbolaaduri osas on

hageja ja kostja I vahel kehtiv müügileping. Hageja ei toonud esile asjaolusid, mille alusel saaks

tuvastada, et garantiiremondi korras paigaldatud turbolaaduri oleks hageja ostnud kostjalt I. Kostja I

on sellist suhet eitanud, tuues esile, et tema tegi remondi sõiduki tootja kulul. Isegi juhul kui

garantiiremondi korras paigaldatud turbolaaduri suhtes oleks tuvastatav müügisuhe, ei oleks

tõendatud, et remontimisel kasutati ebakvaliteetset turbolaadurit. Hageja ei ole VÕS § 218 lg 2 järgi

tõendanud turbolaaduri puudust (ebakvaliteetsust). Eksperdi järelduste kohaselt põhjustas 6. augustil

2014 turbolaaduri kahjustumise sõiduki mootori õlitussüsteemi puudulik töö, kuid mootori

õlisüsteemi puuduliku töörõhu põhjuseid ei olnud võimalik välja selgitada. Seega ei jõudnud ekspert

järeldusele, et 6. augusti 2014 rikke põhjuseks oli ebakvaliteetse (või muu puudusega) turbolaaduri

paigaldamine 15. mail 2013 ja mingeid kaugemale ulatuvaid järeldusi ei saa eksperdi arvamusest

teha. Samuti ei saa 15. mail 2013 paigaldatud turbolaaduri puudust tuvastada hagiavaldusele lisatud

tõendite (liisinguleping, tootjagarantii tingimused, 15. mail 2013 ja 11. mail 2015 tehtud tööd) alusel.

Esitatud asjaolude alusel sai hageja ja kostja I vahel 15. mai 2013 remondi tõttu tekkida

tarbijatöövõtusuhe VÕS § 635 lg-te 1 ja 4 mõttes, kuid kostja I ei saa töövõtjana VÕS § 642 lg 2

alusel hageja ees vastutada, sest hageja ei ole tõendanud, et paigaldatud turbolaadur oli puudustega.

Hageja leiab ekslikult, et kostja I on turbolaaduri puuduse omaks võtnud. Kostja I 10. juuli 2015

vastusest omaksvõttu ei nähtu. Kostja I võttis omaks, et turbolaadur oli katki 6. augustil 2014, kuid

pooled selle üle ka ei vaidle.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta maakohtu otsus

muutmata või saata asi madalama astme kohtule tagasi uueks arutamiseks. Menetluskulud palub

hageja jätta kostja I kanda.

Hageja arvates tõlgendas ringkonnakohus garantiitingimusi valesti. Garantiitingimustest ei nähtu

selgelt, et vahetatud osa (turbolaaduri) suhtes ei hakka kulgema uus garantiiperiood. Samuti leidis

ringkonnakohus ekslikult, et asjas ei kohaldu VÕS § 231 lg 4 p-s 2 sätestatud eeldus. Hageja kui

tarbijast ostja on jäetud garantii kohaldamisel põhjendamatult ebasoodsasse olukorda.

Ka juhul kui turbolaadurile ei rakendunud garantii, leidis ringkonnakohus valesti, et turbolaaduri

puudus ei ole tõendatud. Ringkonnakohus jättis oma sellekohase järelduse põhjendamata.

Ringkonnakohtu see seisukoht on ka üllatav, sest pooltele ei selgitatud, et ringkonnakohus peab

maakohtu tuvastatud asjaolusid vääraks ja hindab tõendeid teisiti. Hageja selgitused turbolaaduri

puuduse kohta jättis ringkonnakohus tähelepanuta. Ringkonnakohus leidis valesti, et kostja I ei

võtnud turbolaaduri puudusi omaks. Menetluse alguses nõustus kostja I turbolaaduri puudustega ning

esitas selle kohta vastuväited alles edaspidises menetluses.

7. Kostja I vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata,

ringkonnakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi

tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus

rahuldatakse.

9. Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset ja hageja nõude õiguslikku alust (I), seejärel aga kostja I

vastutust garantiist (II) ja müügilepingust (III) tulenevalt. Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud

otsustused (IV).

I

10. Hageja palus mõista kostjatelt enda kasuks solidaarselt välja 2782 eurot 70 senti ning viivise

sellelt 19 eurot 3 senti ja edasi VÕS § 113 lg 1 teise lause järgses määras alates hagiavalduse

esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni.

11. Maakohus rahuldas hagi kostja I suhtes ja jättis rahuldamata kostja II suhtes. Maakohtu otsuse

vaidlustas hagi rahuldamise osas apellatsioonimenetluses kostja I. Hageja maakohtu otsust kostja II

suhtes hagi rahuldamata jätmise osas ega kostjalt I piiratult tulevase viivise väljamõistmise osas ei

vaidlustanud.

Seega on maakohtu otsus kostja II suhtes hagi rahuldamata jätmise osas TsMS § 456 lg 4 teise lause

järgi jõustunud. Seda vaatamata sellele, et ringkonnakohus on otsuse resolutsioonis ekslikult

märkinud, et tühistab maakohtu otsuse (tervikuna). Ka ringkonnakohtu otsuse põhjendustes

(ringkonnakohtu ostuse p 52) on märgitud, et ringkonnakohus ei kontrolli maakohtu otsust hagi

kostja II suhtes rahuldamata jätmise osas.

Kassatsioonimenetluse esemeks on üksnes haginõue kostja I suhtes. Otsus on jõustunud ka kostjalt I

tulevase viivisenõude osalise rahuldamata jätmise (summalise piiramise tõttu) osas.

12. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

· sõiduk registreeriti esmaselt Läti Vabariigis 20. juunil 2008;

· hageja ja SBL sõlmisid 27. aprillil 2012 liisingulepingu, mille alusel osteti kostjalt I sõiduk ja

anti samal päeval ka hagejale üle;

· 15. mail 2013 vahetati sõidukil garantiiremondi käigus välja turbolaadur ja tehti muid töid;

· 6. augustil 2014 pöördus hageja kostja I poole sõiduki rikkega ja kostja I tegi kindlaks, et

sõiduki turbolaadur on katki;

· 7. oktoobril 2014 teatas kostja I, et keeldub juhtumit garantii korras lahendamast, sest garantii

on lõppenud;

· kostja I parandas sõiduki 11. mail 2015 ja hageja tasus tööde eest 2782 eurot 70 senti.

13. Hageja palub mõista kostjalt I enda kasuks välja 2782 eurot 70 senti. Selle summa tasus hageja

kostjale I sõiduki remondi eest ja nõuab nüüd selle hüvitamist. Hagis viitab hageja nõude õigusliku

alusena VÕS § 115 lg-le 1 ja § 222 lg-le 5, tuginedes nii müügilepingu kui ka garantiilepingu

rikkumisele. Kolleegiumi arvates saab hagi rahuldamine tulla kõne alla mõlemal õiguslikul alusel.

14. Hageja viivisenõude aluseks saavad olla VÕS § 113 lg 1 esimene ja teine lause ning lg 2 esimene

lause, tulevase viivise osas ka TsMS § 367.

Viivisenõude rahuldamine sõltub põhinõude rahuldamisest. Maakohtu otsuse järgi ei vaidle pooled, et

viivisenõue muutus sissenõutavaks 11. maist 2015.

15. Maakohus on õigesti märkinud (vt maakohtu otsuse lk 5), et hageja saab tulenevalt VÕS § 365

lg-st 1 liisinguvõtjana esitada kostja I kui sõiduki müüja vastu müügilepingust tulenevad ostja

hüvitisnõuded (vt ka Riigikohtu 7. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-10, p 10). Sellest on

lähtunud ka ringkonnakohus. Kolleegium nõustub kohtutega ka selles, et hageja saab liisinguvõtjana

tugineda ka sõiduki garantiilepingust tulenevatele ostja (omaniku) õigustele.

II

16. Kohtud leidsid tuvastatud asjaoludel õigesti, et kostja I ei rikkunud sõiduki garantii korras

remondist keeldudes garantiist tulenevaid kohustusi ega vastuta seega ka remondiga hagejale

põhjustatud kulude hüvitamise eest.

17. Müügigarantiiks on VÕS § 230 lg 1 järgi müüja, varasema müüja või tootja (müügigarantii andja)

lubadus müüdud asi garantiis või reklaamis ettenähtud tingimustel tasuta või tasu eest välja vahetada,

parandada või tagada muul viisil asja vastavus garantiis või reklaamis ettenähtud tingimustele,

millega antakse ostjale seaduses sätestatust soodsam seisund.

Garantii andmine ei ole kohustus, vaid garantiivastutus täiendab seadusjärgset vastutust. Seega saab

sõidukile ja turbolaadurile garantii laieneda üksnes juhul, kui see on garantiitingimustes nii ette

nähtud.

18. Garantii andja garantiist tulenev kohustus lõpeb VÕS § 155 lg 4 p 2 järgi, kui möödub tähtaeg,

milleks garantii on välja antud. Tarbijalemüügi puhul eeldatakse VÕS § 231 lg 4 p 2 järgi küll, et

garantiitähtajal asendatud asjale antakse algse müügigarantiiga sama kestusega uus garantii, kuid see

säte ei ole käesolevas asjas kohaldatav. Nimelt ei olnud müügilepingu esemeks turbolaadur, vaid

sõiduk, ja seda garantii korras ei asendatud.

19. Kohtud leidsid, et sõiduki garantii lõppes 20. juunil 2013 ja garantii ei pikenenud ka

garantiiremondi käigus 15. mail 2013 asendatud turbolaaduri osas (vt ringkonnakohtu otsuse p 58).

Kohtud ei ole sellele järeldusele jõudes rikkunud menetlusnorme. Tuvastatud asjaoludel oli sõidukile

esmasest registreerimisest antud viieaastane garantiitähtaeg 2014. a-l ilmnenud turbolaaduri rikke

kindlakstegemise ajaks möödunud. Asjas esitatud garantiitingimused (I kd, tl 22, 28, 69) ei näe

garantiiremondi korral ette garantii pikenemist üldiselt ega ka garantii korras asendatud detailidele.

Hageja väidab küll kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus leidis vääralt, et asendatud turbolaadurile

ei kohaldunud uus garantiiperiood, kuid ei ole viidanud seda ettenägevale garantiitingimusele.

Garantii kehtivuse hindamisel ei ole tähendust müüja seadusjärgset vastutust reguleeriva VÕS § 227

kolmandal lausel, mille järgi asja parandamisel müüja poolt algab aegumistähtaeg kõrvaldatud

puuduse suhtes uuesti parandamisest arvates.

Kolleegium märgib, et defektse turbolaaduri asendamine garantiiajal on hinnatav sõiduki

parandamisena VÕS § 231 lg 4 p 3 mõttes, mille järgi tarbijalemüügi puhul eeldatakse, et asja

parandamise puhul garantiitähtajal pikeneb müügigarantii parandamise aja kestuse võrra. Remondiaja

tõttu garantii pikenemisele ei ole hageja aga tuginenud ja esitatud asjaoludel ei oleks see asja

lahendust garantiist lähtudes ka mõjutanud, kuna eeldatavasti ei pikendanud sõiduki remont

garantiitähtaega enam kui mõne päeva võrra.

20. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kohtute käsitlus garantiist ei ole siiski selge. Tuvastatud

asjaoludel jääb ebaselgeks, kas garantii andis kostja I või kostja II või üldse keegi kolmas isik.

Mõlemad kostjad on eitanud, et nende vastu saaks garantiist tulenevalt nõudeid esitada. Kohtute

otsustest saab järeldada, et garantii andjaks oli kostja I, mitte aga kostja II (maakohtu otsuse lk 6,

ringkonnakohtu otsuse p 58).

Garantiist tekib lepinguline suhe garantiiandjaga. Garantii võib olla antud lubadusena määratletud

isikute ringile (nt auto ostjad või omanikud), keda saab lugeda garantiivõtjaks. VÕS § 155 lg 11 järgi

eeldatakse võlausaldaja nõustumust garantiiga. Pigem võib esitatud asjaoludest kolleegiumi arvates

järeldada, et garantii andis kostja II ning et kostjate omavahelisel kokkuleppel kostja I üksnes tegi

garantiiremonti kostja II eest ja ülesandel, st täitis kolmanda isikuna kostja II kohustuse VÕS § 78

lg 1 mõttes. Asjaolu, et kostja II ise garantiiremonti ei tee, ei tähenda, et ta selle eest ei vastuta.

Arusaamatuks jääb maakohtu otsuses märgitu (maakohtu otsuse lk 6), et pooled ei vaidle, et hageja ja

kostja II vahel puudub lepinguline suhe. Ometigi kaasati kostja II menetlusse kaaskostjana hageja

soovil viitega just garantiile (I kd, tl 90).

21. Ekslik on ringkonnakohtu otsuse p-s 61 märgitu, nagu võinuks ainuüksi garantii korras sõiduki

remontimisest tekkida töövõtuleping hageja ja kostja I vahel.

Garantiiremondist tulenevad suhted on kaetud garantiiga, garantiiremondi kohta ei sõlmita eraldi

töövõtulepingut. Kui garantiiremont on puudulik, tähendab see garantiilepingust tuleneva (puuduse

kõrvaldamise) kohustuse rikkumist. Kui kostja I tegi garantiiremonti kostja II ülesandel, siis

lepinguliselt saaks garantiist tulenevaid nõudeid esitada kostja II vastu. Kostja I enda vastutus

puuduliku garantiiremondi eest saaks tulla kõne alla sõiduki müügilepingu raames või

lepinguväliselt. Müügigarantii ei välista ega piira VÕS § 230 lg 5 järgi ostja õigust kasutada muid

seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid.

III

22. Ringkonnakohus on aga vääralt jätnud rahuldamata hageja müügilepingust tuleneva nõude

kostja I vastu. Seejuures on ringkonnakohus mõistnud liiga kitsalt hagi alust ja jaotanud vääralt

tõendamiskoormise. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada.

Kolleegium ei saa ise otsustada maakohtu otsuse jõusse jätmist, nagu hageja esimese alternatiivina

palub. Selleks tuleks hinnata kostja I apellatsioonkaebuses esitatud tõenduslikke väiteid, milleks

Riigikohtul aga TsMS § 688 lg-te 3-5 järgi pädevust ei ole. Seega tuleb asi saata ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks. Koos põhinõudega tuleb uuesti lahendada ka hageja viivisenõue.

23. Hageja nõudis kostjalt I sõiduki parandamist (puuduse kõrvaldamist) VÕS § 222 lg 1 kohaselt,

kuna müüdud sõiduk ei vastanud lepingutingimustele (st oli puudusega) VÕS § 217 lg 1 mõttes.

Konkreetselt saab hageja väidetust järeldada, et ta tugineb nii VÕS § 217 lg 2 p-le 2, kuna sõiduk ei

ole sihtotstarbeliselt kasutatav (mootor suri välja, turbolaadur oli katki), ja p-le 6, kuna sõiduk ei

olnud tavaliselt omase kvaliteediga, kui ka VÕS § 77 lg 1 teisele lausele, sest sõiduk ei olnud

vähemalt keskmise kvaliteediga.

Isegi kui kostja I keeldus sõiduki parandamisest müügilepingu alusel ja hageja lasi sõiduki tal tasu

eest parandada, võib hageja VÕS § 222 lg 5 järgi nõuda kostjalt I parandamiseks tehtud mõistlike

kulutuste hüvitamist, kui hageja on müügilepingut rikkunud ja vastutab rikkumise eest. Viidatud

sättele saab ostja tugineda ka siis, kui asja parandas küll müüja ise (olgu sama või erineva esinduse

kaudu), kuid tasu eest ja seega eraldi töövõtulepingu raames.

Puuduse kõrvaldamine hõlmab ka puudusest (mootori õlitussüsteemi puudulikkus) tingitud

turbolaaduri kahjustumisest põhjustatud laaduri asendamise kulude hüvitamist. Sarnaselt võib ostja

VÕS § 225 järgi nõuda müüjalt ka sellise kahju hüvitamist, mis tekkis asjale selle

lepingutingimustele mittevastavuse tõttu.

24. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et maakohus ületas hagi rahuldades nõude piire.

24.1. Hageja tugines nõuet esitades sellele, et müüdud sõiduk oli puudusega, st kostja I on rikkunud

müügilepingut, ning ta tegi puuduse kõrvaldamiseks kulutusi. Hageja väitel kinnitab sõiduki puudust

turbolaaduri purunemine. Konkreetselt väitis hageja hagis algusest peale, et sõidukil tehti

garantiiremont, mille käigus vahetati välja turbolaadur, sõidukil suri mootor välja, kostja I tegi

kindlaks, et turbolaadur oli katki ja hageja nõudis kostjalt I laaduri parandamist, mida kostja I ei

olnud nõus tasuta tegema (I kd, tl 2, 3).

24.2. Ringkonnakohus kitsendas ekslikult hagi alust, leides, et hageja tugineb üksnes turbolaaduri

puudustele.

Kolleegiumi arvates tõi hageja elujuhtumina kohtu ette asjaolud sõiduki mootoririkke kohta. Hagi

aluse kindlaksmääramine eeldab mõnetist üldistust. Ebamõistlik oleks asuda seisukohale, et kuna

hageja ei väitnud sõiduki rikke põhjendusena kohe õlitussüsteemi puudulikkust (see selgus alles

eksperdiarvamusest), peab ta esitama uue hagi sellele tuginedes. Turbolaaduri rikke põhjused võivad

olla erinevad ja igale väidetavale üksikule rikke põhjusele ei saa anda menetlusõiguslikult hagi

alusena määravat tähendust. Uue hagi esitamine ei oleks mõistlik ega ka kooskõlas TsMS §-ga 2, sest

uue hagi raames hakkaks kohus lahendama sisuliselt sama asja.

24.3. Ringkonnakohus on lisaks jätnud tähelepanuta võimaluse, et hageja on hagi alust

apellatsioonimenetluses täiendanud. Nii saab tuginemist eksperdiarvamusest nähtuvatele asjaoludele

turbolaaduri rikke põhjuste kohta järeldada hageja vastusest apellatsioonkaebusele (II kd, tl 63), mida

saab pidada vastavas osas ka hagi täiendamiseks, mitte aga tulenevalt TsMS § 376 lg 4 p-st 1 hagi

muutmiseks. TsMS § 652 lg 3 p 2 võimaldab ka apellatsioonimenetluses tugineda asjaoludele ja

tõenditele, millele ei saanud mõjuval põhjusel tugineda maakohtus. Mõjuvaks põhjuseks võib olla

asjaolu ilmnemine tõendist menetluse faasis, kus uute asjaolude esitamine ei ole enam võimalik.

25. Kohtud on tuvastanud, et turbolaaduri purunemise põhjustas mootori õlitussüsteemi puudulik töö

(vt ringkonnakohtu otsuse p 60). Ringkonnakohtu otsusest saab järeldada, et hagi tuleb jätta

rahuldamata ka põhjusel, et kuigi on kindlaks tehtud mootori õlitussüsteemi puudulik töö, ei ole selle

põhjust omakorda kindlaks tehtud. Seejuures on ringkonnakohus kohaldanud vääralt VÕS § 218

lg-t 2 ja valesti jaganud tõendamiskoormise.

25.1. Kostja I vastutab sõiduki müüjana VÕS § 218 lg 1 järgi selle puuduse eest, mis oli olemas

sõiduki üleandmise ajal. Tarbijalemüügi puhul eeldatakse VÕS § 218 lg 2 teise lause järgi, et kuue

kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas

asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega.

Ringkonnakohus on vääralt leidnud, et hageja peab lisaks turbolaaduri normaalsest kiiremale

kasutuskõlbmatuks muutumisele tõendama ka selle põhjuse sõiduki üleandmise ajal, kuna möödas on

kuus kuud sõiduki garantiiremondist (ja sõiduki üleandmisest). Kolleegium sellega ei nõustu. Ostja

tõendamiskoormis ei saa professionaalse automüüjaga vaieldes olla piiramatu olukorras, mis nõuab

süvendatud tehnilisi teadmisi. Ka puudusest teatamisel peab vaid oma majandus- või kutsetegevuses

müügilepingu sõlminud ostja lepingule mittevastavust sellest teatamisel VÕS § 220 lg 2 järgi

piisavalt täpselt kirjeldama.

25.2. Kolleegiumi arvates võib iseenesest mõistlik olla eksperdiarvamuse alusel järeldada, et kuna

turbolaaduri kahjustamise põhjustas mootori puudulik õlitussüsteem ja see ei ole seotud sõiduki väära

kasutamisega, saab järeldada puuduse olemasolu juba sõiduki üleandmise ajal.

Seda, et õlitussüsteemi puudust sõidukil üleandmise ajal siiski ei olnud, pidanuks neil asjaoludel

tõendama kostja I. Seda muu hulgas põhjusel, et kuigi osteti kasutatud sõiduk, ilmnes probleem

turbolaaduriga juba sõiduki garantiiajal, mille kestel saab eeldada, et sõidukit saab sihipäraselt ja

probleemideta kasutada.

25.3. Kolleegium juhib tähelepanu ka VÕS § 218 lg-le 3, mille järgi vastutab müüja ka asja

lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis tekib pärast juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko

üleminekut ostjale, kui asja lepingutingimustele mittevastavus tekkis müüja kohustuste rikkumisest

tulenevalt. Kolleegiumi arvates saab siia hõlmata ka garantiiremondi käigus tehtud eksimused,

eeldusel, et müüja oleks olnud kohustatud puuduse kõrvaldama ka seadusjärgse vastutuse järgi. Seega

vastutab kostja I müüjana sõiduki õlitussüsteemi puuduse eest nii juhul, kui see oli olemas sõiduki

üleandmisel, kui ka siis, kui see põhjustati garantiiremondi käigus või kui puudus jäeti

garantiiremondi käigus kõrvaldamata, ehkki seda oleks saanud ja pidanud tegema.

25.4. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga (ringkonnakohtu otsuse p 62), et kostja I ei võtnud

omaks, et asendatud turbolaadur oli puudusega, vaid üksnes seda, et see on katki.

26. Sõiduki remondiks tehtud kulutuste hüvitamist saab hageja vastavate eelduste täitmisel nõuda ka

kahju hüvitamisena VÕS § 115 lg 1 alusel.

27. Kolleegium märgib, et müügilepingust tulenevad ostja kulutuste (VÕS § 222 lg 5) ja kahju

hüvitamise (VÕS § 115 lg 1) nõuded aeguvad tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 146 lg 1 ja

VÕS § 227 esimese lause järgi kolme aasta jooksul asja üleandmisest. VÕS § 227 kolmanda lause

järgi asja parandamisel müüja poolt algab aegumistähtaeg kõrvaldatud puuduse suhtes uuesti

parandamisest arvates. See kehtib kolleegiumi arvates ka juhul, kui puudus kõrvaldatakse garantii

korras.

IV

28. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja

rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu

otsustada.

29. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonikautsjon tagastada. Hageja on palunud tagastada kautsjon D.A.S. Õigusabikulude

Kindlustuse Aktsiaseltsile.

Peeter Jerofejev, Villu Kõve, Tambet Tampuu