3-2-1-20-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-20-17

Määruse kuupäev

Tartu, 14. juuni 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Inessa Kovaljova kaebus Tallinna kohtutäituri Elin

Vilippuse 5. novembri 2015. a otsuse peale täiteasjas

nr 022/2015/3237

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. novembri 2016. a määrus

tsiviilasjas nr 2-15-17249

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Inessa Kovaljova määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja (võlgnik) Inessa Kovaljova, esindaja vandeadvokaat

Indrek Västrik

Puudutatud isik (kohtutäitur) Tallinna kohtutäitur Elin

Vilippus

Puudutatud isik (sissenõudja) AS SEB Pank

Asja läbivaatamise kuupäev

15. mai 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Anda tsiviilasi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Inessa Kovaljova (avaldaja, võlgnik) esitas 16. novembril 2015 Harju Maakohtule kaebuse

Tallinna kohtutäituri Elin Vilippuse (kohtutäitur, puudutatud isik I) 5. novembri 2015. a otsuse peale

täiteasjas nr 022/2015/3237. Avaldaja palus kohtutäituri otsuse tühistada ja saata asi kohtutäiturile

uueks arutamiseks. Juhul, kui kohus peab võimalikuks teha ise uue otsuse, palus avaldaja vähendada

kohtutäituri põhitasu vähemalt 50% (võimalusel rohkem) ja kohustada kohtutäiturit vastavas ulatuses

tasu tagastama.

1.1. Avalduse kohaselt alustas kohtutäitur 1. juunil 2015 võlgniku vastu täitemenetlust täiteasjas

nr 022/2015/3237, milles sissenõudja oli AS SEB Pank (sissenõudja, puudutatud isik II).

Täitedokument oli notariaalne leping (ühishüpoteegileping) ning sissenõude suurus täitmisavalduse

kohaselt 162 890 eurot 1 senti. Harjumaal asuv ühishüpoteegiga koormatud kinnistu kuulus alates

2006. a võlgniku ja M. Annuki kaasomandisse võrdsetes mõttelistes osades. 15. veebruaril 2013

kuulutati välja M. Annuki pankrot.

1.2. 2015. a augustis leppisid kohtutäitur ja M. Annuki pankrotihaldur kokku, et võõrandavad ühiselt

ja tervikuna võlgniku ja M. Annuki kaasomandis oleva kinnistu enampakkumisel ja jaotavad tulemi

võrdselt kohtutäituri ja pankrotihalduri vahel.

1.3. Võlgnik taotles nõusolekut kinnistu müügiks kohtutäituri kontrolli all täitemenetluse seadustiku

(TMS) § 102 kohaselt. 6. oktoobril 2015 tõestas notar R. Kimmel tehingu, millega võõrandati

sissenõudja kasuks ühishüpoteegiga koormatud kinnistu hinnaga 260 900 eurot. Tehing tehti

kohtutäituri kontrolli all. Tehingust laekus kohtutäiturile kohtutäituri tasu katteks ja sissenõudjale

edasiandmiseks 127 950 eurot.

Kuna sissenõudja nõue rahuldati osaliselt, vähenes ka proportsionaalselt esialgu suuremana määratud

kohtutäituri põhitasu, milleks jäi 10 562 eurot 60 senti. Võlgniku arvates on praegusel juhul olukord

olemuslikult sarnane vabatahtliku täitmisega täitemenetluse ajal. Varale leidis ostja võlgniku maakler,

kellele võlgnik tasus oma mõttelise osa müügi eest 2500 eurot. Kohtutäituri panus tehingu

õnnestumisesse (vara müümiseks) ja nõude rahuldamiseks ei olnud tulemuslik. Kohtutäitur andis

müügitehinguks üksnes nõusoleku.

1.4. Avaldaja taotles 2. oktoobril 2015, et tasuda tuleks ½ põhitasust, kuid kohtutäitur oma 5. oktoobri

2015. a e-kirjaga sellega põhjendamatult ei nõustunud, märkides mh, et proportsionaalselt

vähendatud kohtutäituri põhitasu suurus on 10 562 eurot 50 senti. Avaldaja esitas 12. oktoobril 2015

kohtutäituri tegevuse peale kaebuse, milles palus vähendada sissenõutud kohtutäituri tasu

proportsionaalse suuruseni, kuid seejuures mitte vähem kui 50% sissenõutud tasust. Kui kohtutäituri

5. oktoobri 2015. a e-kirja on võimalik käsitada kohtutäituri otsusena, palus võlgnik käsitada kaebust

kui kaebust kohtutäituri otsuse peale. Kohtutäitur jättis 5. novembri 2015. a otsusega kaebuse

rahuldamata.

2. Kohtutäitur vaidles maakohtule esitatud kaebusele vastu. Kohtutäituri vastuväidete kohaselt ei ole

õigusaktides sätestatud võimalust mitte maksta täitekulusid (sh kohtutäituri tasu) ega võimalust

täitekulusid poole võrra vähendada, kui võlgniku vara müüakse kohtutäituri kontrolli all. Praegusel

juhul ei ole teada, millises ulatuses oleks õnnestunud nõue rahuldada juhul, kui vara müük oleks

toimunud sundenampakkumisel, mitte kohtutäituri kontrolli all. Sellel asjaolul ei ole ka tähtsust, kuna

kinnisasi on võõrandatud ning kohtutäitur ei pidanud vajalikuks sellist realiseerimise viisi takistada.

3. Sissenõudja palus jätta avaldaja kaebuse rahuldamata.

4. Harju Maakohus jättis 8. juuli 2016. a määrusega kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jättis

maakohus avaldaja kanda ning jättis menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata.

Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et pärast vabatahtliku täitmise tähtpäeva rahuldati sundtäitmisele

esitatud nõue osaliselt ning et arestitud asi müüdi kohtutäituri kontrolli all. Menetlusosalised

vaidlevad selle üle, kas kohtutäituril on õigus saada kogu põhitasu, kui võlgnik on arestitud asjale ise

ostja leidnud ning asi müüakse kohtutäituri kontrolli all. Maakohus asus seisukohale, et vara

kohtutäituri kontrolli all võõrandamine ja sellest saadu arvel nõude rahuldamine on nõude täitmine

täitemenetluses kohtutäituri vahendusel. TMS § 102 kohaselt on vara kohtutäituri kontrolli all

võõrandamine üks täitemenetluses vara müümise võimalustest. Kohtutäituri seaduse (KTS) § 28 lg 2

sätestab, et kohtutäituril on õigus võtta tasu ametitoimingu eest ja nõuda sellega seotud kulude

hüvitamist ainult KTS-s sätestatud juhtudel, ulatuses ja korras. Kohtutäituril on keelatud sõlmida

kokkuleppeid KTS-s sätestatud tasumäärade või tasu võtmise korra muutmiseks. Seadusandja ei ole

näinud ette kohtutäituri tasustamise eriregulatsiooni sõltuvalt sellest, millist vara võõrandamise

regulatsiooni täitemenetluses järgitakse. Seetõttu peab kohtutäitur lähtuma põhitasu suuruse

kindlaksmääramisel ja sissenõudmisel seaduses sätestatud ulatusest. Kohtutäitur saab tasumääradest

kõrvale kalduda üksnes siis, kui seadus näeb seda ette. Seadus kohtutäituri tasu suuruse vähendamist

sellises olukorras ette ei näe. Samuti ei sätesta seadus kohtutäiturile kohustust määrata sellises

olukorras põhitasu suurus kindlaks diskretsiooniotsusega, arvestades seejuures kohtutäituri töömahtu

ja panust nõude rahuldamisse. Eeltoodust tulenevalt on kohtutäituril puudunud võimalus vähendada

kohtutäituri põhitasu. Asja lahendamisel ei ole tähtsust asjaolul, kas ja millal asus võlgnik otsima

kinnisasjale ostjat ning kes leidis kinnisasjale ostja.

5. Avaldaja esitas ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse ja teha

uus määrus, millega tühistada kohtutäituri otsus ja saata asi kohtutäiturile uueks arutamiseks.

Määruskaebuse kohaselt on kohtutäitur ja maakohus kohaldanud ebaõigesti KTS § 28 lg-d 1 ja 2;

§ 32 lg-d 1, 2 ja 5; § 35 lg-t 2 ja § 41 lg-t 2 ning ei ole piisavalt arvestanud Riigikohtu lahendites

toodud üldiseid põhimõtteid, mille kohaselt peab kohtutäituri tasu olema proportsionaalne

kohtutäituri töömahuga. Kui kohus siiski leiab, et kehtiv TMS ja KTS määruskaebuses esitatud

tõlgendust ei võimalda, palus avaldaja kuulutada KTS ja TMS osas, mis ei võimalda kohtutäituri

põhitasu vähendada, kui võlgnik müüb vara täituri kontrolli all, lähtudes täituri töömahust ja

tulemuslikkusest, põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks (eelkõige PS §-ga 11 ja § 13 lg-ga 2).

6. Kohtutäitur vaidles määruskaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata. Sissenõudja vaidles

määruskaebusele vastu.

7. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 9. novembri 2016. a määrusega maakohtu määruse muutmata.

Määruskaebuse esitamisest tulenevad menetluskulud jäid avaldaja kanda. Ringkonnakohus märkis, et

puudutatud isikutel puuduvad ringkonnakohtus menetluskulud, mida rahaliselt kindlaks määrata.

Riigikohus on 13. oktoobri 2009. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-88-09 käsitlenud kohtutäituri

ametitegevuse tasustamist. Eelnimetatud lahendis on Riigikohus leidnud, et kohtutäituril on õigus

nõuda tasu proportsionaalselt tehtud täitetoimingute hulga ja mahuga (kuid seejuures mitte üle 50%

täismäärast) nii juhul, mil sundtäitmisele esitatud rahaline nõue rahuldatakse pärast vabatahtliku

täitmise tähtaja möödumist täielikult täitemenetluse väliselt või sissenõudja esitab muul põhjusel

täitemenetluse lõpetamise avalduse ja kohtutäitur on teinud enne seda kas ainult ühe täitetoimingu

(täitmisteate saatmine) või mitu täitetoimingut, kui ka juhul, mil nõue rahuldatakse täitemenetluse

väliselt või sissenõudja esitab avalduse vabatahtliku tasumise tähtaja jooksul, mil kohtutäitur ei ole

üldjuhul (erand nt TMS § 64 lg 2) teinud muid täitetoiminguid peale täitmisteate saatmise. Sealjuures

märkis Riigikohus, et tõlgendus ei kehti juhtudel, mil sissenõudja esitab täitemenetluse lõpetamise

avalduse seetõttu, et nõue on rahuldatud kohtutäituri vahendusel (nt vara arestimise ja müügi teel).

Õige on maakohtu seisukoht, et kohtutäituri kontrolli all vara võõrandamise ja sellest saadu arvel

nõude rahuldamise korral ei ole tegemist nõude rahuldamisega täitemenetluse väliselt. TMS § 157

sätestab, et kinnisasja võib müüa kohtutäituri kontrolli all TMS §-s 102 sätestatud korras. TMS § 102

lg 1 kohaselt võib kohtutäitur võlgniku avalduse alusel ja sissenõudja nõusolekul lubada võlgnikul

endal müüa arestitud asja kohtutäituri kontrolli all. Järelikult on tegemist täitemenetluse raames

toimuva vara ühe müümise viisiga. Kuigi varale leiab sellisel juhul ostja võlgnik, on müügitehingu

toimumiseks vajalik kohtutäituri nõusolek, st kohtutäitur kontrollib, et müük ei kahjustaks

täitemenetluse osaliste õigusi. Asjaolu, et sellisel viisil müük võib kohtutäiturilt nõuda mõnevõrra

vähem toiminguid kui müük enampakkumisel, ei anna alust järeldada, et selline müük toimub

täitemenetluse väliselt. Kinnisasja müük on vaid üks osa täitemenetluses tehtavatest toimingutest,

samuti on enampakkumise korral kohtutäituril üldjuhul õigus nõuda enampakkumise korraldamise ja

tulemi jaotamise eest lisatasu kuni 3% vara müügihinnast (KTS § 45 lg 1).

Ringkonnakohus ei nõustunud määruskaebuse esitajaga selles, et olukord, kus sundtäitmisel olev

rahaline nõue rahuldatakse vara müümisega kohtutäituri kontrolli all, sarnaneb nõude täitmisega

vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole võlgnik vabatahtliku täitmise

tähtaja jooksul (sh on kohtutäitur seda tähtaega pikendanud) nõuet rahuldanud ega kinnisasjale ostjat

leidnud. Tegemist ei ole ka olukorraga, kus sissenõudja on esitanud avalduse täitemenetluse

lõpetamiseks ning kohtutäitur ei ole peale täitmisteate kättetoimetamise muid täitetoiminguid teinud.

Seejuures ei ole tähtis, et võlgnik soovis enne vara müümist leppida sissenõudjaga kokku selles, et

täitemenetlus lõpetatakse sissenõudja avalduse alusel. Tegelikkuses sellist avaldust täitemenetluses

esitatud ei ole. Asja materjalidest nähtuvalt on kohtutäitur pärast täitmisteate kättetoimetamist ja

nõude vabatahtliku täitmise tähtaja möödumist teinud mitmeid menetlustoiminguid, sh käinud

kinnisasjaga tutvumas, tellinud kinnisasja väärtuse väljaselgitamiseks eksperdihinnangu, leppinud

M. Annuki pankrotihalduriga kokku vara müügis, arestinud kinnisasja ½ mõttelise osa, kuulutanud

välja avaliku enampakkumise, selle tühistanud ja kustutanud keelumärke ning andnud nõusoleku

kinnistu müügiks täituri kontrolli all. Seega ei ole nõude täitmine toimunud kohtutäituri sekkumiseta

ning täitetoimingute tegemiseta. Samuti ei ole kohtutäitur teinud menetluses olulisel määral vähem

toiminguid kui tavapäraselt vara müügi korral avaliku enampakkumise teel. Tasu suuruse

vähendamiseks ei anna alust ka avaldaja hüpoteetilised väited, et enampakkumine oleks nurjunud

ning vara müüdi lõppkokkuvõttes suurema hinnaga, kui see oleks toimunud vara müümisel

enampakkumise teel.

KTS § 28 lg 2 sätestab, et kohtutäituril on õigus võtta tasu ametitoimingu eest ja nõuda sellega seotud

kulude hüvitamist ainult KTS-s sätestatud juhtudel, ulatuses ja korras. Kohtutäituril on keelatud

sõlmida kokkuleppeid KTS-s sätestatud tasumäärade või tasu võtmise korra muutmiseks. Seaduses ei

ole sätestatud kohtutäituri tasu suuruse määramisel erisusi tulenevalt sellest, millisel viisil

täitemenetluses vara võõrandati. Eeltoodu tõttu puuduvad alused kohtutäituri tasu vähendamiseks

ning täituril on õigus saada põhitasu seaduses sätestatud määras.

Avaldaja on leidnud, et kohtutäituri seadus ja täitemenetluse seadustik on põhiseadusega vastuolus

osas, milles ei võimalda vara müügi korral kohtutäituri kontrolli all kohtutäituri põhitasu vähendada.

Tulenevalt KTS §-st 35 sõltub kohtutäituri põhitasu sissenõutava nõude suurusest. KTS § 35 lg 2

p 12 kohaselt on nõude summalt 127 801 - 191 800 eurot kohtutäituri põhitasu 7,5% nõude summast,

kuid mitte rohkem kui 13 900 eurot. Kohtutäituri tasu peamine eesmärk on katta täitemenetluse

peamised kulud, milleks on nii kohtutäituri büroo majandamise kulud kui ka täituri enda ja tema

töötajate töötasu. Vara müümine kohtutäituri kontrolli all ei tähenda alati, et kohtutäituril tuleb teha

oluliselt vähem täitetoiminguid, kui vara müügi korral enampakkumisel. Arvestades tasu maksmise

eesmärki ning täitemenetluses tehtud täitetoimingute hulka, on kohtutäituri tasu põhjendatud ning ei

ole alust põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Avaldaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu ja

maakohtu määruse tühistada ning uue määrusega tühistada kohtutäituri otsus ja saata asi

kohtutäiturile uueks arutamiseks. Kui kohus peab võimalikuks otsuse tegemist tasu suuruse kohta,

palub avaldaja vähendada põhitasu vähemalt 50% ja kohustada kohtutäiturit vastavas ulatuses tasu

tagastama. Kui kohus ei pea võimalikuks uue otsuse tegemist, siis saata asi tagasi ringkonnakohtusse

või maakohtusse.

Ringkonnakohus on kohaldanud ebaõigesti TMS § 102, KTS § 28 lg-d 1 ja 2; § 32 lg-d 1, 2 ja 5,

§ 35 lg-t 2, § 41 lg-t 2, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 lg-d 1 ja 2 ning ei ole piisavalt

arvestanud asjades nr 3-2-1-88-09 ja nr 3-2-1-34-15 tehtud Riigikohtu lahendites toodud üldiseid

põhimõtteid, mille kohaselt peab kohtutäituri tasu olema proportsionaalne kohtutäituri töömahuga.

Kohtutäituri kontrolli all vara võõrandamine on sarnane nõude rahuldamisega täitemenetluse väliselt,

mõlemal juhul tegeleb võlgnik aktiivselt nõuete täitmisega. Osalised ei vaidle selle üle, et sissenõudja

oleks nõustunud esitama täitemenetluse lõpetamise avalduse, kui selleks oleks nõusoleku andnud

kohtutäitur. Kui avaldus oleks esitatud, tulnuks kohaldada KTS § 41 lg-t 2. Kohtutäituri keeldumine

oli vastuolus hea usu põhimõttega.

Kui Riigikohus leiab, et kehtiv regulatsioon ei võimalda tasu vähendamist kohtutäituri kontrolli all

müügi korral, tuleks kaaluda sellise regulatsiooni vastavust PS-le, eelkõige PS §-le 11 ja § 13

lg-le 2. Kohtutäituri tasu peaks sõltuma kohtutäituri panusest nõude täitmisel.

10. Kohtutäitur ei pidanud avaldaja määruskaebust põhjendatuks. Muu hulgas leidis kohtutäitur, et

arusaamatuks jäävad määruskaebuse väited, mille kohaselt pidanuks kohtutäitur andma sissenõudjale

nõusoleku esitada täitemenetluse lõpetamise avaldus. Kohtutäitur ei pea TMS kohaselt andma

sissenõudjale nõusolekut sellise avalduse esitamiseks. Avaldust ei esitatud.

11. Riigikohtus asja lahendanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis asja 29. märtsi 2017. a

määrusega lahendamiseks üle tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et asja lahendamine tuleb TsMS § 19 lg 4 p 3 ja § 690 lg 1 esimese lause ning

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 teise lause alusel üle anda Riigikohtu

üldkogule.

13. Avaldaja on kohtumenetluses läbivalt vaidlustanud tema kohta tehtud kohtutäituri otsust maksta

kohtutäituri põhitasu 10 562 eurot 60 senti. Kolleegium selgitab esmalt lühidalt KTS §-s 28 jj

sätestatud kohtutäituri töö tasustamise üldiseid põhimõtteid.

13.1. Kohtutäitur peab KTS § 2 lg 1 kohaselt avalik-õiguslikku ametit enda nimel ja vastutusel vaba

elukutsena. Seega ei finantseeri kohtutäituri tööd riik, vaid kohtutäitur teeb seda ise oma töö eest

saadava tasuga, tasud kehtestab seadus.

KTS § 29 lg 1 järgi võib kohtutäituri tasu koosneda menetluse alustamise tasust, menetluse põhitasust

ja täitetoimingu lisatasust. Menetluse alustamise tasu on KTS §-s 34 alates 1. jaanuarist 2017

sätestatud diferentseerituna üldjuhul sõltuvalt nõude summast ning ulatub üldjuhul 15 eurost kuni

120 euroni. Menetluse alustamise tasu eesmärk on hüvitada kohtutäiturile täitemenetluse alustamisel

tekkivad esmased vajalikud kulutused. Menetluse alustamise tasu on KTS § 30 lg 1 teise lause

kohaselt üldjuhul kohustatud maksma võlgnik.

13.2. Kohtutäituri põhitasu näeb KTS ette kas kindlaksmääratud summana või protsendina rahalise

nõude suurusest (KTS § 35) või täitetoimingu sisust lähtuva kindlaksmääratud summana

(KTS § 36 jj). Põhitasu peamine eesmärk on võimaldada kohtutäituril saada endale ja maksta

kohtutäituri büroos töötavatele isikutele tasu tehtud (ameti)toimingute eest ning majandada

kohtutäituri bürood tervikuna. Kohtutäituri põhitasu maksma kohustatud isik on KTS § 30 lg 2

esimese lause kohaselt üldjuhul võlgnik.

Kohtutäituri põhitasu otsuse teeb kohtutäitur täitemenetluse alustamise järel, kuid põhitasu lõplik

suurus sõltub sellest, millises ulatuses õnnestub täitmisele esitatud rahaline nõue täita (vt käesoleva

määruse p 14 mh KTS § 32 lg 5 kohta), millal see õnnestub täita ja kas täitmine toimub otseselt

kohtutäituri tegevuse tulemusel (nt vara müümisel enampakkumisel) või n-ö väljaspool täitemenetlust

(nt võlgnik maksab pärast täitemenetluse alustamist võla otse sissenõudjale, vt KTS § 41 lg 2).

Täitemenetluse alguses näidatakse kogu põhitasu algne suurus koos käibemaksuga seetõttu, et kui

võlgnik täidab täitedokumendi talle selleks antud vabatahtliku tähtaja jooksul, peab ta KTS § 32 lg 4

esimese ja kolmanda lause kohaselt (alates 1. jaanuarist 2017 kehtivas redaktsioonis) maksma üksnes

täitemenetluse alustamise tasu (enne 1. jaanuari 2017 kohustas seadus sel juhul võlgnikku maksma

kohtutäituri põhitasu pooles ulatuses).

13.3. Kohtutäituri lisatasu saamise õigus tuleneb KTS §-dest 43−47. KTS § 43 lg 1 esimese lause

järgi on kohtutäituril õigus nõuda lisatasu, kui täitetoiming on tehniliselt või õiguslikult keerukas või

ajaliselt kulukas. Ka kohtutäituri lisatasu on KTS § 43 lg 2 esimese lause kohaselt kohustatud

maksma võlgnik. Kolleegium on seisukohal, et lisatasu saamise õigus on kohtutäituril vaid

erandjuhtudel (vt ka Riigikohtu 16. detsembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15, p 22 jj).

13.4. Lisaks eespool kirjeldatud kohtutäituri tasudele on kohtutäituril õigus võlgnikult sisse nõuda

täitemenetluses tekkinud vajalikud täitekulud, mille lahtise loetelu sätestab TMS § 37 lg 1. TMS § 37

lg 1 kohaselt ei ole vajalikud kulud kohtutäituri büroo majandamise kulud, st need peab kohtutäitur

katma kohtutäituri põhi- ja lisatasu arvel.

14. Kolleegiumi enamusel tekkis asja lahendades kahtlus, et KTS § 35 lg 2 p 12 koostoimes

KTS § 32 lg-ga 5 võib olla vastuolus PS §-dega 11 ja 32.

14.1. KTS § 35 lg 2 p 12 kohaselt on kohtutäituri põhitasu suurus 7,5% sundtäitmisele esitatud

rahalise nõude summast (kuid mitte üle 13 900 euro), kui nõude summa jääb vahemikku

127 801 eurot kuni 191 800 eurot. Praegusel juhul esitati täitmisele rahaline nõue suurusega

162 890 eurot 1 senti. Nõue õnnestus rahuldada osaliselt, kohtutäiturile laekus kinnisasja müügist

sissenõudjale üleandmiseks ja kohtutäituri tasu katteks 127 950 eurot. KTS § 32 lg 5 kohaselt, kui

täitmisel olev rahaline nõue nõutakse sisse osaliselt, on kohtutäituril õigus saada põhitasu üksnes

summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga. Eespool nimetatud KTS norme kohaldades on

kohtutäitur arvutanud (Riigikohtule esitatud arvutuskäigu kohaselt) kohtutäituri põhitasu suuruseks

10 562 eurot 60 senti. Kohtutäituri põhitasu määramisel on kohtutäitur arvestanud ka KTS § 32

lg-ga 3, mille kohaselt lisandub kohtutäituri tasule käibemaks. KTS § 35 lg 2 p 12 ja KTS § 32 lg 5

puudumisel ei saanuks kohtutäitur teha otsust, mille järgi on kohtutäituri põhitasu suurus 10 562 eurot

60 senti (koos käibemaksuga).

14.2. Kuigi praegune täitemenetlus kestis enne kohtutäituri kontrolli all toimunud kinnistu müüki ligi

1,5 aastat ja kohtutäitur tegi selles mitmeid täitetoiminguid (vt lähemalt määruse p 8), on

kolleegiumil kahtlus, et 10 562 euro 60 sendi suurune kohtutäituri põhitasu ei ole proportsionaalne.

Kolleegium märgib, et notari tasu seaduse § 22 jj ja riigilõivuseaduse § 74 jj ning lisa 2 kohaselt tuleb

notariaalse tehingu vormistamise eest maksta notari tasu ja riigilõivu.

15. Kohtutäituri tasu maksmise kohustus riivab tasu maksma kohustatud isiku (eelkõige võlgnik)

PS §-ga 32 tagatud omandipõhiõigust. PS § 32 on üldine varalisi õigusi kaitsev norm, mille kaitse

ulatub kinnis- ja vallasasjade kõrval ka rahaliselt hinnatavatele õigustele ja nõuetele. Sealhulgas

hõlmab terminiga "omand" tähistatav mõiste ka raha (vt Riigikohtu üldkogu 17. juuni 2004. a otsus

asjas nr 3-2-1-143-03, p 18).

Seega kujutab KTS § 35 lg 2 p 12 alusel koostoimes § 32 lg-ga 5 võlgnikult sissenõutav kohtutäituri

põhitasu 10 562 eurot 60 senti endast võlgnikule PS § 32 lg-ga 2 tagatud omandi valdamise,

kasutamise ja käsutamise vabaduse riivet, mis ei pruugi kolleegiumi kahtluse kohaselt olla

täitemenetluse võlgniku omandiõiguse mõõdukas piirang. Sellises ulatuses tasu maksmine vähendab

oluliselt võlgniku vara ja takistab selle vaba kasutamist, arvestades n-ö vastutasuks saadud avalik-

õigusliku soorituse ulatust ja mahtu.

16. Kohtutäituri tasu ja eespool nimetatud omandipõhiõiguse riive eesmärk on finantseerida

vabakutseliste kohtutäiturite tegevust, kelle pädevusse on KTS § 6 lg 1 p 1 kohaselt antud

täitemenetluse korraldamine täitemenetluse seadustiku alusel. Täitemenetlus aitab tagada

sissenõudjate õigustatud huvide kaitset ning teisalt vältida võlgnike huvide rikkumist

täitedokumentide "eraviisilise sundtäitmise" (st ilma riikliku süsteemita) kaudu.

Riigikohus on leidnud, et kohtutäituri lisatasu arestimistoimingu tegemise eest ei ole olemuselt maks,

vaid sarnane lõivuga, mis on mõeldud konkreetse avalik-õigusliku soorituse kulude hüvitamiseks

(vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-4-1-9-07,

p 24). Samuti on Riigikohus leidnud, et sama järeldus kehtib kohtutäituri põhitasu kohta

(vt Riigikohtu 16. detsembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15, p 27). Kolleegium jääb selle

seisukoha juurde, märkides siiski, et avalik-õigusliku soorituse kulude hulka kuuluvaks tuleb lugeda

ka kohtutäituri ja tema büroo ametnike töötasu, mis tuleb kanda eelkõige kohtutäituri põhitasu arvel.

17. Kolleegium on leidnud, et kohtutäiturite tasusüsteem ei tohi viia selleni, et sellega riivatakse

ebaproportsionaalselt mh vara omanike, võlgnike ja võlausaldajate omandiõigust. Kui kohtutäituri

tasu on ebaproportsionaalselt suur, väheneb vastavalt vara müügist võla kustutamiseks saadu, mis

omakorda tähendab võlgniku jaoks suurema võla säilimist vaatamata vara sundmüügile

(vt Riigikohtu 16. detsembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15, p 28). Samuti jääb

rahuldamata osa sissenõudja nõudest. Samas lahendis on kolleegium tauninud olukorda, mil

hüpoteekidega koormatud kinnisasjade müümise menetluses saadavate tasude arvel subsideeritakse

neid täitemenetlusi, milles seadusandja on kehtestanud oluliselt madalamad tasumäärad. Nii on

KTS § 36 lg 1 p-de 2 ja 3 korral kehtestatud § 36 lg 2 järgi täituri põhitasuks 140 eurot, kuigi

nimetatud toimingud (väljatõstmine ja lapse üleandmine või lapsega suhtlemise võimaldamine)

võivad olla väga töömahukad ja kohtutäiturile ka koormavamad. Seega on kohtutäituri tasude

süsteem rajatud selliselt, et osa tasusid töömahukate täitetoimingute eest hoitakse kunstlikult madalal,

nii et sellega ei pruugita katta isegi toiminguga seotud kulusid, osa tunduvalt vähem töömahukate ja

ka sisuliselt lihtsamate täitetoimingute (nagu tavaline vara müük) puhul võib tasu aga olla tehtud töö

mahukuse, keerukuse ja olemusega võrreldes ebaproportsionaalselt suur (vt lähemalt Riigikohtu

16. detsembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15, p 27). Samas lahendis möönis küll

kolleegium iseenesest ristsubsideerimise võimalikkust (vt notari tasu korral selles küsimuses ka

Riigikohtu üldkogu 18. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-2-1-169-12, p 56), kuid ei pidanud selle

põhimõtte rakendamise vabadust siiski põhiseaduslikult piiramatuks.

Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde. Ka praeguses asjas oli tegemist hüpoteegiga koormatud

kinnisasja müümisega. Müük toimus täitemenetluses, kuid tehingu vormistas lõplikult notar ning

sellisele asja müümise viisile andis nõusoleku kohtutäitur TMS § 102 alusel.

18. Kolleegium ei näe asjassepuutuvate KTS sätete vastuolu PS § 13 lg-ga 2. Normid, mis näevad

praegusel juhul ette 10 562 euro 60 sendi suuruse kohtutäituri põhitasu, on selged.

19. Kolleegiumi enamus ei näe võimalust tõlgendada avaldaja määruskaebuses viidatud kohtutäituri

seaduse sätteid määruskaebuses esitatud viisil, seda eelkõige õiguskorras lünga puudumise tõttu.

Sissenõudja nõuet ei ole rahuldatud vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul ega täitemenetluse väliselt

(mis võimaldaks kohaldada KTS § 41 lg-t 2).

20. Kuna kolleegiumi pädevuses ei ole sätete põhiseadusvastasuse tuvastamine, tuleb asi anda

lahendada Riigikohtu üldkogule.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu