3-3-1-6-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-6-17

Otsuse kuupäev

14. juuni 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Viive

Ligi

Kohtuasi

Jaan Latiku kaebus Kuusalu Vallavolikogu 30. septembri

2015. a sundvalduse seadmise otsuse nr 42 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Jaan Latik, esindaja vandeadvokaat Pille Pettai

Vastustaja Kuusalu vald, esindaja vandeadvokaat Rivo

Kaldvee

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2016. a otsus asjas

nr 3-15-2718

Menetluse alus Riigikohtus

Jaan Latiku kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 13. juuli 2016. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

12. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-15-2718.

3. Rahuldada kaebus. Tühistada Kuusalu Vallavolikogu 30. septembri 2015. a otsus nr 42.

4. Tagastada kautsjon.

5. Mõista Kuusalu vallalt Jaan Latiku kasuks välja menetluskulu 1630 eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jaan Latikule kuulub Kuusalu vallas Latiku kinnistu pindalaga 0,19 ha ja sihtotstarbega ärimaa.

Kinnistut läbib Kalda tee, mis on kantud valla kohalike teede nimekirja.

2. Kuusalu Vallavolikogu seadis 30. septembri 2015. a otsusega nr 42 Latiku kinnistule valla kasuks

sundvalduse Kalda tee ehk 170 m2 ulatuses. Ühtlasi volitati korraldusega vallavalitsust määrama

sundvalduse tasu, lähtudes erastatud maa maksumusest, ja lahendama teehoolduse küsimused. Otsuse

kohaselt sulges J. Latik Kalda tee enda kinnistul ca 56 m ulatuses. Sellega kadus senine avalik

läbipääs riigimaanteele. Teist läbipääsu tagumiste kinnistute elanikel ei ole. J. Latik keeldus erateele

piiratud asjaõiguse seadmisest. Külaelanike üldise arvamuse kohaselt tuleks tee võtta taas avalikku

kasutusse. Vallavalitsus andis 2005 J. Latikule võimaluse maa erastada. Katastriüksuse plaanil on

märgitud kitsendus K-3 pindalaga 0,03 ha. Erastamiskorralduse kohaselt olid maale kehtestatud

teeseadusest tulenevad piirangud. Teoreetiliselt oleks võimalik rajada 130 m pikkune uus tee. Sellega

aga satuks teiste kinnisasjade omanikud samaväärsesse või halvemasse olukorda. Latiku kinnistu

omaniku õigused ei kaalu üles avalikku huvi olemasoleva tee tavapärase kasutamise vastu ning teiste

kinnisasjade omanike õigusi.

3. J. Latik esitas kaebuse volikogu 30. septembri 2015. a otsuse tühistamiseks. Kaebuse kohaselt

kehtis maa erastamise ajal teeseadus. Eratee kasutamine oli lubatud üksnes kinnisasja omaniku

nõusolekul. Avalikku kasutusõigust ega eratee kasutamise lepingut ei olnud. Teeseadus piiranguid ei

seadnud ja kaebaja ei saanud endale sellekohaseid kohustusi võtta. Erastamiskorraldusega

nõustumisest selliseid kohustusi ei tulene. Volikogu määrus ja otsus valla kohalike teede nimekirja

kohta ei ole kaebajale siduvad. Need kujutavad endast pelgalt kommunikatsioonide loetelu ja on

kaebajale kätte toimetamata. 2005. a korralduses puudub viide kitsendustele. Katastriüksuse plaani-

materjal ei ole haldusakt. Vald pole otsust kaalunud. Naabri huvi ei kaalu üles kaebaja huvi. Naabri

kinnistule on olemas juurdepääs Tamme-Kõrtsi talu piirilt. Seda kasutavad kõik naabruses elavad

isikud. Alternatiivne ligipääs on avaram, paremini kasutatav ega häiri kedagi, sest elamu asub

suhteliselt kaugel. Kaebaja tee ei ole paremas korras võrreldes alternatiiviga. Varem oli tee

kasutamise intensiivsus väiksem, kuid ajapikku hakkas see kinnistu kasutust häirima. Sundvaldus

jätaks kaebaja ilma võimalusest kasutada suurt osa kinnistust ja ohustaks perekonna julgeolekut.

Vallavalitsus andis 2013 kaebajale valida, kas nõustuda avaliku kasutuse lepinguga või võtta tee valla

nimekirjast välja. Vastustaja ei pidanud varem teeregistrisse kandmist piisavaks tee avalikuks

kasutamiseks. Sundvaldus on ebaproportsionaalne. Kinnistuomanikke ei ole koheldud võrdselt. Teiste

omanikega sõlmiti tähtajalised kasutuslepingud ilma kasutusõigust kinnistusraamatusse kandmata.

4. Tallinna Halduskohus jättis 13. juuli 2016. a otsusega kaebuse rahuldamata ja poolte menetlus-

kulud nende endi kanda. Otsuse järgi oli kaebaja teadlik või pidi olema teadlik sellest, et kinnistul

asub osa Kalda teest. See oli kantud avalikult kasutatavate teede hulka ja on ligipääsuks 12 kinnistule.

Tamme-Kõrtsi kinnistu omanik lubas läbipääsu oma pinnastee kaudu olukorra lahendamiseni ainult

kuni 31. detsembrini 2015. Eratee avalikuks kasutamiseks määramisel peab kohalikul omavalitsusel

olema piiratud asjaõigus maa kasutamiseks (ehitusseadustiku (EhS) § 94 lg 2, Eesti Vabariigi

põhiseaduse (PS) § 32, kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (KASVS) § 3 lg 1 p 7). Kui maaomanik

ei ole nõus kokku leppima, on omavalitsusel õigus taotleda sundvalduse seadmist. Piirang on

proportsionaalne ja kaebajat koheldi võrdselt, sest ta keeldus ise lepingu sõlmimisest. Sundvalduse

ala jääb vahetult kinnistu piiri kõrvale. Teed kasutatakse niikuinii kinnistule ligipääsuks. Kaebaja

väited äriliste eesmärkide ja pere ohutuse kohta on vastuolulised. Tamme-Kõrtsi kinnistul asuv elamu

on teele lähemal kui Latiku kinnistu elamu. Tamme-Kõrtsi kinnistu serva mööda kulgeva tee

kaalumata jätmine ei ole oluline viga. See tee ei ole paremas seisukorras ning odavamalt korrastatav

kui Kalda tee.

5. J. Latik palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada kaebus.

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 12. oktoobri 2016. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

apellatsiooniastme menetluskulud poolte endi kanda. Otsuse kohaselt pole põhjust arvata, et valla

põhjendused alternatiivse juurdepääsu puudumise kohta oleksid tagantjärele otsitud. Sundvalduse

seadmisega faktiline olukord kaebaja jaoks ei muutu. Õueala on piiratud ja ohtu perele ei ole.

Riigimaanteele väljasõitmise ohutus ei puuduta kaebajat. Ohte saab vältida liikluskorraldus-

vahenditega. Kaebajal oli erastamisel võimalik piirangutega arvestada. Kolmandate isikute ja

avalikkuse huvi kaalub üles sundvalduse seadmisega kaasneva õiguste riive. Piiratud tähtajaga sund-

valdus oleks põhjendatud, kui kaebaja oleks edaspidi valmis sõlmima lepingu. Kaebaja seisukohad

kinnitavad vastupidist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. J. Latik palub kassatsioonkaebuses tühistada kohtute otsused ja saata asi uueks läbivaatamiseks

või rahuldada kaebus järgmistel põhjustel.

a) Ringkonnakohus rikkus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg-t 4, § 61 lg-t 1 ja § 165

lg-t 1 ning kohaldas ebaõigesti KASVS § 3 lg 1 p 7 ja lg-t 4 ning § 6 lg-t 1. Kohus jättis

kontrollimata, kas üld- või detailplaneering näeb kinnistul ette kohaliku tee. Sundvaldus eeldab

asjakohast planeeringut (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-57-16). Kaebaja kinnistul

ei ole detailplaneeringut ja üldplaneering kohalikku teed kinnistul ette ei näe. Volikogu otsuses

erastatud maa maksumusest lähtudes määratud sundvalduse tasu ei vasta PS §-le 32 ning KASVS § 2

lg-le 1 ja § 16 lg-le 1. Looduses on teekatte all 426 m2. Puudub põhjendus, miks on

talumiskohustuse ulatus vaid 170 m2. Sundvõõrandamise taotlusele tuleb lisada projekt (KASVS § 11

lg 2, § 12 lg 11). Piisavad ei ole tee asendiplaan ja katastriüksuse plaan. Kummalgi plaanil ei ole teed

eraldi mõõdistatud. Otsus ei vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) § 55 lg-le 1. Faktide õigsust ei

saa kohus eeldada ainult selle põhjal, et teised menetlusosalised ei ole neid vaidlustanud, kui

vaidlustamise vajadus ei pidanud olema ilmselge (HKMS § 60 lg 4).

b) KASVS võib olla vastuolus PS §-dega 10 ja 13, sest sundvalduse tasu pole piisava selgusega

sätestatud (Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-33-05). Tekib küsimus, kas hüvitis peab olema ühekordne

või perioodiline. Selge pole ka EhS § 94 lg 2. Kinnistusraamatu seaduse (KRS) §-s 35 pole

nimetatud sundvalduse seadmise otsust. Selge pole, milline asjaõigus KRS § 24 lg 1 kohaselt

kinnistusraamatusse kantakse.

c) Kaebajal polnud enne sundvalduse seadmist kohustust tee kasutamist taluda. 2002. a katastriüksuse

plaanil polnud märgitud, millisest teest väidetav kitsendus K-3 tuleneb. Plaanist ei saanud kohustusi

tekkida (asjaõigusseaduse (AÕS) § 140 lg 1). Kitsendusi pole ka maakatastri andmetel. Erastamis-

korralduses ega -lepingus ei ole viidet Kalda teele. Silmas on peetud riigimaantee kaitsevööndist

tulenevaid kitsendusi. Riik kinnitas lepingus, et ühelgi kolmandal isikul ei ole lepingu objekti valdus-

ega kasutusõigust ega alust nende taotlemiseks. Volikogu täiendas 2004. a määrusega teeregistrit.

Määruse lisas 1 on erateede nimekirjas ka Kalda tee. Aastal 2013 tee staatus ei muutunud. Kohtud on

kaebajale põhjendamatult heitnud ette lepingu sõlmimata jätmist. Kaebaja pole lubanud tee avalikku

kasutust. Kaebajal oli õigus eratee likvideerida (teeseaduse (TeeS) § 23 lg 3). Sundvaldus muudab

olukorda. Kaebaja ei saa neljandikku oma kinnistust vabalt kasutada. Tee kaitsevööndisse ei tohi

rajada loakohustuslikke ehitisi ning kaebaja peab võimaldama tee korrashoidu. Kaebaja elamu pole

rajatud ebaseaduslikult. Piirdeaia rajamine pole tõendatud.

d) Vastustaja kaalus sundvalduse alternatiivina vaid täiesti uue tee rajamist, aga mitte juurdepääsu

mööda Tamme-Kõrtsi kinnistul asuvat teed. Vastustaja oleks pidanud kaaluma ka juurdepääsu

määramist korraga mitme kinnistu kaudu. Tamme-Kõrtsi ja Latiku kinnistu omanikke on koheldud

ebavõrdselt. Kohtud pole oma järeldusi põhjendanud.

8. Kuusalu vald palub vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja hinnangul väljub

KASVS § 3 lg 1 p-ga 7 ja lg-ga 4 ning § 6 lg-ga 1 seonduv kaebuse piiridest. Kaebaja ei

vaidlustanud sundvalduse seadmise menetlust, vaid proportsionaalsust ja kaalumisvigu. Menetluse

vaidlustamiseks tuleb esitada eraldi kaebus. Samuti ei vaidlustanud kaebaja varem sundvõõrandamise

tasu suurust. Kaebaja kirjeldatud riived on proportsionaalsed. Tamme-Kõrtsi kinnistu serva pidi

kulgeva tee kaalumata jätmine ei mõjutanud otsustamist. Üldplaneeringus ei ole kajastatud kõikide

teede kuuluvust ja olukorda. Planeeringu seletuskirjas on märgitud, et vallateid tuleb täpsustada. Seda

tehti mh volikogu 25. novembri 2004. a määrusega, mille lisas 1 on valla teena nimetatud ka Kalda

tee. Volikogu 4. detsembri 2013. a määrusega kohalike teede nimekirja määramise kohta sai uue

numbri ka Kalda tee. Kolgaküla teede lahendus ei kajastu üldplaneeringus. Avalikke teid määravad

õigusaktid täpsustavad üldplaneeringut.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Riigikohtu halduskolleegium nõustub kohtutega, et sundvalduse seadmine kaebaja kinnistule oli

proportsionaalne, ning ei pea vajalikuks sellekohaseid põhjendusi korrata. Kohtud on samas

kohaldanud materiaalõigust valesti, jättes kontrollimata, kas täidetud on sundvalduse seadmise

seadusest tulenevad eeldused. See küsimus ei välju vaidluse piiridest. Vaidluse piirid määrab

haldusasjas ära kaebuse nõue ja alus, mitte menetlusosaliste õiguslikud põhjendused (HKMS § 41

lg 1). Kohus peab otsuse tegemisel ise tagama seaduse õige kohaldamise (HKMS § 157 lg 1;

kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-49-11, p 12), sh hindama vaidlustatud haldusakti nii sisulisest,

vormilisest kui ka menetluslikust küljest.

10. EhS § 94 lg 2 sätestab, et eratee avalikuks kasutamiseks määramiseks peab riigil või kohalikul

omavalitsusel olema õigus teealuse maa kasutamiseks tulenevalt piiratud asjaõigusest. Kui maa

omanik ei ole nõus leppima kokku piiratud asjaõiguse seadmises, on riigil või kohalikul

omavalitsusel asjaõiguse omandamiseks õigus taotleda sundvalduse seadmist. KASVS § 3 lg 1 p 7

kohaselt võib kinnisasja sundvõõrandada mh avalikult kasutatava tee, sh kohaliku tee omandamiseks.

KASVS § 6 lg-te 1 ja 2 järgi võidakse sundvõõrandamise kaudu kinnisasja omandamise asemel

kinnisomandit kitsendada sundvaldusega piiratud asjaõiguse seadmise teel. Seega on olemasoleva

eratee alusele kinnistule võimalik seada sundvalduse abil kohaliku omavalitsuse kasuks piiratud

asjaõigus, mis omakorda võimaldab määrata eratee avalikuks kasutamiseks.

11. Kaebaja kinnistu paikneb detailplaneeringu kohustuseta alal. Puudub vaidlus, et seda läbib

kohalike teede nimekirja kantud Kalda tee. Sundvõõrandamise lubatavust olemasoleva tee

omandamiseks käsitlevad KASVS § 3 lg 4 esimene ja teine lause. Sama lõike kolmas lause ning

ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 22 näevad ette sundvõõrandamise

tingimused uue tee ehitamiseks.

KASVS § 3 lg 4 esimesest ja teisest lausest tulenevalt on sundvõõrandamine avalikult kasutatava tee

omandamiseks detailplaneeringu kohustuseta aladel lubatud projekteerimistingimuste, samuti riigi

või kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu alusel. KASVS § 6 lg 1 järgi kehtivad need tingimused ka

sundvalduse seadmisel. KASVS § 3 lg 4 praegune redaktsioon on kehtestatud ehitusseadustiku ja

planeerimisseaduse rakendamise seadusega. Selle seaduse eelnõu (572 SE) seletuskirja kohaselt on "

[i]siku seisukohast .... oluline, et avalik võim, kaaludes sundvõõrandamist, on selle piisavalt

põhjendanud endapoolses otsuses, mille alusel asutakse sundvõõrandama" (§ 47, lk-d 16–17). Seega

tuleneb KASVS § 3 lg-st 4 nõue, et sundvalduse seadmisele eelneks seaduses nimetatud haldusakt,

milles on ette nähtud avalikult kasutatava tee kulgemine kinnistul.

Planeerimisseaduse (PlanS) § 75 lg 1 p-de 1 ja 29 järgi on sundvalduse seadmine eratee avalikuks

kasutamiseks lubatav ka üldplaneeringu alusel.

12. Vaidlustatud korralduses puuduvad viited eriplaneeringule ja projekteerimistingimustele, mille

alusel sundvaldus seati. Samuti on vastustaja selgitanud, et üldplaneeringus ei ole Kalda teed

avalikult kasutatava teena ette nähtud. Üldplaneeringu seletuskirja p-s 4.1 toodud märkusest, et

vallateid tuleb täpsustada, ei saa järeldada, et Kalda tee peaks üldplaneeringu kohaselt olema kohalik

(avalikult kasutatav) tee.

13. Vastustaja tugineb sundvalduse seadmisel maa erastamisdokumentidele, samuti valla kohalikule

teeregistrile ja valla kohalike teede nimekirjale. Need dokumendid ja registrid ei ole KASVS § 3 lg 4

ega teiste seaduste järgi sundvalduse seadmist lubavaks aluseks. Kolleegium märgib nende kohta veel

järgmist.

14. Loksa Vallavolikogu 21. veebruari 2002. a määrusega nr 6 kinnitatud kohalikus teeregistris Kalda

teed ei ole. Volikogu kinnitas 25. novembri 2004. a määrusega nr 13 kohaliku teeregistri muudatused

ja täiendused. Määruse lisas 1 on Kalda tee märgitud erateena (nr 4230087).

Maavanema 10. juuli 2006. a korralduse p-s 5.1 ja 23. augusti 2006. a erastamislepingu p-s 1.3.6 oli

märgitud, et erastatavale maale on kehtestatud teeseadusest tulenevad piirangud ja kohustused.

Vallavalitsuse 5. mai 2005. a korralduse juurde lisatud katastriüksuse plaanil on Kalda tee asukohas

märge "K-3 kitsendus tee". Sellest ei nähtu, et erastamise ajal oleks kinnistul asunud avalikult

kasutatav tee.

15. Kuni 26. veebruarini 2005 kehtinud redaktsioonis sätestas TeeS § 11 lg 3, et kohalikus teeregistris

registreeriti kohalik maantee, tänav, jalgtee ja jalgrattatee ning eratee. Sellest tulenevalt ei saa Kalda

tee erateena kohalikku teeregistrisse kandmisest teha järeldust, et juba enne erastamist või erastamisel

tunnistati Kalda tee avalikult kasutatavaks.

16. Kuusalu Vallavolikogu muutis olukorda 4. detsembri 2013. a otsusega nr 67, kinnitades valla

kohalike teede nimekirja. Numbri 3530431 all on selles nimekirjas ka Kalda tee. Alates 1. jaanuarist

2008 sätestas TeeS § 51 esimene lause, et kohalik tee on kohalik maantee, tänav, jalgtee ja

jalgrattatee, kohalikuks liiklemiseks ettenähtud talitee ja sama seaduse § 4 lg-s 3 sätestatud korras

valla- või linnavalitsuse ja eratee omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel avalikuks kasutamiseks

määratud eratee. Selle sätte järgi on kõik kohalikud teed avalikult kasutatavad.

Sõltumata sellest, kas volikogu 4. detsembri 2013. a otsus on õiguspärane, on ta kehtiv ja kaebajale

täitmiseks kohustuslik (HMS § 60). Kolleegium selgitas asjas nr 3-3-1-57-16, et otsusega tunnistada

tee avalikult kasutatavaks muutub eratee avalikult kasutatavaks ning sellega tekib ühtlasi AÕS § 155

lg-s 1 sätestatud seadusjärgne kitsendus (p 15). Vaidlusaluse tee puhul kehtib praegu ka EhS § 92

lg 5. Selle kohaselt on kohalik tee avalikult kasutatav ning seda võib kasutada igaüks õigusaktides

sätestatud piiranguid järgides. EhS § 94 lg 3 järgi lähevad eratee avalikuks kasutamiseks

määramisega riigile või kohalikule omavalitsusele üle kõik teeomaniku kohustused, õigused ja

vastutus.

17. Ehkki eeltoodu põhjal on Kalda tee juba praegu avalikult kasutatav, ei piisa sellest sundvalduse

seadmiseks. Eratee avalikuks kasutamiseks määramine toimub sundvalduse alusel, mitte vastupidi

(EhS § 94 lg 2).

18. Asjaolu, et sundvaldus seati pärast tee määramist avalikult kasutatavaks, ei muuda sundvalduse

seadmist siiski iseenesest õigusvastaseks. Kuna aga volikogu otsusest ega muudest asja materjalidest

ei nähtu alust, mis seaduse järgi lubaks sundvalduse kaebaja kinnistule seada, tuleb volikogu otsus

tühistada. Lisaks ei nähtu otsusest piiratud asjaõigus, mille omandamiseks sundvaldus seati. Seda

küsimust selgitas kolleegium asjas nr 3-3-1-57-16 (otsuse p 17).

19. Kolleegium ei saa selles asjas võtta seisukohta, kas kaebajal oleks volikogu 4. detsembri 2013. a

otsust veel võimalik vaidlustada. Kui kaebetähtaeg on möödas, peaks kohus tähtaja ennistamise

kaalumisel arvestama ka avaliku huvi ja kolmandate isikute õigustega.

Seni, kuni 4. detsembri 2013. a otsus kehtib, peab kaebaja järgima avalikult kasutatava tee puhul

seadusest tulenevaid kitsendusi. Kui volikogu 4. detsembri 2013. a otsus tulevikus tühistataks ning

kaebajaga ei saavutataks kokkulepet, eeldaks tee avalikult kasutamiseks määramine sundvalduse

seadmist. See on omakorda lubatav üldplaneeringu, eriplaneeringu või projekteerimistingimuste

alusel. Üldplaneeringut saab muuhulgas täiendada teemaplaneeringuga (PlanS § 93 lg 2). Nagu ülal

viidatud, nähtub ka kehtivast üldplaneeringust endast ulatuslikum vajadus täpsustada kohalikke teid.

Kolleegium ei võta seisukohta sundvalduse tasu suuruse kohta, sest volikogu otsuse p 2.1 järgi pidi

tasu määrama vallavalitsus. Tasu määramisel võib mh arvesse võtta asjaolu, et kaebaja omandas maa

ostueesõigusega erastamisel, mitte turuhinnaga. Sundvalduse tasu ei ole mõeldud kinnistuomaniku

rikastumiseks.

20. Riigikohus rahuldab kassatsioonkaebuse ja kaebuse ning tühistab halduskohtu ja ringkonnakohtu

otsused (HKMS § 230 lg 5 p 5).

21. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab vastustaja menetluskulud. Kaebaja menetluskuluks oli kaebuselt ja

apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv kokku 30 eurot, määruskaebustelt tasutud riigilõiv kokku 30

eurot ning õigusabikulud ringkonnakohtus 600 eurot ja Riigikohtus 3379 eurot 20 senti. Riigikohtus

kantud õigusabikulude tasumine on tõendatud 3314 euro ja 80 sendi ulatuses. Kolleegium jätab välja

mõistmata määruskaebustelt tasutud riigilõivu, sest määruskaebused jäid rahuldamata. Riigikohtus

kantud õigusabikulu peab kolleegium põhjendatuks 1000 euro ulatuses, arvestades asja keerukust ja

mahtu ning põhimõtet, et menetluskulud ei tohiks kõrgemas kohtuastmes olla üldjuhul suuremad kui

madalamas astmes (HKMS § 109 lg 6; kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-84-15, p 31). Kokku tuleb

vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulu katteks 1630 eurot (= 30 + 600 + 1000).

(allkirjastatud digitaalselt)