3-3-1-15-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-15-17

Otsuse kuupäev

14. juuni 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Põld, liikmed Viive Ligi ja Nele Parrest

Kohtuasi

Roman Braginski kaebus Tallinna Vangla tekitatud mitte-

varalise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Roman Braginski

Vastustaja Tallinna Vangla

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 6. septembri 2016. a otsus haldusasjas

nr 3-14-51418

Menetluse alus Riigikohtus

Roman Braginski kassatsioonaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Roman Braginski kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu

6. septembri 2016. a otsuse haldusasjas nr 3-14-51418 resolutsioon muutmata. Asendada

ringkonnakohtu otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.

2. Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Roman Braginski (kaebaja) viibis Tallinna Vanglas (vastustaja) kinnipeetavana 6. jaanuarist 2010

kuni 28. märtsini 2012.

2. Kaebaja esitas 5. mail 2014 vastustajale allkirjastatud kahjunõude, mille vastustaja registreeris

7. mail 2014.

3. Vastustaja jättis kahju hüvitamise taotluse lahendamata ja kaebaja esitas 8. juulil 2014

halduskohtule kaebuse, milles palus vastustaja tekitatud mittevaralise kahju eest välja mõista hüvitis

16 120 eurot. Kaebaja taotles hüvitist mittevaralise kahju eest, mis tekitati talle Tallinna Vanglas

6. jaanuarist 2010 kuni 28. märtsini 2012 inimväärikuse alandamisega. Kaebaja väitis järgmist:

1) kambrites, milles ta viibis, oli ruumikitsikus: vaba põrandapinda ühe isiku kohta oli olenevalt

kambrist 1,17–2,01 m2. Vaba põrandapinna hulka ei ole arvatud WC ega mööbli alla jäävat pinda.

Arvestada ei saa kaebaja liikumisvõimalusi vanglas, kuna kaebus on esitatud ruumikitsikuse kohta

kambris;

2) kinnipidamistingimustes olid ka muud puudused. Riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu

oli seal pidevalt niiske ja rõske. Kambri valgustuseks oli kaks 75 W elektripirni ja vähene valgus

kurnas silmi.

Kaebaja väitis ka seda, et kahes kambris ei olnud tualetti ja pesuruumi, kogu kambri peale oli lubatud

üks televiisor ja üks teekann ning kinnipeetavate töötasu oli madal, kuid nende nõuete osas tagastas

kohus kaebuse 4. augustil 2014 määrusega.

4. Tartu Halduskohus jättis 27. augusti 2015. a otsusega rahalise hüvitise nõude rahuldamata

(resolutsiooni p 1), kuid tuvastas, et 7. jaanuarist 2010 kuni 14. jaanuarini 2010 olid kaebaja

kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas õigusvastased (resolutsiooni p 2). Halduskohus mõistis

vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu (riigilõiv) katteks 15 eurot ja jättis poolte muud

menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 3). Kohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas 6. jaanuarist 2010 kuni 28. märtsini

2012, kokku 813 päeva;

2) Riigikohus on selgitanud, et jätkuvalt kahju tekitavates tingimustes viibimise korral tuleb hinnata,

kas ja millisel hetkel pidi isikul olema piisavalt informatsiooni kahjunõuet õigustavatest asjaoludest.

Kui on ilmne, et isik pidi kahjust ja kahju tekitajast teada saama varem, kui lõppes jätkuv toiming,

hakkab ka kahjunõude esitamise tähtaeg kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist. Kui kahjust teada

saamise aega on raske eristada, algab kaebetähtaeg, kui kahjustav tegevus lõpeb. Kinnipidamist ühes

vanglas ei saa pidada jätkuvaks toiminguks, kui kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt

muutunud. Kinnipidamistingimuste olulisel muutumisel tuleb toiming lõppenuks lugeda ja saab

eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud (RKHKo 3-3-1-20-15,

p 13). Praeguses asjas ei ole vastustaja peale formaalse kolme aasta piiri tõmbamise esitanud

põhjendusi, miks tuleks erinevaid ajavahemikke käsitada erinevalt. Seega tuleb kahjunõude esitamise

tähtaega arvestada vaidlusaluse ajavahemiku lõppemisest ehk 28. märtsist 2012. Kaebus on kogu

ulatuses (6. jaanuar 2010 kuni 4. mai 2014) tähtaegne, kuna tegemist oli jätkuva toiminguga;

3) tõendatud ei ole väited valgustuse puudulikkuse ja niiskuse kohta kambrites;

4) WC pindala ei arvata kambri põrandapinna hulka. Seega oli kaebaja seitse päeva kambris, kus

põrandapinda ühe isiku kohta oli alla 2,5 m2, ja 79 päeva kambris, kus põrandapinda ühe isiku kohta

oli 2,5–3 m2. Ülejäänud ajal oli kaebaja kasutuses üle 3 m2 kambri põrandapinnast. Nendel seitsmel

päeval on kaebaja õigusi rikutud, kuna tollal kehtinud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6 järgi

pidi kinnipeetaval olema vähemalt 2,5 m2 põrandapinda;

5) 7. jaanuaril 2010, mil kaebaja oli vangla kinnises osakonnas, kus põrandapinda ühe isiku kohta oli

2,80 m2, olid kinnipidamistingimused inimväärikust alandavad ja vastustaja tegevus õigusvastane.

See päev ei paiknenud avaramates tingimustes viibitud päevade vahel. Sellele järgnenud seitsmel

päeval (14. jaanuarini 2010) viibis kaebaja kambris, milles oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta

2,33 m2;

6) kaebaja viibis 8. jaanuarist kuni 14. jaanuarini 2010 vangla kinnises osakonnas kambris, kus

põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli 2,33 m2, ega käinud sel ajal tööl. Kinnipidamistingimused

olid sel ajal inimväärikust alandavad ja vastustaja tegevus oli õigusvastane;

7) kaebaja viibis 15. jaanuarist 2010 kuni 28. jaanuarini 2011 ja 10. veebruarist 2011 kuni

2. veebruarini 2012 avatud sektsioonis, kus tal oli võimalus osakonna piires äratusest öörahuni vabalt

liikuda. Kaebaja oli 25. veebruarist 2010 kuni 10. veebruarini 2011 täiskoormusega abitööline

majandustöödel. 11. veebruarist 2011 kuni 10. veebruarini 2012 töötas ta käitises Rolemen OÜ;

8) kaebaja viibis kambris, kus põrandapinda ühe isiku kohta oli 2,5 kuni 2,99 m2, kokku 79 päeva.

Selle aja moodustavad kaks pikemat ajavahemikku ja üks üksik päev. 18. novembrist 2011 kuni

20. detsembrini 2011 (33 päeva) ja 9. jaanuarist 2012 kuni 22. veebruarini 2012 (45 päeva) oli

kambris põrandapinda ühe isiku kohta 2,52 m2. Mõlemad ajavahemikud langevad aega, mil kaebaja

viibis avatud osakonnas, kus tal oli võimalik osakonna piires väljaspool kambrit äratusest öörahuni

vabalt liikuda. Lisaks langevad need ajavahemikud osaliselt (kuni 10. veebruarini 2012) aega, mil

kaebaja töötas Rolemen OÜ-s. Võimalus liikuda väljaspool kambrit ja töötada kompenseeris teatavat

ruumikitsikust kambris. Seda arvestades ei saa kaebaja kinnipidamistingimusi 18. novembrist 2011

kuni 20. detsembrini 2011 ja 9. jaanuarist 2012 kuni 22. veebruarini 2012 pidada inimväärikust

alandavateks ning vastustaja tegevust nende 78 päeva jooksul ei saa pidada õigusvastaseks;

9) kaebaja viibis 727 päeva olukorras, kus põrandapinda ühe isiku kohta oli vähemalt 3 m2. Selline

pind ületab 31. detsembrini 2013 kehtinud VSKE nõude ja täidab Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK)

praktikast tuleneva miinimumnõude. Seejuures langevad päevad, mil põrandapinda ühe isiku kohta

oli selles vahemikus kõige vähem ehk 3,12–3,15 m2, samuti ajavahemikku, mil kaebaja viibis avatud

osakonnas. Vastustaja tegevust nende 727 päeva jooksul ei saa pidada õigusvastaseks;

10) vastustaja tegevus oli õigusvastane lühikest aega – kaheksa päeva. Rikkumine ei olnud suur:

põrandapind ühe isiku kohta oli 0,17 m2 väiksem, kui VSKE-s sätestatud 2,5 m2 ja 0,2–0,67 m2

väiksem kui EIK praktikast tulenev 3 m2. Rahalise hüvitise maksmine ei ole õigustatud ajavahemiku

7. jaanuar 2010 kuni 14. jaanuar 2010 eest. Kuid kaebaja kinnipidamistingimused sel ajal tuleb

tunnistada õigusvastaseks. 6. jaanuaril 2010 ja 15. jaanuarist 2010 kuni 28. märtsini 2012 ei olnud

vastustaja tegevus õigusvastane;

11) kaebaja tasus riigilõivu 486 eurot ja 60 senti. Kuna kohus ei mõista kaebaja kasuks välja rahalist

hüvitist, siis puudub võimalus arvutada välja kaebuse rahuldamise proportsioon. Mõistlik on lähtuda

sellest, milline on riigilõiv kaebuse esitamisel, kui rahalist nõuet ei esitata. Halduskohus mõistis

vastustajalt kaebaja kasuks välja riigilõivu 15 eurot. Muud menetluskulud jäeti poolte endi kanda.

5. Vastustaja palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles kohus tuvastas, et

7. jaanuarist 2010 kuni 14. jaanuarini 2010 olid kinnipidamistingimused õigusvastased.

6. Kaebaja palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles jäeti kaebus

rahuldamata, ning rahuldada esitatud kaebus.

7. Tartu Ringkonnakohus rahuldas vastustaja apellatsioonkaebuse ja jättis kaebaja apellatsioon-

kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 1). Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse osas, millega

halduskohus tuvastas kaebaja kinnipidamistingimuste õigusvastasuse (resolutsiooni p 2) ja mõistis

vastustajalt kaebaja kasuks välja riigilõivu (resolutsiooni p 3). Ringkonnakohus jättis kaebuse läbi

vaatamata ajavahemiku 6. jaanuar 2010 kuni 4. mai 2011 osas (resolutsiooni p 3). Menetluskulud jäid

kaebaja kanda (resolutsiooni p 4). Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) Riigikohus on analoogilistes asjades teinud arvestatava hulga lahendeid. Kahju hüvitamise nõuet ei

saa esitada pikema ajavahemiku eest kui kolm aastat, mis eelnes vahetult vanglale hüvitisenõude

esitamisele (RKHKo 3-3-1-68-15, p-d 10–14). Tualett ja mööblialune põrandapind tuleb kambri-

pindala arvestamisel arvata kambri põrandapinna sisse (nt RKHKo 3-3-1-21-16, p 8; 3-3-1-42-15,

p 17). Kui isik oli vanglas 2,5–3 m2 kambris kinnipeetavana ja tavarežiimil, ei ole tal õigust kahju

hüvitamisele, kui tema muid vangistusalastest õigusaktidest tulenevaid õigusi ei ole rikutud, eeskätt

kui talle olid tagatud vanglas väljaspool kambrit piisavad liikumisvõimalused (RKHKo 3-3-1-68-15,

p-d 18–19);

2) ajavahemikku 6. jaanuar 2010 kuni 4. mai 2011 puudutava hüvitisenõude esitamisel on rikutud

riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 ja halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 46 lg-s 4

sätestatud kolmeaastast tähtaega. Väidetud liiga kitsad kinnipidamistingimused pidid kaebajale olema

kohe tajutavad ja järelikult hakkas nende mõju ilmnemisest kaebetähtaeg kohe kulgema. Kahju

hüvitamise kaebusele ettenähtud kolmeaastase tähtaja kontekstis tähendab see, et jätkuva toimingu

eest kahju hüvitamist sooviv isik peab arvestama, et ta ei saa nõuda kahju hüvitamist pikema aja eest

kui nõude esitamisele eelnenud kolm aastat. Teistsuguse tõlgenduse korral võiks kujuneda olukord,

kus jätkuva toiminguga kahju tekitamise puhul kaotaksid kahju hüvitamise nõude esitamiseks

ettenähtud tähtajad igasuguse mõtte, sest kui toiming veel kestab, oleks kaebus alati tähtaegne (ja

oleks seda veel kolm aastat toimingu lõppemisest), kuigi kahju tekitamise algusest on möödunud

märksa rohkem aastaid. See oleks ilmselgelt ebamõistlik ja vastuolus kahju hüvitamise nõude

esitamise tähtaegade eesmärgiga. Selline olukord võib olla lubatav vaid juhul, kui isik tõepoolest ei

saanud kahju tekitamise alguses aru, et toimub kahju tekitamine. Praegu ei ole ilmselgelt sellise

olukorraga tegemist. Kahju hüvitamise nõude esitamiseks ettenähtud pikkade tähtaegade (3–10

aastat) üks eesmärk ongi anda isikule võimalus jõuda oma õiguste rikkumises selgusele. Kolm aastat

peab olema selleks piisav aeg;

3) kuna kaebaja esitas hüvitisenõude haldusorganile 5. mail 2014 (registreeritud 7. mail 2014), siis

saab ta hüvitist nõuda vaid sellele eelnenud kolme aasta eest, st kuni 5. maini 2011;

4) kaebaja seisukohtadest ei nähtu ka tähtaja ennistamise aluseid. Kaebaja on selgitanud, et ta palus

vanglaametnikke võimaldada talle tutvumiseks dokumente, kuid sellest keelduti, ja et kaebaja ei

teadnud, et tema õigusi on rikutud. See väide ei ole tähtaja ennistamise alus. Kaebaja nõude aluseks

on väidetavad kannatused, mida ta pidi liiga kitsastes tingimustes taluma. Nagu eespool märgitud,

pidi ta neist kannatustest aru saama kohe. Väidetavate kannatuste tajumine ei sõltu sellest, kas vangla

on või ei ole isikule väljastanud dokumente. Kahju tekitamisest teadasaamist ei saa samastada ka

kahju tekitamise õigusvastasusest arusaamisega. Selles, kas kahju tekitamine võis olla õigusvastane,

peab isik ise kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaja jooksul selgusele jõudma;

5) ajavahemikku 6. jaanuar 2010 kuni 4. mai 2011 puudutava nõude esitamisel ei ole järgitud

tähtaega. Halduskohtu otsus tuleb tühistada osas, milles selle ajavahemiku osas vaadati kaebus

sisuliselt läbi ja rahuldati osaliselt. Kaebus tuleb selle ajavahemiku osas jätta HKMS § 151 lg 1 p 1 ja

§ 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata;

6) tualett ja mööblialune põrandapind tuleb arvata kambri üldpinna sisse. Kaebaja väide, et mööbli

tõttu oli reaalset liikumisruumi vaid 1,5 m2, ei ole seetõttu asjakohane;

7) ka juhul, kui arvata WC pindala kambri põrandapinna sisse, oli ajavahemikke (18. november 2011

kuni 20. detsember 2011 ja 9. jaanuar 2012 kuni 22. veebruar 2012), mil kaebaja kasutuses olev

põrandapind oli 2,5 kuni 3 m2 (täpsemalt 2,52 m2). Samas luges halduskohus tõendatuks, et kaebaja

oli sel ajal kinnipeetav avatud sektsioonis, kus tal oli võimalus osakonna piires äratusest öörahuni

vabalt liikuda. Kaebaja ei ole seda vaidlustanud. Riigikohtu seisukohtade järgi ei ole kaebajal seega

õigust kahju hüvitamisele (vt RKHKo 3-3-1-68-15, p-d 18–19). Kui kaebaja oli alla 3 m2 suuruses

kambris 78 päeva, siis viidatud Riigikohtu lahendatud asjas oli isik alla 3 m2 suuruses kambris 814

päeva. Sellest hoolimata ei pidanud Riigikohus kohaseks mõista välja hüvitist. Kaebaja viited

Euroopa inimõiguste konventsiooni art-le 3 ja EIK lahenditele ei tingi teistsugust lahendust. Ülal

viidatud Riigikohtu lahendis on samuti analüüsitud EIK otsuseid ja jõutud eespool nimetatud

lahenduseni;

8) usutav pole väide, et valgustus kambris oli ebapiisav. Kaks 75 W elektripirni 15 m2 suuruse ruumi

kohta ei ole sugugi vähene valgustus. Ruumi valgustas kokku 150 W, seega 10 W 1 m2

valgustamiseks. Seda ei saa pidada siseruumides tehtavate igapäevatoimingute jaoks ebapiisavaks.

Vastustaja on põhjendatult osutanud ka sellele, et kaebaja haiguslugude väljavõte ei kajasta kaebusi

nägemise halvenemise või silmade valulikkuse üle. Puuduliku valguse korral olnuks kaebajal

võimalik soetada lugemislamp. Analüüsides kaebaja väiteid kambri rõskuse kohta, nõustus

ringkonnakohus vastustajaga, et kambrites oli keskküte ja võimalus reguleerida õhuvoolu akna

õhutusava kaudu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus täies ulatuses ja

teha uus otsus, millega rahuldada kaebus täies ulatuses, või tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata

asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassaator väidab järgmist:

1) nõue tunnistada õigusvastaseks vastustaja tegevus 6. jaanuarist 2010 kuni 28. märtsini 2012 ei ole

aegunud. Kaebus ei ole esitatud vangla erinevate kambrite vastu, vaid vangla jätkuva õigusvastase

tegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kuigi kaebaja tajus juba 2010. a 6. jaanuarist,

et ta on väga halbade elamistingimustega kambrites, ei osanud ta juriidiliste teadmisteta isikuna, kelle

suhtlemis- ja konsulteerimisvõimalused olid vanglas piiratud, arvata, et võib esitada kahjunõude.

Seetõttu tuleb lähtuda RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud 10-aastasest tähtajast. Kuna RVastS § 17 lg 3 ei

käsitle kaebetähtaja arvutamist jätkuva õigusvastase haldustoimingu puhul, siis tuleb tähtaega

arvutada kaebajale soodsamal viisil;

2) WC-d ei saa arvata kambri üldpinna sisse. Kuna kaebajale kambris tagatud põrandapind jäi

oluliselt alla 3 m2 ja tema liikumisvõimalused väljaspool kambrit olid vähesed ega saanud

kompenseerida kambri ülerahvastusest tingitud negatiivseid mõjutusi, siis olid

kinnipidamistingimused õigusvastased ja inimväärikust alandavad. EIK on leidnud, et mitme

kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta (otsus asjas nr 429/12:

Tunis vs. Eesti, p 44). Veel on EIK selgitanud nõudeid, millest kasvõi ühe rikkumine loob tugeva

eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega;

3) on arusaamatu, miks kohus arvab, et 10 W 1 m2 valgustamiseks ei saa pidada siseruumides

tehtavate igapäevatoimingute jaoks ebapiisavaks. Kambris kasutati kahte 75 W-st laepirni, tualetis üht

lampi võimsusega 60 W ja ukse kohal öövalgustit võimsusega umbes 40 W. Kuna kinnipeetav peab

kambris lugema, kirjutama ja hooldama rõivaid, siis on vaja vähemalt 400-luksist valgust.

9. Tallinna Vangla ei esitanud kassatsioonkaebusele vastust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

10. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas kinnipeetavana 6. jaanuarist 2010 kuni 28. märtsini 2012, kokku

813 päeva. Vastustajale esitatud kahjunõude selle ajavahemiku eest allkirjastas kaebaja 5. mail 2014

ja Tallinna Vangla registreeris selle kahjunõude 7. mail 2014. Kaebaja väitis, et tema kinnipidamis-

tingimused sel ajal olid inimväärikust alandavad.

Halduskohus tugines Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele asjas nr 3-3-1-20-15 (p 13) ja leidis, et

tegemist on jätkuva toiminguga. Halduskohus asus seisukohale, et kuna praeguses asjas on kahjust

teadasaamise aega raske kindlaks määrata, siis tuleb RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastast

tähtaega arvutada väidetavalt kahjustava tegevuse lõppemisest (28. märtsist 2012) ning seetõttu on

kahjunõue kogu vaidlusaluse ajavahemiku osas tähtaegne ja tuleb täies ulatuses läbi vaadata.

Ringkonnakohus lähtus sellest, et kahju hüvitamise nõuet ei saa esitada pikema ajavahemiku eest kui

kolm aastat, mis eelnes vahetult vanglale hüvitamisnõude esitamisele (RKHKo 3-3-1-68-15, p-d 10–

14). Ringkonnakohus nõustus vastustajaga, et väidetud liiga kitsad kinnipidamistingimused pidid

kaebajale olema kohe tajutavad. Seepärast leidis ringkonnakohus, et ajavahemikku 6. jaanuar 2010

kuni 4. mai 2011 puudutava kahjunõude esitamisel on rikutud RVastS § 17 lg-s 3 ja HKMS § 46

lg-s 4 sätestatud tähtaega. Ringkonnakohus jättis kaebuse nimetatud ajavahemiku osas läbi

vaatamata ning lahendas ajavahemikku 5. mai 2011 kuni 28. märts 2012 puudutava kahjunõude.

11. RVastS § 7 lg 3 seostab kahjunõude esitamiseks kehtestatud kolmeaastase tähtaja kulgema

hakkamise kaebaja subjektiivse arusaamaga kahju tekkimisest.

Kaebusest nähtuvalt on kaebaja seisukohal, et talle tekitati kahju jätkuva toiminguga, mis kestis kuni

kinnipidamise lõpuni, 28. märtsini 2012. Kaebaja väidab ka kassatsioonkaebuses, et ta tajus juba

2010. a 6. jaanuarist, mil ta paigutati Tallinna Vanglasse, et ta on väga halbade elamistingimustega

kambrites.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kahjunõuet ei saa ajavahemikku 6. jaanuar 2010 kuni

4. mai 2011 puudutavas osas pidada tähtaegseks ning kohtumenetluses esitatud seisukohtadest ei

nähtu tähtaja ennistamise aluseid. Kolleegium märgib esmalt, et asjas nr 3-3-1-68-15 tehtud otsuse

p-des 10 kuni 14 ei ole kolleegium võtnud seisukohta, et kahju hüvitamise nõuet ei saa esitada

pikema ajavahemiku eest kui kolm aastat, mis eelnes vahetult vanglale hüvitamisnõude esitamisele.

Küll aga tuleb kolmeaastast kahjunõude esitamise tähtaega ületanud jätkuva toimingu puhul hinnata,

millal isik pidi kahju tekkimist mõistma, sh kas vangistustingimused vahepeal muutusid. Kolleegium

möönab, et kahjunõude esitamise tähtaeg ei hakanud selles asjas kulgema kohe kinnipidamise

algusest. Varasemas praktikas on kolleegium selgitanud, et isegi kui kaebaja adus kohe pärast

vanglasse sattumist, et kitsad olud võivad rikkuda tema inimväärikust, algab kahjunõude aegumine

siiski hetkest, mil kaebaja mõistis, et talle on kahju tekkinud (RKHKo 3-3-1-98-16, p 12). Samas

tuleb arvestada, et jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab

kulgema enne toimingu lõppemist siis, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem.

Seejuures on määrav, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et

koostada piisava edulootusega kaebus. Kui isiku kinnipidamistingimused on vangistuse kestel

oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks

ning saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud (RKHKo 3-3-

1-20-15, p-d 12–13; 3-3-1-68-15; p-d 11–12; 3-3-1-89-16, p 10). Kaebaja viibis ajavahemikul

6. jaanuarist 2010 kuni 4. maini 2011 erinevates kambrites, kus põrandapinna suurus ühe

kinnipeetava kohta ning kinnipeetavate isikute hulk erinevatel ajavahemikel olulisel määral muutusid.

Enamiku ajast viibis kaebaja eelnimetatud ajavahemikul kambrites, milles oli ühe isiku kohta

põrandapinda märgatavalt rohkem kui 3 m². Alla 3 m² suurusel põrandapinnal viibis isik ainult

jaanuaris 2010. Kolleegiumi hinnangul nähtub ka kaebaja enda väidetest, et ta tajus üsna

kinnipidamise alguses, et viibib väga halbade elamistingimustega kambrites, ning oli sellel

veendumusel kuni kinnipidamise lõpuni. Kaebaja esitas kahjunõude aga ca 4,5 aastat kinnipidamise

ja väidetavalt halbadesse tingimustesse paigutamise algusest hiljem. Kohtuasja materjalide põhjal ei

ole eluliselt usutav, et kaebaja mõistis ajavahemikul 6. jaanuar 2010 kuni 4. mai 2011 põrandapinna

vähesusest tulenenud negatiivseid mõjusid alles Tallinna Vanglas kinnipidamise lõppemisel ning võis

kahjunõude esitamisega viivitada maini 2014. 5. mail 2014 koostatud kahjunõue ei ole seetõttu

tähtaegne ajavahemiku 6. jaanuar 2010 kuni 4. mai 2011 osas ja tuleb jätta läbi vaatamata.

II

12. Halduskohus arvas eraldi ruumis asuva WC kambri põrandapinna hulgast välja. Ringkonnakohus

juhindus asjas nr 3-3-1-21-16 tehtud Riigikohtu otsuse p-st 8 ja asjas nr 3-3-1-42-15 tehtud

Riigikohtu otsuse p-st 17 ning arvas WC-aluse (nagu ka mööblialuse põrandapinna) kambri

põrandapinna hulka.

Pärast EIK Suurkoja 20. oktoobri 2016. a otsust 7334/13 (Muršić vs. Horvaatia) muutis Riigikohus

oma praktikat, lähtus sellest otsusest ja ei võtnud kambri põrandapinna arvutamisel WC pindala enam

arvesse (16. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-83-16; 17. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-89-16;

29. märtsi 2017. a otsused asjades nr 3-3-1-85-16 ja 3-3-1-86-16; 12. aprilli 2017. a otsus asjas nr 3-

3-1-90-16). Mööblialust põrandapinda on võtnud kolleegium arvesse ka enne EIK Suurkoja

20. oktoobri 2016. a otsust.

Kolleegium lähtub nendes asjades tehtud otsustest ka praeguses asjas. Seetõttu nõustub kolleegium

kambri põrandapinna suuruse arvutamisel halduskohtuga.

13. Nagu ka asjades nr 3-3-1-83-16, 3-3-1-89-16, 3-3-1-86-16, 3-3-1-90-16, 3-3-1-85-16 ja 3-3-1-98-

16, juhindub kolleegium EIK Suurkoja 20. oktoobri 2016. a otsuse järgmistest seisukohtadest:

1) kui kinnipeetavale ei ole tagatud 3 m2 põrandapinda, on tegemist tugeva eeldusega EIÕK art 3

rikkumiseks. Rikkumise eeldust on võimalik ümber lükata, kui ruumi vähesust kompenseerivad 3 m2

nõudest kõrvalekaldumise suhteliselt lühike kestus ja ulatus, ruumipuudust leevendab piisav

liikumisvabadus ja kambriväline tegevus ning kinnipidamisasutuse üldiselt kohased tingimused.

Kohus saab EIÕK art 3 rikkumise hindamisel neid asjaolusid arvesse võtta, kui need esinevad

kumulatiivselt. Kohustus näidata, et need asjaolud esinevad ja suudavad ruumipuudust

kompenseerida, on vastustajal. Kohtu otsustada jääb, kas need tingimused on rikkumise ümber-

lükkamiseks piisavad;

2) ajal, mil kaebaja viibis tingimustes, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli rohkem kui 3 m2,

tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK art 3 nõuetele vastavust hinnata koos teiste kinnipidamis-

tingimustega.

III

14. Kolleegium nõustub halduskohtuga, et ei ole tõendatud, et kaebaja kinnipidamise ajal oli

kambrites puudulik valgustus. Samuti nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et umbes 15 m2

suuruse ruumi valgustamiseks kasutatud kahte 75 W elektripirni ei saa pidada siseruumides tehtavate

igapäevatoimingute jaoks ebapiisavaks. Valguse puudulikkuse korral olnuks kaebajal võimalik

taotleda lugemislampi. Kehtivas õiguses ei ole sätet, mis kehtestaks, millise täpse tugevusega peab

olema kunstlik valgustus eluruumis.

IV

15. Kaebaja viibis 5. maist 2011 kuni 28. märtsini 2012 nii kambrites, kus WC pindala arvesse

võtmata oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alla 3 m2, kui ka kambrites, kus WC pindala

arvesse võtmata oli ühe kinnipeetava kohta põrandapinda üle 3 m2. Halduskohus leidis, et sel

ajavahemikul ei ole kaebaja inimväärikust rikutud. Selle järelduseni viinud arutluskäik on aga

raskesti jälgitav, sest halduskohus eristab kohati kinnipidamise ajavahemike kaupa konkreetseid

kinnipidamistingimusi, kohati aga kõneleb 727 päeva pikkusest kinnipidamisest, eristamata selgelt

konkreetseid ajavahemikke.

16. Halduskohus leidis, et kambrites, kus kaebaja viibis 18. novembrist 2011 kuni 20. detsembrini

2011 (33 päeva) ja 9. jaanuarist 2012 kuni 22. veebruarini 2012 (45 päeva), oli põrandapinda ühe

isiku kohta 2,52 m2. Mõlemad ajavahemikud langevad aega, mil kaebaja viibis avatud sektsioonis,

kus tal oli võimalik väljaspool kambrit äratusest öörahuni vabalt liikuda. Lisaks langevad need

ajavahemikud osaliselt, kuni 10. veebruarini 2012, aega, mil kaebaja töötas Rolemen OÜ-s. Võimalus

liikuda väljaspool kambrit ja viibida tööl kompenseeris teatavat ruumikitsikust kambris. Seda

arvestades ei pidanud halduskohus kaebaja kinnipidamistingimusi nendel ajavahemikel inimväärikust

alandavateks ning vastustaja tegevust nende 78 päeva kestel ei saa pidada õigusvastaseks.

17. Halduskohtu otsusest nähtub, et 4. maist 2011 kuni 18. novembrini 2011 ning 21. detsembrist

2011 kuni 9. jaanuarini 2012 viibis kaebaja kambrites, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli

rohkem kui 3 m2. Veel nähtub halduskohtu otsusest, et vähemalt 4. maist 2011 kuni 18. novembrini

2011 viibis kaebaja avatud sektsioonis, kus tal oli võimalik osakonna piires äratusest öörahuni vabalt

liikuda. Ajavahemikul 4. maist 2011 kuni 9. jaanuarini 2012 töötas kaebaja halduskohtu otsusest

nähtuvalt vähemalt osadel päevadest käitises Rolemen OÜ.

18. Halduskohtu otsusest nähtub, et ka 23. veebruarist 2012 kuni 28. märtsini 2012 viibis kaebaja

kambrites, milles ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda rohkem kui 3 m2. Lähemalt kinnipidamis-

tingimusi sel ajavahemikul halduskohus ei ava.

Asja materjalidest nähtub ning selle üle ka ei vaielda, et 1. märtsist 2012 kuni 28. märtsini 2012 viibis

kaebaja neljale inimesele ettenähtud lukustatud kambris, milles mõnedel päevadel oli kolm ja teistel

neli isikut, ning põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli rohkem kui 3 m2. Vanglasisese liikumis-

vabaduse piirangud lukustatud kambris on õiguspärased kinnipidamise režiimist tulenevad piirangud.

Seega ei ole kaebaja kinnipidamistingimusi 1. märtsist 2012 kuni 28. märtsini 2012 alust pidada

inimväärikust alandavateks.

Ajavahemik 23. veebruarist 2012 kuni 1. märtsini 2012 oli sedavõrd lühike, et kaebaja kinnipidamis-

tingimusi ei saa pidada inimväärikust alandavaks isegi juhul, kui tal kambriväline liikumisvabadus

üldse puudus.

19. Eeltoodud põhjendustel nõustub kolleegium nii halduskohtu kui ka ringkonnakohtuga, et kaebaja

inimväärikust ei ole ajavahemikul 4. maist 2011 kuni 28. märtsini 2012 alandatud.

V

20. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata, kuid

ringkonnakohtu otsuse põhjendused tuleb asendada käesoleva otsuse põhjendustega. Kautsjon

arvatakse riigituludesse (HKMS § 107 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)