3-1-1-26-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-26-17

Otsuse kuupäev

14. juuni 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Lea Kivi ja Peeter Roosma

Kohtuasi

Kriminaalasi Arend Kaljuranna süüdistuses KarS § 141 lg 2

p 6, § 184 lg 1 – § 25 lg 2 ning § 199 lg 2 p-de 7 ja 8 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 25. augusti 2016. a otsus

kriminaalasjas nr 1-16-2277

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Arend Kaljuranna (Kaljurand) kaitsja vandeadvokaat Natalia

Lausmaa, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

Lääne

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Gardi Anderson

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

17. mai 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 4. juuli 2016. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 25. augusti 2016. a

otsus osas, milles

1.1. Arend Kaljurand tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 8 järgi;

1.2. Arend Kaljurannale mõisteti KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel liitkaristus;

1.3. rahuldati kannatanu U. M-i tsiviilhagi ja mõisteti Arend Kaljurannalt välja U. M-i kasuks

2300 eurot.

2. Tühistatud osas saata kriminaalasi uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule teises

kohtukoosseisus.

3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

4. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Natalia Lausmaa kassatsioonimenetluses Arend

Kaljurannale osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 264 (kakssada kuuskümmend neli) eurot,

sealhulgas käibemaks 44 (nelikümmend neli) eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi

kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 4. juuli 2016. a otsusega tunnistati Arend Kaljurand süüdi ja teda karistati

karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 2 p 6 järgi 8-aastase vangistusega, KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 8

järgi 4-kuulise vangistusega ning KarS § 184 lg 1 – § 25 lg 2 järgi vangistusega 1 aasta. KarS § 63

lg 2 ja § 64 lg 1 alusel suurendati mõistetud üksikkaristustest raskeimat karistust ja moodustati

liitkaristuseks vangistus 8 aastat 6 kuud. Ühtlasi rahuldati kannatanu U. M-i tsiviilhagi ja mõisteti

A. Kaljurannalt välja U. M-i kasuks 2300 eurot.

1.1. Varguse süüdistuse kohaselt tungis A. Kaljurand 13. augustil 2014 grupis koos

kriminaalmenetluses tuvastamata isikuga ebaseadusliku omastamise eesmärgil võrkaia ja väravatega

piiratud kinnistule Jõgevamaal ning varastas sealt 5 tihumeetrit talasid mõõtmetega (mm)

150 x 150 x 6000 ja 150 x 150 x 4000 kokku väärtusega 1250 eurot, 3 tihumeetrit prusse mõõtmetega

50 x 150 x 6000 väärtusega kokku 750 eurot, 3 tihumeetrit laudu mõõtmetega 25 x 150 x 6000

väärtusega kokku 300 eurot. Kirjeldatud vargusega tekitas A. Kaljurand kannatanu U. M-ile varalist

kahju kokku 2300 eurot.

1.2. KarS § 141 lg 2 p 6 järgi esitati A. Kaljurannale süüdistus selles, et olles varem toime pannud

karistusseadustiku 9. peatüki 7. jaos nimetatud seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo, vägistas

ta 25. juulil 2015 A. V-i. Lisaks süüdistati A. Kaljuranda KarS § 184 lg 1 – § 25 lg 2 järgi suures

koguses amfetamiini ebaseadusliku omandamise ja valdamise katses.

1.3. Maakohtu hinnangul tõendasid varguse toimepanemise aega ja kohta ning varastatud vara

kirjeldust ja väärtust U. M-i kohtuistungil antud ütlused ja sündmuskoha vaatluse protokolli fototabel.

Sündmuskohal oli mitmele isikule kuuluvaid jalajälgi ja sinna oli jäetud värske suitsukoni, millel

tuvastati A. Kaljuranna DNA. Kohtualune end süüdi ei tunnistanud ja väitis, et võis viibida

sündmuskoha läheduses, kuid põhjusel, et ta otsis maha jäetud metalli. Süüdistatava sõnul ei saanud

ta puitmaterjali varastada, kuna tema jalg oli alates juuli lõpust kuni septembrini 2014 kipsis.

Maakohus leidis, et kuigi süüdistatava jalg oli 13. augustil 2014 kipsis, ei olnud ta siiski

liikumisvõimetu. AS-i K andmetel on A. Kaljurand viinud 19. augustil 2014 ettevõtte

vastuvõtuplatsile metalli, sh terast 0,667 tonni suuruses koguses. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus

ka, et U. M-i tsiviilhagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

1.4. Vägistamise süüdistus on tõendatud A. V-i kohtueelses menetluses antud ütlustega, mis avaldati

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 291 lg 1 p 1 alusel. Ütlustes kajastuvad üksikasjalikult

süüdistatava ja kannatanu omavahelised suhted ning kuriteosündmuse käik. Kannatanu dressipluusilt

leiti A. Kaljuranna spermat. Kannatanu ütlustega kuriteosündmusele eelnenud ja järgnenud asjaolude

ning süüdistatava ja kannatanu suhte kohta haakuvad tunnistajate E. V-i, E. V-i ja G. V-i kohtuistungil

antud ütlused. A. Kaljuranna versioon on ennastõigustav ja ebausutav.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni A. Kaljurand ja tema kaitsja Monica Meristo-

Dmitrijev, taotledes kohtuotsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Kaitsja taotles

alternatiivselt A. Kaljurannale mõistetud karistuse kergendamist.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 25. augusti 2016. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus järginud faktiliste asjaolude

tuvastamisel kriminaalmenetlusõigust ja piisavalt põhjendanud kohtuotsusest tulenevaid järeldusi.

Isegi kui süüdistatav ei aidanud varguse episoodis viia kannatanu puitmaterjali sõidukisse, ei välista

see tema vastutust kaastäideviijana KarS § 21 lg 2 mõttes, kuna tema teopanus varguse initsiaatorina

oli oluline.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse kasseeris A. Kaljuranna kaitsja vandeadvokaat Natalia

Lausmaa, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist

maakohtule uueks arutamiseks. Kassatsioonis esitatud seisukohad on järgmised.

4.1. Maakohus ei ole võimaldanud A. Kaljurannal tõendada kaitseversiooni. Kohtualune esitas

maakohtule taotlused tunnistajate väljakutsumiseks, kuid kohus jättis need tähelepanuta. Samuti ei

saanud A. Kaljurand küsitleda A. V-i. Kannatanu lähedased, kes korteris sündmuse ajal viibisid, ei

näinud vägistamist pealt. Lisaks on maa- ja ringkonnakohus jätnud tähelepanuta fototabeli E. V-i ja

G. V-i telefonisuhtluse kohta, mis tõendab, et A. Kaljurand viibis korteris väga lühikest aega. Ühtlasi

ei ole kohtud arvestanud tõendit selle kohta, et alates 26. juulist 2014 oli A. Kaljuranna

liikumisvõime piiratud. Tema jalg oli kipsis ja ta ei saanud vargust 13. augustil 2014 toime panna.

Samuti märgib kassaator, et U. M. ei tundnud A. Kaljuranda ära ja andis tema kohta eeluurimisel

tema tundemärkidele mittevastava kirjelduse.

4.2. Kohtud ei ole tuvastanud, kas ja millises väärtuses oli U. M-i kinnistul puitmaterjali ladustatud.

Kahju suuruse kindlaksmääramisel on lähtutud üksnes kannatanu ütlustest, kuid dokumente selle

kohta ei ole esitatud.

5. Kassatsioonivastuses nõustub Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Gardi Anderson

maa- ja ringkonnakohtu otsuses esitatud põhjendustega ja palub jätta kassatsioon rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kassaatori etteheited selle kohta, et maakohus on jätnud osa süüdistatava taotletud tunnistajaid

õigustamatult üle kuulamata, on kolleegiumi hinnangul põhjendamatud. A. Kaljuranna süüküsimuse

lahendamisel KarS § 141 lg 2 p 6 järgi on maa- ja ringkonnakohus järginud kriminaalmenetlusõigust.

Kohtuotsustes on jälgitavalt põhjendatud, millised tõendid ja miks on kaalukad kohtualuse

süüditunnistamise aluseks olevate asjaolude tuvastamisel. Samuti on kohtud kriminaalasjas avaldatud

ja uuritud tõenditele tuginedes näidanud, et A. Kaljurand varastas süüdistuses nimetatud ajal ja kohas

U. M-ilt puitmaterjali. Küll aga nõustub kolleegium kassaatoriga selles, et kohtuotsuste põhjal ei ole

jälgitav, millistele asjaoludele rajasid kohtud oma järeldused kannatanult varastatud puitmaterjali

koguse ja väärtuse kohta. Kuigi kassatsioonimenetluses ei või KrMS § 363 lg 5 kohaselt faktilisi

asjaolusid tuvastada, on Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb

kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a

otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 719 koos viidetega).

7. A. Kaljurannale esitatud süüdistus KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 8 järgi sisaldab tsiviilhagiga

kattuvat loetelu esemetest ja nende väärtusest, mistõttu tuli kohtutel süüdimõistva kohtuotsuse

tegemiseks ja tsiviilhagi väljamõistmiseks need asjaolud tuvastada. Ka varasemas kohtupraktikas on

sarnasel juhul leitud, et kohtuotsuses peab varguse koosseisu tuvastamiseks ja tsiviilhagi

rahuldamiseks nähtuma selgelt varastatud esemete koosseis ja nende väärtus, et lugeda täidetuks

KrMS § 312 p-s 1 sätestatud kohtu kohustus kajastada otsuses tõendatuks tunnistatud asjaolud ja

tõendid, millele tuginetakse (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. novembri 2015. a otsus asjas nr

3-1-1-90-15, p-d 13-14).

8. Maakohus leidis, et varastatud esemete koosseis ja väärtus on tõendatud kannatanu ütlustega ja

sündmuskoha vaatluse protokolli osaks oleva fototabeliga. Samas ei ole kohtuotsuses hinnatud, kas ja

millises ulatuses kajastub nendes tõendites varastatu kogus ja väärtus. Ka ringkonnakohus ei ole neid

asjaolusid käsitlenud. Ühtlasi märgib kolleegium, et kannatanu on maakohtus andnud ütlusi, mille

kohaselt oli tal küüni ladustatud 3-4 hunnikusse suured talad, mida ta pidas hinna poolest kalliteks (II

kd, tl 120). Süüdistuses ja hagiavalduses loetletud puitmaterjali täpsemat kogust ja väärtust kannatanu

ristküsitlemisel ei puudutatud, mistõttu ei andnud kannatanu nende asjaolude kohta ka

üksikasjalikumaid ütlusi. Samuti ei saa nimetatud asjaolude esinemise või puudumise kohta teha

järeldusi sündmuskoha vaatluse protokolli osaks oleva fototabeli põhjal, mis kajastab sündmuskohta

pärast süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemist. Seega jääb kohtuotsuste põhjal ebaselgeks, milliste

tõendatuks tunnistatud asjaolude alusel tuvastasid kohtud, et kannatanult on varastatud puitmaterjali

süüdistuses ja tsiviilhagis märgitud ulatuses ja väärtuses.

9. Eelmises punktis märgitut arvestades leiab kolleegium, et kohtud ei ole A. Kaljuranna

süüditunnistamisel varguses järginud kriminaalmenetlusõigust ja rikutud on KrMS § 3051 lg-s 1

sätestatud põhjendamise kohustust. Selle vea loeb kolleegium kriminaalmenetlusõiguse oluliseks

rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob KrMS § 362 p 2 ja § 361 lg 1 p 6 alusel kaasa maa- ja

ringkonnakohtu otsuse osalise tühistamise ja kriminaalasja saatmise maakohtule uueks arutamiseks.

10. Ehkki kannatanu ei ole andnud ütlusi süüdistuses ja tsiviilhagis loetletud talade, prusside ja

laudade täpse koguse ja väärtuse kohta, märgib kolleegium ka, et ainuüksi kannatanu ütlused ei

pruugi olla varastatud esemete rahalise väärtuse kindlakstegemiseks piisav tõend, kui vaidlus on

varastatu maksumuse üle. Kohus peab sellises olukorras veenvalt põhjendama, miks ta leiab, et

kannatanu ütlused kajastavad piisavalt täpselt ja usutavalt varastatud asjade tegelikku väärtust (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-69-12, p 11). Ühtlasi tuleb

silmas pidada, et kuigi arutataval juhul on hagiavalduses märgitud puitmaterjali kogus ja väärtus, ei

ole tsiviilhagi KrMS § 63 lg 1 mõttes tõend (vt otsus asjas nr 3-1-1-69-12, p 11), millele saab kohus

kriminaalasja lahendamisel tugineda.

11. Kuna kolleegium asus seisukohale, et kohtud ei ole varguse toimepanemise tuvastamisel

süüdistuses esitatud ulatuses järginud kriminaalmenetlusõigust, mõjutab see ka tsiviilhagis esitatud

nõude tõendatuks lugemist. U. M-i tsiviilhagi kohaselt on hagi aluseks olev sündmus ja tekitatud

kahju tõendatud kriminaalasja materjalidega. Arvestades seda, et arutatavas asjas kattuvad varguse

süüdistuse ja tsiviilhagi aluseks olevad asjaolud, ei olnud kannatanu tsiviilhagis vältimatult vaja

korrata süüdistusaktis nimetatud tõendeid varguse toimepanemise ning varastatud esemete kohta (vt

ka otsus asjas nr 3-1-1-90-15, p 18). Et aga kohtud on varastatu väärtuse jätnud nõuetekohaselt

tuvastamata, ei saa lugeda tõendatuks ka U. M-ile tekitatud kahju ulatust. Seetõttu tühistab

kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsuse kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu

KrMS § 339 lg 2 mõttes ka tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas.

12. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb maakohtul muu hulgas arvestada järgnevat. Riigikohtu

järjekindla praktika kohaselt ei ole varguse koosseisu tuvastamiseks alati vaja kindlaks teha

varastatud esemete täpset väärtust, piisab sellest, kui on tuvastatud, et varastatud esemete väärtus

ületas teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu

maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud

(KrMS § 60 lg 3). Prokuratuuril lasub kohustus tõendada seda, et kuriteo objektiks olnud rahaliselt

hinnatava asja väärtus ületas teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära. (Vt nt otsus asjas nr

3-1-1-69-12, p-d 8-9 koos viidetega.) Lisaks peab maakohus asja uuel arutamisel määrama

kannatanule TsMS § 329 lg 4 või § 3401 lg 1 alusel tähtaja, et tuua esile asjaolud, millest nähtub

kannatanule tekkinud kahju ulatus, ning esitada neid asjaolusid kinnitavad tõendid (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 25. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-64-15, p 62).

13. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu 4. juuli 2016. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 25. augusti 2016. a

otsuse A. Kaljuranna süüditunnistamises ja karistamises KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 8 järgi ning

liitkaristuse mõistmises KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel. Samuti tühistab kolleegium kohtuotsused

osas, milles rahuldati kannatanu U. M-i tsiviilhagi ja mõisteti A. Kaljurannalt U. M-i kasuks välja

2300 eurot. Tühistatud osas saadab Riigikohus kriminaalasja uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule

teises kohtukoosseisus. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

14. A. Kaljuranna kaitsja esitas koos kassatsiooniga Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu

kindlaksmääramiseks 264 euro suuruses summas, sh käibemaks 44 eurot. Taotluse kohaselt kulutas

kaitsja kohtuasja materjalidega tutvumiseks, kaitsealusega konsulteerimiseks ja kassatsiooni

koostamiseks aega viis ja pool tundi. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi

õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Riigi

õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi

osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1

lg 10 ja § 6 lg 3 alusel rahuldada. KrMS § 186 lg 1 kohaselt kannab selle menetluskulu riik.

Saale Laos, Lea Kivi, Peeter Roosma

(digitaalselt allkirjastatud)