3-2-1-59-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-59-17

Otsuse kuupäev

Tartu, 12. juuni 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Vesikivi OÜ hagi OÜ Multilift UV vastu põhivõla

108 649 euro 8 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. novembri 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 2-15-8257

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vesikivi OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

172 082 eurot 24 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Vesikivi OÜ, lepinguline esindaja vandeadvokaat Paul

Keres

Kostja OÜ Multilift UV, lepinguline esindaja vandeadvokaat

Arsi Pavelts

Asja läbivaatamise kuupäev

22. mai 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8257 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Rahuldada Vesikivi OÜ kassatsioonkaebus osaliselt.

3. Tagastada Vesikivi OÜ kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vesikivi OÜ (endine ärinimi Osaühing Vesikivi) (hageja) esitas 1. juunil 2015 Pärnu Maakohtule

hagi OÜ Multilift UV (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 108 649 eurot 8 senti,

sissenõutavaks muutunud viivise 56 195 eurot 76 senti ja viivise seaduses sätestatud määras alates

2. juunist 2015 kuni kohtuotsuse täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 31. jaanuaril 2008 kinnistu müügilepingu, mille esemeks oli

Läänemaal Ridala vallas Uuemõisa alevikus Haudejaama tee 9 asuv hagejale kuulunud kinnisasi

(edaspidi kinnistu). Müügilepingu järgi oli kinnistu müügihinnaks 3 miljonit krooni. Kostja on selle

summa hagejale tasunud. Pooled olid enne müügilepingut kokku leppinud, et kinnistu tegelik

müügihind on 4,7 miljonit krooni. Seda kokkulepet müügilepingusse ei märgitud, sest pank ei

soovinud finantseerida tehingut suuremas summas kui 3 miljonit krooni. Kostjal tuli tasuda täiendav

osa müügihinnast (1,7 miljonit krooni) 2. veebruaril 2009, kuid kostja oma kohustust ei täitnud.

Hageja nõue ei ole aegunud, sest kostja on kogu aeg oma võlga tunnistanud. Näiteks on kostja

seaduslik esindaja Ivar Viira ka kohtuasjas nr 2-12-4910 andnud vande all ütlusi, et kostjal on

kohustus hagejale maksta 1 700 000 krooni (vt 31. mai 2012 kohtuistungi protokoll).

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja leidis, et hageja nõue on aegunud. Hageja ei ole enne hagiavalduse

esitamist esitanud kostja vastu nõuet 1,7 miljoni krooni saamiseks. Aegumine ei saanud ka seaduse

järgi katkeda, sest kostja ei ole võlgnevust tunnistanud. Kuna hageja põhinõue on aegunud, on

aegunud ka viivisenõue. Kostja taotles alternatiivselt viivise vähendamist, sest hageja on käitunud

vastuolus hea usu põhimõttega.

3. Pärnu Maakohus jättis 8. jaanuari 2016. a otsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata. Maakohus

jättis menetluskulud hageja kanda ja määras menetluskulud rahaliselt kindlaks.

Maakohus tuvastas, et asjas esitatud tõendite kohaselt leppisid pooled kokku kinnistu müügihinnas

4,7 miljonit krooni (vt Hugo Lauri (hageja juhatuse liige) ja Ivar Viira (kostja juhatuse liige) vaheline

e-kirjavahetus). Kuivõrd kostja on kantud müügilepingu järel kinnistu omanikuna

kinnistusraamatusse, on hagejal (müüjal) nõue kostja (ostja) vastu 1,7 miljoni krooni (108 649 euro

8 sendi) saamiseks, mis tuleneb poolte lihtkirjalikust kokkuleppest (vt asjaõigusseaduse (AÕS) § 119

lg-d 1 ja 2 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg 1).

TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Pooled nõustusid

eelistungil, et nõue on muutunud sissenõutavaks 3. veebruaril 2009. TsÜS § 147 lg 3 alusel algab

kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub

sissenõutavaks. Seega aegus nõue 1. jaanuaril 2013. Asjas esitatud tõendite kohaselt ei ole hageja

nõude aegumine TsÜS § 158 lg 1 alusel katkenud ega ka TsÜS § 167 lg 1 alusel peatunud. Asjas

esitatud 9. märtsi ja 4. augusti 2009 e-kirjad ja 14. augusti 2012 e-kiri ei tõenda, et kostja on nõuet

tunnistanud. Kõigil nimetatud juhtudel on kostja juhatuse liikmete (Ivar Viira ja Raivo Uustalu) huvi

olnud sõlmida kompromiss nõude kohta, mis oli esitatud nende kui füüsiliste isikute vastu tsiviilasjas

nr 2-12-4910 (Hugo Lauri hagi Ivar Viira ja Raivo Uustalu vastu võlgnevuse ja viivise saamiseks).

Hageja nõude aegumist ei katkesta ka kostja juhatuse liikmelt tsiviilasjas nr 2-12-4910 vande all

seletuse võtmine. Kostja juhatuse liige ütles istungiprotokolli kohaselt viidatud tsiviilasjas: "Olime

huvitatud kinnistu soetamisest. Olime nõus maksma rohkem kui oli hinnatud. Ülejäänud osas 1,7

miljonit krooni jäi kokkulepe, et tasutakse aasta hiljem." Kostja juhatuse liige oli viidatud tsiviilasjas

füüsilise isikuna kostja, kelle vastu oli hageja juhatuses liige füüsilise isikuna esitanud laenulepingust

tuleneva nõude. Seega ei ole kostja juhatuse liiget üle kuulatud kostja esindajana ning tema seletust ei

saa pidada kostja avalduseks hageja nõuet tunnustada.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi

rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. novembri 2016. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda ja

määras menetluskulud rahaliselt kindlaks.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus õigesti, et pooled leppisid kokku

müügihinnas 4,7 miljonit krooni. Kuna asjaõiguslepingu kehtivuse üle ei vaielda ning kostja on

kantud omanikuna kinnistusraamatusse, on maakohus õigesti AÕS § 119 lg-te 1 ja 2 alusel

järeldanud, et kostjal tekkis kohustus tasuda hagejale lisaks müügilepingus märgitule 1,7 miljonit

krooni. Õige on ka maakohtu järeldus, et hageja nõue 1,7 miljoni krooni tasumiseks muutus

sissenõutavaks 3. veebruaril 2009.

Maakohus leidis õigesti, et hageja nõue on aegunud (TsÜS § 146 lg 1, § 147 lg 3). Esitatud e-

kirjavahetusel ei ole aegumise seisukohalt tähtsust, sest need kirjad on saadetud hageja juhatuse

liikmele ja tema esindajale kompromissi sõlmimise eesmärgil tsiviilasjas nr 2-12-4910 esitatud nõude

kohta. Isegi kui pidada kõnealust kirjavahetust läbirääkimisteks, ei puuduta peetud läbirääkimised

hageja nõuet kostja vastu. Samuti leidis maakohus õigesti, et tsiviilasja nr 2-12-4910

istungiprotokollist ei ilmne, et kostja juhatuse liige oleks vande all seletuse andmisel soovinud

tegutseda kostja nimel ja huvides. TsÜS § 158 järgi nõude tunnustamine eeldab tahte olemasolu

võlausaldaja nõuet tunnustada. Kostja juhatuse liikmed ei taotlenud enda vande all ärakuulamist

tsiviilasjas nr 2-12-4910 mitte kostja esindajatena, vaid selleks, et anda seletus nende enda vastu

esitatud nõude kohta. Selles kontekstis ei ole alust lugeda nende tegevust kostja kui juriidilise isiku

tegevuseks ega seotuks kostja majandustegevusega. Kostja juhatuse liikmed andsid vande all seletusi

eesmärgil, et kirjeldada elulisi asjaolusid ja lükata ümber hageja juhatuse liikme kui füüsilise isiku

väited kostja juhatuse liikmetele kui füüsilistele isikutele laenu andmise kohta. Tahtest ennast

põhjendamatu nõude vastu kaitsta ei saa teha järeldust, et kostja juhatuse liikmed soovisid kohtule

seletuse andmisega samal ajal teha TsÜS § 158 lg 1 mõttes tahteavaldusi kostja nimel, kes ei olnud

kõnealuses tsiviilasjas menetlusosaliseks, või tegutseda TsÜS § 158 lg 2 tähenduses muul viisil

selleks, et tuua kostjale kaasa õiguslikke tagajärgi.

Maakohtu järeldused on kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 236 lg-ga 1, mille

järgi on vande all seletuse andmine tõendi esitamine selleks, et kohus hindaks menetlusosaliste väidet

taotluses nimetatud tõendi vastuvõtmise ja uurimise kaudu. TsMS § 268 järgi vande all seletuse

andmine on põhimõtteliselt erineva iseloomuga nõude tunnustamiseks tahteavalduse tegemisest

TsÜS § 158 lg 1 mõttes või muul viisil tegutsemisest TsÜS § 158 lg 2 tähenduses. Tegemist on

tõendite kogumise menetlustoiminguga, mis oli suunatud kohtule, mitte hageja juhatuse liikmele ega

tema esindajale. Veel vähem said seletused olla suunatud hagejale, kes ei olnud tsiviilasjas nr 2-12-

4910 sarnaselt kostjale menetlusosaliseks.

Tõendeid ei ole selle kohta, et kuni hagi esitamiseni praeguses menetluses oleks hagejal olnud kostja

suhtes pretensioone 1,7 miljoni krooni tasumata jätmise kohta. Hageja juhatuse liikme kui füüsilise

isiku raha saamise nõude pööramine kostja juhatuse liikmete kui füüsiliste isikute vastu näitab, et

hageja ja tema esindajad ei tulnud selle peale, et tegeliku õigusliku olukorra järgi võib 1,7 miljoni

krooni tasumise kohustus olla hoopis kostjal ning nõue raha saamiseks hagejal. Seega ei saanud

tsiviilasjas nr 2-12-4910 toimunud kohtuistungil räägitul olla hageja juhatuse liikme, tema esindaja

ega hageja jaoks kostja soovitud tähendust. Eeltoodust tulenevalt on kostja argumendid otsitud,

faktide tagantjärele kujundamine ei ole võimalik. Pooltevahelise tehingu asjaolud olid hageja

esindajatele algusest peale teada ja hagejal ei olnud takistusi nõude õigel ajal maksmapanekuks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi

rahuldada.

Ringkonnakohus kohaldas valesti TsÜS § 31 lg-t 5 ja § 158, kui leidis, et hagi aegumine ei katkenud,

sest kostja juhatuse liige ei ole tsiviilasjas nr 2-12-4910 toimunud kohtuistungil antud ütlustega

hageja nõuet tunnustanud. Kostja juhatuse liige tegutses istungil ütlusi andes äriühingu (kostja)

seadusliku esindajana, sest tema ütlused olid äratuntavalt seotud äriühingu (kostja)

majandustegevusega (TsÜS § 31 lg 5). Kostja on TsÜS § 158 lg 2 alusel hageja nõuet tunnustanud,

sest kostja juhatuse liige, tegutsedes kostja seadusliku esindajana, avaldas istungil hageja juuresolekul

oma teadlikkust kostja kohustuse ja sellele vastava hageja nõude olemasolust.

7. Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu,

ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse

osaliselt.

9. Maakohus jättis hageja nõude aegumise tõttu rahuldamata, leides, et TsÜS § 158 järgi ei ole

aegumine katkenud ja uuesti alanud nõude tunnustamisega. Maakohus leidis, et nõude tunnustamist

(aegumise katkemist) ei tõenda pooltevaheline e-kirjavahetus ning et aegumist ei katkestanud

tsiviilasja nr 2-12-4910 istungil 31. mail 2012 kostja juhatuse liikme füüsilise isikuna vande all antud

ütlused. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga.

Aegumise kohaldamisel on kohtud tuvastanud, et arvestades hageja nõude sissenõutavaks muutumist

3. veebruaril 2009, aegub see TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 3 järgi 1. jaanuaril 2013. Hageja on

esitanud praeguse hagi kostja vastu 1. juunil 2015. Kostja on esitanud aegumise vastuväite. Hageja on

omakorda tuginenud aegumise katkemisele TsÜS § 158 järgi, sest tema hinnangul on aegumine

alanud uuesti nõude tunnustamisega.

10. TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude

tunnustamisega. Sama sätte lg 2 järgi võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule

võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos.

Ringkonnakohtu põhjendustel on kostja juhatuse liikme vande all seletuse andmine tsiviilasjas nr 2-

12-4910 kui kohtule suunatud menetlustoiming põhimõtteliselt erineva iseloomuga nõude

tunnustamiseks tahteavalduse tegemisest TsÜS § 158 lg 1 mõttes või muul viisil tegutsemisest

TsÜS § 158 lg 2 tähenduses. Seega leidis ringkonnakohus, et kõnealuse menetlustoimingu eesmärki

arvestades ei saa teha järeldust, et kostja juhatuse liige soovis füüsilise isikuna kohtule seletuse

andmisega samal ajal teha TsÜS § 158 lg 1 mõttes tahteavaldusi kostja nimel (kes ei olnud tsiviilasjas

nr 2-12-4910 menetlusosaliseks), või tegutseda TsÜS § 158 lg 2 tähenduses muul viisil selleks, et

tuua kostjale kaasa õiguslikke tagajärgi.

Ringkonnakohus on jätnud seejuures tähelepanuta, et hageja tugines aegumise katkemise tõendamisel

tsiviilasjas nr 2-12-4910 31. mail 2012 toimunud kohtuistungi protokollile (istungiprotokoll), kust

nähtusid kostja juhatuse liikme füüsilise isikuna vande all antud ütlused, kui tõendile. TsMS § 229

lg 2 järgi on tõendiks mh dokumentaalne tõend ning TsMS § 272 lg-st 1 tulenevalt on dokumendiks

ka teises tsiviilasjas esitatud kohtuistungi protokoll.

Kõnealune tõend kinnitab hageja hinnangul koos teiste asjas esitatud tõenditega, et kostja tunnistas

enne kohtuvaidlust hagejale oma võlga. Kolleegium märgib, et hageja ei ole maakohtus tuginenud

sellele, et kostja tunnistas võlga alles tsiviilasjas nr 2-12-4910 31. mail 2012 toimunud kohtuistungil.

Istungiprotokollile kui dokumentaalsele tõendile tugines hageja maakohtus selleks, et tõendada, et

kostja on võlga tunnistanud juba enne eelviidatud kuupäeva.

Eeltoodut arvestades on ringkonnakohus jätnud menetlusõiguse norme rikkudes hageja esitatud

tõendi (istungiprotokoll) hindamata. Tegemist on menetlusõiguse normi olulise rikkumisega, sest see

võis mõjutada asja lahendamise tulemust (vt TsMS § 669 lg 2).

11. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata ka seda, kas istungiprotokoll tõendab veel

seda, et kostja juhatuse liige on kostja seadusliku esindajana hageja juhatuse liikme suhtes tsiviilasjas

nr 2-12-4910 31. mail 2012 toimunud kohtuistungil tunnistanud kostja võlga. See, et istungiprotokolli

kohaselt tegi kostja juhatuse liige kohtuistungil avaldusi füüsilise isikuna (olles ühtlasi kostja

seaduslik esindaja), ei välista, et tema käitumine võib olla asjaolude kohaselt käsitatav ühtlasi ka

kostja käitumisena. Samuti ei välista asjaolu, et hageja juhatuse liige osales eelnimetatud

kohtuistungil füüsilisest isikust hagejana, seda, et talle saadi samal kohtuistungil teha tahteavaldusi

kui hageja seaduslikule esindajale.

Kolleegium selgitab, et juriidilise isiku, sh äriühingu, tegevusena (mh võla tunnistamisena) saab

käsitada vaid juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks oleva organi (organisse kuuluva juhatuse

liikme) sellekohast käitumist. Nii sätestatakse TsÜS § 31 lg-s 5, et juriidilise isiku organi tegevus

loetakse juriidilise isiku tegevuseks. TsÜS § 34 lg 1 järgi loetakse juriidilise isiku juhatus või seda

asendav organ suhetes teiste isikutega juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks. TsÜS § 34 lg 2 järgi

saab juriidilist isikut esindada tehingu tegemisel eelduslikult juriidilise isiku juhatuse või seda

asendava organi iga liige iseseisvalt. Seejuures peab juriidilise isiku juhatuse liikme tegutsemine

juriidilise isiku nimel olema väliselt äratuntav. Juhul kui juriidilise isiku juhatuse liige ei ole

sõnaselgelt väljendanud, et ta tegutseb juriidilise isiku nimel, tuleneb juriidilise isiku nimel

tegutsemise äratuntavus konkreetsetest asjaoludest, millest nähtuvalt on juriidilise isiku juhatuse

liikme tegevus selgelt seotud esindatava äriühingu majandustegevusega. Samuti järeldub

TsÜS §-st 31 ja § 34 lg-test 1 ja 2, et juriidilisele isikule omistatakse ka tema organi (organisse

kuuluva juhatuse liikme) teadmine, st juriidilise isiku juhatuse liikmele teatavaks tehtud asjaolu

loetakse juriidilise isiku teadmiseks.

Kolleegium märgib, et võlgniku võla tunnistamise tahte väljaselgitamisel võlausaldaja suhtes saab

kohaldada tehingu tõlgendamise sätteid (vt TsÜS § 75).

12. Juhul kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et asjas esitatud tõenditega on tõendatud,

et kostja oli 31. mail 2012 tsiviilasjas nr 2-12-4910 toimunud kohtuistungil hagejale võlga

tunnistanud, siis tuleb hea usu põhimõttest tulenevalt eeldada, et kostja juhatuse liige tunnistas sellel

kohtuistungil kostja nimel hageja juhatuse liikmele, et kostja on hagejale võlgu. Sellisel juhul on hagi

aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi katkenud. Kostja ei saa olukorras, kus ta on hagi aegumise tähtaja

jooksul võlga tunnistanud ning tema juhatuse liige kinnitab teises asjas toimunud kohtuistungil kostja

võlga hageja juhatuse liikme kuuldes, hea usu põhimõttest tulenevalt hakata hiljem väitma, et ta ei

teinud võla tunnistamise avaldust kostja nimel.

13. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja

rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu

otsustada.

14. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon hagejale.

Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Tambet Tampuu