3-2-1-31-17 · Riigikohus

Riigikohtunike Henn Jõksi, Jaak Luige ja Malle Seppiku eriarvamus tsiviilasjas

nr 3-2-1-31-17

1. Erinevalt kolleegiumi enamusest leiame, et alust maakohtu ja ringkonnakohtu määruste

tühistamiseks ei ole. Ringkonnakohtu lahend oleks tulnud jätta muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

2. Iseenesest õige on kolleegiumi tõdemus p-s 19, et olukorras, kus transpordimaa

sihtotstarbega eratee on detailplaneeringu järgi ainus võimalik juurdepääs avalikult

kasutatavale teele paljude kinnisasjade omanike jaoks, ei ole eraõiguslikud mehhanismid kõigi

isikute huvide tasakaalustatud kaitseks piisavad. Seda erandlikku olukorda pole kolleegiumi

enamus aga arvestanud praeguse asja lahendamisel. Samuti pole kolleegiumi enamus

märganud või soovinud märgata maa- ja ringkonnakohtu kõiki põhjendusi asjas.

3. Määruse p-s 12 heidab kolleegiumi enamus kohtutele ette järgmist: „Puudutatud isik I tugines

menetluses sellele, et tee ei vasta nõuetele ja sellel ei saa raskeveokitega sõita ilma teed

kahjustamata. Maakohtu määruse põhjendustest ei nähtu aga, et kohus oleks seda asjaolu

juurdepääsu määramisel analüüsinud ja põhjendanud, miks ta seda vastuväidet ei arvesta. Maakohus

märkis üksnes, et puudutatud isik ei saa juurdepääsuvaidluses sellele vastuväitele tugineda ja et

raskeveokite liikumispiirang saab olla põhjendatud vaid neile sõidukitele, mis ei teeninda piirkonnas

asuvaid kinnistuid.“ Kolleegiumi enamusel on jäänud piisava tähelepanuta maakohtu määruse

p-d 29-32, kus mh on märgitud järgmist:

„AÕS § 156 lg 1 järgi ei eelda juurdepääsu nõude rahuldamine, et taotletud juurdepääsu asukohas

paikneks tee TeeS § 2 lg 1 tähenduses. Juurdepääsu määramine ise võib olla alles tee rajamise

aluseks (eespool viidatud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p 31). TeeS on kehtetu 1. juulist 2015,

kuid sama põhimõte kohaldub ka ehitusseadustiku (EhS) teeregulatsiooni suhtes (vt Riigikohtu

16. juuni 2016. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15, p 28). Seega ei saa puudutatud isik I

edukalt tugineda vastuväidetele, et tee ei ole valmis või kohane.

Avaldajatele kuuluva Hargi tänav 21 kinnistu katastriüksuse kasutusotstarve on elamumaa ja Hargi

tänav 21a puhul sotsiaalmaa (tl 7). Hargi tänav on transpordimaa (tl 12-13). Kohtu hinnangul on

mõistlik avaldajate soov kasutada Hargi tänavat juurdepääsuks oma kinnistuteni. Vabariigi Valituse

23. oktoobri 2008. aasta määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise

kord” § 6 p 5 kohaselt on transpordimaa liiklemiseks ja transpordiks kasutatav maa koos ohutuse

tagamiseks ja selle maa korrashoiuks vajalike ehitiste aluse ning neid ehitisi teenindava maaga.

Avaldajate kinnistud asuvad detailplaneeringu seletuskirjas märgitud planeeringuga hõlmatud alal,

millele on sama planeeringuga ette nähtud juurdepääs Hargi ja Pikaliiva tänavate kaudu

Rannamõisa teele (tl 81-84, 104). Seega on Hargi tänav ettenähtud ja vajalik liiklemiseks avalikult

kasutatavale teele avaldajate kinnistutelt ja vastupidi.

Kohtu hinnangul peab antud juhul juurdepääsu õigus hõlmama võimalust kinnistul elamu

ehitamiseks. PS § 32 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada.

Avaldajate õigus kasutada oma kinnisomandit, sh ehitada sinna elamu, kaalub üles puudutatud isiku I

õiguse keelata teistel isikutel oma kinnisasja kasutamist.

Avaldajad on piisavalt põhjendanud vajadust liiklemiseks veoautodega massiga kuni 30 t mööda

Hargi tänavat. Kinnisasja omanikul on täielik võim asja üle ja avaldajatel on õigus vabalt otsustada

ehitusõiguse teostamise üle. Ei saa pidada mõistlikuks olukorda, kui sellise kinnistu, mille

sihtotstarve on 100% transpordimaa ning mis on ettenähtud liiklemiseks ja teiste kinnistute

teenindamiseks, omanik asub piirama teiste isiku õigusi oma omandit vabalt kasutada. Samuti ei ole

põhjendatud olukord, kus teeomanik ei ehita juurdepääsuteed vastavalt seaduses sätestatud nõuetele

(tl 45) ja piirab seeläbi tee kasutamist ulatuses, mille tagamine on tema kohustus. Seadusest ei tulene,

et teeomanik vabaneb oma kohustustest, kui tal on kohustus taluda kõrvalkinnistu omaniku

juurdepääsuõigust. Tee omanikul on õigus nõuda eratee kasutajalt tee kasutamisega seotud kulude

katteks hüvitist, st juurdepääsust ei saa keelduda sellega seonduvate võimalike kulutuste tõttu. Kohus

leiab, et praegune piirangu eesmärk ei ole kooskõlas kinnistute sihtotstarbega. Veoautode liikumise

piirang võib olla põhjendatud sellistele sõidukitele, mis ei teeninda nimetatud piirkonnas kinnistuid.

Tulenevalt eeltoodust leiab kohus, et põhjendatud on avaldajate soov, kasutada oma kinnistutele

mööda Hargi juurdepääsuks igat liiki sõidukeid, mh ka teenindav transport ja veoautosid, mille mass

on kuni 30 t.“

Kuna juurdepääsuõiguse määramisel on Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt keskne

tähendus menetlusosaliste huvide kaalumisel ja kaalutlusõiguse teostamisel, siis arvestades

maakohtu määruse põhjendusi, mida lisaks nendega nõustumisele täiendas ringkonnakohus, on

kohatu etteheide, nagu ei oleks kohtud põhjendanud, miks nad ei arvesta puudutatud isiku

vastuväidet, et 30-tonnise sõidukiga ei saa liigelda. Allakirjutanud nõustuvad eespool toodud

maakohtu põhjendustega ja leiavad, et kui koosseisu enamus alama astme kohtute

seisukohtadega ei nõustunud, siis oleks ta pidanud seda selgelt väljendama ja oma seisukohti

sisuliselt põhjendama.

4. Samuti on eriarvamuse eelmises punktis toodud maakohtu määruse põhjendusi arvestades

ekslik määruses märgitu, et „maakohus märkis üksnes, et puudutatud isik ei saa

juurdepääsuvaidluses liikluspiirangu vastuväitele tugineda ja raskeveokite liikumispiirang saab olla

põhjendatud vaid neile sõidukitele, mis ei teeninda piirkonnas asuvaid kinnistuid“. Maakohus ei

märkinud üksnes seda, mida enamus rõhutab. Heitnud kohtutele ette, et kohtud oleksid

pidanud seda seisukohta põhjendades viitama, millistele seadusesätetele nad seejuures

tuginesid, on enamus unustanud, et õiguse kohaldamisel on ka Riigikohtul „vabad käed“.

Seetõttu pidi enamus tulenevalt TsMS § 689 lg-st 4 kohaldama ise seadust, mille

ringkonnakohus valesti kohaldamata jättis või mille kohaldamisel eksis. Sellega oleks vastatud

ka ülimalt napi määruskaebuse ainsale sisulisele väitele (vt määruse p 8).

5. Vähemalt selles asjas tuvastatud asjaoludel (avaldajate kinnisasjad asuvad Hargi tee ääres ja

neilt on võimalik pääseda avalikult kasutatavale teele üksnes mööda Hargi tänavat;

puudutatud isikule I kuuluv Hargi tänav on 100% transpordimaa; avaldajate ühe kinnisasja

kasutusotstarbeks on elamumaa, see on hoonestamata, kuid avaldajad soovivad sellele

püstitada eramu - vt maakohtu määruse p-d 27-31) pole võimalik nõustuda ka enamuse

alltoodud arusaamaga: „[…] juurdepääs kuni 30 t kaaluvate sõidukitega on AÕS § 156 lg 1 alusel

võimalik määrata üksnes juhul, kui see ei kahjusta koormatavat kinnisasja. Kohus ei saa juurdepääsu

määrata nii, et selle tulemuseks on kahju tekkimine koormatava kinnisasja omanikule või

kolmandatele isikutele.“ Enamus on näinud siinjuures erinevalt maa- ja ringkonnakohtust ainult

puudutatud isiku I huvi ning ei ole sõnagagi võrrelnud seda avaldajate õiguse ja huviga

kasutada oma elamumaa otstarbega kinnisasja elamu ehitamiseks. Kui puudutatud isiku I

kinnisasja kahjustatakse, tuleb selle kordategemise kulud avaldajatel hüvitada, ja seda on

märkinud maakohus oma määruse p-s 32 ning ringkonnakohus määruse p-s 39. Sel moel

tegid kohtud poolte huve kaaludes põhjendatud otsuse erinevalt kolleegiumi enamusest.

Lisaks jääb ebaselgeks kuni 30 t kaaluvate sõidukitega juurdepääsu määramise võimalikkuse

seos TsÜS § 138 lg-ga 2, millele kritiseeritavas lahendis on viidatud. Osutatud sätte kohaselt ei

ole õiguse teostamine lubatud seadusvastasel viisil ega selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks

on kahju tekitamine teisele isikule. Kolleegium ei ole selgitanud, millised alama astme kohtute

tuvastatud asjaolud võiksid anda alust arvata, nagu oleks avaldajate 30 t kaaluvate sõidukitega

juurdepääsu taotlemise eesmärk kahjustada Hargi tänavaks olevat kinnisasja. Samas on jäetud

tähelepanu ja igasuguse hinnanguta see, kas hea usu põhimõttest lähtudes on käitunud ka

puudutatud isik I.

Veel märgime, et ka VÕS § 1055 lg-d 1 ja 2, mis käsitlevad õigusvastaselt kahju tekitava

tegevuse keelamist, nõuaks poolte huvide kaalumist.

6. Kolleegiumi enamus on määruse p-s 12 märkinud ka, et „ekslik on kohtute seisukoht, et tee

lõpuni ehitamine on teeomaniku ülesanne.“ Omalt poolt märgime, et enamuse etteheide kohtutele

on alusetu. Ringkonnakohus on meie hinnangul selgelt ja kooskõlas Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi asjas nr 3-2-1-180-15 tehtud lahendi p-s 29 märgituga märkinud oma

määruse p-s 36:

„Erinevalt määruskaebuses märgitule ei ole maakohus pannud puudutatud isikule I kohustust ehitada

juurdepääsu tee välja avaldajatele sobival viisil. Ringkonnakohus selgitab, et AÕS § 156 lg 1 ei anna

juurdepääsu soovijale nõudeõigust kohustada koormatava kinnisasja omanikku teed ehitama. EhS

sätted, millele maakohus lahendis viitab peavad silmas tee korrashoiu kohustust, mitte aga

juurdepääsu vajajale sobiva tee ehitamise kohustust. Tee korrashoiu kohustuse sisu on sätestatud

EhS §-s 6, mille järgi hõlmab ehitise korrashoid toiminguid, mille eesmärk on säilitada või taastada

seisund, mille korral ehitis säilitab oma toimivuse ja kasutatavuse ning vastab ehitise kavandatud

otstarbe täitmiseks esitatud tingimustele. EhS § 16 lg 1 järgi tuleb ehitise olemasolu vältel tagada

selle ohutu seisund ja kui asjakohane, siis ka visuaalne korrasolek. EhS § 19 alusel lasub ehitise

korrashoiu kohustus ehitise omanikul. EhS § 19 lg 1 kohaselt peab omanik tagama ehitise, ehitamise

ja ehitise kasutamise vastavuse õigusaktidest tulenevatele nõuetele. Muuhulgas peab omanik

EhS § 19 lg 1 p 4 järgi tagama ehitise korrashoiu ja kasutamise ohutuse. Teeomaniku kohustus

tagada tema omandis oleval teel ohutu liiklemine on sätestatud LS § 6 lg-s 4, mille kohaselt peab

liikluse korraldamise ning liikluskorraldusvahendite õige paigutuse ja korrasoleku tagama teeomanik

või teehoiu korraldamise eest vastutav isik (Riigikohtu 16. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

180-15, p 29). Ühestki viidatud sättest ei tulene koormatava kinnisasja omaniku kohustust rajada

juurdepääsuvajajale sobiv tee. Samuti ei saa avaldajate jaoks tee ehitamise nõudeõigust tuletada

sellest, et tegemist on transpordimaaga või et selle piirkonna detailplaneeringuga on elamurajooni

juurdepääs ette nähtud Hargi tänava kaudu (tl 81-84, 104). Asjaolu, millised võimalikud kohustused

tee ehitamise osas on võtnud puudutatud isik I kohaliku omavalitsuse ees, ei tekita avaldajatele õigust

nõuda puudutatud isikult I planeeringule vastava tee ehitamist.“

Enamuse seisukoht, et analoogiliselt AÕS § 172 lg-ga 2 ei või ka AÕS § 156 lg 1 alusel

juurdepääsu määramise korral kohustada kinnisasja omanikku mingiteks tegudeks

(v.a abistavad teod), vajanuks selgitamist. Selgitada oleks tulnud, kas abistavateks on ka tee

korrashoiu ja ohutu liiklemise tagamise kohustuse täitmiseks tehtavad teod, mida kolleegiumi

kogu koosseis pidas asjas nr 3-2-1-180-15 tehtud lahendi p-des 28-31 omaniku kohustuseks.

Samuti on enamus vaikinud sellest, kus lõpeb tee korrashoiu ja ohutuse tagamine ning algab tee

lõpuni ehitamise etapp. Jättes eluliselt nii olulises küsimuses selguse loomata, on jäänud

täitmata Riigikohtu keskne ülesanne: tagada õigusselgus ja ühtne kohtupraktika.

Kritiseeritavas lahendis on kolleegium alama astme kohtutele ette heitnud, et viitamata on

seadusesättele, mis annaks aluse piirata üksnes nende raskeveokite liikumist, mis ei teeninda

piirkonnas asuvaid kinnistuid (p 12) (vt ka eriarvamuse p 4). Samas ei ole kolleegium ise

viidanud sättele, mis võimaldaks kohustada puudutatud isikut I lubama avaldajatel tee valmis

ehitada või viia see seisukorda, mis vastab selle kasutamise nõuetele ning võimaldab teed

kasutada vastavalt avaldajate soovitud ja kohtu määratud tingimustele (määruse p-d 13 ja 17).

7. Määruse p-des 15-16 on enamus tegelenud küsimusega, mida kinnisasja omanik

juurdepääsutee alla jääva maatüki kasutamise võimatuse tõttu kaotaks või juurdepääsu

taotleja säästaks, kui ta saaks juurdepääsuteed tasuta kasutada. Põhimõtteliselt võib nõustuda

enamusega, et kui koormatav kinnisasi ongi mõeldud kasutamiseks teena ja kinnisasja omanik

väljendab, et ta ise ei soovi seda kasutada, ei ole põhjust rääkida koormatud kinnisasja

omanikul juurdepääsutee alla jääva maatüki kasutamise võimaluse kaotusest. Lisaksime vaid

niipalju, et selle kaasuse asjaoludel (vt määruse p 4) poleks praktikas ka puudutatud isiku

soovil maa sihtotstarbe muutmine võimalik, sest siis kaotaks 96 maaomanikku ainsa võimaliku

juurdepääsu avalikult kasutatavale teele.

Mis puudutab avaldajate säästetut, siis siingi on põhjendatud maakohtu seisukoht määruse

p-des 37, 41 ja 42. Maakohus märkis muu hulgas järgmist: „Makstav hüvitis peab hõlmama

juurdepääsu taotleja kulutusi, mida ta on AÕS § 156 kohaldamisega koormatud kinnisasja omaniku

kulul saadud kasutuseelise ulatuses säästnud, ehk saadavat kasutuseelist kui kasu tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 62 lg 1 mõttes. Kui kinnistu koosseisu kuulub ainult transpordimaa

sihtotstarbega katastriüksus, mis ei ole detailplaneeringu ega asendi poolest mõeldud ainult üksikute

kinnisasjadeni pääsemiseks, siis ei ole vastava tee juurdepääsuks kasutamine olemuselt

omandiõiguse selline riive, mida peaks hüvitama. Kohus leiab, et kohane tasu, mis tuleb puudutatud

isiku I kasuks välja mõista, on maamaks.“

Kolleegiumi enamus on määruse p-des 15.2 ja 15.3 küll viidanud kolleegiumi varasemale

arvukale praktikale, kuid pole suutnud välja tuua, mida võtta aluseks selle asja asjaoludel

avaldajate säästetu arvutamisel. Kui võrrelda avaldajate olukorda nt määruse p-s 19.2

soovitatuga (millega allakirjutanud nõustuvad) puhuks, kui kinnistu kui eratee määrataks

avalikuks kasutamiseks kas piiratud asjaõiguse seadmise teel või sundvalduse seadmisega, siis

ei säästa avaldajad meie hinnangul midagi.

8. Määruse p-s 18 on väljutud kaebuse piirest ja asutud käsitlema esialgse õiguskaitse määrust,

mille peale vaidlusaluses asjas ei ole kaevatud. Määrus ei sisalda viidet sellele, et tegemist oleks

kohtupraktika ühtlustamiseks antud seisukohaga, mis vaidlusaluses asjas tehtavat lahendit ei

mõjuta. Samas ei nähtu määrusest ka, et see oleks TsMS § 693 lg 2 kohane seisukoht, millega

tuleks järgevas menetluses arvestada. Selliselt tekitab see asja uuel läbivaatamisel ebaselgust.

Lisaks ei ole selge, milline sisuline järeldus tuleb teha viitest TsMS §-le 6183, mille järgi võib

kohus juurdepääsuvaidluses esialgset õiguskaitset kohaldada nii avalduse alusel kui ka omal

algatusel, arvestades, et vaidlusaluses asjas olid avaldajad esitanud taotluse esialgse õiguskaitse

kohaldamiseks (sellele on määruse p-s 18 ka viidatud). Selgitatud ei ole ka seda, milline oleks

kohtute võimalus esialgse õiguskaitse kohta tehtud määruse muutmiseks edasises menetluses,

arvestades mh TsMS §-s 6185 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt asjaosalise avalduse alusel

tehtud määrust võib kohus asjaolude olulisel muutumisel muuta, kui see on vajalik raskete

tagajärgede ärahoidmiseks.

Henn Jõks, Jaak Luik, Malle Seppik