3-2-1-35-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-35-17

Otsuse kuupäev

Tartu, 9. juuni 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

S. I, M. I ja K. I hagi P. I vastu elatise suurendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. detsembri 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 2-14-57417

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

P. I kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

S. I nõude osas 400 eurot 50 senti

M. I nõude osas 400 eurot 50 senti

K. I nõude osas 400 eurot 50 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hagejad S. I, M. I ja K. I, ühine seaduslik esindaja T. I

Kostja P. I, esindaja vandeadvokaat Viktor Turkin

Asja läbivaatamise kuupäev

24. aprill 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-57417

osas, milles ringkonnakohus tühistas samas asjas 6. mail 2016 tehtud Harju Maakohtu otsuse

hagi rahuldamata jätmise osas ja hagi täiendavas osas rahuldas.

2. Tühistatud osas saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

3. Otsus on jõustunud osas, milles:

· muudeti Harju Maakohtu 20. veebruari 2014. a määrusega tsiviilasjas nr 2-13-56211

väljamõistetud elatise suurust selliselt, et P. I-lt mõisteti välja S. I, M. I ja K. I ülalpidamiseks

igakuine elatis iga hageja kasuks 37,5% Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast

6. maist 2016 kuni iga hageja täisealiseks saamiseni;

· nähti ette elatise maksmise viis T. I pangakontole koos selgitusega ja T. I õigusega elatist

käsutada;

· jäeti rahuldamata haginõuded osas, mis puudutavad elatise suurendamist 16. septembrist

2014 kuni 5. maini 2016.

4. Rahuldada P. I kassatsioonkaebus osaliselt.

5. Tagastada P. I-le kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S. I, M. I ja K. I (hagejad) esitasid 16. septembril 2014 hagi P. I (kostja) vastu. Iga hageja palus

mõista kostjalt enda kasuks igakuise elatisena 16. septembrist 2014 välja 177 eurot 50 senti, kuid

mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, kuni iga hageja

täisealiseks saamiseni või tema vajaduste muutumiseni. 16. märtsi 2015. a avalduse järgi palusid

hagejad 17. märtsist 2015 mõista igaühe kasuks neist välja elatis 195 eurot kuus täisealiseks

saamiseni või vajaduste muutumiseni. 30. märtsil 2015 esitatud avalduse järgi palusid hagejad mõista

kostjalt igaühe kasuks neist välja 17. märtsist 2015 elatise Vabariigi Valitsuse kehtestatud pooles

kuupalga alammääras kuus kuni täisealiseks saamiseni. Hagejad palusid kohustada kostjat kandma

raha hagejate ema T. I (ema) arvelduskontole iga kuu 10. päevaks selgitusega „elatis lastele“ ning

määrata, et emal on õigus elatist käsutada. Menetluskulud palusid hagejad jätta kostja kanda ja mõista

kostjalt välja esindajakuludena 4137 eurot 50 senti. Kostja esindajakulud olid hagejate arvates

ajaliselt osaliselt põhjendamata.

Hagejate väitel on nad ema ja kostja ühised lapsed. Ema ja kostja abiellusid 30. aprillil 1999 ja

lahutasid abielu 13. mail 2014. Hagejad elavad koos emaga ja kostja tasub neist igaühele Harju

Maakohtu 20. veebruari 2014. a kompromissi kinnitamise määruse alusel tsiviilasjas nr 2-13-56211

(kompromiss) elatist 133 eurot kuus. Hagejad soovivad elatise suurust muuta, sest nende majanduslik

olukord on võrreldes kokkuleppe sõlmimise ajaga oluliselt muutunud. Kompromissi sõlmimise ajal

elas perekond ühel elamispinnal, kuid 8. mail 2014 sõlmisid ema ja kostja ühisvara jagamise lepingu,

millega jäid korter Mustamäel ja auto kostjale, kes pidi maksma korteri eest emale 20 000 eurot ja

auto eest 2718 eurot. Ema pidi endale ja hagejatele elamispinna tagamiseks ostma uue eluaseme

ühiselt oma isaga pangalaenu eest. Elukorralduse muutuse tõttu ei kata makstav elatis enam hagejate

vajadusi. Muutunud on ka miinimumelatis. Ema ei tööta, sest ta õpib Tallinna Tervishoiukoolis ja

tema igakuise sissetuleku moodustavad lapsetoetus ja kostja tasutav elatis. Kostja igakuine sissetulek

on 1150 eurot. Kostja väidetud kulutused hagejatele ei vähenda nende igapäevaseid vajadusi ega

kulusid. Hagejad ei ole viibinud kostja juures viimase väidetud aja jooksul, vaid vähem. Hagejad

esitasid ka detailsed arvestused nende kostja juures olemise aja ja neile tehtavate kulude kohta.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hagejate kanda ja mõista neilt selle katteks

välja 4851 eurot.

Kostja väitel tasub ta elatist vastavalt kompromissile või enamgi, kokku 400 eurot kuus, ning peab

hagejaid lisaks ka vahetult üleval. Hagejate väidetud vajadused on ülepaisutatud, kuna peres on

korraga ülalpidamisel kolm alaealist tüdrukut, kelle kulud osaliselt kattuvad. Kostja ei ole võimeline

tasuma nõutavas määras elatist. Tema netosissetulek on kahel kohal töötades 1225 eurot 34 senti,

rohkemaks ei ole ta võimeline. Asjaolud ei ole muutunud, kostja maksis emale abielu lahutamisel

hüvitist enam kui pooles ühisvara väärtuses. Koolis käimine ei välista ema tööleminekut ja

sissetuleku teenimist. Kostja on emaga sõlminud hagejatega suhtlemist puudutava kokkuleppe, mille

kohus tsiviilasjas nr 2-14-61457 ka kinnitas (suhtluskord). Selle järgi on hagejad iga kuu vähemalt

seitsmel päeval kostja juures, lisaks muudel päevadel. Kokku on hagejad kostjaga keskmiselt kaheksa

päeva kuus ja ta peab neid vahetult üleval. Hagejad on kostjaga 27% ajast ja emaga 73% ajast. Seda

tuleb elatise suuruse määramisel arvestada. Hagejatele tehtavad kulutused on hagis ülepaisutatud,

tegelikud ülalpidamiskulud on seaduses sätestatud miinimumist kolmandiku võrra madamalad.

3. Harju Maakohus rahuldas 6. mai 2016. a otsusega hagi osaliselt ja muutis kompromissiga

väljamõistetud elatise suurust. Maakohus mõistis kostjalt välja iga hageja ülalpidamiseks elatisena

37,5% Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast 6. maist 2016 kuni iga hageja

täisealiseks saamiseni. Otsuse järgi tuleb elatis tasuda ema pangakontole selgitusega „elatis lastele“ ja

emal on õigus elatist käsutada. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.

Otsuse põhjenduste järgi mõisteti elatiskompromissiga iga hageja kasuks kostjalt välja 75%

tolleaegsest miinimummäärast (133 eurot 177 eurost 50 sendist), võttes arvesse Sotsiaalministeeriumi

tellitud Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE uuringu „Lapse

ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs“ p-s 6.1 sedastatud üldtuntud

asjaolu, et ühe täiskasvanu ja kolme alaealise lapsega leibkonnas on ühe lapse ülalpidamiskulu

väiksem mastaabisäästu kaudu, sh kuludena riietele, toidule ja eluasemele.

Kuna hagejad esitasid nõuded perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras, ei

pea nad vajaduste suurust tõendama. Hagejad nõudsid ka menetluses, kus kinnitati kompromiss,

elatist miinimummääras. Hagejate vajaduste suurus ei ole seega ajavahemikul 2014-2016 muutunud,

kui mitte arvestada miinimumelatise määra tõusu.

Ema majanduslik olukord ei ole võrreldes elatiskompromissi kinnitamise ajaga halvenenud, vaid

pigem paranenud, sest riiklikud toetused suurenesid. Ema igakuine sissetulek koosneb lapsetoetusest.

2014. a-l oli see 57 eurot 45 senti ja 2016. a-l 200 eurot, ema ei ole sel ajal töötanud. Emale on toetust

maksnud ka kool. Ainuüksi asjaolu, et ema ei ole jätkuvalt õppimise kõrvalt tööle asunud ka

osakoormusega ning tema püsiv sissetulek on vaid toetus, ei anna alust hagi rahuldada. Kostja töötab

endiselt Tallinna Kiirabis ning Politsei- ja Piirivalveametis ning tema igakuine sissetulek on sarnane

varasemaga. Lisaks eluasemena kasutatavale korterile kuulub kostjale ka korter Uus-Kalamaja

tänaval Tallinnas. Kostja majanduslik olukord on paranenud, mida kinnitab ka see, et kostja on lisaks

igakuise elatise maksmisele hagejaid ka vahetult ülal pidanud.

Põhjendatud on muuta elatise suurust nii, et see vastaks iga hageja osas 75%-le kehtiva elatise

alammäärast, s.o 2016. a-l 161 eurot 25 senti (75% 215 eurost). Kostja on ka ise möönnud, et tal on

võimalik nii suurt elatist tasuda. Kuna kostja on elatist korrektselt tasunud ja hagejaid vahetult ülal

pidanud, tuleb elatise suurust muuta otsuse tegemisest alates edasiulatuvalt.

4. Hagejad palusid apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi jäeti

rahuldamata, ja hagi täielikult rahuldada. Menetluskulud palusid hagejad jätta kostja kanda ja mõista

temalt esindajakuludena apellatsioonimenetluses välja 600 eurot. Kostja menetluskulud arvasid

hagejad olevat ajaliselt üle paisutatud.

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hagejate kanda ning mõista välja hagejatelt kostja esindajakulud ringkonnakohtus 462 eurot. Hagejate

menetluskulud olid kostja arvates ajaliselt üle paisutatud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 12. detsembri 2016. a otsusega apellatsioonkaebuse ja tühistas

maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis hagejate kasuks välja miinimummäärast väiksema

elatise, ja menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus mõistis kostjalt iga hageja kasuks välja kuni

iga hageja täisealiseks saamiseni alates 6. maist 2016 igakuise elatise 215 eurot, kuid mitte vähem kui

pool Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuupalga alammäärast. Menetluskulud jättis

ringkonnakohus maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda, neid summaliselt kindlaks määramata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on võrreldes varasema kohtulahendiga muutunud

elatise seadusjärgne miinimummäär. Kuna elatist nõutakse miinimummääras, ei pidanud kohus

hagejate muutunud vajadusi hindama. Tuleb eeldada, et laste vajaduste katmiseks kulub kahekordne

elatise miinimummäär.

Asjas ei esine erandlikke asjaolusid PKS § 102 lg 2 mõttes, mis annaksid aluse elatist mõjuval

põhjusel alla miinimummäära vähendada. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt

kohustus teenida sissetulekut ning ta ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et

tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Vanemale tuleb säilitada minimaalne

toimetulek ja minimaalselt vajalik elustandard. Kostjal on võimalik elamiseks mittekasutatav

kinnisasi ülalpidamise andmiseks võõrandada või üürile anda. Oma kohustusi ülalpidamiseks peab

täitma ka ema. Elatise alla miinimummäära vähendamise aluseks ei ole üksnes see, kui hagejad

elavad teatud aja kostja juures, sest tuvastada tuleb lisaks, kui suured on kummagi vanema kulud

lapse vajaduste rahuldamiseks. Vaatamata suurele kuludokumentide hulgale, mida kumbki

lapsevanem on kohtule esitanud, ei ole pooled esile toonud asjaolusid, mille alusel saaks teha

järelduse, et kostja kannab vahetult hagejate kulutusi määras, mis põhjendaks elatise väljamõistmise

alla seaduses ette nähtud miinimummäära.

6. 15. detsembril 2016 esitasid hagejad ringkonnakohtule taotluse teha täiendav otsus, paludes

suurendada väljamõistetud elatist ka hagi esitamise ajast, s.o 16. septembrist 2014 kuni 5. maini

2016.

16. detsembri 2016. a määrusega jättis Tallinna Ringkonnakohus taotluse rahuldamata. Määruse järgi

on ringkonnakohus hagejate taotluse mõista elatis välja alates hagiavalduse esitamisest jätnud

rahuldamata. Seega ei ole alust teha täiendavat otsust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse.

Menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda.

Kostja arvates on väär ringkonnakohtu järeldus, et elatise alla miinimumi vähendamiseks ei anna

alust asjaolu, et hagejad viibivad iga kuu vähemalt seitse päeva kostja juures. Laste vajadusi

miinimummäära ulatuses kuus eeldatakse. Sarnaselt tuleks eeldada, et laste vajaduste katmiseks sellel

osal ajast, mil nad viibivad teise vanema juures, kannab too vanem lastega kaasnevad kulud

minimaalses ulatuses proportsionaalselt. Kui teine vanem soovib sellele vastuväiteid esitada, peab

tema need asjaolud kohtus välja tooma ja neid tõendama. Ringkonnakohus oleks pidanud hindama

hagejatega seotud kulude kandmise rahalist proportsiooni, mitte tooma üldsõnaliselt välja, et

kuludokumentidest kulude tõendamiseks ei piisa. Lisaks on anonüümsete kuludokumentidega kulude

tõendamine problemaatiline, sest neile ei ole märgitud ostu sooritanud isiku nime.

Menetluskulude täielikult kostja kanda jätmine on äärmiselt ebaõiglane, see ei ole hagejate ega kostja

huvides. Menetluskulude tervikuna kostjalt väljamõistmine kahjustab kostja võimalusi elatist maksta,

mis on menetluse peaeesmärk, ja võib panna kostja raskesse olukorda. Sõltumata sellest, kas hagi

osaliselt rahuldatakse, esinevad alused menetluskulude poolte endi kanda jätmiseks.

8. Hagejate arvates on kassatsioonkaebus põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel osas, milles ringkonnakohus tühistas

maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas ja hagi täiendavalt rahuldas. Tühistatud osas tuleb asi

TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus

rahuldatakse osaliselt.

10. Kolleegium käsitleb esmalt menetluse eset ja üldisi menetlusküsimusi (I), edasi aga üldiselt

elatisnõuet, miinimumelatise tähendust ja võimalust mõista elatist välja sellest vähem (II). Seejärel

analüüsib kolleegium kompromissi muutmise võimalusi ja lahendab kassatsioonkaebuse (III) ning

teeb lõpetuseks menetluslikud otsustused (IV).

I

11. Kolleegium märgib esmalt, et pooled on oma seisukohti kohtumenetluses korduvalt muutnud ja

täiendanud. Koostoimes maakohtu suutmatusega menetlust piisavalt ohjata on elatisvaidluse

lahendamine veninud alama astme kohtutes üle kahe aasta.

Poolte seisukohad on olnud jäigad ja kompromissile ei ole jõutud, kuna kostjast isa väitel ei ole ta

võimeline nõutud elatist maksma, hagejate seaduslikuks esindajaks oleva ema arvates tuleb

hagejatele aga igal juhul tagada seadusjärgne miinimumelatis, arvestamata ükskõik milliseid

vastuargumente. Hagejate vanemad on kandnud vaidlust lahendades esindajakulusid kokku ulatuses,

mille eest saanuks hagejaid ligi viis aastat nõutud täiendava elatise ulatuses ülal pidada.

12. Hagejate nõudeid tuleb nende korduva täpsustamise tõttu selgitada.

12.1. Iga hageja palus ühises hagis mõista kostjalt igakuise elatisena enda kasuks 16. septembrist

2014 välja 177 eurot 50 senti, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alammäära, kuni iga hageja täisealiseks saamiseni või tema vajaduste muutumiseni (I kd, tl-d 3-5).

Hiljem, 16. märtsil ja 30. märtsil 2015 täpsustatud nõudes palusid hagejad 17. märtsist 2015 mõista

igaühe kasuks neist välja igakuine elatis Vabariigi Valitsuse kehtestatud pooles kuupalga alammääras

(16. märtsi avalduse järgi 195 eurot kuus) kuni iga hageja täisealiseks saamiseni (I kd, tl 116-118,

134, 135).

12.2. Hagejad sidusid eelneva põhjal juba algselt oma nõuded miinimumelatisega, st selle suuruse

muutumisega. Hilisemad täpsustused tekitasid segadust, kuna hagejad nõudsid suuremat

miinimumelatist justkui mitte 1. jaanuarist 2015 (kui miinimumelatis suurenes; vt otsuse p 26), vaid

17. märtsist 2015, mis oleks vastuolus algse nõudega. Kohtud ei ole hagejate nõuete ebaselgust

kõrvaldanud ega teinud selgeks, mis ajast millist elatist hagejad nõuavad. Samas jätsid kohtud

suurema elatisenõude maakohtu otsuse tegemise eelse aja eest nagunii rahuldamata ja selles osas on

otsus jõustunud (vt otsuse p 13).

12.3. Kui algselt nõudsid hagejad elatist oma vajaduste muutumiseni, siis hilisema nõude täpsustuse

järgi nad nõuet selliselt ei piiritlenud. Kohtud on lähtunud sellest, et hagejad ei ole palunud mõista

elatist välja nende vajaduste muutumiseni ning sellest lähtub ka kolleegium, olgugi et see asjaolude

muutumise tingimus sisaldub ka kompromissis.

Asjaolude muutumisel saab nõuda kohtulahendi muutmist TsMS § 459 alusel alates muutmise hagi

esitamisest. Kohtulahendis elatise suuruse sidumine vajaduste muutumisega oleks eksitav, sest see ei

anna alust automaatseks elatise ümberarvutamiseks ebamäärasuse ja asjaolude tuvastamise vajaduse

tõttu.

13. Vaidluse all on elatisenõude suurendamine 6. maist 2016 37,5 %-lt pooleni Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäärast. Muus osas on lahend jõustunud (TsMS § 456 lg 4 teine lause).

13.1. Maakohus mõistis kostjalt välja iga hageja ülalpidamiseks elatisena 37,5% Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäärast 6. maist 2016 kuni iga hageja täisealiseks saamiseni.

Hagejad palusid apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi jäeti

rahuldamata, ja hagi täielikult rahuldada. Ringkonnakohus rahuldas otsuse resolutsiooni järgi

apellatsioonkaebuse ja tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis hagejate kasuks välja

miinimummäärast väiksema elatise, ning mõistis kostjalt iga hageja kasuks välja 6. maist 2016 kuni

iga hageja täisealiseks saamiseni igakuise elatise 215 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Hagejate taotluse teha täiendav otsus elatise

suurendamiseks 16. septembrist 2014 kuni 5. maini 2016 jättis ringkonnakohus aga rahuldamata,

leides, et elatise suurendamise nõue perioodi eest enne 6. maid 2016 jäeti otsusega rahuldamata.

Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse.

13.2. Eelnevast nähtub, et kohtuotsuseid ei vaidlustata osas, milles maakohus suurendas kostjalt

kompromissiga väljamõistetud igakuist elatist iga hageja kasuks 6. maist 2016 37,5%-ni Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kuni iga hageja täisealiseks saamiseni. Seega saab

ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel üksnes elatist suurendada.

13.3. Samuti ei ole hagejad vaidlustanud ringkonnakohtu otsust osas, milles jäeti rahuldamata

haginõuded osas, mis puudutavad elatise suurendamist 16. septembrist 2014 kuni 5. maini 2016,

olgugi et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on sõnastatud kaebuse täielikule rahuldamisele viitavalt

ebakorrektselt. Ka ei ole hagejad vaidlustanud ringkonnakohtu määrust täiendava otsuse tegemisest

keeldumise kohta, milleks neil olnuks õigus TsMS § 448 lg 6 teise lause järgi.

Kuigi kostja vaidlustab ringkonnakohtu otsust (tõenäoliselt ekslikult) ühelt poolt tervikuna, palub ta

teisalt jätta jõusse maakohtu otsus. Kassatsioonkaebuse põhjendusest ei nähtu, et kaebus puudutaks

ringkonnakohtu otsuse osa, milles ringkonnakohus nõustus hagi rahuldamata jätmisega, s.o elatise

suurendamata jätmist enne 6. maid 2016. Selles osas puuduks kostjal ringkonnakohtu otsuse

vaidlustamiseks ilmselgelt ka huvi. Seega tõlgendab kolleegium kostja tahet ja leiab, et ta vaidlustas

ringkonnakohtu otsuse üksnes osas, milles hagi täiendavalt (maakohtu otsusega võrreldes) rahuldati.

13.4. Kohtuotsuseid ei ole vaidlustatud ka osas, milles hagejate taotlusel kohustati kostjat kandma

elatis ema arvelduskontole selgitusega „elatis lastele“ ning määrata, et emal on õigus elatist käsutada.

Kolleegium märgib, et emale elatise käsutamise õiguse otsuse resolutsioonis nimetamine on

iseenesest sisutu ja võib olla ka eksitav, kuna elatist peab ema PKS § 100 lg 2 teise lause järgi

kasutama hagejate ülalpidamiseks ja nende huvides, mitte aga vabalt. Ülalpidamiseks kulutatava raha

kasutamiseks ei ole vajalik kohtu luba (vt PKS § 130). Täitemenetluses raha kostjalt sissenõudmiseks

piisab raha hagejate esindajaks oleva ema kontole maksmise tingimusest. Seega võib ema tema

kontole laste elatisena laekunud raha käsutada, kuid ta peab seda tegema laste huvides.

13.5. Hagejad ei vaidlustanud ringkonnakohtu otsust osas, milles kostjat ei kohustatud tasuma elatist

ema kontole just iga kuu 10. päevaks. Kuigi selline kohustus on ette nähtud kompromissis, on

täitedokumendiks pärast käesolevas asjas tehtud otsuse jõustumist üksnes see otsus. Seega kohaldub

edaspidi PKS § 100 lg 4, mille järgi makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette, st hiljemalt iga kuu

esimeseks kuupäevaks.

14. Hagejad on esindaja kaudu esitanud kostja vastu ühise hagi elatise suurendamiseks. Samas on iga

hageja esitanud kostja vastu oma eraldiseiva elatisnõude. Seega osaleb iga hageja kostja suhtes

menetluses iseseisvalt (TsMS § 207 lg 2), st hagejad ei ole kostja suhtes vältimatud kaashagejad

TsMS § 207 lg 3 mõttes.

Seda tuleb arvestada nii nõuete kui ka kohtulahendi resolutsiooni formuleerimisel ja kohtulahendi

põhjendamisel, aga ka asja hinna määramisel (vt ka Riigikohtu 3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-56-15, p 13).

15. Kuna iga hageja osaleb menetluses iseseisvalt (vt otsuse p 14), tuleb asja hind määrata iga hageja

nõude osas ka kassatsioonimenetluses eraldi, olgugi et kostja vaidlustab ringkonnakohtu otsust kõigi

hagejate nõuete rahuldamise osas (vt ka Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-

13, p-d 49-57).

Hagi hinnaks on iga hageja haginõude osas kompromissiga välja mõistetud ja käesolevas asjas

taotletud suurendatud elatise vahe. Kompromissi järgi peab kostja maksma igale hagejale elatist

133 eurot kuus. Hagis palus iga hageja mõista enda kasuks 16. septembrist 2014 välja elatisena

177 eurot 50 senti kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alammäära. Hilisemat miinimumpalga tõusu asja hinna määramisel TsMS § 123 järgi ei arvestata.

Seega saab asja hinna määramisel lähtuda hagi esitamise aegsest erinevusest 44 eurot 50 senti kuus,

mis teeb hagi hinnaks TsMS § 129 lg 2 järgi iga hageja kohta 400 eurot 50 senti.

Kostja on kassatsioonkaebuses vaidlustanud ringkonnakohtu otsust osas, milles see maakohtust enam

elatist temalt välja mõistis, seega hagi täiendava rahuldamise osas (vt ka otsuse p 13). Kuna

TsMS § 123 ja § 137 lg 1 järgi tuleb hinna määramisel ka kassatsiooniastmes lähtuda hagi esitamisel

olnud asja hinnast, saab arvestada hagi rahuldamise proportsiooni miinimumelatise suhtes (vt

miinimumelatise kohta otsuse p 26), kuna ringkonnakohus mõistis kostjalt iga hageja kasuks välja

miinimumelatise, maakohus aga 75% sellest. Seega on kassatsioonkaebuse hind iga hageja nõude

osas 400 eurot 50 senti hagi esitamise ajal kehtinud miinimumelatisest lähtudes, s.o võrdne hagi

hinnaga maakohtus.

16. Maakohtu otsuses on märgitud, et asi lahendati lihtmenetluses.

TsMS § 122 lg-st 2 juhindudes tuleb lihtmenetluse jaoks TsMS § 405 lg 1 ja § 637 lg 21 mõttes

arvestada asja hinnana kogu eelduslikult nõutavat elatist iga hageja täisealiseks saamiseni (vt ka

Riigikohtu 16. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-16, p-d 9 ja 10; 17. oktoobri 2016. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-16, p-d 9 ja 10). Arvestades hagejate täisealiseks saamise aega, ületab

vaidlusalune elatise summa kogumis vähemasti kahe hageja puhul TsMS § 405 lg 1 järgse 2000 euro

piiri. Seega ei saanud asja lahendada lihtmenetluses.

Sellel ei ole asjas siiski tähendust, sest kostja ei väida ja ka toimikust ei nähtu, et maakohus oleks asja

menetlemisel teinud tavamenetlusega võrreldes selliseid lihtsustusi, mida saaks pidada väära

lahenduse põhjuseks.

17. Kassatsioonkaebusele on hagejate nimel vastanud nende seaduslikuks esindajaks olev ema.

Tulenevalt TsMS § 217 lg-st 3 loeb kolleegium vastuse hagejate endi vastuseks TsMS § 218 lg 4

esimese lause tähenduses.

II

(A)

18. PKS § 96 esimese lause ja § 97 p 1 järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama.

Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate

vahendite tagamist (vt ka nt Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12).

Selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise, on kohustus hoolitseda

mõlemal vanemal (vt nt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 13).

19. Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused eeldatavasti vahetult. Kui vanem ei ela

lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi

ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes (vt ka Riigikohtu 8. jaanuari

2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12). Kohus võib elatise PKS § 101 lg 2 järgi välja mõista

kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatise suuruse arvutamise alused.

Vanem rikub ülalpidamiskohustust, kui ta ei maksa elatist või teeb seda ebaregulaarselt või

ebapiisavas suuruses (vt ka nt Riigikohtu 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12,

p 16).

20. Ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 lg 1 järgi kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest

elulaadist lähtudes.

20.1. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse PKS § 99 lg 2 järgi lapse kõiki eluvajadusi,

sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi

ning tema kasvatamise kulutusi. Mitme lapse elatisenõuet ühiselt lahendades tuleb laste vajadusi

hinnata eraldi.

20.2. Lapse vajaduste hindamisel ja ülalpidamise suuruse määramisel tuleb arvestada ka seda, kui

lapse ülalpidamiskulud (eelkõige elamiskulud, söögikulud, kulud riietele, sidele, olmetarvetele,

mänguasjadele) on mitme lapse kooselamise tõttu mastaabisäästu tõttu väiksemad (vt Tartu Ülikooli

sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE 2013. a uuring „Lapse ülalpidamiskulude

arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs"

(http://skytte.ut.ee/sites/default/files/ec/lapse_ulalpidamiskulud_lopparuanne_2014.pdf).

20.3. Laste vajaduste kaetuse hindamisel saab kogumis muude asjaoludega arvestada ka selleks

mõeldud riiklike vm lapsetoetustega (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-124-15, p-d 14-16; 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13).

21. Elatise suuruse määramisel tuleb arvestada ka vanemate varalist seisundit.

21.1. Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis

sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Seega kujundavad lapse tavalise elulaadi vanemate

käsutuses olevad varalised vahendid ning vanemate varalise seisundi muutus (sh sissetuleku

suurenemine või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka

lapse ülalpidamise ulatust (vt ka Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12,

p 15).

21.2. Vanemate varalisi võimalusi hinnates tuleb tuvastada eelkõige vanemate sissetulek, millest

vanemad saavad katta lapse ülalpidamiskulusid, ning sissetuleku ebapiisavuse korral arvestada ka

vanema muud vara, mille arvel saab lapsele ülalpidamist anda. Seejuures tuleb vanemate varaline

seisund tuvastada võimalikult täpselt (vt ka Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

118-12, p 16).

21.3. Lapse ülalpidamise kohustus ei tähenda üksnes vanema kohustust olemasolevat sissetulekut ja

vara lapsega jagada. Vanemal on ka kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste

rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise

korral ka muu vara arvel (vt ka nt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12,

p 15; 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Olukorras, kus ülalpidamist andma

kohustatud vanem varjab oma sissetulekuid või sissetuleku suuruse tuvastamine ei ole muul põhjusel

võimalik, saab vanema varalise seisundi hindamisel mh arvestada tema elustandardiga (Riigikohtu

13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 14).

21.4. Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust,

haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid. Vanem on

kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning

vajadusel müüma ka endale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite

saamiseks (vt ka Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 14). Kui vanem

on olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades siiski võimeline

andma lapsele piisavat ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta PKS § 102 lg 2

teise lause järgi kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt,

st võrdväärselt (vt ka Riigikohtu 19. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 11). Kui

vanema sissetulekust ei ole võimalik katta nii tema kui lapse minimaalseid vajadusi, tuleb sissetulek

jagada proportsionaalselt. Nt kui sissetulek on 600 eurot kuus, lapse vajadused 300 eurot ja vanemal

450 eurot kuus, tuleks 600 eurot jagada samas proportsioonis.

22. Kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb lapse vajaduste ja varalise kindlustatuse üle

otsustamisel arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem

vastutab, st et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise

kohustuse ulatust ja panust lapse ülalpidamisse (vt ka Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15; 13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 12).

PKS § 105 lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga

osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga,

arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Selle sätte kohaselt

peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades

ülalpidamist. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb kumbki vanem lapse

ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile (vt ka

nt Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 16; 3. juuni 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 12).

23. Kohtul tuleb elatist välja mõistes arvestada ka asjaolu, et lahus elav vanem täidab eelduslikult

vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib.

23.1. Kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, sh kui lapsel on vahelduv elukoht,

võib tekkida olukord, kus mõlemad vanemad täidavad vahetult ülalpidamiskohustust piisavalt ning

elatist ei tulegi välja mõista. Asjaolu, et lahuselav vanem kannab ajal, mil laps on tema juures, kulud

lapsele vahetult, tuleb arvestada aga ka juhul, kui lapsel ei ole vahelduvat elukohta või kui laps ei

viibi olulist osa ajast lahuselava vanema juures (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-165-13, p 12; 8. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-16, p 11).

23.2. Elatise suurust ei saa aga määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise

vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste

rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või

tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 13; 3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 11).

23.3. Kolleegium leiab sealjuures aga, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada,

et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt

ajaga, mil laps tema juures viibib. Teisel vanemal on (last esindades) võimalik see eeldus ümber

lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste

vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema.

23.4. Vanemate eraldi elamise korral kannavad mõlemad vanemad eelduslikult nende juures olevate

laste esmased kulud, nt söögikulud. Mõlemad vanemad kannavad eelduslikult ka eluasemekulusid,

mida saab jagada laste vanemate juures oleku aja järgi. Kuna kulusid lapse majutamiseks teevad

mõlemad vanemad, ei ole põhjendatud nõuda lahuselavalt vanemalt lapsega püsivalt koos elava

vanema eluasemekulude katmist sama aja eest, kui tema peab eluasemekulusid laste huvides kandma.

Vastasel juhul koormataks teda topelt, kuna ta peaks osalema teise vanema kulude katmises, kuid

tema enda kulud jääksid arvestamata. Samas ei sõltu lastega seotud püsikulude, nagu sidekulud või

kulud riietele, hügieenitarvetele, koolile või lasteaiale, laagritele, treeningutele, huvialaringidele,

reisidele jms kandmine eeldatavasti sellest, kumma vanema juures laps on (vt ka Riigikohtu

8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 13; 3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

56-15, p 11).

24. Asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel lapse vajaduste ja vanemate varalise seisundi kohta

ei ole kohus perekonnaasjas TsMS § 436 lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning

võib TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal

algatusel, sh kohustada menetlusosalist TsMS § 230 lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente oma

sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda TsMS § 230 lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt

isikutelt (vt ka nt Riigikohtu 3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 12).

25. Elatist ega selle suurust ei mõjuta iseenesest asjaolu, kui vanemad leppisid kokku, et üks vanem

katab vastutasuna teiselt vanemalt saadud hüve eest (nt abielu lahutamise korral ühisvara jagamisel)

üksi lapse ülalpidamise kulud või teeb seda suuremas kui pooles ulatuses. See kokkulepe jääb

vanemate vahel kehtima ka pärast lapse kasuks elatise väljamõistmist ning selle kokkuleppe alusel

saab vanem, kellelt kohtulahendiga elatis välja mõisteti, kuigi omavahelise kokkuleppe järgi ta elatist

maksma ei pidanud, nõuda kokkuleppe alusel makstu teiselt vanemalt tagasi (vt ka Riigikohtu

26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13).

(B)

26. Üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele PKS § 101 lg 1 kohaselt olla väiksem kui pool

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis).

Vabariigi Valitsuse 28. novembri 2013. a määruse nr 166 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 lg 1

järgi kehtis 1. jaanuarist 2014 kuutasu alammäärana täistööajaga töötamise korral 355 eurot ning

1. jaanuarist 2015 390 eurot. Vabariigi Valitsuse 18. detsembri 2015. a määruse nr 139 „Töötasu

alammäära kehtestamine“ § 1 lg 1 järgi kehtis alates 1. jaanuarist 2016 kuutasu alammäärana

täistööajaga töötamise korral 430 eurot ning § 1 lg 2 järgi kehtib alates 1. jaanuarist 2017 sellena

470 eurot.

27. Miinimumelatise kehtestamine lihtsustab alaealistele lastele elatise nõudmist, kuna miinimumi

ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste

rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema

ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning et mõlemad vanemad

suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses (vt nt Riigikohtu

16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17).

Vaid juhul, kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks

tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud ja kogutud tõendite alusel kindlaks teha (vt nt Riigikohtu

8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15).

28. Erandina saab alla seaduses sätestatud alammäära alaealisele lapsele elatise PKS § 102 lg 2

kolmanda lause järgi välja mõista mõjuval põhjusel. Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lg 2

neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes

elatise väljamõistmisel miinimummääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

28.1. Kuna mõjuv põhjus on PKS § 102 lg 2 neljandas lauses sätestatud näidisloeteluna, saab kohus

iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest

väiksema elatise väljamõistmiseks (vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-

16, p 13). Kolleegiumi arvates tuleb mõjuva põhjuse hindamisel arvestada esmajoones sellega, et

ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest

väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks

piisavad vahendid tagatud. Samas tuleb arvestada, et kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise

järel toimetulek ühetaoliselt lapsega (vt otsuse p-d 18 ja 21).

28.2. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab kolleegiumi

arvates olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse

määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused (nt mastaabisäästu tõttu) või nende katmine

muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega),

samuti vanema halb varaline seisund (vt otsuse p-d 20-23). Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt

kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve.

Riigikohus on ka varem leidnud, et elatist võib vähendada alla miinimummäära, arvestades

kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas

esiletoodud asjaolud seda tingivad (Riigikohtu 19. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-

15, p 11; 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13).

Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta ning

miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb ja

seda on pooltega arutatud (vt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p-d 11

ja 13). Ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna aga alust elatist automaatselt

alla miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste

maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga

või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad.

28.3. Mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära võib olla muu hulgas see, et laps elab

mingi osa ajast lahuselava vanema juures (vt otsuse p 23). Kui elatist nõutakse miinimummääras,

võib eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud

vahetult proportsionaalselt osas, mis vastab kulutustele, mis tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks teha,

arvestades aega, mille laps veedab tema juures.

Kui elatise nõue esitatakse küll miinimumsuuruses, kuid eeldusel, et laps elab osa aega kohustatud

vanema juures, ei ole tegemist tavapärase miinimumelatise nõudega ning sellise nõude puhul tuleb

kohtul juhtida menetlusosaliste tähelepanu vajadusele tõendada lapse ülalpidamiskulude suurus (vt ka

Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15; 3. juuni 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 12).

29. Kui vanemad ei suuda lapsi nõutaval määral ülal pidada ja lapse vajadusi piisavalt katta, võivad

puuduvas osas olla kohustatud last ülal pidama muud isikud, eelkõige vanavanemad (PKS § 96

esimene lause, §-d 105 ja 106).

30. Riigikohus on ka varem juhtinud tähelepanu sellele, et praeguseks ajaks võib poole

miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire (elukallidusest

kiirema ja keskmisest sissetulekust suurema) tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks

ning suurelt osalt vanematelt tuleks jõukohane elatis välja mõista väiksemas ulatuses (Riigikohtu

22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14).

Miinimumelatis ei täida oma eesmärki, kui paljudel, kui mitte enamikul juhtudel taandub vaidlus

tõendamisele, kas on mõjuvat põhjust elatise väljamõistmiseks alla miinimummäära, ja

kohtupraktikas tuleb aina laiendada mõjuvate põhjuste ringi, tagamaks regulatsiooni proportsionaalne

rakendamine. Miinimumpalk ei seostu laste vajadustega ega ole praeguses olukorras sobiv vahend

elatise määramiseks. See ei arvesta ka vanemate võimalusi elatist maksta. Miinimumpalka saav kahe

lapse vanem peaks selle järgi kogu oma sissetuleku maksma elatiseks, kolme lapsega vanem peaks

aga veel pool miinimumpalka juurde leidma. Isegi keskmist palka saav vanem võib olla kohustatud

maksma mitmele lapsele elatiseks kogu oma sissetuleku (vt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14). Seadusandja peaks kaaluma miinimumelatise vähendamist, veel

parem uuringutel põhineva vajaduspõhise miinimumelatise kehtestamist, mis arvestaks muu hulgas

ka kooselavate ülalpeetavate mastaabisäästu ning näeks ette vanemale enda ülalpidamiseks kätte

jääma pidava sissetuleku (vt ka RAKE 2013. a uuring).

III

(A)

31. Poolte vahel on juba varem peetud kohtuvaidlus elatise saamiseks, mis lõppes kompromissi

kinnitamisega kohtus 20. veebruaril 2014 (I kd, tl 10 ja 11). Selle järgi kohustus kostja maksma igale

hagejale elatist 133 eurot kuus.

Pooled ei vaidle selle üle, et hagejad on kostja alaealised lapsed, kes elavad kostjast eraldi ema

juures, kes ei tööta, ja et kostja peab neile elatist maksma. Pooled vaidlevad selle üle, mis suuruses

peaks kostja elatist maksma. Kuna iga hageja osaleb menetluses iseseisvalt (vt otsuse p 14), tuleb iga

hageja nõue ka eraldi lahendada ja hinnata eraldi iga hageja vajadusi ülalpidamist saada.

32. Jõustunud kohtumäärusega kinnitatud kompromiss on õigusjõult võrdne kohtuotsusega, mis seob

pooli ega võimalda sama vaidlust samade asjaolude üle uuesti alustada (TsMS § 371 lg 1 p-d 4 ja 5,

§ 432, § 457 lg 1) (vt ka Riigikohtu 26. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 13).

Üksnes TsMS §-s 459 sätestatud eeldustel võib nõuda kohtus perioodiliselt tulevikus makstava

elatise maksete suuruse muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad

asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud

on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või

vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmisel TsMS § 459 lg 1 alusel peab kumbki pool üldjuhul

tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (Riigikohtu

28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 11).

33. Käesolevas asjas esitasid hagejad hagi 16. septembril 2014, s.o kõigest vähem kui seitse kuud

pärast kompromissi kinnitamist. Hagejad nõuavad nende kasuks kompromissiga välja mõistetud

elatise suurendamist seadusjärgse miinimumini. Lisaks miinimumelatise suurenemisele (vt selle

kohta otsuse p 26) on hagejad tuginenud muutunud asjaoludena sellele, et kompromissi sõlmimise

ajal elas perekond ühel elamispinnal, kuid 8. mail 2014 sõlmisid ema ja kostja ühisvara jagamise

lepingu, millega jäi ühine korter kostjale, ema pidi endale ja lastele elamispinna tagamiseks ostma

uue eluaseme ühiselt oma isaga pangalaenu eest ning elukorralduse muutuse tõttu ei kata makstav

elatis enam hagejate vajadusi.

Kohtud leidsid, et kuna hagejad nõuavad miinimumelatist, ei pea nad oma vajaduste suurust ega

muutumist tõendama ning et kostja varaline olukord on korteri omandamisega paranenud.

34. Kolleegium nõustub kohtutega, et lisaks faktiliste asjaolude muutumisele võib elatise suuruse

muutmise aluseks olla ka ainuüksi see, kui muutunud on miinimumelatise suuruse arvestamise

aluseks olev Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäär (vt otsuse p 26). Sel juhul saab

vähemasti üldjuhul eeldada, et muutunud on ka laste vajadused ja seda ei ole vaja eraldi tõendada

(vt ka Riigikohtu 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p-d 12 ja 13). See kehtib

jätkuvalt, vaatamata kolleegiumi kriitikale miinimumelatise suuruse määramise kehtiva korra kohta

(vt otsuse p 30).

35. Korduva kohtu poole pöördumise vältimiseks TsMS § 459 lg 1 alusel on ülalpidamist saama

õigustatud lapse huvides määrata elatise suurus kohtulahendis kindlaks nii, et miinimumelatise

suuruse muutudes ei osutuks kohtulahendiga väljamõistetud või kohtumäärusega kinnitatud

kompromissis sisalduv elatis miinimumelatisest väiksemaks (eeldusel, et miinimumelatis on

asjaolude kohaselt ka proportsionaalne). Kohus võib elatise ka PKS § 101 lg 2 järgi välja mõista nii

kindla summana kui muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise

alused.

Kohtulahendi resolutsioonis saab selle määrata nt nii, et nimetada algne summa ja lisaks näha ette

selle muutumine vastavalt miinimumelatise määra muutumisele (nt „mitte vähem, kui ...“)

(vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 10). Seda saab teha ka elatise

väljamõistmisel kompromissi kinnitamise määrusega.

Kui elatis on välja mõistetud algse summana ja ette on nähtud elatise muutumine vastavalt

miinimumelatise määra muutumisele, saab TsMS § 459 lg 1 alusel esitada hagi ka vanem, kellelt

elatis on välja mõistetud. Hagis saab vanem taotleda elatise vähendamist, kui lapse vajadused ei ole

muutunud nii suures ulatuses, kui miinimumelatise määr.

(B)

36. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et elatise suuruse muutmise üle otsustades peab

kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd

muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta (Riigikohtu 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-124-15, p 11).

37. Käesolevas asjas ei nähtu kompromissist, millised asjaolud on elatise suuruse määramisel aluseks

olnud.

37.1. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et olukorras, kus kohtulahendiga ei ole tuvastatud

elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid, tuleb ka elatise suuruse muutmise hagi

lahendamiseks tuvastada, kas ja millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist

andma (Riigikohtu 19. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 12; 28. oktoobri

2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 11).

Kolleegium peab vajalikuks seda seisukohta täpsustada. Kui elatise väljamõistmise kompromissi

kinnitamise määruses ei ole märgitud elatise väljamõistmise aluseks olnud asjaolusid või ei ole

asjaolusid märgitud piisavalt, tuleb toimiku põhjal kindlaks teha hagi aluseks olnud asjaolud ja

vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult kompromissi kinnitamisel aluseks

võetuks. Samuti tuleb eeldada, et kompromissis ette nähtud elatisega on lapse vajadused kaetud.

Kompromissi muutmiseks tuleb aga tuvastada, kas mõni väidetud ja eelduslikult aluseks võetud

asjaolu on muutunud.

37.2. Kompromissi järgi kohustus kostja maksma iga hageja kasuks elatist 133 eurot kuus.

2014. aastal oli töötasu alammäär ühes kuus 355 eurot, seega lepiti kokku, et kostja tasub 75% 2014.

a-l kehtinud miinimumelatise määrast (177 eurot 50 senti).

Kui kompromissiga mõistetakse elatis välja alla miinimummäära, on oluline, et kompromissi

kinnitamise määruses oleksid kajastatud ka asjaolud, millest nähtuvalt on elatise väljamõistmine alla

miinimummäära põhjendatud. Kuna kompromissi aga ei vaidlustatud, saab kolleegium lähtuda

sellest, et selle kinnitamisel järgis kohus mh TsMS § 430 lg-t 3 ega kinnitanud kompromissi, mis

oleks olnud vastuolus perekonnaseadusega ega oleks taganud hagejatele vajalikku ülalpidamist.

37.3. Kolleegiumi arvates saab lähtuda sellest, et kui elatis lepiti kokku mingi protsendina

miinimumelatisest (praegusel juhul 75%), saab muude asjaolude muutumatuna püsimisel lähtuda

miinimumelatise muutumisel eeldusest, et lapsele tuleb tagada elatis jätkuvalt sama protsendi

ulatuses miinimumelatisest.

37.4. Asja uuel läbivaatamisel tulebki kindlaks teha, kas ja millised muud asjaolud peale

miinimumelatise muutumise on veel tekkinud või muutunud. Kui muud asjaolud elatise suuruse

muutmiseks muutunud ei ole, on maakohus õigesti määranud elatise suuruse 37,5%

miinimumkuutöötasust, st 75% miinimumelatisest. Hagejad peavad esmajoones esile tooma

muutunud asjaolud, mille esinemisel kompromissi kinnitamise ajal ei oleks kohus sellist kompromissi

tõenäoliselt kinnitanud. Ainuüksi kohustatud vanema varalise seisundi paranemine ei saa

kompromissi muutmise aluseks olla, kui laste vajadused olid kompromissiga piisavalt kaetud.

Kompromissi sõlmimine ja kinnitamine muutuks mõttetuks, kui sellega rahulolematu pool saaks

kompromissi vaidlustamata juba järgmisel päeval tulla uue hagiga kohtusse seda muutma. Selliselt

antaks pooltele sisuliselt kompromissist põhjendamata taganemisõigus ning vähendataks

motivatsiooni üldse kompromissi sõlmida.

38. Kohtud on lisaks miinimumelatise suurenemisele põhjendanud otsuseid sellega, et kostja

majanduslik olukord on elatiskompromissi kinnitamise järel paranenud, kuna kostja on omandanud

kaks korterit, millest ühe võiks ta elatise maksmise kohustuse kandmiseks müüa või üürile anda

(vt ringkonnakohtu otsuse p 31).

Samas ei nähtu otsustest, mis asjaoludel korterid omandati, palju need maksavad ning kas ja millises

ulatuses saaks nende arvel tegelikult elatise maksmist oodata. Ringkonnakohtu otsuse järgi on

korterid koormatud hüpoteekidega, mis juhul tuleks hinnata, kas ja kuivõrd jätkuks raha

hüpoteegipidajate nõuete rahuldamise järel korteri arvel elatise maksmiseks.

Kostja esitatud asjaoludel omandas ta ühe korteri abieluvara jagamise tulemusel, makstes emale selle

eest enam kui pooles ulatuses hüvitise, mille arvel sai ema vähemalt osaliselt omakorda endale uue

eluaseme soetada. Sel juhul ei pruugi aga asjaolud olla selliselt muutunud, et see õigustaks elatise

suurendamist. Abieluvara jagamine hüvitise maksmise vastu ei parandanud eelduslikult ei kostja ega

ema varalist seisundit. Teise korteriga seotud asjaolud pidanuks kohus aga lapsi puudutavas

ülalpidamisasjas ise välja selgitama (TsMS § 230 lg-d 3-5, § 436 lg 6) või vähemasti selgitama

kostjale vajadust vastavad asjaolud esile tuua (vt ka nt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-78-13, p 16; 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p-d 11, 12 ja 14).

39. Tuvastatud ei ole asjaolusid, mille põhjal saaks järeldada, nagu oleks kostja sissetulek

suurenenud. Samuti ei ole tuvastatud ka hagejate faktiliste vajaduste suurenemist.

Vaidluse all ei ole see, et ema jätkuvalt ei tööta. Kohtud ei ole hinnanud ema panust laste

ülalpidamisse, kuigi on märkinud, et koolis käimine ei välista ema tööleminekut ja sissetuleku

teenimist (ringkonnakohtu otsuse p 33).

Hinnata tuleb ka muid põhjuseid elatise miinimummäärast väiksemaks väljamõistmiseks, nagu

võimalik mastaabisääst hagejate kooselamise tõttu.

40. Ringkonnakohus tuvastas, et hagejad viibivad suhtluskorra alusel vähemalt seitse päeva kuus

kostjaga (ringkonnakohtu otsuse p 32) ning et sel ajal annab kostja oma panuse hagejate

ülalpidamisse vahetult.

Sellele vaatamata leidis ringkonnakohus, et kuigi esitatud on suur hulk kuludokumente, ei ole pooled

esile toonud asjaolusid, mis põhjendaks kostjalt elatise väljamõistmise alla miinimummäära.

Ringkonnakohus rikkus selgitamis- ja põhjendamiskohustust ning jagas vääralt tõendamiskoormise.

Olukorras, kus on tuvastatud, et hagejad veedavad seitse päeva kuus kostjaga, saab eeldada, et kostja

kannab sel perioodil hagejate igapäevaste vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult (vt otsuse

p-d 28.3 ja 28.4).

41. Kolleegium ei saa tulenevalt TsMS § 688 lg-test 3-5 ise asjaolusid tuvastada ja tõendeid hinnata.

Seetõttu ei ole kolleegiumil võimalik asja lõpuni lahendada, nagu palub kostja.

IV

42. Kolleegium soovitab pooltele tungivalt edasise vaidluse viibimise ja menetluskulude suurenemise

vältimiseks saavutada elatise osas kompromiss.

43. Kolleegium märgib, et üks hagejatest (S. I) saab 2017. a suvel täisealiseks.

Siis lõpeb ema kui seadusliku esindaja esindusõigus ja hageja saab ise otsustada enda osalemise

menetluses ja enda kasuks elatise väljamõistmise korra, st elatise kandmise ema kontole või talle

endale. Kui otsus tehakse pärast hageja täisealiseks saamist, tuleks juhul, kui kohtulahendiga elatist

suurendatakse, see välja mõista konkreetse summana hageja täisealiseks saamiseni.

44. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.

45. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonikautsjon tagastada.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu