3-15-3218/38 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ruth Plaks, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.06.2017, Tallinn

Haldusasja number

3-15-3218

Haldusasi

IP kaebus Tallinna Vangla 30.11.2015 käskkirja nr 3-

2/901 tühistamiseks ning Tartu Vangla 01.12.2015

käskkirja nr 3-2/825 õigusvastaseks tunnistamiseks,

teenistusest

vabastamise aluse muutmiseks

ning

lõpparve ja koondamishüvitise väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – IP, esindaja Eva Panksepp

Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik

Vastustaja – Tartu Vangla, esindaja Marju Altsaar

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 31.10.2016 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

IP apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta IP apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 31.10.2016 otsus

haldusasjas nr 3-15-3218 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19.07.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-15-3218

2(12)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla viis 30.11.2015 käskkirjaga nr 3-2/901 II klassi valvuri ametiastmele

vastava Tartu Vangla saatmismeeskonna valvur IP alates 01.01.2016 üle ja nimetas ta II klassi

valvuri ametiastmele vastavale Tallinna Vangla järelevalveosakonna valvuri ametikohale

asukohaga Harjumaa. Käskkirja andmisel tugineti muu hulgas vangistusseaduse (VangS) §

111 lg-le 1 ning § 128 lg 1 p-le 2 ja lg-tele 2, 4, 5.

Käskkirja kohaselt on Tallinna Vangla järelevalveosakonnas 28.10.2015 seisuga täitmata 28

valvuri ametikohta ning 28.10.2015 valveplaani kohaselt on puudu 10 saatja funktsiooniga

valvurit. Nõutust vähema ametnike arvu tõttu on seaduses ettenähtud järelevalvetoimingute

tegemine oluliselt raskendatud, millest tulenevalt esineb teenistuslik vajadus isiku

üleviimiseks. Üleviimise korral ei erine IP ametijuhend oluliselt Tartu Vangla

saatmismeeskonna valvuri ametijuhendist, mille põhieesmärk on samuti saatmisülesannete

täitmine.

Tartu Vangla 28.10.2015 teatega on täidetud nõue teavitada vanglaametnikku nõusolekuta

üleviimisest ette vähemalt kaks kuud. Kuivõrd IP teostas Tartu Vangla saatmismeeskonna

teenistusülesandeid Harku üksuses ning tema elukoht on Keilas, pikeneks isiku tööle sõitmise

vahemaa 15 km-lt 32 km-le (kokku 17 km) ning tööle jõudmise aeg autoga sõites 15 minutilt

32-35 minutile (kokku 17-20 minutit), ühistranspordiga sõites 30-38 minutilt 1 tunnile (kokku

22-30 minutit). Tegemist ei ole tööle jõudmise aja olulise pikenemisega, samuti ei muutu

ametniku elukoht. IP-le säilitatakse kolmeks kuuks seniseid teenistusülesandeid täites makstud

palk.

Justiitsministri 23.07.2013 määruse nr 26 § 19 kohaselt peab II klassi valvur läbima

vanglaametniku kutseharidusõppe kahe aasta jooksul teenistusse asumisest. IP on

vanglateenistuses alates 06.08.2014 ja tema ettevalmistusteenistuse läbimise tähtajaks on

05.08.2016. Tallinna Vangla soovib tema jätkamist vanglateenistuses ning õppima

suundumist, pikendades IP ettevalmistusteenistuse läbimise tähtaega kuni 30.06.2017.

Õpingute mitte alustamisel või ettevalmistusteenistuse mitte läbimisel vabastatakse ametnik

teenistusest.

Tartu Vangla vabastas 01.12.2015 käskkirjaga nr 3-2/825 IP Tartu Vangla teenistusest ja

saatmismeeskonna valvuri ametikohalt alates 01.01.2016 seoses üleviimisega Tallinna Vangla

järelevalveosakonna valvuri ametikohale. Käskkirja andmisel tugineti muu hulgas VangS §

128 lg 1 p-le 1 ja lg-le 5.

2. IP esitas Tallinna Halduskohtule 29.12.2015 kaebuse Tallinna Vangla 30.11.2015

käskkirja tühistamiseks, Tartu Vangla 01.12.2015 käskkirja õigusvastaseks tunnistamiseks,

teenistusest

vabastamise

aluse

muutmiseks

ning

lõpparve

ja

koondamishüvitise

väljamõistmiseks.

1) Kaebaja ei nõustunud üleviimisega ja nõudis koondamist, sest tema tööle jõudmise aeg

pikenes senisega võrreldes oluliselt, Tallinna Vangla järelevalveosakonna valvuri

teenistusülesanded on täiesti erinevad Tartu Vangla järelevalveosakonna saatmismeeskonna

valvuri ülesannetest ja töötasu oleks alates 01.04.2016 vähenenud 67,43 euro võrra. Tartu

Vangla jättis kaebaja koondamisnõude rahuldamata, kuigi rahuldas erinevaks kohtlemiseks

3-15-3218

3(12)

mõistliku põhjuseta kahe kaebajaga samas situatsioonis oleva vanglaametniku (AS ja UT)

koondamisnõude. Ainsa põhjusena on vangla nimetanud asjaolu, et koondatud ametnikud olid

kaebajast kõrgemal ametiastmel. 2015. a lõpul olid Tartu Vangla saatmismeeskonna

ametnikud koondamissituatsioonis. Alates 01.01.2016 likvideeriti saatmismeeskond, kelle

ülesandeks oli kinnipeetavate saatmine ja transport Eesti vanglate vahel. Tartu Vangla

tunnistas 28.10.2015 kirjas, et struktuurimuudatuse tulemusena kaob saatmisosakond vangla

koosseisust ja uude loodavasse saatmisüksusesse saavad teenistusse asuda ainult need

ametnikud, kes kuuluvad relvastatud üksusesse. Kuna kaebaja sinna ei kuulu, ei ole tal

võimalik jätkata seniste teenistusülesannete täitmist. Vangla tunnistas sellega, et kaebaja

suhtes oli tekkinud koondamissituatsioon – tema jätkamist senisel ametikohal peeti võimatuks

ja Tartu Vanglal ei olnud pakkuda kaebajale võimalust jätkata samade või sarnaste ülesannete

täitmist ka ühelgi muul ametikohal. Tallinna Vangla 04.08.2016 kirja kohaselt ei olnud ka neil

seda võimalust: „30.11.2015 käskkirja nr 3-2/901 andmise ajal ei olnud Tallinna Vanglal IP

ametikohale (Tartu Vangla saatemeeskonna valvur/autojuht) sarnast vaba ametikohta.“

2) Tallinna Vanglal puudus teenistuslik vajadus, mis õigustaks kaebaja tahtevastast üleviimist.

Kui vajadus vabade ametikohtade täitmise järele oli sedavõrd tungiv, et kaalus üles kaebaja

õiguse valida vabalt töö- või teenistuskohta, ei vajanud Tartu Vangla oma ametniku

üleviimiseks Tallinna Vangla direktori eelnevat nõusolekut, sest hoopis Tallinna Vanglal oli

vaja Tartu Vangla direktori nõusolekut. Järelikult ei olnud üleviimise põhjuseks mitte

teenistuslik vajadus, vaid hoidumine koondamishüvitise maksmisest. Teenistusliku vajaduse

puudumist kinnitab ka asjaolu, et AS koondamisnõue rahuldati ning kaebaja ja JJ vabastati

Tallinna Vangla teenistusest samal päeval, kui nad avaldasid selleks soovi. Kui vangla

järelevalve oli ohus, olnuks võimalik nõuda 30-päevasest etteteatamise tähtajast

kinnipidamist. Asjaolu, et Tallinna Vanglas on juba pikka aega olnud paarkümmend

ametikohta täitmata ja on seda ka vaatamata 01.06.2016 toimunud liitmisele Harku ja Murru

Vanglaga, tõendab, et 2015. a lõpus ei olnud tegemist sedavõrd ohtliku situatsiooniga, mis

õigustaks ametnike tahtevastast üleviimist.

3) Käskkirjade andmisel jäeti kaebaja arvamus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg-te 1 ja

2 nõudeid rikkudes ära kuulamata. VangS § 128 ebaselgust arvestades oleks vastustaja

pidanud kaaluma asutuse rahaliste huvide kõrval ka kaebaja huve teda aktiivselt menetlusse

kaasates. Nõuetekohaseks ärakuulamiseks ei saa pidada Tartu Vangla 28.10.2015 kirja, kuna

selles anti teada, et kaebajalt oodatakse juba samaks päevaks nõusolekut üleviimiseks ning

mittenõustumise korral viiakse ta teenistusliku vajaduse tõttu teisele ametikohale. Vastamise

tähtaega küll pikendati, kuid peaspetsialistil puudus pädevus pikendada direktori asetäitja

määratud tähtaega ning uus tähtaeg oli vaid kaks tööpäeva hilisem (30.10.2015), mis ei ole

vastuväidete esitamiseks ilmselgelt piisav, seda enam, et kaebaja pidi olema sel ajal autoroolis

ja tegema oma igapäevast tööd. On ilmne, et küsimus oli otsustatud kaebaja arvamust ära

ootamata.

4) Vastustajal puudus alus kaebaja nõusolekuta üleviimiseks ühest riigiasutusest teise teisele

ametikohale täitma teistsuguseid teenistusülesandeid. VangS § 128 ei anna selleks alust.

Tähtsust ei oma, et kõnealused ametikohad asusid samal ametiastmel ja kaebajal olnuks

piisavalt oskusi selle töö tegemiseks. Kui kohtu arvates tuleneb VangS § 128 lg-test 2 ja 5

siiski alus selliseks üleviimiseks ning seda tähtajatult ja töötasu vähendamisega, tuleks

kontrollida normi vastavust põhiseaduse (PS) §-le 29. Tallinna Vangla järelevalveosakonna

valvuri ametikoht sarnaneb kaebaja ametikohaga Tartu Vangla saatmisosakonnas vaid selle

poolest, et vastab samale ametiastmele. Teenistusülesanded muutusid 90%. Kaebaja tööle

sõitmise teekond oleks pikenenud 15 km-lt 32 km-le ning ajaliselt 15 minutilt enam kui

poolele tunnile. Töötasu oleks kolme kuu möödumisel vähenenud 67,43 euro võrra.

3. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata.

3-15-3218

4(12)

1) Olenemata Tartu Vangla saatemeeskonna töö ümberkujundamisest ei olnud Tartu Vanglal

kohustust kaebajat koondada. Erinevalt avaliku teenistuse seadusest (ATS) on VangS § 128 lg

1 p-s 2 ja lg-s 2 nähtud ette võimalus viia vanglaametnik sama ametiastme piires ühelt

ametikohalt teisele vanglaametniku üleviimise õigust omava isiku algatusel ilma

vanglaametniku nõusolekuta. Vanglaametnikku ei tohi tema nõusolekuta üle viia, kui

ametikoha vahetuse tõttu muutub ametniku elukoht või pikeneb oluliselt tööle jõudmise aeg

(VangS § 128 lg 4). VangS § 128 lg 5 kohaselt võib üleviimisega kaasneda ametniku ametisse

nimetamise õigust omavate isikute vahetumine. Seega võib üleviimine toimuda ka erinevate

vanglate vahel. VangS § 128 lg 51 sätestab, et vanglaametniku teenistusele ei kohaldu ATS §

33 (ametniku tähtajaline üleviimine).

2) Olukorras, kus Tallinna Vanglas oli ligi 30 (21.10.2015 seisuga 28) kaebaja väljaõppele ja

ametiastmele vastavat vakantset ametikohta ning tööjõu puuduse tõttu oli raskendatud

seaduses ettenähtud järelevalvetoimingute tegemine, esines teenistuslik vajadus kaebaja

üleviimiseks ning tegemist ei olnud koondamissituatsiooniga. Vangla seisukohta toetab

kohtupraktika (Tallinna Ringkonnakohtu 15.04.2013 otsus nr 3-12-2148 ja 26.06.2013 otsus

nr 3-12-2224). Kaebaja üleviimiseks ei esinenud VangS § 128 lg-st 4 tulenevaid takistusi.

Tallinna Vangla järelevalveosakonna valvuri teenistusülesanded olid küll mõningal määral

erinevad, kuid põhieesmärgilt (kinnipeetavate saatmine, järelevalvetoimingute teostamine,

läbiotsimiste teostamine, kinnipeetavate põgenemise takistamine) samad. Kaebajal on

väljaõpe, teadmised ja oskused ning sellest tulenevalt ka pädevus Tallinna Vangla

järelevalveosakonna valvuri teenistusülesannete täitmiseks. Koondamine on lubatud teenistuse

ümberkorraldamise

tõttu

ametniku

tööga

kindlustamise

võimatuse

korral

ning

koondamishüvitise maksmise eesmärgiks on elukorralduse muudatustest (töö kaotus)

tulenevate ebamugavuste kompenseerimine. Kuna kaebajale oli võimalik tagada teenistuse

jätkamine, ei saanud talle tekkida koondamisega kaasnevaid ebamugavusi ega negatiivseid

tagajärgi, mille kompenseerimiseks on koondamishüvitis ette nähtud. Asjaolu, et isik ei ole

enam huvitatud vanglateenistuse jätkamisest, ei saa olla koondamise nõudmise põhjuseks.

4. Tartu Vangla palus jätta kaebus rahuldamata.

1) Tartu Vangla saatmisosakonna töö ümberkorraldamine ei seadnud kaebajat olukorda, mida

tuleb silmas pidada koondamissituatsioonina. Teenistuslikust vajadusest tingituna oli kaebaja

võimalik üle viia sama ametiastme piires teise vanglasse, säilitades talle sellega töökoha ja

sissetuleku. Isikul puudub õigus nõuda koondamist, kui on võimalik tema teenistuses

jätkamine teisele ametikohale üleviimise korras. VangS annab eriregulatsioonina võimaluse

viia vanglaametnik ühelt ametikohalt teisele ka siis, kui üleviimisega kaasneb ametisse

nimetamise õigust omavate isikute vahetumine. Kaebaja heidab vastustajatele ette tema

seisukohtadega arvestamata jätmist, kuid ta ei ole tõendanud, et ta neid üldse esitas.

2) Kuna kaebaja ei olnud koondamissituatsioonis, ei pidanud käskkirjast nähtuma koondamise

positiivsete ja negatiivsete külgedega seonduv. Tallinna Vangla käskkirjas on vanglaametniku

nõusolekuta üleviimise faktiline ja õiguslik alus. Käskkirjas on toodud piisava põhjalikkusega

välja teenistuslik vajadus kaebaja üleviimiseks ning samuti on kaalutletud, kas kaebaja osas

esineb mõni VangS § 128 lg-s 4 nimetatud asjaolu. Kuna Tallinna Vanglas oli 28 valvuri

ametikohta täitmata, on teenistusliku vajaduse olemasolu ilmselge. Kaebajal ei saa olla

õiguspärast ootust olla võrdselt koheldud nende ametnikega, kes koondati. Kuna

vanglateenistuja nõusolekuta üleviimine on lubatud ainult sama ametiastme piires, ei olnud

kaebaja temast erineval ametiastmel olnud koondatutega samas olukorras ning seetõttu ei saa

olla rikutud ka võrdse kohtlemise põhimõte.

5. Tallinna Halduskohus jättis 31.10.2016 otsusega kaebuse rahuldamata.

3-15-3218

5(12)

1) VangS § 128 lg 1 p 2 ja lg 2 kohaselt on võimalik vanglaametnik sama ametiastme piires

ühelt ametikohalt teisele üle viia vanglaametniku üleviimise õigust omava isiku algatusel ka

ilma vanglaametniku nõusolekuta. VangS § 128 lg 5 annab võimaluse ka vanglaametnike teise

vanglasse üleviimiseks. Tallinna Vanglal oli vajadus kaebaja oskustele ja teadmistele

vastavate II klassi valvuri ametiastmele vastavate valvuri ametikohtade täitmiseks ning tööjõu

puuduse tõttu oli raskendatud seaduses ettenähtud järelevalvetoimingute teostamine.

Üleviimise otsuse tegemise hetkel oli täitmata 28 valvuri ametikohta. Seega esines teenistuslik

vajadus kaebaja üleviimiseks. Kaebajal on vajalik väljaõpe ametiastmele vastavate

teenistusülesannete täitmiseks. Seega on kaebajal teadmised ja oskused erinevates

olukordades

käitumiseks

ning

sellest

tulenevalt

ka

pädevus

Tallinna

Vangla

järelevalveosakonna valvuri teenistusülesannete täitmiseks.

2) Koondamine on lubatud teenistuse ümberkorraldamise tõttu ametniku tööga kindlustamise

võimatuse korral ning koondamishüvitise maksmise eesmärgiks on elukorralduse muudatusest

(töö kaotus) tulenevate ebamugavuste kompenseerimine. Kuna Tallinna Vanglal oli võimalik

tagada kaebajale teenistuse jätkamine, ei saanud kaebajale tekkida koondamisega kaasnevaid

ebamugavusi ja negatiivseid tagajärgi, mille kompenseerimiseks on koondamishüvitis ette

nähtud. Kaebaja puhul ei olnud tegemist koondamissituatsiooniga, sest teda oli võimalik üle

viia teisele ametikohale, mille tööülesannete täitmiseks oli tal vajalik väljaõpe olemas. Isikul

puudub õigus nõuda koondamist, kui tema teenistuses jätkamine on võimalik teisele

ametikohale üleviimise korras.

3) Vastustajad on arvestanud kaebaja üleviimisel VangS § 128 lg-s 4 sätestatuga (elukoha

vahetus või tööle jõudmise aja oluline pikenemine). Kaebaja tööle jõudmise aeg ei pikene

oluliselt. Tööle jõudmiseks kuluks tal ca 17-20 minutit rohkem ning teekond pikeneks ca 17

km võrra. Seega ei esine VangS § 128 lg-s 4 toodud üleviimist välistavaid asjaolusid. Tallinna

Vangla järelevalveosakonna valvuri teenistusülesanded on küll mõningal määral erinevad

Tartu Vangla saateülesandeid teostava valvuri teenistusülesannetest, kuid põhieesmärgilt on

teenistusülesanded samad. Tallinna Vanglas on kaebajale tagatud stabiilne sissetulek.

4) Kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust olla võrdselt koheldud nende ametnikega, kes

koondati. Kuna vanglateenistuja nõusolekuta üleviimine on lubatud ainult sama ametiastme

piires, ei ole kaebaja samas olukorras temast erineval ametiastmel olnud koondatud

ametnikega ning seetõttu ei saa olla rikutud ka võrdse kohtlemise põhimõte. Kaebaja suhtes ei

ole rikutud ka ärakuulamisõigust. Kaebajale võimaldati esitada oma arvamus ja vastuväited

teisele ametikohale viimise osas. 30.10.2015 vastuses 28.10.2015 teatisele märkis kaebaja

lakooniliselt, et ei nõustu ettepanekuga teisele ametikohale üleviimiseks. Mingeid põhjendusi

või selgitusi vastus ei sisalda. Soovi korral oli kaebajal piisavalt aega oma seisukoha ja

vastuväidete esitamiseks, sest vaidlustatud haldusaktid anti alles 30.11.2015 ja 01.12.2015.

5) Kaebaja taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks ei ole põhjendatud.

6) Kuna kaebaja ei olnud koondamissituatsioonis, ei pidanud koondamisega seonduv

kaevatavates käskkirjades kajastuma. Vanglaametniku nõusolekuta üleviimise käskkirjas on

toodud üleviimise faktiline ja õiguslik alus ning selles on piisavalt põhjendatud, miks esineb

teenistuslik vajadus kaebaja üleviimiseks, arvestatud on ka VangS § 128 lg-s 4 sätestatud

tingimustega. Samuti on põhjendatud kaebaja vabastamine Tartu Vangla teenistusest

saatmismeeskonna valvuri ametikohalt seoses tema üleviimisega Tallinna Vanglasse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. IP palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada kaebus.

3-15-3218

6(12)

1) Vanglad on erinevad riigiasutused, mistõttu ei ole neil seadusest tulenevat õigust ametnikku

ilma tema nõusolekuta ühest asutusest teise üle viia. VangS § 128 reguleerib vanglaametniku

üleviimist ühelt ametikohalt teisele ametikohale, mitte ühest asutusest teise. Ka VangS § 144

võimaldab üleviimist teisele ametikohale, mitte teise asutusse. Kuna VangS ei reguleeri

ametniku ühest asutusest teise üleviimist, pidanuks üleviimisel juhinduma ATS § 98 lg 1 p-st

5 ja lg-st 3. Vastustajate tõlgendus VangS § 128 lg-le 5 on väär. Kui ametisse nimetamise

õigust omavate isikutena oleks peetud silmas erinevate vanglate direktoreid, olekski ametisse

nimetamise õigust omava isiku asemel kirjutatud sättesse direktor. Direktor ei ole vanglas

ainus ametisse nimetamise õigust omav isik, ta võib selleks volitada teisi ametnikke. Lisaks

on Justiitsministeeriumi vanglate osakonna ametnikel õigus nimetada teenistujaid ametisse.

VangS § 128 lg-s 5 on peetud silmas olukorda, kus ametnik viiakse üle sama asutuse ühest

struktuuriüksusest teise.

2) Halduskohus ei põhjendanud, miks ta jättis rahuldamata taotluse põhiseaduslikkuse

järelevalve menetluse algatamiseks. Kui VangS §-i 128 võib tõlgendada selliselt, et

vanglateenistuse ametnikku võib tema tahtest sõltumata üle viia ükskõik millisesse vanglasse

täitma ükskõik milliseid ülesandeid, on see vastuolus PS §-ga 29, mis näeb ette igaühe õiguse

vabalt valida töökohta ja keelab sundida isikut teenistusse tema tahte vastaselt.

3) Tallinna Vangla käskkirjas on märgitud, et kaebajale seati Tartu Vangla direktori

05.08.2014

käskkirjaga

kohustus

läbida

hiljemalt

05.08.2016

vanglaametniku

ettevalmistusteenistus, mida kaebaja ei olnud Tallinna Vangla käskkirja andmise ajaks

(30.11.2015) veel tegema asunud. Kaebaja ei asunud seda kohustust täitma kuni

vanglateenistuse lõpuni. Seega ei vasta tõele vastustajate korduvad väited, nagu oleks kaebajal

Tallinna Vangla järelevalveosakonna valvuri teenistusülesannete täitmiseks vajalik väljaõpe.

4) Halduskohus jättis tähelepanuta, et Tartu Vangla vabastas kaebaja teenistusest VangS § 128

lg 1 p 1 ja lg 5 alusel ehk kaebaja enda ettepanekul. Kaebaja ei ole teinud sellist ettepanekut.

Samuti on halduskohus jätnud tähelepanuta, et kaebaja jäeti enne haldusaktide andmist HMS

§-s 40 sätestatud korras ära kuulamata. Otsuste tegemisel oleks pidanud asutuse rahaliste

huvide kõrval võtma arvesse ka kaebaja huve, kaasates ta aktiivselt menetlusse ning andes

talle võimaluse esitada asja kohta oma arvamus ja vastuväited.

5) Kohus nõustus põhjendamatult vastustajate väidetega, et mõlema ametikoha tööülesanded

olevat sarnased, kuna mõlema ametikoha eesmärk on sarnane. Ametikoha eesmärk (tagada

kinnipeetavate järelevalve ja üldine julgeolek) on ühesugune kõigil vanglaametnikel,

konkreetsed ülesanded tulenevad ametijuhendist. Kaebaja juhtis kogu tööpäeva vältel

saateautot ja tegeles selle hooldamisega. Järelevalveosakonna valvuri tööpäev on sisustatud

pidevate läbiotsimiste, kinnipeetavate saatmise ja nendega vaidlemisega, mis on füüsiliselt

väsitav, vaimselt kurnav ja alandav. Kaebaja ei soovi sellist tööd teha.

6) Kohus jättis tähelepanuta kaebaja selgitused, miks tema arvates teenistuslik vajadus

üleviimiseks tegelikult puudus. Pelgalt täitmata ametikohtade olemasolu ei tähenda

teenistuslikku vajadust tuua ametnikud üle teisest vanglast. Asutusel ei ole kohustust kõiki

ametikohti täita. Tallinna Vanglas on juba aastaid regulaarselt 20-30 valvuri ametikohta

täitmata. Pole tõenäoline, et Tallinna suuruses linnas ei ole võimalik teenistusse värvata

piisavat hulka vanglaametnikke. Seega saab Tallinna Vangla vangistuse eesmärgist tulenevad

ülesanded täidetud ka vähema personaliga. Kuna kaebajal puudus II klassi valvuri

ametiastmele vastav ettevalmistus ja vangla siseterritooriumil töötamise kogemus, oli ta oma

ettevalmistuselt võrdne mistahes muu isikuga, kes vajab tööd ja kellega Tallinna Vangla saaks

vajadusel ametikohti täita. Teenistusliku vajaduse puudumist tõendab ka asjaolu, et kaebajaga

samaaegselt viidi üle JJ, kuid mõlemad vabastati teenistusest samal päeval, kui nad esitasid

3-15-3218

7(12)

lahkumisavalduse. Üleviimise ainus selgitus saab olla Tartu Vangla huvi vältida

koondamishüvitise maksmist.

7) Halduskohtu otsusest ei nähtu, mis veenis kohut selles, et tegemist on tööle jõudmise aja

ebaolulise pikenemisega. Google maps kaardiandmed on mõeldud teekonna planeerimiseks,

kuid selleks kuluva aja arvestus ei sisalda võimalikke liiklustakistusi, ilmaolusid ega muid

sõiduaega mõjutavaid asjaolusid. Liiklusummikud Tallinnas on üldiselt teadaolev asjaolu. Üks

tund ööpäevas on kaebaja jaoks oluline aeg, mida ta eelistab veeta oma pereliikmete seltsis,

mitte bussis või autos. Vastustajad oleksid pidanud kaaluma kaebaja eraelu kvaliteedi

halvenemist.

8) AS ja UT koondamise soov rahuldati ja nad koondati, vaatamata nende ametiastmetele

vastavate täitmata ametikohtade olemasolule Tartu ja Tallinna vanglates. Asjaolu, et kaebaja

oli erineval ametiastmel, ei välista võrreldavust. Kui Tartu Vangla tunnustas AS ja UT õigust

nõuda koondamist, tulnuks samamoodi kohelda ka kaebajat. Asjaolu, et sarnases olukorras

arvestati kõrgemal ametiastmel asunud isikute soovidega, madalamal ametiastel asunud

isikute omadega aga mitte, tähendab ebavõrdset kohtlemist.

7. Tallinna Vangla palub 02.01.2017 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

1) Ekslik on kaebaja arusaam, et VangS § 128 kohaldub vaid sama ametiasutuse piires

vanglaametniku üleviimisele. VangS § 128 sõnastusest on arusaadav, et seal sätestatu ei

reguleeri ainult sama ametiasutuse piires üleviimist, vaid annab võimaluse vanglaametniku

üleviimiseks teistesse vanglatesse. Õige pole ka kaebaja arusaam, et vanglaametniku

üleviimise otsustusõigust omavaid isikuid võib vanglates olla rohkem kui üks. Ametisse

nimetamise õigus on vaid direktoril või tema poolt volitatud ametiisikul (VangS § 120 lg 2).

Isegi kui direktor on ametisse nimetamise õiguse andnud üle kellelegi teisele, esindab see isik

vangla direktorit, mis tähendab, et nimetamise õigust omavad isikud ei vahetu.

Vanglateenistuses on vajalike oskuste ja teadmiste, samuti kõlbeliste omadustega inimeste

leidmine keerukam. Tagamaks süsteemi toimimine igal ajal ja igas olukorras, ei välista

VangS, erinevalt ATS-st, vanglaametniku sama ametiastme piires ühelt ametikohalt teisele

üleviimist, kui ametikoha vahetusega ei kaasne ametniku elukoha muutumist või tööle

jõudmise aja olulist pikenemist.

2) Kaebaja tööle jõudmise aeg ei ole oluliselt pikenenud. Kilometraažilt on teekond küll 17

km võrra pikenenud, kuid seda ei saa pidada märkimisväärseks tööle jõudmise aja

pikenemiseks. Arvestades, et kaebaja tööpäev algab kell 08.00 ning selleks ajaks peab ta juba

täitma tööülesandeid, liikleb kaebaja ajal, mil liiklus ei ole veel häiritud. Seega ei esinenud

kaebaja puhul üleviimist välistavaid tingimusi.

3) Kaebajal on läbitud vajalik väljaõpe ametiastmele vastavate teenistusülesannete täitmiseks,

kuivõrd ta on läbinud 64 akadeemilise tunni kestuses vanglaametniku baaskoolituse.

Arvestades, et kaebajal oli Tartu Vanglas teenistusstaaži 1,6 aastat, olid tal teadmised ja

oskused erinevates olukordades käitumiseks ning sellest tulenevalt ka pädevus Tallinna

Vangla järelevalveosakonna valvuri teenistusülesannete täitmiseks. Need ülesanded on küll

mõningal

määral

erinevad

Tartu

Vangla

saateülesandeid

teostava

valvuri

teenistusülesannetest, kuid on põhieesmärgilt samad.

4) Arusaamatuks jääb kaebaja väide Tallinna Vanglal üleviimiseks teenistusliku vajaduse

puudumise kohta. Asjaolust, et Tallinna Vanglal oli suur hulk täitmist vajavaid vakantseid

valvurite ametikohti, järeldub üheselt, et vanglal oli vajadus tööjõu järele. Vangla ei suutnud

tööjõudu leida, kuid see ei tähenda, et vabade ametikohtade täitmiseks puudus vajadus. Kuna

vanglal tuli igal juhul täita talle seadusega pandud ülesanded, tuli teenistuses olevatel

ametnikel täita ka puuduolevate ametnike ülesandeid, mistõttu olid nad pidevalt

3-15-3218

8(12)

ülekoormatud, samas esines tööjõu puudumise tõttu ka puudujääke kinnipeetavatega seotud

järelevalvetoimingute (nt kinnipeetavate saatmised arsti juurde) teostamisel.

5) Kui õigusaktides ettenähtud nõudeid järgides oli võimalik kaebaja teenistuses jätkamine

teisele ametikohale üleviimise korras, puudus kaebajal õigus nõuda koondamist.

8. Tartu Vangla palub 04.01.2017 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

1) Vastustaja ei nõustu kaebaja tõlgendusega VangS §-le 128 ega seisukohaga sätte vastuolu

kohta PS §-ga 29. Vaglateenistuja tema nõusolekuta ühest vanglast teise üleviimine lähtub

avalikust huvist. Kaaludes avalikku huvi ja vanglaametnikule tema nõusolekuta üleviimisel

kaasnevat põhiõiguse riivet, tuleb pidada avalikku huvi ülekaalukamaks. Asudes riigi

teenistusse, kus riik esitab teenistujale tavapärasest kõrgemaid nõudmisi, aga garanteerib selle

eest ka teatud soodustuste saamise, loovutab teenistuja teatud osa oma õigustest. VangS § 128

on põhiseadusega kooskõlas ning on seadusandja poolt kehtestatud teadlikult ja põhjusega, et

vanglateenistujat oleks võimalik riigi teenistuslikest vajadustest lähtuvalt sama ametiastme

piires viia ühelt ametikohalt teisele ametikohale, seda nii ilma tema nõusolekuta kui ka ühest

asutusest teise. Asjaolu, et sama ametiastme piires nõusolekuta üleviimisel võib vahetuda

asutus ja ametisse nimetamise õigust omav isik, ei riku iseenesest vanglaametniku õigusi ega

ole vastuolus õigusega valida töökohta. PS §-s 29 sätestatud õiguse puhul on tegemist lihtsa

seadusereservatsiooniga põhiõigusega, mida seadusandja võib põhjendatud juhtudel piirata.

Vastustajad ei ole keelanud kaebajal valida uut töökohta ega ole sundinud teda töötama

ametikohal, kui ta seda ei soovinud. VangS normid ei ole eksitavad ega mitmeti mõistetavad

ning nende tõlgendamine ei ole toimunud üksikisiku kahjuks. Asjaolu, et kaebaja ei soovinud

teha tööd ametikohal, kuhu ta üle viidi, kuna talle ei meeldi vangla sees valvuri

teenistusülesandeid täita ja ta soovis saada koondatud ning koondamishüvitist, ei tähenda, et

kaebaja õigusi oleks rikutud.

2) Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et ta pidi hakkama tegema täiesti teistsugust tööd. Kaebaja

ei ole väitnud, et ta ei vastanud samale ametiastmele, ega ka seda, et ametikohale, kuhu ta üle

viidi,

on

kehtestatud

teistsugused

nõuded

haridusele,

töökogemusele,

kehalisele

ettevalmistusele, teadmistele, oskustele või isikuomadustele. Kaebaja on läbinud

vanglaametniku baaskoolituse ning saanud vajaliku väljaõppe tema ametiastmele vastavate

teenistusülesannete täitmiseks. Tal olid ka piisava töökogemusega omandatud oskused, et täita

vanglaametniku ülesandeid. Kaebaja ametiastmele vastava töö sisuks oli nii enne kui pärast

üleviimist kinnipeetavate ja vahistatute üle järelevalve teostamine. Muutus ainult töö tegemise

koht ja saatmise vahend. Töö tegemise eesmärk, töötamise aluseks olevad õigusaktid ning töö

tegemise metoodika ja võtted (nt läbiotsimine) jäid samaks.

3) Vastustaja on halduskohtule saadetud vastuses selgitanud, et kaebaja teenistusest

vabastamise käskkirjas VangS § 128 lg 1 p 1 märkimine on ilmne eksitus, mis ei muuda

käskkirja õigusvastaseks. Vastustaja pole kordagi väitnud, et kaebaja üleviimine toimus tema

enda algatusel. Kaebaja etteheited ärakuulamiskohustuse rikkumise kohta ei ole põhjendatud.

Kaebajale 28.10.2015 saadetud teatises selgitati põhjalikult, miks ja milline ettepanek talle

tehakse, samuti seda, et võimalik on ka tema nõusolekuta üleviimine. Teatisele oli lisatud uue

ametikoha juhend. Kaebaja pidas vastuses vajalikuks teatada üksnes seda, et ta ei nõustu

Tallinna Vangla järelevalveosakonna valvuri ametikohale tööle asuma. Kaebaja ei pidanud

vajalikuks esitada põhjendusi, selgitusi, omapoolseid ettepanekuid või arvamusi. HMS §-st 40

ei tulene haldusorganile kohustust selgitada välja keeldumise põhjused.

4) Tööle jõudmise aja oluline pikenemine on määratlemata õigusmõiste, mille sisustamisel

lähtutakse konkreetsest juhtumist. Kaebaja pidi ka enne üleviimist kasutama tööle jõudmiseks

transporti. Tallinnas või selle lähiümbruses elades saab kaebaja uuele töökohale jõudmise

3-15-3218

9(12)

aega pidada täiesti normaalseks ning selle pikenemist nii ajas kui kilomeetrites ei saa pidada

oluliseks.

5) Vastustaja ei nõustu kaebaja arutluskäiguga üleviimiseks teenistusliku vajaduse puudumise

kohta. Kaebaja selgitused ei tõenda kuidagi teenistusliku vajaduse puudumist. Kui vangla

vajaks oma ülesannete täitmiseks 20-30 valvurit vähem, oleks koosseisu selle võrra

vähendatud. Pelgalt sellest, et vanglasse ei ole suudetud leida ettenähtud hulgal valvureid, ei

saa järeldada teenistusliku vajaduse puudumist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue

otsusega kaebuse rahuldamiseks. Halduskohus ei ole kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse

norme, tuvastanud asjaolusid ebaõigesti või ebapiisavalt ega rikkunud kohtumenetluse norme,

mis saaks tuua kaasa kohtuotsuse tühistamise. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4).

10. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et VangS § 128 annab

võimaluse vanglaametniku üleviimiseks ka teise vanglasse, mitte üksnes sama vangla piires,

nagu leiab kaebaja.

Ringkonnakohus märgib esmalt, et lahendas 30.03.2017 otsusega nr 3-15-3207 vaidlust

sarnases asjas, milles kaebaja endine kolleeg, Tartu Vangla saatmismeeskonna valvur RE

vaidlustas Tallinna Vangla 25.11.2015 käskkirjaga tema seniselt ametikohalt alates

01.01.2016 üleviimise II klassi valvuri ametiastmele vastavale Tallinna Vangla

järelevalveosakonna valvuri ametikohale ning Tartu Vangla 01.12.2015 käskkirjaga tema

Tartu Vangla teenistusest ja saatmismeeskonna valvuri ametikohalt vabastamise seoses

üleviimisega Tallinna Vangla järelevalveosakonna valvuri ametikohale. Ringkonnakohus jääb

viidatud asjas võetud seisukoha juurde, et seadusandja eesmärk on olnud võimaldada

vanglaametnike üleviimist vanglate vahel. Vanglateenistust tuleb vaadelda ühtse süsteemina,

mis võimaldab vanglaametniku üleviimist ühest vanglast teise tingimusel, et eeldused selleks

on täidetud.

Ringkonnakohus lisab, et seadusandja vastav eesmärk nähtub ilmekalt ka vangistusseaduse

algredaktsioonist ja selle eelnõu seletuskirjast (Riigikogu IX koosseisu vangistusseaduse

eelnõu 103 SE). 01.12.2000 jõustunud VangS § 128 lg 4 nägi algselt (01.12.2000 kehtima

hakanud redaktsioonis) ette, et vanglaametniku üleviimine vanglaametniku nõusolekuta

vastavalt sama paragrahvi lõikele 2 ei ole võimalik, kui ametikoht, millele vanglaametnik üle

viiakse, asub teise kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil asuva vangla koosseisus (p 2)

või vanglaametnik teenib vangla direktori ametikohal (p 3). Seega võis üleviimine toimuda ka

teise vanglasse, kuid seda tingimusel, et teine vangla asub sama kohaliku omavalitsuse

territooriumil. Vangla direktori suhtes puudunuks vajadus kehtestada eraldi piirangut juhul,

kui teise vanglasse üleviimine pole üldse lubatud. Ametniku nõusolekuta ümberpaigutamise

võimaluse sätestamise vajadust põhjendati eelnõu seletuskirjas asjaoluga, et jõustruktuuridelt

oodatakse teatud mobiilsust ning võimet reageerida operatiivselt teenistust mõjutavatele

tingimustele.

01.04.2003 jõustunud vangistusseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise

seadusega muudeti VangS § 128 lg 4 p 2 sõnastust ja tunnistati kehtetuks p 3. VangS § 128 lg

4 p 2 uue sõnastuse kohaselt ei olnud vanglaametniku üleviimine võimalik, kui

ametikohavahetus toob kaasa ametniku elukohavahetuse või töölejõudmise aja olulise

suurenemise. Eelnõu seletuskirja kohaselt toob muudatus kaasa isiku jaoks võrreldes kehtiva

regulatsiooniga positiivsema olukorra, s.o lähtutakse isiku tegelikust elukoha vahetusest ja

3-15-3218

10(12)

mitte omavalitsusüksuse territooriumi piiridest; vanglaametniku üleviimise mõte on selles, et

teenistus oleks paindlik ja oleks võimalik vajaliku ametniku üleviimine konkreetsele

ametikohale (sh vangla direktori üleviimine); kehtivas seaduses sisalduv piirang vangla

direktori üleviimiseks ei ole põhjendatud ning vajalik direktorite roteerumiseks. Seetõttu

tunnistatakse kehtetuks VangS § 128 lg 4 p 3 (vt Riigikogu IX koosseisu eelnõu 1244 SE

seletuskirja).

Alates 01.04.2013 kehtivas sõnastuses näeb VangS § 128 lg 4 ette, et vanglaametnikku ei tohi

tema nõusolekuta üle viia vastavalt sama paragrahvi lõikele 2, kui ametikoha vahetuse tõttu

muutub ametniku elukoht või pikeneb oluliselt töölejõudmise aeg. Avaliku teenistuse

seadusega toimunud VangS § 128 lg 4 sõnastuse muutmine ei olnud varasema regulatsiooniga

võrreldes sisuline ning oli eelnõu seletuskirjast nähtuvalt tingitud vajadusest jätta välja viide

atesteerimisaja pikendamisele.

Seega, ehkki VangS § 128 lg 4 sõnastust on pärast VangS kehtima hakkamist muudetud, pole

põhjust tõlgendada kehtivat regulatsiooni kaebaja tõstatatud küsimuses (ühest vanglast teise

üleviimise võimalikkus) algse regulatsiooniga võrreldes teisiti.

11. Nii nagu haldusasjas nr 3-15-3207, ei jaga ringkonnakohus ka praeguses asjas kaebaja

seisukohta VangS § 128 vastuolust PS §-ga 29.

PS §-s 29 sätestatud põhiõigus valida omale vabalt tegevusala ja elukutset kaitseb isikuid

ennekõike sunniviisilise töö eest. Kaebaja võimalus töötada vanglaametnikuna ei sõltunud

tema seniselt ametikohalt teisele üleviimisest. Üleviimine võimaldas kaebajal jätkata oma

valitud kutsealal töötamist. Vanglasüsteemi olemust ja eesmärke ning vanglateenistuse

spetsiifikat arvestades ei saa pidada regulatsiooni põhiseadusega vastuolus olevaks ja

üleviimine ei rikkunud kaebaja PS §-ga 29 tagatud põhiõigust. Vanglasüsteemile peab olema

tagatud paindlikkus viia teenistusliku vajaduse korral väljaõppe saanud vanglaametnik teisele

ametikohale üle ka tema nõusolekuta, järgides seejuures seadusest tulenevaid piiranguid, st

keeldu viia vanglaametnik tema nõusolekuta üle juhul, kui muutuks vanglaametniku elukoht

või pikeneks oluliselt töölejõudmise aeg. Nõusolekuta üleviimisest tuleb seejuures teavitada

ette vähemalt kaks kuud, mis võimaldab isikul uue olukorraga kohaneda, ning säilitada

kolmeks kuuks senine palk (VangS § 144 lg-d 1 ja 2).

12. Nii nagu vastustaja ja halduskohus, möönab ka ringkonnakohus kaebaja varasemate ja

uute teenistusülesannete mõningast erinevust, kuid kaebaja väited teenistusülesannete

kardinaalsest erinevusest on liialdatud. Kaebaja varasem ametijuhend ei kinnita kaebaja

väiteid, justkui olnuks tema senise töö sisuks pelgalt saateauto juhtimine ja hooldamine.

Kaebajal tuli teostada katkematult järelevalvet saadetavate üle, võtta tarvitusele abinõud,

takistamaks kinni peetava isiku põgenemist, iseenda ja teiste elu ja tervise ohustamist,

teostada turvakontrolli, konfiskeerida keelatud esemed ja ained, teha distsipliinirikkumise

korral hoiatus, allumatuse korral teavitada rikkumisest ülemat, koostada kirjalikke

ettekandeid, teha läbiotsimistoiminguid jms. Ringkonnakohus nõustub ka vastustajatega, et

vanglaametniku baaskoolituse läbimist ja Tartu Vanglas töötamise kogemust arvestades olid

kaebajal vajalikud oskused uuel ametikohal töötamiseks. Seoses kaebaja väidetega, et kolme

kuu möödumisel oleks tema palk vähenenud, märgib ringkonnakohus, et palgatasemed on

seotud konkreetse ametikoha ja sellel täidetavate ülesannetega, mistõttu ei osuta ka palga

vähenemine regulatsiooni vastuolule põhiseadusega. Tartu Vangla 28.10.2015 teatisest ja

Tallinna Vangla 30.11.2015 käskkirjast nähtuvalt olnuks kaebaja palga edasine vähenemine

tingitud täiendavate teenistusülesannete täitmise vajaduse kadumisest, mille eest talle maksti

Tartu Vanglas lisatasu.

13. Ringkonnakohus nõustub Tartu Vangla seisukohaga, et Tartu Vangla 01.12.2015

käskkirjas tehtud viite näol VangS § 128 lg 1 p-le 1 on tegemist ilmselge ebatäpsusega, mis ei

3-15-3218

11(12)

mõjuta haldusakti sisu. Käskkirja sõnalises osas on märgitud selgelt, et kaebaja vabastati

seoses Tallinna Vangla järelevalveosakonna valvuri ametikohale üleviimisega.

14. Vanglaametniku tema nõusolekuta üleviimine eeldab teenistusliku vajaduse olemasolu

(VangS § 128 lg 1 p 2 ja lg 2) ning lg-s 4 sätestatud piirangute (muutub ametniku elukoht või

pikeneb oluliselt tööle jõudmise aeg) puudumist. Ringkonnakohus nõustub vastustajate ja

halduskohtuga, et nõusolekuta üleviimise eeldus oli kaebaja puhul täidetud ning üleviimist

välistavad asjaolud puudusid.

Asjaolu, et Tallinna Vanglas oli hulgaliselt täitmata valvuri ametikohti, näitab selgelt, et

kaebaja üleviimiseks esines teenistuslik vajadus. Kaebaja väited, et Tallinna Vanglas on

regulaarselt hulgaliselt valvuri ametikohti täitmata, piisava hulga valvurite värbamise

võimaluse puudumine pole tõenäoline, kõiki ametikohti polegi vaja täita ja vangla saab

ülesanded täidetud ka vähema personaliga, kohut vastupidises ei veena. Teenistusliku

vajaduse puudumist ei saa järeldada ka kaebaja väidetest, et kaebaja ja temaga samaaegselt üle

viidud JJ vabastati teenistusest kohe, kui nad avaldasid selleks soovi. Vastustajad on usutavalt

selgitanud, et vajalike oskuste ja teadmistega tööjõu värbamine on keeruline ning

olemasolevate ametnike poolt ka puuduolevate ametnike ülesannete täitmine toob kaasa

ametnike ülekoormatuse ning töö kvaliteedi langemise.

Vaidlust ei ole selles, et Keilas elava kaebaja Tartu Vangla Harku üksusest Tallinna Vanglasse

üleviimisel ei oleks muutunud kaebaja elukoht. Ringkonnakohus leidis 31.12.2015 määrusega

praeguses asjas kaebaja esialgse õiguskaitse taotlust lahendades, et 30.11.2015 käskkirjas ja

kaebuses välja toodud asjaoludel ei ole põhjust asuda seisukohale, et VangS § 128 lg-s 4

sätestatud tingimust oleks ilmselgelt rikutud. Ringkonnakohus nõustub vastustajate ja

halduskohtu hinnanguga, et VangS § 128 lg 4 kontekstis ei ole põhjust pidada kaebaja

töölejõudmise aega üleviimise tagajärjel oluliselt pikenenuks. Teekonna ja selle läbimiseks

kuluva aja mõningane pikenemine võis olla kaebaja jaoks ebamugav, kuid mitte sel määral, et

tooks kaasa üleviimise keelu.

15. Kaebaja väited võrdsuspõhiõiguse rikkumisest ei ole põhjendatud. Kõiki Tartu Vangla

saatmisosakonna Harku üksuses teenistuses olnud II klassi valvureid (kaebaja, JJ ja RE)

koheldi samamoodi – nad viidi nõusolekuta üle Tallinna Vangla teenistusse. Kaebaja

seisukoht AS ja UT meelevaldselt erinevast kohtlemisest ei ole põhjendatud. Tartu Vangla on

03.08.2016 vastuses põhjendanud asjakohaselt AS erinevat kohtlemist. AS-le pakuti II klassi

vanglainspektori ametikohale vastavaid ametikohti Tartu Vanglas, kuhu teenistusse asumise

korral oleks Tallinnas asuvat elukohta arvestades tööle jõudmise aeg oluliselt pikenenud, ning

Harku ja Murru Vanglas, kuhu teenistusse asumisel oleks muutunud tööaeg (tööle oleks

tulnud asuda graafiku alusel vahetustes, sh öösel) ning oluliselt oleksid muutunud

tööülesanded; Tallinna Vanglasse vabale ametikohale nimetamiseks puudus teenistuslik

vajadus. UT teenistuskoht asus Tartus ja kaebaja väidetest nähtuvalt oli tema puhul samuti

tegemist II klassi vanglainspektoriga. Asjaolust, et Tallinna Vanglas ja Tartu Vanglas võis olla

ka vabu II klassi vanglainspektori ametiastmele vastavaid ametikohti, ei saa veel järeldada

meelevaldset ebavõrdset kohtlemist. Nõusolekuta üleviimine eeldab ka teenistuslikku vajadust

ning selle olemasolu hindab vangla. Tartu Vangla ja Tallinna Vangla täitmata ametikohtade

loeteludest (tl 97, 100, 101) nähtuvalt oli vanglates terav puudus nimelt valvurite järele.

16. Kaebaja ärakuulamist

puudutavas

osas

nõustub

ringkonnakohus halduskohtu

seisukohaga. Isegi kui möönda, et vaidlustatud haldusaktide andmisel oleks vangla võinud

kaebaja põhjalikumalt ära kuulata, ei saanud võimalik minetus omada määravat tähendust ega

tuua kaasa haldusakti tühistamist.

3-15-3218

12(12)

17. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda

kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, mistõttu jäävad vastustaja

võimalikud apellatsioonimenetluse kulud samuti vastustaja enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets