2-16-13290/19 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

16. juuni 2017, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-16-13290

Tsiviilasi

THE Systems OÜ hagi MUSEKO OÜ vastu

töövõtulepingust tuleneva tasu ja viivise nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 10. märtsi 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

MUSEKO OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

147 114,24 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): THE Systems OÜ (registrikood

11920092), lepingulised esindajad vandeadvokaadid

Valter Võhma ja Urmas Kiik

Kostja (apellant): MUSEKO OÜ (registrikood

11068886), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi

Kristjan Aava

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta tsiviilasja toimikusse kostja poolt 26. mail 2017 esitatud 27. juuli 2015

protokolli tõlge.

2. Mitte menetleda hageja 2. juuni 2017 taotlusi kahe täiendava dokumentaalse

tõendi vastuvõtmiseks, samuti mitte menetleda sama kuupäeva

menetlusdokumendis märgitud faktiväiteid, mis ei ole esitatud vastuseks kostja

26. mai 2017 seisukohtadele.

3. Harju Maakohtu 10. märtsi 2017 otsuse resolutsioon jätta muutmata, aga muuta

ja täiendada selle põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendava osa

punktidele 14 ja 16–19.

4. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

5. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda.

6. Rahuldada hageja taotlus ringkonnakohtu menetluskulude rahaliseks

kindlaksmääramiseks osaliselt. Määrata kindlaks, et hageja põhjendatud ja

vajalik menetluskulu ringkonnakohtus on 585 eurot (õigusabikulu) ning mõista

see summa kostjalt MUSEKO OÜ (registrikood 11068886) hageja THE

Systems OÜ (registrikood 11920092) kasuks välja.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva

jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, milleks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. THE Systems OÜ (hageja) esitas 2. septembril 2016 Harju Maakohtule hagi MUSEKO OÜ

(kostja) vastu töövõtulepingust tuleneva tasu ja viivise väljamõistmiseks.

Hageja palus kostjalt välja mõista 73 557,12 eurot (teostatud tööde eest 65 903,04 eurot ja

lisatööde eest 7 654,08 eurot) ning samas summas viivis alates 6. jaanuarist 2016.

Hagi alusena tõi hageja esile järgmised asjaolud:

−

hageja ja kostja (endise ärinimega OÜ Ten Twelve) sõlmisid 6. märtsil 2015

alltöövõtulepingu nr 2015-02/05 (edaspidi „leping“);

−

lepingu järgi oli hageja ülesandeks ehitada valmis Poolas asuvale muuseumile The

Innovation Mill of Knowledge (edaspidi „põhitellija“) interaktiivsed eksponaadid

(digitaalse sisu kuvamiseks mõeldud seadmed) ja programmeerida nende

kasutamiseks mõeldud tarkvara;

−

kostja ülesandeks oli varustada hagejat kogu teabe, andmete ja dokumentidega, mida

hageja lepingu täitmiseks vajas. Kostja pidi esitama hagejale sisu (tekstid, graafika,

pildid, videod, heli jne), mida hageja saab programmeerimistööde teostamiseks

kasutada ja mida hageja ehitatavad eksponaadid pidid esitama;

−

tööde teostamine pidi algama 2. märtsil 2015 ja valmis lahendus tuli kostjale üle anda

22. juuniks 2015. Tööde teostamine oli jaotatud kuude jakku (faasi), sh

programmeerimistööd tuli lõpetada 11. maiks 2015. Kostja pidi esitama hagejale kõik

tööde tegemiseks vajalikud juhised ja materjalid täielikul kujul kaks kuud enne, st

11. märtsiks 2015;

−

kostja alustas sisu üleslaadimist Dropboxi alles 25. märtsil 2015 ja 11. mai 2015

seisuga oli kostja üles laadinud kõigest ca 18%. Kostja jätkas materjalide üleslaadimist

katkendlikult 2. septembrini 2015, mis nähtub mh logifaili arvukatest kannetest.

Lepingu kohaselt oli hagejal programmeerimistöö lõpetamisega seega aega kuni

2. novembrini 2015;

−

lepingu järgi pidi kostja hagejale tasuma 87 568 eurot, millest osa on tasumata;

−

kostja saatis 8. oktoobril 2015 hagejale leppetrahvi nõude summas 61 297,60 eurot ja

tasaarvestuse avalduse summas 56 919,20 eurot;

−

hageja tegi kostjale lisatöid perioodil 16. juunist – 25. septembrini 2015, mille eest

esitas 9. oktoobril 2015 arve nr 215074 summas 9 030 eurot;

−

kostja saatis hagejale 9. oktoobril 2015 ekirja, milles soovis tasaarvestada lisatööde

arve 6 378,40 euro ulatuses;

2 (10)

−

hageja vaidles 22. detsembri 2015 kirjas tasaarvestusavaldusele vastu ja nõudis

kostjalt lepingu alusel võlgnetava summa tasumist hiljemalt 5. jaanuariks 2016;

−

kostja keeldus hageja nõutud summat tasumast;

−

lepingu ps 9.4 leppisid pooled kokku, et kostja peab tasuma viivist 0,5% päevas.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

−

lepingu osas täpsustas kostja, et selle ese oli põhitellijale püsiekspositsiooni projekti

„Ideas“ programmeerimistööde tegemine ja elektroonika komponentide hankimine.

Programmeerimistöödega pidi hageja alustama lepingu kohaselt 16. märtsil 2015;

−

põhitellija hankedokumentidest nähtub, et juba 2014. aasta juunis oli hagejale teada, et

kõik programmeerimistööd tuli teha selliselt, et hilisemalt oleks võimalik tarkvara ja

selle sisu muuta, sh lisada uusi filme ning animatsioone;

−

kostja tegi 2. märtsil 2015 hagejale kättesaadavaks disainidokumendi nimega

140908_CNZ_PR01_Graphic designs and schematics (edaspidi „disainidokument“),

mis sisaldas graafika ja eksponaatide kirjeldusi ning selle alusel sai

programmeerimistöid teha, seda tõendab disainidokumendi kohta antud arvamus;

−

Dropboxi logifailis nähtuvast 590-st sündmusest on vaid 167 sündmust asjakohased,

ülejäänud osas on tegemist failinimede muudatustega või selliste muudatustega mis ei

mõjuta hageja poolt lepingu täitmist;

−

hageja ei pöördunud kordagi kostja poole nõudega lähteülesande täiendamiseks ega

teavitanud kostjat, et esinevad kohustuse täitmist takistavad asjaolud. Vastupidisel

juhul oleks kostja kaasanud lepingu täitmisele täiendavaid alltöövõtjaid, et vältida

lepingu rikkumist;

−

põhitellija esitas kostjale seoses programmeerimistööde mittetähtaegse valmimisega

leppetrahvi nõude ca 97 000 eurot;

−

kostja esitas hagejale 8. oktoobril 2015 leppetrahvi nõude 61 297,60 euro ulatuses ja

mh sellele tuginedes menetlusliku tasaarvestuse summas 63 478,72 eurot.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi 10. märtsi 2017 otsusega (vaidlustatud otsus). Menetluskulud jättis

maakohus kostja kanda ja määras kindlaks hagejale hüvitatavate kulude summa.

4. Maakohus tuvastas, et:

−

pooled sõlmisid 6. märtsil 2015 lepingu, mille kohaselt kohustus hageja teostama

interaktiivsed lahendused põhitellijale püsiekspositsioonile projektis „Ideas“;

−

kostja pidi maksma hagejale lepingu eest tasu 87 568 eurot (lisandub käibemaks);

−

lepingu lisa nr 1 järgi oli hageja ülesanne hankida kogu projekti tehnika ja

elektroonikaga seotud komponendid ja materjalid, teostada eksponaatide

programmeerimisega seotud tööd, disainida lahenduste jaoks, mida ei ole võimalik

soetada ostutoodetena, eraldi riist- ja tarkvara, teostada tehniliste komponentide,

eksponaatide sisene kaabeldus ja elektrivõrku ühendamine projekti asukohas, samuti

eksponaatide tehnika ja komponentide paigaldus ja montaaž mööbli külge vastavalt

tellija poolt etteantud joonistele ning koostöös teiste eksponaatide tootjatega, esitada

vajaliku projekti dokumentatsiooni komponentide, elektroonika ja programmeerimise

tööde lõikes;

3 (10)

−

lepingu p 3.1.3 kohaselt pidi kostja tagama, et programmeerimistööde jaoks vajalikud

materjalid on kaks kuud enne valmimist täielikul kujul olemas;

−

tööde teostamine ja komponentide soetamine pidi toimuma 2. märtsist kuni

26. juuni 2015, sh 16. märtsist kuni 11. maini 2015 pidid valmima kogu projekti

programmeerimistööd, sh nii elektroonika tarkvara kui ka riistvara programmeerimine.

5. Maakohus tugines võlaõigusseaduse (VÕS) § 637 lgle 4 ja §le 638 ning leidis, et kostjal ei

ole alust teostatud tööde eest tasumisest keelduda. Hageja on oma lepingulised kohustused

täitnud, tasunõue on kooskõlas lepinguga ja see on muutunud sissenõutavaks.

Lepingu lisa nr 1 kohaselt pidid faasis 2.1 olema valminud kogu projekti

programmeerimistööd, nii elektroonika tarkvara kui ka riistvara programmeerimine. Lepingu

lisast nr 1 nähtub üheselt, et tarkvara pidi sisaldama sisumaterjale ja lepingu p 3.1.3 kohaselt

oli kostja kohustus need sisumaterjalid hiljemalt 11. märtsil 2015 täielikul kujul hagejale üle

anda. Sellisena mõistis lepingut ka hageja.

Lepingu lisa nr 1 on koostatud lähtudes põhitellija hanketingimuste pdest 2.2.2 ja 2.2.8.

Põhitellija 24. septembri 2015 leppetrahvi nõudest kostjale nähtub, et põhitellija luges

nõuetekohasteks eksponaatideks üksnes neid, mis on külastajatele täielikult kasutamiseks

valmis. Seega ei aktsepteerinud põhitellija tarkvara, millel puudus korrektne sisu.

Dropboxi kausta väljavõttest nähtub, et kausta lõi kostja graafiline disainer 25. märtsil 2015 ja

kostja laadis sinna materjale üles kuni 2. septembrini 2015. Poolte ekirjavahetusest nähtub, et

kostja palus pidevalt hagejal sisumaterjalidesse lisada pilte, teksti, mänge, tõlkeid.

Kohtuistungil kinnitas kostja samuti, et veel kuni septembrikuuni tehti sisufaile.

Maakohtu hinnangul jättis kostja seega nõuetekohaselt täitmata lepingu p 3.1.3 ja

programmeerimistööde teostamiseks vajalikud materjalid edastati hagejale olulise

hilinemisega. Kostja väited hagejapoolse lepingurikkumise kohta on tõendamata.

Disainidokumendi kohta antud arvamus ei tõenda kohustuste täitmist. Poolte vahel on vaidlus

selles, kas tarkvara pidi sisaldama lõpptellija jaoks korrektseid sisumaterjale või tuli

programmeerimistööd üle anda ilma valmiskujul kujunduseta. Seega ei oma tähtsust asjaolu,

kas ekspositsiooni loomist sai alustada või mitte. Lõpptellija ei aktsepteerinud

hanketingimustes üksnes näidistekste, seega ei ole arvamuse järeldus adekvaatne.

Kostja andis omapoolse töö üle lõpptellijale 4. septembril 2015, sellest ajast alates tuleb

lugeda ka hageja töö kostja poolt vastuvõetuks.

6. Maakohus leidis, et kostja tasaarvestus ei ole põhjendatud.

Kostja on kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda. Kostja ei vaidlustanud, et 20. juuni 2015 ekirjas

märgitud tööd on teostatud, elektroonika ja tehnika komponendid soetatud. Lepingu p 6.1

alusel ei ole kostja hageja tööde osas pretensioone esitanud. Leppetrahvi nõude esitas kostja

tööde üleandmisega viivitamise eest perioodil 26. juuni kuni 2. oktoober 2015. Lepingu

p 5.4.2 järgi oleks kostja pidanud leppetrahvi nõude esitama hiljemalt 26. juulil 2015.

Puuduvad tõendid, et just hageja tegevuse tulemusel anti viimane projektiga seotud

komponent üle 2. oktoobril 2015 ja hagejapoolset lepingurikkumist maakohus ei tuvastanud.

Kostja ei tõendanud ka põhjuslikku seost tal väidetavalt tekkinud kahju ja hageja tegevuse

vahel. Põhitellija leppetrahvi nõuetest ei nähtu seos hagejaga. Leppetrahvi nõudes on välja

toodud, et neli eksponaati on üle antud hilinemisega 4. septembril 2015. Kostja koostatud

tööde teostamise tabelist nähtub, et kostja ise oli vastutav nelja eksponaadi valmimise eest,

millest kaks ei olnud valmis veel 25. septembril 2015.

Eeltoodust tulenevalt ei ole täidetud tasaarvestuse õiguse tekkimise eeldused, sest kostjal

puudub sissenõutavaks muutunud nõue hageja vastu.

4 (10)

7. Viivise väljamõistmisel lähtus maakohus VÕS § 113 lg 1 kolmandast lausest. Hageja arvest

nr 215044 tulenev nõue muutus sissenõutavaks 5. juulil 2015, arvest nr 215074 tulenev nõue

muutus sissenõutavaks 11. oktoobril 2015, arvest nr 215096 tulenev nõue muutus

sissenõutavaks 6. jaanuaril 2016. Hageja arvestuse järgi on viivise suuruseks 88 636,33 eurot,

kuid ta vähendas viivise nõuet põhinõude summani.

8. Maakohus jättis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel menetluskulud

kostja kanda ning mõistis välja kostjalt hageja kasuks riigilõivu 1 500 eurot ja õigusabikulude

hüvitise 4 712,50 eurot. Hageja esindaja ajakulu vastab asja keerukusele (asi on keskmisest

keerukam ITvaldkonna spetsiifilisuse tõttu), kantud kulud on põhjendatud ja vajalikud

arvestades lepingulise esindaja töömahtu ja tunnihinda 130 eurot (ilma käibemaksuta summa).

POOLTE SEISUKOHAD

9. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

jätta hagi rahuldamata või teise võimalusena saata asi maakohtule uuesti lahendamiseks.

Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

Esiteks kohaldas maakohus ebaõigesti VÕS § 652. Maakohus ei selgitanud välja, et tarkvara

arendustööde puhul tuleb vahet teha nn raamkujundustel, mis oli esitatud disaindokumendis,

ja tavapärasel sisumaterjalil, mis pidid hanketingimuste kohaselt olema asendatav, seetõttu ei

sõltunud programmeerimistööd asendatavast sisumaterjalist. Kostja ei ole tinginud

programmeerimistööde hilisemat valmimist ega olnud vastuvõtuviivituses.

Lepingu lisa nr 1 pst 2 nähtub, et hageja ülesanne oli teostada eksponaatide

programmeerimisega seotud tööd ning 11. mai 2015 pidid olema valminud tehnilise lahenduse

disain ja programmeerimine. Just viivitus programmeerimistöödes tingis eksponaatide

lõpptellijale üleandmise hilinemise. Asendatavate sisumaterjalide arendamine oli kostja

ülesanne ega olnud hagejaga sõlmitud töövõtulepingu ese.

Kostja pöördus hageja poole 30. märtsil 2015 ekirjaga, milles palus hagejal teatada, kas kõik

vajalikud materjalid on olemas, uuesti pöördus kostja hageja poole sama küsimusega

11. aprillil 2015. Hageja ei ole viidatud ekirjadele vastanud.

Hageja arusaam, et sisumaterjalide muutmine ja hilisem üleandmine on tinginud töö hilisema

valmimise, on üllatav ega haaku lepingu p-dega 4.1.8 ja 4.1.6, mille kohaselt tuli hagejal

edastada kostjale informatsioon projekti ajakavas püsimise osas kahe tööpäeva jooksul.

Teiseks kohaldas maakohus ebaõigesti VÕS § 638. Pooled ei vaielnud selle üle, kas

programmeerimistööd on vastu võetud või mitte, vaid pooled vaidlesid selle üle millal tööd

üle anti ning kas hageja on programmeerimistööde teostamisel lepingut rikkunud või mitte.

Vaidlustatud otsusest ei selgu, mis kuupäeva seisuga luges maakohus tööd üleantuks. Tööde

üleandmise kuupäev on oluline kohaldamaks VÕS § 635 lg 1 ja § 637 lg 4, mille kohaselt

muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks peale tööde üleandmist.

Kolmandaks kohaldas maakohus ebaõigesti VÕS § 159 lg 2. Leppetrahvi nõue muutus

sissenõutavaks peale tööde üleandmist. Tööd anti üle 2. oktoobril 2015, mida kinnitab tööde

üleandmise akt. Samal päeval esitas kostja hagejale ka leppetrahvinõude, koos leppetrahvi

esitamise aluseks olevate asjaolude kirjeldamisega.

Neljandaks rajas kohus otsuse asjaolule, mille osas ei saanud kostja seisukohti avaldada.

Maakohus leidis, et põhitellija luges nõuetekohasteks üksnes neid eksponaate, mis olid

külastajatele täielikult valmis, ja kuna põhitellija ei aktsepteerinud näidistekste pidi hageja

kostjale üle andma tarkvara koos valmis kujundusega. Selline seisukoht on üllatuslik, viidatud

asjaolule hageja asja sisulisel arutamisel ei tuginenud.

5 (10)

Maakohus ei tuginenud tõenditele, mida uuriti 1. veebruari 2017 kohtuistungil, vaid muudele

tõenditele, mida istungil ei käsitletud. Arvestades hageja esitatud materjalide mahtu, oleks

maakohus pidanud välja selgitama missugustele tõenditele hageja enda nõude rajab ning siis

oleks kostja saanud esitada ka nimetatud tõendite osas oma seisukohad.

10. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, aga TsMS

§ 657 lg 1 p 2¹ alusel on vaja muuta ja täiendada otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata ja sellega seonduvad kulud kostja kanda.

12. TsMS § 442 lg 5 näeb mh ette, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja

ühemõtteliselt poolte veel lahendamata taotlused. Käesolevas asjas on seni lahendamata kostja

26. mai 2017 taotlus võtta asja materjalide juurde tööde ülevaatamise 27. juuli 2015 protokolli

tõlge ja hageja 2. juuni 2017 taotlused kahe täiendava dokumentaalse tõendi vastuvõtmiseks.

Ringkonnakohus rahuldab kostja taotluse ja võtab tähtaegselt esitatud tõlke toimikusse.

Hageja taotlusi ringkonnakohus ei menetle, sest sellega kaasneks viivitus asja lahendamisel.

Pooltel oli võimalik esitada kirjalikke seisukohti kuni 26. maini 2017. Selle aja jooksul hageja

uusi taotlusi ei esitanud. Hageja 2. juuni 2017 menetlusdokumendist ei nähtu, et uute tõendite

esitamise vajadus oleks tekkinud tulenevalt kostja 25. juuni 5017 seisukohtadest. Samas tooks

hageja taotluste menetlemine kaasa asja lahendamise viibimise, sest kostjale tuleks anda

võimaluse uutele tõenditele vastata. TsMS § 331 lg 1 sätestab mh, et kui menetlusosaline

pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või sama seadustiku §s 329 või 330

sätestatut rikkudes esitab taotluse või tõendi, siis menetleb kohus seda üksnes juhul, kui

menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või

menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Eelnevast tulenevalt ei saa

ringkonnakohus hageja uusi taotlusi menetleda. Hageja tõendite elektroonilise esitamise tõttu

ei ole vaja neid hagejale tagastada.

Samadel kaalutlustel tuleb jätta tähelepanuta hageja 2. juuni 2017 menetlusdokumendis

esitatud uued faktiväiteid, mida ta apellatsioonimenetluses seni ei ole nimetanud.

13. Pooled ei vaidle lepingu sõlmimise ega sellega kokku lepitud töö üldise sisu üle, st ka

ringkonnakohus saab TsMS § 652 lg 1 p 1 ja lg 5 järgi lähtuda maakohtu otsuse ps 4

tuvastatud asjaoludest. Samuti ei ole apellatsioonkaebusest nähtuvalt enam vaidlust nõude

summalises kujunemises, sh pole kostja vaidlustanud lepingujärgse tasu (65 903,04 eurot) ega

lisatööde tasu (7 654,08 eurot) nõude sisulist põhjendatust.

Töö valmimise hilinemine ei ole ka vaidlusalune, aga pooltel puudub üksmeel:

−

kumb neist vastutab töö valmimise hilinemise eest;

−

millal on töö hagejalt kostjale üle antud või saab lugeda üleantuks;

−

kas kostjal on eeltoodud alustel hageja vastu leppetrahvi ja kahju hüvitamise nõudeid,

mida saaks tasaarvestada hageja tasunõudega.

14. Hageja põhinõude õiguslik alus on lisaks maakohtu otsuses viidatud VÕS § 635 lgle 1 ka

sama seaduse § 108 lg 1, mis võimaldab nõuda rahalise kohustuse täitmist. Kostja kohustus

tuleneb lepingu pst 1.3. Hageja viivisenõude lahendas maakohus VÕS § 113 lg 1 alusel ja

rakendas lepingu ps 9.4 kokku lepitud viivise määra. Kostja leppetrahvinõude õiguslik alus on

VÕS § 158 lg 1 ja kahju hüvitamise nõude puhul eelkõige § 115 lg 1. Nende õigusnormide

kui nõuete õigusliku aluse kohaldamise üle ei ole pooltel vaidlust.

6 (10)

15. Kostja keskne etteheide seisneb selles, et maakohus ei eristanud tellitud töö osas nn

raamkujundust ja tavapärast sisumaterjali. Eeltooduga haakub kostja väide, et hageja oleks

saanud lepingus kokku lepitud töö (programmeerimise) teha üksnes raamkujunduse põhjal.

Täpsemalt on kostja alates hagile vastamisest tuginenud väitele, et programmeerimiseks oli

piisav disainidokumendis sisalduv teave. Maakohtu menetluse ajal täpsustatu järgi olid kostja

väitel kõik programmeerimiseks vajalikud materjalid esitatud 20. märtsil 2015.

Hageja on omakorda läbivalt väitnud, et programmeerimistöö tuli teostada lähtuvalt

põhitellija kinnitatud presentatsioonist, st valmis töö pidi sisaldama nn tavapärast

sisumaterjali. Hageja järeldab mh lepingu pde 3.1.1–3.1.3 sõnastusest, et kostja pidi juba enne

programmeerimist andma hagejale üle valmis sisumaterjali. Viimased sisumaterjalid esitas

kostja 2. septembril 2015, st töö pidi lepingu järgi valmima 2. novembriks 2015.

Seega on pooltel mh vaidlus lepingu tõlgendamise üle. VÕS § 29 lg 1 sätestab, et lepingu

tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus

kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Kui üks

lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu

sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust

vastavalt VÕS § 29 lgle 3 selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Kui lepingupoolte ühist

tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, siis tõlgendatakse lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi nii, nagu

lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg 5

loetleb valiku asjaolusid, mida peaks lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestama. VÕS § 29

lg 6 kohaselt tuleb tõlgendamisel lähtuda lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist.

16. Maakohus hindas ja tõlgendas otsuse ps 10 lepingut, selle lisa nr 1 ja põhitellija

hankedokumentide väljavõtet ning jõudis järeldusele, et põhitellija ei aktsepteerinud tarkvara,

millest puudusid korrektsed sisumaterjalid. Seega nõustus maakohus sisuliselt hagejaga.

Ringkonnakohus järgib maakohtu seisukohta ja põhjendusi ega korda neid. Vastuseks kaebuse

esimesele väitele ja täienduseks vaidlustatud otsusele tuleb märkida järgmist.

Lepingu lisa nr 1 (I kd tl 24–25) järgi koosnes tööfaas kahest osast, neist faas 2.2 pidi vältama

kaks päeva ja järgnema vahetult faasile 2.1. Faasi 2.2 tulemina on lisas nr 1 märgitud, et läbi

on viidud kliendi poolne valmis eksponaatide testimine Tallinnas enne saatmist. Asjas

kogutud tõendite põhjal pole võimalik tuvastada, et eelviidatud valmis eksponaadid ei

pidanud sisaldama nn tavapärast sisumaterjali, st lõplikku programmilist ja tehnilist lahendust

koos põhitellija heaks kiidetud sisuga. Kostja küll väidab, et ta soovis testida ainult tarkvara

funktsionaalsust, aga lepingu järgi pidi toodet testima klient, kelleks lepingut kui tervikut

lugedes saab pidada ainult põhitellijat. Seega pidid lepingu järgi 11. maiks 2015 olema valmis

eksponaadid testimiseks koos sisuga ja lepingust ei nähtu, et hageja oleks pidanud teostama

programmeerimistöid üldse ilma mingite sisufailideta (tekstid, pildid, videod jne).

Lisas nr 1 kirjeldatud faasis 3 pidi toimuma selle tulemi kirjelduse järgi eelkõige paigaldus.

Ka orienteeruv maksegraafik lisas nr 2 (I kd tl 26) viitab sellele, et etapis ehk faasis 3 tasuti

just paigalduse ja sellega seonduva eest. Ringkonnakohtu hinnangul pole asjas kogutud

tõendite põhjal võimalik tuvastada, et hageja oleks pidanud jätkama kostja ette valmistatud

sisude lisamist eksponaatidesse faaside 2.2 ja 3 vahel. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et

Dropboxi sel ajal failide lisamisest saaks järeldada poolte tahet leppida kokku hageja

kohustuses tegeleda sisude lisamisega veel ka pärast 13. maiks 2015 ette nähtud testimist. Ka

see järeldus kinnitab eespool toodud seisukohta, et lepingu mõtte järgi pidid 11. maiks 2015

olema valmis programmeeritud eksponaadid koos sisuga.

Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, nagu nähtuks poolte kirjavahetusest asjaolusid, mis

võimaldavad tõlgendada lepingut eeltoodust erinevalt. Kostja ei nõudnud 11. mail 2015 ega

ka pärast seda, et talle oleks antud üle nn sisutühi tarkvara koos tehnilise lahendusega. Samuti

osutuks kostja käsitlust järgides ainetuks ja asjatuks kogu poolte teabevahetus sisumaterjali

7 (10)

teemal, sest kui hageja töö oli programmeerida üksnes disainidokumendi põhjal ja lepingus ei

olnud eraldi kokkulepet hageja kohustuse kohta lisada programmeeritud eksponaatidele uusi

sisusid, siis puudunuks hagejal vajadus tutvuda kostja loodud sisudega. Lepingu lisade nr 1

ja 2 järgi ei olnud selleks ette nähtud eraldi aega ega tasu. Hankedokumentide (I kd tl 171,

tõlge tl 172) ps 2.2.8 sisalduvat tingimust, et hiljem peab olema võimalik tarkvara muuta ning

lisada uusi filme ja animatsioone, ei saa ringkonnakohtu hinnangul sisustada sel viisil, et

algne programmeerimistöö tuli teha ilma konkreetse sisumaterjalita. Samuti ei järeldu ühestki

kostja ekirjast (sh eksponaadi E10 prototüübi kohta), et hageja pidi looma üksnes sisutühjad

programmilahendused.

Eelnevast ja lepingu pst 3.1.3 tuleneb, et kostja sai nõuda hagejalt lõpliku

programmeerimistöö üleandmist 2. novembriks 2015, sest vaidlustamata asjaoludel tegi kostja

viimase sisu hagejale kättesaadavaks 2. septembril 2015. Pooled ei vaidle, et hagejalt kostjale

tehtud töö üleandmise akt vormistati 2. oktoobri 2015 kuupäevaga, st enne töö üleandmise

tähtaja möödumist. Seetõttu ei ole hageja rikkunud oma lepingulisi kohustusi kostja ees.

17. Maakohus leidis sisuliselt õigesti ja vaidluse lahendamiseks piisavalt, et hageja põhinõue

on enne hagi esitamist muutunud sissenõutavaks. Kaebuse teine väide on küll põhjendatud

menetluslikust aspektist osas, et maakohus ei eristanud piisava selgusega tööde vastuvõtmist

ja vastuvõetuks lugemist ega tuvastanud selgelt hageja põhinõude sissenõutavaks muutumise

aega, aga see rikkumine ei toonud kaasa ebaõiget kohtulahendit. Ringkonnakohus saab

osundatud puudused kõrvaldada.

Lepingu p 9.2 kohaselt tuli kostjal hagejale tasuda arvete alusel, hageja on arved esitanud:

arve nr 215044 faasi 2 eest 29. juunil 2015 (I kd tl 147), arve nr 215096 faasi 3 eest

22. detsembril 2015 (I kd tl 145) ja arve nr 215074 lisatööde eest 9. oktoobril 2015 (I kd

tl 146). Arve väljastamise õigus tekkis vastava etapi vastuvõtmise ja akteerimise järel, st kõigi

tööde osas hiljemalt 2. oktoobril 2015. Kuna lepingus oli kokku lepitud tööde vastuvõtmine,

siis täitus akteerimisega VÕS § 637 lgs 4 sätestatud tasu sissenõutavuse tingimus.

Arve tasumise tähtaja osas leppisid pooled lepingu ps 9.3 vastuoluliselt kokku, et kostja

„kohustub arve tasuma hiljemalt neljateist (45) kalendripäeva jooksul arvates arve

esitamisest“. Hageja väljastas arved maksetähtaegadega 1, 5 ja 14 päeva. Arvetel märgitud

tähtaegadele kostja pärast arvete saamist vastuväiteid ei esitanud, millest saab järeldada, et

lepingus ja arvel nr 215096 märgitud 14-päevane tasumise tähtaeg vastas poolte

kokkuleppele.

Eelnevast tuleneb, et hageja nõudest muutus viimane osa sissenõutavaks 4. jaanuaril 2016

(esimene tööpäev 14 päeva möödumisel pärast 22. detsembri 2015 arve esitamist). Sellisel

juhul ei oma asja lahendamisel otsest tähtsust kostja väited, et programmeerimistööd olid

varasemalt puudustega, samuti ei ole vaja hinnata, kas kostjalt põhitellijale töö üleandmine

pidi tähendama ka hageja töö kostja poolt vastuvõetuks lugemist. Hageja 22. detsembri 2015

kirjas antud täiendav tähtaeg ei mõjuta nõude sissenõutavaks muutumise aega. Hagi esitati

2. septembril 2016, st pärast kogu nõude sissenõutavaks muutumist.

18. Järgmiseks käsitleb ringkonnakohus kostja tasaarvestuseks kasutatud nõudeid. Kostja

rajas tasaarvestuse kahele nõudele: esiteks leppetrahv ja teiseks kahju hüvitamise nõue sel

alusel, et hageja rikkus lepingut.

Tulenevalt TsMS § 457 lgst 2 on tsiviilasja jõustunud kohtuotsus pooltele siduv mh osas,

millega jäeti tunnustamata ühe poole õigus tasaarvestada oma nõue teise poole nõudega

(Riigikohtu 26. aprilli 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-17, p 13 teine lõik). Kuigi kostja ei

pea kohtumenetlusele eelnenud ega ka menetluse ajal tehtava menetlusliku tasaarvestuse

võimaluse korral esitama vastuhagi (Riigikohtu 23. aprilli 2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-

04, p 20), siis ei vabasta see teda kohustusest tuua esile ja vaidluse korral tõendada asjaolud,

mis annavad aluse esitada tasaarvestuseks kasutatud nõue.

8 (10)

Leppetrahvi saab lepingupoolelt VÕS § 158 lg 1 järgi nõuda juhul, kui ta on lepingut

rikkunud. VÕS § 115 lg 1 kohaselt on ka kahju hüvitamise nõude eeldus kohustuse

rikkumine. Kuna nii maa- kui ka ringkonnakohus leidsid, et hageja ei ole lepingut rikkunud,

siis ei olnud kostjal kumbagi nõuet, mida ta soovis kasutada tasaarvestuses. Seetõttu ei ole

vaja täpsemalt käsitleda küsimusi, kas kostja esitas leppetrahvi nõude tähtaegselt ja tõi

menetluses esile kõik oma vastunõuete maksmapanemiseks vajalikud asjaolud. Kaebuse

kolmas väide ei ole edukas.

19. Hageja nõuab kostjalt viivist alates 6. jaanuarist 2016. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja

tasunõue oli tervikuna sissenõutav alates 4. jaanuarist 2016. Vastavalt VÕS § 113 lgle 1 ja

lepingu ple 9.4 võis hageja nõuda kostjalt viivist maksmisega hilinemise korral 0,5%päevas.

Viivise arvutusele kostja vastuväiteid ei esitanud. Seega on maakohus viivise nõude õigesti

rahuldanud. Maakohtu otsuse põhjenduste pst 13 tuleb jätta välja viide VÕS §le 652, sest

hageja ei ole nõudnud kostjalt muu kahju hüvitamist peale viivise maksmist.

20. Kaebuse ülejäänud menetluslikele etteheidetele vastab ringkonnakohus järgmiselt.

Kostja kritiseerib maakohtu otsust mh põhjusel, et kohtuistungil uuriti tõendeid osaliselt.

Samas on kostja esindaja istungil ise avaldanud, et ei soovi tõendite täiendavat uurimist.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole sellise avalduse tulemusel poolel enam võimalust tugineda

apellatsiooniastmes tõendite ebapiisavale uurimisele maakohtus. Kaebuse lahendamisel

kontrollis ringkonnakohus, kas maakohus on piisavalt ja õigesti hinnanud tõendeid, millele

kostja kaebuses viitas. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus tõendite hindamisel

menetlusnorme ja on oma seisukoha kujunemist tõendite põhjal piisavalt põhjendanud.

Lisaks leiab kostja kaebuses, et hageja esitas suurel hulgas ekirju, ingliskeelseid tabeleid ja

pilte. Kohus saab asja lahendada eelkõige eestikeelsete tõendite põhjal ja võtta võõrkeelseid

tõendeid üldjuhul arvesse üksnes juhul, kui on esitatud nende tõlked eesti keelde (Riigikohtu

29. märtsi 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-17, p 10, samuti selles viidatud varasem

praktika). Tõlget ei ole siiski vaja esitada, kui pool tugineb dokumendi numbrilisele või muul

viisil keelest sõltumatult arusaadavale osale. Kostja ei nimetanud konkreetselt ühegi

võõrkeelset tõendit, millele oleks maakohus otsuse rajanud. Lisaks andis ringkonnakohus

pooltele võimaluse esitada tõlked neist võõrkeelsetest tõenditest, mille uurimist

ringkonnakohtus nad pidasid vajalikuks. Kostja esitatud tõlke võttis ringkonnakohus tänase

otsusega vastu. Seega ei ole kostja menetlusõigusi rikutud pelgalt sellega, et toimikus on

võõrkeelseid dokumente.

Maakohtu otsuse üllatuslikkuse ja eelmenetluse puudulikkuse etteheidete osas märgib

ringkonnakohus, et pooltel oli võimalik oma seisukohad nende arvates üllatuslike otsustuste

kohta avaldada apellatsioonimenetluses. Sellist maakohtu võimaliku puuduse kõrvaldamist

tuleb pidada lubatavaks (vt nt Riigikohtu 13. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-16, p 44,

ja 30. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-13, p 14).

Ainetu on kostja etteheide, et maakohus tugines ilma poolte vastavate väideteta asjaolule nagu

oleks põhitellija lugenud nõuetekohaseks ainult lõplikult valmis eksponaate. Selle asjaolu tõi

esile hageja 15. novembri 2016 arvamuse ps 9 ja osaliselt nähtub see ka 23. detsembri 2016

menetlusdokumendi pst 3.

21. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu kannab kostja TsMS § 171 lg 1 alusel

apellatsioonimenetluse kulud. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib

ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.

22. Maakohus määras hagejale hüvitatavad kulud kindlaks rahaliselt ja TsMS § 174 lg 3

järgides teeb seda ka ringkonnakohus. Tulenevalt menetluskulude jaotuse otsustusest, tuleb

seda teha hageja menetluskulude nimekirja põhjal.

9 (10)

Hageja esindaja menetlustoimingutest peab ringkonnakohus põhjendatuks ja vajalikuks

maakohtu otsusega tutvumise ajakulu 0,5 t, apellatsioonkaebuse ja materjalide analüüsimisele

ning vastuse koostamise ajakulu 3,5 t ja ringkonnakohtu 11. mai 2017 määrusega tutvumise ja

kliendile info edastamise ajakulu 0,5 t. Arvestades vastuse sisu ja mahtu ei ole põhjendatud

ajakulu 2 t ulatuses seoses vastuse täiendamisega. Samuti pole põhjendatud ajakulu 0,25 t

seoses apellatsioonkaebuse täiendamisega, sest hageja ei esitanud kaebust.

Hageja esindajaks on vandeadvokaat, kelle tunnitasu 130 eurot (käibemaksuta) tuleb vastava

kvalifikatsiooni puhul hinnata tavapäraseks. Samast tunnitasu määrast lähtus ka maakohus ja

seda kostja kaebuses ei vaidlustanud.

Kokkuvõtvalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ringkonnakohtu menetluse

õigusabikulude hüvitamiseks 585 eurot (= 4,5 × 130). Hageja ei ole kinnitanud, et ta ei saa

tagasi õigusabitasult makstud käibemaksu, seega tuleb kulud hüvitada ilma käibemaksuta

summas. Viivise väljamõistmist hageja ei taotle.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm

10 (10)