2-16-12877/26 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

16. juuni 2017, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-16-12877

Tsiviilasi

Swedbank AS hagi AK vastu 1 929,85 euro ja viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 6. märtsi 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

AK apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

2 084,51 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): Swedbank AS (registrikood

10060701), lepinguline esindaja Jüri Puust

Kostja (apellant): AK (isikukood XXXXXXXXXX),

riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat

Tiina Mare Hiob ja seaduslik esindaja eestkostja EK

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 6. märtsi 2017 otsus tühistada menetluskulude jaotuse ja

kindlaksmääramise osas ning teha selles osas uus otsus.

2. Ülejäänud osas jätta sama otsus muutmata.

3. Sama otsusega lahendatud nõuetega seotud menetluskulud maakohtus ja

apellatsioonkaebuse lahendamisega seotud menetluskulud ringkonnakohtus jätta

poolte endi kanda, välja arvatud kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja

kulu, mis jätta riigi kanda, ja vabastada kostja apellatsioonkaebuselt tasuda

tulnud riigilõivu 250 eurot riigile hüvitamise kohustusest.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Tulenevalt menetluskulude jaotusest pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

2 (5)

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, milleks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Swedbank AS (hageja) esitas 25. augustil 2016 Harju Maakohtule hagi AK (kostja) vastu

võla ja viivise väljamõistmiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista:

 lepingute alusel 5 406,49 eurot ja viivise põhinõudelt (4 007 eurot) alates hagi

esitamisest kuni põhinõude täitmiseni määraga 0,066% päevas;

 alternatiivselt vastavalt alusetu rikastumise sätetele 4 007 eurot ja viivise sellelt

summalt alates hagi esitamisest vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-le 1.

Hageja vähendas 15. detsembril 2016 oma nõuet, paludes kostjalt alusetult tehtud maksete

1 929,85 euro tagastamist ja alates hagi esitamisest seadusjärgse viivise väljamõistmist.

Hagis ja selle täpsustustes tõi hageja esile järgmised asjaolud:

 kostja avas 4. veebruaril 2006 hageja juures arvelduskonto ja sõlmis sama aasta

10. veebruaril teleteenuste lepingu. Mõlema toimingu tegemisel esitas kostja hageja

töötajale passi. Samuti avas kostja 19. jaanuaril 2013 teise arvelduskonto ID-kaardi

alusel, aga see konto on suletud 19. jaanuaril 2015. Kontod avas kostja isiklikult;

 pooled sõlmisid internetipanga vahendusel 16. detsembril 2013 väikelaenulepingu

nr 13-085167-VL (edaspidi „leping 1“) summas 600 eurot;

 pooled sõlmisid 9. detsembril 2014 väikelaenulepingu nr 14-096738-VV (edaspidi

„leping 2“) summas 5 132,01 eurot. Leping sõlmiti hageja Rävala kontoris ja selle

sõlmimisel osales kostja isiklikult, isikusamasus tuvastati passi alusel. Lepingusse 2

refinantseeriti kokku kolm lepingut: leping 13-074151-VL summas 1 780,69 eurot

(edaspidi „leping 3“), leping 13-079971-VL summas 1 992,81 eurot (edaspidi

„leping 4“) ja leping 13-081850-KP summas 1 358,51 eurot (edaspidi „leping 5“);

 Harju Maakohtu 4. märtsi 2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-734 on kostja üle seatud

eestkoste ja eestkostjaks määratud EK tähtajaga viis aastat. Määrus jõustus 22. märtsil

2016;

 lepingute 1 ja 2 sõlmimise ajal oli kostja piiratud teovõimega;

 lepingu 3 põhiosa tasumata jääk on 1 517,18 eurot, millest hageja arvab maha tasutud

kõrvalnõuete summa 515,68 eurot ja nõuab 1 001,50 euro maksmist; lepingu 4

põhiosa jääk on 1 951,96 eurot, tasutud kõrvalnõudeid 519,99 eurot ja nõue seega

1 431,97 eurot. Lisaks arvab hageja oma nõudest maha lepingu 1 järgi tasutud

kõrvalnõuete summa 176,60 eurot ja lepingu 5 järgi tasutud 327,02 eurot. Seeläbi

kujuneb hageja lõplikuks nõudeks 1 929,85 eurot (= 1001,50 + 1431,97 – 176,60 –

327,02).

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

 kostja ei ole sõlminud hagejaga lepinguid, kostja on kirjaoskamatu, ta ei oska lugeda

ega kasutada arvutit ja ei tunne numbreid. Kostja on lapseeast invaliid. Kostjal on

tuvastatud töövõime kaotus 80% ja raske puue mõõduka vaimse alaarengu tõttu;

3 (5)

 kostja oma seisundist tulenevalt ei ole teinud lepingute alusel ühtegi osamakset, need

summad on hageja poolt kostja kontolt ise maha võetud;

 kostja ei ole saanud lepingute alusel oma kasutusse raha. Lepinguga 2 lõpetati

varasemad lepingud – lepingud 3, 4 ja 5. Hageja tegi ka tagasiarvestuse ja enamus

võetud laenusummast läks varasemate lepingute laenujääkide kustutamiseks;

 kostja avas arve pangas ja sõlmis teleteenuse lepingu veebruaris 2006 pereliikme abiga.

SEB Pank AS-is avas kostja nimel arve kostja ema kostja juuresolekul;

 kostjal oli aastaid naistuttav, kelle juures ta elas ja kes kasutas kostja pangakaarti ja

vormistas tema nimel erinevaid tehinguid. Kostja ise internetipanka ja pangaautomaati

kasutada ei saa. Kostja ID-kaardi väärkasutamise suhtes on algatatud kriminaalasi;

 kostja eestkostja ei kiida ühtegi kostja tehingut heaks.

3. Harju Maakohus lõpetas 20. detsembri 2016 määrusega menetluse nõuete osas, milles

hageja nõudis kostjalt viivist 1 033,53 eurot, intressi 365,96 eurot ja alates hagi esitamisest

viivist 0,066% päevas või alternatiivselt 4 007 eurot, seoses hageja loobumisega hagist

nimetatud osas.

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus rahuldas 6. märtsi 2017 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ning mõistis välja

kostjalt hageja kasuks 1 929,85 eurot ja alates 25. augustist 2016 viivise sellelt summalt VÕS

§ 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue.

5. Maakohus tuvastas, et:

 pooled sõlmisid 16. detsembril 2013 lepingu 1 laenusummaga 600 eurot interneti-

panga vahendusel;

 pooled sõlmisid 9. detsembril 2014 lepingu 2 laenusummaga 5 132,01 eurot. Leping 2

on sõlmitud hageja Rävala kontoris kostja poolt isiklikult, isikusamasus on tuvastatud

passi alusel. Lepinguga 2 refinantseeriti lepinguid 3, 4 ja 5;

 kostja oli kõigi lepingute sõlmimise ajal piiratud teovõimega. Kostja seaduslik

esindaja ei kiitnud tehinguid heaks.

6. Maakohus tugines tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 11 lg 1 esimesele lausele,

§ 84 lg-le 1 ja VÕS § 1028 lg-le 1 ning leidis, et hageja on teinud kostjale alusetu soorituse

1 929,85 euro ulatuses. Kostja ei vaielnud hageja nõude kujunemisele vastu. Hageja nõuab

vaid alusetult tehtud põhiosa maksete tagastamist. Kostja tasutud summad on alusetult

ülekantud summadest maha arvatud.

Tõendamata on kostja vastuväide, et raha sai keegi teine. Kui kriminaalmenetluses selgub, et

tegelikult ei saanud lepingute alusel raha kostja, siis võib kostjal tekkida kahju hüvitamise

nõue raha tegelikult saanud või kasutanud isiku(te) suhtes.

7. Viivise nõude rahuldas maakohus VÕS § 113 lg-te 1 ja 2 alusel.

8. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel

kostja kanda ja mõistis välja kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 250 euro ulatuses. Hagilt

tasutud ülejäänud riigilõiv jäi hageja enda kanda.

POOLTE SEISUKOHAD

9. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja juhul, kui ringkonnakohus jätab otsuse

muutmata, jätta poolte menetluskulud kummagi poole enda kanda.

4 (5)

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:

 hageja rikkus laenu andes vastustustundliku laenamise nõudeid, kuna ei kontrollinud

piisavalt kostja maksevõimet ega selgitanud välja tema võimet mõista sõlmitud

lepingute sisu ja tagajärgi;

 hageja ei ole tõendanud, et kostja on saanud õigusliku hüve, omamata selleks

õiguslikku alust, ja et tegemist on poolte vahel sõlmitud lepingute täitmisest tuleneva

kahju nõudega;

 kostja ID-kaarti ja internetipanga koode kasutas kolmas isik, kes on teada.

10. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel hageja nõuete

lahendamise osas jätta muutmata, aga tühistada menetluskulude jaotuse otsustamise osas.

Ringkonnakohus teeb menetluskulude jaotuse kohta ise uue otsuse, millega jätab need poolte

endi kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

12. Maakohus rahuldas hageja rahalise nõude 1 929,85 euro ulatuses, mis koosnes

pooltevaheliste lepingute 1, 3, 4 ja 5 alusel kostja arvele kantud laenusummade ja lepingute

täitmiseks kostja arvelt debiteeritud summade (sealhulgas intresside, viiviste ja lepingutasude)

vahest. Hageja tugines sellele, et kostja oli lepingute sõlmimise ajal piiratud teovõimega,

mistõttu lepingud olid tühised.

TsÜS § 8 lg 1 järgi on isikul, kes ei suuda vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu

psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, piiratud teovõime. TsÜS

§ 11 lg 1 kohaselt on piiratud teovõimega isiku poolt tehtud mitmepoolne tehing tühine. TsÜS

§ 84 lg 1 järgi tagastatakse tühise tehingu alusel saadu vastavalt alusetu rikastumise sätetele.

Maakohtu otsus hagi rahuldamiseks vastab seega VÕS § 1028 lg-le 1 ja § 1034 lg-le 3.

Ringkonnakohus nõustub selles osas vaidlustatud otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6

kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata.

13. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega laenusaajale tekitatud (usaldus)kahju

VÕS § 14 ja § 115 lg 1 järgi saab seisneda vaid krediidist tekkinud negatiivsetes kohustustes

(nt leppetrahv, viivised, intress). Hageja on oma nõuet juba saldeerinud, st arvestanud kostjalt

nõutavast lepingutejärgsest põhisummast maha lepingujärgsed intressid, viivised ja

lepingutasu. Seega ei saa kostjal olla tasaarvestavat kahju hüvitamise nõuet. Alusetult üleantu

tagasinõudel ei oma tähtsust üleandja süü.

„Lepingute täitmisest tuleneva kahju nõue“ on õiguslikult arusaamatu. Ringkonnakohus

märgib siinkohal vaid seda, et TsMS § 4 lg 2 järgi määravad pooled vaidluse eseme ja

vastavalt TsMS § 363 lg-le 1 esitab hageja oma nõude (hagi eseme) ja hagi aluse.

Laenusumma kandmisega kostja arvelduskontole omandas kostja õiguse raha käsutada. Seega

vastupidiselt apellatsioonkaebuse väidetele kostja sai „õigusliku hüve“. Oma konto, sh ka

sellele laekunud laenusumma käsutamine ei ole hinnatav VÕS § 1033 lg 1 kohase rikastumise

äralangemisena, isegi kui konto omaja oli piiratud teovõimega.

14. Kuna hageja loobus menetluse käigus suuremas osas oma nõudest, ei ole põhjendatud

menetluskulude panemine kostja kanda. Hagejale oli teada juba hagi esitades, et kostja on

piiratud teovõimega isik. Samas on hageja oma nõuet korrigeerinud alles peale seda, kui

kohus juhtis tähelepanu lepingute 3, 4 ja 5 lõpetamisele ja laenu refinantseerimisele

lepinguga 2.

5 (5)

Lisaks nähtub kostja esile toodud asjaoludest (ta on kirjaoskamatu, ei oska lugeda ega

kasutada arvutit ja ei tunne numbreid, ta on lapseeast invaliid ning tal on tuvastatud töövõime

kaotus 80% ja raske puue mõõduka vaimse alaarengu tõttu), et kulude kandmine kostja kanda

oleks äärmiselt ebamõistlik. Kostjal sisuliselt puudub mõistlik võimalus teenida sissetulekut,

st hagejale riigilõivu hüvitamise kohustuse peaks kas täitma keegi teine või see kohustus

mõjutaks oluliselt kostja edasist toimetulekut. Erinevalt laenulepingute alusel saadud raha

tagastamise kohustusest, tekitaks riigilõivu hüvitamise kohustuse panemine kostjale täiesti

uue kohustuse, mille katteks ta ei ole hagejalt raha saanud.

Hageja seevastu on suur krediidiasutus, kelle majandusriskide hulka kuuluvad teatavad kulud

seoses laenatud raha tagasinõudmisega.

Hagi rahuldati võrreldes algsega oluliselt väiksemas ulatuses. Tervikuna moodustavad

eelnevas kirjeldatud asjaolud piisavalt erandliku olukorra TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks.

Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise ja eelmistes lõikudes toodud põhjuste tõttu on

kohane jaotada ringkonnakohtu menetluskulud samuti TsMS § 162 lg 4 alusel selliselt, et

need jäävad poolte endi kanda. Kulude sellise jaotuse korral ei ole vaja neid rahaliselt

kindlaks määrata.

15. Kostjale menetluses riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jäävad riigi kanda

TsMS § 190 lg 7 alusel. Vastavalt p-s 14 toodud menetluskulude jaotusele ja maakohtu

2. septembri 2016 määrusele, millega määrati kostjale riigi õigusabi korras esindaja

kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud, ei ole võimalik panna

ringkonnakohtu tänase määrusega kindlaks määratud õigusabikulu menetlusosaliste kanda.

Samuti on põhjendatud apellatsioonkaebuselt tasuda tulnud riigilõivu (250 eurot) riigi kanda

jätmine TsMS § 190 lg 7 alusel. Kostja on piiratud teovõimega isik, kelle võimekus

sissetulekut teenida on väga vähene või puudub üldse. Menetlusabi andmisel tuvastas kohus

ka, et kostjal puuduvad säästud ja kiiresti realiseeritav kinnisvara või vallasvara, mida oleks

võimalik raskusteta müüa menetluskulude katteks. Eeltoodust tulenevalt esineb mõjuv põhjus

kostja vabastamiseks apellatsioonkaebuselt tasuda tulnud riigilõivu maksmisest ja see tuleb

jätta riigi kanda.

16. TsMS § 442 lg 5 kohaselt tuleb otsuse resolutsiooniga lahendada seni veel lahendamata

taotlused. Kostja eestkostja esitas ringkonnakohtule 19. mail 2017 ärakirja oma kirjast

politseile, milles palus teavet kriminaalmenetluse käigu kohta. Kirjast nähtuvalt oli tal hiljem

soov võimaluse korral edastada politseilt saadavat teavet kohtule. Kuigi tegemist ei ole

otseselt kohtule adresseeritud avaldusega, siis on sellest ja kohtule edastamisest aru saada, et

eeskostja soovis kohut teavitada politseile päringu esitamisest. Avaldus ega sellest

teavitamine ei mõjuta asja lahendamist ja vastav avaldus ei ole ka käsitletav dokumentaalse

tõendina, aga ringkonnakohus peab võimalikuks jätta eestkostja kirja toimikusse poole teatena.

Poolte teadete toimikuss võtmist ei ole vaja lahendada kohtulahendi resolutsioonis.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm