2-16-6657/34 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

16. juuni 2017, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-16-6657

Tsiviilasi

Stockmann Oyj Abp (Eesti filiaali kaudu) hagi JAHH

Catering OÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 14. märtsi 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

JAHH Catering OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

136 509,62 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): Stockmann Oyj Abp (Soome

Vabariigi registrikood 0114162-2, Eesti filiaali kaudu,

filiaali registrikood 10175781), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Valter Võhma

Kostja (apellant): JAHH Catering OÜ (registrikood

12469378), lepinguline esindaja vandeadvokaat Andrus

Lillo

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Mitte menetleda kostja 9. juuni 2017 menetlusdokumenti.

2. Harju Maakohtu 14. märtsi 2017 otsuse resolutsioon jätta muutmata, aga

täiendada selle põhjendusi käesoleva otsuse põhjendava osa punktidega 13–16.

3. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda.

5. Rahuldada osaliselt hageja taotlus ringkonnakohtu menetluskulude rahaliseks

kindlaksmääramiseks. Määrata kindlaks, et hageja põhjendatud ja vajalik

menetluskulu ringkonnakohtus on 447,37 eurot (õigusabikulu) ning mõista see

summa kostjalt JAHH Catering OÜ (registrikood 12469378) hageja Stockmann

Oyj Abp (Soome Vabariigi registrikood 0114162-2, Eesti filiaali kaudu, filiaali

registrikood 10175781) kasuks välja.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

2 (8)

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Stockmann Oyj Abp (Eesti filiaali kaudu, hageja) esitas 26. aprillil 2016 Harju Maakohtule

hagi JAHH Catering OÜ (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palus kostjalt

välja mõista põhivõla 116 945,85 eurot (15. augusti 2013 kokkuleppe alusel 101 607,46 eurot

ja tasumata üüriarved 15 338,39 eurot) ning viivise määraga 0,05% päevas tasumata summalt

alates hagi esitamisest kuni nõude täieliku täitmiseni.

Hagi alusena tõi hageja esile järgmised asjaolud:

 Stockmann Aktsiaselts (edaspidi „üürileandja“) ja Kroonikate OÜ (edaspidi „eelmine

üürnik“) sõlmisid 10. jaanuaril 2011 üürilepingu Tallinnas aadressil Maakri 25 asuvate

ruumide põrandapinnaga 710 m² üürimiseks;

 üürileandja, eelmine üürnik ja kostja sõlmisid 15. augustil 2013 üürilepingu

üleandmise kokkuleppe, mille kohaselt võttis kostja eelmiselt üürnikult üle kõik

üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused, sh kohustuse tasuda eelmise üürniku

võlgnevus 101 607,46 eurot;

 kostja tasus üüri, kuid ei maksnud eelmise üürniku võlga;

 üürileandja teavitas 20. jaanuaril 2015 kostjat, et kõik eelviidatud kokkuleppest

tulenevad õigused ja kohustused on alates 1. jaanuarist 2015 üle läinud hagejale;

 kostja hakkas seejärel üüriarveid tasuma hagejale;

 üürilepingu p 8 kohaselt kohustus kostja tasuma viivist 0,05% päevas.

Hageja loobus 26. jaanuari 2017 kohtuistungil üürivõla nõudest (15 338,39 eurot).

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

 kõik üürilepingust tulenevad nõuded, mis olid muutunud sissenõutavaks enne

25. aprilli 2013, on aegunud;

 eelmine üürnik ja kostja on teinud üüriesemele kulutusi vähemalt 116 945,85 euro

ulatuses, mille hüvitamist kostja hagejalt nõuab ja mida kostja tasaarvestab hageja

nõudega. Seega on hageja nõue tasaarvestusega kattuvas osas lõppenud (selle

vastuväite käsitlemist ei pidanud kostja ise edasises menetluses enam vajalikuks);

 hageja ei ole õigustatud hagi esitama. Ta pole esitanud tema ja üürileandja vahelist

nõude loovutamise lepingut, seega nõude loovutamist ei ole toimunud. Selleks, et

üürileandja saaks üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused anda üle hagejale,

peab olema kostja nõusolek, mida kostja ei ole andnud;

 hageja rikkus kostjaga suuliselt sõlmitud kokkulepet, mis on seotud üürileandja, kostja

ja eelmise üürniku vahelise kokkuleppega. Nimelt leiti kokku, et üürileandja hakkab

tegema kostjaga koostööd, ostes igal tööpäeval vähemalt 500 euro eest kostja

valmistud valmistoitu (pakendatud toitu) ja selle arvelt toimub kokkuleppes fikseeritud

võla tasaarvestamine vähemalt poole tarnitud kauba maksumuse ulatuses.

3 (8)

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas 14. märtsi 2017 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja põhivõla 101 607,46 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise

16 358,80 eurot ja viivise alates 15. märtsist 2017 põhivõla tasumata osalt 0,05% päevas.

Maakohus võttis vastu hagist loobumise jooksva üürivõlgnevuse nõudes 15 338,39 eurot

(võlgnevus, mis ei olnud hõlmatud 15. augusti 213 kokkuleppega).

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja määras kindlaks hagejale hüvitatava summa.

4. Tõendatud ei ole kostja väide suulise kokkuleppe kohta nagu oleks üürileandja kohustunud

ostma vähemalt 500 euro eest kostja toodetavat kaupa igal tööpäeval, kusjuures ostetud kauba

eest kuulus vähemalt pool selle maksumusest tasaarvestamisele 15. augusti 2013 kokkuleppe

p-s 2.2 nimetatud võlgnevusega.

Kokkuleppe tõendamiseks tugines kostja tunnistaja PT (edaspidi „tunnistaja I“) ütlustele.

Ütlustest nähtub, et tunnistaja I ei näinud võimalust tekkinud võlgnevuse kustutamiseks

eelmise üürniku senise tegevuse jätkamise (restorani toitlustusteenus) tulemusena, vaid seda

nägi kostja seaduslik esindaja, läbi võimaluse valmistada toiduaineid ja müüa seda

suurkliendile (üürileandja), kelle vahetus läheduses asusid üüritavad pinnad.

Maakohus leidis, et tunnistaja I ütlused otseselt kostja väidetud kokkulepet ei kinnita. On

loogiline, et tunnistaja I ei näinud restoranil perspektiivi, sest see oli tema taandumise põhjus.

Nii tunnistaja I kui ka kostja seaduslik esindaja võisid loota, et restoran päästetakse sellega, et

üürileandja asub kostjalt tooteid ostma ja neil oli kindlasti majanduslik motivatsioon sellist

kokkulepet sõlmida, kuid see ei tähenda, et selline kokkulepe sõlmiti.

Tunnistaja MT (edaspidi „tunnistaja II“) eitas kohtuistungil kostja väidetud kokkuleppe

sõlmimist. Ta oli ütlustes üksikasjalik ja veenev, samas kui tunnistaja I tahteavalduste

vahetamise kohta midagi ei teadnud, oskas kinnitada vaid majandusliku stiimuli olemasolu.

Kostja väiteid tasaarvestuskokkuleppe kohta ei kinnita ka pooltevaheline praktika. Ainus, mis

võiks kokkulepet kinnitada on fakt, et teataval määral ja muutuvas ulatuses ostis üürileandja

kostjalt kaupa. Samas oleksid pooled saanud tegelikkuses igapäevaselt tasaarvestust teha ja

võlgnevust müüdud kauba eest saadud rahaga kustutada, kuid ei teinud seda.

5. Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et 15. augusti 2013 kokkulepe on heade kommete

vastaselt tasakaalust väljas ja seetõttu tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2

p 2 järgi. Pole põhjust, miks pidada kokkulepet ebamoraalseks või taunitavaks.

Kokkuleppe üleandmine hagejale on kehtiv. Sõltumata sellest, kas kokkuleppe ülemineku

aluseks on võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 või § 174 või § 12 lg 2, on kostja asunud üüri

tasuma hagejale ja sellega teinud kaudse tahteavalduse üleminekuga nõustumiseks.

6. Viivise nõude rahuldas kohus VÕS § 113 lg 1 järgi lähtudes viivise määrast 0,05% päevas.

7. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel

kostja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt. Loobutud nõudega seonduvaid kulusid ei

olnud põhjendatud jätta hageja kanda, sest kostja oli vastava võla tasunud.

POOLTE SEISUKOHAD

8. Kostja esitas peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue

otsusega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

4 (8)

Esiteks on hageja nõue aegunud. Maakohus ei võtnud seisukohta kostja aegumise

vastuväidete osas. Lisaks on vaidlustatud otsus vastuoluline, sest põhjendava osa algul viitas

maakohus hagi rahuldamata jätmisele, aga tegelikult rahuldas hagi.

Teiseks, hageja ei ole õigustatud isik, kes saaks esitada nõude kostja vastu. Hageja pole

esitanud üürileandja ja hageja vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingut. Seega ei ole hageja

nõude loovutamist tõendanud ega saa kostja vastu nõuet esitada. Samuti ei ole kostja andnud

üürileandjale nõusolekut üürilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleandmiseks.

Kolmandaks jääb kostja selle juurde, et hageja ega üürileandja ei täitnud täiendavast suulisest

kokkuleppest tulenevat kohustust osta iga päev vähemalt 500 euro eest kostjalt kaupa. See

annab kostjale aluse omapoolse kohustuse täitmisest keelduda. Vaidlust ei ole selles, et hageja

ei täitnud suulist kokkulepet või täitis ainult ebaolulisel määral. Kokkulepe on tõendatud

tunnistaja I ja kostja seadusliku esindaja ütlustega.

Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda VÕS § 29 põhimõtetest. Eluliselt pole usutav, et

mõistlikult tegutsev ettevõtja võtaks kohustusi, omamata selleks katteallikaid ja nägemata

selles ettevõtte tuleviku jaoks majanduslikku kasu. Tunnistaja I kinnituste kohaselt ei olnud

restoraniäri üüritud ruumides tasuv. Ainus allikas, mille arvelt uus üürnik sai võlgnevust

kustutada, oli toidukaupade valmistamine ja nende müük suurkauplustele.

Kostja seadusliku esindaja 4. aprilli 2105 e-kiri osundab samuti kostja kirjeldatud

kokkuleppele, kuivõrd ta avaldas, et soovib saada kokku ja arutada minevikusündmusi ja

rääkida tulevikuplaanidest. Seega sooviti rääkida kokkuleppest, mida hageja ei täitnud, sh

leppida kokku kuidas seda kokkulepet tulevikus täitma asutakse. Hageja käitumine

võlgnevuse sissenõudmisega viivitamisel osundab samuti, et ta sai aru, et tal puudub õigus

nõuda võlgnevuse tasumist olukorras, kus ta ise kokkuleppeid ei täida. Eeltoodud asjaoludest

järelduib, et osapoolte vahel eksisteeris peale üürilepingu veel täiendav kokkulepe.

Neljandaks ei hinnanud maakohus lepingutingimuste võimalikku tühisust. Üürilepingu lõpus

toodud kinnitus, mille kohaselt lepingu kõik punktid on läbi räägitud ja kumbki pool oli

täielikult võimeline mõjutama iga tingimuse sisu jne on tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 3

p 2 ja § 44 alusel. Lepingust ei nähtu, et nimetatud kinnitus oleks eraldi läbi räägitud ja kostja

oli täielikult võimeline mõjutama selle sisu. Kuna poolte vahel kokkulepitud ülaltoodud

kinnitus on tühine tüüptingimus, siis on ka üürilepingus toodud muud tingimused

tüüptingimused ehk need ei olnud eraldi läbi räägitud ja kostja ei olnud, vähemalt osaliselt,

võimeline mõjutama iga tingimuse sisu.

Tüüptingimuste tühisust peab asja lahendav kohus hindama oma algatusel ehk sõltumata

sellest kas pooled sellele tuginevad või mitte.

Viiendaks väitis kostja apellatsioonimenetluse kestel (pärast kaebuse esitamise tähtaja

möödumist), et 15. augusti 2013 kokkulepe ei ole jõustunud. Kokkuleppe p 5.1 järgi pidi

kokkulepe jõustuma alates 1. septembrist 2013 tingimusel, et kostja on teostanud üürimakse ja

tasunud ka esimese 42-st osamaksest võla 101 607,46 eurot kustutamiseks. Kuna kostja

osamakset ei tasunud (ega pole seda ka hiljem teinud), siis kokkulepe ei jõustunud.

9. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Seoses kostja viienda väitega leiab hageja, et

sellega ei tuleks kaebuse lahendamisel arvestada. Kostja ei tuginenud samale väitele

maakohtu menetluses ja on praeguseks minetanud õiguse esitada uusi faktiväiteid. Lisaks on

hageja seisukohal, et 15. augusti 2013 kokkulepe on jõustunud ja praegu vaidlevad pooled on

vastastikku mõlemad üürilepingut täitnud.

10. Pärast ringkonnakohtu määratud tähtaegade möödumist esitas kostja 9. juunil 2017

täiendavad seisukohad.

5 (8)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, aga TsMS

§ 657 lg 1 p 2¹ alusel täiendada maakohtu põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja

ringkonnakohtu menetluse kulud kostja kanda.

Kostja ei vaidlustanud apellatsioonkaebusega sisuliselt maakohtu otsustust nõudest loobumise

vastuvõtmise kohta (resolutsiooni p 1). Selles osas on vaidlustatud otsus TsMS § 456 lg 4

järgi edasi kaebamata jõustunud. Kuna kaebuse lahendamise tulemusel jääb maakohtu lahendi

resolutsioon tervikuna muutmata, siis ei ole vajadust jõustunud osa eraldi märkida.

Maakohtu otsuses sisaldub ebatäpsus seoses hageja isikule viitamisega. Hageja on välismaine

äriühing, kes tegutseb Eestis oma filiaali kaudu, aga filiaal ei ole iseseisev õigusvõimeline isik.

Selle puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada viisil, et märgib hageja andmed õigesti otsuse

sissejuhatavas osas.

12. Ringkonnakohus ei saa kaebuse lahendamisel arvestada kostja 9. juuni 2017 seisu-

kohtadega, sest need on esitatud hilinenult ja nende menetlemine tooks kaasa asja

lahendamise viibimise.

Ringkonnakohus määras pooltele tähtajad kirjalikus menetluses 19. mai 2017 määrusega.

Seisukohti võis esitada kuni 29. maini 2017 ja neile vastata kuni 5. juunini 2017. Kostja

9. juuni 2017 menetlusdokument on esitatud pärast nende tähtpäevade möödumist.

TsMS § 331 lg 1 sätestab mh, et kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja

möödumist esitab avalduse, siis menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei

põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et

hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kostja ei ole põhistanud mõjuvat põhjust seisukohtade

hilinenud esitamiseks ja uute seisukohtadega arvestamine viivitaks asja lahendamist. Osas,

milles kostja kordab oma seniseid seisukohti, või milles kohus peab niigi andma õigusliku

hinnangu poolte vaidlusküsimustele, saab ringkonnakohus lähtuda kostja senistest avaldustest.

13. Kooskõlas TsMS § 231 lg-tega 2 ja 4 ning § 652 lg 1 p-ga 1 saab ringkonnakohus võtta

aluseks järgmised maakohtus tuvastatud, aga ka poolte esile toodud ja vaidlustamata asjaolud:

 üürileandja ja endine üürnik sõlmisid 10. jaanuaril 2011 üürilepingu;

 kostja koos üürileandja ja endise üürnikuga sõlmisid 15. augustil 2013 üürilepingu

ülevõtmise kokkuleppe, milles mh märgiti endise üürniku võla suuruseks

101 607,46 eurot ja lepiti kokku selle tasumise tingimused;

 üürileandja koostas 20. jaanuaril 2015 teate kostjale ja hagejale, milles kinnitas, et

alates 2015. aasta algusest on hageja võtnud üle üürileandjaga sõlmitud üürilepingud,

sh 15. augusti 2013 kokkuleppe;

 alates 2015. aasta algusest tasus kostja üüri hagejale;

 kostja ei ole tasunud 15. augusti 2013 kokkuleppes märgitud endise üürniku võlga.

14. Hageja nõuab kostjalt üürileandja, eelmise üürniku ja kostja vahel 15. augustil 2013

sõlmitud kokkuleppe alusel raha maksmist. Viidatud kokkuleppega võttis kostja üürnikuna

üle üürileandja ja eelmise üürniku vahelise üürilepingu. Hageja väitel võttis ta alates

2015. aasta algusest omakorda üürileandjalt üle sama lepingu. Seega on hageja nõue suunatud

lepingust tuleneva rahalise kohustuse täitmisele sundimisele ja selle õiguslik alus on VÕS

§ 108 lg 1 koosmõjus 15. augusti 2013 kokkuleppe p-ga 2.2.

15. Kaebuse esimese väitega heidab kostja maakohtule ette mh aegumise vastuväite

käsitlemata jätmist ja otsuse vastuolulisust. See väide on menetluslikult põhjendatud, aga ei

too kaasa maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmist.

6 (8)

Maakohus rikkus TsMS § 442 lg 8, sest ei vastanud kostja aegumise vastuväitele. Samuti

rikub vaidlustatud otsus TsMS § 436 lg-st 1 tulenevat otsuse vastuolulisuse keeldu.

Menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones

püüdma asja ise lahendada ja üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks

(vt nt Riigikohtu 28. veebruari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-16, p 30 esimene lõik).

Käesolevas asjas on mõlemad pooled esitanud menetluslikud taotlused, et ringkonnakohus

teeks asjas lõpplahendi. Ringkonnakohtu hinnangul ei takista kostja ühele väitele vastamata

jätmine maakohtu lahendi sisulist kontrollimist ja seisukoha võtmist aegumise vastuväite

kohta. Samuti saab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi muutes kõrvaldada otsuse

vastuolulisuse.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo

tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg)

jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS

§ 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1

esimese lause järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei

ole sätestatud teisiti. Vastavalt TsÜS § 147 lg-le 2 muutub nõue sissenõutavaks alates

ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist.

TsÜS § 158 lg 1 näeb ette, et aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude

tunnustamisega. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb 15. augusti 2013 kokkulepet (tl 20–22)

tõlgendada viisil, et sellega kostja tunnistas kohustust tasuda üürileandjale 101 607,46 eurot.

Sellise avalduse tegemine katkestas üürileandja nõude aegumise ja TsÜS § 146 lg-s 1 ette

nähtud kolmeaastane aegumistähtaeg hakkas uuesti kulgema. Hagi esitati 26. aprillil 2016, st

vähem kui kolm aastat pärast kokkuleppe sõlmimist. Järelikult ei olnud nõue hagi esitamise

ajaks veel aegunud. Kui hageja oli õigustatud hagi esitama (vt selle kohta järgnevas p 16), siis

peatas hagi esitamine TsÜS § 160 lg 1 järgi aegumistähtaja edasise kulgemise.

16. Teise väitega tugineb kostja jätkuvalt sellele, et hagejal puudub nõudeõigus. Hageja väitel

on üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused, sh 15. augusti 2013 kokkuleppest tulenev

nõudeõigus talle üle läinud üürileandja ja kostja vahelise lepingu ülevõtmise tulemusel.

VÕS § 179 lg 1 sätestab, et lepingupool võib teise lepingupoole nõusolekul anda oma

lepingust tulenevad õigused ja kohustused üle kolmandale isikule temaga sõlmitud lepingu

alusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Lepingu ülevõtmisele tuginemisel pidi hageja

seega tõendama, et talle on õigused ja kohustused üle antud ning kostja on sellega nõustunud.

Maakohus ei ole lepingu üleminekut tuvastanud, aga ringkonnakohus saab eespool p-s 15

toodud kaalutlustel ka selles osas poolte väiteid sisuliselt hinnata.

VÕS § 179 lg 1 ei näe ette lepingu ülevõtmisega nõustumise avaldusele vorminõudeid.

Pooled ei ole käesolevas asjas toonud esile, et kostja nõusolek pidanuks olema kirjalik.

TsÜS§ 68 lg 1 järgi võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud

teisiti. Tahteavaldus võib mh olla kaudne, väljendudes teos, millest võib järeldada tahet tuua

kaasa õiguslik tagajärg (TsÜS § 68 lg 3). Seega on piisav ka kostja käitumisega avaldatud nn

konkludentne nõusolek. Maakohus tuvastas, et kostja hakkas alates 2015. aastast tasuma

üüriarveid hagejale ja seda ei ole apellatsioonimenetluses kumbki pool kahtluse alla seadnud.

Lisaks tuvastab ringkonnakohus kostja 16. märtsi 2015 e-kirja ja selle lisa (tl 30–33) põhjal, et

kostja pidas 2015. aastal üürileandjaks just hagejat ja suhtles temaga uue kontaktisiku kaudu,

kelle andmed olid esitatud 20. jaanuari 2015 teates. Ringkonnakohtu hinnangul on uuele

üürileandjale arvete tasumine ja temaga lepingut käsitlevates küsimustes suhtlemine piisavad,

et tuvastada käitumisega avaldatud nõusolek üürilepingu üleminekuks.

Samuti ei nõua VÕS § 179, et lepingu ülevõtmisest teatamisel tuleks esitada ülevõtmist

käsitlev leping. Viidatud paragrahvi teise lõike järgi kohalduvad lepingu ülevõtmisel mh VÕS

§ 168 sätted. VÕS § 168 lg 2 näeb üksnes ette, et senine võlausaldaja peab uuele

7 (8)

võlausaldajale tema nõudmisel andma dokumendi, mis kinnitab nõude loovutamist.

Üürileandja 20. jaanuari 2015 kiri (tl 27) on käsitletav sellekohase dokumendina ja see on

esitatud ka kostjale. Järelikult on lepingu ülevõtmine piisavalt tõendatud.

Eelnevast tuleneb, et hagejale on üle läinud üürileandja õigused ja kohustused, sh õigus nõuda

kostjalt 15. augusti 2013 kokkuleppe alusel 101 607,46 euro tasumist. Kaebuse teine väide ei

ole edukas.

17. Kolmas väide käsitleb kostja poolt menetluse algusest peale esitatud arusaama, et tal oli

üürileandjaga täiendav kokkulepe toidukauba ostmise kohta. Selles osas nõustub

ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ja juhindudes TsMS § 654 lg-st 6 ei korda neid.

Maakohus vastas kõigile kostja asjakohastele faktiväidetele ja hindas tõendeid, sh

tunnistajate I ja II ütlusi kõnealuses osas õigesti.

Kostja seadusliku esindaja ütluste hindamisel ei ole vaidlustatud otsuses sellist vastuolu nagu

heidab ette kostja. Maakohus sedastas, et viidatud ütlused ei tõenda kostja väiteid ja

põhjendas seda menetlusõiguslikust vaatekohast. Sellest ei saa teha järeldust, et maakohus

luges ütlused sisu poolest kostja väidet tõendavaks. Maakohus ei pidanud kostja juhatuse

liikmelt võtma ütlusi vande all.

Kostja vastuväide selle kohta, et ta ei ole saanud kätte hagiavaldusele lisatud e-kirju, on

esitatud hilinemisega. Maakohtus kostja sellist väidet ei esitanud. TsMS § 652 lg 3 p 2

sätestab mh, et ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid

üksnes juhul, kui asjaolu ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel. Käesoleval juhul ei esine põhjust, miks tugineb

kostja kirjade kätte saamata jäämisele alles apellatsioonimenetluses.

18. Ka neljandat väidet ei saada edu. Kuigi üürileandja ja endise üürniku vahel sõlmitud

lepingus võivad sisalduda tüüptingimused, siis ei ole kostja kaebuses ega ka menetluses

varasemalt toonud esile, milline neist võiks olla tühine ebamõistlikult kahjustava iseloomu

tõttu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole 10. jaanuari 2011 üürilepingu (tl 8–19) ega

15. augusti 2013 kokkuleppe tingimustest ükski ebamõistlikult kahjustav.

19. Viienda väite puhul on esmalt vaja kontrollida selle lubatavust. Kui tegemist on

õigusväitega, siis saab ringkonnakohus seda käsitleda, kui aga faktiväitega, siis tuleb see

eespool p-s 17 märgitud kaalutlustel tagasi lükata.

Riigikohus on sedastanud, et lepingujärgseid regulatsioone, nagu nõuete esitamise tähtajad ja

vastutuse piirangud või ka tüüptingimused, tuleb käsitleda õiguse kohaldamise küsimusena,

mille puhul ei ole kohus TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi poolte

seisukohtadega seotud. Nii näiteks tuleb tagaseljaotsuse tegemise eeldusena kohtul hinnata,

kas lepingus sisalduv teatav kokkulepe on kehtiv (3. mai 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-

17, p 23.4, ja selles viidatud 22. novembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 62).

Ringkonnakohus leiab, et poolte kokkuleppe hindamine küsimuses, kas leping on jõustunud,

kuulub samuti õiguse kohaldamise hulka. Seega saab ringkonnakohus kostja viiendale väitele

sisuliselt vastata.

Leping loetakse sõlmituks poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt

sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil

vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on

saavutanud kokkuleppe. Lepingu jõustumiseks on olulised poolte vastastikused samasisulised

tahtevaldused ja leping on sõlmitud, kui pooled on saavutanud konsensuse. Lepingu

sõlmimiseks võib teha tahteavalduse TsÜS § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Niisiis võib

lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete

tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud (Riigikohtu

24. novembri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11, p 11 esimene lõik).

8 (8)

Lepingu sõlmimiseks nõustumuse andmise tahteavaldus võib olla tingimuslik TsÜS § 102

lg 1 tähenduses. Käesoleval juhul saab 15. augusti 2013 kokkuleppe p 5.1 käsitleda edasi-

lükkava tingimusena (TsÜS § 102 lg 2). Kui aga mõlemad pooled asuvad lepingut täitma, siis

võib eeldada, et nad (enam) ei seadnud lepingu tekstis avaldatut eeltingimuseks lepingu

jõustumisele ega pidanud seda ka edasilükkavaks tingimuseks (nii nt Riigikohtu

23. detsembri 2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-02, p 10). Ringkonnakohus leiab, et asudes

üürilepingut omavahelises suhtes täitma loobusid nii üürileandja kui ka kostja esimese

osamakse kui lepingu jõustumise tingimusest. Pooltel oli vastavalt VÕS § 13 lg-le 1 õigus

oma varasemat kokkulepet muuta ja vastava tahte avaldamiseks oli piisav lepingu täitmine.

Käesolevas punktis märgitu põhjal pole kostja viies väide samuti edukas.

20. Kokkuvõtvalt ei anna kaebuse ükski väide alust maakohtu otsust tühistada. Kostjal tuleb

täita 15. augusti 2013 kokkuleppega endale võetud kohustus ning tasuda hagejale põhivõlg ja

viivis vastavalt vaidlustatud otsusega väljamõistetule.

21. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu kannab kostja TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsiooni-

menetluse kulud. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse

resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.

22. Maakohus määras hagejale hüvitatavad kulud kindlaks rahaliselt ja TsMS § 174 lg 3

järgides teeb seda ka ringkonnakohus. Tulenevalt menetluskulude jaotuse otsustusest, tuleb

seda teha hageja menetluskulude nimekirja põhjal.

Hageja esindaja menetlustoimingutest peab ringkonnakohus põhjendatuks ja vajalikuks

apellatsioonkaebusega tutvumise ja täiendava analüüsi ning vastuse koostamise ja selle

täiendamise ajakulu kokku 3,25 t, samuti ringkonnakohtu 19. mai 2017 määrusega tutvumise

ja kliendile info edastamise ajakulu 0,25 t ulatuses. Arvestades, et ringkonnakohtu

27. aprilli 2017 määrus on menetluslik määrus, millega anti pooltele teada kaebuse

menetlusse võtmisest ja kohustati hagejat kaebusele vastama, ei ole põhjendatud sellega

tutvumise ajakulu 0,5 t ulatuses.

Hageja esindajaks on vandeadvokaat, kelle tunnitasu 127,82 eurot (käibemaksuta) tuleb

vastava kvalifikatsiooni puhul hinnata tavapäraseks. Samast tunnitasust lähtus ka maakohus ja

seda kostja kaebuses ei vaidlustanud. Järelikult tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista

õigusabikulude hüvitamiseks apellatsioonimenetluses 447,37 eurot (= 3,5 × 127,82). Hageja

ei ole kinnitanud, et ta ei saa tagasi õigusabitasult makstud käibemaksu, mistõttu tuleb kulud

hüvitada ilma käibemaksuta summas. Menetluskulude hüvitiselt viivise väljamõistmist hageja

ei taotle.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm