3-17-456/35 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Kohtunik

Otsuse tegemise aeg ja koht

Haldusasja number

Haldusasi

Menetlusosalised

Asja läbivaatamine

Tallinna Halduskohus

Sirje Kaljumäe

16. juuni 2017, Tallinn

3-17-456

A.N.i kaebus Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse

tuvastamiseks seoses kartserihoone K1 kartserikambrite ja

jalutusbokside inimväärikust alandavate tingimustega

Kaebaja – A.N.

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Kerli Lubja

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada A.N.i kaebus osaliselt ja tuvastada Tallinna Vangla tegevuse

õigusvastasus järgnevas osas:

1.1. ajavahemikus 09.08.2016.-23.08.2016 kartserikaristuse kandmise ajal A.N.ile

vabas õhus viibimiseks vangistusseaduse § 651 lg 3 teises lauses sätestatud

tingimuste tagamata jätmine;

1.2. ajavahemikes 19.04.2017-24.05.2017 ja 29.05.2017-15.06.2017 (kokku 54

päeva) A.N.i kinnipidamine kartserihoone kambris nr 79 tingimustes, kus

kaebaja pidi taluma kartserikambris asuvast tualetist lähtuvat haisu.

2. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta riigilõiv (15 eurot), mille tasumisest on A.N. menetlusabi korras vabastatud,

riigi kanda. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste kulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17. juulil 2017.

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

3-17-456

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg

1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Halduskohtule saabus 27.02.2017 A.N.i kaebus Tallinna Vangla tegevuse

õigusvastasuse tuvastamiseks seoses kartserihoone K1 kartserikambrite inimväärikust

alandavate tingimustega. Kaebaja soovib tulevikus esitada kahju hüvitamise nõude. Kaebaja

esitas 05.04.2017 kaebuse täpsustuse ning 18.04.2017 vastuväite vastustaja 10.04.2017

seisukohale (vastus kaebusele).

2. Kohus määras 17.04.2017 vaatluse kartserikambrite, kus kaebaja on viibinud, jalutusbokside

ja pesuruumi tingimuste väljaselgitamiseks. Kohus määras 04.05.2017 määrusega asja

arutamise kirjalikus menetluses ning 26.05.2017 määrusega täiendavad tähtajad kirjalikus

menetluses.

3. Kaebaja on esitanud täiendavad tõendid ja seisukohad 24.04.2017 (tl 96-102), 08.05.2017 (tl

123-147), 31.05.2017 (tl 152-158) ning 05.06.2017 (tl 165-166) Kaebaja teatas 31.05.2017

vastuseks kohtu järelepärimisele, et soovib kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamist

ka alates 20.04.2017 (tl 150-151).

Vastustaja on esitanud 10.04.2017 vastuse kaebusele (tl 71-75) ning täiendava kirjaliku

seisukoha ja tõendid 04.05.2017 (tl 113-119) ja 01.06.2017 (tl 159-161) ja selgitanud vastuseks

12.06.2017 kohtunõudele kaebaja Tallinna Vanglas paigutamise üksikasju kohtuotsuse

tegemisele vahetult eelneval ajal (15.06.2017 vastus).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Kaebaja taotleb Tallinna Vangla tegevuse, mis seisneb kartserihoone K1 inimväärikust

alandavates tingimustes, õigusvastasuse tuvastamist. Kaebuse kohaselt on A. N. viibinud

kartserihoones K1 2016. ja 2017. aastal ning viibib seal ka kaebuse esitamise ajal.

4.1. Kaebaja väitel ei vasta kartserihoone K1 nõuetele, hoones puudub ventilatsioon, hoone on

niiske, külm ja hoones hallitab, seal on närilised ja putukad, jalutusboksid on liiga väiksed,

akendest päevavalgust ei paista, WC-s puudub vahesein, duširuum hallitab, seal pole riiuleid,

nagisid ega pesukaussi, pesta saab vaid ühel korral nädalas, riideid pesta ei saa, kuskil pole

riideid kuivatada. Kaebaja soovib tulevikus esitada kahju hüvitamise nõude.

4.2. Kaebaja viitab ka õiguskantsleri 2014. a kontrollkäigu raportile ja CPT 2007. ja 2012. a

raportile, mille kohaselt erinevate puuduste tõttu kartserihoones K1 ja nõuetele mittevastavuse

tõttu tuleks hoone viivitamatult kasutusest kõrvaldada.

4.3. Täpsustuses kaebusele (05.04.2017) märgib kaebaja, et kartserihoones mängib hommikust

õhtuni (kell 6.00-22.00) muusika, mida kaebaja on sunnitud kuulama. Muusika häirib kaebajat

ega vasta tema eelistustele.

4.4. Kaebaja märgib 18.04.2017 seisukohas, et ventilatsioon kartserikambris puudub ning

temperatuurimõõtmisi ei ole läbi viinud erapooletu isik, vaid vastustaja ise, ning see pole

kontrollitav. Akende ette pandud trellid ei võimalda piisavalt valgust. Aken on seaduses

ettenähtust väiksem. Kartserikambris levib tualetist lähtuv ebameeldiv lõhn, mis häirib söömisel

ja valvurile on näha kambris viibija tualeti kasutamisel. Tualeti kaudu tulevad kartserikambrisse

rotid. Pesemisruumi on nagid pandud alles hiljuti ning ilma pesukausita ei ole võimalik pesta

2(21)

3-17-456

sokke ja aluspesu. Duširuumi ust ei ole võimalik sulgeda ja valvur näeb alasti duši all viibivat

kinnipeetavat. Kartserihoone tervikuna hallitab. Jalutusboksid on rusuvad ning neis puuduvad

puhkevõimalused (istepink) ning boksi väiksuse tõttu sporditegemise võimalused. Jalutusboksi

ei paista päikesevalgus ja õhk ei liigu ning olukord pole paranenud ka pärast katuseplaatide

eemaldamist. Kaebaja 20.04.2017 avalduse kohaselt on ta taas kartserikambris nr 79, kus

tualetis puudub haisulukk ja päevavalguse sissepääsu takistab akna taga olev kivimüür. Kaebaja

24.04.2017, 08.05.2017, 31.05.2017 ja 05.06.2017 avaldustes täiendavalt rõhutanud samade

probleemide olemasolu. Kaebaja toob 08.05.2017 avalduses välja ka tema tervisliku seisundiga

seonduvad probleemid. Kaebaja kinnitas 31.05.2017 avalduses, et soovib õigusvastasuse

tuvastamist ka alates 20.04.2017.

5. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades järgmised seisukohad.

5.1. Vastustaja on esitanud kaebaja kartserisse paigutamise (ajavahemikud, kambrite numbrid,

paigutamise alus) kohta andmed.

5.2. Tallinna Vangla lähtub kinnipeetavate elamistingimuste nõuete täitmisel Vabariigi

valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 (edaspidi määrus nr 38) vastuvõetud „Eluruumidele

esitatavate nõuete kinnitamine“.

5.3. Kartserikambrid, kuhu kaebuse esitaja on olnud paigutatud, vastavad kõikidele siseriiklikus

õiguses sätestatud eluruumile esitatavatele nõuetele. Kuigi olmetingimused kartserikambris

võisid kaebaja hinnangul olla ebamugavad, ei saa neid kindlasti käsitada inimväärikust

alandavatena. Kartserikambrid on nende iseloomust tulenevalt askeetlikumad ega peagi

pakkuma kõiki võimalusi, mis eluosakonna kambrites kinnipeetavatele tagatud on. Kartserisse

paigutamine peab olema distsiplineeriva iseloomuga ning suunama kinnipeetavat

õiguskuulekale teele. Tegemist ei ole alaliste elukambritega ning eelduslikult viibib isik

kartseris lühiajaliselt. Asjaolu, et kaebaja on viibinud kartserikambris pikemaajaliselt, tuleneb

kinnipeetava sisekorda eiravast käitumisest, mis on olnud kaebaja enese valik. Vangla paigutab

isiku kartserisse üksnes vajaduse ilmnemisel ning kinnipeetaval on võimalus oma käitumisega

kartserisse paigutamist vältida.

5.4. Tallinna Vangla hinnangul on kartserikambrites olnud tagatud elutingimustele vastav

temperatuur ning toimiv ventilatsioonisüsteem.

Tallinna Vangla teostab kambrites, s.h kartserikambrites regulaarselt temperatuuri mõõtmisi.

Kambrid, kus kaebaja on käesoleva vaidluse raames distsiplinaarkaristusi kandnud, on

keskküttega köetavad ning kambritesse on paigaldatud radiaatorid, mis tagavad ühtlase

temperatuuri säilimise, välistades ühtlasi liigniiskuse tekkimise kambrites, kuna keskküte

kuivatab õhku. Kartserihoones on kütmine korraldatud vastavalt vajadusele, s.h köetakse

hoonet vajadusel ka suveperioodil, kui tegemist on niiskemate ja vihmaste ilmadega. Vangla ei

ole ühegi mõõtmise käigus tuvastanud, et kartserihoones oleks nõuetele mittevastav

temperatuur. A. N. on olnud paigutatud kartserikambritesse nr 79, 81 ja 84, milles vangla on

viimase aasta jooksul pidevalt teostanud temperatuuri mõõtmisi. Pärast A. N.i 06.03.2017

esitatud pöördumist seoses kambri sisekliimaga, teostas vangla kambris nr 84, kus A. N.

pöördumise esitamise ajal viibis, mõõtmised, mille tulemusena tuvastati kambri nr 84

õhutemperatuuriks oli 21ºC (akna juures). Ka varasemalt kartserikambrites teostatud

temperatuurimõõtmised ei ole näidanud, et temperatuur langeks isegi talveperioodil alla

nõutava taseme, vaid on pigem mõni kraad üle nõutava 18o C.

Vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 nõuab, et kambris oleks tagatud elutegevuseks vajalik

õhuhulk. Kartserikambrites on õhuvahetus tagatud loomuliku ventilatsiooni abil, mistõttu on

kaebuse esitaja väited ventilatsiooni puudumise osas paljasõnalised. Kartserihoones on

3(21)

3-17-456

õhuvahetus tagatud, kinnipeetavatel on võimalik avada akna küljes olev õhutusava vastavalt

oma soovidele ning samuti on läbi kambri ukse puuritud väikesed augud (diameetriga 1 cm).

Õhuringluse efektiivseks toimimiseks on võimalik kambris viibival isikul hoida eelkõige

ventilatsiooniavad vaba ja avatuna. Kui kambri ventilatsioonisüsteem mingil põhjusel

efektiivne ei ole, on kambris viibival isikul võimalus igal ajal pöörduda vanglaametnike poole,

kes vajaduse tuvastamisel organiseerivad rikke kõrvaldamise esimesel võimalusel. Vanglale

teadaolevalt ei ole A. N. nende probleemiga ametnike poole varasemalt pöördunud, mistõttu

puudub käesoleval ajal alus eeldada, et ventilatsiooniga probleeme oleks esinenud.

5.5. Vanglale teadaolevalt ei ole kambris liigniiskusega probleeme esinenud.

5.6. Ühegi vangistusalase ega muu õigusaktiga pole ette nähtud, milline peaks olema

valgustihedus kinnipeetavate elukambrites. Kambrites, kus A. N.i on viibinud, on olemas aken ja

kunstlikud valgustid, mis tagavad kogu päeva vältel piisava valguse. Julgeolekukaalutlustel on

kartserihoone kambrite akende ette paigaldatud trellid ning aknaid katavad metallkatted.

Julgeoleku tagamiseks tuleb vanglal välistada kinnipeetavate omavaheline suhtlemine ja

esemete üleandmine ka akende kaudu, mistõttu on akende ees piirded, mis samas ei takista

õhuliikumist ega valguse ligipääsu kambrile. 2015. aastal teostati Tallinna Vangla

kartserihoones olmeremont ja värvimine. Lisaks ehitati kartserihoone kambrite akende ees

olevaid metallkonstruktsioone ümber selliselt, et aken oleks kaetud minimaalselt. Alates 2012.

aasta detsembrikuust on kõigisse Tallinna Vangla kartserihoone kambritesse paigaldatud uued

võimsamad Osram Duluxstar säästupirnid, mis tagavad varasemast parema valgustatuse.

Eelnimetatud töödega tõusis kartserikambrite valgustihedus hinnanguliselt kuni 300 luksini.

Seega on nii loomulik kui kunstlik valgustus kartserikambrites nõutaval tasemel, tagades, et

kinnipeetava eluruum on igapäevategevusteks piisavalt valgustatud. Vanglale ei ole teada, et

kinnipeetaval oleksid jäänud mõningad tegevused vähese valgustatuse tõttu sooritamata ning

seda ei ole väitnud ka kaebaja.

5.7. Vanglale ei ole teada, et kartserikambrites oleks esinenud probleeme näriliste ja/või

putukatega. Vangla teostab parasiitide tõrjet vastavalt vajadusele, kui kinnipeetavad vanglat

teavitavad. Hooldus- ja remonditöid Tallinna Vangla territooriumil teostab Riigi Kinnisvara

AS, kelle ülesandeks on muuhulgas korraldada parasiitide tõrjet vastavalt vajadusele.

Korralised kontrollid, mille käigus vajadusel asetatakse territooriumile mürki ning

likvideeritakse võimalikud praod ja avaused, kust närilised hoonesse pääseda võiksid, toimuvad

hoonetes igakuiselt. Kambritesse ei ole vanglal võimalik tõrjeks mürki paigaldada. Kui kaebaja

tuvastab konkreetse probleemi parasiitidega oma elukambris, tuleb isikul sellest vahetult

ametnikkonda teavitada, et probleemi lahendamine saaks operatiivselt toimuda.

5.8. Kehtiv õigus ei määratle, kui suur peaks minimaalselt olema isikule VangS § 55 lg-st 2

tuleneva jalutuskäigu tegemiseks vajalik ala. Kartserihoonel on viis jalutusboksi mõõtudega

245x180 cm, jalutusbokside pindala on ligikaudu 4,4 m2 ning korraga viibib jalutusboksis vaid

üks isik. 2016. aasta detsembris on osa jalutusbokside kohal olevast katusest eemaldatud,

tagamaks parem värske õhu ja päevavalguse parem juurdepääs.

5.9. Siseriiklik õigus ei sätesta konkreetseid nõudeid, millele peab tualettruum kartserikambrites

vastama. Õigusvastasust ei saa käesoleval juhul tuletada asjaolust, et WC ei ole kambrist

seintega eraldatud, kuna kaebaja viibib kambris üksinda. VSkE § 7 lg 4 punktis 6 sätestatud

nõue tagada vangla kartserikambrites WC kasutamise võimalus, on Tallinna Vanglas tagatud nn

Aasia tüüpi tualetiga. Kõik WC-d on varustatud haisulukuga, mille ülesandeks on blokeerida

ebameeldiva lõhna levimine tualetist. Kambri üldise korra ja puhtuse tagab kinnipeetav (VangS §

45 lg 2), selleks väljastatakse kartseris kord nädalas kinnipeetavatele ka puhastusvahend, ning

vastavalt vajadusele väljastab vangla täiendavalt puhastusvahendit. Ka varasem kohtupraktika

4(21)

3-17-456

kinnitab, et Aasia tüüpi WC iseenesest ei ole käsitletav kui inimväärikust alandav ning WC

paiknemine kartserikambris ei ole käsitletav kinnipeetava inimväärikust alandavana, kuigi WC

ei ole kambrist eraldatud.

5.10. VangS § 50 lg 2 sätestab, et vähemalt üks kord nädalas võimaldatakse kinnipeetavale

saun, vann või dušš. Tallinna Vangla kinnipeetavatele on kord nädalas duši kasutamist

minimaalselt 20 minuti jooksul tagatud ning seda ka kartserihoones viibides. Lähtuvalt vangla

järelevalve tagamise kohustusest (VangS § 66) ning vangla töökorraldusest, ei ole vanglal

võimalik kõigile vanglas viibivatele isikutele pesemisvõimalust ulatuslikumalt tagada ning seda

ei nõua ka kehtiv siseriiklik õigus.

5.11. Kartserihoones viibiv kinnipeetav kannab kartserivormi, mille väljastab isikule vangla.

Samuti korraldab vangla rõivaste regulaarse pesemise ja vahetamise, mistõttu ei ole kaebajal

vaja isiklikke riideid duši all käimise ajal pesta. Kartseris viibides ei ole pesukauss lubatavate

esemete nimekirjas. Kartseri pesuruumi eesruumis paiknevad seinal nagid ja pink, kuhu on

isiklikul võimalik asjad pesemise ajaks asetada.

5.12. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda kartserikambri sisekliima mõõtmist tema

juuresolekul, korrektse aparaadiga, salvestades mõõtetulemused jooksvalt. Vangla kambris, kus

kaebaja viimati viibis, on mõõtmisi jooksvalt teostatud ning tulemused on olnud nõuetele

vastavad. Tallinna Vanglal ei ole kohustust mõõteseaduse alusel sisekliima mõõtmisi teostada,

kuid vangla teostab mõõtmisi adekvaatse seadmega, fikseerides kinnipeetavatele nõuetele

vastava temperatuuri ja niiskustase kambrites.

5.13. Muusika kartserihoones ei mängi sellisel tasemel, mis häiriks igapäevaelu, vaid kostab

kambritesse pigem taustahelina. Raadio mängib tagamaks kinnipeetavatele võimaluse olla

kursis päevakajaliste uudistega. Vanglal on kohustus tagada kinnipeetavatele raadio kuulamine

(VangS § 31 lg 1). Kaebaja ei ole varasemalt vangla poole pöördunud taotlusega, väites, et

raadio tema igapäevaelu häirib.

5.14. Iga ebameeldivustunne, mida isik kogeb, ei ole veel inimväärikuse alandamine.

Väärkohtlemine peab saavutama teatud tõsidusastme, et see kvalifitseerida inimväärikust

alandavaks.

Kartserikambritesse

paigutatakse

kinnipeetavad

erandjuhtudel,

ainult

kartserikaristuse kandmise ajaks. Kaebajale olid kartserikambrite tingimused teada, arvestades

talle korduvalt määratud karistusi. Isik peab vanglas distsipliini rikkudes arvestama, et

kartserikaristuse määramisel paigutatakse ta kambrisse, millises kehtivad täiendavad piirangud

ja tingimused on tavapärase elukambri omadest rangemad ning sisaldavad vähem mugavusi.

kinnipidamistingimused kartseris on vastanud vähemalt seaduses sätestatud miinimumnõuetele

ega ole olnud õigusvastased.

5.15. Vastustaja täpsustas 04.05.2017 selgitustes kartserihoone kütmise korraldust ja kinnitas,

et kütmine toimub ka öösel. Vastustaja viitab ka hiljutistele temperatuuri mõõtmistele kambris nr

79 õhtul ja varahommikul, millest ilmneb, et temperatuur oli normikohane. Samas selgitas

vastustaja, et vangla on raadioprogrammi Retro FM valinud, pidades silmas nii võimalust

tagada meelelahutus ning päevakajaliste uudiste ning ka üldharivate saadete kättesaadavus.

5.16. Vastustaja märgib 01.06.2017 vastuses, et jääb ka perioodi osas alates 19.04.2017

varasemate seisukohtade juurde, kuivõrd kartserikambrite tingimused on jäänud samaseks.

Samuti märgib vastustaja, et kambris nr 79 paiknev aken on analoogne kambri nr 78 piltidelt

nähtuva aknaga (samuti 10.04.2017, lisa 2), mistõttu pole vajalik kambri osas teistkordselt

pildimaterjali esitada. Tõele ei vasta kaebaja väited, et vangla korrastas ja/või renoveeris

kartserihoonet ja selle ruume enne kohtu paikvaatluse teostamist, mida kinnitavad juba varem

kohtule esitatud fotod. Kohus tuvastas ka vaatluse käigus, et hoones ei ole värskeid

5(21)

3-17-456

renoveerimistöid teostatud. Tavapäraseid koristustöid teostatakse kartserihoones igapäevaselt,

kambrite korrasoleku eest vastutavad kinnipeetavad. Kaebaja on varasemaid väiteid

jalutusbokside osas muutnud, asudes väitma, et ka istepingi puudumine valmistab talle

probleeme jalutuskäigu sooritamisel. Jalutusvõimalus on nõuetekohane, värske õhu juurdevool

tagatud ning boksides ei esine vangla hinnangul ebameeldivat lõhna või välisilmet. Samuti ei

ole kinnitust leidnud ükski kaebaja etteheide kambritingimuste, sh tualetist lähtuva haisu osas.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Vaidlus asjas on selle üle, kas kinnipidamistingimused kaebaja kartserikaristuse kandmise

ajal Tallinna Vangla K1 hoones olid õigusvastased. Kaebaja peab õigusvastaseks

kinnipidamistingimusi kartserikaristuse kandmise ajal, mis hõlmab kambrite, kus ta on

viibinud, jalutusboksi ja pesuruumi tingimusi. Kaebaja soovib kinnipidamistingimuste

õigusvastasuse tuvastamist eesmärgil esitada tulevikus kahju hüvitamise nõue. Kohus mõistab

kaebuse ja kaebaja täiendavate avalduste põhjal, et kaebuse eesmärgiks on kartseritingimuste

õigusvastasuse tuvastamine erinevatel kartseris viibimise perioodidel 2016. ja 2017. aastal.

7. Vastustaja on 10.04.2017 vastuses kaebusele (tl 71-75) punktis 7 esitanud kronoloogia A.

N.i paigutamistest kartserikambrisse:

- 09.08 – 12.08.2016 3 ööpäeva (08.08.2016 käskkirja nr 5-2/901 alusel) kambris nr 79;

- 12.08 – 17.08.2016 5 ööpäeva (08.06.2016 käskkirja nr 5-2/645 alusel) kambris nr 79;

-17.08 – 19.08.2016 2 ööpäeva (08.08.2016 käskkirja nr 5-2/902 alusel) kambris nr 79;

- 19.08 – 21.08.2016 2 ööpäeva (08.08.2016 käskkirja nr 5-2/903 alusel) kambris nr 79;

- 21.08 – 23.08.2016 2 ööpäeva (08.08.2016 käskkirja nr 5-2/904 alusel) kambris nr 79;

- 24.01 – 29.01.2017 5 ööpäeva (23.01.2017 käskkirja nr 5-2/66 alusel) kambris nr 81 (24-25.01)

ja nr 84 (25 – 29.01);

- 29.01 – 01.02.2017 5 ööpäeva (23.01.2017 käskkirja nr 5-2/66 alusel) kambris nr 84;

- 01.02 – 06.02.2017 5 ööpäeva (31.01.2017 käskkirja nr 5-2/96 alusel) Tartu Vanglas kamber

nr 1011-k;

- 09.02 – 14.02. 2017 5 ööpäeva (08.02.2017 käskkirja nr 5-2/116 alusel) kambris nr 84;

-14.02 – 19.02.2017 5 ööpäeva (08.02.2017 käskkirja nr 5-2/116 alusel) kambris nr 84;

- 19.02 – 24.02.2017 5 ööpäeva (08.02.2017 käskkirja nr 5-2/117 alusel) kambris nr 84;

- 24.02 – 01.03.2017 5 ööpäeva (08.02.2017 käskkirja nr 5-2/117 alusel) kambris nr 84;

- 01.03 – 06.03.2017 5 ööpäeva (08.02.2017 käskkirja nr 5-2/118 alusel) kambris nr 84;

- 06.03 – 11.03.2017 5 ööpäeva (08.02.2017 käskkirja nr 5-2/119 alusel) kambris nr 84;

-11.03 – 16.03.2017 5 ööpäeva (08.02.2017 käskkirja nr 5-2/119 alusel) kambris nr 84;

-16.03 – 20.03.2017 4 ööpäeva (08.02.2017 käskkirja nr 5-2/121 alusel) kambris nr 84.

Samas selgitas vastustaja, et kaebaja kartseris viibimise režiim on alates 20.03.2017 katkenud.

Alates 20.03.2017 kuni vastuse koostamise ajani (10.04.2017) paiknes A. N. Tartu Vanglas, ta

oli kuni 28.03.2017 paigutatud eluosakonna kambrisse. Alates 28.03.2017 kuni oli A. N.

paigutatud lukustatud kambrisse.

Vastustaja 01.06.2017 vastuse (tl 159-161) kohaselt on kaebaja Tallinna Vangla

kartserikambris nr 79 paiknenud ajavahemikul 19.04 - 24.05.2017 ning alates 29.05.2017 kuni

vastuse esitamise ajani (01.06.2017). Perioodil 24.05. – 29.05.2017 oli A. N. paigutatud vangla I

üksuse 1-4 sektsiooni, mis on avatud eluosakond.

Tallinna Ringkonnakohus märkis 24.05.2017 määruses haldusasjas nr 3-17-533, et alates

28.03.2017 kuni selle määruse tegemiseni ei ole kaebaja saanud viibida tavarežiimil.

6(21)

3-17-456

Vastustaja on vastuseks kohtu 12.06.2017 järelepärimisele 15.06.2017 täpsustanud, et kaebaja

on Tallinna Vanglast 15.06.2017 seisuga vabanenud, ning alates 01.06.2017 – 15.06.2017

hommikupoolikuni viibis A. N. jätkuvalt kartserikambris nr 79 (lisatud väljavõte

kinnipeeturegistrist).

8. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja kandis eeltoodud ajavahemikel kartserikaristust.

Kaebajale määratud distsiplinaarkaristusi kajastavad lisaks vastustaja kokkuvõttele ka kohtule

esitatud Tallinna Vangla käskkirjad (tl 22-30). Tallinna Ringkonnakohus on 24.05.2017

määrusega haldusasjas nr 3-17-533 kohustanud esialge õiguskaitse korras Tallinna Vanglat

hoiduma A.N.i suhtes kohaldatud kartserikaristuste täitmisele pööramisest viie

ööpäeva jooksul alates, kohtumääruse kättetoimetamisest, olles seisukohal, et kaebaja

järjestikune kartserirežiimil hoidmine on kujunenud sedavõrd pikaajaliseks, et tema ajutine

vabastamine kartserirežiimilt on põhjendatud.

9. Kaebaja peab õigusvastaseks kinnipidamistingimusi kartserirežiimil viibimise ajal tervikuna,

st nii tingimusi kambris, kui ka jalutamis- ja pesemistingimusi. Kohus on pidanud otstarbekaks

lubada kaebajal vaidlustada käesolevas haldusasjas kinnipidamistingimusi kartseris ka tema

kartseris viibimisel alates 20.04.2017. Õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamist kõigi

ülaltoodud ajavahemike osas on põhjendatuks pidanud Tallinna Halduskohus ka haldusasjas nr

3-17-1008 kui tagastas 23.05.2017 määrusega A. N.i kaebuse halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 3 alusel, kuna kaebaja on vaidlustanud kartseritingimuste

õiguspärasuse käesolevas haldusasjas. Kaebaja ei ole halduskohtu määrust haldusasjas nr 3-17-

1008 kohtute infosüsteemi andmetel vaidlustanud. Seega on põhjendatud hinnata

kartseritingimuste õiguspärasust käesolevas asjas ka kaebuse esitamisele järgneva ajavahemiku

osas. Vastasel korral jääksid kaebaja õigused tõhusa kaitseta.

Kaebaja märkis kaebuses, et soovib asja läbivaatamist kohtuistungil ja tunnistajate

ülekuulamist, kuid nõustus kohtuga vaatluse läbiviimisel Tallinna Vanglas, et pärast asjaolude

tuvastamist vaatluse käigus ei ole kohtuistungi pidamine ja tunnistajate ülekuulamine enam

vajalik (vaatluse protokoll lk 15; tl 110).

10. Varasem kohtupraktika nii kinnipeetavatele tagatava isikliku ruumi õiguspärasuse kui ka

kartseritingimuste õiguspärasuse osas on seisukohal, et kinnipidamistingimuste õiguspärasuse

hindamisel tuleb arvestada neid kogumis (nt Riigikohtu 3-3-1-14-10, p 9 ja seal viidatud

lahendid; Tallinna Ringkonnakohtu 09.03.2017 otsus haldusasjas nr 3-14-52649 (p 7), hetkel

Riigikohtu menetluses). Riigikohus leidis 08.12.2016 otsuses asjas nr 3-3-1-55-16 (p 16), et kui

kambritingimused on nõuetele vastavad ehk õiguspärased, siis puudub õigusvastasus, mida

vastustajale ette heita ning õiguspärased tingimused ei saa ka kogumis olla inimväärikust

alandavad. Seejuures on kohtupraktikas määravaks peetud kinnipidamise ajalist kestust (vt nt

Riigikohtu 15.06.2016. a otsus asjas nr 3-3-1-16-16, p 11 ja seal viidatud praktika; viidatud

lahend asjas nr 3-14-52649, p 8) ning leitud, et ka kinnipidamistingimused, mis lühiajalise

viibimise korral ei osutu õigusvastaseks, võivad seda olla pikaajalise kinnipidamise korral.

Kambritingimuste nõuetekohasuse tõendamise kohustus lasub vanglal (viidatud otsus asjas nr

3-3-1-55-16, p 11).

11. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel

eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks

vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja

kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Vastavalt VangS § 651 lg-le 1

peab kartser vastama VangS § 45 lõikes 1 sätestatud tingimustele ja tagama kinnipeetava pideva

visuaalse või elektroonilise jälgimise.

7(21)

3-17-456

Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 vastu võetud „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 7

lg 4 sätestab, et kartseri sisustusse kuuluvad: 1) päevaks ülestõstetavad ja seina külge

kinnitatavad või põrandal asuvad kõvad lavatsid; 2) põranda või seina külge kinnitatud laud ja

istekohad tulenevalt kohtade arvust kambris; 3) võimaluse korral valjuhääldi; 4) riidenagi; 5)

pesemiskoht; 6) wc.

Ehitusseadustiku § 11 lg 4 alusel kehtestatud majandus- ja taristuministri 02.07.2015. a

määruse nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ § 3 lg 3 kohaselt peab eluruumi igal elu-, töö-ja

magamistoal ning köögil olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumi

tuulutamiseks ning tagab ruumis piisava loomuliku valguse. Sarnaselt sätestab ka elamuseaduse

§ 7 lõike 1 punktide 1 ja 2 alusel Vabariigi Valitsuse 26.01.1999. a määrusega nr 38 kinnitatud

"Eluruumidele esitatavad nõuded" p 5.

Vangistusõiguse normides ei sätestata detailselt, millistele nõuetele peab (kartseri)kamber

tingimuste üksikute elementide osas vastama. Vastustaja märgib põhjendatult, et lähtub

kinnipeetavate elamistingimuste nõuete täitmisel määruse nr 38 sätetest. Määruse nr 38 p 1

sätestab, et eluruumidele esitatavate nõuete eesmärk on inimestele ohutu ja tervisliku

elukeskkonna tagamine ning punkti 2 kohaselt peab eluruum võimaldama inimesele selles

ööpäevaringse viibimise. Sellest põhimõttest ei tohi hälbida ka kinnipeetava kartserikambri

puhul. Kuigi tegemist on distsiplinaarkaristuse täideviimise kohaga, tuleb silmas pidada VangS

§ 41 lg-s 1 sätestatut, st karistuse kandmine ei tohi põhjustada rohkem kannatusi või

ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega, sh

distsiplinaarkaristuse täideviimisega.

12. Kaebaja ei ole väitnud, et kartserikamber oma suuruselt ei vastaks kehtivas õiguses

kehtestatud miinimumnõudele (VsKE § 6 lg 6 kohaselt 3 m2). Samade menetlusosalistega

haldusasjas nr 3-16-2069 on vastustaja esitanud kartserihoone plaani, millest nähtuvalt on

kamber nr 84 (milles kaebaja on kartseris karitust kandes suure osa ajast viibinud) üks

suuremtest kartserikambritest. Vaatlusel selgitas vastustaja, et kambri nr 84 suurus on umbes 8

m2 ja kartserikambris viibib kinnipeetav üksinda. Ka teised kartserikambrid jäävad vastustaja

selgituste ja viidatud plaani järgi mõõtmetelt samasse suurusjärku ja distsiplinaarkaristust

kantakse alati üksinda.

13. Kaebaja väitel ei ole kartserikambris tagatud nõuetekohane temperatuur. Määruse nr 38

punkti 7 kohaselt peab õhu temperatuur eluruumis olema optimaalne, looma inimesele hubase

soojatunde ning aitama kaasa tervisliku ja nõuetekohase sisekliima tekkimisele ja püsimisele.

Kaugküttevõrgust või hoone katlamajast köetavas eluruumis ei tohi siseõhu temperatuur

inimese pikemaajalisel ruumis viibimisel olla alla 18o C.

13.1. Vastustaja seletuste kohaselt on kartserikambrid keskküttega köetavad ning kambritesse

on paigaldatud radiaatorid, mis tagavad ühtlase temperatuuri säilimise, välistades liigniiskuse

tekkimise kambrites, kuna keskküte kuivatab õhku. Kartserihoones on kütmine korraldatud

vastavalt vajadusele, s.h köetakse hoonet vajadusel ka niiskemate ja vihmaste ilmadega. Vangla

ei ole ühegi mõõtmise käigus tuvastanud, et kartserihoones oleks nõuetele mittevastav

temperatuur esinenud.

13.2. Temperatuuri kohta kartserikambris on vastustaja esitanud kohtule mõõtmistulemused

kartserikambrite nr 79, 81 ja 84 kohta (tl 76 ja 76p), millest nähtuvad kanded ajavahemiku

06.02.2015 – 05.01.2017 kohta ning temperatuurinäit on fikseeritud vahemikus 18,6–25,6o C.

Kaebuse hõlmatud ajavahemikus on temperatuuri mõõdetud kambris nr 79 03.01.2017 (akna

juures, kell 19.2; näiduks 21,3o C) ja 05.01.2017 (akna juures kell 14.40; 19,6o C). Vastustaja

poolt esitatud mõõtmistulemused kogu nimetatud ajavahemikul puudutavad

erinevaid

8(21)

3-17-456

kartserihoone kambreid ning on tehtud erinevatel aastaaegadel ja kellaaegadel kambrite

erinevates osades. Ühelgi juhul ei ole mõõdetud temperatuuri alla 18o C ning kõrgeim mõõdetud

tulemus ei viita ülemäärasele kuumusele. Kohtul ei ole põhjust arvata, et mõõtmistulemuste

kajastamine oleks ebausaldusväärne. Samuti pole alust arvata, et temperatuur samas hoone osas

erinevates kambrites oleks oluliselt erinev (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 27.02.2017 otsus

haldusasjas nr 3-14-50770, p 12).

Vastustaja on vastuses kaebusele selgitanud, et pärast A. N.i 06.03.2017 esitatud pöördumist

seoses kambri sisekliimaga, teostas vangla mõõtmisi kambris nr 84, kus A. N. pöördumise

esitamise ajal viibis. Mõõtmise tulemusena 10.03.2017 kell 15.35 tuvastati, et kambris nr 84 oli

õhutemperatuur 21ºC (Tallinna Vangla 13.04.2017 vastus kaebaja taotlusele (tl 98) Tallinna

Vangla on vastuseks kaebaja märgukirjale (tl 154) teatanud temperatuuri mõõtmise tulemused

kambris nr 79 (20.04.2017 21oC; 21.04.2017 20oC; 22.04.2017 21oC; 23.04.2017 19,9oC).

Vastustaja on 27.04.2017 vastuses kaebaja taotlusele (tl 144) toonud välja mõõtmistulemused

ajavahemikus 20.04.2017-23.04.2017 ning selgitanud, et oluline erinevus kartserihoone

esimese ja teise korruse vahel puudub. Ka 12.02.2015 õiguskantsleri nõuniku poolt Tallinna

Vangla kambrite olmetingimuste osas läbi viidud kontrolli käigus teostatud kartserikambri nr 73

õhutemperatuuri mõõtmise tulemus oli 18,7o C.1

13.3. Kohtu poolt 03.05.2017 läbi viidud vaatluse käigus mõõdeti kaebaja juuresolekul

temperatuuri kambris nr 84 (21,8 oC) ja kambris 79 (21,1oC). Kaebaja väitis vaatluse käigus, et

temperatuur langeb öösel ning alles hiljuti oli tal öösel nii külm, et ta pidi küsima täiendavat

tekki, millest vanglaametnikud keeldusid. Ruumi temperatuuri kaebusega hõlmatud

ajavahemikel öisel ajal ei ole enam võimalik tagantjärele tõsikindlalt välja selgitada. Vastustaja

esitas 04.05.2017 täpsustava selgituse (tl 113-114), et kartserihoone kütmine öisel ajal toimub

sarnaselt päevasel ajal kütmisega – kütte väljalülitamist või plaanilist vähendamist ei toimu ega

ole vangla poolt ette nähtud. Katlamajas töötavad öövahetuses abitöölistest kinnipeetavad, kes

vastutavad küttesüsteemi toimimise ja majade soojustuse tagamise eest. Vastustaja esindaja

märkis samas, et on palunud öiseks ajaks kütet lisada, kuivõrd kaebaja väidetel on öösiti

kambrites külmem kui päevasel ajal. Teadaolevate andmete pinnalt ei ole vastustajal põhjust

järeldada, et öisel ajal toimuks kütmine erinevalt päevasest ajast, vastavasisulisi korraldusi

antud ei ole ning samuti ei ole nõutavast madalamat temperatuuri vangla poolt seni öisel ajal

tuvastatud. Kohus peab usutavaks, et öisel ajal langeb temperatuur ruumides, kuna ka välisõhu

temperatuur on üldteadaolevalt öösel reeglina madalam.

13.4. Eelneva põhjal pole alust järelduseks, et kartserikambrites, kus kaebaja on viibinud, ei

oleks täidetud temperatuurile kehtestatud nõue ning veelgi enam puudub alus arvata, et tegemist

oleks süsteemse probleemiga. Üksikjuhtumil madalam temperatuur või külmatunne ei tähenda

iseenesest veel õigusvastast kohtlemist ning võib muuhulgas olla tingitud välisõhu temperatuuri

muutustest, millele viitas ka vastustaja esindaja.

14. Kaebaja väidab kaebuses liigset niiskust kartserikambrites ja hallitust kogu kartserihoones.

Vaatlusel osaledes täpsustas kaebaja, et hallitus on esimese korruse ja duširuumi probleem.

14.1. Määruse nr 38 punkti 8 kohaselt on eluruumi siseõhu optimaalne niiskus 40-60 %.

Vastustaja esitatud mõõtmistulemuste tabeli (tl 76 ja 76p) kohaselt on ajavahemikus 06.02.2015

– 05.01.2017 vaid ühel korral kajastatud õhuniiskuse mõõtmistulemusi. Tallinna Vangla on

26.04.2015 kambris nr 79 saanud õhuniiskuse mõõtmise tulemuseks 43%, seega pigem

alammäärale lähedase tulemuse. Tallinna Vangla 13.04.2017 vastusest kaebaja taotlusele (tl 98)

selgub, et kambris nr 84 saadi 10.03.2017 kell 15:35 õhuniiskuse mõõtmise tulemuseks 29,1%.

Tallinna Ringkonnakohus on 27.02.2017. a otsuses haldusasjas nr 3-14-50770 (p 12)

1 Õiguskantsleri seisukoht nr 7-4/150212/1500742, 16.02.2015. Olmetingimused Tallinna Vanglas, lk 1.

9(21)

3-17-456

tuvastanud, et varasematel aastatel (05.11.2010–15.04.2013) oli kambris nr 84 suhteline

õhuniiskus vahemikus 24,9–44,1%, seega pigem liiga madal.

14.2. Kohus mõõtis kaebaja juuresolekul õhuniiskust kambris nr 84 (22,5-22,9 %) ja kambris

nr 79 (39 %). Tegemist on samuti pigem isegi normaalse õhuniiskuse alampiirist väiksemate

tulemustega. Kaebaja selgitas vaatlusel, et kambri nr 84 uks oli enne vaatlust avatud ja ruum

tuulutatud. Olukord on aga hoopis teine, kui inimene viibib kinnises ruumis suletud uksega.

Kohus möönab, et vaatluse ajal oli ruumi nr 79 (milles kaebaja kandis karistust ka vaatluse

läbiviimise ajal) tajutav niiskus suurem kui ruumis nr 84 ja erinevust õhuniiskuses kinnitavad

ka ülal välja toodud arvandmed. Samas oli kohtu kambrisse nr 79 sisenemisel kambri akna

õhutusava suletud (erinevalt ruumist nr 84). Eelneva põhjal pole põhjust järeldada, et kambri

liigne niiskus võiks olla pidevaks probleemiks.

14.3. Vastustaja on seisukohal, et kuna kambrites on olnud alati tagatud nõuetele vastav

temperatuur ning loodud on õhutusavad, on kambris liigniiskuse tekkimine välistatud. Vanglale

teadaolevalt ei ole kambris liigniiskusega probleeme esinenud. Juhul kui kambri

ventilatsioonisüsteem mingil põhjusel efektiivne ei ole, on kambris viibival isikul võimalus igal

ajal pöörduda vanglaametnike poole probleemi kõrvaldamiseks. Vanglale teadaolevalt ei ole A.

N. vastava probleemiga ametnike poole varasemalt pöördunud.

14.4. Eelneva põhjal ei ole alust arvata, et kartserikambrites, kus A. N. on viibinud, ei vastaks

õhuniiskuse tase ettenähtud normidele, mh ei ole alust seda ka järeldada kambri nr 81 osas,

mille kohta küll konkreetsed mõõtmistulemused puuduvad.

15. Ühestki õigusnormist ei tulene, et vangla peaks kambritingimusi (temperatuur, õhuniiskus

vms) mõõtma taadeldud mõõteriistaga või järgima mingeid muid kohustuslikke reegleid.

Riigikohus leidis viidatud haldusasjas nr 3-3-1-55-16 (p 15), et vanglas tehtavate mõõtmiste

puhul ei pea juhinduma mõõteseaduses mõõtja pädevusele ja mõõtmisvahendile kehtestatud

nõuetest. Vanglas ei pea asjakohaseid mõõtmisi tegema akrediteeritud mõõtja taadeldud

mõõteseadmega, vaid seda võib teha ka vangla administratsiooni esindaja asjakohase

vahendiga. Tegemist on tavapärase olulise tingimuse tõendamisega haldusmenetluses, mida

saab tõendada haldusmenetluse seaduse (HMS) § 38 lg-s 2 sätestatud tõendiliikidega, sest

VangS § 1¹ lg 1 järgi kohaldatakse vangistusseaduses ja selle alusel ette nähtud

haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades vangistusõiguse erisusi. Olulise

tingimuse tõendamiseks võib kasutada menetlusosalise seletusi, dokumentaalseid tõendeid,

asitõendeid, tunnistaja ütluseid, eksperdi arvamust ja mõõtevahendi kasutamisel saadud

mõõtetulemusi (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-45-11, p-d 12 ja 15). Asjaolu, et kohtule

esitatud tõendil pole märgitud mõõtmisi teinud isiku nime ja tema allkirja, ei muuda iseenesest

esitatud tõendit ühena tõendite kogumist ebausaldusväärseks.

Kohtu läbiviidud vaatlusel kasutati õhuniiskuse ja temperatuuri mõõtmiseks mõõteseadet

TES-1360A. Vangla esindaja 04.05.2017 täpsustava selgituse kohaselt on tegemist seadmega

Digital Humidity/Temperature Meter, seerianumbriga 150607668. Täpsem informatsioon

seadme kohta: https://www.tes.com.tw/en/product_detail.asp?seq=356. Kaebaja on saanud

vaatluse ajal viibida mõõtmise juures ja näitudega tutvuda ega ole vastuväiteid esitanud.

Vastustaja selgituste kohaselt teostab ta temperatuuri ja õhuniiskuse tavapärast kontrolli selleks,

et tagada nõuetekohased elutingimused kambrites ja kõrvalekallete korral vastavalt reageerida

(nt suurendada või vähendada kütet).

Eelnevat arvestades ei ole põhjust pidada Tallinna Vangla esitatud mõõtmistulemusi

kartserikambrite temperatuuri ega õhuniiskus kohta ebausaldusväärseks ega vastustaja tegevust

kartserihoones sobiva temperatuuri tagamisel õigusvastaseks.

10(21)

3-17-456

16. Kaebaja väitel on kartserikambris puudulik ventilatsioon. VangS § 45 lg 1 nõuab, et

kambris oleks tagatud elutegevuseks vajalik õhuhulk. Määruse nr 38 punkti 6 kohaselt peab

ruumis olemas kas loomulik või sundventilatsioon.

16.1. Vastustaja seletuse kohaselt on kartserikambrites õhuvahetus tagatud loomuliku

ventilatsiooni abil ning kartserihoones puudub sundventilatsioon. Vastustaja selgitusele, et

kinnipeetavatel on võimalik avada akna küljes olev õhutusava vastavalt oma soovile ning

samuti on läbi kambri ukse puuritud väikesed augud (diameetriga 1 cm), tagamaks värske õhu

efektiivsem liikuvus, on lisatud fotod, millelt nähtub nii õhutusava olemasolu (foto kambri nr

78 kohta; tl 77) kui ka ukse sisse puuritud augud kambris 78 (tl 77 pöördel). Vastustaja seletuse

kohaselt on kambris viibijal tõhusa õhuringluse saavutamine võimalik, hoides

ventilatsiooniavad vabad ja avatud. Asjakohane ei ole seejuures vastustaja selgitus (vastus

kaebusele, p 13), et ventilatsioonisüsteemi mittetoimimisel on kinnipeetaval tõhus võimalus

pöörduda vanglaametnike poole, kes korraldavad rikke kõrvaldamise esimesel võimalusel.

Pelgalt loomuliku ventilatsiooni puhul ei saa tekkida rikkeid, mida kõrvaldada. Küll aga ei saa

välistada mehhaanilisi takistusi (mh kinnipeetavate endi tekitatuid), mida on ventilatsiooni

tagamiseks võimalik kõrvaldada.

16.2. Kambri nr 84 vaatlusel ilmnes, et aken on osaliselt avatav ja kambris olev kinnipeetav

saab seda igal ajal soovi korral avada. Kambris on koridoripoolses seinas ümmargune

õhutusava väljundiga katusele (iseloomulik teise korruse kambritele) ning akna suhtes

vastasseinas asuva ukse sisse on puuritud augud (vaatluse käigus tehtud fotod tl 115-116).

Vaatluse käigus oli värske õhu juurdepääs ja õhu liikumine kambris nr 84 tajutav. Kambris nr

79 on küll avatav aken ja ukse sisse puuritud augud, kuid erinevalt kambrist nr 84 puudub seal

seina sees olev suurem õhutusava (esimese korruse kambrites ei oleks see ehitustehniliselt

võimalik). Kamber nr 79 oli vaatluse ajal tajutavalt umbsem, kuid selles oli akna õhutusava ka

vaatluse käigus kambrisse sisenemise ajal suletud.

16.3. Eelnevast saab järeldada, et kartserikambrites on tagatud ventileerimisvõimalused ning

kambris viibija saab akna õhutusava kaudu ise õhuvahetust reguleerida.

17. Kaebaja heidab ette ebapiisavat valgustust, väites, et akna ette paigutatud trellid ei

võimalda piisavalt valguse pääsu ruumi ning aken ei vasta nõuetele. Täiendavalt on kaebaja

märkinud, et päevavalguse pääsu ruumi takistab kambri nr 79 puhul akna taga olev kivimüür.

17.1. VangS § 45 lg 1 ls 2 sätestab: „Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis

kindlustab ruumi piisava valgustatuse.“ Õigusaktidest ei tulene konkreetseid numbrilisi

väärtusi, millele peab kinnipidamisasutuse kambri valgustatus vastama (vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-14-53031, p 8).

17.2. Riigikohus on leidnud otsuses haldusasjas nr 3-3-1-14-10 (p 8), et VangS § 45 lg 1

reguleerib ammendavalt nõudeid kambri aknale ja valgustusele ning selles osas ei ole

kohaldatav määrusega nr 38 kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" punkt 5 („Eluruumi

igal elu-, töö- ja magamistoal ning eraldi ruumis paikneval köögil peab olema vähemalt üks

lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumide tuulutamiseks ning tagab nende piisava

loomuliku valgustatuse. Akna ja põranda pindala suhe ei tohi olla väiksem kui 1:8“). Riigikohus

märkis samas, et VangS § 45 lg 1 sisustamisel saab siiski arvestada Euroopa Nõukogu

Ministrite Komitee soovitusega nr REC(2006)2 kinnitatud "Euroopa vanglareeglistikuga."

Euroopa Vanglareeglistiku punkti 18.2 alapunkti a kohaselt peavad aknad kõigis kohtades, kus

vangid elavad, töötavad või kogunevad, olema nii suured, et vangid saaksid normaaltingimustes ja

loomuliku valgusega lugeda või töötada ning võimaldaksid värske õhu juurdepääsu, välja

arvatud piisava konditsioneerimissüsteemi korral. Hoolimata nende soovituslikust iseloomust

on kohtupraktika pidanud vanglareeglistiku sätteid normideks, mida tuleks käsitada eesmärkide

11(21)

3-17-456

ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti

õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (viidatud otsus, p 8).

17.3. Kohtupraktikas (nt viidatud lahend haldusasjas nr 3-14-53031, p 9) on tuginedes

Vabariigi Valitsuse 14.06.2007 määrusele nr 176 (töökohale esitatavad valgustatuse nõuded),

rahvatervise seaduse § 4 p-le 11 ja erialakirjandusele leitud, et üheks elukeskkonna- ja

tervisekaitse põhinõudeks on, et ruumide valgustus ei tohi kahjustada nägemist ning peab

võimaldama töö- ja õppeülesannete täitmist. Seega peab kinnipeetava kambris olema tagatud

sellise kvaliteediga valgustatus, mis võimaldaks teha ilma silmade liigse pingutamiseta

toiminguid, mille tegemine on kambris võimalik ja lubatud.

17.4. Vastustaja selgituste kohaselt on kambrites, kus A. N.i on viibinud, olemas aken ja

kunstliku valgustuse kindlustavad valgustid, mis tagavad kogu päeva vältel piisava valguse.

Akna olemasolu üle vaidlus puudub. Kaebaja ei ole kurtnud et kambri valgustatus poleks

tagatud loomuliku ja kunstliku valgustuse koosmõjus (nagu seda näeb ette riigisisene õigus) või

et tal oleks olnud takistatud kartserikambris lugemine või igapäevaselt vajalike toimingute

tegemine. Kaebajal ei ole kohtule teadaolevalt olnud vaja täita kambris töö- ega

õppeülesandeid.

Kaebaja kinnitas vaatlusel kambri valgustustingimuste uurimisel, et tal pole etteheiteid lampide

osas ning ta ei taotle valgustugevuse mõõtmist.

17.5. Vaatlusel on ilmnenud, et kambrites nr 84 ja 79 on tagatud kunstlik valgustus. Kohus on

vaatlusel tõdenud, et kambris nr 84 on piisav valgustus. Erinev ei ole ka olukord teistes

kartserikambrites. Lambi olemasolu on näha ka kambri nt 79 fotolt (tl 78, parempoolne

foto).Vastustaja selgituste kohaselt on alates 2012. aasta detsembrikuust kõigisse Tallinna

Vangla kartserihoone kambritesse paigaldatud uued võimsamad Osram Duluxstar säästupirnid,

mis tagavad varasemast parema valgustatuse ning kartserikambrite valgustihedus tõusis

hinnanguliselt kuni 300 luksini. Näiteks Sotsiaalministri 09.01.2001 määruse nr 4 „Laste

hoolekandeasutuse tervisekaitsenõuded“ § 13 p-st 5 ja 03.04.2002 määruse nr 58

„Täiskasvanute hoolekandeasutuse tervisekaitsenõuded“ § 9 lg-st 9 tuleneb, et elu- ja

magamistubade minimaalne valgustatus peab nendes asutustes olema 200 luksi (vt ka viidatud

otsus asjas 3-14-53031, p 10).

17.6. Akende ees olevad trellid takistavad vaieldamatult mõnevõrra valguse juurdepääsu, kuid

vastustaja selgitused trellide ja akende osalise katmise vajaduse kohta on veenvad.

Vastustaja selgituste kohaselt on julgeolekukaalutlustel kartserihoone kambrite akende ette

paigaldatud trellid ning aknaid katavad metallkatted. Vastustaja märgib vastuses kaebusele, et

kahel korral 2011. aastal väljusid kinnipeetavad läbi kartserihoone kambri akende, lõhkudes

aknakatted. Seega ei pea Tallinna Vangla võimalikuks kõikide kartserihoone aknaid katvate

metallkatete eemaldamist. Julgeoleku tagamiseks tuleb vanglal välistada kinnipeetavate

omavaheline suhtlemine ja esemete üleandmine ka akende kaudu, mistõttu on akende ees

piirded, mis samas ei takista õhu liikumist ega valguse ligipääsu kambrile. Vajadust tagada

tervikuna vangla ning teiste isikute julgeolek, on kohtupraktika korduvalt pidanud ülekaalukaks

väärtuseks, mis õigustab kinnipeetavate õiguste mõistlikku piiramist (nt Riigikohtu 25.10.2012

otsus haldusasjas nr 3-3-1-28-12, p 14). Seaduses sätestamata piiranguid on lubatud kohaldada

julgeolekukaalutlustel (VangS § 41 lg 2). Julgeoleku tagamine vanglas on vanglateenistuse

ülesanne (VangS § 66 lg 2). Kohtu hinnangul ei ole julgeolekueesmärgil paigaldatud trellide

ega katetega ülemääraselt takistatud kaebaja õigust viibida piisava valgustatusega kambrites.

Kaebaja väidetud müür küll paistab kambri nr 79 aknast, kuid müür ei paikne vahetult akna ees.

Müür varjab küll mõnevõrra vaadet, kuid ei välista valguse pääsu ruumi. Ka EIK praktikast

12(21)

3-17-456

ilmneb, et kui ülerahvastatuse probleemi või ventilatsiooni/valgustuse puudusi ei ole, siis

akende kinnikatmine iseseisvalt EIÕK art 3 rikkumise künnist ei ületa2.

17.7. Seega ei pea kohus ka valgustustingimusi kartserikambrites õigusvastaseks.

18. Kaebaja väitel mõjutab kinnipidamistingimuste õiguspärasust ka tualeti olukord ja eraldava

seina puudumine, mis ei võimalda tualetti privaatselt kasutada. Samuti levib kaebuse kohaselt

kambrites tualetist lähtuv hais.

18.1. Määruse nr 38 punkti 9 kohaselt peab eluruum olema varustatud klosetiga või selle

puudumisel kloseti kasutamise võimalusega samas hoones või hoone teenindamiseks määratud

maa-alal. VSkE § 7 lg 4 p 6 järgi peab kartserikambri koosseisu kuuluma WC. Vangistusõiguse

normidest ei tulene WC tüübi ega asukoha kohta täpsemaid nõudeid. Seega ei saa nn

aasia-tüüpi tualetti pidada iseenesest õigusvastaseks ning seni on ka kohtud pidanud aasia-tüüpi

tualeti olemasolu kartserikambris aktsepteeritavaks (nt Tallinna Halduskohtu 13.05.2016 otsus

haldusasjas nr 3-15-2729, p 21-23 ja seal viidatud kohtupraktika).

18.2. Kaebaja väidab tualetist levivat haisu, mis on häiriv, arvestades, et kaebaja peab sama

ruumis viibima valdava osa ööpäeavast, sh seal ka sööma.

18.2.1. Vastustaja seletuste kohaselt on kõik WC-d varustatud haisulukuga, mille ülesandeks

on blokeerida ebameeldiva lõhna levimine tualetist. Kartseris väljastatakse kord nädalas

kinnipeetavatele tualeti puhastusvahend. Vastavalt vajadusele väljastab vangla täiendavalt

puhastusvahendit, kui kartseris viibiv kinnipeetav selleks soovi avaldab. Kaebaja kinnitas

vaatluse käigus, et puhastusvahendit antakse. Kambri üldise korra ja puhtuse tagamise kohustus

on kinnipeetaval endal ( VangS § 45 lg 2).

18.2.2. Vaatluse ajal kambris nr 84 tajutavat ebameeldivat lõhna tunda ei olnud. Küll aga levis

tualetist lähtuv väga ebameeldiv lõhn kambris nr 79. Vangla esindaja ja vaatlusel osalenud

vanglaametnik inspektor V. Noor selgitasid, et kõik tualetid on haisulukuga varustatud ning

vastasel korral tõuseks torustiku sisu üles. Kaebaja demonstreeris vaatluse käigus, et kambris nr

79 haisu vältimiseks kasutab ta tühja plastpudelit tualetiava ees. Pudeli eemaldamisel muutus

lõhn oluliselt intensiivsemaks. Kaebaja tähelepanekute kohaselt on see eelkõige esimese

korruse probleem ja lõhn muutub tugevaks, kui keegi ülakorrusel tualetti kasutab. Vaatluse

käigus on ilmnenud, et kartserihoone kambris nr 79 on probleeme tualetist lähtuva haisuga, mis

pikemaajalise talumiskohustuse puhul võib muutuda äärmiselt häirivaks. Kambris nr 84 kohus

sellist probleemi vähemalt vaatluse käigus ei tuvastanud, kuid ka kambris nr 84 juhtis kaebaja

tähelepanu tühjale plastpudelile, mille ta ise on küsinud ja mida ta on kasutanud selles kambris

haisu tõrjumiseks. Ka kaebaja ise kinnitas, et probleem on suurem esimesel korrusel paiknevas

kambris nr 79 ning tõsisem niiske ilmaga. Kohus viis vaatluse läbi kuiva päikesepaistelise

ilmaga ning isegi sellistes ilmastikutingimustes oli probleem haisuga märkimisväärselt tajutav.

18.2.3. Vastustaja on 01.06.2017 kirjalikus seisukohas (tl 159-161) täiendavalt selgitanud, et ka

vaatluse käigus oli kambris nr 79 ebameeldivat lõhna tunda üksnes juhul, kui kaebaja eemaldas

plastpudeli, mis oli äravooluavale asetatud. Kui ava on kaetud, ei teki vastustaja seletuse

kohaselt kambrisse ebameeldivat lõhna, mis seal viibivat isikut häirida saaks. Vastustaja

hinnangul ei vasta tõele kaebaja väited, et mõningatel päevadel on ebameeldiv lõhn tuntav kogu

hoones. K1 hoones viibivad lisaks kinnipeetavaile kogu päeva jooksul erinevad ametnikud,

pidevalt külastavad hoonet toidujagajad, saatjad ja vajadusel meditsiinipersonal. Kui kaebuse

esitaja väited vastaksid tõele, häiriks ebameeldiva lõhna olemasolu ka hoones töötavaid isikuid.

Sellekohane info ei vasta aga teadaolevate andmete pinnalt tõele.

Ananyev jt p 154; Neshkov jt p 237-238, Story jt p 115.

13(21)

3-17-456

18.2.4. Kohus on seisukohal, et kuigi ükski kehtiva õiguse norm ei kohusta otsesõnu vältima

ebameeldiva lõhna levikut vangla eluruumides, siis ööpäevaringselt (v.a. ühe tunni pikkune

igapäevane võimalus viibida jalutusboksis) väga ebameeldiva tualetist lähtuva lõhna mõjualas

viibimine, sh sellises olukorras söömine, ületab karistuse kandmise seisukohast vältimatult

vajaliku kannatuse VangS § 41 lg 1 mõttes ning sellises olukorras sunnitud pikaajaline viibimine

võib osutuda õigusvastaseks. Kuigi elutingimused kartseris on karistuse täideviimise olemuse

ja eesmärkide valguses põhjendamatult askeetlikumad ja piiratumad võrreldes tavakambriga, ei

ole haisu talumine kuidagi kooskõlas distsiplinaarkaristuse eesmärgiga mõjutada kinnipeetavat

õiguskuulekama käitumise suunas.

18.2.5. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-2-06 (otsuse p 14) pidanud inimväärikust alandavaks

20 päeva vältel arestikambris viibimist oludes, kus puudusid laud ja tool (kui arestikambri

kohustuslikud sisustuselemendid vangla sisekorraeeskirja järgi) ning ventilastsiooninõuete

mittejärgimise tõttu levis ruumis tualetist hais. Kohus ei pea haisu levikut leevendavaks asjaolu,

et kaebaja ise on leidnud võimaluse haisu tõrjuda äravooluava ette asetatava plastpudeliga.

Kinnipeetavate ülesandeks ei ole lahendada sanitaartehnilistest või ehituslikest puudustest

tingitud probleeme. Arvestades vanglas keelatud esemete ulatuslikku loetelu ning eriti kartseris

lubatud esemete täiendavat piiratust (VSkE § 60) puuduvad neil selleks ka mõistlikud

võimalused ning kanalisatsioonisüsteemi toimimise seisukohast on isegi ohtlik, kui kambrites

asuvad kinnipeetavad oma võimaluste piires haisu tõrjumiseks lahendusi loovad.

18.2.6. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja on haisuprobleemile kambris nt 79 korduvalt

tähelepanu pööranud (vastus kaebaja 02.03.2017 pöördumisele, tl 82; 19.04.2017 dateeritud

pöördumine, tl 100)) ning taotlenud ka tema paigutamist teise korruse kartserikambrisse

(kaebaja 20.04.2017 taotlus, tl 101). Õige on vastustaja 01.06.2017 seisukohas esitatud väide, et

kinnipeetava paigutuse üle otsustab vanglateenistus ning kinnipeetaval puudub subjektiivne

õigus nõudmaks endale meelepärase kambri tagamist (mh kinnitab seda seisukohta ka

vastustaja viidatud kohtuotsus haldusasjas nr 3-09-1168 ning õiguskirjandus3). Kohus nõustub, et

vastustajal on otsustusruum vanglasisesel paigutamisel, kuid ka seejuures tuleb

kaalutlusreegleid järgida. Praeguse vaidluse esemeks ei ole kaebaja ümberpaigutamistaotluse

rahuldamata

jätmine.

Samas

võimaldanuks

vabade

kambrite

olemasolul

kaebaja

ümberpaigutamine aga vältida talle ülemäärast negatiivset mõju (haisu talumine kambris nr 79).

Asja materjalidest ilmneb, et probleemi olemasolu ei eita ka vastustaja. Lisaks eeltoodule

ilmneb vastustaja vastusest kaebaja 19.04.2017 märgukirjale (tl 154), et vastustaja on kaebaja

pöördumise kambri nr 79 olmetingimuste kohta, milles ta muuhulgas väidab ka haisuluku

puudumist, edastanud Tallinna Vangla hooneid ja territooriumi haldava Riigi Kinnisvara AS-i

tütarettevõttele Hooldus Pluss OÜ.

18.2.7. Kaebaja on käesoleva kaebuse lahendamisel käsitatavatest ajavahemikest viibinud

kambris nr 79 09.08.2016-23.08.2016 (14 päeva) ning 19.04.-24.05.2017 ja 29.05.-15.06.2017

(kokku 54 päeva). Kohus leiab, et arvestada tuleb ka ajavahemikku, mille kestel kaebaja pidi

viibima vangistuse kandmisega paratamatult kaasnevaid kannatusi ületavates tingimustes.

Kohus on seisukohal, et õigusvastaseks tuleb pidada kinnipidamistingimusi osas, milles

kaebaja pidi taluma tualetist lähtuvat haisu kambris nr 79 kokku 54 päeva vältel 19.04.-

24.05.2017 ja 29.05.-15.06.2017. Tegemist on küllalt pika ajavahemikuga, mille vahel jäi vaid

5-päevane viibimine tavarežiimil vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu määrusele asjas nr 3-17-

533, et vajalikust ülemäärasemat negatiivset mõjutust käsitada kui õigusvastast.

18.3. Kaebaja peab õigusvastseks ka tualetti eraldava seina puudumist, mis ei taga võimalust

tualetti privaatselt kasutada. Kaebaja väitel saab valvur jälgida teda tualetti kasutamas. Üldjuhul

L. Madise jt. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, 2014, lk 52.

14(21)

3-17-456

on kohtupraktika pidanud probleemseks tualeti privaatse kasutamise mittevõimaldamist. Samas

on ka Euroopa Inimõiguste kohus leidnud, et piisava isikliku ruumi korral (kambripinda ühe

inimese kohta üle 4 m2), ei ole eraldamata WC-st hoolimata EIÕK art 3 rikkumist4.

Kartserikambris viibib kinnipeetav üksinda. VangS § 651 lg-st 1 tulenevalt tuleb kartseris

tagada kinnipeetava pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine ning kasvõi selle nõude

täitmiseks on eraldava vaheseina puudumine õigustatud. Kaebaja privaatsust ei ole, arvestades

tema viibimist kartserikambris üksinda, õigusvastaselt riivatud.

19. Kaebaja väitel on kambris närilised ja putukad. Kaebaja väitel on kambrisse korduvalt

torusid mööda sisenenud rotid. Putukate osas selgitas kaebaja vaatluse käigus, et kambris

liiguvad nn niiskuseputukad, kes on iseloomulikud niisketele ruumidele, nt vannitubadele

(ilmselt on tegemist inimesele ohtu mittekujutavate maja- või kodusoomukatega,

http://www.eestiloodus.ee/artikkel1950_1938.html). Kaebaja kinnitas vaatluse käigus, et

vanglas ei esine kirpe, lutikaid vm parasiite (vaatluse protokoll lk 8, tl 106p). Vastustaja on

selgitanud, et vangla teostab parasiitide tõrjet vastavalt vajadusele, kui kinnipeetavad vanglat

teavitavad probleemidest. Tallinna Vangla territooriumil teostab hooldus- ja remonditöid Riigi

Kinnisvara AS, kelle ülesandeks on muuhulgas korraldada parasiitide tõrjet vastavalt

vajadusele. Korralised kontrollid näriliste olemasoluks toimuvad hoonetes igakuiselt, mille

käigus vajadusel asetatakse territooriumile mürki ning likvideeritakse võimalikud praod ja

avaused, kust närilised hoonesse pääseda võiksid. Kambritesse ei ole vanglal võimalik

tõrjevahendeid (mürki) panna, kuna toksilist ainet ei ole võimalik kinnipeetavate valdusesse

anda. Kui kaebaja tuvastab konkreetse probleemi parasiitidega oma elukambris, tuleb sellest

vahetult ametnikke teavitada, et probleem operatiivselt lahendada. Tallinna Vangla

territooriumil korrapäraste tõrjetegevuste teostamine välistab vastustaja arvamuse kohaselt, et

parasiidid ja närilised saaksid püsivalt kambrites olla.

Eeltoodu võimaldab järeldada, et aeg-ajalt satub Tallinna Vanglasse ja selle kartserihoonesse

närilisi ja putukaid. Näriliste liikumist vanglahoones ei välista ka vastustaja (sh selgitused

vaatlusel), kuna tegemist on vanade hoonetega. Vastustaja selgitus veenab samas, et tegemist ei

saa olla järjepideva probleemiga. Vastustaja kirjeldatud abinõud on mõeldud nii ennetava kui

tõrjuvana ning kambris viibijal jääb alati võimalus närilise või putukate kambrisse ilmumisest

teatada, et probleem kohese lahenduse saaks. Millegagi pole tõendatud, et kaebaja oleks

pidanud viibima kambris, kus on putukad ja närilised, kelle tõrjega vangla ei tegeleks. Näriliste

või putukate juhuslik sattumine kambritesse ei ole seega tingitud vastustaja õigusvastasest

tegevusest.

20. Kaebaja peab õigusvastseks ka jalutamistingimusi kartserikaristuse kandmise ajal, väites,

et jalutusboks on väike ja rusuv ning seal puudub värske õhu ja päikesevalguse piisav

juurdepääs. VangS § 651 lg 3 ls 2 kohaselt võimaldatakse kartserisse paigutatud kinnipeetavale

tema soovil vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Sama lõike esimese lause kohaselt ei

ole kartserisse paigutatud kinnipeetaval õigust liikuda vangla territooriumil VangS §-des 8 ja

10 sätestatud korras. Vaidlust ei ole selles, et kaebajale seadusega sätestatud ulatuses

jalutusboksis viibimist poleks võimaldatud.

20.1. Vangistusseadus ega muud vangistusõiguse normid ei sätesta nõudeid kartserikaristuse

korral vabas õhus veetmise ruumi suurusele ega muid nõudeid selle sisustusele ega heakorrale.

Arvestades, et jalutusbokside suurus on vastustaja esitatud andmetel (vastus kaebusele , tl 73p)

4,4 m2 ning boksi kasutab korraga üks kinnipeetav, ei saa tingimusi pidada sedavõrd napiks, et

see tingiks õigusvastasuse.

Szafrański vs Poola, 15.12.2015, nr 17249/12 p 27.

15(21)

3-17-456

20.2. Riigikohus on 08.12.2016 otsuses asjas nr 3-3-1-55-16 (p 19) rõhutanud Tallinna Vangla

kartserikambrite jalutusvõimalusega seonduvas vaidluses, et kartserikaristust kandva

kinnipeetava vabas õhus viibimise võimalust erinormina reguleeriv VangS § 65¹ lg 3 ls 2 peab

vabas õhus viibimise all silmas viibimist väljaspool siseruume ning jalutusboksi ei tohi

kasutatavate ehituskonstruktsioonidega muuta sisuliselt siseruumiks. Viidatud lahendis käsitles

kohus olukorda, kus vaidlusalune jalutusboks oli sisuliselt muudetud siseruumiks, sest see oli

suletud nii seinte kui ka varikatusega, ehkki seinte ja varikatuse vahele jäid ligikaudu 0,5 m

kõrgused avad. Riigikohus leidis, et selliste tingimuste puhul jättis Tallinna Vangla kaebajale

õigusvastaselt tagamata nõuetekohased tingimused vabas õhus viibimiseks.

Ka kaebaja on kandnud kartserikaristust ajal, mil kartserihoone jalutusboks oli pealt

eelkirjeldatud moel kaetud, st muudetud sisuliselt siseruumiks (09.08.2016-23.08.2016).

20.3. Vastustaja pole eitanud, et aastatel 2013 -2016 (sh ka ajal, mil kaebaja kandis 14-päevast

kartserikaristust 09.08.2016-23.08.2016) oli kartseri jalutusboks varikatusega kaetud, tuues

samas esile läbiviidud muudatusi, nii seisukohtades praeguses haldusasjas kui ka vastustes

haldusasjas nr 3-16-2069 (tl 47, foto tl 53). Nagu on ka ilmnenud haldusasja nr 3-16-2069

lahendamisel (halduskohtu 17.03.2017 otsuse p 16, seni jõustumata), on kartseri jalutusboksidel

olev katus 2016. a lõpus osaliselt eemaldatud, mis tähendab, et kinnipeetavatele on kartseri

jalutusboksides tagatud välisõhu vaba juurdepääs. Vastustaja poolt kohtule nii haldusasjas nr

3-16-2069 esitatud (käesoleva asja tl 53) kui ka vaatluse käigus tehtud (tl 115) fotodelt nähtub,

et osa jalutusboksi katusest on ilma pleksiklaasist varikatteta ning jalutusboksid on pealt kaetud

võrega, millest pääseb läbi piisavalt päevavalgust.

20.4. Vaatluse käigus tuvastas kohus, et ilma katteta osa jalutusboksi katusest on küll

mõnevõrra väiksem vangla poolt varasemas menetluses väidetud poolest ulatusest ning kujutab

endast hinnanguliselt pigem 1/3 või 2/5 ulatuses katteta osa. Varasemalt esitatud fotodelt (tl 53)

ilmneb küll, et valgust läbi laskvas osas on kate katuselt pooles ulatuses eemaldatud, kuid

osaliselt katab jalutusboksi puidust läbipaistmatu osa, mis takistab nii valguse kui ka värske

õhu juurdepääsu (fotodelt läbipaistmatu osa jalutusboksi katusest ei selgu).

Varem katusele paigaldatud plastikkatete osalise eemaldamisega on siiski tagatud värske õhu

juurdepääs. Vaatlusel 03.05.2017 ilmnes, et jalutusboksis oli tuntav värske õhu juurdepääs ning

ruumi pääses päevavalgus. Täpsustuseks tuleb märkida, et tegemist oli päikesepaistelise, kuid

mitte kuuma ilmaga ning ilmastikutingimustest sõltuvalt võib olukord näiteks kuumal suvisel

ajal olla teistsugune.

20.5. Arvestades tuvastatud asjaolusid ja Riigikohtu viidatud lahendit haldusasjas nr

3-3-1-55-16 on kohus seisukohal, et Tallinna Vangla jättis kaebajale ajavahemikus

09.08.2016-23.08.2016 õigusvastaselt tagamata VangS § 65¹ lg 3 teises lauses ette nähtud

tingimused vabas õhus viibimiseks.

20.6. Alates 2017. aasta algusest kartseris viibides on kaebajal olnud juba võimalus olla värskes

õhus jalutusboksis, millelt vastustaja on varem katusele paigaldatud katted osaliselt

eemaldanud. Selliselt on tagatud värske õhu juurdepääs ning samas ka kaitse halva ilma korral

sademete eest ning võimalus viibida värskes õhus igasuguste ilmaoludega. Varikatuste osalise

eemaldamise seisukohast on oluline vastustaja märkus samade poolte vahel toimunud vaidluses

haldusasjas nr 3-16-2069 (tl 47 ja 47p), et varikatuseid on varasemalt soovinud just

kinnipeetavad ise, et saada kaitset halva ilma korral. Seega ei ole kohtu hinnangul alates katete

osalisest eemaldamisest põhjust pidada kartseri jalutusboksi võrdväärseks siseruumiga, vaid

seal on tagatud värskes õhus viibimine vastavalt VangS § 651 lg 3 ls-le 2.

16(21)

3-17-456

20.7. Mis puutub jalutusbokside heakorda, siis puhtuse hoidmine on suures osas (väidetav

sülitamine ja urineerimine) kinnipeetavate enda teha. Vaatluse hetkel olid jalutusboksid

koristatud. Vanglaametnik V. Noor selgitas, et jalutusbokse koristatakse iga päev. Kaebaja

heidab ette ka pingi puudumist jalutusboksis ning leiab, et jalutusboksi liiga väikeste mõõtude

tõttu pole seal võimalik tegelda kehakultuuriga. Sellist sisustuselementi nagu pink

vangistusõiguse normid jalutusboksi ette ei näe. Kaebajale on selgitatud (nt Tallinna

Ringkonnakohtu 05.04.2017 määrus haldusasjas nr 3-17-550), et pingi vajaduse peaks

tuvastama tervishoiutöötaja. Kui vanglaarst osutab tervishoiuteenust kinnipeetavale, tekib

vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe ning tervishoiuteenuse osutamine

toimub eraõiguslikus suhtes (Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-4-1-11, 3-3-4-1-12,

3-3-1-53-10 ja 3-3-1-69-10) ning vastavate vaidlustega on õigus pöörduda oma õiguste kaitseks

maakohtusse.

21. Kaebaja peab õigusvastaseks ka ebapiisavat pesemisvõimalust (duši kasutamise võimalust

ainult kord nädalas) ning tema sõnul puudub pesemisruumis võimalus privaatselt duši all käia,

kuna uks ei sulgu ja teised inimesed (valvurid) käivad lahtisest uksest mööda. Pesuruumis

puuduvad kaebaja väitel ka pink ja nagi, kuhu pesemise ajaks oma asju panna.

21.1. VangS § 50 lg 2 sätestab: „Vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel

võimaldatakse kinnipeetavale saun, vann või dušš.“ Vastustaja selgituste kohaselt tuleb vanglal

tagada, et kõik vanglas viibivad isikud saaksid piisava aja pesuruumis viibida ning igaühele

oleks duširuumi kasutamine võimaldatud. Lähtuvalt vangla järelevalve tagamise kohustusest

(VangS § 66) ning vangla töökorraldusest, ei ole vanglal võimalik kõigile vanglas viibivatele

isikutele pesemisvõimalust rohkem kui ühel korral nädalas käesoleval ajal tagada. Senises

kohtupraktikas (nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 31.12.2014 otsus

asjas nr 3-4-1-50-14 (p 34.1); halduskolleegiumi 16.03.2017 otsus nr 3-3-1-83-16, p-d 5.5 ja

17) on leitud, et VangS § 50 lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset

avalikku õigust tihemini dušši kasutada ning avaliku võimu kandja (vangla) ei ole kohustatud

sellesisulist toimingut tegema.

21.2. Kehtivas õiguses ei ole norme, mis näeksid ette pesuruumi kohustuslikud elemendid.

Vastustaja selgituste kohaselt on kartseri pesuruumi eesruumis pink ja seinal nagi, kuhu on

võimalik asjad pesemise ajaks panna ja see nähtub ka esitatud fotodelt (tl 78p alumine foto).

21.3. Kaebaja väidab, et pesuruumi ust pole võimalik sulgeda nii, et tagatud oleks privaatsus.

Vaatlusel selgitas vanglaametnik V. Noor, et pesemas käivad kartseris viibijad ükshaaval.

Vaatlusel ilmnes, et dušid asuvad riietusruumist eraldi, uks sulgub (kuid ei ole seestpoolt

lukustatav) ja dušš asub nö nurga taga ja duši all viibivat inimest ei ole juhuslikul möödujal

võimalik näha, isegi kui uks ei ole korralikult suletud. Vastustaja on selgitanud, et pesuruumi

ukse seestpoolt lukustamine ei ole julgeolekukaalutlustel lubatav, nt on esinenud

lõhkumisjuhtumid, millele tuleb kiiresti reageerida.

21.4. Pesuruum on fotode ja vaatluse tulemuste järgi heakorrastatud ja koristatud ning vaatluse

käigus ei olnud näha kaebaja väidetud hallitust. Kaebaja väitel on põhjalik koristamine ja

puuduste kõrvaldamine toimunud vahetult enne vaatlust. Vastustaja esindaja selgitas, et

jooksvaid remondi- ja heakorratöid tehakse vajadusel kogu aeg. Võimalikke puudusi, kui need

ka olemas olid, ei ole enam võimalik kindlaks teha. Isegi kui pesuruumi põhjalik koristamine ja

värskendamine on toimunud vaatlusel parema mulje jätmiseks, on tulemus kinnipeetavate

jaoks positiivne (paremas korras ja puhtam pesuruum) ja vastustaja on astunud samme

väidetava õigusvastsuse kõrvaldamiseks.

22. Kaebaja peab õigusvastaseks pesukausi mittevõimaldamist ja riiete kuivatamise

võimaluse puudumist. Vastustaja on selgitanud, et riiete pesemise järele puudub vajadus, kuna

17(21)

3-17-456

kartseris kannab kinnipeetav kartseririietust (VangS § 651 lg lg 2). Vangla väljastatud

kinnipeetava vanglariietuse pesemine on tasuta (Tallinna Vangla kodukord p 11.2.2). Kaebaja

väide, et hoolimata vanglariietuse kandmisest on tal vaja pesta sokke ja aluspesu (sealhulgas

pikka aluspesu), on õige ning seda vajadust kinnitas vaatlusel antud selgituses ka vastustaja

esindaja. Samuti asjaolu, et kuivatamiseks pole muud võimalust kui teha seda kambris. Kuna

tegemist on väikeste esemetega, ei saa nende kuivatamine kambris oluliselt suurendada kambri

õhuniiskust. Eelnevalt on kohus mõõtmistulemustele tuginedes jõudnud järeldusele, et

kartserikambrite niiskustase on pigem allpool normaalseks peetavat taset ja väikeste

pesuesemete kambris kuivatamine ei saa õhuniiskust kambris tõsta õigusvastaselt kõrgele.

Pesukauss kuulub keelatud esemete hulka Tallinna Vangla kodukorra p 7.1.39 järgi. Seetõttu ei

pea vastustaja vajalikuks ka pesukausi tagamist ning selle puudumist ei saa pidada

õigusvastaseks. Sellest seisukohast hoolimata on pesuruumis siiski plastnõu (ülemine foto tl

117), mida saab vajadusel kasutada ka väikeste pesuesemete pesemiseks. Vanglaametnik V.

Noore selgituse kohaselt on see anum olnud pesuruumis vähemalt viimane pool aastat, kui tema

seal töötanud on. Seega ei ole kohtu hinnangul tingimused pesuruumis õigusvastased.

23. Kaebaja väitel kostub kartserihoones päev läbi müra - mängib muusika, mis häirib ega

vasta ka kaebaja eelistustele. Kaebajal puudub võimalus seda kinni keerata.

23.1. Vastustaja selgituste kohaselt ei kostu muusika sellisel tasemel, mis häiriks igapäevaelu,

vaid kostab kambritesse pigem taustahelina. Raadio mängib, et tagada kinnipeetavatele

võimalus olla kursis päevakajaliste uudistega ning vangla kohustub raadio kuulamise

kinnipeetavatele tagama. Vangla hinnangul ei mängi muusika kartserihoones tasemel, mis

saaks kuidagi kinnipeetavate õigusi riivata või muuta vangla tegevuse õigusvastaseks.

Vastustaja viitab põhjendatult VangS § 31 lg-le 1, mis sätestab: „Vanglas võimaldatakse jälgida

raadio- ja televisioonisaateid.“ Vaieldamatult ei saa kaebaja dikteerida raadiost kostva muusika

või programmi valikut ega nõuda tema eelistuste järgimist. Vangla poolt raadiosaadete

edastamise kohustuste täitmine ei tohi aga toimuda kinnipeetavate õigusi kahjustaval moel.

23.2. Sotsiaalministri 04.03.2002 määruse nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealal,

elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“ § 8 kohaselt saab

lubatavaks piirväärtuseks pidada 80 dB. Kohtupraktika (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-17-14, p

11) kohaselt võib kauakestva mürataseme piirväärtust ületava heli sunnitud kuulamine

kahjustada kinnipeetava inimväärikust PS § 18 mõttes ja PS § 28 lõikega 1 tagatud tervist. Riik

on isikult vabadust võttes kohustatud tagama tema tervise kaitse kui olulise väärtuse, milleta ei

ole võimalik paljude teiste põhiõiguste kasutamine (vt Riigikohtu 12. detsembri 2007. a otsus

haldusasjas nr 3-3-1-70-07, p 13; Riigikohtu 10. novembri 2003. a otsus haldusasjas nr

3-3-1-65-03, p 14). Samas (p 11.1) pidas Riigikohus üldteada asjaoluks, et kauakestev tugev

soovimatu heli võib mõjutada inimese psühholoogilist heaolu ja selle kaudu tervist ning müra

võib tekitada stressi ja agressiivsust ning häirida isiku põhiõigustega kaitstud tegevusi. Müra

mõju isikule on individuaalne, sõltudes kuulmistajust, kultuuritaustast, tervislikust seisundist,

helis sisalduvast informatsioonist, ümbritsevast keskkonnast ja teistest teguritest. Riigikohus

rõhutas viidatud lahendis p-s 12 isiku tahtevabadust inimväärikuse osana ning leidis, et

mürataseme piirmäära rikkuva muusika ja raadiosaadete järjepidev kuulama sundimine ei ole

proportsionaalne inimväärikuse põhimõtte ja tervise riive.

23.3. Erinevalt viidatud kohtuasja ajendanud olukorrast ei ole praegusel juhul vastustaja

põhjendanud raadiosaadete järjepidevat edastamist mitte üksnes julgeolekukaalutluste ja

suhtlemise takistamisega, vaid ka informatsiooniõiguse tagamisega. Kaebaja ei ole väitnud, et

teda häiriks kostva muusika liiga valju tase, vaid et tegemist on pidevalt korduva sama

muusikaga ning selle kuulamine on talle peale sunnitud.

18(21)

3-17-456

Vastustaja seletuste kohaselt ei ole kaebaja varasemalt enne kohtusse kaebuse esitamist vangla

poole pöördunud taotlusega, et raadio tema igapäevaelu mingil viisil häirib. Ka kaebaja

04.04.2017 registreeritud taotlusest Tallinna Vanglale (tl 85) ilmneb, et teda häirib raadio

igapäevane mängimine, mitte selle vali helitase. Kuigi kaebaja kasutab taotluses sõna

„lõugama“, on taotlusest võimalik järeldada, et kaebaja ei ole rahul raadio kuulamise

vältimatusega ning raadiost kostuvaga sisuliselt, sest raadio kinnikeeramisele alternatiivselt

oleks ta rahul ka kanali vahetamisega.

23.4. Kohtu käsutuses ei ole helitugevuse mõõtmistulemusi kaebusega hõlmatud

ajavahemikust. Aktuaalsete mõõtmistulemust puudumisel viitas ka nt Tallinna

Ringkonnakohus 27.02.2017 otsuses haldusasjas nr 3-14-50770 (p 15) varasematele

mõõtmistulemustele kambris nr 84 (kus on suures osas viibinud ka kaebaja). Tuginedes

vastustaja väitele, et müratase kartserihoone koridoris oli 04.02.2013 ja 04.10.2014, vahemikus

55–65 dB ja kambris nr 84 45–50 dB, leidis ringkonnakohus viidatud lahendis, et sellist

mürataset ei saa pidada päevasel ajal, mil raadio mängib, lubamatult valjuks.

Kartserihoones läbi viidud vaatluse ajal ei mänginud raadio häirivalt valjusti ning kambriukse

sulgemisel ei kostnud peaaegu üldse kambrisse. Kuna kõlarid asuvad kartserihoone koridoris,

kuid kinnipeetav viibib valdava osa ajast kartserikambris, mille uks on suletud (välja arvatud

igapäevane liikumine jalutusboksi, kui ta seda soovib, ning liikumine pesuruumi kord nädalas

või muud üksikud käigud, nt arsti juurde vms), ei viibi kinnipeetav pidevalt raadioheli vahetus

mõjualas.

23.5. Eelnevast nähtuvalt pole millegagi tõendatud, et raadio kartserihoones mängiks kaebaja

õigusi rikkuvalt valjusti. Kaebaja rahulolematus edastatava programmiga ei muuda vangla

tegevust samuti õigusvastaseks. Vastustaja esindaja selgitas 04.05.2017 kirjalikus seisukohas

(tl 113-114) täiendavalt, et kartserihoones edastatavas programmis Retro FM on uudiste

vahendamine tagatud regulaarselt täistundide ajal, uudiseid vahendatakse ühtlasi

hommikuprogrammis 06:00 – 10:00, eraldi edastatakse Euroopa uudiseid (igal tööpäeval kell

10:00 ja 18:00) ja igapäevaselt kell 15:00 – 18:00 on programm, mis vahendab sõnumeid

maailmast ning täistundidel päevauudiseid (http://www.retrofm.ee/programm). Kohus nõustub

vastustajaga, et sellise programmi edastamine teenib ka kinnipeetavatele informatsiooniõiguse

tagamise eesmärki. Asjas ei ole ilmnenud, et raadio mängiks järjepidevalt kaebaja õigusi

rikkuval moel. Vaatluse ajal tuvastatud helitugevus tekitab pigem kahtluse, kas sellise valjususe

juures on tagatud kinnipeetavatele võimalus saada edastatavast raadioprogrammist

informatsiooni (nt päevauudised), kuid selle asjaolu üle vaidlust pole.

24. Eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et vastustaja tegevus on olnud õigusvastane

järgnevas:

1) vastustaja jättis õigusvastaselt ajavahemikus 09.08.2016.-23.08.2016 kartserikaristuse

kandmise ajal A.N.ile tagamata nõuetekohased tingimused vabas õhus viibimiseks;

2) kaebaja on pidanud taluma 54 päeva vältel (5-päevase vahepealse viibimisega tavarežiimil)

kambris nr 79 viibides kartserikambris asuvast lahtisest tualetinurgast lähtuvat haisu olukorras,

kus ta peab samas ruumis ka kolmel toidukorral ööpäevas sööma, samas ruumis magama ning

tema võimalused viibida väljaspool kartserikambrit on üldjuhul piiratud ühe tunni pikkuse

jalutusboksis viibimisega ööpäevas.

25. Kohus ei ole tuvastanud muid asjaolusid, mis kujutaks endast vastustaja õigusvastast

tegevust. Kohtupraktika kohaselt võivad kinnipidamistingimused sõltumata selgelt sätestatud

nõuete puudumisest siiski osutuda õigusvastaseks ja rikkuda isiku õigusi, näiteks isiku sellised

kannatused, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu

taseme.

19(21)

3-17-456

Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset

mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes peeti (Riigikohtu

3-3-1-14-10, p 9 ja viidatud lahendid). Hiljutises kohtupraktikas on Tallinna Ringkonnakohus

leidnud, et pikaajaline (järjest maksimaalselt 58 päeva) kinnipidamine Tallinna Vangla

kartserikambris tuvastatud tingimustes on õigusvastane (09.03.2017. a otsus haldusasjas nr

3-14-52649). Praegusel juhul ei ole kaebajat sedavõrd pikaajaliselt järjest Tallinna Vangla

kartserikambrites kinni peetud (vt paigutamiste kronoloogia käesoleva otsuse põhjenduste p-s

7). Kaebaja õigusvastaselt pikka kinnipidamist kartserirežiimil on aidanud ära hoida ka Tallinna

Ringkonnakohtu viidatud määrus haldusasjas nr 3-17-533 (vt eelpool otsuse p 8).

Seega on kohus seisukohal, et kaebaja kinnipidamistingimused ülejäänud osas ei ole olnud

õigusvastased. Ka Tallinna Ringkonnakohus leidis viidatud määruses haldusasjas nr 3-17-533

kambri nr 84 osas, et kartserikambri tingimused ei ole sellised, et neid saaks pidada A. N.i

inimväärikust alandavaks. Kohtud on viidatud haldusasjas (esialgse õiguskaitse taotluse

lahendamisel)

käsitlenud

selliseid

kambritingimusi

nagu

temperatuur,

õhuniiskus,

valgustustingimused ja aasia-tüüpi tualett ning tualetti eraldava vaheseina puudumine, seega

vähemas ulatuses kui praeguse kohtuasja raames on vaidlustatud.

Kaebaja ei ole eriliselt rõhutanud kinnipidamistingimuste eripära kambris nr 81 ning selles

kambris on ta kartserikaristust kandnud ka kõige lühiajalisemalt (2 päeva) ning eelnevast on

selgunud, et põhiosas on kambritingimused olnud küllalt sarnased. Kambri nr 81

temperatuurimõõtmisi kajastavad andmed (tl 76-76p) ei erine oluliselt muudest kambritest.

Seega pole alust arvata, et ka kambri nr 81 tingimused olnuks õigusvastsed.

26. Kuigi kaebaja toob 08.05.2017 avalduses välja ka tema tervisliku seisundiga seonduvad

probleemid, mõistab kohus seda kui kaebaja olukorda iseloomustavate asjaolude kirjeldust,

mitte täiendavate nõuete esitamist. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja terviseseisund ega

selle muutused ajas ei saa mõjutada hinnangut kartseritingimuste õiguspärasusele praeguses

haldusasjas. Kohtule teadaolevalt on kaebaja ka kartseris viibides saanud kasutada arsti

ettekirjutusel tema terviseseisundist tingitud erandeid. Näiteks ilmnes vaatlusel 03.05.2017, et

kaebaja on saanud arsti ettekirjutusel loa kasutada kartseris viibides päevasel ajal voodit. Kui

vangla ei võimalda kaebajale kambris või jalutusboksis tervishoiutöötaja ettekirjutuse alusel

soodustusi (nt pink jalutusboksis), saab seda otstarbekalt vaidlustada vanglale kohustamisnõuet

esitades ja vastava keeldumise korral keeldumist vaidlustades. Kuna kohtule teadaolevalt

vabanes kaebaja vanglast 15.06.2017 (vastustaja 15.06.2017 vastus kohtunõudele), puudub

sellisteks kohustamisteks eelduslikult vajadus.

27. Eelnevat arvestades rahuldab kohus kaebuse osaliselt ning tuvastab vastustaja tegevuse

õigusvastasuse eelpool otsuse põhjenduste p-s 24 määratletud ulatuses. Kuna kohus ei pea

käesolevas asjas võtma seisukohta, kas kaebajale on õigusvastaste kinnipidamistingimustega ka

kahju tekitatud, vaid sellise nõude kavatseb kaebaja esitada alles tulevikus. Sellise vaidluse

lahendamisel võetakse ka seisukoht, kas praeguses asjas õigusvastaseks tunnistatud

kinnipidamistingimused kujutasid endast väärikuse alandamist määral, mis tingib hüvitamisele

kuuluva kahju, st kas täidetud on kahju hüvitamise eeldused riigivastutuse seaduse tähenduses.

28. Kohus peab vajalikuks juhtida kaebaja tähelepanu ka menetlusosalise kohustusele käsutada

oma menetlusõigusi heauskselt, mis hõlmab ka kohustust suhtuda lugupidavalt kohtusse ja

teistesse menetlusosalistesse ning nende esindajatesse. Kaebaja 05.06.2017 avaldus sisaldab

lugupidamatut pöördumist vastustaja esindaja aadressil ja sellist ebatsensuurseid väljendeid

sisaldavat avaldust kohtule esitades väljendab kaebaja lugupidamist ka kohtumenetluse ja tema

avaldust läbivaatava kohtu suhtes ning koormab kohtumenetlust asjakohatute avalduste ja

väidetega (HKMS § 28 lg-d 1 ja 2). Kuigi kohtule on kaebajaga seotud paljudest kohtuasjadest

20(21)

3-17-456

teada tema rahaline seis ja kaebaja trahvimine ei saaks hetkel olla tõhus abinõu tema

distsiplineerimiseks, hoiatab kohus, et trahvimine ei ole välistatud, kui kohtumenetlus peaks

edasikaebe korras jätkuma ja kaebaja jätkab menetlusõiguste kuritarvitamist juba vabaduses

viibides ja sissetulekut omades.

MENETLUSKULUD

29. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja on kaebuse esitamisel menetlusabi korras riigilõivu tasumisest vabastatud, mistõttu

riigilõiv (15 eurot) jääb riigi kanda. Rohkem menetluskulude kandmist asjas ei nähtu. Kui

menetlusosalised on siiski kulusid kandnud, tuleb need ülejäänud osas jätta menetlusosaliste

enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4, § 108 lg 1 ls 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

Sirje Kaljumäe

21(21)