4-17-2838/4 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-17-2838

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

15. juuni 2017, Tallinn Väärteoasja number 4-17-2838 (2317,17,003141) Kohtunik Märt Toming Väärteoasi

M.P

kaebus Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklus-

menetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant

Kairi Palitsa 27.04.2017 otsusele nr 2317,17,003141 M.P karistamises LS § 224 lg 2 ja LS § 221 lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest LS § 224 lg 2 ja KarS § 63 lg 1 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku

ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel

lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuväline menetleja: Politseija Piirivalveameti Põhja

prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus.

Menetlusalune isik: M.P , ik XXX, elukoht: Xxxx. RESOLUTSIOON Kirjalik menetlus VTMS § 120 korras

1. Rahuldada M.P

kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politsei-

leitnant Kairi Palitsa 27.04.2017 otsusele nr 2317,17,003141 M.P

karistamises LS § 224 lg 2 ja LS § 221 lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest

LS § 224 lg 2 ja KarS § 63 lg 1 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900

eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks osaliselt, s.o määratud lisakaristuse määra osas.

2. Tühistada Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 27.04.2017

otsus nr 2317,17,003141 M.P karistamises LS § 224 lg 2 ja LS § 221 lg 1

ettenähtud väärtegude toimepanemise eest LS § 224 lg 2 ja KarS § 63 lg 1 alusel

rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel

lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks osaliselt, s.o määratud lisakaristuse määra osas.

3. Teha uus otsus, kergendades M.P-le määratud lisakaristust ning mõista

M.P-le LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 3 (kolm) kuuks. Muus osas jätta vaidlustatud otsus muutmata

2 ja tühistamata.

4. Kohaldatud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 3-kuuline

tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 3-kuulise tähtaja möödumisel.

5. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba

loovutada Maanteeametile.

6. Rahatrahv 900 eurot tuleb edasikaebe tähtaja, s.o 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavaks tegemise päevast, s.o hiljemalt 17.07.2017 tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220175066260

7. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses

kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, saadab lahendit täitmisele pöörav

asutus, antud juhul kohtuväline menetleja, kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates

kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul

alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia

kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest, s.o alates 16.06.2017 Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on

17.07.2017. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 18.07.2017.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 27.04.2017 otsusega nr 2317,17,003141

karistati M.P LS § 224 lg 2 ja LS § 221 lg 1 ettenähtud väärtegude

toimepanemise eest LS § 224 lg 2 ja KarS § 63 lg 1 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku

ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki

juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks, selles, et menetlusalune isik 08.04.2017 kell 11:52 juhtis Endla tn ja Tulika tn ristmikul, Tallinnas, mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,53 mg/l. Nimetatud

käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 69 lg 3 nõudeid ning pani toime § 224 lg 2

ettenähtud väärteo. Samuti alustas ristmiku ületamist keelava punase fooritule põledes, millega rikkus LS § 58 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 221 lg 1 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik alljärgneva kaebuse

Kaebuse esitaja väärteo otsuse motivatsiooniga ei nõustu. On nõus, et rikkumine leidis aset, kuid kahetseb seda siiralt ning teab, et on oma rikkumise eest ära teeninud karistuse.

Oma tegevuse selgituseks, kuid mitte mingil juhul õigustuseks, märgib seda, et alkoholi

tarbimine toimus rikkumisele eelneval ööl. Enne rooli istumist oli maganud mõned tunnid,

mistõttu arvas, et ei ole enam alkoholijoovet ning alkoholi sisaldus väljahingatavas õhus ei

tohiks ületada lubatud piirmäära. Samas möönab, et võisid olla teatud kahtlused, mille

kahjuks kõrvale tõrjus. Teada saades aga palju tegelikult sisaldus alkoholi väljahingatavas

õhus oli, tegi enda jaoks järeldused, et isegi väiksema kahtluse korral ei ole mõtet juhtima

asuda. Sellest tulenevalt tõesti kahetseb siiralt, et seda tegi. Endla tn ja Tulika tn ristmikul arvas, et alustas väljasõitu ristmikule kollase fooritule süttides ning lähtus seetõttu LE § 58 lgst 1, ehk tema arvates foori lubava tule ajal ristmikule sõitnuna pidi sealt kavatsetud suunas ära sõitma, sõltumata ristmikul olevate teiste fooride tuledest. Ka selles osas möönab, et tegu

3 oli tema poolse valearvestusega, kuna oleks pidanud arvestama enne ristmikule väljasõitmist asjaoluga, et Endla tn ja Tulika tn ristmik on küllaltki pika ülesõidu trajektooriga ristmik ning sellest tulenevalt ei oleks tohtinud ristmikule välja sõita ei vahetuva fooritule kollase fooritule ega ka punase fooritule korral. Ka see on temapoolne eksimus, mida kahetseb.

Selles osas on nõus sellega, et on karistuse ära teeninud ning ei vaidlusta põhikaristust, milleks on LS § 224 lg 2 alusel rahatrahv 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900.00 eurot, lähtudes

sellest, et LS § 224 lg 2 alusel määratava rahatrahvi ülemmäär on 300 trahviühikut. Seega ületab karistusena määratud rahatrahv juba iseenesest keskmist võimalikku rahatrahvimäära.

Käesoleva kaebusega vaidlustab määratud lisakaristusena määratud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 5 kuuks. Seda eelkõige lähtudes otsuse põhjendustest.

Riigikohus on oma 16. mai 2017 otsuses nr 3-1-1-18-17 p 13 märkinud, et lisakaristust nagu

põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele.

Öeldu tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning

raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest

hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel peab aga arvestama selle

kahetist iseloomu: lisakaristus ei täida üksnes süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt

ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumusvõi juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel

tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivseid kaalutlusi, ei tohi need siiski anda põhjust

kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega

Sellest tulenevalt on kontekstiväline ning seetõttu ka ekslik kohtuvälise menetleja seisukoht, et „...

Sellest põhjendusest saab järeldada seda, et põhikaristus koos lisakaristusega on eripreventsioon ning ainult see suunabki süüdlase seaduskuulekusele.

Puuduvad eelnevad rikkumised ning seetõttu ei ole menetluse esemeks olevat tegu järelikult võimalik käsitada harjumussüüteona. Samuti on otsuses märgitud kergendava asjaoluna see,

et kahetseb oma tegu. Nendel asjaoludel pole võimalik kõneleda süüdlase hoolimatust

suhtumisest toimepandud teosse. Kuna talle on etteheidetud kahte LS alast rikkumist,

vaatamata keskmisest suuremale teosüüle, siis tema arvates jäi väärteoga põhjustatud

liiklusoht siiski abstraktseks. LS § 224 lg-s 2 kirjeldatud koosseisupärase käitumise puhul

võib isiku süü olla märkimisväärselt suurem (nt siis, kui ka tegelikult põhjustatakse liiklusohtlik olukord, häiritakse või takistatakse liiklust või seatakse ohtu mõne inimese elu,

tervis, vara või keskkond). Samuti ei ole otsuse põhjendustest lähtuvalt kindlaks tehtud ka ühtegi muud asjaolu, mille põhjal saaks pidada piisavalt tõenäoliseks, et ta asuks taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima.

Olukorras, kus LS § 224 lg 2 sätestab toimepandud väärteo eest sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise ka põhikaristusena, kuid isikule on määratud keskmisest suurem rahatrahv ja

puuduvad kaalukad eripreventiivsed argumendid lisakaristuse kohaldamiseks, ületavad tema arvates talle määratud põhija lisakaristus kogumis süü suurust.

Eeltoodust tulenevalt taotleb kohtuvälise menetleja otsuse karistusena määratud lisakaristuse juhtimisõiguse äravõtmist 5 (viieks) kuuks kohaldamata jätmist.

Kuna vaidlus on lahendatav kirjalikus menetluses, siis ei soovi kohtuistungil osaleda.

Kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht

4 Kohtuväline menetleja, tutvunud esitatud kaebusega, jääb väärteoasjas tehtud otsuses toodud

seisukohtadele. M.P poolt LS § 69 lg 3 ja § 58 lg 3 nõuete rikkumised on

tõendatud väärteoasjas kogutud tõenditega, sh tunnistaja ütluste, indikaatorvahendi kasutamise protokolli, tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollija tõendusliku alkomeetri väljatrükiga.

Karistamise alused on sätestatud KarS § 56 lg-s 1, mille kohaselt on karistamise aluseks isiku

süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt

arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Käesoleval juhul pani menetlusalune isik toime ohtliku liiklusalase väärteo.

Väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu

menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Isikul tuvastati

alkoholi sisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus 0,58 milligrammi, millest arvati maha

laiendmääramatus 0,05 milligrammi liitri kohtaja tulemuseks saadi 0,53 milligrammi liitri kohta.

LS §-s 224 sätestatud väärteo eripära arvestades sõltub esmane hinnang süü suurusele isiku

organismis mõõtevahendiga kindlaks tehtud alkoholipiirmäära ületamise määrast, ehk numbrilisest näidust ja sellest tulemusest tuleneb ka süüteole antav karistusõiguslik hinnang

ehk kvalifikatsioon. Arvestades eeltoodut, võib alkoholipiirmäära ületamise keskmist määra

ületavat määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on

keskmisest suurem. Kuivõrd käesoleval juhul on menetlusalune isik toime pannud teo, mis

vastab mitmele kvalifikatsiooninormile (LS § 224 lg 2 ja LS § 221 lg 1), tuleb tema süü lugeda suureks.

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et vaidlustatud otsuses on õigesti leitud, et Kaebaja

pani väärteo toime tahtlikult. Tarvitades alkoholi, viis Kaebaja end teadlikult sellisesse

terviseseisundisse, mis on mootorsõidukijuhile keelatud. Sellise seisundi möödumise

kindlakstegemine eeldab isiku aktiivset tegevust oma terviseseisundi kontrollimisena

alkomeetri abil. Juhul, kui isik endal keelatud seisundi möödumist ei kontrolli ja asub

mootorsõidukit juhtima, tegutseb ta vähemalt kaudse tahtlusega. Kaebaja organismist leitud alkoholi kogus oli niivõrd suur, et see pidi olema täiskasvanud inimesele tuntav. Kaebuses on

Kaebaja möönnud, et tal võisid olla enne sõidukit juhtima asumist teatud kahtlused oma

kainuses, kuid ta tõrjus need kõrvale. Väärteomenetluse käigus on Kaebaja andnud

omakäelised ütlused, mille kohaselt tarvitas ta alkoholi eelneval ööl ja lõpetas tarvitamise

kella 04:00 ajal hommikul. Kaebaja organismis 08.04.2017 kell 12:15 tuvastatud

alkoholikogus (0,53 mg/l kohta, s.o

5 ühikut etanooli, ehk 50 g puhast alkoholi) ning ajavahemik, mis jäi alkoholi tarvitamise ja Kaebaja poolt juhitud sõiduki peatamise vahele (8 tundi), viitavad sellele, et Kaebaja tarvitas alkoholi suures koguses, mille tulemusel saavutas

joobe, millist täiskasvanud isik kahtlemata tugevalt tajub. Selline teadmine koosmõjus

hommikul tajutud kahtlusega oma kainuse suhtes annab aluse hinnata Kaebaja käitumise subjektiivseks tunnuseks otsese tahtluse.

Puutuvalt Kaebajale etteheidetavat LS § 58 lõikes 3 sätestatud kohustuse eiramisse on

Kaebaja kaebuses selgitanud, et arvas, et alustas väljasõitu ristmikule kollase fooritule

süttides ja lähtus LS § 58 lõikest 1, mille kohaselt peab foori lubava tule ajal ristmikule

sõitnud juht sealt kavatsetud suunas ära sõitma, sõltumata ristmikul olevate teiste fooride tuledest. Liiklusseaduse § 7 lg 1 viimses lauses on ära toodud fooritulede tähendused, mille

kohaselt: roheline tuli lubab liikuda; roheline vilkuv tuli lubab liikuda, kuid teatab peatsest kollase tule süttimisest; kollane tuli keelab liikuda, peatumiseks ettenähtud kohast tohib edasi liikuda vaid juhul, kui seal peatumine on ilma liiklust ohustamata võimatu; punane tuli keelab liikuda; samaaegselt põlevad punane ja kollane keelavad liikuda ja teatavad peatsest rohelise tule süttimisest. Eeltoodust tuleneb, et liikumist keelavad foorituled on kollane, punane ning

samaaegselt põlevad kollane ja punane foorituli. Liiklusseadusest tulenevalt puudub

5 võimalus, et mingite kindlate erandlike asjaolude esinemisel on mootorsõidukijuhile lubatud

alustada ristmiku või ülekäiguraja ületamist punase fooritule põlemise ajal, nagu seda tegi Kaebaja, ning selline käitumine ei mahu LS § 58 lõikes 1 sätestatud erandi alla.

LS § 221 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemine saab olla vaid tahtlik tegu ja seda ei ole

võimalik toime panna ettevaatamatusest. LS § 50 lg 3 p 1 sätestatu kohustab juhti valima

sõiduki sõidukiirust arvestades oma sõidukogemust, teeolusid, ilmastikutingimusi, veose

iseärasusi, liiklustihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki

eespoolse nähtavuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama.

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et eeltoodust tulenevalt lasub mootorsõiduki juhil,

lähenedes fooriga reguleeritud ülekäigurajale või ristmikule, kohustus valida sõiduki

liikumiseks selline kiirus, mis võimaldaks tal foori keelava tule süttimisel sõiduk peatada

stoppjoone või stoppjoonemärgi ees (nende puudumisel ülekäiguraja või reguleeritud

ristmiku puhul ristuva sõidutee äärel). Kuivõrd valgusfoori näol on tegemist

liikluskorraldusvahendiga, mis reguleerib liiklejate liikumist ja liiklusvoolu seismajäämist, siis on kohtuväline menetleja seisukohal, et Kaebaja pidi valgusfoorile lähenedes aimama ja pidama võimalikuks, et lubav foorituli võib vahetuda keelava fooritulega enne, kui tema poolt

juhitud sõiduk ristmiku ületamist alustab. Tulenevalt eeltoodust on kohtuväline menetleja

seisukohal, et M.P on ka LS § 221 lõikes 1 sätestatud väärteo toime pannud tahtlikult.

Karistuse määramisel tuleb lähtuda õiguskorra kaitsmise huvidest, mille alla kuulub ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks mootorsõidukijuhid, kes ei taha täita

liiklusseaduses sätestatud nõudeid korrektselt. Liiklusseaduses on sätestatud võimalus

kõrvaldada ohtliku ja hoolimatu suhtumisega juhid ajutiselt mootorsõiduki juhtimiselt.

Lisakaristuse määramise võimalus on sätestatud LS § 224 lg 3, mille kohaselt kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist järgmiselt: kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole

varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud ning kolmest kuust kuni

kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest

karistatud. Seega on lisakaristuse määramisel juba seaduses endas arvestatud sellega, et menetlusalusel isikul ei ole kehtivat samalaadset väärteokaristust.

Kohtuvälise menetleja arvates näitab Kaebaja tegu tema üleolevat suhtumist liiklusseaduses

sätestatud keeldudesse ja liiklusohutusse üldse. Taoline suhtumine on oma olemuselt hoolimatu ja ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Antud juhul peeti Kaebuse esitaja kinni seetõttu, et ta pani toime liiklusalase väärteo. Kaebuse esitaja kontrollimisel tuvastati, et

ta juhtis mootorsõidukit olles juhile keelatud terviseseisundis. Isiku poolt tahtlikust nõuete rikkumisest võib järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise.

Arvestades Kaebajal tuvastatud alkoholi sisaldust väljahingatavas õhus ja inkrimineeritud

väärteo ohtlikkust, samuti karistust kergendava asjaolu esinemist kahetsuse näol, asub

kohtuväline menetleja seisukohale, et menetlusaluse isiku karistamine rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses ning lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 5 (viieks)

kuuks on põhjendatud ja proportsionaalne isiku süü suurusega ning alused karistuse kergendamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad.

Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas:

6

Menetlusalune isik on kaebuses märkinud, et ta kohtuistungist osa võtta ei soovi. Seetõttu

leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses.

Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused.

VTMS § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29

sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas

tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest

määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada

väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid

mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS § 221 lg 1 ja § 224 lg-s 2 ettenähtud süütegude toimepanemist.

LS § 221 lg 1 sätestab vastutuse juhi poolt foori keelava tule ajal ristmikule või jalakäijate ülekäigurajale sõitmise eest. LS § 58 lg 3 sätestab, et foori või reguleerija keelava märguande korral peab juht seisma jääma stoppjoone või stoppjoonemärgi ees. Tunnistaja Timo Tohveri ülekuulamise protokolli kohaselt liikus 08.04.2017 kell 11.52 sõiduk Audi reg. nr 292 BNC üle Tulika tänava ristmiku Paldiski mnt poole punase foori tulega.

Menetlusaluse isiku ütlustest lähtuvalt alustas ta Endla tn ja Tulika tn ristmikul väljasõitu ristmikule kollase fooritule süttides, tegu oli tema poolse valearvestusega, kuna oleks pidanud arvestama enne ristmikule väljasõitmist asjaoluga, et Endla tn ja Tulika tn ristmik on küllaltki

pika ülesõidu trajektooriga ristmik ning sellest tulenevalt ei oleks tohtinud ristmikule välja sõita ei vahetuva fooritule kollase fooritule ega ka punase fooritule korral. Seega on väärtegu toime pandud teadlikult ja tahtlikult, seega kavatsetult.

LS § 58 lõikes 3 sätestatud kohustuse rikkumise kohta on kaebuses selgitanud, et ta alustas väljasõitu ristmikule kollase fooritule süttides ja lähtus LS § 58 lõikest 1, mille kohaselt peab

foori lubava tule ajal ristmikule sõitnud juht sealt kavatsetud suunas ära sõitma, sõltumata ristmikul olevate teiste fooride tuledest. Liiklusseaduse § 7 lg 1 viimses lauses on ära toodud fooritulede tähendused, mille kohaselt: roheline tuli lubab liikuda; roheline vilkuv tuli lubab liikuda, kuid teatab peatsest kollase tule süttimisest; kollane tuli keelab liikuda, peatumiseks

ettenähtud kohast tohib edasi liikuda vaid juhul, kui seal peatumine on ilma liiklust

ohustamata võimatu; punane tuli keelab liikuda; samaaegselt põlevad punane ja kollane keelavad liikuda ja teatavad peatsest rohelise tule süttimisest. Eeltoodust tuleneb, et liikumist keelavad foorituled on kollane, punane ning samaaegselt põlevad kollane ja punane foorituli.

Liiklusseadusest tulenevalt puudub võimalus, et mingite kindlate erandlike asjaolude esinemisel on mootorsõidukijuhile lubatud alustada ristmiku või ülekäiguraja ületamist punase fooritule põlemise ajal, nagu seda tegi Kaebaja, ning selline käitumine ei mahu LS § 58 lõikes

1 sätestatud erandi alla.

Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 58 lg 3 nõudeid ja pani sellega toime LS § 221 lg 1 ettenähtud väärteo.

7 LS § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 mg või kelle ühes liitris

väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg ning taolise süüteo eest on

karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki

juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib

kohtuväline menetleja või kohus kohaldada samas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist p 1 alusel kolmest kuust kuni üheksa kuuni,

kui isikut ei ole varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud ja p 2 kohaselt kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud.

Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 08.04.2017 kell 12:10 kuni 12:15 M.P seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110,

mis oli taadeldud (taatlemistunnistus nr TTRC-16-00156). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,58 mg ja 0,58 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust

+/- 0,05 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,53 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on

mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja Katre

Ulp, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse, kasutades taadeldud mõõtevahendit ning järgides seejuures mõõtemetoodikat.

LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta

mitte vähem kui 0,53 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu.

Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu

olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on

menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida ta on ka

ise tunnistanud. Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,53 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja Prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31

mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. Arvestades, et KarS § 47 lg

1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis tuleneb, et

kohtuväline menetleja on M.P-le määranud põhija lisakaristuse üle ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra.

Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo

kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,53 mg väljahingatava õhu liitri kohta, mistõttu süü suurust arvestades puudub alus ka väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on

menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS

8 § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10).

Menetlusalune isik peeti sõiduki juhtimiselt kinni ning tema väljahingatavas õhus tuvastati

alkoholisisaldus 0,53 mg/l, mis vastab kergele joobele. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt oli ta eelmisel päeval pidutsenud ning lõpetas alkoholi tarvitamise kell 4 öösel. Kohus leiab,

et sellises seisundis sõiduki juhtima asumine on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Tegemist ei ole alkoholi tarvitamise jääknähtudega, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus

jääb 0,10-0,15 mg/l piiri lähedale ja isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra väljahingatavas õhus pidas menetlusalune isik

kohtu arvates võimalikuks oma juhile keelatud seisundit nii enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt. Arvestades tuvastatud alkoholikoguse määra ja ajavahemikku alkoholi

tarvitamise lõpetamisest kinni pidamiseni, ei saanud kaebuse esitaja mitte mingil juhul

eeldada, et ta on kaine, kuivõrd tõendusliku alkomeetriga kontrollimise järgselt oli tema

täielik kainenemine võimalik alles viie tunni möödudes. Kuid sellegipoolest asus ta

mootorsõidukit juhtima ning ei kontrollinud enne sõitma asumist enda juhile lubatavat seisundit.

Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo.

Karistuse määramine

LS § 224 lg 2 ettenähtud süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni. LS § 221 lg 1 ettenähtud süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 50 trahviühikut.

Antud juhul on menetlusalune isik toime pannud kaks erinevat väärtegu, s.o LS § 224 lg 2 ja

LS § 221 lg 1 ettenähtud väärteod. Kuna need väärteod on toime pandud ühe teoga,

määratakse nende eest KarS § 63 lõike 1 kohaselt karistus LS § 224 lg 2 kui raskeimat karistust ette nägeva sätte järgi. Kohus leiab, et KarS § 63 lg 1 sätete kohaldamine on

karistuspraktikast ja seaduse mõttest tulenevalt olnud õige ja põhjendatud nagu ka karistuse määramine KarS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni alusel.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Hinnates M.P süü suurust talle LS § 224 lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo

toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul

tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,53 mg/l. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on LS § 224 lg 2 sätestatud piirmäära mõttes üle keskmise. Nagu kohus juba eelpool

leidis, siis väärtegu on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Mootorsõiduki juhtima asumine lubatud piirmäära ületavas seisundis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ise ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Lisaks ületas menetlusalune isik ristmiku keelava fooritule ajal. Seega on M.P süü hinnatav suurena.

Väärteootsusest nähtuvalt on kergendavaks asjaoluks märgitud kahetsus, kahetsust on menetlusalune isik avaldanud ka kaebuses ning kohus peab võimalikuks kergendava asjaoluga arvestada.

Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki, s.o eesmärki mõjutada isikut edaspidi hoiduma

süütegude toimepanemisest, tuleb karistuse määramisel hinnata isiku käitumist süüteole

9

eelnevalt ja sellele järgnevalt, millest saab järeldada isiku üldist õiguskuulekust või selle

puudumist. Kui vaadata väärteoasjas leiduvaid karistusregistri andmeid, siis nähtub, et kaebuse esitajat ei ole varem karistatud liiklusalaste süütegude toimepanemise eest.

Kuid karistuse määramisel tuleb lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates

kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida, mida menetlusalune isik aga ei teinud. Samuti on keelatud ristmikku ületada keelava fooritule ajal.

Kohtuväline menetleja on määranud põhikaristuse üle ettenähtud sanktsioonimäära keskmist

määra, mis menetlusaluse isiku süü suurusest ja erija üldpreventiivsetest eesmärkidest

lähtudes on kohtu hinnangul proportsionaalne. Keskmises sanktsioonimääras põhikaristust

määrata ei pea kohus võimalikuks sellepärast, et menetlusalune isik pani ühe teoga toime siiski kaks liiklusalast väärtegu ja menetlusaluse isiku süü väärtegude kogumis on suur.

Puutuvalt kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille lisakaristuse kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude

toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, karistust kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest, mida kohus on analüüsinud juba eelpool.

Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat

ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse

kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav

ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab

tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib

ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada.

Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis juhib kohus tähelepanu

ka asjaolule, et juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba LS § 224 lg 1 sätestatud piirmäära ületamise puhul. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda

ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kohus peab vajalikuks märkida ka asjaolu, et kuigi menetlusalusel isikul puudub varasem LS § 224 ettenähtud väärteo karistus, näitab juba lisakaristuse aluseks olev seadusenorm ise, s.o LS § 224 lg 3 p 1, et karistuse määras on juba arvesse võetud seda, et isikut ei ole varem sama

süüteo eest karistatud. Seega on seadusandja pidanud antud väärteo esmakordset

toimepanemist juba iseenesest niivõrd ohtlikuks, et selle eest ette näinud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuust kuni 9 kuuni.

Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute

süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt

rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu

tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse

kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Piirmäära oluline ületamine

tuleneb juba sellest, et tegemist on LS § 224 lg-ga 2, kuid juba LS § 224 lg 1 sätestatud

piirmäärade puhul on karistusena ette nähtud juhtimisõiguse äravõtmine nii põhikui lisakaristusena. Samuti oli antud juhul tegemist ka täiendava liiklusnõuete rikkumisega. Seega on lisakaristuse kohaldamise eeltingimused täidetud.

10

Kuivõrd kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik nii toime pandud väärteo

iseloomu kui ka oma teosse hoolimatu suhtumise tõttu, siis pelgalt rahaline mõjutamine ei

pruugi eripreventiivseid eesmärke täita. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest

eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama

võimaluse, et menetlusalune isik paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on

liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud ja

teadvalt liiklusnõudeid eiravad juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet.

Kuna kohtuväline menetleja on põhikaristuse juba määranud üle ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra, siis lisakaristuse puhul puudub selleks eripreventiivne vajadus. Ka asjaomane kohtupraktika on asunud seisukohale, et olukorras, kus toimepandud väärteo eest on sõiduki

juhtimisõiguse äravõtmine ette nähtud ka põhikaristusena, isikule on põhikaristusena mõistetud keskmisest kõrgem rahatrahv ning puuduvad kaalukad eripreventiivsed kaalutlused

lisakaristuse kohaldamiseks selle keskmises määras, ei saa mõistetud lisakaristuse pikkust lugeda isiku süüle vastavaks. Isikule mõistetud põhija lisakaristus peavad koosmõjus vastama isiku süüle (3-1-1-59-15). Eeltoodust tulenevalt, eelkõige arvestades asjaolu, et isikul

puuduvad varasemad liiklusalased väärteokaristused, asub kohus seisukohale, et

menetlusalusele isikule määratud lisakaristust tuleb kergendada ja vähendada seda kuni ettenähtud sanktsioonimäära alammäärani.

Kohus juhib siinkohal kaebuse esitaja tähelepanu ka KarS § 50 lg-le 2, mille kohaselt ei või

mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit

liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Antud juhul menetlusalune isik ei ole viidanud sellele asjaolule, et tal oleks liikumispuue, mis välistaks juhtimisõiguse ära võtmise. Samuti oli

menetlusalune isik teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus vajalik. Juhtimisõiguse saanud isikuna pidi ta teadma ka seda, et alkoholipiirmäära ületavas seisundis juhtimine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhivõi lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Kohus on

seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse

esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele

minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisuline

muutmine. Küll peab kohus võimalikuks kergendada menetlusalusele isikule kohtuvälise menetleja otsusega määratud lisakaristust.

Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/