4-17-2734/5 · 4-17-2734/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-17-2734

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. juuni 2017, Tallinn Väärteoasja number 4-17-2734 (2317,17,002910) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi sekretär Eda Loor Tõlk Maksim Tšurkin Väärteoasi

S.E kaitsja kaebus Põhja Prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklus- menetlustalituse juhtivspetsialisti Aivar Hirsi 21.04.2017 otsusele nr 2317,17,002910 S.E karistamises

LS 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Enel Kuiv

Menetlusalune isik: S.E, ik xxx, elukoht: Xxxx.

Kaitsja: advokaat Arina Liskmann, Advokaadibüroo A.Jakobson ja A.Jaroslavski, Liivalaia 24, Tallinn RESOLUTSIOON

1. Jätta S.E kaitsja kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialisti Aivar Hirsi

21.04.2017 otsusele nr 2317,17,002910 S.E karistamises LS 227 lg 3

ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialisti Aivar Hirsi 21.04.2017 otsus nr

2317,17,002910 S.E karistamises LS 227 lg 3 ettenähtud väärteo

toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Kui kohtuotsusele kassatsioonkaebust ei esitata, algab määratud põhikaristuse, s.o

mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 5 kuuline tähtaeg kohtuotsuse jõustumisest, so 15.07.2017 ning lõpeb 5 kuulise tähtaja möödumisel 14.12.2017.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba

loovutada Maanteeametile.

2 Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul

alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia

kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest, s.o alates 14.06.2017. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on

14.07.2017. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 15.07.2017.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas

Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse

juhtivspetsialisti Aivar Hirsi 21.04.2017 otsusega nr 2317,17,002910 karistati S.E

LS 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse

äravõtmisega 5 kuuks selles, et menetlusalune isik 02.04.2017 kell 10:05 juhtis Tallinnas

Rahumäe tee 4 juures mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 104 +/- 7 km/h, lubatud suurim sõidukiirus sellel teelõigul on 50 km/h, ületades seega suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 47 km/h, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse

Kaebuses on märgitud, et menetlusalune isik S.E esitab kaebuse kohtuvälise

menetleja otsusele, leides, et tema õigusi on rikutud ning otsuses määratud karistus on

ebaproportsionaalne isiku süüle ning kohtuväline menetleja ei ole arvestanud kergendavate

asjaoludega. S.E palub asendada juhtimisõiguse piiramine rahatrahviga või alternatiivselt vähendada juhtimisõiguse piiramist 1 kuuni. KarS § 57 lg 1 kohaselt on karistust kergendavad asjaolud puhtsüdamlik kahetsus ning süüteo toimepanemine raske isikliku olukorra mõjul. Menetlusalune isik tunnistab oma süüd ning ei vaidle vastu faktilistele asjaoludele, kuid ei ole

nõus määratud karistuse pikkusega. S.E taotleb mitte määrata väärteo eest

karistusena juhtimisõiguse äravõtmist, kuna juhtimisõiguse äravõtmine on seotud töökoha kaotusega. KarS § 57 lg 2 kohaselt karistuse kohaldamisel võib arvestada ka käesoleva paragrahvi lõikes

1 loetlemata asjaolusid. S.E palub karistuse määramisel arvestada asjaolu, et

juhtimisõiguse äravõtmisel nii pikaks ajaks kahtlemata halveneb tema elukvaliteet

märkimisväärselt, sest tal ei ole võimalik käia tööl nii pikka aega, mis omakorda viib töökaotuseni.

Kohtuväline menetleja on oma otsuses toonud välja, et menetlusalune isik on varasemalt

toime pannud mitu liiklusalast väärtegu, millede eest määratud rahatrahvid on jäetud

seadusega ettenähtud aja jooksul tasumata. S.E on tähtajaks tasumata üks liiklustrahv. Menetlusalune isik on lubanud selle trahvi täielikult tasuda lähiajal. Riigikohus on oma 20.02.2007 otsuse nr 3-1-1-99-06 punktis 14 leidnud, et Karistamise alus

sisaldub KarS §-s 56, kuid mõistetavalt tuleb karistuse kohaldamisel järgida karistusseadustiku IV peatüki esimese jao kõigis paragrahvides sätestatut. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatav isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Viimatiöeldu tähendab eelkõige keeldu hakata karistuse liigi ja määra valikul konkreetse teo asemel hindama hoopis süüdistatava varasemat elukäiku ning tema isikuomadusi üldises plaanis.

3 Kaebuse esitaja leiab, et antud juhul on kohus karistuse mõistmisel lähtunud suuremas osas just S.E varasemast elukäigust ja mitte tema süüst.

Oma 6. juuni 2014.a. otsuses nr 3-1-1-28-14 asus Riigikohus seisukohale, et Karistuse

mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine

määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning

raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav

karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allpoole sanktsiooni keskmist

määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt.

Seejuures soovib kaitsja pöörata tähelepanu sellele, et S.E vastutust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. Vastutust raskendavad asjaolud puuduvad, S.E ei vaidlusta faktilisi asjaolusid, tunnistab oma süüd, kahetseb siiralt, on

valmis vastutama ja karistust kandma. Palub asendada juhtimisõiguse ära võtmine rahatrahviga aga kui kohus leiab, et see ei ole võimalik, siis vähendada miinimumini. Tulenevalt eeltoodust S.E palub tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 21. aprilli

2017. a otsus väärteoasjas nr 2317,17,002910 karistuse osas ning teha määrus, millega

karistada S.E rahatrahviga või alternatiivselt vähendada juhtimisõiguse äravõtmine miinimumini, s.o. 1 kuu.

Kohtuistungil selgitas , et ta arvab, et karistus on liiga karm. Jääb tööta ja menetlusalune isik äriühingu tegevus jääb seisma, ei saa maksta arveid ega trahvi. Äriühing tegeleb transpordiga, seal on 5 autot, teostab reisifirmadele inimeste vedu. Sõitis välja autoteenindusest, kus auto oli remondis. Auto oli seisnud pikemat aega ja oli vaja gaasi anda. Tee oli tühi, ületas natuke

kiirust, politsei peatas. Kahetseb, enam seda ei juhtu. Sealt oli koduni 500 meetrit. Spidomeetrit ei jälginud, jälgis teed, et oleks ohutum liikuda. Öeldi, et kiirus oli 100 ringis. Pärast seda rikkumisi ei ole olnud. See toimus laupäeval või pühapäeval.

Kaitsja jäi täies ulatuses kaebuse juurde. Ei ole mitte mingil juhul õigustatud, mida tegi. Kuna isik on rikkumise toime pannud, peab olema valmis karistuseks, kuid leiab, et karistus

ei ole proportsionaalne. Viimati on karistatud 3 aastat tagasi. On asunud rahalisi karistusi täitma, käesolevaks ajaks on osa ära tasutud. On kindel töökoht, palk, mis võimaldab osade

kaupa tasuda tasumata karistusi. Tegemist oli pühapäevase hommikuga, liiklejaid eriti ei

olnud. Kuna inimesi ei kannatanud, võiks vähendada karistust. Liiklusseaduse järgi on võimalik karistada ka rahatrahviga. Kui kohus peab võimalikuks, siis mõista rahaline karistus või alternatiivselt vähendada juhiloa äravõtmise tähtaega. Suvel on turiste palju ja tööd, peab

endale ja perekonnale raha teenima. Kohtu äranägemisel vähendada juhiloa äravõtmist miinimumini, so 1 kuu.

Kohtuvälise menetleja esindaja poolt toime vaidles kaebusele vastu. S.E pandud kiiruse ületamise määr jääb LS § 227 lg 3 vahemiku keskmisesse määra. Kohtuväline menetleja on võtnud aluseks karistuse määramisel just süü suuruse. Arvestades menetlusaluse isiku karistusandmeid, siis kehtivaid karistusi peaks olema kuus ja viis karistust on tasumata.

Nendest karistustest neli on liiklusalased väärteod. Kaebuse esitaja esitas kohtule tõendid kahe karistuse tasumise kohta, kuid need on tasutud enne väärteo toimepanemist. Seejuures

on neli karistust suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest. Arvestades karistusi, mis on

kandmata, ei saa isik endale ka järeldusi teha, need ei ole teda mõjutada saanud. Kuivõrd kaebaja ei ole soovinud varasemaid karistusi ära kanda, ei jää muud võimalust kui kohaldada teistsugust karistuse liiki, juhtimisõiguse äravõtmist. Arvestades kaebaja keskmist süüd, siis süü suurusele peaks vastama ka keskmine määr, mis on kuus kuud. Kohtueelses menetluses

on tuvastatud S.E kahetsust ja selle kahetsusega on kohtuväline menetleja ka

arvestanud, vähendades alla sanktsiooni keskmist 1 kuu võrra ja mõistnud kaebajale

karistuseks varasemate iseloomustavate andmetega õiglase ja proportsionaalse karistuse. Puutuvalt töökohustuste täitmisesse, siis peab märkima, et teadmine, millist tööd teeb, oli teo

toimepanemise ajal teada. Et tagada suveperioodil töökohustuste täitmine, oleks olnud võimalik, kui ei oleks asunud sõidukit liikluses testima. Karistus, mis tema teole järgnes, oli hõlpsasti ära hoitav. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata.

4

Maakohtu seisukoht süüteokoosseisu osas

Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, kohtule edastatud väärteotoimikuga,

kohtuistungil esitatud täiendavate tõenditega, vaadanud kohtuistungil videosalvestust ning

kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused ning kaitsja ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukoha, asub alljärgnevale seisukohale.

Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused.

V™S § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29

sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas

tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest

määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada

väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid

mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

Menetlusalusele isikule inkrimineeritakse väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS §-is 227 lg-s 3 ettenähtud süüteo toimepanemist.

Kiirusmõõturi kasutamise protokollis fikseeritud andmetest nähtub, et kaebuse esitaja S.E

juhitud sõiduauto sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 02.04.2017 kell 10.05

kiirusmõõturit Stalker Dual. Kiirusmõõturi lugemi kohaselt oli menetlusaluse isiku juhitud

sõiduki sõidukiiruseks mõõdetud 104 km/h. Kuivõrd mõõtmine toimus liikuvast politseisõidukist, mille sõidukiiruseks oli 49 km/h ja mõõdeti vastutuleva sõiduki sõidukiirust,

siis arvestati mõõtmistulemuse arvestamisel vastavalt mõõtemetoodikale laiendmääramatust

+/- 7 km/h ning lõplikuks mõõtetulemuseks oli 97 km/h. Nimetatud teelõigul oli lubatud suurimaks sõidukiiruseks 50 km/h ja seega ületati suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem

kui 47 km/h võrra. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist ja kohtule esitatud

taatlustunnistusest nähtuvalt oli kiirusmõõtur taadeldud (TTRS-16/00297). Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega

on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227

lg-s 3 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 47 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 3 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja

Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirs, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning on pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses

5 väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. LS § 227 lg 3 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41 kuni 60 kilomeetrit

tunnis rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega

kuni 12 kuuni ning LS § 227 lg 5 p 2 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki

juhtimise õiguse äravõtmist 3 kuust kuni 6 kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alustel (§ 133 p 8).

Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse

isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9

mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10).

Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 47 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja menetlusaluse isiku ütlusi, et ta ületas suurimat lubatud kiirust kuna pidi remonditöökoja soovitusel kaua seisnud autoga

sõites gaasi andma, siis leiab kohus, et antud süütegu pandi toime eesmärgipäraselt ja kavatsetult. Menetlusalusel isikul oli võimalus sõita maanteele ja kiirendada sõidukit lubatud

suurima maanteekiiruseni. Menetlusalune isik eelistas aga sõidukit kiirendada koduteel ja kõik küsimused lahendada ühe korraga. Kuigi isik selgitas, et ta kiirendades spidomeetrit ei

vaadanud, sai ta üheselt aru, et ta eirab liiklusnõudeid teadlikult. Seejuures väitis menetlusalune isik ka seda, et ta jälgis liiklust, et see oleks ohutu. Seegi väide kinnitab seda, et menetlusalune isik eiras liiklusnõudeid teadlikult. Sõidukiiruste erinevus lubatu ja tegeliku vahel oli kahekordne ja selline erinevus ei saa jääda juhile märkamatuks. Kui aga juhile jääb selline kiiruste erinevus tähele panemata, on tegemist juhiga, kes ei tohiks tähelepanuvõime puudumise, seega juhile sobimatu terviseseisundi tõttu liikluses osaleda.

Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 47 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo.

Karistuse määramine

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et

menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 3 mõttes on keskmine, kuna lubatud suurimat sõidukiirust on LS § 227 lg-s 3 nimetatud vahemikku silmas pidades ületatud keskmise määra

lähedasena, s.o 47 km/h võrra. Antud väärteo eripära arvestades sõltub süü suurus isiku lubatud piirmäära ületavast sõidukiiruse ületamise määrast ehk mida rohkem lubatud suurimat

sõidukiirust ületatakse, seda suurem on ta süü ja seda suurem peab olema ka määratud

karistus. See on tuletatav juba seadusest endast, kus on sätestatud karistuse määrad

diferentseeritult vastavalt lubatud piirmäära ületamisele. Arvestades LS § 227 lg 3 piirmäärasid, milleks on 41-60 km/h, siis menetlusaluse isiku lubatud piirmäära ületamine oli

47 km/h ehk sätestatud keskmises määras. Sellest tulenevalt saab asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on keskmine, mis peaks tingima ka karistuse kohaldamise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras.

6

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu.

Väärteotoimiku materjalide kohaselt on menetlusalune isik kohtuvälises menetluses avaldanud kahetsust, mida on vaidlustatud otsusest nähtuvalt arvestatud kergendava asjaoluna ka karistuse määramisel. Kahetsust avaldas menetlusalune isik ka kaebemenetluses. Kuivõrd

kohtuväline menetleja on juba kergendava asjaoluga arvestanud, ei saa kohus kaebemenetluses uuesti sama kergendavat asjaolu karistuse proportsionaalsuse hindamisel arvestada.

Karistuse valikul tuleb lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et

isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Eripreventiivse eesmärgi

tuvastamiseks tuleb karistuse liigi ja määra määratlemisel tuvastada ka süüdlase käitumine enne süüteo toimepanemist kui ka pärast süüteo toimepanemist, hindamaks isiku allumist või allumatust õiguskorrale.

Väärteoasja materjalides leiduvast karistusregistri väljatrükist nähtuvalt on menetlusalust

isikut 24.09.2016 karistatud LKindlS § 81 ja LS § 227 lg 2 ettenähtud väärtegude

toimepanemise eest rahatrahviga 332 euro ulatuses. Rahatrahv on tasumata. Lisaks sellele

nähtub karistusregistri andmetest, et menetlusalust isikut on karistatud LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo eest 11.09.2014 rahatrahviga 200 eurot, mis on tasutud 13.03.2017. Lisaks sellele on menetlusalust isikut karistatud 19.03.2014 otsusega LS § 221 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 eurot, samuti 14.02.2014 otsusega LS § 227 lg 2

ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 120 eurot, kusjuures viimatinimetatud rahatrahvid on senini tasumata.

Ülalmärgitud andmetest tuleneb, et menetlusalust isikut on suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest korduvalt karistatud ning vaatamata kohaldatud rahatrahvidele, millistest osa

on senini tasumata, jätkab menetlusalune isik samalaadsete väärtegude toimepanemist ning

kuivõrd menetlusesemeks oleva väärteo puhul on tegemist juba LS § 227 lg 3 ettenähtud

väärteoga, saab järeldada, et menetlusaluse isiku käitumine liikluses on ajas muutunud ohtlikumaks. Kohtu arvates näitab see menetlusaluse isiku allumatust kehtestatud korrale ning tegemist ei ole enam juhusüüteoga, vaid teadva süsteemse ja ohtliku õigusvastase käitumisega

liikluses. Seega leiab kohus, et menetlusaluse isiku karistusandmed, millistest nähtuvad korduvad rahatrahvid, viitavad sellele, et rahatrahv kui karistusliik on end ammendanud, kuivõrd menetlusalune isik on jätnud määratud rahatrahvid tasumata. Kohus leiab, et kui isik, kellele on määratud korduvalt karistusena rahatrahv ja ta jätab trahvid tasumata, siis ei saa

selline karistusliik ka kuidagi mõjutada isikut edaspidi loobuma uute süütegude

toimepanemisest. Seetõttu leiab kohus, et menetlusaluse isiku suhtes tuleb kohaldada teist liiki karistust, so juhtimisõiguse äravõtmist, et sellise karistusliigiga sundida isikut loobuma uute liiklusalaste süütegude toimepanemisest ning võtta ka karistuse kandmise ajaks ära uute

liiklusalaste süütegude toimepanemise võimalus. Kohus leiab, et kuna lisaks lubatud

sõidukiiruse olulisele ületamisele on tuvastatud ka varasemate karistuste ebaefektiivsus ja

menetlusaluse isiku hoolimatu suhtumine oma teosse teo toimepanemise ajal, saab juba

eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt asuda seisukohale, et juhtimisõiguse äravõtmine põhikaristusena on põhjendatud ja ainuke kohaldatav karistuse liik.

Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates

kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele

liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda ja –ohutust tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid. Kaebuse esitaja ütluste kohaselt ta spidomeetrit ei vaadanud, vaid jälgis liiklust, et kiirendamine oleks ohutu, kuid kohus juhib siinkohal tähelepanu asjaolule, et

suurim lubatud piirkiirus kehtib ühetaoliselt iga juhi jaoks, liiklusseadus ei tee erandeid

lubatud sõidukiiruse suuruse kohta seoses sõiduki remondist toomise järgse testimise või

kiirendamisega. Seega ei ole kaebuse esitaja põhjendused ei süüd vähendavad ega

õigusvastasust välistavad, vaid vastupidi, näitavad, et menetlusalune isik ei ole aru saanud

7

oma teo ohtlikkusest ega süü suurusest. Samas lubatud suurima piirkiiruse kahekordse

ületamisega asulasisesel teel niivõrd märkimisväärses ulatuses nagu seda on 47 km/h pani

kaebuse esitaja ohtu nii tema enda kui ka kõigi teiste kaasliiklejate elu ja tervise, mis aga

näitab juhi ükskõiksust liiklusnõuete täitmisesse ja hoolimatust kõigi teiste liiklejate ning liiklusohutuse suhtes. Kaitsja küll leidis, et tegemist oli pühapäeva hommikuga ja liiklus ei olnud tihe ning keegi kannatada ei saanud, kuid kohus peab vajalikuks viidata kohtuistungil vaadatud videosalvestisele, millest nähtuvalt tuli politseiautole vastu kaks sõidukit ja nendele järgnes menetlusaluse isiku sõiduk, mis liikus kaks korda kiiremini. Ka pärast menetlusaluse

isiku sõiduki peatamist oli videosalvestustelt näha sõidukite liikumine. Seega ei olnud

tegemist tühja teega. Seejuures kehtib asulasisesel teel lubatud sõidukiirusena 50 km/h

sõltumata nädalapäevast ja kellaajast, kui just liikluskorraldusvahendiga ei ole reguleeritud teisiti. Käesoleval juhul ei ole kohtule esitatud tõendeid, et pühapäeva hommikuti oleks sellel teelõigul lubatud suurim sõidukiirus suurem kui 50 km/h. Kui aga menetlusalune isik oleks tekitanud kellelegi kahju, oleks tegemist juba liiklusõnnetusega ning menetlusalust isikut ei

oleks enam karistatud ainult lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest, vaid ka teiste

liiklusnõuete eiramise eest. Seetõttu jätab kohus viited kahju puudumisele ja pühapäeva hommikusele hõredale liiklusele tähelepanuta.

Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja

teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada

teiseliigilist põhikaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse.

Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse

liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Eeltoodud asjaoludel on kohus

seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse

äravõtmine on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes.

Seonduvalt kaebuses osutatud juhtimisõiguse vajalikkusega tehtava töö iseloomu tõttu märgib

kohus, et see on küll inimlikust aspektist vaadatuna mõistetav, kuid ei ole aluseks juhtimisõiguse ära võtmata jätmiseks. Senise kohtupraktika kohaselt ei ole töökoha kaotamise võimalus iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab

seda sõidukit liikumispuude tõttu (RK 3-1-1-26-10). Menetlusalusel isikul liikumispuude

olemasolu kohta aga kohtule andmeid esitatud ei ole. Seega kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimaliku

muutuse edaspidise töökoha valikul. Kohus peab vajalikuks märkida, et juhtimisõiguse olemasolu ei saa olla töötamise eeltingimus. Kui aga isik leiab, et temal on töö tegemine ja

sissetuleku saamine võimalik vaid juhtimisõiguse olemasolul, siis peab isik ka liikluses

käituma viisil, mis juhtimisõiguse säilimise tagab, s.o käituma liikluses õiguskuulekalt ja

liiklusnõudeid järgides, mistõttu peaks isik piisava huvi ja hoolsuse ülesnäitamisel tegema

kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku õigusvastase käitumise tõttu

liikluses ei halveneks. Menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemine aga viitab üheselt

sellele, et kaebuse esitaja suhtub nii eelmistesse juba määratud ja tasumata jäetud kui ka tulevastesse võimalikesse karistustesse kui ka enese ja teiste ohutusse ükskõikselt. Kaebuses toodud asjaolud ja menetlusaluse isiku tegelik objektiivne käitumine on omavahel vastuolus,

s.t töökoha kaotamise võimalus järjekordse liiklusalase väärteo toimepanemise tõttu ei sundinud kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt käituma.

Kohtuväline menetleja on kohaldanud kaebuse esitaja suhtes karistust alla ettenähtud

sanktsioonimäära keskmist määra, kuivõrd arvestas menetlusaluse isiku keskmise süü olemasolul karistust kergendava asjaoluga. Kohus asub seisukohale, et kohtuväline menetleja

on menetlusalusele isikule karistust kohaldades arvestanud kõiki KarS § 56 lg 1 sätestatud

nõudeid ja omaksvõetud karistuspraktikat, sh ka kaebuses viidatud riigikohtu lahendis märgitud karistuse kohaldamise põhimõtteid. Arvestatud eelmärgitud asjaolusid leiab kohus,

8

et puudub igasugune seadusest või omaksvõetud karistuspraktikast tulenev alus esitatud kaebuse rahuldamiseks ja kohtuvälise menetleja määratud karistuse kergendamiseks.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või

tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/