3-17-833/9 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Maili Lokk, Tanel Saar Määruse tegemise aeg ja koht

13. juuni 2017, Tartu Haldusasja number 3-17-833 Haldusasi N kaebus Tallinna Vangla 11. aprilli 2017. a vaideotsuse nr 5-15/17/108-2 tühistamiseks ja Tallinna Vangla kohustamiseks tagama kaebajale kartseris päevasel ajal voodi. Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 15. mai 2017. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus N määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja N Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON

1. Jätta N määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta Tartu Halduskohtu 15. mai 2017. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4) ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. N esitas 13. veebruaril 2017. a Tallinna Vanglale taotluse, milles soovis endale voodi ja voodivarustuse väljastamist, kuivõrd ta on viibinud kartseris juba üle 15 ööpäeva järjest ja ta selg ja jalg valutavad. Tallinna Vangla meditsiiniosakonna juhataja 15. märtsi 2017. a vastusega nr 5- 8/17/3564-2 jättis Ni taotluse rahuldamata, kuna puudub meditsiiniline näidustus kartserikambris lamamisrežiimi määramiseks.

2. Tallinna Vanglas registreeriti 20. märtsil 2017 Ni vaie meditsiiniosakonna juhataja 15. märtsi 2017. a vastusele. Tallinna Vangla 11. aprilli 2017. a vaideotsusega nr 5-15/17/108-2 jäeti Ni 20. märtsi 2017. a vaie rahuldamata. Tallinna Vangla meditsiiniosakond on Ni tervist korduvalt hinnanud ning tervisest tulenevat vajadust kartseris ööpäevaringseks lavatsi ja voodiriiete kasutamiseks ei ole tuvastatud. Vaide esitaja ei viibi enam Tallinna Vanglas ja kodukorra regulatsioon enam talle mõju ei avalda, mistõttu pole võimalik taotleda preventiivse ettekirjutuse tegemist.

3. Tartu Halduskohtusse saabus 19. aprillil 2017. a Ni määruskaebusena pealkirjastatud kaebus Tallinna Vangla 11. aprilli 2017. a vaideotsuse peale. Kaebaja märgib, et viibib Tartu Vanglas ajutiselt ning talle on kartser määratud kuni 15. juunini 2017. a. Kaebaja väitel on alates

22. märtsist 2017. a tema raviloos olemas näidustused voodi ja voodivarustuse väljastamiseks. Kaebaja palub kohustada Tallinna Vanglat tegema/tagama taotluses ja vaides soovitu ning tühistada vaideotsus. Kaebaja märgib, et kaebuse eesmärk on preventiivne. Koos kaebusega esitas kaebaja taotluse riigilõivust vabastamiseks.

4. Tartu Halduskohus tagastas 15. mai 2017. a määrusega Ni kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kaebaja on esitanud nõuded tühistada Tallinna Vangla 11. aprilli 2017. a vaideotsus nr 5-15/17/108-2 ja kohustada Tallinna Vanglat tagama kaebajale kartseris päevasel ajal voodi. Kohtule edastatud kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtub, et otsus kaebajale kartseris päevasel ajal voodi näidustamiseks tehti arsti poolt 22. märtsil 2017. a, mis on pärast vangla keelduva otsuse tegemist. Seega ei saanudki Tallinna Vangla 15. märtsil 2017. a kaebaja vastavat taotlust lahendades teisiti otsustada ning kaebajale kartserisse päevasel ajal voodit ja voodivarustust lubada. Antud juhul on Ni kohustamiskaebus halduskohtule esitatud eesmärgiga ennetada olukorda, kus Tallinna Vangla ei võimalda ka edaspidi kaebajale kartserikambris viibides ööpäevaringselt voodi ja voodivarustuse kasutamist. Kohtu hinnangul puudub käesoleval juhul alus kahelda, et kui kaebaja paigutatakse Tartu Vanglast tagasi Tallinna Vanglasse, siis Tallinna Vangla võiks ka edaspidi keelduda kaebajale kartseris voodi ja voodivarustuse võimaldamisest, kui vastav arsti näidustus on olemas. Kohus leiab, et Nil puudub antud juhul ilmselgelt kaebeõigus kohustamiskaebuse esitamiseks. Lisaks kohustamisnõudele on kaebaja esitanud nõude ka Tallinna Vangla 11. aprilli 2017. a vaideotsuse tühistamiseks. Kuna kohustamisnõude osas puudub kaebajal ilmselgelt kaebeõigus ning kohtule ei nähtu, et kaebaja subjektiivseid õigusi oleks vaideotsusega eraldiseisvalt rikutud, siis ei ole kohtu hinnangul põhjendatud vaideotsuse eraldiseisev vaidlustamine HKMS § 45 lg 4 alusel. Kuna kaebus kuulub tervikuna tagastamisele, siis jätab kohus kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks menetlemata.

5. N esitas Tartu Halduskohtu 19. mail 2017. a määrusele määruskaebuse, milles märgib, et jääb kõigi varem kohtule esitatud taotluste juurde ning palub kaebus menetlusse võtta.

6. Tartu Halduskohus vabastas 26. mai 2017. a määrusega Ni riigilõivu tasumisest määruskaebuse esitamisel ja võttis Ni määruskaebuse Tartu Halduskohtu

15. mai 2017. a määruse peale menetlusse, jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle koos materjalidega Tartu Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 15. mai 2017. a määruses esitatud seisukohtadega ega pea neid vajalikuks korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Määruskaebuses ei ole esitatud väiteid, mis annaks alust määruskaebuse rahuldamiseks. Ringkonnakohus märgib selgitavalt järgmist.

8. Halduskohus tagastas kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, mille kohaselt võib kohus kaebuse tagastada selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades et tema faktilised väited on tõendatud. Määruskaebusmenetluses on vaidluse all üksnes küsimus, kas halduskohus on kaebuse õigesti HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastanud. Tegemist on kohtu kaalutlusõigust võimaldava normiga, mis võimaldab kohtul nii ennatlikult esitatud kui ka eduväljavaadeteta kaebused tagastada. Riigikohus on selgitanud, et Põhiseaduse § 15 lg 1 esimesest lausest tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See aga ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Seda põhiõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise õiguse mõningane kitsendamine on õiguskindluse ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks vajalik (RKHKo 3. september 2007, 3-3-1-40-07, p 11).

Halduskohus on selgitanud, et vangla keelduva otsuse tegemisel puudus kaebajal näidustus voodi väljastamiseks, mistõttu ei saanud vangla teha teistsugust otsust. Kaebajal puudub kaebeõigus preventiivse kohustamiskaebuse esitamiseks, kuna puudub reaalne oht, et meditsiinilise näidustuse olemasolul, pärast tagasipöördumist Tallinna Vanglasse võiks vastustaja teha taas samasuguse keelduva otsuse. Teisisõnu, pärast Tallinna Vangla arsti 22. märtsi 2017. a otsust kartseris voodi päevasel ajal näidustatuse kohta kujunenud olukorras ei ole vastustaja teinud kaebusega kaitstavat kaebaja õigust riivavat otsust ning puudub alus eeldada kaebaja õigust rikkuva otsuse tegemist tulevikus. Vastupidi, kaebaja on kaebusega taotletava eesmärgi saavutanud, mistõttu on ära langenud kaebeõiguse alus – kaebaja subjektiivse õiguse väidetav rikkumine. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus seega kaebuse õigesti tagastanud ja seda ammendavalt põhjendanud.

9. Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

15. mai 2017. a määrus muutmata.

Madis Ernits

Maili Lokk

Tanel Saar /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/