3-2-1-51-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-51-17

Määruse kuupäev

Tartu, 7. juuni 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Malle Seppik

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Ilo kaebus kohtutäituri Hille Kudu

15. veebruari 2016. a otsuse peale täiteasjas

nr 035/2011/1310

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. veebruari 2017 määrus

tsiviilasjas nr 2-16-2929

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi Ilo määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja (võlgnik) Aktsiaselts Ilo, lepinguline esindaja

vandeadvokaat Enno Heringson

Puudutatud isik (kohtutäitur) Tallinna kohtutäitur Hille Kudu,

lepinguline esindaja vandeadvokaat Kenno Vilippus

Puudutatud isik (sissenõudja) Eesti Vabariik (Maksu- ja

Tolliameti kaudu)

Asja läbivaatamise kuupäev

15. mai 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta tsiviilasjas nr 2-16-2929 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 14. veebruari 2017 määrus

muutmata, arvestades ka Riigikohtu määruse põhjendusi.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Aktsiaseltsi Ilo kanda. Menetluskulude puudumise

tõttu jätta nende suurus kindlaks määramata.

4. Arvata määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts Ilo (võlgnik, avaldaja) esitas 23. veebruaril 2016 Harju Maakohtule kaebuse

kohtutäituri Hille Kudu (kohtutäitur) 15. veebruari 2016. a otsuse peale täiteasjas nr 035/2011/1310.

Kaebuse kohaselt olid võlgnik ja Maksu- ja Tolliamet (sissenõudja) sõlminud hüpoteegi seadmise

lepingud, millega võlgnik koormas endale kuuluva kinnisasja mõttelise osa hüpoteekidega

sissenõudja kasuks. Hüpoteegid tagasid sissenõudja nõudeid Aktsiaseltsi Iloprint (pankrotis) vastu.

Kohtutäitur algatas 16. juunil 2011 sissenõudja täitmisavalduse alusel võlgniku vastu täitemenetluse

229 352 euro 81 sendi sissenõudmiseks hüpoteegi arvel. Samal päeval tegi kohtutäitur tasu

väljamõistmise otsuse, millega otsustas ILO AS-ilt nõuda täitemenetluse alustamise tasu 19 eurot

16 senti (käibemaksuga) ja kohtutäituri põhitasu 19 940 eurot 40 senti (käibemaksuga). Hiljem

selgus, et nõude summa oli täitmisavalduses ekslikult märgitud ning tegelikuks sissenõutavaks

summaks oli 221 448 eurot 47 senti. Aktsiaseltsi Iloprint (pankrotis) ja sissenõudja vahel oli vaidlus

määratud maksusummade üle, mistõttu võlgnik esitas sissenõudja vastu hagi sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks (tsiviilasi nr 2-11-30601) ning taotles hagi tagamise korras täitemenetluse peatamist.

Harju Maakohus peatas 1. juuli 2011. a määrusega täitemenetluse. 5. juulil 2011. a tegi kohtutäitur

täitemenetluse peatamise otsuse.

2014. a lõpuks oli sissenõudja nõude jääk 89 563 eurot 31 senti. Kuivõrd Faktum Grupp OÜ soovis

teha võlgniku kinnistuga tehingu, siis tasus ta 28. novembril 2014 sissenõudjale võlgnevuse jäägi.

4. detsembril 2014 teavitas sissenõudja kohtutäiturit nõude tasumisest. 23. detsembril 2014 tasus

võlgnik kohtutäituri ametialasele arvelduskontole 19 959 eurot 56 senti ning kohtutäituri sama päeva

avalduse alusel vabastati võlgniku kinnisasi aresti alt.

15. jaanuaril 2015 muutis kohtutäitur esialgset kohtutäituri tasu väljamõistmise otsust ja määras, et

võlgnikul tuleb tasuda kohtutäituri põhitasu 19 266 eurot 1 sent (käibemaksuga), kohtutäituri

deposiidikontolt tuleb tagastada võlgnikule 674 eurot 39 senti ning 19 285 eurot 17 senti tuleb

deponeerida kuni tsiviilasjas nr 2-11-30601 tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Kohtutäituri selle

otsuse tühistas Harju Maakohus 26. veebruari 2015. a määrusega tsiviilasjas nr 2-15-1132,

kohustades kohtutäiturit kohtutäituri tasu küsimuse proportsionaalsuse põhimõttest lähtudes uuesti

otsustama. Lahend on jõustunud.

15. veebruaril 2016 tegi kohtutäitur uue otsuse, millega muutis esialgset kohtutäituri tasu

väljamõistmise otsust, märkides, et võlgnikul tuleb tasuda kohtutäituri põhitasu 14 556 eurot 50 senti

(käibemaksuga). Lisaks määras kohtutäitur, et tema ametikontol olev summa 19 285 eurot 17 senti

tuleb deponeerida kuni tsiviilasjas nr 2-11-30601 tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Võlgnik taotleb

viimase kohtutäituri otsuse tervikuna tühistamist. Võlgnik ei ole täitemenetluses sissenõudjale või

kohtutäiturile tagatud võla katteks mingeid summasid tasunud. Sissenõudja taotles menetluse

lõpetamist olukorras, kus kohtutäitur oli juba menetlustoiminguid teinud. Seega peab kohtutäituri

seaduse (KTS) § 41 lg 2 järgi maksma kohtutäituri tasu sissenõudja. Kuivõrd põhinõue on rahuldatud

ja hüpoteek kustutati tingimusel, et kohtutäituri tasu deponeeritakse kohtutäituri kontol, siis saab

deponeeritud summat kasutada üksnes kohtutäituri tasu katteks. Seega võiks kohtutäitur teoreetiliselt

kinni pidada vaid 14 556 eurot 50 senti.

2. Kohtutäitur vaidles võlgniku kaebusele vastu. Vaidlustatud otsuses tasu määramisel arvestas täitur

täitemenetluses võlgnevuse rahuldamise ulatusega (kolmas isik tasus avaldaja eest võlgnevuse

89 563 eurot 31 senti otse sissenõudjale ja põhivõlgnik tasus 77 704 eurot 7 senti tasaarvestuse teel),

lähtudes proportsionaalsuse põhimõttest. Nõude rahuldamiseks makstu on tasutud täitemenetluses,

mistõttu selle alusel tasu arvestamine ei ole seadusega vastuolus. Kohtutäituri ametikontol

19 285 euro 17 sendi deponeerimine on põhjendatud. Hüpoteegiga tagatud nõude täitmisel lisatakse

nõudele kohtutäituri tasu, mida kohtutäituril ei ole õigust nõuda eraldi hüpoteegiga tagatud nõude

täitmisest.

3. Sissenõudja palus jätta kaebuse läbi vaatamata, sest kaebusega ei ole võimalik avaldaja soovitavat

eesmärki saavutada. Sissenõudja teade nõude rahuldamise kohta ei ole täitemenetluse lõpetamise

avaldus. Kohtutäituri kontole deponeeritud summa asendab kinnisasjale seatud hüpoteeki ja tagab

sissenõudja nõudeid. Aktsiaseltsi Iloprint vastu on sissenõudjal endiselt nõue, mida varem tagas

võlgniku kinnisasjale seatud hüpoteek.

4. Harju Maakohus rahuldas 1. augusti 2016. a määrusega võlgniku kaebuse osaliselt. Maakohus

tühistas kohtutäituri 15. veebruari 2016. a otsuse osas, millega on kindlaks määratud kohtutäituri

põhitasu 14 556 eurot 50 senti (käibemaksuga), ja 16. jaanuari 2011. a kohtutäituri tasu

väljamõistmise otsuse osas, millega on kindlaks määratud kohtutäituri põhitasu suurus. Maakohus

jättis kaebuse läbi vaatamata osas, milles võlgnik palus anda kohtutäiturile selged juhised asja uueks

lahendamiseks.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole kohtutäituri otsus seadusega vastuolus osas, milles

kohtutäituri põhitasu maksma kohustatud isikuks on märgitud võlgnik. Kuivõrd kolmas isik tasus

sissenõudjale jääkvõlgnevuse ja sissenõudja tasaarvestas oma nõude osaliselt Aktsiaseltsi Iloprint

tagastusnõuetega, siis oli sissenõudja nõue osaliselt rahuldatud muul viisil kui kohtutäituri otsese

tegevuse tulemusel. Samas oli kohtutäitur teinud täitetoiminguid võla sissenõudmiseks. Kohtutäiturile

tuleks tasu maksta KTS § 41 lg 2 järgi vähendatud ulatuses. Täitemenetluse lõpetamise taotlemine ei

ole KTS § 41 lg 2 kohaldamiseks vajalik. Täitetoimikust ei nähtu sissenõudja nõusolekut täitekulude

kandmiseks. Kohtutäituril on võimalik täitekulude nõue rahuldada tema ametikontol deponeeritud

19 285 euro 17 sendi arvel. Seega on täitemenetluse lõpetamise korral KTS § 41 lg 2 kohaselt

kohustatud kohtutäituri tasu maksma võlgnik.

Vaidlustatud otsusega määratud põhitasu suurus ei ole õige. Samas ei ole kaebuse lahendamisel

võimalik hinnata, millise suurusega põhitasu oleks õige. Täitemenetlust ei ole lõpetatud, see on

peatatud. Ei ole teada, kas kohtutäitur jätkab pärast hagi tagamise lõppemist Aktsiaseltsi Iloprint

võlgnevuse sissenõudmiseks täitemenetlust või loeb nõude sissenõudja 4. detsembri 2014. a teate

järgi täidetuks ja lõpetab täitemenetluse. Kui kohtutäitur jätkab täitemenetlust ja tema otsese tegevuse

tulemusel nõue rahuldatakse osaliselt või tervikuna, on kohtutäituril õigus saada põhitasu, võttes

arvesse sundtäitmisele esitatud nõude ja sissenõutud summa suurust. Sissenõutud summaks ei saa

lugeda nõude rahuldamist, mis ei ole toimunud kohtutäituri otsese tegevuse tulemusel. Kohtutäituri

otsese tegevuse tulemusel nõude rahuldamiseks ei loeta nt võlgnevuse otse sissenõudjale tasumist

(sh kolmanda isiku poolt) ja nõude lõppemist tasaarvestamise või refinantseerimisega. Kohtulahendi

tegemise hetkeks ei ole kohtutäituri otsese tegevuse tulemusel nõuet rahuldatud. Kohtutäitur on

vaidlustatud otsuses valesti arvestanud kohtutäituri põhitasu kolmanda isiku tasutud summa alusel.

Kui täitemenetluse lõpetamise ajaks ei ole kohtutäituri otsese tegevuse tulemusel nõuet osaliselt või

tervikuna rahuldatud, tuleb kohtutäituri tasu kindlaks määrata KTS § 41 lg 2 alusel. Viidatud sätte

järgi tuleb lugeda sisse nõudmata jäänud summaks sissenõudja nõude summa, mille osas ei ole nõude

rahuldamist toimunud. KTS § 41 lg 2 tähenduses on nõude rahuldamiseks ka võlgnevuse otse

sissenõudjale tasumine (sh kolmanda isiku poolt) või nõude lõppemine tasaarvestusega.

Täitemenetluse lõpetamisel on kohtutäitur kohustatud tegema otsuse kohtutäituri põhitasu suuruse

kindlaksmääramiseks.

Kehtivas õiguses ei ole sätet, mille järgi deponeeritakse kohtutäituri kontol täitemenetluse kulude

hüvitamiseks mõeldud raha. Võlgniku kohtutäituri ametikontole makstud 19 285 eurot 17 senti tuleb

lugeda täitemenetluse kulude hüvitamise nõude täitmiseks. Kui täitemenetluse kulude hüvitamise

nõuet ei teki või see langeb ära, tuleb makstud summa võlgnikule tagastada. Kuivõrd täitemenetluse

kulude hüvitamise nõude suurust ei ole kindlaks määratud, ei ole võimalik määrata kindlaks, millises

ulatuses tuleb kohtutäituri ametialasele kontole makstud summa võlgnikule tagastada.

Kohtutäituri otsus jääb tühistamata osas, millega kohtutäituri põhitasu maksma kohustatud isikuks on

määratud võlgnik ning kohtutäituri ametikontol olev summa on deponeeritud kuni kohtulahendi

jõustumiseni tsiviilasjas nr 2-11-30601.

Sissenõudja saab nõudeid rahuldada üksnes hüpoteegieseme võõrandamisel saadud raha või võlgniku

poolt sissenõudja nõude rahuldamiseks tasutud raha arvel. Täitemenetluse kulude hüvitamiseks

makstud summat ei saa lugeda hüpoteeki asendavaks garantiiks või muuks tagatiseks sissenõudja

kasuks. Täitemenetluse kulude katteks tasutud summa arvel sissenõudja nõude rahuldamine oleks

seadusega vastuolus.

5. Võlgnik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse osaliselt

tühistada ja täiendada määrust selliselt, et tühistatakse kohtutäituri otsus täies ulatuses, sh

tuvastatakse kohtutäituri kohustus tagastada võlgnikule õigusvastaselt deponeeritud 19 285 eurot

17 senti. Võlgnik palus jätta määruse muutmata osas, millega maakohus tühistas kohtutäituri otsuse

põhitasu summa osas.

Kohtutäitur ja sissenõudja vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 14. veebruari 2017. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu määruse lõppjärelduse muutmata, arvestades ringkonnakohtu määruse põhjendusi.

Menetluskulud jättis ringkonnakohus võlgniku kanda.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on maakohus võlgniku kaebuse kohtutäituri otsuse

peale ekslikult läbi vaadanud osas, milles võlgnik taotles kohtutäituri otsuse tühistamist täitekulusid

tasuma kohustatud isiku osas. Võlgnik esitas kohtutäituri 15. jaanuari 2015. a otsuse peale kaebuse,

milles ta vaidlustas kohtutäituri otsuse nii täitekulude suuruse kui ka neid tasuma kohustatud isiku

osas. Maakohus rahuldas tsiviilasjas nr 2-15-1132 võlgniku kaebuse osaliselt ja tühistas kohtutäituri

15. jaanuari 2015. a otsuse, kohustades kohtutäiturit uuesti otsustama kohtutäituri tasu küsimuse,

lähtudes proportsionaalsuse põhimõttest. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei nõustunud kohus

võlgniku seisukohaga, mille kohaselt peab täitekulud tasuma sissenõudja. Võlgnik vaidlustas

maakohtu määruse üksnes menetluskulude jaotuse osas. Määrus on jõustunud. Seega jäi täitekulusid

tasuma kohustatud isiku kohta kohtutäituri otsus jõusse.

Kohtutäituri ametialasel kontol raha deponeerimine ei olnud ebaseaduslik. Kuigi täitemenetluse

seadustik (TMS) ei näe ette võimalust täitekulude katteks raha hoiustada, ei anna kaebuses esitatud

väited alust lugeda deposiiti makstud raha kasutamist täitekulude katmiseks ebaseaduslikuks. Võlgnik

on vaidlusaluse summa kandnud kohtutäituri deposiiti vabatahtlikult hüpoteegi asendamiseks,

pidades mh silmas võimalust, et sellest kaetakse täitemenetluse kulud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Võlgnik palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määruse täielikult ja maakohtu määruse

osaliselt, täiendades viimast selliselt, et kohtutäituri 15. veebruari 2016. a otsus tühistatakse täies

ulatuses, sh tuvastatakse kohtutäituri kohustus tagastada võlgnikule õigusvastaselt deponeeritud

19 285 eurot 17 senti. Menetluskulud palub võlgnik jätta täies ulatuses kohtutäituri kanda.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt leidis ringkonnakohus vääralt, et maakohus on võlgniku

kaebuse kohtutäituri otsuse peale ekslikult läbi vaadanud täitekulusid tasuma kohustatud isiku osas.

Täitekulusid tasuma kohustatud isiku küsimus ei ole lahendatud ega vastav kohtutäituri otsus

jõustunud. Tsiviilasjas nr 2-15-1132 tehtud lahendi resolutsioonis ei määratud kindlaks täitekulusid

tasuma kohustatud isikut. Maakohtu määruse resolutsioon rahuldas võlgnikku, kuivõrd maakohus

tühistas kohtutäituri otsuse täies ulatuses. Pooltele on siduv üksnes lahendi resolutsioon. Määruse

põhjendused ei mõjuta poolte õigusi ega kohustusi ning ei ole resolutsioonita vaidlustatavad.

Määruskaebuse aluseks saab olla vaid selline väidetav rikkumine, mis tooks kaasa otsuse

resolutsiooni muutmise. Lisaks on kohtud jätnud arvestamata pärast tsiviilasjas nr 2-15-1132 tehtud

kohtulahendit oluliselt täpsustunud Riigikohtu praktika vaidlusalustes küsimustes.

Kohtutäituri nõudmisel täitemenetluse kulude hüvitamiseks raha deponeerimine on õigusvastane.

Maakohus ei põhjendanud, miks tuleks seadusliku aluseta makstud summa lugeda täituri tasu nõude

täitmiseks. Ringkonnakohus võlgniku määruskaebuses esitatud väidetele ei vastanud. Õigusliku

aluseta makstud summa tuleb tagastada. Võlgnik pidas algusest peale deposiidi maksmise nõuet

ebaseaduslikuks, kuid tasus selle siiski, et hoida ära veel suuremat kahju, mida kinnistu jätkuv

arestimine kaasa tooks. Lisaks on maakohus kaevatava kohtumäärusega kõik täitekulude

kindlaksmääramise otsused tühistatud - nii kohtutäituri 15. veebruari 2016 otsus kui ka kohtutäituri

16. jaanuari 2011 otsus kohtutäituri tasu väljamõistmise kohta. Jääb arusaamatuks, millise

täitemenetluse kulude hüvitamise nõude täitmiseks luges kohus makstud summa deponeerimist.

Kuivõrd täitedokumendiks oli hüpoteegileping, siis tuli täituri tasunõue rahuldada kinnistu arvel või

pidi seda KTS § 41 lg 2 järgi tegema sissenõudja. Võlgniku muule varale ei saa sissenõuet

täitekulude saamiseks pöörata. Õigusliku aluseta deponeeritud 19 285 eurot 17 senti on võlgniku

muuks varaks, mille arvel tasunõuet rahuldada ei saa. Kui sissenõudja nõudeid ei saa deponeeritud

summa arvel rahuldada, siis ei ole võimalik selle arvel ka täituri tasunõuet rahuldada.

Kohtud on ebaõigesti jõudnud järeldusele, et täituri tasu peaks tasuma võlgnik. Maakohus on leidnud,

et kohaldada tuleb KTS § 41 lg-t 2, kuid tegemist ei ole sellise erandiga, mille korral on kohtutäituri

tasu maksma kohustatud sissenõudja. Maakohtu hinnangu aluseks on asjaolu, et võlgnik on maksnud

vaidlusaluse summa deposiiti. Kuivõrd deposiidi nõudmine oli ebaseaduslik ning tuleb võlgnikule

tagastada, siis peab täitekulud tasuma sissenõudja. Täitur on vara aresti alt vabastanud ja tal puudub

muu võimalus oma tasunõuet võlgniku vara arvel rahuldada. KTS § 41 lg 2 kohaldamiseks piisab

sissenõudja teatest võla tasumise kohta.

8. Kohtutäitur ja sissenõudja vaidlevad määruskaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määrust tühistada.

Kolleegium täpsustab ringkonnakohtu määruse põhjendusi, kuid ringkonnakohtu määruse

resolutsioon jääb muutmata. Määruskaebus jääb rahuldamata.

10. Kolleegium selgitab esiteks, mis on praeguse vaidluse ja määruskaebemenetluse ese (I) ja kes on

kohtutäituri põhitasu maksma kohustatud isik (II), käsitleb seejärel deponeerimise põhjendatust (III)

ning teeb lõpuks menetluslikud otsustused (IV).

I

11. Vaidlusaluses täiteasjas on kohtutäitur teinud kolm otsust kohtutäituri tasu väljamõistmise kohta:

· 16. juuni 2011 otsus, millega kohtutäitur otsustas nõuda ILO AS-ilt täitemenetluse alustamise

tasu 19 eurot 16 senti (käibemaksuga) ja kohtutäituri põhitasu 19 940 eurot 40 senti

(käibemaksuga); (kohtutäitur on oma 15. jaanuari 2015 ja 15. veebruari 2016 otsustes ning

maakohus määruse resolutsioonis eksinud selle otsuse kuupäevaga, kui on märkinud selleks

valesti 16. jaanuari 2011);

· 15. jaanuari 2015 otsus, millega kohtutäitur otsustas muuta oma varasemat kohtutäituri tasu

väljamõistmise otsust selliselt, et ILO AS tasub kohtutäituri põhitasu 19 266 eurot 1 sendi

(käibemaksuga), kohtutäituri deposiidikontolt tuleb tagastada ILO AS-ile 674 eurot 39 senti

ning 19 285 eurot 17 senti tuleb deponeerida kohtutäituri ametikontol kuni tsiviilasjas

nr 2-11-30601 tehtava kohtulahendi jõustumiseni; selle otsuse tühistas maakohus

26. veebruari 2015. a määrusega tsiviilasjas nr 2-15-1132, kohtumäärus on jõustunud;

· 15. veebruari 2016 otsus, millega kohtutäitur otsustas muuta varasemat kohtutäituri tasu

väljamõistmise otsust.

12. Praeguses asjas vaidlustatud 15. veebruari 2016. a otsuses tegi kohtutäitur kaks otsustust:

· muutis esialgset kohtutäituri tasu väljamõistmise otsust selliselt, et võlgnikul tuleb maksta

kohtutäituri põhitasu 14 556 eurot 50 senti (käibemaksuga);

· määras, et kohtutäituri ametikontol olev summa 19 285 eurot 17 senti tuleb deponeerida kuni

tsiviilasjas nr 2-11-30601 tehtava kohtulahendi jõustumiseni.

Maakohus tühistas 15. veebruari 2016 otsuse põhitasu suuruse kindlaksmääramise osas ja ka

kohtutäituri esialgse tasu väljamõistmise otsuse (märkides selle kuupäevaks 16. juuni 2011 asemel

ekslikult 16. jaanuari 2011). Kuivõrd ükski menetlusosaline ei vaidlustanud maakohtu määrust osas,

millega maakohus kohtutäituri otsused tühistas, siis jõustus maakohtu määrus selles osas

(TsMS § 456 lg 4 teine lause) ega ole enam vaidluse all.

13. Võlgnik taotleb määruskaebuses, et kohtutäituri 15. veebruari 2016. a otsus tühistataks täies

ulatuses, s.o tuvastataks, et võlgnikul ei ole kohtutäituri tasu maksmise kohustust (tasu peaks maksma

sissenõudja) ning kohtutäituril on kohustus tagastada võlgnikule õigusvastaselt deponeeritud

19 285 eurot 17 senti.

14. Kassatsiooniastmes vaidlevad menetlusosalised mh selle üle, kas võlgnik saab vaidlustada

kohtutäituri 15. veebruari 2016 otsust osas, mis puudutab täitekulusid tasuma kohustatud isikut, või

oli see küsimus lahendatud juba tsiviilasjas nr 2-15-1132 tehtud maakohtu 26. veebruari 2015. a

määrusega.

Ringkonnakohus leidis, et maakohtul ei olnud alust praeguses tsiviilasjas hinnata, kes on kohtutäituri

põhitasu maksma kohustatud isik. Ringkonnakohtu arvates jäi täitekulusid tasuma kohustatud isiku

osas kohtutäituri otsus jõusse, kuivõrd maakohus kohustas tsiviilasjas nr 2-15-1132 kohtutäiturit

uuesti otsustama kohtutäituri tasu küsimus, lähtudes proportsionaalsuse põhimõttest, ning maakohtu

otsuse põhjenduste kohaselt ei nõustunud kohus võlgniku seisukohaga, et täitekulud peab tasuma

sissenõudja. Kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga ei nõustu.

15. TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles

lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei

tulene teisiti. Pooltele toob õiguslikud tagajärjed kaasa üksnes kohtuotsuse resolutsioon. Kuna

kohtuotsuse põhjendav osa iseseisvalt poolte õigusi ja kohustusi ei mõjuta, ei ole kohtuotsus

vaidlustatav otsuse resolutsiooni peale kaebust esitamata (vt ka Riigikohtu 31. oktoobri 2007. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-88-07, p 14; 7. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-09, p 16; 13. aprilli

2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-181-15, p 58).

Tsiviilasja materjalidest nähtub, et võlgnik esitas sama täiteasja raames kohtutäituri 15. jaanuari 2015

otsuse peale kaebuse, mille alusel maakohus tühistas kohtutäituri otsuse (tsiviilasi nr 2-15-1132).

Maakohtu määruse resolutsioonist ei nähtu, et kohtutäituri 15. jaanuari 2015 otsus oleks tühistatud

osaliselt. Maakohtu lahendi põhjendustes esitatud seisukohad ei loonud pooltele õigusi ega kohustusi

ega olnud TsMS § 457 lg 1 mõttes kohustuslikud. Seega ei oleks võlgnikul olnud ka võimalust

vaidlustada maakohtu määruse põhjendust osas, millega ta ei nõustunud.

Lisaks vaidlustab võlgnik praeguses tsiviilasjas uut, 15. veebruaril 2016 tehtud kohtutäituri otsust,

mis oli selle tegemisest alates kohtutäituri põhitasu nõudmise aluseks. Seega sai maakohus võlgniku

määruskaebuse alusel kontrollida, kas kohtutäituri vaidlustatud otsuses on kohtutäituri tasu maksma

kohustatud isik õigesti määratud.

II

16. Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud, mida kumbki pool ei ole kassatsiooniastmes

määruskaebemenetluses vaidlustanud:

· 4. detsembril 2014 teavitas sissenõudja täiturit, et täitmisel oleva nõude on 28. novembril

2014 täitnud täitemenetluse väliselt kolmas isik;

· 23. detsembril 2014 kandis võlgnik kohtutäituri deposiidikontole 19 959 eurot 56 senti;

· kohtutäituri 23. detsembri 2014 avalduse alusel kustutati võlgnikule kuuluvale kinnisasjale

seatud keelumärge vara aresti alt vabastamise tõttu;

· 15. jaanuaril 2015 tegi kohtutäitur kohtutäituri põhitasu määramise kohta otsuse, mille

maakohus tühistas; kohus kohustas täiturit uuesti otsustama täituri tasu küsimuse, lähtudes

proportsionaalsuse põhimõttest;

· 15. veebruaril 2016 tegi kohtutäitur otsuse, mille kohaselt tuleb võlgnikul tasuda täituri

põhitasu kokku 14 556 eurot 50 senti, lisaks tuleb kohtutäituri ametikontol olev summa

19 285 eurot 17 senti deponeerida kuni tsiviilasjas nr 2-11-30601 tehtava kohtulahendi

jõustumiseni;

· 12. augustil 2016 kustutati täitedokumendiks olnud hüpoteegilepingute alusel

kinnistusraamatusse kantud hüpoteegid;

· täitemenetlust ei ole lõpetatud.

17. Pooled vaidlevad selle üle, kas kohtutäituri tasu maksma kohustatud isikuks oli praegusel juhul

võlgnik või KTS § 41 lg 2 alusel sissenõudja.

18. KTS § 41 lg 2 kohaselt, kui sissenõudja taotleb täitemenetluse lõpetamist enne nõude täielikku

sissenõudmist kohtutäituri poolt ning kohtutäitur on nõude sissenõudmiseks teinud täitetoiminguid,

maksab sissenõudja menetluse alustamise tasu ja pool menetluse põhitasust, arvestatuna sisse

nõudmata jäänud summalt.

Riigikohus on selgitanud, et KTS § 41 lg 2 reguleerib kohtutäituri tasu vähendatud suuruses

arvutamist olukorras, mil kohtutäitur on jõudnud täitemenetluses teha täitetoiminguid, kuid

täitemenetlus sissenõudja nõude osas tuleks lõpetada kas selle nõude rahuldamise tõttu võla

sissenõudjale otse tasumise järel või kui sissenõudja soovib muul põhjusel täitemenetlusest loobuda

(Riigikohtu 1. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-16, p 10). KTS § 41 lg-t 2 kohaldatakse

muu hulgas juhul, kui võlgnikule vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaeg on möödunud, kohtutäitur

on teinud võla sissenõudmiseks täitetoiminguid ja sissenõudja nõue on rahuldatud muul viisil kui

kohtutäituri otsese tegevuse tulemusel, st sel teel, et võlgnik või kolmas isik maksab võla otse

sissenõudjale (vt KTS § 41 lg-s 2 sätestatud kohtutäituri tasu vähendatud ulatuse kohaldamise

juhtude kohta Riigikohtu 1. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-16, p 13). Kui võlg tasutakse

otse sissenõudjale, ei ole KTS § 41 lg 2 kohaldamiseks vaja sissenõudja avaldust täitemenetluse

lõpetamiseks (vt Riigikohtu 16. detsembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15, p 13) ning

piisab sissenõudja teatest võla tasumise kohta (Riigikohtu 15. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-

1-32-16, p 14).

19. Samas on Riigikohus selgitanud, et KTS § 41 lg 2 sõnastuse kohaselt on KTS § 41 lg 2 eelduste

täidetuse korral kohtutäituri tasu maksmise kohustatud subjekt sissenõudja, kuigi sissenõudjale sellise

kohustuse panek ei ole vähemalt üldjuhul täitemenetluse ning kohtutäituri tasu maksmise üldise

loogikaga kooskõlas. Täitetoimingute tegemise on põhjustanud üldjuhul võlgniku tegevusetus võla

tasumisel. Kui kohtutäitur on olnud sunnitud tegema mitmeid täitetoiminguid, ei ole vähemalt

üldjuhul õige jätta kohtutäituri tasu lõplikult sissenõudja kanda (Riigikohtu 1. juuni 2016. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-36-16, p-d 12, 15). Sissenõudja on kohtutäituri tasu maksma kohustatud

subjektiks vaid erandlikel juhtudel. Selliseks erandlikuks juhuks võib Riigikohtu hinnangul olla

eelkõige olukord, kui täitemenetlust alustati hüpoteegilepingu alusel, kohtutäitur on enne tasunõude

rahuldamist võlgniku vara aresti alt vabastanud ning kohtutäituril puudub muu võimalus oma

tasunõuet võlgniku (muu) vara arvel rahuldada (kui täitedokumendiks on asjaõiguslik dokument,

mille korral ei ole täitemenetluse võlgnik kohustatud tasuma raha, vaid peab taluma oma vara

müümist teise isiku võla katteks). Kui kohtutäitur ei ole vara aresti alt vabastanud, on kohtutäituril

võimalik oma tasunõude täitmiseks pöörata sissenõue võlgniku varale ning seega ei ole alust

kohustada vähendatud põhitasu maksma sissenõudjat (Riigikohtu 1. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-36-16, p-d 15-17; 15. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-16, p 16).

20. Võlgnik on seisukohal, et kuivõrd vara on aresti alt vabastatud ning kohtutäituril puudub alus

rahuldada tasunõue ka muu võlgniku vara arvel, siis on täituritasu maksma kohustatud isikuks

sissenõudja.

Iseenesest on õige, et kui kohtutäitur ei ole võlgniku kinnistu arvel sisse nõudnud kohtutäituri tasu, ei

saa vähemalt hüpoteegilepingust täitedokumendi korral kohtutäitur oma tasunõude rahuldamiseks

võlgniku muule varale sissenõuet pöörata. Kuivõrd hüpoteegi alusel korraldatud sundtäitmisel ei teki

isiklikke nõudeid kinnisasja omaniku vastu, ei saa ka sellest menetlusest tuleneva täituritasu nõuet

pöörata kinnisasja omaniku muule varale kui hüpoteegiga koormatud kinnisasjale hüpoteegisumma

ulatuses, st täituri tasu ja kulude otsus ei ole täitedokumendiks kinnisasja omaniku muu vara suhtes

(Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 47).

21. Võlgnik on aga jätnud tähelepanuta, et praegusel juhul ei ole tegemist kohtutäituri tasunõude

rahuldamisega võlgniku muu vara arvel.

Olukorras, kus sissenõudja on kohtutäiturile teatanud, et tema täitmisel olnud nõue on rahuldatud, jäi

täitmisele kohtutäituri tasu nõue. Täituritasu otsus annab ka täiturile TMS § 2 lg 1 p 16 järgi

täitedokumendi võlgniku suhtes (Riigikohtu 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15,

p 27). Kohtutäituril ei ole vähemalt üldjuhul põhjust lõpetada täitemenetlust enne, kui rahuldatud on

ka kohtutäituri tasunõue, sest sissenõudja nõue TMS § 48 lg 1 p 2 tähenduses hõlmab ka täituri

tasunõuet (vt Riigikohtu 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p 29). Täituri

tasunõue täidetakse üldjuhul samas täitemenetluses (Riigikohtu 15. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-32-16, p 17). Samuti on sissenõudjal õigus nõuda, et täitemenetlust ei lõpetataks TMS § 48

lg 1 p 2 alusel seni, kuni võlgnik on KTS § 41 lg 2 järgsed summad tasunud (Riigikohtu 15. juuni

2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-16, p 18). Kui võlgnik ei oleks tasunud täiturile nõutud

kohtutäituri tasu, oleks täituril olnud alus keelduda menetlust lõpetamast ja kinnisasja arestist

vabastamast, kuni tema tasunõue on rahuldatud (vt ka Riigikohtu 7. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-167-10, p 14).

Praegusel juhul ei lõpetanud kohtutäitur täitemenetlust pärast sissenõudjalt nõude tasumise kohta

teate saamist. Kuivõrd kohtutäituri tasunõue oli rahuldamata, siis oli täitemenetluse lõpetamata

jätmine ka põhjendatud.

22. Kohtutäituril tekkis õigus nõuda võlgnikult kohtutäituri tasu maksmist ajal, mil täitur ei olnud

veel vara aresti alt vabastanud.

Kui täidetakse hüpoteegilepingut, siis on kohtutäituril õigus rahuldada täitekulude nõue hüpoteegi

arvel (vt Riigikohtu 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p 28). See tähendab, et

kohtutäitur oleks võinud hüpoteegi realiseerida ning kinnisasja vaatamata sissenõudja võlgnevuse

kustutamisele oma tasunõude täitmiseks maha müüa. Sarnaselt põhivõlaga võib võlgnevuse

tagamiseks hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik aga maksta võlgniku asemel täituritasu ise

(vt Riigikohtu 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p 34). Praegusel juhul tasus

võlgnik kohtutäituri ametialasele arvelduskontole summa, mis vastas kohtutäituri põhitasule, mille

täitur oli arvutanud, lähtudes täitmisele esitatud nõude suurusest. Kohtutäitur vabastas kinnisasja

aresti alt alles pärast seda, kui võlgnik oli maksnud kohtutäituri tasu tema ametikontole. Maakohus

leidis seega õigesti, et kohtutäituri ametikontole makstud summa tuleb lugeda täitemenetluse kulude

hüvitamise nõude täitmiseks (maakohtu määruse p 9).

Eelnevast tulenevalt ei olnud praegusel juhul tegemist erandliku olukorraga, mil kohtutäituri tasu

maksma kohustatud isikuks KTS § 41 lg 2 järgi peaks olema sissenõudja. Kuivõrd hüpoteek asendus

võlgniku makstud rahaga, siis ei ole tasunõude täitmiseks sissenõuet pööratud võlgniku muule

isiklikule varale. Kohtutäitur ja kohtud on õigesti leidnud, et tuvastatud asjaoludel oli täituritasu

maksmiseks kohustatud isikuks võlgnik. Samas on täitur õigesti viidanud, et kohtutäituri tasu

maksma kohustatud isik võib muutuda võlgniku sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

rahuldamise tulemusel.

III

23. Praeguses asjas oli võlgnik rahasumma, mille täitur oma ametialasel arvelduskontol deponeeris,

maksnud täiturile kohtutäituri tasu otsuses märgitud suuruses, et saavutada hüpoteegiga koormatud

kinnisasja vabastamine aresti alt. Eespool on kolleegium põhjendanud, et kui võlgnik ei oleks

kohtutäiturile tasu maksnud, ei oleks täitur kinnisasja arestist vabastanud (vt määruse p 21). Võlgnik

on kinnitanud, et maksis kohtutäiturile tema nõutud tasu põhjusel, et see oli kinnisasja arestist

vabastamise tingimuseks. Tasutud rahasumma saab niisugustel asjaoludel lugeda kohtutäiturile

makstud tasuks ja seda hinnangut ei mõjuta võlgniku väide, et tegelikult ta ei soovinud kohtutäiturile

tasu maksta. Põhjendamatu on võlgniku väide, nagu oleks see raha makstud täiturile õigusliku

aluseta. Samas ei välista see makstud raha või selle osa võlgnikule tagastamist juhul, kui asjaolud

muutuvad (vt otsuse p-d 22 ja 24).

24. Kohtutäitur deponeeris täituritasuna makstud rahasumma. Kohtutäitur põhjendas võlgniku

makstud täitekulude deponeerimist sellega, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi (tsiviilasi

nr 2-11-30601) rahuldamise korral kannab täitekulud sissenõudja ning sel juhul tuleb deposiiti

kantud summa võlgnikule tagastada (I kd, tl-d 34, 95). Maakohus leidis lisaks, et kuivõrd

täitemenetluse kulude hüvitamise nõude suurust ei ole kindlaks määratud, ei ole võimalik määrata

kindlaks, millises ulatuses tuleb kohtutäituri ametialasele kontole makstud raha tagastada (maakohtu

määruse p 9). Ringkonnakohus nõustus selle seisukohaga.

TMS ei sisalda sätteid täituritasu deponeerimise kohta. Samas ei kahjusta kohtutäituri otsustus

kohtutäituri tasu deponeerimise kohta iseenesest võlgniku huve. Võlgniku makstud täituritasu on

kohtutäituri valduses ja võlgniku jaoks ei ole oluline, millisel ametikontol täitur seda raha hoiab. Kas

ja milline osa võlgniku makstud rahast tuleb võlgnikule tagastada, sõltub kohtutäituri uuest

kohtutäituri tasu kohta tehtavast otsusest. Täitur on põhjendatult pidanud vajalikuks ära oodata

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kohta tehtud kohtuotsuse jõustumine, kuivõrd see võib

mõjutada kohtutäituri tasu maksma kohustatud isikut. Seejärel tuleb aga kohtutäituril maksmisele

kuuluv kohtutäituri põhitasu kindlaks määrata. Kui kohtutäituri tasu peab kandma võlgnik

(vt määruse p 22) ja põhjendatud põhitasu on väiksem kui võlgniku poolt täituri ametialasele

arvelduskontole kantud summa, siis tuleb enammakstud raha võlgnikule tagastada.

25. Põhjendamatu on seisukoht, nagu võiks täitur pärast hagi tagamise lõppu täitemenetlusega jätkata

ning teha täitetoiminguid, mis võiksid mõjutada täituri põhitasu suurust. Tuvastatud asjaoludel ei ole

vaidlusaluse täiteasja raames täitetoimingute tegemine enam võimalik. Sissenõudja on pärast

täituritasu deponeerimist ning kinnisasja arestist vabastamist kohtutäiturile teatanud, et Aktsiaselts

Iloprint võlgneb sissenõudjale 54 181 eurot 9 senti (maakohtu määruse p 8). Vaidlusaluses

täitemenetluses on täitedokumendiks hüpoteegileping, mille järgi võlgnikuks oli hüpoteegiga

koormatud kinnisasja omanik. Kolleegiumi arvates ei ole iseenesest välistatud, et kui pärast seda, kui

võlgnik on täitemenetluses esitatud nõude täitnud, kuid enne täitemenetluse lõpetamist tekib

sissenõudjal sama täitedokumendi alusel uus nõue, rahuldatakse sama täiteasja raames ka uus nõue.

Selle eelduseks on aga, et kõik täitemenetluse eeldused oleksid jätkuvalt täidetud, sh oleks olemas

kehtiv täitedokument ning kui täitedokumendiks on hüpoteegileping, siis oleks hüpoteek ka

kinnistusraamatusse kantud. Tsiviilasja toimikust nähtub, et hüpoteegid on praeguseks

kinnistusraamatust kustutatud (II kd, tl 133). Kui kohtutäitur ei ole võlgniku kinnistu arvel täidetavat

nõuet rahuldanud, siis ei ole ka alust pöörata sissenõuet kinnisasja omaniku muule varale (vt ka

Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p-d 17 ja 47).

IV

26. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleks TsMS § 171 lg 1 alusel jätta määruskaebuse rahuldamata

jätmise tõttu võlgniku kanda. TsMS § 175 lg 31 kohaselt kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse

lahendamise menetluses kohtutäituri kantud õigusabikulusid ei hüvitata. Sissenõudja menetluskulude

nimekirja ei esitanud. Eelnevast järeldab kolleegium, et hüvitamisele kuuluvad menetluskulud

puuduvad.

27. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata

määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

Jaak Luik, Henn Jõks, Malle Seppik,