3-4-1-6-17 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

MÄÄRUS

Kohtuasja number

3-4-1-6-17

Otsuse kuupäev

6. juuni 2017

Kohtukoosseis

Priit Pikamäe, Hannes Kiris, Jüri Põld, Paavo Randma, Malle

Seppik

Kohtuasi

Vabariigi Presidendi 31. jaanuari 2007. a käskkirjaga nr 13

kinnitatud “Armuandmispalvete läbivaatamise komisjoni

töökorra” punkti 2 esimese lause põhiseaduspärasuse kontroll

Menetluse alus

Anatoli Nikolajevi 16. märtsi 2017. a taotlus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tagastada Anatoli Nikolajevi taotlus läbivaatamatult.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kohtla-Järve linnakohus tunnistas 2. novembri 1999. a otsusega Anatoli Nikolajevi süüdi ja

karistas teda kriminaalkoodeksi (KrK) § 101 punktide 5 ja 6 järgi eluaegse vabadusekaotusega,

KrK § 207 lõike 1 järgi üheaastase vabadusekaotusega ja KrK § 207 lõike 2 järgi samuti üheaastase

vabadusekaotusega. Liitkaristuseks mõisteti A. Nikolajevile eluaegne vabadusekaotus. Karistuse

kandmise alguseks loeti 20. aprill 1998.

2. Viru Ringkonnakohus tegi 31. jaanuari 2000. a otsusega Kohtla-Järve Linnakohtu 2. novembri

1999. a otsusesse täpsustused A. Nikolajevi alaealise poja edasise elu korraldamise ja kannatanu

tsiviilhagi kohta. Sisuliselt jäeti linnakohtu otsus muutmata. Kannatanu apellatsioon rahuldati

osaliselt, kaitsja apellatsioon jäeti rahuldamata.

3. Riigikohtu kriminaalkolleegium jättis 18. aprilli 2000. a otsusega Viru Ringkonnakohtu

31. jaanuari 2000. a otsuse muutmata ja selle peale esitatud kassatsioonid rahuldamata.

4. 10. septembril 2012 esitas A. Nikolajevi kaitsja teistmisavalduse, milles taotles Kohtla-Järve

Linnakohtu 2. novembri 1999. a, Viru Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2000. a ja Riigikohtu 18. aprilli

2000. a otsuste tühistamist ning kriminaalasja saatmist Viru Maakohtule uueks arutamiseks.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium jättis 15. novembri 2013. a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-2-9-13

A. Nikolajevi teistmisavalduse rahuldamata.

6. A. Nikolajev kannab eluaegset vangistust praeguse ajani. Ta on esitanud kahel korral Vabariigi

Presidendile armuandmispalve, mis on jäetud rahuldamata.

KAEBAJA TAOTLUS

7. Kaebaja palub tunnistada Vabariigi Presidendi 31. jaanuari 2007. a käskkirjaga nr 13 kinnitatud ja

Vabariigi Presidendi 21. veebruari 2008. a käskkirjaga nr 47 muudetud “Armuandmispalvete

läbivaatamise komisjoni töökorra” (edaspidi kord) punkti 2 esimene lause põhiseadusega (PS)

vastuolus olevaks.

8. Korra punkti 2 esimene lause sätestab, et Vabariigi Presidendi juures tegutseva armuandmispalvete

läbivaatamise komisjoni (edaspidi komisjon) koosseisu kutsutakse Riigikohtu ja Riigiprokuratuuri

esindajad, kelle määravad vastavalt Riigikohtu esimees ja riigi peaprokurör.

9. Taotlus on lubatav, sest kaebajal puudub võimalus vaidlustada halduskohtumenetluses või muus

kohtumenetluses Vabariigi Presidendi otsuseid, millega talle armu ei antud, ja samuti korda. Kuigi

kord on formaalselt pealkirjastatud käskkirjana, on see materiaalselt sisult üldakt, mis lisaks Vabariigi

Presidendi ametkonnale mõjutab ka neid isikuid, kes armu paluvad, sh ka kaebajat.

10. Kohtumenetluses on omaks võetud ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõte. Haldusmenetluses

kehtib hea halduse põhimõte. Nende põhimõtete kohaselt peab menetlus näima objektiivsele

kõrvaltvaatajale ausa ja õiglasena.

11. Võimude lahususe ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetest ning PS § 65 punktist 16 tuleneb, et

riigivõimu harud ning põhiseaduslikud institutsioonid peavad olema neile põhiseadusega antud

pädevuse teostamise korraldamisel autonoomsed.

12. Kaebaja leiab, et armuandmise menetlus ei näi ausa ega õiglasena, kui selles osalevad Riigikohtu

ja Riigiprokuratuuri esindajad. Avalikkuses on korduvalt kritiseeritud õiguskaitseorganite, sealhulgas

prokuratuuri ja kohtute otsuseid kaebaja kriminaalasjas. Samade asutuste esindajad on osalenud aga

ka kaebaja armuandmispalvete läbivaatamisel.

13. Tähendust ei ole asjaolul, et korra punkti 11 kohaselt on komisjoni ettepanekud Vabariigi

Presidendile soovituslikud ja neid ei avalikustata. Eesti Televisiooni 19. oktoobri 2016. a saates

„Pealtnägija“ esinenud isikute poolt väidetule tuginedes saab öelda, et Vabariigi President on seni

alati aktsepteerinud komisjoni otsust. Kuigi komisjoni ettepanekud on formaalselt soovituslikud,

kinnitab pikaajaline praktika seega, et sisuliselt on need Vabariigi Presidendile siduvad. Samuti

viidati eelnimetatud telesaates, et Vabariigi Presidendiga arutatakse läbi need juhtumid, mil

otsustatakse isikule armu anda. Sellest võib järeldada, et keelduvaid soovitusi Vabariigi Presidendiga

läbi ei arutata.

14. Õiguskorras peab olema sätestatud võimalus vabastada edasise karistuse kandmisest isik, kelle

puhul on ilmne, et muutunud menetlusreeglite tõttu poleks olnud hilisemas muutunud õigusolukorras

võimalik menetluslikku tõde tuvastades teha teda süüdimõistvat kohtuotsust. Kuna Riigikohus on

tuvastanud, et praeguses kriminaalasjas teistmise alust ei esine, peaks sellise otsuse vastu võtma

riigipea armuandmise korras. Praktikas on Vabariigi President varem langetanud õiguspoliitilisi

otsuseid, vabastades armuandmise korras edasise karistuse kandmisest isiku eesmärgil, et vabaneks

samadel alustel Venemaa Föderatsioonis süüdi mõistetud kaitsepolitseiametnik.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Vabariigi President

15. Vabariigi President on seisukohal, et A. Nikolajevi vaidlustatud korra sätte põhiseadusvastasuse

tuvastamine ei ole individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse alusel lubatav.

16. Korra eesmärgiks on täpsustada, kuidas Vabariigi President teostab oma põhiseaduslikku

armuandmise pädevust. Kellelgi ei ole subjektiivset õigust Vabariigi Presidendilt nõuda, et talle armu

antaks. Samuti on riigipeal õigus ise valida endale nõuandjaid eeldusel, et armuandmispalve

lahendamine jääb presidendi ainuotsuseks. Seetõttu on komisjoni koosseisu määramise puhul

tegemist Vabariigi Presidendi ametkonna sisemise organisatsioonilise küsimuse otsustamisega. See

otsus

ei

avalda

mõju

kaebaja

subjektiivsetele

õigustele,

mistõttu

vaidlustatud

sätte

põhiseadusvastasuse tuvastamine individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve kaebuse lahendamise

teel ei ole lubatav.

17. Kui Riigikohus siiski leiab, et kaebus on lubatav, leiab president järgmist. Kaebusest on tuletatav,

et kaebaja arvates on kord vastuolus tema PS §-st 15 tuleneva õigusega ausale kohtupidamisele ja

PS §-st 14 tuleneva õigusega heale haldusele.

18. Vaidlustatud säte ei riiva kaebaja õigust õiglasele ja ausale kohtupidamisele, sest armuandmise

otsus on riigipea poolt erandlikel asjaoludel antav individuaalne halastusakt, mille kohaldamise

menetluse põhimõtted ei ole võrreldavad kohtumenetluse põhimõtetega.

19. Kuigi armuandmise otsus on käsitatav haldusotsusena, mille tegemine peab toimuma kooskõlas

hea halduse põhimõttega, ei tähenda see, et kord riivaks kaebaja subjektiivset õigust heale haldusele.

Korra vaidlusalune säte ei käsitle armuandmise menetlust, vaid üksnes täpsustab riigipea

armuandmise pädevuse teostamise sisemist korraldust. Sellel sättel puudub õiguslik välismõju, sh

mõju kaebaja õigustele tema armuandmispalvete läbivaatamisel.

20. Väär on kaebaja väide, et komisjoni soovitused on küll formaalselt soovituslikud, ent tegelikult

riigipeale siduvad. Vabariigi Presidendi senine praktika armuandmisasjades kinnitab, et tema otsused

ei lange alati kokku komisjoni seisukohtadega.

Õiguskantsler

21. Õiguskantsler leiab, et kaebus tuleb jätta läbi vaatamata ja esitajale tagastada. Kaebuses

vaidlustatud norm ei tingi kaebuse esitaja põhiõiguste kaitseta jäämist ning kuulub presidendi

isekorraldusõiguse valdkonda. Väide, et kaebaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi teist tõhusat

võimalust taotleda kohtult kaitset tema armuandmispalvete läbivaatamisel toimunud väidetavate

põhiõiguste rikkumiste eest pole veenev ka põhjusel, et kaebaja ei ole üritanud sellist kaitset kohtult

taotleda.

22. A. Nikolajevi kaebusest ei selgu, millise oma subjektiivse õiguse kaitsmiseks tal kohtusse

pöördumise õigust ei olnud. PS §-st 15 tulenev õigus kohtulikule kaitsele tuleb isikule tagada tema

õiguste ja vabaduste rikkumise korral. Kaebaja väidetest võib järeldada, et tal on subjektiivne õigus

saada armu, mille kaitseks ta soovib kohutusse pöörduda. Kuid sellist õigust põhiseadus või muud

õigusaktid kaebajale ei anna. Kaebusest nähtub, et Vabariigi President on tema armuandmispalved

läbi vaadanud.

23. Kaebus on sisuliselt suunatud kaebaja suhtes tehtud lõpliku kohtuotsuse seaduslikkuse ja

põhistatuse kontrollimise saavutamisele riigipea poolt. Kaebaja sellise sooviga ei saa nõustuda.

Presidendi armuandmismenetlus ei ole osaks õigusemõistmisest ning selle kaudu ei saa toimuda

kohtuotsuse õiguspärasuse uut hindamist.

24. Kaebaja on taotlenud eelnevalt nii enda suhtes langetatud süüdimõistvate kohtuotsuste tühistamist

kui ka kohtuasja teistmist. Riigikohus on jätnud kaebaja teistmisavalduse rahuldamata. Riigikohtu

otsusest saab järeldada, et A. Nikolajevi soovitud teistmisaluse puudumine seadusest ei kahjustanud

tema õigust kohtulikule kaitsele. Kaebajal on olnud tõhus võimalus oma subjektiivsete õiguste

kaitsmiseks eelnenud kohtumenetluse käigus. Muuhulgas pole põhjust kahelda, et Riigikohus on

hinnanud teistmisavalduse läbivaatamisel nende õigusnormide põhiseadusele vastavust, mille

põhiseaduspärasuse kaebaja kahtluse alla seadis. Asjaolu, et Riigikohus ei pidanud A. Nikolajevi

soovitud alusel teistmist võimalikuks, ei tähenda, et kaebajal peaks olema võimalus saavutada

samadel argumentidel karistusest vabastamine armuandmismenetluses.

25. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast võib järeldada, et kui presidendi armuandmismenetlus

toimib koostoimes kohtumenetluses otsustatava tingimisi enne tähtaega vabastamise võimalusega,

nagu see on Eestis, ei pea armuandmismenetlusele esitatavad nõuded olema põhiõiguste tagamise

seisukohalt samaväärsed nendega, mis kehtivad tõhusale õiguskaitsevahendile Euroopa inimõiguste

ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 mõttes.

26. Armuandmismenetluse korraldamine kuulub Vabariigi Presidendi isekorraldusõiguse valdkonda.

Presidendil on põhiseaduse kohaselt õigus ise valida endale nõuandjaid, see tähendab ka õigust

moodustada armuandmispalvete läbivaatamiseks nõuandvaid organeid. Arvestades, et armuandmise

otsustab Vabariigi President ning see otsus ei ole seotud hinnangu andmisega süüdimõistva otsuse

õiguspärasusele, ei kahjusta Riigikohtu ja Riigiprokuratuuri esindaja kuulumine nõuandvasse

komisjoni kuidagi presidendi otsuse sõltumatust.

27. Kaebaja väide, et tal ei ole olnud võimalik kaitsta oma armuandmismenetluse käigus rikutud

subjektiivseid õigusi halduskohtumenetluses, on paljasõnaline, sest ei nähtu, et ta oleks üritanud oma

õigusi halduskohtu poole pöördumisega kaitsta.

Justiitsminister

28. Justiitsminister on seisukohal, et A. Nikolajevi individuaalkaebuse läbivaatamiseks puudub alus.

Seetõttu tuleb kaebus põhiseaduslikkuse järelevalve kohutumenetluse seaduse (PSJKS) § 11 lõikest 2

juhindudes jätta läbi vaatamata ja esitajale tagastada.

29. Põhiseaduslikkuse järelevalve korras vaidlustatud akt peab oma õiguslikult olemuselt olema

õigustloov akt. Kord ei ole käsitatav õigustloova aktina, sest see ei loo õigusi ega pane kohustusi

haldusvälistele isikutele. Vaidlustatud säte näeb ette üksnes selle, keda president komisjoni koosseisu

kutsub. Asjaolu, et presidendi enda määratud nõuandjate koosseis võib mõjutada tema

siseveendumuse kujunemist, ei ole käsitatav ametkonnavälise mõjuna ega muuda käskkirja

materiaalselt üldaktiks. Eeltoodud põhjustel on presidendi kehtestatud kord käsitatav halduse

siseaktina ega ole põhiseaduslikkuse järelevalve korras vaidlustatav.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

30. A. Nikolajev on esitanud Riigikohtule individuaalkaebuse, milles taotleb Vabariigi Presidendi

käskkirjaga

kinnitatud

armuandmispalvete

läbivaatamise

korra

punkti

esimese

lause

põhiseadusvastaseks tunnistamist.

31. PS § 15 kohaselt on igaühel õigus nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või

toimingu põhiseaduse vastaseks tunnistamist oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes kohtus.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei sätesta võimalust esitada Riigikohtule

individuaalkaebust. Vaatamata sellele on Riigikohtu üldkogu oma praktikas siiski erandjuhul –

tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 – tunnustanud õigust pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse

Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada

PS §-ga 15 tagatud õigust enda õiguste kohtulikule kaitsele (vt Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. a

otsus kohtuasjas nr 3-1-3-10-02, punkt 17; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

27. jaanuari 2017. a määrus kohtuasjas nr 3-4-1-14-16, punkt 22).

32. Kolleegium on märkinud, et ka juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada

PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele, saab ta individuaalkaebusega Riigikohtu poole

pöörduda vaid enda põhiõiguste kaitseks ja ainult siis, kui ta viitab enda õiguste tegeliku riive

võimalusele (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 23. jaanuari 2014. a määrus

asjas nr 3-4-1-43-13, punkt 10).

33. Armuandmist reguleerib Eesti õiguskorras PS § 78 punkt 19. See säte näeb ette Vabariigi

Presidendi pädevuse vabastada süüdimõistetuid nende palvel armuandmise korras karistuse

kandmisest või kergendada karistust. Vabariigi President teostab seda õigust oma põhiseadusliku

enesekorraldusõiguse alusel. Subjektiivse õigusena on põhiseaduse eelnimetatud sättest tuletatav

õigus esitada armuandmispalve ja saada Vabariigi Presidendilt palve kohta otsus.

34. Kaebaja vaidlustatud kord on kehtestatud Vabariigi Presidendi käskkirjaga. Vabariigi Presidendi

töökorra seaduse § 18 lõigete 1 ja 3 järgi on Vabariigi Presidendi käskkiri üksikakt, mille president

annab riigikaitse kõrgeima juhina või oma kantselei tegevuse korraldamiseks. Kolleegiumi hinnangul

on kord Vabariigi Presidendi kantselei sisemist töökorraldust reguleeriv akt, mis üldjuhul

haldusvälise isiku subjektiivseid õigusi riivata ei saa (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 14. aprilli 1998. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-3-98, punkt IV).

35. Kaebaja vaidlustatud korra punkti 2 esimese lause kohaselt kutsutakse komisjoni koosseisu

Riigikohtu ja Riigiprokuratuuri esindajad, kelle määravad vastavalt Riigikohtu esimees ja riigi

peaprokurör. Kohtuniku kuulumine teise võimuharu juures asuvasse nõuandvasse organisse pole

vastuolus PS §-st 4 tuleneva võimude lahususe põhimõttega. Ka prokuröri kuulumine komisjoni pole

selle põhimõttega vastuolus.

36. Korra punkti 11 kohaselt on komisjoni ettepanekud Vabariigi Presidendi jaoks armuandmispalve

lahendamisel soovituslikud, mitte kohustuslikud. Korra punkti 10 kohaselt esitatakse komisjoni

ettepanekud ja komisjoni liikmete eriarvamused presidendile koos armuandmispalvega, kuid

komisjoni arvamuse andmine ei ole armuandmispalve lahendamise eelduseks Vabariigi Presidendi

poolt.

37. Neist sätetest nähtuvalt ei ole komisjoni tehtavad ettepanekud Vabariigi Presidendi jaoks

õiguslikult siduvad. Komisjon ei saa armuandmispalve läbivaatamist Vabariigi Presidendi poolt ka

välistada ega peatada. Kaebaja õiguste riivamist ei ole võimalik järeldada üksnes asjaolust, et

Vabariigi President võib komisjoni esitatud ettepanekut või selles esitatud motiive armuandmispalve

lahendamisel arvesse võtta. Nagu Vabariigi President on oma arvamuses armuandmispalvete

lahendamise senist praktikat aluseks võttes kinnitanud, ei lange presidendi otsused alati kokku

komisjoni esitatud ettepanekutega (määruse punkt 20). Seega ei saa ka väita, et komisjoni

ettepanekud oleksid Vabariigi Presidendile faktiliselt siduvad või piiraksid muul viisil riigipea

sõltumatust armuandmispalve lahendamisel. Otsustuse armu anda või mitte anda teeb Vabariigi

President ise oma enesekorraldusõiguse alusel.

38. Ka juhul, kui korda tervikuna või kaebaja vaidlustatud korra sätet poleks kehtestatud, ei takistaks

miski Vabariigi Presidenti võtmast oma otsuse tegemisel soovi korral arvesse Riigikohtu esimehe või

riigi peaprokuröri nimetatud isikute arvamust.

39. Eeltoodud põhjustel ei saa korra punkti 2 esimene lause riivata kaebaja subjektiivseid õigusi,

mistõttu ei ole A. Nikolajevi individuaalkaebus lubatav ning tema taotlus tuleb jätta PSJKS § 11

lõikest 2 juhindudes läbi vaatamata ja esitajale tagastada.

Priit Pikamäe, Hannes Kiris, Jüri Põld, Paavo Randma, Malle Seppik