2-16-6053/34 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise koht ja aeg

12. juuni 2017 Tartus

Tsiviilasja number

2-16-6053

Tsiviilasi

OÜ Sa & Po Grupp hagi Rünnar Saar vastu töölepingu

ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks

Rünnar Saar vastuhagi OÜ Sa & Po Grupp vastu saamata

jäänud töötasu hüvitamiseks

Apellatsioonkaebuse hind

Apellatsioonkaebus I 0 eurot

Apellatsioonkaebus II 6945 eurot 28 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 19. jaanuari 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Rünnar Saare ja OÜ Sa & Po Grupp apellatsioonkaebused

Kohtuistungi toimumise aeg

23. mai 2017. a

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant 1/vastustaja 2 (kostja/vastuhageja): Rünnar Saar

(isikukood XXX), esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius

Apellant 2/vastustaja 1 (hageja/vastukostja): OÜ Sa & Po

Grupp (registrikood 10854281), esindaja vandeadvokaat

Kalle-Kaspar Sepp

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 19. jaanuari 2017 otsus

osaliselt resolutsiooni p-des 5-7. Teha tühistatud

osas

uus

otsus,

millega

jätta

kõik

poolte

menetluskulud maakohtus OÜ Sa & Po Grupp

kanda ja välja mõista OÜ-lt Sa & Po Grupp Rünnar

Saare kasuks menetluskuluna 1822 eurot (koos

käibemaksuga) ning viivis menetluskuludelt alates

käesoleva

kohtuotsuse

jõustumisest

kuni

menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras. Ülejäänud osas jätta

maakohtu otsus muutmata.

2. Sõnastada Viru Maakohtu 19. jaanuari 2017 otsuse

resolutsioon järgmiselt:

2.1. Jätta OÜ Sa & Po Grupp hagi Rünnar Saare vastu

töölepingu

ülesütlemise

tühisuse

tuvastamise

nõudes läbi vaatamata.

2.2. Vastuhagi rahuldada.

2.3. Välja mõista OÜ-lt Sa & Po Grupp Rünnar Saare

kasuks 6431, 96 eurot, sh saamata jäänud töötasu

brutosummas 6135,36 eurot ja seisuga 19. jaanaur

2017 arvestatud viivis 296,60 eurot.

2.4. Välja mõista OÜ-lt Sa & Po Grupp Rünnar Saare

kasuks viivis põhinõudelt (6135,36 eurot) alates

20. jaanuarist 2017 kuni põhinõude tasumiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

2.5. Jätta kõik poolte menetluskulud maakohtus OÜ Sa

& Po Grupp kanda.

2.6. Välja mõista OÜ-lt Sa & Po Grupp Rünnar Saare

kasuks menetluskuluna maakohtus 1822 eurot

(koos käibemaksuga) ja viivis menetluskulult

alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni

menetluskulu tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras.

3. Rahuldada

Rünnar

Saare

apellatsioonkaebus

osaliselt.

4. Jätta OÜ Sa & Po Grupp apellatsioonkaebus

rahuldamata.

5. Jätta

poolte

menetluskulud

ringkonnakohtus

OÜ Sa & Po Grupp kanda ning välja mõista

OÜ-lt Sa & Po Grupp Rünnar Saare kasuks

menetluskuludena

834,60

eurot

(koos

käibemaksuga) ja viivis menetluskuludelt alates

käesoleva

kohtuotsuse

jõustumisest

kuni

menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Sa & Po Grupp (hageja, tööandja) ja Rünno Saar (kostja, töötaja) sõlmisid 1. märtsil

2006 töölepingu, mille järgi töötaja asus tööandja juures tööle juhataja asetäitja ametikohal.

Töötaja edastas 28. jaanuari 2016 e-kirjana tööandjale töölepingu ülesütlemiseavalduse, milles

tegi ettepaneku lõpetada tööleping poolte kokkuleppel samal kuupäeval või töölepingu

kokkuleppel lõpetamisega mittenõustumisel lugeda avaldus töölepingu korralise ülesütlemise

avalduseks.

Tööandja ütles 3. veebruaril 2016 töötajaga sõlmitud töölepingu üles töölepinguseaduse (TLS)

§ 88 lg 1 p-de 5, 7 ja 8 alusel töötaja poolsete töölepingust ja seadusest tulenevate kohustuste

rikkumise tõttu.

Tööandja esitas 4. märtsil 2016 töövaidluskomisjoni avalduse tuvastada poolte vahel 1. märtsil

2006 sõlmitud töölepingu töötaja poolse korralise ülesütlemise tühisus.

Tööinspektsiooni Jõhvi töövaidluskomisjon rahuldas 13. aprilli 2016 otsusega töövaidlusasjas

nr 4-1/470/16 tööandja avalduse ja tuvastas, et 1. märtsil 2006 sõlmitud töölepingu

ülesütlemine 28. jaanuaril 2016 töötaja algatusel, on tühine.

2. Töötaja taotles 18. aprillil 2016 tööandja poolt töövaidluskomisjonile esitatud avalduse

läbivaatamist kohtus hagimenetluse korras. 17. mail 2016 esitas tööandja hagejana kohtu

nõudel täpsustatud hagiavalduse tuvastamaks poolte vahel 1. märtsil 2006 sõlmitud töölepingu

28. jaanuaril 2016 toimunud korralise ülesütlemise tühisust.

Hagiavalduse kohaselt sai tööandja töötaja (kostja) e-kirja ülesütlemisavaldusega kätte

3. veebruaril 2016. Kostjapoolne ülesütlemiseavaldus on tühine, sest see on tingimuslik.

Tööandja poolt 3. veebruaril 2016 kostjaga töölepingu lõpetamine TLS § 88 lg 1 p-de 5, 7 ja 8

alusel on õiguspärane.

Kohtuistungil 12. detsembril 2016 avaldas hageja, et esineb alus hagi läbivaatamata jätmiseks,

kuna tööleping on igal juhul lõppenud (lk 109 pöördel).

3. Töötaja (kostja) vaidles hagile vastu. Kostja on töölepingu kehtivalt üles öelnud.

Ülesütlemiseavaldus ei ole tingimuslik TLS § 95 lg 1 mõttes. Kostja on avaldanud soovi

tööleping lõpetada kas ühel või teisel viisil.

Arvestades, et hageja sai kostja ülesütlemiseavalduse kätte 29. jaanuaril 2016, oli hagejal

tulenevalt TLS § 105 lg-st 1 aega esitada avaldus või hagi töölepingu ülesütlemise tühisuse

tuvastamise nõudega kuni 29. veebruarini 2016. Hageja esitas töövaidluskomisjonile avalduse

4. märtsil 2016, seega hilinenult. Hageja väited, et kostja on pannud toime TLS § 88 lg 1 p-des

5, 7 ja 8 nimetatud rikkumised, on alusetud.

4. Töötaja esitas Viru Maakohtule 13. juunil 2016 vastuhagi, milles palus mõista tööandjalt

töötaja kasuks välja töötasu ajavahemiku juuni 2013 kuni jaanuar 2016 eest summas 6185 eurot

17 senti ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt 6185

eurolt 17 sendilt ja jätta menetluskulud hageja kanda. Samuti kohustada tööandjat deklareerima

ja tasuma töötaja poolt saamata jäänud brutotöötasult arvestatavad tööjõumaksed.

Vastuhagi kohaselt lepiti töölepingu punktis 4.1 kokku töötajale makstava brutotöötasu suurus

191 eurot 73 senti (3000 krooni) kuus. Tööandja 29. märtsi 2006 korraldusega nr 10/5 otsustati

muuta töötaja palgamäära ning brutotöötasuks määrati alates 1. oktoobrist 2006 igakuiselt 607

eurot 16 senti (9500 krooni). Muudatused fikseeriti töölepingu lisas nr 1. Tööandja ei ole

järginud TLS § 28 lg 2 p-st 2 tulenevat kohustust maksta töötajale töötasu kokkulepitud

tingimustel.

Kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud Eesti Vabariigi töölepinguseadus ja palgaseadus ei

sätestanud töötasu suurendamise ajalisi piiranguid ega suurendatud töötasu piirmäära. Seda,

millal ja millises ulatuses töötasu suurendada, otsustavad pooled kokkuleppel. Töölepingus

esialgu sisaldunud 3000 krooni suurune töötasu (191 eurot 73 senti) oli 2006. aastal

miinimumpalk. Eluliselt ei ole usutav, et kostja oleks teinud miinimumpalga eest tööd, mille

eest keskmiselt makstakse (ja maksti) mitu korda rohkem.

Eksitav on tööandja väide, justkui oleks 2007.a jaanuaris jätkatud „kokkulepitud töötasu“

maksmisega. Pärast kolme kuu möödumist hakkas tööandja töötajale maksma mitte esialgselt

kokkulepitud tasu (3000 krooni) ega suurendatud tasu (9500 krooni), vaid 6500 krooni. Pooled

ei leppinud kokku töötasu vähendamises, tegemist oli tööandja omaalgatusliku tegevusega.

Töölepingu või selle muudatuse kirjalikult vormistamata jätmise tagajärgede riski kandis 2006.

aastal kehtinud regulatsiooni kohaselt tööandja.

Kostja esitas nõude aegumata töötasu ulatuses. Kostja ei ole nõude esitamisel käitunud hea usu

põhimõtte vastaselt. Pikaajaline lepingurikkumine ei vabasta lepingupooli lepingu täitmise

kohustusest. Tööandja ei saa välja maksmata jäetud töötasu hüvitamisest keelduda põhjusel, et

ta on pooltevahelist lepingut aastaid rikkunud ning töötaja oleks pidanud varem kohtusse hagi

esitama.

5. Tööandja töötaja vastuhagi ei tunnistanud. Poolte tahe ei olnud 29. märtsil 2006 kostja

töötasu tõsta. Töötasu muutmise kokkuleppe vormistasid pooled põhjusel, et kostjal oli vaja

saada pangast laenu. Kolme kuu möödumisel jätkasid pooled kokkulepitud töötasu maksmisega

ja kostja töötasuks oli brutosummas 6500 krooni. Kostja brutotöötasu 6500 krooni oli

muutumatu kuni 2016. jaanuarini. Kuna kokkulepe kostjale 9500 krooni suuruse brutotöötasu

maksmise kohta oli näilik TsÜS § 89 lg1 alusel, ei tulene sellest poolele õiguslikke tagajärgi.

Alternatiivselt leidis hageja, et kostja nõue on hea usu põhimõttega vastuolus.

MAAKOHTU LAHEND

6. Viru Maakohus jättis 19. jaanuari 2017 otsusega hageja nõude kostja vastu töölepingu

ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks läbi vaatamata ja rahuldas kostja vastuhagi, millega mõistis

hagejalt kostja kasuks välja 6431 eurot 96 senti, s.o saamata jäänud töötasu brutosummas 6135

eurot 36 senti ja viivise 19. jaanuari 2017 seisuga 296 eurot 60 senti ja täiendava viivise

põhinõudelt 6135 eurolt 36 sendilt alates 20. jaanuarist 2017 kuni põhinõude tasumiseni VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus jättis hageja nõudes kostja vastu tekkinud

menetluskulud poolte endi kanda ja vastuhagi menetluskulud hageja kanda ning mõistis

hagejalt kostja kasuks välja menetluskuludena 547 eurot 56 senti koos käibemaksuga, millele

lisandub viivis alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras.

Maakohus leidis, et hageja on kohtuistungil tehtud ja protokollitud avaldusega hagi TsMS

§ 423 lg 1 p 2 tähenduses tagasi võtnud ja jättis TsMS § 423 lg 1 p 2 alusel hageja hagi läbi

vaatamata.

7. Maakohus tuvastas, et töölepingu sõlmimisel 1. märtsil 2006 leppisid pooled töölepingu

punktis 4.1. kokku kostja töötasus summas 191 eurot 73 senti (3000 krooni) kuus. Hageja

29. märtsi 2006 korraldusega nr 10/5 muudeti kostja palgamäära ja alates 1. oktoobrist 2006

määrati tema põhipalgaks 607 eurot 16 senti (9500 krooni) kuus (tl 32). Kokkulepe vormistati

töölepingu lisana nr 1. Hageja maksis kostjale töötasuna 415 eurot 43 senti (6500 krooni).

Kostja nõudis vastuhagis ajavahemikul 1. juuni 2013 kuni 30. jaanuar 2016 vähemmakstud

töötasu.

TLS § 28 lg 2 p 2 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud

tingimustel ja ajal. Maakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et 607 eurot 16 senti (9500

kroonise) töötasu maksmise kokkulepe oli näilik TsÜS § 89 lg 1 mõttes. Hageja on kinnitanud,

et kostja sai 29. märtsi 2006 korralduse nr 10/5 ja töölepingu lisa nr 1 alusel kõrgemat töötasu

alates 1. oktoobrist 2006 kolme kuu jooksul. Seega ei olnud töötasu muutmise ega tasu

maksmise kokkuleppe näilik ega tühine TsÜS § 89 lg 2 alusel.

Maakohus ei nõustunud hagejaga, et kostja kõrgema tasu saamise nõue on vastuolus hea usu

põhimõttega TsÜS § 138 lg 2 tähenduses. Asjaolu, et kostja ei esitanud varem tööandjale nõuet

vähemamakstud töötasu saamiseks ja on nõudnud seda alles kohtumenetluses esitatud

vastuhagis, ei tähenda, et kostja käitumine on hea usu põhimõttega vastuolus. Kokkulepitud

töötasu nõudmist ei saa pidada selliseks erandlikuks asjaoluks, mis annaks kohtule aluse tasu

nõudmist hea usu põhimõttega vastuolus olevaks tunnistada (vt nt Riigikohtu 17. juuni 2009

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-09, p 11).

Maakohus ei nõustunud, et kostja on oma käitumisega põhjustanud hagejale kahju. Tõendatud

ei ole kokkulepe kostja töötasu 607 eurot 16 senti (9500 krooni) vähendamiseks. Hageja on

töötasu vähendanud omaalgatuslikult. Hageja ei ole täitnud kokkulepitud tasu maksmise

kohustust nõutaval viisil ja on maksnud kostjale igakuiselt vähem töötasu summas 191 eurot

73 senti (3000 krooni).

8. Maakohus leidis, et kostja esindajal kulus vastuhagiga seotud menetlusdokumentide

koostamiseks kokku 2,33 tundi (3,5 lk×40 min÷60 min), millele lisandub aeg 1,18 tundi 12.

detsembril 2016 toimunud kohtuistungil osalemisest. Hagejalt kuuluvad kostja kasuks

väljamõistmisele kostja õigusabikulud summas 547 eurot 56 senti (3,51 tundi ×130 eurot+20%

käibemaks), millele lisandub viivis alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

9. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Viru Maakohtu 19. jaanuari 2017.a

kohtuotsus osas, millega jäeti töölepingu tühisuse tuvastamise nõude menetlemisega seonduvad

menetluskulud

poolte

endi

kanda,

kostja

taotlus

menetluskulude

rahaliseks

kindlaksmääramiseks ja hagejalt väljamõistmiseks osaliselt rahuldamata ning saata asi

tühistatud ulatuses uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt:

1) võttis hageja hagi TsMS § 424 alusel tagasi ja maakohus jättis TsMS § 423 lg 1 p 2

alusel hagi läbi vaatamata ning TsMS § 162 lg 4 alusel menetluskulud poolte endi kanda

põhjusel, et kostja soovis töövaidluskomisjoni esitatud avalduse läbivaatamist

hagimenetluses. Õiguse kasutamine ei ole selle kuritarvitamine. Kostja karistamine

menetluskulude kandmise kohustusega ei ole põhjendatud;

2) ei mõistnud maakohus vastuhagi menetlemisega seonduvaid lepingulise esindaja

kulusid välja mõistlikus ja põhjendatud ulatuses. Hagi ja vastuhagi menetleti koos.

Maakohus on alusetult jätnud kindlaks määramata kostja menetluskulud, mis seonduvad

ettevalmistumisega Viru Maakohtu 12. detsembri 2016 kohtuistungiks (1,5 tundi) ning

nõupidamisega kostja kui kliendiga (1 tund);

3) on ekslik maakohtu seisukoht, et kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht ühe

lehekülje pikkuse menetlusdokumendi koostamise kulu osas 40 minutit kuni 1 tund.

Menetlusdokumentide koostamisele kulunud aja põhjendatuse hindamisel tuleb

eelkõige võtta arvesse dokumendi sisu. Kostja menetlusdokumentide koostamise

ajakulu on nende sisu ja mahtu arvestades mõistlik. Maakohus on eksinud TsMS § 175

lg-s 1 sätestatu vastu.

10. Hageja kostja apellatsioonkaebusega ei nõustunud ja palus jätta see rahuldamata ja

maakohtu otsus vaidlustatud osas muutmata.

11. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Viru Maakohtu 19. jaanuari 2017

otsuse osas, millega kohus rahuldas vastuhagi ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 6431 eurot

96 senti ja viivise ning osas, millega jäeti menetluskulud hageja kanda ja taotleb uue otsuse

tegemist, millega jätta vastuhagi täielikult rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda või

alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Apellatsioonkaebuse väidete ohaselt:

1) puudus pooltel tegelik tahe tõsta kostja töötasu. Kostja töötasu muutmise kokkulepe

vormistasid pooled põhjusel, et kostjal oli vaja saada pangast laenu. Vastavat asjaolu ei

ole kostja kohtumenetluses vaidlustanud;

2) on hageja oma väiteid töötasu suurendamise ja vähendamise kohta tõendanud. Kostja

väited on paljasõnalised;

3) kui hüpoteetiliselt nõustuda maakohtu põhjendustega, mille kohaselt ei olnud poolte

vahel 2006. aastal sõlmitud töötasu muutmise kokkulepe näilik, ei saa sellest teha

järeldust, et vastav kokkulepe kehtis kuni 2016. aasta jaanuarini. Äärmisel juhul on

tõenditest ja nende aluseks olevatest asjaoludest võimalik tuvastada, et pooltevaheline

kokkulepe töötasu maksmise kohta kehtis alates 2006. oktoobrist kolm kuud;

4) on maakohus ebaõigesti jätnud hagi läbivaatamata jätmisest tingitud menetluskulud

poolte endi kanda. Kohtu põhjendustest ei nähtu, miks on menetluskulude kostja kanda

jätmine äärmiselt ebaõiglane.

12. Kostja hageja apellatsioonkaebusega ei nõustunud ja palus jätta see rahuldamata.

Vastuses esitatud seisukohtade kohaselt:

1) on vastuhageja nõude õiguslik alus töölepingu lisa nr 1. Töösuhtes tuleb maksta

kokkulepitud tasu;

2) ei esitanud hageja tõendeid selle kohta, et poolte tahe oleks olnud teistsugune kui nähtub

dokumentaalsetest tõenditest;

3) on vale apellatsioonkaebuse p-s 3.1.7 esitatud väide, justkui pidanuks maakohus

vastuhagi läbivaatamisel piirduma üksnes vastuhagile lisatud tõenditega. Töölepingu ja

töötasu muutmise kokkuleppe esitas kohtule hageja hagiavalduse lisana nr 2. Kostja ei

pidanud neid tõendeid uuesti esitama, vaid võis tugineda hageja esitatud tõenditele.

Tegemist ei ole menetlusõiguse normi rikkumisega;

4) on maakohus õigesti ja põhjendatult asunud seisukohale, et töötasu suurendamise

kokkulepe ei olnud näilik ja töötaja nõue ei ole hea usu põhimõtte vastane.

Pooltevahelise kokkuleppe eesmärk ei olnud panga eksitamine. Hageja ei ole esitanud

ühtegi tõendit oma väidete kinnituseks;

5) on väide, et töötasu suurendamise kokkulepe oli ajutine (apellatsioonkaebuse p 3.1.11),

menetluses uus ning kostja vaidleb selle menetlusse lubamisele vastu. Hageja ei ole

põhistanud uue väite esitamise vajadust ega õigust. Lepingu muutmise kokkuleppes ei

sisaldu sätet, millest järelduks, et tegemist võis olla ajutise kokkuleppega;

6) on vastuoluline hageja väide, et talle on viimase üheksa aasta jooksul jäänud kostja

käitumisest mulje, et kostja on puuduoleva töötasu saamise sissenõudmisest loobunud.

Hagejal ei saanud tekkida arusaamist puuduoleva töötasu sissenõudmisest loobumise

kohta kui hageja enda arvates ei ole töötasu kokkulepitust vähem makstud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebus on põhjendatud. Kuna ringkonnakohus

ei rahulda kostja menetluskulude taotlust täielikult, siis kuulub kostja apellatsioonkaebus

rahuldamisele osaliselt. Hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Maakohtu

vaidlustatud otsus tuleb menetlusõigusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada menetluskulude

jaotuse ja väljamõistetud menetluskulude suuruse osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 5-

7). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas ise uue otsuse asja maakohtule tagasi saatmata.

Ülejäänud osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 1-4) tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.

Kuna maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis hagi läbi vaatamata

(maakohtu otsuse p 1), siis selles osas on maakohtu otsus jõustunud. Ringkonnakohus lähtub

asja läbivaatamisel apellatsioonkaebuste piiridest (TsMS § 651).

14. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, milles maakohus

mõistis hagejalt kostja kasuks välja vähem saadud töötasuna 6431,96 eurot ja viivise. Maakohtu

otsus on selles osas seaduslik ja põhjendatud. Nõustudes maakohtu põhjendustega

ringkonnakohus kõiki neid põhjendusi ei korda (TsMS § 654 lg 6).

Maakohus on põhjendatult tuvastanud, et pooled on pärast töölepingu sõlmimist lepingu lisas

nr 1 kokku leppinud kostjale makstava töötasu suurendamises 9500 euroni. Asjas ei ole

vaidlust, et hageja ei ole kostjale pärast 2007. aastat kordagi suurendatud ulatuses töötasu

maksnud. Apellatsioonkaebuses ei ole hageja vaidlustanud, et kostja on saanud perioodil juuni

2013 kuni jaanuar 2016 (32 kuud) töölepingu lisas nr 1 kokkulepituga võrreldes vähem 6135,

36 eurot (32 x 191, 73).

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

Asjaolu, et kostja töötasu tõusis 7 kuud pärast tööle asumist, ei tõenda töötasu muutmise

kokkuleppe näilikkust. Kui hageja väidab, et selline kokkulepe ei vastanud poolte tegelikule

tahtele, tulnuks hagejal poolte tegelikku tahet tõendada (TsMS § 230 lg 1). Hageja ei ole

vastupidiselt apellatsioonkaebuses väidetule (kaebuse p 3.1.6) sellistele tõenditele kaebuses

viidanud ega neid esitanud. Maakohus ei ole rikkunud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevat tõendite

igakülgse hindamise kohustust. Kostja on tuginenud vastuhagis esitatud nõudes töölepingule

ja selle lisale nr 1 palgamäära muutmise kohta (lk 29-32) ja maakohus on neid tõendeid ka

hinnanud. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on tehing näiline siis, kui pooled on kokku leppinud, et

tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi,

sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata teist tehingut. Kostja väidab, et

pooled ei ole kunagi kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole

väljendatule vastavaid õiguslikke tagajärgi ja vastupidist ei ole hageja tõendanud. Tehingu

näilisust ei tõenda asjaolu, et hageja tööandjana ei ole maksnud kostjale kõrgemat palka rohkem

kui kolm kuud ja kostja töötajana ei ole kokkulepitud töötasu maksmist tööandjalt nõudnud.

Kaebuse p-s 3.1.11 esitatud väide kokkuleppe tähtajalisuse osas on uus väide, mida hageja

maakohtus esitanud ei ole ja mis tuleb seetõttu jätta TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta.

Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga (lk 77), et olukorras, kus pooled olid töölepingu

sõlmimisel kokku leppinud seadusega ettenähtud miinimumpalgas, ei ole midagi ebaharilikku

hilisemas kokkuleppes töötasu suurendada. Vaidlust ei ole, et kostja töötas hageja juures

juhataja asetäitja ametikohal. Tegemist oli pereettevõttega ja vastavalt ringkonnakohtu istungil

avaldatule oli hageja nimel töölepingu sõlmijaks kostja isa Ander Saar. Nimetatu aga ei tähenda

seda, et kostjat saab lugeda vähemtasutud töötasu nõudest loobunuks ja tema palganõuet hea

usu põhimõttega vastuoluks olevaks.

Kehtiva TLS § 1 sätestatud töölepingu mõiste kohaselt peab tööandja maksma töötajale töö eest

tasu. Töötaja allub töösuhtes tööandja juhtimisele ja kontrollile. Tööleping tuleb sõlmida

kirjalikult (TLS § 4 lg 2) ja selle kohustuse täitmise eest vastutab tööandja. Samad põhimõtted

kehtisid ka kuni 1. juulini 2009 kehtinud töölepingu seaduses. Tulenevalt töösuhte olemusest

ei saa töötaja käitumist palga nõudmisel aegumistähtaja jooksul pidada hea usu vastaseks

käitumiseks. Tegemist ei ole erandliku olukorraga, mille esinemisel tuleks töötaja nõue sel

alusel jätta rahuldamata. Kostja poolt viidatud Riigikohtu lahendid ei käsitle töötaja palganõude

rahuldamist ja ei ole seetõttu käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohased.

15. Hageja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis hagi läbi vaatamata.

TsMS § 168 lg 2 kohaselt kannab menetluskulud hageja, kui hagi jäetakse läbi vaatamata. TsMS

§ 168 lõigetes 3-5 sätestatud erandeid sellest üldreeglist ei ole asjas tuvastatud. Kuna hageja

taotles hagiga kostja esitatud ülesütlemisavalduse tühisuse tuvastamist ja loobus hagist, siis jäi

ülesütlemisavalduse tühisus tuvastamata ja kostjapoolne töölepingu ülesütlemine on kehtiv.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et olukorras, kus hageja ei soovi enam oma

nõude menetlemist, tuleb sellise nõude menetlemisega seotud kulud jätta TsMS § 162 lg 4

alusel poolte endi kanda. Põhjendatud ei ole maakohtu väide, et hagi esitamise on põhjustanud

kostja, kelle taotluse alusel kohus hagejalt hagi esitamist nõudis. Maakohus on seejuures jätnud

tähelepanuta töövaidluste lahendamise eriregulatsiooni olukorras, kus üks vaidlevatest pooltest

on pöördunud töövaidluse lahendamiseks kõigepealt töövaidluskomisjoni.

ITVS § 24 lg 1-5 kohaselt võivad töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel vaidlevad

pooled pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse ühe kuu jooksul, arvates

töövaidluskomisjoni

otsuse

ärakirja

saamise

päevale

järgnevast

päevast.

Kui

töövaidluskomisjon avalduse täielikult või osaliselt rahuldab, võib teine pool esitada kohtule

taotluse, et kohus vaataks töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras

hagina. Sel juhul on hageja töövaidluskomisjoni poole pöördunud isik ja kostja kohtule taotluse

esitanud pool. Töövaidluskomisjonile esitatud avaldus loetakse ITVS § 24 lõikes 4 sätestatud

juhul hagiavalduseks. Kohus annab pooltele vajaduse korral tähtaja avalduse esitamiseks

hagimenetluses ettenähtud vormis, oma seisukohtade täiendavaks põhjendamiseks ja

täiendavate tõendite esitamiseks. Käesolevas asjas algatas vaidluse töölepingu ülesütlemise

kehtivuse kontrollimise osas hageja. Kuna kostja ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega,

pidi ta seaduse kohaselt asja edasiseks läbivaatamiseks pöörduma vastava taotlusega maakohtu

poole ja selline käitumine ei saa olla kostjale etteheidetav.

Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et hagi läbivaatamata jätmisel peaksid kõik

menetluskulud jääma vastaspoole kanda ja kohus peaks eraldi motiveerima, miks

menetluskulude vastaspoole kanda jätmine oleks ebaõiglane. Põhjendatud on hageja seisukoht,

et asjas ei kuulu kohaldamisele TsMS § 162 ja selle lõige 4, mis reguleerib üldnormina

menetluskulude jaotust hagimenetluses. Samuti ei kuulu asjas kohaldamisele TsMS § 146 lg

1, millele viitab hageja. Nimetatud norm sätestab üksnes isikud, kes saavad põhimõtteliselt olla

kohtumenetluses menetluskulude kandjateks. Menetluskulude jaotust reguleerivad TsMS § 162

– 172 sätted. Hagi läbivaatamata jätmisega seotud menetluskulude jaotamisel tuleb lähtuda

erinormist TsMS § 168 lg 1 ja jätta hagi läbivaatamata jätmisega seotud menetluskulud hageja

kanda. Kindlaks tuleb määrata selles osas kostja menetluskulude põhjendatud rahaline suurus

(TsMS § 174 lg 5).

16. Kuna vastuhagi rahuldatakse, tuleb kõik selle menetlemisega seotud menetluskulud jätta

hageja kanda. Kostja apellatsioonkaebuse alusel kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse

põhjendatust hagejalt kostja kasuks välja mõistetud menetluskulude suuruse osas. Kui kõik

menetluskulud jäävad hageja kanda, puudub vajadus eristada hagi ja vastuhagiga seotud

menetluskulusid ja ringkonnakohus saab kontrollida kostja menetluskulude suurust tervikuna.

Menetluskulud ringkonnakohtus tuleb seoses kostja apellatsioonkaebuse rahuldamise ja hageja

kaebuse rahuldamata jätmisega jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

17. Kostja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt oli kostja menetluskulu suuruseks

maakohtus 14 h eest 2184 eurot tunnitasuga 156 eurot/h, (koos käibemaksuga). Lisandub tasu

12. detsembri 2016 kohtuistungil osalemise eest (lk 114 -115). Kohtuistung kestis 1 h ja 11

minutit. Seega moodustab kostja kogukulu 2368,6 eurot (koos käibemaksuga). Kostja palub

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt välja mõista viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni

täitmiseni (TsMS § 177 lg 4).

Riigikohus on korduvalt märkinud, et menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige

õigusabile kulunud aega ja keerukust hinnates ja millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes

juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt näiteks Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-134-16 p 56). Ringkonnakohus on arusaamisel, et menetluskulude põhjendatuse hindamisel

ei saa maakohus lähtuda üksnes põhimõttest, et ühe lehekülje õigusdokumendi koostamisele

kulub õigusteadmistega esindajal 40 minutit kuni 1 tund, sealjuures on sisse arvestatud ka aeg,

mis on eelnevalt kulunud dokumentide analüüsimisele ja õigusliku positsiooni kujundamisele.

Sellisel viisil kulusid hinnates on maakohus leidnud, et vastuhagi menetlemisega seotud

õigusabikulud on põhjendatud 3, 5 h ulatuses olukorras, kus ainuüksi kohtuistung kestis 1 h 11

minutit. Maakohus on jätnud täielikult hindamata asja keerukuse ning on diskretsioonipiire

ületanud, mistõttu peab ringkonnakohus õigusabile kulunud aega ja asja keerukust uuesti

hindama.

Tegemist on keskmise keerukusega vaidlusega, esitatud on nii hagi kui vastuhagi.

Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulude nimekirjas ei ole põhjendatud ajakulu 2 h

avalduse

koostamiseks

töövaidluskomisjonile

esitatud

avalduse

läbivaatamiseks

hagimenetluses. Tegemist on menetlusdokumendiga, milles sisulist teksti 1 lehekülg, mistõttu

tuleb põhjendatud kuluks selle menetlusdokumendi koostamisele lugeda 1 h. Kuna

nõupidamised kliendiga peavad olema hõlmatud menetlusdokumentide koostamise ajakuluga,

siis on põhjendamatu vastav ajakulu 1 h, samuti ajakulu 1, 5 h 10. augustil 2016 hageja

seisukoha ja taotluste läbitöötamiseks, millele ei järgnenud menetlusdokumendi koostamist.

Kokku on kostja põhjendatud õigusabikulu maakohtus 11, 68 h (15,18 - 3,5) summas 1822

eurot (koos käibemaksuga), mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.

18. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskuluks ringkonnakohtus

õigusabikulud 17 h 20 minutit summas 2704 eurot, millele lisandub õigusabi kohtuistungil,

arvestusega 156 eurot/h. Kohtuistung ringkonnakohtus kestis 20 minutit. Hageja vaidles kostja

menetluskulude suurusele vastu, pidades kulu ülepaisutatuks. Kostja on kulutanud õigusabile

ringkonnakohtus 10 h ja 30 minutit, lisandub aeg kohtuistungiks ettevalmistamiseks ja

kohtuistungil viibimiseks 1 h ja 20 minutit.

Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kostja kulutused õigusabile ringkonnakohtus on

ülepaisutatud.

Kostja

on

esitanud

apellatsioonkaebuse

maakohtu

otsusele

üksnes

menetluskulude osas. TsMS § 178 lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise

vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata, mistõttu ei saa kostja nõuda vastaspoolelt selle

kaebuse koostamise ja menetlemisega seotud kulude hüvitamist. Kostja saab taotleda hageja

apellatsioonkaebuse menetlemisega talle tekkinud põhjendatud kulude hüvitamist. Kostja

vastus hageja apellatsioonkaebusele on 3 lehekülge pikk ja selles on korratud paljuski kostja

varasemaid seisukohti. Arvestades asja sisu (asi ei ole keskmisest keerukam) tuleb mõistlikuks

ajaks kohtuistungi ettevalmistamisele lugeda 1 h, millega on nõustunud ka hageja. Kokkuvõttes

peab ringkonnakohus kostja mõistlikuks ja põhjendatud õigusabi mahuks koos kohtuistungiga

ringkonnakohtus 5,35 h hinnaga 156 eurot/h. Hagejalt tuleb välja mõista kostja kasuks 5,35 x

156 = 834,60 eurot (koos käibemaksuga), millele lisandub viivis.

Kai Kullerkupp

Viivi Tomson

Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/