2-16-3600/23 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tartu, 12. juuni 2017

Tsiviilasja number

2-16-3600

Tsiviilasi

Kalevikivi OÜ hagi AAS BTA Baltic Insurance Company

Eesti filiaali vastu kahju hüvitamiseks

Apellatsioonkaebuse hind

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 30. jaanuari 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Kalevikivi apellatsioonkaebus

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Kalevikivi OÜ (registrikood 10912334),

esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik

Vastustaja (kostja): AAS BTA Baltic Insurance Company

Eesti filiaal (registrikood 11223507), esindaja Andrus Reidi

RESOLUTSIOON

1. Apellatsioonkaebus rahuldada.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 30. jaanuari 2017 otsus,

millega jäeti rahuldamata Kalevikivi OÜ hagi AAS BTA

Baltic Insurance Company Eesti filiaali vastu kahju

hüvitamiseks.

Saata asi Tartu Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

3. Menetluskulude

jaotuse

määrab

maakohus

lõpplahendiga.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Kalevkivi (hageja) esitas Tartu Maakohtusse 7. märtsil 2016 hagi AAS BTA Baltic

Insurance Company Eesti filiaali (kostja) vastu kahju 19 690 euro 31 sendi hüvitamise nõudes.

Hagiavalduse kohaselt toimus 27. jaanuaril 2015 kell 12.25 liiklusõnnetus, kus Helme Graanul

OÜ territooriumil sõitis täislastis veoauto tagant sisse hageja autorongile. Hageja oli haagise

liisinud AS-lt Pohjola Finance Estonia. Hagejal oli sõlmitud kindlustusleping kostjaga, kellele

hageja esitas 28. jaanuaril 2015 liiklusõnnetuse kahjuteate. Haagis pukseeriti 5. veebruaril 2015

Schmitz Cargobull Eesti OÜ esindusse Tallinnas. Schmitz Cargobull Eesti OÜ koostas

10. veebruaril 2015 hinnapakkumise nr M140598, mille kohaselt haagise remondikulude

suurus on 13 785 eurot 12 senti. Lisaks esitas Schmitz Cargobull Eesti OÜ hagejale

28. veebruaril 2015 arve nr 141043 summas 43 eurot 31 senti haagise pesu eest. Kostja tegi

5. märtsil 2015 kahjuotsuse nr C01150507/1, mille kohaselt on liiklusõnnetuse põhjustamise

eest vastutav 100% ulatuses hageja haagisele otsa sõitnud veoki juht. Kostja otsustas hüvitada

haagise omanikule liisinguandjale Pohjola Finance Estonia AS-le kahju summas 8200 eurot.

Hageja teatas 8. märtsil 2015, et ta ei nõustu kahjuotsuses toodud haagise väärtusega 16 000

eurot, kuivõrd haagise tegelik väärtus on 18 500 eurot. Kostja tühistas vastuvõetud otsuse ning

tellis haagise väärtuse määramiseks ja remondi summa fikseerimiseks ekspertiisi. 25. märtsil

2015 koostas ekspert R. Põdersalu kostja tellimusel eksperdi arvamuse nr 278/2015, mille

kohaselt on haagise väärtus 16 000 eurot (ilma käibemaksuta). Kostja koostas 31. märtsil 2015

R. Põdersalu arvamuse alusel uue otsuse nr C01150507/2, millega otsustas kahju hüvitada

taastamisremondi teel. Vastavas ulatuses väljastas kostja garantiikirja.

Hageja tellis omapoolse asjatundja arvamuse. Ekspert K. Lehtla koostas 16. juulil 2015

arvamuse nr A15-110, mille kohaselt on R. Põdersalu arvamus olulises osas ebaõige, kuivõrd

R. Põdersalu on lugenud avarii tagajärjel tekkinud kahjustused ekspluatatsioonilisteks. Pooled

pöördusid

liikluskindlustuse

lepitaja

poole

lepitusmenetluse

algatamiseks.

Kostja

lepitusmenetluses kompromissi võimalust ei näinud ja lepitusmenetlus jäi tulemusteta.

3. septembril 2015 ütles liisinguandja Pohjola Finance Estonia AS hagejaga sõlmitud

liisingulepingu üles ning nõudis hagejalt 11 007 euro 20 sendi tasumist. Hageja lasi haagise

uuesti hinnata OÜ-l ValueExpert, kelle 28. septembri 2015 hindamisakti nr 2761-2015 kohaselt

oli haagise väärtus 17 500 – 19 000 eurot (ilma käibemaksuta). 1. oktoobril 2015 tegi kostja

kolmanda otsuse nr C01150507/3 kahju hüvitamise kohta. Kostja tühistas garantiikirja kahju

summas 4379 euro 40 sendi hüvitamiseks ning keeldus kahju hüvitamise nõuete rahuldamisest.

Kuna hageja haagis on olnud pikema perioodi vältel kasutuskõlbmatu, ei ole hageja saanud seda

enda majandustegevuses kasutada ning on jäänud ilma võimalusest teenida tulu. Liisinguandja

ütles liisingulepingu üles seoses liisingumaksete mitte tasumisega.

Poolte vahel on vaidlus, kas kõik hinnapakkumises nr M140598 kajastatud tööd on vajalikud

27. jaanuari 2015 avarii tagajärjel tekkinud kahjustuste kõrvaldamiseks või oli osa kahjustusi

tekkinud juba varem haagise ekspluatatsiooni käigus. K. Lehtla arvamuse kohaselt, millega on

nõustunud ka Eesti Liikluskindlustuse Fondi lepitaja, puudub alus arvata, et kahjustused oleksid

tekkinud ekspluatatsioonist. Kostjal puudub nii faktiline kui õiguslik alus keelduda kahju

hüvitamisest. Liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 26 lg 4 sätestab, et kindlustushüvitise

maksmine rahas on lubatud üksnes siis, kui sõidukit ei ole võimalik taastada, sõidukile

taastusremondi tegemine on ebamõistlik või kui pooled on kokku leppinud, et kindlustushüvitis

makstakse rahas. Taastusremondi tegemine on sarnane haagise enda maksumusega. Seetõttu

nõuab hageja kahju 18 250 euro hüvitamist. Hageja selgitab, et kõnealune haagis müüdi pärast

liisinguandja poolt hagejaga sõlmitud liisingulepingu ülesütlemist Erke Veod OÜ-le.

Kostja oli liisingulepingu ülesütlemisest teadlik, samuti oli liisinguandja teadlik hageja ja kostja

vahelisest vaidlusest. Kostja tegi umbes kuu aega pärast liisingulepingu lõppemist, 1. oktoobril

2015 otsuse nr C01150507/3 kahju hüvitamise kohta. Kohtueelses kirjavahetuses ning

kahjuotsuse tegemisel ei ole kostja käsitlenud liisingulepingu ülesütlemist faktilise alusena, mis

välistaks hageja nõude. Kindlustusjuhtumi toimumise ajal oli hageja kindlustuspoliisi nr

C0041653559 alusel haagise vastutav kasutaja. Kahju hüvitamise kohustus hagejale muutus

sissenõutavaks liiklusõnnetuse toimumise ning hageja poolt kindlustusteate esitamisega või

alternatiivselt R. Põdersalu arvamuse valmimisel 27. märtsil 2015.

Hageja on õigustatud isik kostja vastu kahju hüvitamise nõude esitamisel. Kostja on hagejat

kohtueelses kirjavahetuses õigustatud isikuna käsitlenud ning teinud ka pärast liisingulepingu

lõpetamist kindlustusotsuse hageja suhtes. Hagejale kahju hüvitamine ei ole vastuolus kahju

hüvitamise eesmärgiga. Kui liiklusõnnetust ei oleks esinenud, oleks hageja kasutusse jäänud

ilma kahjustusteta haagis.

Kostja on valesti tõlgendanud liisingulepingu ülesütlemise kuupäeva. Asjaolu, et

ülesütlemiseavaldus on ekslikult dateeritud „3. jaanuar 2015“ on ilmne kirjaviga. Haagise

üleandmine liisinguandjale ei välista hageja nõuet, kuna hagejale tekitatud kahju ei muuda

asjaolu, et liisinguandja on haagise hiljem võõrandanud või kui palju on liisinguandja sellest

kasu saanud, kuivõrd kostja kohustus hageja ees muutus sissenõutavaks enne seda. Hagejal on

jätkuvalt võlgnevus liisinguandja ees, mille suurus sõltub üheselt kostja poolt kohustuse

täitmisest. Kui hageja oleks liisingulepingu lõpetamisel saanud liisinguandjale üle anda ilma

kahjustusteta haagise, oleks hageja kohustus liisinguandja ees olnud vastavalt väiksem kui

andes üle oluliselt kahjustunud haagise. Kostja väide, nagu oleks haagis ka pärast müüki olnud

heas korras, on ebaõige. Hageja märkis, et küsimus sellest, kellele nõue kuulub, ei ole

tõendamisküsimus vaid õigusliku hinnangu küsimus.

2. Kostja hagiga ei nõustunud. Hageja kahjunõue ei ole tõendatud. Alternatiivselt, kui kohus

leiab, et haagis ei kuulunud taastamisele, palub kostja rahuldada hagi osaliselt summas 3620

eurot 60 senti. Poolte vahel on vaidlus põhjendatud kahjuhüvitise suuruse üle. Kostja esitas

kahju kohta põhjendatud remondikalkulatsiooni ja on selle alusel kahjuhüvitise ka välja

maksnud ja oma kohustuse hageja ees täitnud. Põhjendatud hüvitise suurus on 4379 eurot 40

senti ilma käibemaksuta.

Kostja leiab alternatiivselt, et kui kohus loeb haagise hävinuks ja kostja peaks hüvitama

juhtumieelse maksumuse, siis esitatud nõue summas 18 250 eurot ei ole põhjendatud. Kahju

hüvitise suurus tuleb määrata kindlaks võlaõigusseaduse (VÕS) § 132 lg-te 1 ja 2 järgi. VÕS

§ 127 lg 5 kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai

kahju tekitamise tagajärjel. Selliseks kasuks on ka haagise õnnetusejärgne väärtus 8 000 eurot.

Haagis anti pärast liisinglepingu ülesütlemist üle sõiduki omanikule Pohjola Finance Estonia

AS-le, kes müüs selle edasi. Puudub vaidlus, et kostja on maksnud hagejale hüvitist summas

4379 eurot 40 senti. Haagise kindlustusjuhtumi eelsest väärtusest 16 000 eurost tuleb maha

arvata haagise jääkväärtus 8000 eurot ning makstud hüvitis 4379 eurot 40 senti. Alternatiivse

kahjunõude suuruseks tuleb pidada 3620 eurot 60 senti (16000-8000-4379,40).

Poolte vahel ei ole vaidlust, et haagis kuulus Pohjola Finance Estonia AS-le. Hüvitise saajaks

on sõiduki omanik. Hageja ei ole esitanud sõiduki omaniku poolt volitust hüvitise saamiseks

või tema esindamiseks hagimenetluses ja hagejal ei ole õigust taotleda enda kasuks hüvitise

väljamõistmist. Vaidlust ei ole, et hagi esitamise ajal kohtule oli liisingleping lõppenud. Hagejal

puudub nii kasutus- kui omandiõigus.

Liisinguleping oli üles öeldud juba enne kahjujuhtumit. Hageja ja Pohjola Finance Estonia

AS-i vaheline liisingleping lõpetati vastavalt hagiavalduse lisale 28 „Lepingu ülesütlemise

teade“ 3. jaanuaril 2015. Kostja kandis 1. oktoobril 2015 hagejale üle 4379 eurot 40 senti,

teadmata, et liisinguleping on üles öeldud. Hageja on selle summa arvel alusetult rikastunud.

Haagis on võõrandatud 17. veebruaril 2016 ja Eesti registrist kustutatud 28. märtsil 2016.

Muudatuste avalduse on teinud OÜ Erke Veod. Haagist on müüdud hinnaga 17 000 eurot

7. oktoobril 2015, hinnaga 15 000 eurot 7. oktoobril 2015 ja hinnaga 15 000 eurot 10. märtsil

2016. Kuulutuse kohaselt on haagis töökorras.

Hageja ei ole nõude esitamiseks õigustatud isik. Kahjustatud isikuks on liisingufirma kui vara

omanik. Hageja ei ole tõendanud nõudeõiguse üleminekut ja tekkinud varalise kahju suurust.

Summa 18 250 eurot on hageja poolt pakutud haagise turu keskmine hind.

Liisingulepingu kapitalirendi tingimuste lisaks olevate liisingulepingu üldtingimustes on

sätestatud liisinguvõtja kohustused kahjujuhtumi korral. Olles nii kindlustusvõtja kui

liisinguvõtja, oli hagejal kohustus pidada läbirääkimisi kindlustusandjaga kahju hüvitamise

osas. Liisinguleping andis hagejale volituse pidada läbirääkimisi kindlustusandjaga

kindlustushüvitise väljamaksmise ning kahjujuhtumi tagajärgede kõrvaldamise osas,

kahjuhüvitise käsutusõigust see aga ei andnud. Lepingust ei tulene, et hagejal oli nõudeõigus

hüvitise saamiseks endale. Kahjustada saanud haagis kuulus liisinguandjale, mitte hagejale.

Kahjukäsitluse käigus ei ole liisinguandja oma nõudeõigust hagejale loovutanud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 30. jaanuari 2017 otsusega kostja taotluse vaheotsuse tegemiseks

ja jättis rahuldamata hageja nõude kostja vastu kahju hüvitamiseks. Menetluskulud jättis

maakohus hageja kanda.

Maakohus asus seisukohale, et kahjuhüvitamise nõudeõigus ei ole hagejale üle läinud ja hageja

ei ole õigustatud isikuks kostja vastu kahju hüvitamise nõude esitamisel.

Poolte vahel on vaidlus, kas hageja on õigustatud isikuks nõude esitamisel kostja vastu. Hageja

ei esitanud menetluse jooksul tõendit, et nõue kuulub hagejale.

Maakohus nõustus kostjaga, et kuna liisinguleping lõpetati ülesütlemisega, siis tulnuks Pohjola

Finance Estonia AS nõudeõigus kindlustusandja ehk kostja vastu hagejale üle anda, kuid seda

ei ole tehtud. Nõude üleminek ei ole õigusliku hinnangu küsimus, vaid tõendamise küsimus,

sest nõude üleminek on kokkulepe ning sellise kokkulepe olemasolu tuleb tõendada tõenditega,

sh piisaks sellest kui Pohjola Finance Estonia AS oleks nõude üleminekust teatanud suuliselt

või lihtkirjalikult kostjale või sellekohane tõend oleks esitatud kohtule. Kokkuleppe alusel VÕS

§ 164 lg 1 tähenduses ei ole nõue hagejale üle läinud.

Maakohus nõustus kostjaga, et liisingulepingu sätted reguleerivad konkreetselt hageja

kohustusi kahjujuhtumi toimumisel. Olles nii kindlustusvõtja kui ka liisinguvõtja, oli hagejal

kohustus pidada läbirääkimisi kindlustusandjaga kahju hüvitamise osas. Maakohtule esitatud

kindlustuspoliisilt nr C0041653559 (I kd, tl 15) nähtub, et kindlustusvõtjaks on Pohjola Finance

Estonia AS, sõiduki vastutavaks kasutajaks on hageja. Kindlustuslepingu on sõlminud kolmas

isik Pohjola Finance Estonia AS, kellega on hageja sõlminud liisingulepingu. Vastavalt hageja

ja Pohjola Finance Estonia AS vahelisele liisingulepingu (liisinguleping kapitalirendi

tingimustel nr 3042910, II kd tl 52 – 57) punktile 7.2 alapunktile (V) peab liisinguandja olema

kindlustuslepingus märgitud soodustatud isikuks. Liisingulepingu kapitalirendi tingimuste

punkti 7.9. ja selle alapunkti kohaselt oli hagejal mitte üksnes õigus, vaid ka kohustus pidada

läbirääkimisi kindlustusandjaga kahjujuhtumi toimumise järgselt. Liisingulepingust tulenevalt

ei tegutsenud hageja mitte enda nimel vaid esindas liisinguandja huvisid.

Maakohus leidis, et ka liisingulepingu kehtivuse ajal ei olnud hageja kahjuhüvitise saamiseks

õigustatud isikuks. Lähtuvalt liisingulepingu punktidest 7.13 oli kahju hüvitise saamiseks

õigustatud isikuks liisinguandja, mitte hageja.

Ülesütlemise kirja sisust nähtub, et 3. jaanuar 2015 on ilmselge kirjaviga, sest liisinguandja on

kirjas märkinud, et ütleb lepingu üles alates 3. septembrist 2015. Kuna liisinguleping lõpetati

liisinguandja poolse ülesütlemisega, siis lõppes ka hageja liisingulepingu punktist 7 tulenev

esindusõigus.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu

Maakohtu 30. jaanuari 2017 vaheotsus ja teha uus otsus, millega tuvastada, et hageja on kostja

vastu kahju hüvitamise nõude esitamisel õigustatud isik.

Liikluskindlustus on LKindlS § 3 kohaselt kohustuslik. LKindlS § 23 lg 1 p 1 sätestab, et

kahjustatud isik võib kindlustusjuhtumi toimumise korral esitada kahju hüvitamise nõude

kindlustusandja vastu, kui kindlustatud isik vastutab kahjustatud isiku ees VÕS § 1057 ehk

mootorsõiduki valdaja vastutuse alusel. Antud juhul on küsimus, kas kahjustatud isikuks on

liisinguandja või liisinguvõtja.

Liisingulepingu olemusest lähtuvalt tuleb eristada lepinguosaliste selgelt eristuvaid huvisid.

Liisinguvõtjal on huvi liisingulepingu eseme vastu, soov seda kasutada ning saada sellest

kasutuseeliseid. Liisinguandjal on liisingulepinguga seonduv finantshuvi, s.o soov saada

liisingumakseid sh intressi ning teenida liisingulepingu esemest vastavalt kasu. Liisinguandjal

puudub huvi liisingulepingu eseme ja selle seisukorra vastu, milline huvi on vaid liisinguvõtjal.

Nendest huvidest lähtub nii liisingulepingu riskijaotus, vastutus kui ka nõuete esitamise õigus.

Õigusteooria ning Riigikohtu praktika (vt nt Riigikohtu 19. aprilli 2006 otsus 3-2-1-29-06)

seisukohast tuleneb otseselt VÕS 17. ptk reguleerimata olukordades käsitleda liisinguandjat

analoogselt pantija ning liisinguvõtjat pandipidajana. Seetõttu on analoogia korras tegemist

sama küsimusega kui oleks pandi kahjustamise korral. Õigusteooria seisukoht on, et „lisaks

asjaõiguslikele valduse kaitse nõuetele on pandipidajal õigus oma valdust kolmandate isikute

suhtes kaitsta ka VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ja ka VÕS § 1055 alusel“. Sama õigus on olemas

ka siis kui kahju hüvitamise nõude aluseks on VÕS § 1057.

Kuna pandipidajal on õigus nõuda kolmandatelt isikutelt deliktiõiguslikul alusel pandi

kahjustamise korral kahju hüvitamist (st pandi parandamise või asendamise kulu) ning

pandipidaja ning liisinguvõtja positsioonid on Riigikohtu poolt samastatud, siis järelikult on ka

liisinguvõtjal õigus nõuda kolmandatelt isikutelt liisingulepingu eseme kahjustamisega

tekitatud kahju hüvitamist deliktiõiguslikul alusel. Olukorras, kus vastav deliktiõiguslik kahju

hüvitamise nõue on kaetud kindlustuslepinguga, on liisinguvõtjal kahjustatud isikuna

eelviidatud LKindlS § 23 lg 1 p 1 alusel õigus nõuda kahju hüvitamist talle. Sealjuures langevad

kindlustatud ning kahjustatud isik kokku, kuivõrd haagis on kindlustatud hageja poolt ning ta

on ka liisingulepingulises suhtes kahju kannatanud pooleks.

Hageja ei pea tõendama, et keegi oleks talle õiguse kahju hüvitamise nõude esitamiseks

loovutanud, kuivõrd seaduse alusel on vastav õigus algusest peale talle kuulunud. Kogu

kohtueelne suhtlus ja kirjavahetus, sealjuures lepitusmenetlus, on lähtunud eeldusest, et hageja

on nõude esitamiseks õigustatud isik. Kostja on hüvitanud hageja poolt kantud kahju osaliselt.

Nii kostja kindlustusandjana kui Eesti Liikluskindlustuse Fond lepitajana käsitlevad kahju

hüvitama õigustatud isikuna liisinguvõtjat. Ehkki VÕS § 2 lg 2 kohaselt ei saa tava muuta

seadust, on sama paragrahvi lõike 1 kohaselt tava tsiviilõiguse allikaks. Antud juhul on

kindlustustegevuse tava, et kahju hüvitamise nõudeõigus on liisinguvõtjal mitte liisinguandjal.

5. Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Hageja on esitanud apellatsioonkaebuses oma väidete tõendamiseks uued põhjendused, mida ta

maakohtus esitanud ei ole ja millele kostja ei ole saanud vastata ning kohus hinnangut anda.

Seetõttu tuleks need jätta tähelepanuta.

Kahju hüvitamine toimub kahju põhjustaja liikluskindlustuslepingu alusel. Kindlustuspoliisil

on tähtsus selles, et poliis kohaselt on kindlustusvõtjaks Pohjola Finance Estonia AS. Vastutav

kasutaja on hageja.

Kostja ei nõustu hageja väitega, et liisinguandjal puudub huvi liisingulepingu eseme ja selle

seisukorra vastu. Riigikohtu 19. aprilli 2006 otsus 3-2-1-29-06 ei käsitle juhtumit, kus

liisinguese hävib kindlustusjuhtumi tõttu. Selles käsitletakse liisingueseme omandamisega

seotud riske. Hageja viidatud võlaõigusseaduse sätted ei ole kohaldatavad ega asjakohased.

Liisinguandja huvid liisingueseme osas on sätestatud VÕS §-s 363 lõigetes 1-3.

Liisinguleping määrab ära liisinguvõtja kohustused kahjujuhtumi toimumisel ja kahjuhüvitise

saaja. Maakohus on teinud õige järelduse, et kahjuhüvitise saamiseks õigustatud isikuks antud

juhtumis ei ole hageja, vaid Pohjola Finance Estonia AS. Seoses liisingulepingu ülesütlemisega

liisinguandja poolt lõppes ka hageja nn liisinguandja esindusõigus kindlustusandjaga.

Nõudeõigust liisinguandja üle andnud ei ole.

Kostjale ei ole teada sellist tava, et kahjuhüvitamise nõudeõigus on liisinguvõtjal ja mitte

liisinguandjal. Kahjujuhtumi korral lähtutakse taolistel juhtudel liisingulepingu sätetest, mitte

väidetavast tavast. Asjaolu, et liisinguvõtja esindab vastavalt liisingulepingus toodud

tingimustel liisinguandjat kahjujuhtumi toimumisel, ei tähenda veel seda, et hüvitise

nõudeõigus läheks liisinguvõtjale üle.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 30. novembri 2015 otsus tuleb tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu TsMS § 656 lg 1

p 5 alusel ning menetluskulude jaotuse osas. Maakohus ei ole otsuse tegemiseks vajalikke

asjaolusid välja selgitanud ega kohtuotsust põhjendanud, ringkonnakohtul ei ole võimalik

puudust kõrvaldada. Ringkonnakohus saadab tsiviilasja TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on vastuoluline. Maakohtu 30. jaanuari 2017 otsus

on lõpplahend TsMS § 434 tähenduses. Samas rahuldab maakohus otsuse resolutsiooni p-s 1

kostja taotluse vaheotsuse tegemiseks. Resolutsiooni p-s 2 jätab maakohus hageja nõude

rahuldamata, seega teeb asjas sisulise otsustuse. Menetluskulude jaotuses ei ole märgitud, et

tegemist oleks vaheotsusega seotud menetluskuludega.

Kostja esitas 13. juuni 2016 menetlusdokumendis taotluse vaheotsuse tegemiseks. Kostja väitel

ei ole hageja tõendanud nõudeõiguse olemasolu kostja vastu. TsMS § 449 lg 1 järgi võib kohus

poole taotlusel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta juhul, kui

menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks ja nõutava

rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või

põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik otsust teha.

Lisaks kohtuotsuse resolutsiooni p-le 1 leidis maakohus kohtuotsuse põhjendavas osas, et kohus

rahuldab kostja taotluse vaheotsuse tegemiseks ning maakohtu põhjenduste järgi (otsuse p 4)

peab kohus vaheotsuse tegemisel lahendama küsimuse, kas nõudeõigus on hagejale üle läinud,

ehk kas hageja on õigustatud isikuks hagi esitamiseks. Maakohus ei võtnud otsuse

resolutsioonis aga seisukohta mitte hageja nõudeõiguse olemasolu osas, vaid leidis, et hageja

nõue kostja vastu tuleb jätta rahuldamata. Maakohus ei ole hinnanud hageja väiteid ja esitatud

tõendeid ning asjas ei ole läbi viidud eelmenetlust.

8. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on ekslikult leidnud, et hagejal ei ole õigust

nõuda kostjalt kahju hüvitamist.

Maakohus tuvastas, et 27. jaanuaril 2015 kell 12.25 toimus liiklusõnnetus, milles Helme

Graanul OÜ territooriumil sõitis täislastis veoauto tagant sisse hageja autorongile ning hageja

esitas 28. jaanuaril 2015 kostjale liiklusõnnetuse kahjuteate. Pooled ei vaidle selle üle, et

liiklusõnnetuse põhjustamise eest on vastutav osaleja, kelle tsiviilvastutus on kindlustatud

kostja juures, AAS BTA Baltic Insurance Company Eesti filiaalis. Seega on kostja

kahjuhüvitise maksmiseks kohustatud isik.

Maakohus tuvastas, et poolte vahel puudub mh vaidlus selles, et hagejal oli sõlmitud

kindlustusleping kostjaga (otsuse p 3). Samas leiab maakohus otsuse p-s 10, et kohtule esitatud

kindlustuspoliisilt nähtub, et kindlustusvõtjaks on Pohjala Finance Estonia AS ning seega on

kindlustuslepingu sõlminud kolmas isik. Ringkonnakohus leiab, et kuigi maakohtu otsusest ei

selgu üheselt, keda maakohus käsitles menetluses esitatud liikluskindlustuslepingu poolena

(I kd, tl 15), on maakohus tuginenud ekslikult hageja nõudeõigusele hinnangu andmisel

peamiselt nimetatud kahju kannatanud sõiduki suhtes sõlmitud lepingule. Seega on õige kostja

vastuses apellatsioonkaebusele esitatud väide, et asjakohane ei ole kahju kannatanud haagise

liikluskindlustusleping ja kindlustusandja, kellega antud leping oli sõlmitud. LKindlS § 8 lg 1

järgi on kindlustusjuhtum kolmandale isikule kahju tekitamine, praegusel juhul nõuab hageja

väidetavalt talle tekitatud kahju hüvitamist. Hageja ei ole esitanud menetluses

kahjukindlustuslepingut kostjaga kahjustatud sõiduki suhtes.

9. Hageja nõuab kostjalt kui kahju tekitanud sõiduki kindlustusandjalt kahju hüvitamist.

Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on apellatsioonkaebuse seisukoht, mille kohaselt on

hagejal kui liisinguvõtjal õigus kostja vastu kahju hüvitamise nõuet esitada.

Õige on kostja väide (II kd, tl 89), et liisinguleping määrab liisinguvõtja kohustused

kahjujuhtumi toimumisel ja kahjuhüvitise saaja. Samas reguleerib liisinguleping liisinguandja

ja liisinguvõtja omavahelisi suhteid. Nimetatud lepingust tulenevad õigused ja kohustused

hagejale ja kostjale, nii on näiteks liisinguvõtja kohustatud sõlmima liisingueseme suhtes

varakindlustuse lepingu ja liikluskindlustuse (lepingu p 7. 1 jj) ning märkima liisinguandja

soodustatud isikuks. Praegusel juhul on kostjaks liisingulepingu esemele kahju tekitanud

kolmanda isiku kindlustusandja.

Ringkonnakohus on seisukohal, et kahjujuhtumiga kahjustatud isikuks on hageja kui

liisinguvõtja, kellel on kolmanda isiku vastu õigus nõuda kahju hüvitamist.

Liisinguandja on krediteerija ega kanna eseme hävimise või kasutuskõlbmatuks muutumise

riski, nimetatud risk läheb liisinguvõtjale üle talle liisingueseme üleandmisega VÕS § 364 järgi.

Liisinguandja huvi on üksnes tagatishuvi krediidi tasumiseks (vt müügilepingu suhtes

Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-29-06, p 25). Kolmanda isiku kui kahju

tekitaja liikluskindlustusandja ei saa vabaneda vastutusest seetõttu, et nõude tema vastu esitas

liisinguvõtja, mitte sõiduki omanik. Kahju tekitaja vastutus ei saa sõltuda sellest, kas nõude

esitajaks on kahju kannatanud sõiduki omanik või liisinguvõtja.

Ringkonnakohus leiab, et liisinguvõtja õigust ei mõjuta ka see, et 3. septembril 2015 ütles

liisinguandja hagejaga sõlmitud liisingulepingu üles ning haagis on tagastatud liisinguandjale

ning võõrandatud edasi kolmandale isikule. Liisinguandja ja -võtja omavahelises suhtes on

tagastusnõue liisinguandjal üksnes tagatisena. Selline käsitlus vastab liisingulepingu kui

krediidilepingu olemusele. VÕS § 367 lg 1 järgi peab liisingulepingu ülesütlemise korral

liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses

liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles

ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Seega saab liisinguandja

esitada liisingulepingu ülesütlemisest tulenevad tagasitäitmisnõuded esmajoones liisinguvõtja

vastu § 367 järgi. Liisingulepingu lõpetamine ei lõpetanud hageja õigust kindlustushüvitisele.

10. Maakohus ei ole võtnud seisukohta hageja nõude põhjendatuse suhtes, ei ole hinnanud

hageja nõude ulatust ega selgitanud menetluses tõendamiskoormise jaotust. Ringkonnakohus

leiab,

et

arvestades

maakohtu

otsuse

põhjendusi

ning

maakohtus

läbiviidud

menetlustoiminguid, tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.

11. Asjas kantud menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt

maakohus vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele.

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/