4-16-8285/40 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. juuni 2017, Tartu (kirjalik menetlus)

Väärteoasja number

4-16-8285 (2330,16,004717)

Kohtunik

Tiit Lõhmus

Väärteoasi

Sergei Lartšenko väärteoasi KarS § 275 lg 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 1. märtsi 2017 otsus

Apellatsiooni esitaja

menetlusaluse isiku Sergei Lartšenko kaitsja Marek

Ranne

Kohtuväline menetleja

Politsei- ja Piirivalve ameti Ida prefektuur, esindaja

Dmitri Narolin

Menetlusalune isik

Sergei Lartšenko (isikukood 37103043718)

Eesti Vabariigi kodanik

elukoht: XXXX

töökoht XXXX

Menetlusaluse isiku kaitsja

jurist Marek Ranne

RESOLUTSIOON

1. Viru Maakohtu 1. märtsi 2017 otsus jätta muutmata.

2. Menetlusaluse isiku Sergei Lartšenko kaitsja Marek Ranne apellatsioon jätta

rahuldamata.

3. VTMS § 38 lg 1 ja KrMS § 185 lg 2 alusel jäävad tekkinud menetluskulud Sergei

Lartšenko enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil

kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Kassatsiooni esitamise

õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist

esindajal.

ESIMESE ASTME KOHTU OTSUSE SISU

1. Viru Maakohtu 01.03.2017 otsusega karistati Sergei Lartšenkot KarS § 275 lg 1 järgi 10

päeva arestiga. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka väärteomenetluses kinnipidamise

aeg alates 23.10.2016 kell 15.05 kuni 25.10.2016 kell 11.20, s.o 2 päeva, ning ärakandmisele

kuulub 8 päeva aresti.

KarS § 66 lg 1 alusel määrati, et S. Lartšenkol on õigus kanda 8 päeva aresti ositi 3 kuu jooksul

alates kohtuotsuse jõustumisest PPA Ida Prefektuuri Narva politseijaoskonna arestikambris.

Korraga ärakantava aresti kestuseks määrati 2 päeva.

2. 23.10.2016 koostatud väärteoprotokolli AB 1504165 (2330,16,004717) kohaselt, 23.10.2016

kell 15.05 olles alkoholijoobe seisundis Sergei Lartšenko avalikus kohas aadressil Viru 3 Narva

linn, solvas võimuesindajat patrullpolitseinikut V.K. , kes täitis oma ametikohustusi, kasutades

tema suhtes solvavaid väljendeid: „pošjol na hui, kak seitšas ujebu pidor“, mistõttu

politseiametnik tundis end solvatuna.

S. Lartšenko pani toime KarS § 275 lg-s 1 sätestatud väärteo.

3. Maakohus leidis, et S. Lartšenko süü väärteo toimepanemises on tõendamist leidnud.

3.1. Antud juhul ei ole vaidlust selles, et S. Lartšenko viibis süüdistuses nimetatud ajal Narvas,

Viru 3 asuvas ühiselamus. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et enne ühiselamu juurde minekut

oli ta isaga koos tarvitanud alkoholi ning ühiselamu valvur keeldus nii S. Lartšenkot kui ka

tema isa ühiselamusse lubamast põhjusel, et viimased olid tarvitanud alkoholi. Olukorra

lahendamiseks kutsuti sündmuskohale politsei ning politseiametnikud pidasid S. Lartšenko

kinni ja toimetasid ta politseijaoskonda. Kõiki neid asjaolusid on tunnistanud nii S. Lartšenko

ise kui ka tunnistajad V.L. , V.K. ja G.S.

3.2. V.K. ütluste pinnalt on tuvastatud, et ta töötab PPA Ida Prefektuuri Narva

politseijaoskonnas politseiametnikuna ning on seega avalikku korda kaitsvaks võimuesindajaks

KarS § 275 ning KorS § 2 lg 1 ja § 6 mõttes. Samuti on nii V.K. kui ka teiste isikute ütlustega

tuvastatud, et V.K. oli süüdistuses märgitud ajal Narvas, aadressil Viru 3 asuvas ühiselamus

politseiametnikuna täitmas oma ametikohustusi ning kandis sealjuures politseiametniku

vormiriietust.

Isikute ütlustega ning telefonikõnede salvestistega on üheselt tuvastatud ka fakt, et politsei tuli

sündmuskohale S. Lartšenko initsiatiivil. Selleks helistas ta kahel korral häirekeskusesse.

Tunnistajate ja menetlusaluse isiku ütlused on sündmuse käiku iseloomustavate muude

faktiliste andmete osas valdavas osas samuti kokkulangevad. Ütlused lahknevad vaid selles –

kas ja millal tutvustas ühiselamu valvur S. Lartšenkole ühiselamus kehtivaid sisekorraeeskirju

(mis olid ühiselamu fuajees stendil) ja kas S. Lartšenko solvas politseiametnikku.

3.3. S. Lartšenko väitis ülekuulamisel, et valvur tutvustas sisekorraeeskirju alles siis, kui

politsei oli kohale tulnud. Samas nii valvurina töötanud G. S kui ka tunnistaja V. L ütlustest

nähtub, et eeskirju tutvustati siiski juba enne politsei saabumist. Kusjuures tunnistaja V. L

ütlustest järeldub, et tema oli kõnealustest eeskirjadest teadlik ning pärast seda, kui valvur oli

keeldunud neid ühiselamusse laskmast, püüdis ka tema S. Lartšenkole selgitada, et neid ei lasta

majja ning tuleb lahkuda. Viimane ei olnud aga keeldumisega nõus ning jätkas nõudmist, et

teda majja lastaks. Häirekeskusesse tehtud kõnede salvestiselt ilmneb samuti, et kuigi

häirekeskuse ametnik selgitas korduvalt S. Lartšenkole, et ühiselamus on omad eeskirjad ja

valvuril on õigus keelduda isikute majja lubamisest, ei leppinud menetlusalune isik saadud

vastusega ning nõudis jätkuvalt politsei saabumist ja enda majja lubamist. Sealjuures väitis S.

Lartšenko telefonivestluses, et ta on täiesti kaine. Tema jutu sisust ja kõne maneerist on aga

üheselt arusaadav, et helistaja ei ole kaine.

Arvestades kogumis tunnistajate ütluseid ja telefonivestluste salvestisi, oli maakohus

veendunud, et antud juhul ei andnud S. Lartšenko sündmuste käigu kohta täiesti tõepäraseid

ütluseid ning ta on üritanud näidata enda käitumist paremas valguses, kui see tegelikult oli.

Antud juhul on tõendatud, et ühiselamu valvur selgitas S. Lartšenkole, et teda ei lasta majja,

kuivõrd ta ei ole kaine ning viitas sealjuures sisekorraeeskirjadele. Kuid S. Lartšenko ei

lahkunud. S. Lartšenko vastupidised ütlused on teiste tõenditega üheselt kummutatud.

3.4. Seonduvalt politseiametnik V.K. väidetava solvamisega on tunnistaja V. L. öelnud, et ta

ei kuulanud, mida poeg politseiametnikule ütles, ta tegeles sel hetkel muude asjadega.

V.K. ise andis väidetava solvamise kohta ütluseid, et temale öeldud sõnad olid suunatud just

temale, sest ta seisis temaga ja selgitas, et ta politseiametnikuna ei lase menetlusalust isikut

ühiselamusse.

S. Lartšenko tunnistas, et ta kasutas politseiametnikuga vesteldes ebatsensuurseid sõnu, kuid

need ei olnud kellegi suhtes, vaid lihtsalt lausete kokku sidumiseks. Need ei olnud solvangud.

Sõnu, mis on kirjas väärteoprotokollis, ta oma sõnul kasutanud ei ole.

Tunnistaja G.S. selgitas küsimustele vastates, et politseiametnikuga toimunud rüseluse eelselt

kasutas S. Lartšenko politseiametniku suhtes ebatsensuurseid väljendeid.

Nimetatud ütlustest järeldub, et tegelikult ei ole vaidlust selle üle, et menetlusalune isik kasutas

konflikti käigus ebatsensuurseid väljendeid. Seda fakti kinnitavad nii tunnistajad V.K. ja G.S.

kui ka S. Lartšenko ise. Ütlused lahknevad ainult selles osas, kas need väljendid olid suunatud

politseiametnikule seoses tema töökohustuste täitmisega või mitte ning mis oli nende täpne sisu.

3.5. Maakohus leidis, et arvestades eeltoodut, et S. Lartšenko on andnud ütluseid, milles ta

püüdis oma rolli tekkinud konfliktis vähendada ning ka kõnealuse fakti osas on tema ütlused

vastuolus kahe tunnistaja ütlustega, siis ka antud juhul on alust arvata, et S. Lartšenko on

andnud enda õigustamiseks ebatõepäraseid ütluseid vältimaks politseiametniku solvamisega

kaasnevat vastutust. Tunnistajate V.K. ja G. S ütluste pinnalt luges maakohus tõendatuks, et S.

Lartšenko kasutas V.K. suhtes ebatsensuurseid väljendeid pärast seda, kui viimane oli

politseiametnikuna andnud talle korralduse majast lahkumiseks. Seega olid need väljendid

öeldud

reaktsioonina

politseiametniku

tegevusele

tema

ametikohustuste

täitmisel.

Ebatsensuursed väljendid, mida politseiametniku suhtes kasutati, on isiku au ja väärikust

alandavad. Nii tavapärases inimeste vahelises igapäevases suhtluses kui ka formaalses

ametkondlikus kommunikatsioonis on taoline väljendusviis äärmiselt taunitav ja lubamatu.

Süüteo objektiivne koosseis on täidetud.

3.6. Tugines tunnistajate ja menetlusaluse isiku ütlustele sai S. Lartšenko väga hästi aru ja

teadis, et ta räägib politseiametnikuga ning et ta halvustab politseiametnikku ebasündsas vormis

seoses tema ametikohustuste täitmisega. Kasutades politseiametniku korraldusele reageerides

solvavaid sõnu mõistis S. Lartšenko, et adressaat tajub neid solvanguna. Neist asjaoludest

järeldub, et politseiametniku solvamine oligi sel momendil menetlusaluse isiku sooviks.

Maakohus luges tõendatuks S. Lartšenko poolt kõnealuse süüteo toimepaneku kavatsetult, st ta

teadis, et solvab võimuesindajat seoses tema ametikohustuste täitmisega ning see oligi tema

eesmärgiks.

3.7. Karistuse osas märkis maakohus järgnevat.

Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei ole.

Kuigi isikul ei ole kehtivaid karistusi, ei pidanud maakohus antud juhul võimalikuks kohaldada

kergemaliigilise karistusena rahatrahvi. Siinjuures lähtus maakohus asjaoludest, et tulenevalt

V.K. ja G. S ütlustest oli politseiametniku solvamine sooritatud avalikus kohas, s.o ühiselamu

fuajees, kuhu pääsevad ligi paljud isikud – nii elanikud kui ka nende külalised. Samade tõendite

pinnalt on tuvastatud, et süütegu pandi toime kõrvaliste isikute juuresolekul. Mõlemad

tunnistajad on öelnud, et konflikti ajal liikus fuajees isikuid, kes ei olnud konfliktiga seotud ja

kes jäid seda jälgima. Solvamisega saavutati võimuesindaja solvang avalikkuse tähelepanu all.

Sooritatud süütegu tuleb lugeda keskmisest raskemaks ning S. Lartšenko süü keskmisest

oluliselt suuremaks. Süü suuruse hindamisel ei saa arvestamata jätta ka S. Lartšenko enda

suhtumisest toimepandud teosse. Ta ei ole oma käitumisviisi mitte mingil viisil kahetsenud või

heastada püüdnud.

Antud juhul on teo tehiolusid, raskust ning menetlusaluse isiku süü suurust arvestades kohaseks

karistuse liigiks arest ning seda üle keskmises määras. Kuna S. Lartšenkol puuduvad kehtivad

karistused, oli maakohus seisukohal, et karistuse eesmärke täitvaks karistuseks on 10 päeva

aresti. Kuivõrd menetlusalune isik oli kohtuvälise menetluse raames kinni peetud, tuleb KarS

§ 68 lg-st 2 lähtuvalt arvata karistusaja hulka kinnipidamise aeg alates 23.10.2016 kell 15.05

kuni 25.10.2016 kell 11.20, s.o 2 päeva. Ärakandmisele kuulub seega 8 päeva aresti.

S. Lartšenko töötamist arvestades andis maakohus talle KarS § 66 lg 1 alusel võimaluse kanda

aresti ositi kolme kuu jooksul. Kusjuures korraga ärakantava aresti pikkuseks peab olema

vähemalt kaks päeva.

MENETLUSALUSE ISIKU KAITSJA APELLATSIOON

4. Viru Maakohtu 01.03.2017 otsuse peale esitas apellatsiooni menetlusealuse isiku

S. Lartšenko kaitsja jurist Marek Ranne, kes palub tühistada maakohtu otsuse ja lõpetada

VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse. Alternatiivselt taotleb kaitsja väärteomenetluse

lõpetamata jätmisel apellandile määratud karistuse vähendamist või selle asendamist

üldkasuliku tööga. Viru Maakohus on jätnud kõrvaldamata menetluses tunnistajate ütlustes

esinenud vastuolud, analüüsimata süüteokoosseisu ning jätnud analüüsimata, kas kohtuvälises

menetluses oli rikutud menetlusnorme ning kas need oleks toonud kaasa väärteomenetluse

lõpetamise.

4.1. Vaidluse keskseks probleemiks on, kas S. Lartšenko solvas V.K. t, kes oli ametikohustuste

täitmisel, väärteoprotokollis märgitud ebatsensuursete sõnadega või mitte. Menetlusalune isik

on läbivalt väitnud, et ta ei ole seda teinud.

V.K. ütlusi sisekorraeeskirjade selgitamise kohta ei oleks tohtinud arvesse võtta, sest nende

selgitamise ajal tunnistaja juures ei viibinud. V.K. tugines G.S. antud ütlustele. Kuna selle

tunnistaja ütlused tuleb kõrvale jätta, siis jäävad üksnes S. Lartšenko ütlused menetlusaluse

isiku ütluste vastu ehk tegemist on sõna-sõna vastu olukorraga. Lisaks ei ole menetlusalune isik

väitnud, et ta ei olnud joobes, vaid ta hindas oma enesetunnet sündmuse toimumise ajal.

Tuginedes eelnevale ei saa pidada S. Lartšenko ütlusi ebausaldusväärseks. Menetlusalusel

isikul ega tema isal joovet ei ole tuvastatud.

4.2. Nii kohtuväline menetleja kui ka kohus on kogunud ja uurinud tõendeid ühekülgselt.

Kohtuotsusest ei selgu, milliste sõnadega ja kelle poolt kuuludu põhjal loeti S. Lartšenko süü

tõendatuks. Apellatsioonis käsitletakse tunnistaja V.K. poolt välja toodud solvavaid sõnu ja

G.S. poolt kuuldut. Seejuures, apellant on kinnitanud nii kohtuvälises kui ka kohtumenetluses,

et ta ei ole tunnistaja V.K. t solvanud. Lausete sidumiseks kasutatud ebatsensuurseid sõnu ei

ole adresseeritud tunnistajale. Seejuures tunnistaja V.K. ütlustest ei nähtu, et politseiametniku

viibimise ajal oleks apellant solvanud tunnistaja G.S. t või oleks olnud politseiniku vastu

füüsiliselt agressiivne või üritanud politseiametnikku lüüa. Selles osas on tunnistaja ütlused

vastuolus tunnistaja G.S. ütlustega.

Muuhulgas märgitakse apellatsioonis, et menetlusalune isik soovis algselt enda joobe

tuvastamist, kuid kuna politseipoolne käitumine solvas teda, siis ta loobus nimetatud soovist.

Tegemist on kahetsusväärse juhtumiga, kus V.K. on reageerinud üle ja mõistnud menetlusaluse

isiku käitumist ning väljaütlemisi valesti. Lisaks on apellandil kahtlus, et politsei on suunanud

G.S. ütlusi neile sobivas suunas, kuulates tunnistaja üles alles 3 tundi pärast S. Lartšenko

kinnipidamist. Apellandile on jäänud ka arusaamatuks, miks ei ole tõendina asja juurde võetud

Viru 3 maja fuajee ja majaesise videosalvestist, sest seal on videovalve.

4.3. Ka leitakse apellatsioonis, et kohtuvälises menetluses on rikutud oluliselt menetlusnorme

ja maakohus on jätnud need väited kontrollimata ning analüüsimata.

4.3.1. Kohtuväline menetleja on jätnud S. Lartšenkole tutvustamata ja selgitamata tema õigused

ja kohustused, mistõttu menetlusalune isik ei saanud taotleda ennast kaitsvate tõendite lisamist

materjalide juurde, kuna ta varasemalt ei ole kokku puutunud süüteomenetlusega. Õiguste ja

kohustuste tutvustamata jätmine oli kohtuvälise menetleja teadlik otsus, üksnes allkirja

panemine ei ole piisav.

4.3.2. Muuhulgas märgitakse, et menetlusalusel isikul ei olnud võimalik kontrollida, millistele

dokumentidele ta allkirja andis, sest tal ei olnud sel hetkel prille kaasas. Küll tuuakse välja, et

allkirjad andis S. Lartšenko vabatahtlikult.

4.4. Apellant leiab, et politsei on hinnanud olukorda üle ja tõlgendanud menetlusaluse isiku

käitumist valesti. Apellatsioonis tuuakse välja S. Lartšenko poolt tuntu ning milles

menetlusaluse isiku arvates olukord seisnes, rekonstrueerides toimunud sündmuse koos

etteheidetega tunnistaja tegevusele ning kohtueelsele uurimisele. Tõendite vahel esinevate

vastuolude kõrvaldamiseks on valitud sobivad tõendid usaldusväärseteks.

S. Lartšenko töötab väljaspool Eesti territooriumi kaugsõidu autojuhina ning töövälisel ajal,

mis ta viibib Eestis, hooldab ta ööpäevaringselt oma abikaasa puudega ema, mistõttu oleks tal

võimalik üldkasuliku töö tegemise ajal täita katkematult oma sotsiaalset kohustust.

4.5. S. Lartšenko kaitsja M. Ranne esitas ka taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks.

Apellatsiooni rahuldamisel palutakse välja mõista ringkonnakohtumenetluses tekkinud kulud

summas 128 eurot. Apellandi suhtes positiivse otsuse tegemisel taotletakse ka maakohtu

menetluse käigus esitatud taotluste alusel menetluskulude hüvitamist.

KOHTUVÄLISE MENETLEJA VASTUS APELLATSIOONILE

5. Tartu Ringkonnakohtu 11.05.2017 määrusega võeti menetlusaluse isiku S. Lartšenko kaitsja

M. Ranne apellatsioon menetlusse ning anti kohtuvälisele menetlejale aega kuni 19.05.2017

esitada kirjalikke seisukohti esitatud apellatsiooni osas.

Nimetatud ajaks esitas oma seisukoha kohtuvälise menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Ida

prefektuuri esindaja Dmitri Narolin, kes toob välja, et kohtuvälise menetleja seisukoht on sama,

mis maakohtu istungil ning täielikult toetatakse maakohtu otsust. Kohtuväline menetleja jääb

samale positsioonile nagu süüdistuses.

RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud väärteoasja materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsiooni ja

kohtuvälise menetleja vastusega, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon

rahuldamata.

7. Vastavalt VTMS § 153 lg 4 p-le 1 ei pea ringkonnakohus maakohtu otsuses toodud

põhjendusi käesolevas otsuses kordama ning piirdub vaid omapoolsete selgituste lisamisega

apellatsioonis esitatule vastates. Samal ajal tuleb aga silmas pidada, et maakohtu otsuses toodud

seisukohad on jätkuvalt kohtulahendi osisteks.

Apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu poolt tuvastatud asjaolude

ümberhindamiseks. Lisaks sisaldab apellatsioon ka erinevaid asjaolusid, mis pole konkreetselt

käesoleva võimuesindaja solvamise süüteoasja uurimisobjektiks.

8. Apellatsiooni kohaselt on maakohus rikkunud asja menetledes ja kohtulahendit tehes

menetlusnorme, millist väidet ringkonnakohus kontrollis, kuid rikkumisi ei tuvastanud.

Maakohtu lahendi motiveeriv osa on igati sisukohane ja tõendite uurimine ning esitatud

järeldused kõiges jälgitavad. Sellest tulenevalt on arusaadav ka kohtu siseveendumuse

kujunemine.

Mõningad väheolulised vastuolud isikuliste tõendite puhul on maakohtu otsuses käsitlemist

leidnud ja sellest tulenevalt on kohtu jaoks jälgitav ka tõendite usaldusväärsuse hindamine.

9. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks enam üle korrata maakohtu käsitlust, miks on tõsikindlalt

tuvastamist leidnud, et S. Lartšenko solvas patrullpolitseinik V.K. t. Pole mingit mõistlikku

põhjendust kahelda V.K. ütluste usaldusväärsuses ja konkreetsetes ebatsensuursete solvavate

väljendite tarvitamises S. Lartšenko poolt V.K. kui võimuesindaja aadressil. Ilmselgelt täitis

V.K. 23.10.2016 kella 15.05 paiku Narvas, Viru 3 ühiselamu aadressil viibides ametialaseid

ülesandeid, sest oli sinna kutsutud seoses väljakutsega, et toimub konflikt ühiselamu töötaja ja

külastaja vahel. V.K. jäi maakohtus ütluste juurde, et S. Lartšenko poolt öeldud ebatsensuursed

sõnad olid adresseeritud just temale, sest ta seisis S. Lartšenko kõrval ja selgitas, et

politseiametnikuna ei lase ta joobes S. Lartšenkot ühiselamusse. Samal ajal oli kõrval mitmeid

isikuid. S. K. ei mõistnud, miks pidi S. Lartšenko olema sedavõrd tema vastu meelestatud.

„Selle alusel pidime meesterahvast kinni pidama, kuna ta solvas mind ametikohustuste täitmisel

ja seesama solvas minu inimväärikust ja kui meest. Kinnipidamine oli teostatud ka seetõttu, et

see meesterahvas võib jätkata oma tegevust või väärtegude toimepanemist ja võis naasta sinna

ühiselamusse“ (lk 63).

Maakohus on jälgitavalt põhjendanud, et arvestades kogumis tõendeid (sealhulgas isikulisi

tõendeid ja telefonivestluste salvestisi), on kohus veendunud, et S. Lartšenko ei andnud

sündmuste käigu kohta täiesti tõepäraseid ütluseid ning ta on üritanud näidata enda käitumist

paremas valguses.

Ringkonnakohus ei nõustu kindlasti kaitseväitega, et tegemist on lihtsalt kahetsusväärse

juhtumiga, kus politseiametnik V.K. on sündmusele üle reageerinud ja mõistnud S. Lartšenko

poolt väljaöeldut ebaõigesti. Samuti ei rajane ühelgi asjas kogutud tõendil kaitseväide, et

politseiametnik on suunanud tunnistaja G.S. andma ütlusi politsei jaoks “sobivas valguses.“

Arusaamatuks jääb ka etteheide, et käesoleva asja juurde pole võetud videosalvestust ühiselamu

fuajeest. Kuidas videosalvestis peaks andma usaldusväärset tõendusteavet uuritava solvamise

süüteokoosseisu seisukohast pole mõistetav.

Samas on kogutud tõenditebaas küllaldane (eelkõige isikuliste tõendite olemasolul), et

lahendada S. Lartšenko süüküsimus KarS § 275 lg 1 järgi.

S. Lartšenko kaitseversiooni põhisisu, s.o solvavate väljendite kasutamise eitamine

politseitöötaja aadressil, jääb seega edutuks.

10. Püüdes kahtluse alla seada käesoleva väärteoasja menetlust, väidetakse apellatsioonis veel,

et väärteomenetluses pole S. Lartšenkole selgitatud kõiki õigusi käesoleva asja lahendamisel.

Ringkonnakohus selle väitega kindlasti ei nõustu. Vanemväärteomenetleja D. Narolin on

kohtualluvusse saatmise määruses 15.11.2016 selgitanud, miks saadetakse väärteoasi Viru

Maakohtusse (lk 2). Samas nähtub juba väärteoprotokollist AB 1504165, et S. Lartšenko kaitsja

osalemist pole soovinud, küll aga soovib osaleda asja arutamisel kohtus. Omakäeliselt on

S. Lartšenko ka allkirjastanud, et väärteoprotokolli sisu on talle tõlgitud ja selle sisu arusaadav

(lk 3). Samuti on S. Lartšenko avaldanud 23.10.2016 hilisõhtul menetlusaluse isikuna

ülekuulamisel, et õiguste ja kohustustega on ta tutvunud ning nende sisu talle selgitatud (lk 12-

13).

11. Puutuvalt apellatsioonis esitatud alternatiivsesse taotlusse karistuse kergendamise osas

märgib ringkonnakohus järgmist. Süü suuruse hindamisel tuleb arvestada isiku poolt

toimepandud tegu iseloomustavaid asjaolusid, sh teo raskust ja teos avalduvat suhtumist.

Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse

võtma ka süüdistatava isikut (RKKKo nr 3-1-1-113-12, p 9.1.).

11.1. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on jõudnud põhjendatult järeldusele, et S. Lartšenkot

tuleb karistada arestiga ja et karistuse eesmärke täitvaks karistuseks on 10 päeva aresti ning

kaitsja apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks karistuse

mõistmise osas. Väärib märkimist, et maakohus on S. Lartšenkole karistuse kandmisega

seonduvalt niigi vastu tulnud ja võimaldanud selle kandmist KarS § 66 lg 1 järgi ositi kolme

kuu jooksul.

11.2. Apellatsiooni väide, et mõistetud karistus on liiga karm, on alusetu. Maakohus on juba

motiveerinud, et olgugi, et isikul pole kehtivaid karistusi, ei pea kohus võimalikuks kohaldada

rahatrahvi. Ringkonnakohus nõustub sellega ja peab vajalikuks rõhutada, et politseitöötaja

solvamine toimus avalikus kohas kaaskodanike silme all. Teadlik võimuesindaja solvamine ei

saa jääda karistuslikus mõttes kindlasti mitte leebelt tähelepanuta. Mõistetav arest peab

avaldama eripreventiivset toimet, et seeläbi välistada analoogseid seaduserikkumisi tulevikus.

Pannes toime õigusrikkumisi, tuleb isikul arvestada, et sellele järgneb karistus, mis võib

kahjustada kogu tema elukorraldust.

11. Kuna süüdistatava kaitsja apellatsioon jääb rahuldamata, siis tulenevalt VTMS § 38 lg-st 1

ja KrMS § 185 lg-st 2 jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellele huvides on esitatud

apellatsioon ehk S. Lartšenko kanda, sest ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata.

12. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes VTMS § 145 lg-st 1 ja § 147 lg 1 p-st 1 jätab

ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.

Kohtunik

Tiit Lõhmus

/allkirjastatud digitaalselt/