2-15-18732/38 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

07. juuni 2017, Tartu

Tsiviilasja number

2-15-18732

Tsiviilasi

Annely Madala hagi Harri Orro vastu 18 739,50 euro

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

4089,31 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 20. juuni 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Annely Madala apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Annely Madal (isikukood: XXX);

esindaja Talis Toompere

Vastustaja (kostja): Harri Orro (isikukood: XXX); nõustaja

Sven Pikka

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 20. juuni 2016. a otsus. Teha

tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada osaliselt

Annely Madala hagi Harri Orro vastu.

3. Mõista Harri Orrolt välja Annely Madala kasuks

3064,14 eurot, millest 2683,12 eurot moodustab põhivõlg

ajavahemiku 01.01.2012 kuni 31.08.2015 eest ja 381,02

eurot ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga 07.06.2017

sissenõutavaks muutunud viivis.

Menetluskulude jaotus

4. Jätta menetluskulud 16 % ulatuses Harri Orro kanda ja

84 % ulatuses Annely Madala kanda.

5. Mõista Harri Orrolt välja Annely Madala kasuks 516,32

eurot

maakohtus

ja

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulude

katteks.

Hüvitamisele

kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1

teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude

suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni kohase

täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Annely Madal (hageja) esitas 11.12.2015 Tartu Maakohtule hagi Harri Orro (kostja) vastu

võlgnevuse summas 19 686,54 eurot väljamõistmiseks. 31.03.2016 korrigeeris hageja

laenulepingu täitmisega seotud kulude, viivise ja intressi nõuet ning lõpliku nõudena palus

kostjalt välja mõista alusetust rikastumisest tuleneva nõude summas 3788,55 eurot (hagiavalduse

p 4.1), intressid summas 2366,17 eurot ja viivis summas 4732,34 eurot alates 2007. a-st ning

laenulepingu täitmisega seotud kulud summas 7852,44 eurot (solidaarvõlgniku tagasinõue

solidaarvõlgniku vastu), s.o kokku 18 739,50 eurot (I kd tl 105-111).

Esialgses hagiavalduses palus hageja kohustada kostjat tasuma poole igakuisest tulevikus

sissenõutavaks muutuvast solidaarsest kohustusest s.o laenu tagasimaksest AS Swedbank

arveldusarvele XXX viidates laenulepingule 06-096001-EV. Puuduste kõrvaldamise avalduses

on hageja sellest nõudest selgesõnaliselt loobunud (I kd tl 62-63) ning kohus seda nõuet

menetlusse võtnud ei ole.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Tanel Orro (laenusaaja) ja hageja (kaaslaenusaaja) AS-iga

Hansapank (praegune Swedbank AS) 12.06.2006 laenulepingu nr 06-096001-EV, mille alusel

kanti Tanel Orro arveldusarvele nr XXX Hansapangas 22 383 eurot.

Laenuraha kasutati järgmiselt: hageja ja Tanel Orro ostsid kaasomandisse Ave kinnistu Laeva

vallas Tartumaal ostuhinnaga 3834,70 eurot, nad investeerisid ühiselt asutatud OÜ-sse AT Invest

(tegevusala mööblitootmine) ning Tanel Orro kandis hageja soovil hageja abikaasa Raivo Madala

arveldusarvele 5485,60 eurot. Ülejäänud laenusumma, s.o 13 062,71 eurot jäi Tanel Orro

arveldusarvele ning hageja ei ole seda summat kasutada saanud. Seega on Tanel Orro alusetult

rikastunud 3788,55 euro ((13 061,71-5485,60)÷2) võrra. 2006. aasta lõpus tekkisid Tanel Orro ja

hageja vahel lahkhelid. Tanel Orro ei tasunud pangale igakuiseid laenumakseid ega täitnud

korrektselt tööülesandeid OÜ-s AT Invest. 2007. a kevadel astus Tanel Orro juhatuse liikme

kohalt tagasi ja võõrandas tasuta oma OÜ AT Invest osa hagejale.

Kuna Tanel Orro ei täitnud laenulepinguga võetud kohustusi korrektselt, pööras pank oma nõude

kaaslaenutaotleja ehk hageja vastu. Käesolevaks hetkeks on hageja AS-ile Swedbank laenu

tagastanud koos intressidega 13 917,17 eurot.

1.2. Kostja päris Tanel Orro (surnud 03.10.2011) vara ja muu hulgas ka Tanel Orro kohustuse

Swedbank AS ees. Kuna laenu võtsid Tanel Orro ja hageja solidaarselt ning hageja on tasunud

laenu teenindamisega seotud kulud ka Tanel Orro pärija ehk kostja eest, on tal VÕS § 69 alusel

tagasinõudeõigus kostja kui teise solidaarvõlgniku vastu, kelle eest ta on võlausaldaja ees

kohustused täitnud.

Hageja leidis, et aegumisele kohaldub käesoleval juhul 10-aastane aegumistähtaeg, kuna kostja

on kohustust tahtlikult rikkunud. Seda kinnitavad järgmised asjaolud: Tanel Orro ega kostja ei

ole alates 2007. aastast teinud AS-ile Swedbank mitte ühtegi laenulepingu järgset makset; Tanel

Orro lõpetas AS-is Swedbank arveldamise ja vahetas panka; Tanel Orro ei ole täitnud panga ees

ka teisi enda poolt võetud kohustusi. Tanel Orro poolset kohustuste tahtlikku rikkumist kinnitab

ka asjaolu, et laenu tagatiseks oli hageja ema kinnisvara.

Hageja ei vaidlusta, et Ülle Orro tasus tema eest OÜ AT Invest sissemakse osakapitali ning

nimetatud summa maksti tagasi laenusummast. Laenuraha eest renoveeriti X kinnistul asuv

hoone, kuid ei ole teada renoveerimiseks tehtud kulutuste suurus.

Ühises ettevõtmises tegeles mööblivalmistamisega Tanel Orro. Hageja ei tea, miks Tanel Orro

võõrandas talle tasuta OÜ AT Invest osa. Hageja rääkis korduvalt Tanel Orroga laenumaksmise

kohustusest, kuid Tanel Orrot see ei huvitanud.

2. Kostja vaidles hagile täielikult vastu. Hageja nõuded on osaliselt aegunud ning ülejäänud osas

on esitatud nõuded vastuolus heade kommetega.

Kostja vastuse kohaselt kavatseti ettevõtluse esmast käivitamist finantseerida Tanel Orro

vanemate – ema Ülle Orro ning isa Harri Orro rahalistest vahenditest. Koostööd alustati 2006.

aasta alguses, mil soetati esimesed seadmed ning alustati läbirääkimisi Laeva vallas asunud vana

katlamaja ostmiseks puidutöökoja rajamise eesmärgil. Hageja ja tema abikaasa (Raivo Madal)

astumist äritegevusse finantseerisid Ülle ja Harri Orro. Hageja abikaasa pangakontole on kostja

abikaasa poolt tehtud ülekanded enne pangalaenu vormistamist (I kd tl 78). Samuti on Ülle Orro

arveldusarvelt tasutud 05.05.2006 aastal hageja sissemakse OÜ AT Invest osakapitali summas

20 000 krooni (I kd tl 77). Seega on hageja ning tema abikaasa omandanud kostja arvelt kokku

125 154 krooni ehk 7998,80 eurot.

Pärast pangalaenu väljamaksmist tegid Ülle Orro ning Harri Orro jätkuvalt makseid Raivo

Madala kontole (kokku 40 842 krooni, s.o 2610,28 eurot). Neid makseid on võimalik käsitleda

laenusumma üleandmisena hagejale. Makseid hageja abikaasa arveldusarvele teostas ka kostja

poeg, Tanel Orro.

AS-ilt Swedbank saadud summadest on rahaliste ülekannetena Tanel Orrolt, Ülle Orrolt ning

Harri Orrolt laekunud hageja abikaasa Raivo Madala arvele kokku 8095,88 eurot, arvestamata

seejuures enne pangalaenu võtmist hageja käsutusse antud rahalisi vahendeid 7998,80 euro

ulatuses.

Lisaks Ave kinnistu soetamisele renoveeriti pangalaenu eest X kinnistul asuv endine katlamaja

OÜ AT Invest tootmishooneks.

X maaüksus kinnistati Tanel Orro ning Annely Madala omavahelisi kokkuleppeid rikkudes

Annely Madala ja Raivo Madala ühisomandisse, jättes nii ostuhinna tasumisel kui kinnistul asuva

hoone renoveerimisel suuri kulutusi kandnud Tanel Orro varast täielikult ilma. Hoidmaks ära

Tanel Orro pöördumist õiguskaitseorganite poole, lepitigi kokku Tanel Orro lahkumine

ettevõttest AT Invest OÜ ning kogu pangalaenu 06-096001-EVS tagasimaksete jäämine

äriühingu ning Annely Madala kanda.

X kinnistu soetamiseks kasutas hageja perekond Ülle Orro arvelt saadud makseid.

Amortiseerunud katlamaja ümberehitus läks maksma vähemalt 226 875,70 krooni ehk 14 500

eurot. Nimetatud kulutused kanti valdavalt AS-lt Swedbank saadud laenust.

Lisaks kinnisvara soetamisele ja renoveerimisele soetati laenuraha eest ka tööriistu ja -tarvikuid.

Hageja on toonud esile formaatsae Felder K700S-i soetamise pärast Tanel Orro lahkumist

ettevõttest. Samas on ilmne, et mööbli tootmine ei olnud võimalik üksnes formaatsae abil.

Kokku kasutati pangalaenust 06-096001-EVS osapoolte ühise äritegevuse arendamiseks

vähemalt 18 334,70 eurot (3834,70+14 500). Nimetatud investeeringute tulemusena loodud vara

on valdavalt OÜ AT Invest või hageja omandis. Hageja omandis on järelikult vara, mille

väärtuseks on vähemalt 16 417 eurot.

Tanel Orro suri 03.11.2011, seega ligikaudu 4 aastat pärast AS-ilt Swedbank laenu võtmist.

Hageja ei esitanud oma nõudeid isiklikult Tanel Orro vastu 3-aastase lepingust tulenevatele

nõuetele kehtestatud aegumistähtaja vältel, kuigi hageja on kohtule kinnitanud, et alates

01.01.2007 tasus pangalaenu hageja.

Kostja omandas Tanel Orro õigused ja kohustused 03.05.2012. Vaatamata sellele ei esitanud

hageja enam kui 3 aasta vältel oma nõudeid kostja vastu. Hageja ei ole kuni 15.07.2015 mitte

kordagi antud küsimuses kostja poole pöördunud. Õigusbüroo kirjale vastates on kostja

selgesõnaliselt keeldunud nõudeid tunnistamast.

Kostja leiab, et nõuded on osaliselt aegunud. Hageja on õigesti käsitlenud Tanel Orrot ning

hagejat solidaarvõlgnikena ning kohustuse alusena AS-iga Swedbank sõlmitud laenulepingut.

Solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg lõpeb VÕS § 70 lg 1

järgi ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati.

Kostja palus tunnistada aegunuks hageja nõuded, mis puudutavad solidaarvõlgniku regressinõuet

perioodil 2006-2011 tasutud laenumaksete osas. Koos laenumaksetega palus kostja tunnistada

aegunuks ka hageja sama perioodi puudutavad intressi- ja viivisenõuded.

Kostja palus lugeda hagi esitamisega venitamise (nii põhinõude kui intresside ja viiviste osas)

hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ning jätta hagi sellest tulenevalt täielikult rahuldamata.

Hageja on saanud vastusoorituse, mis annab aluse kalduda kõrvale solidaarvõlgnike võrdse

vastutuse põhimõttest. Kostja on seisukohal, et kuivõrd pangalaenu arvel on tegelikuks

kasusaajaks hageja ning tänaseks hageja ainuomandisse kuuluv äriühing OÜ AT Invest, tulebki

solidaarvõlgnike omavaheline vastutus jagada võrdsuse põhimõttest erinevalt.

Eluliselt mitteusutavad on hageja selgitused, et kümne aasta vältel on ta teostanud pangale

igakuiseid makseid, lootes Tanel Orroga suhete paranemist kohtuväliselt. Seejuures ei ole kuni

2015. aasta suveni esitatud Tanel Orrole ega tema pärijatele mitte ühtegi nõuet ega pretensiooni.

Kohtu taotlusel AS-ilt Swedbank väljanõutud kontoväljavõttel on nähtav 24.07.2006 aastal Tiina

Toomsoo arvele teostatud makse Villu Ränile kuuluva kinnistu eest summas 25 000 krooni

(1597,98 eurot). Ülle Orro pangaväljavõttelt nähtub, et 14.06.2006 aastal kanti Tiina Toomsoo

arvele Villu Ränile kuuluva kinnistu eest ettemakse summas 10 000 krooni (639,10 eurot). Hageja

poolt on 31.03.2016 menetlusdokumendis seostatud tänane X kinnistu ning selle kunagine

omanik Villu Räni. Seega on kostja tasunud nimetatud kinnistu eest ostuhinnana vähemalt 35 000

krooni (2556,45 eurot). Kinnistu on hageja ning Raivo Madala omandis. Kostja ei ole saanud

nimetatud kinnistu eest makstud summade arvel vähimatki hüvitist.

On üldteada, et nii ehitusmaterjalid kui ehitustööd maksavad raha. Tanel Orro pangaväljavõttelt

nähtuvad sularaha väljavõtmised, Valdo Sõstrale, Siim Suvile ning kostjale teostatud

väljamaksed jõudsid lõpuks materjalide ning tööpanusena X kinnistu renoveerimistöödesse.

Kostja kinnitas, et kokku kulus X kinnistul asuva ehitise korrastamisse ja puidutöötlemiseks

vajalike seadmete soetamiseks enam kui kostja poolt varasemalt esiletoodud 16 417 eurot.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 20.06.2016 otsusega hagi rahuldamata.

Pooled ei vaidle, et 12.06.2006 sõlmisid Tanel Orro ja hageja kaaslaenusaajatena AS-ga

Hansapank (praegu Swedbank AS) laenulepingu, mille alusel kanti Tanel Orro arveldusarvele

22 383 eurot. Tanel Orro pärijaks on kostja; kostja vastutab pärandaja kohustuste eest, hageja ja

kostja on Swedbank AS ees solidaarvõlgnikud.

3.1. Solidaarvõlgniku tagasinõude aegumise küsimuses tuleb hinnata, millal aeguks AS-i

Swedbank nõue kostja vastu (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-54-13 p 12). AS-i Swedbank nõue kostja

vastu tulenes laenulepingust nr 06-096001-EV.

Maakohus leidis, et esile ei ole toodud asjaolusid, mis annaksid alust kohaldada nõude aegumisele

TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastast aegumistähtaega. Samuti ei esine kohustuse täitmisest

tahtlikku kõrvale hoidumist ega tahtliku kahju tekitamise soovi ka Tanel Orro isa ehk kostja

suhtes, kuna hagimaterjalidest nähtuvalt on hageja esmakordselt nõudnud kostjalt kohustuse

täitmist alles 15.07.2015.

Seega kohaldub hageja nõuetele (solidaarvõlgniku tagasinõue teise solidaarvõlgniku vastu) 3-

aastane aegumistähtaeg (TsÜS § 146 lg 1 ja VÕS § 70 lg 1). Kohus leidis, et hageja nõuded on

aegunud järgmiselt:

-

2006. aastal tasumisele kuulunud maksete aegumistähtaeg algas 01.01.2007 ning 2006. aastal

tasumisele kuulunud osamaksete nõudeõigus aegus 01.01.2010.

-

2007. aastal tasumisele kuulunud osamaksete aegumistähtaeg algas 01.01.2008 ja tasumisele

kuulunud osamaksete nõudeõigus aegus 01.01.2011.

-

2008. aastal tasumisele kuulunud maksete aegumistähtaeg algas 01.01.2009 ja pidanuks

lõppema 01.01.2012. Kuivõrd aga Tanel Orro suri 03.11.2011 ning tema pärija Harri Orro

võttis pärandi vastu 03.05.2012, tuleb aegumistähtaeg TsÜS § 166 lg 1 alusel lugeda

pärimismenetluse ajaks peatunuks. Käesoleval juhul oli aegumistähtaeg peatunud seega

03.11.2011 kuni 03.05.2012, s.o. täpselt 6 kuu vältel. Järelikult aegusid 2008. aastal

tasumisele kuuluvaid makseid puudutavad hageja nõuded 01.01.2012 asemel 01.07.2012.

-

2009. aastal tasumisele kuuluvad maksed muutusid sissenõutavaks 01.01.2010 ja nendest

maksetest tulenevad nõuded kostja vastu aegusid 01.01.2013.

-

2010. aastal tasumisele kuuluvad maksed aegusid 01.01.2014.

-

2011. aastal tasumisele kuulunud maksed aegusid 01.01.2015.

-

2012. aastal tasumisele kuulunud maksed muutusid sissenõutavaks 01.01.2013 ja nende

aegumistähtajaks olnuks 01.01.2016. Kuivõrd hageja esitas 11.12.2015 kohtule hagiavalduse,

siis peatus aastal 2012 tasumisele kuuluvate osamaksete nõudeõiguse aegumine (TsÜS § 160

lg 1).

Eelnevast tulenevalt on aegunud hageja nõuded, mis muutusid sissenõutavaks enne 01.01.2012.

Vastavalt TsÜS §-le 144 on aegunud ka nendest nõuetest tulenevad kõrvalnõuded (viivis ja

intress jm). Seega saaks hageja nõuda kostjalt kohustuse täitmist ainult nende osamaksete osas,

mida hageja tasus alates 2012. aastast.

3.2. Maakohus asus seisukohale, et käesolevas tsiviilasjas esinevad erandlikud asjaolud, mistõttu

on hageja kaotanud solidaarvõlgniku tagasinõude õiguse kostja vastu, kuna tuvastatud asjaolude

tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte

käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast.

Kohus märkis, et hageja on esitanud hagiavalduse alles 11.12.2015, kuigi hakkas laenumakseid

ainuisikuliselt tasuma alates 16.01.2007. Hageja ei ole esitanud kohtule mitte ühtegi tõendit selle

kohta, et ta oleks kohtuväliselt nõudnud Tanel Orrolt või kostjalt laenulepingust tuleneva

kohustuse täitmist (v.a enne hagi esitamist Gildi Õigusbüroo poolt 15.07.2015 saadetud kiri).

Tanel Orro on võõrandanud 12.02.2007 tasuta oma osa äriühingust AT Invest OÜ hagejale.

03.10.2011 Tanel Orro suri.

Kohus asus seisukohale, et erandlikud asjaolud tõid käesoleval juhul kaasa hageja nõudeõiguse

kaotamise. Sellest lähtudes jättis kohus hagi rahuldamata, kuna hageja nõuded on osaliselt

aegunud ning ülejäänud osas nõude esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega.

3.3. Kohus leidis, et hageja ei ole sisustanud ega tõendanud alusetu rikastumise nõude (VÕS

§ 1028 lg 1) aluseks olevaid eeldusi. Hageja on rajanud oma nõude sellele, et kostja on kasutanud

osaliselt saadud laenu enda tarbeks, milline tuleb hagejale tagastada kui alusetult saadu.

Kohus leidis, et alusetust rikastumisest tulenev võimalik nõue on aegunud. Asjaoludest nähtuvalt

pidi hageja kostja rikastumisest teada saama hiljemalt 16.01.2007, kui hageja võttis

laenumaksmise kohustuse enda kanda. Kohus leidis, et isegi kui hagejal oleks olnud võimalik

esitada kostja vastu alusetu rikastumise nõue, siis käesolevaks hetkeks on nõue aegunud, kuivõrd

laenusaamisest on möödunud rohkem kui kolm aastat.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas Tartu Maakohtu 20.06.2016 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus

maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue kostja vastu alates

01.01.2012 sissenõutavaks muutunud laenumaksete ja viivise osas. Hageja palub teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada osaliselt ja mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 2683,12 eurot,

seadusejärgne intress 468,73 eurot ja seadusjärgne viivis 937,46 eurot. Kokku 4089,31 eurot.

Juhul, kui ringkonnakohus ei saa teha tühistatud osas uut otsust, palub hageja saata asi tühistatud

osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Hageja palub tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotust puudutavas osas ning teha

tühistatud osas uus otsus, millega kõik menetluskulud, sh apellatsioonimenetluse kulud, jätta

kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei saa asjaolu, et hageja ei ole oma tagasinõuet pikema aja jooksul

kohtu kaudu maksma pannud, samastada nõude esitaja pahauskse käitumisega, mida

analüüsitakse Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendis nr 3-2-1-102-07. Maakohtu otsuses viidatud

Riigikohtu lahenditest ei tulene, et ainuüksi nõude pikema aja jooksul maksma panemata

jätmisest saaks järeldada nõude vastuolu hea usu põhimõttega. Hageja on usutavalt selgitanud ja

tõendanud, et tal puudus võimalus jätta laenumaksed tasumata, kuna sellisel juhul oleks

laenuandja asunud realiseerima hageja emale kuuluvat kinnistut, mis oli laenu tagatiseks.

Ainuüksi asjaolu, et hageja ei ole pikema aja jooksul esitanud laenumaksete osas tagasinõuet

kostja ega tema õiguseellase vastu, ei ole piisav tuvastamaks nõude vastuolu hea usu

põhimõttega. Maakohus on kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti. Sisuliselt ei ole maakohus

tuginenud ka peaaegu ainsalegi asjas esitatud tõendile, jättes nii täitmata oma kohustuse

analüüsida kõiki asjas esitatud tõendeid (TsMS § 442 lg 8).

5. Kostja Harri Orro (vastustaja) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see

rahuldamata. Kostja palub menetluskulud jätta hageja kanda.

Vastuse kohaselt on apellatsioonkaebus ekslikult menetlusse võetud, kuna kaebus on esitatud

menetlustähtaega eirates.

Hagi on esitatud hea usu põhimõtet rikkudes. Käesoleval juhul on maakohtu otsuses esile toodud

asjaoludest loogiliselt nähtuv, et hagejal nõudeõigust tegelikkuses üleüldse ei esinenud. On

eluliselt usutav, et kuni 2015. aastani hageja aktsepteeris enda varalist kohustust panga ees viisil,

nagu see oli Tanel Orroga kokku lepitud.

Hageja käitumine ja seisukohad on vastuolulised ja kohut ning vastaspoolt tahtlikult eksitavad.

Hageja käitumisest oli perioodil 2006-2015 üheselt arusaadav, et ta maksab laenu tagasi ning ei

esita mingeid nõudeid Tanel Orro ega kostja vastu.

Hageja käitumine on muutnud kostja vastuväidete tõendamise võimatuks. Kohtul tuleb sellises

olukorras erilise tähelepanuga jälgida, et kostja õigustatud huvid ei oleks kahjustatud. Tagades

tõenduslikes küsimustes pooltele võrdse kohtlemise, on tsiviilvaidluses võimalik jõuda maakohtu

otsuses esitatud seisukohale, et hageja nõuded on vastuolus hea usu põhimõttega.

Solidaarvõlgnike sisesuhe nägi ette laenumaksete tasumise täies ulatuses hageja poolt. Maakohus

ei ole otsuses analüüsinud solidaarvõlgnike sisesuhet. Selles osas on ringkonnakohtul võimalik

maakohtu otsust täiendada.

Kostja taotleb ringkonnakohtult, et hageja loobumine laenulepingu 06-096001-EV alusel

tulevikku suunatud kohustamisnõuetest saaks ühemõtteliselt fikseeritud kohtuotsuse või –

määruse vormis.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu

apellatsioonkaebuses vaidlustatud osas tühistada. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha TsMS

§ 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt ja mõista kostjalt

(Harri Orro’lt) välja hageja Annely Madal’a kasuks välja 3064,14 eurot, millest 2683,12 eurot

moodustab põhivõlg ajavahemiku 01.01.2012 kuni 31.08.2015 eest ja 381,02 eurot

ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga 07.06.2017 sissenõutavaks muutunud viivis.

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust üksnes edasikaevatud osas. Apellatsioonkaebuses palub hageja rahuldada

tagasinõude alates 01.01.2012. a sissenõutavaks muutunud laenumaksete, intressi ja viivise osas.

Vaidluse all ei ole seega maakohtu otsuses sisalduv seisukoht, mille kohaselt on hageja

tagasinõue aegunud laenu tagasimaksete osas, mis muutusid sissenõutavaks enne 01.01.2012. a.

Vaidlustatud ei ole maakohtu otsust ka osas, milles kohus leidis, et hageja nõue alusetu

rikastumise sätete (VÕS § 1028 lg 1) alusel on sisustamata ja tõendamata. Muu hulgas oleks ka

alusetust rikastumisest tulenev nõue ilmselgelt aegunud.

7. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja ja kostja õiguseellane (Tanel Orro) sõlmisid AS-ga

Hansapank 2006. aastal laenulepingu, mille tulemusena Tanel Orro pangakontole kanti üle

laenusumma 22 383 eurot. Lepingu järgi on laenu tagastamise lõpptähtpäevaks 12.06.2026. a,

seega on tegemist jätkuva võlasuhtega. Laenulepingu järgi olid Tanel Orro ja hageja

kaaslaenusaajad, s.o nad vastutavad laenuandja ees laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise

eest solidaarselt.

Ringkonnakohus märgib, et käesoleva aja seisuga ei ole enam aktuaalsed laenusaajate

omavahelised kokkulepped ja võimalikud vastastikused nõudeõigused (sisesuhe) seonduvalt

laenuks saadud raha kasutamisega. Kaaslaenusaajatel oli õigus kasutada laenuks saadud raha

omavahelisel kokkuleppel. Käesoleva aja seisuga oleksid võimalikud nõuded teise laenusaaja

vastu, võimaldada laenuks saadud raha kasutamist vastavalt kokkulepitule ja/või mõlema

kaaslaenusaaja huvidele vastavalt, aegunud. Küll aga kuuluvad jätkuvalt täitmisele

laenulepingust tulenevad kohustused.

8. VÕS § 69 lõike 1 järgi eeldatakse, et solidaarvõlgnikud täidavad kohustuse võrdsetes osades.

Seega eelduslikult pidid kaaslaenusaajad omavahelises suhtes kandma pangale tehtavaid

tagasimakseid võrdselt. Seadusest ega kohustuse olemusest ei tulene, et laenu tagasimaksed pidid

jääma täies ulatuses hageja kanda. Solidaarvõlgnike osade võrdsusest on võimalik kõrvale

kalduda ka solidaarvõlgnike omavahelisel kokkuleppel.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul leidnud kinnitust kostja väited selle kohta,

nagu oleks kaaslaenusaajate vahel olnud kokkulepe, et panga ees võetud laenukohustus jääb

edaspidi üksnes hageja kanda.

Kostja väidete kohaselt toimus 2008. a „X“ maaüksuse kinnistamine hageja ja tema abikaasa

ühisomandisse, rikkudes sellega Annely Madal’a ja Tanel Orro kui äripartnerite varasemat

omavahelist kokkulepet. Sellega seoses lepiti väidetavalt kokku Tanel Orro lahkumine

osaühingust AT Invest ning kogu pangalaenu tagasimaksete jäämine äriühingu ja Annely

Madal’a kanda.

9. Vaidluse all ei ole asjaolu, et Tanel Orro võõrandas talle kuulunud osaluse 12.02.2007. a (s.o

ca 8 kuud peale pangast laenu saamist) AT Invest OÜ-s hagejale (I kd tl 22-23). Samas ei ole

esitatud kohtule seaduses sätestatud protsessivormis tõendeid (TsMS § 229) selle kohta, et

kaaslaenusaajad oleksid omavahel kokku leppinud laenukoormuse jaotamises erinevalt seaduses

sätestatud eeldusest. Kostja on toonud esile üksnes kaudseid asjaolusid, mis võiksid kaasomanike

vahelise kokkuleppe olemasolu põhistada (TsMS § 235), kuid üksnes väidete põhistamine ei ole

hageja nõude rahuldamata jätmiseks piisav. Kostjal tulnuks oma väiteid tõendada (TsMS § 230).

Solidaarvõlgnike vahelise kokkuleppe olemasolu ei tõenda iseenesest asjaolu, et kostja väidete

kohaselt oli hageja A. Madal pangast saadud laenulepingu alusel peamiseks kasusaajaks ning et

hageja perekonnal oli juba varasemast ajast varalisi kohustusi perekond Orro ees. Tanel Orro kui

ettevõtluses tegutsenud isik pidi olema teadlik sellest, et tema kohustused panga ees jäid kestma

ka pärast oma osaluse OÜ-s AT Invest võõrandamist ning et solidaarvõlgnike vahelises sisesuhtes

kokkulepitut tuleks tal vajadusel tõendada.

10. Maakohtu 25.04.2016. a istungi protokollist nähtuvalt on maakohus selgitanud

tõendamiskoormist ning arutanud menetlusosalistega asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Kohus

on käsitlenud muuhulgas küsimust, kas kostjale teadaolevalt oli Tanel Orroga juttu sellest, et oma

osa tasuta võõrandamisel Annelyle (st hagejale) lepiti kokku, kes milliseid kohustusi jääb

kandma, või milline oli vastusooritus osa tasuta võõrandamise eest. Kostja kui T. Orro

õigusjärglase vastuse kohaselt ei räägitud sellest otseselt, kostja „ei tea kokkulepetest midagi;

ilmselt pidid olema mingid kokkulepped“. Ka pärast poja vara pärimist küsis hageja, kas koostöö

saab jätkuda; Ave kinnistuga seoses arutati plaane; kostja ei mäleta, et laenumaksete osas oleks

juttu olnud.

Asjaolu, kas ja kui suures ulatuses kasutati laenuraha tootmishoone renoveerimiseks, ei tõenda

iseenesest samuti, kelle kanda pidi lõpptulemusena jääma laenukohustus panga ees.

Seega ei ole kostja tõendanud, nagu oleksid solidaarvõlgnikud A. Madal ja T. Orro leppinud

omavahel kokku, et Swedbank AS-ist saadud laenu tagasimaksed jäävad tervikuna hageja kanda.

Niisugust kokkulepet ei ole sõlmitud ka hageja ja kostja kui T. Orro õigusjärglase vahel.

Kohtul tuleb seega lähtuda VÕS § 69 lõikes 1 sätestatud eeldusest, et omavahelises suhtes

täidavad solidaarvõlgnikud kohustuse võrdsetes osades. Sellest tulenevalt on hagejal õigus nõuda

kostjalt VÕS § 69 lg 2 alusel pangalaenu aegumata tagasimaksete hüvitamist pooles ulatuses.

Sisuliselt samale järeldusele jõudis ka maakohus.

11. Maakohus jättis hageja nõude rahuldamata viitega TsÜS §-le 138 ja VÕS §-le 6.

Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et selles osas on maakohus kohaldanud materiaalõiguse

norme ebaõigesti. Põhjendatud ei ole heita hagejale ette pahauskset käitumist võlaõigussuhtes,

eesmärgiga tekitada teisele poolele varalist kahju.

Ringkonnakohtu hinnangul ei esine käesolevas asjas niisuguseid erandlikke asjaolusid, mis

annaksid alust jätta hageja nõue TsÜS §-le 138 ja VÕS §-le 6 tuginedes rahuldamata. Niisuguseks

erandlikuks asjaoluks ei ole ringkonnakohtu arvates see, et alates 2007. aastast tasus hageja

ainuisikuliselt pangale laenumakseid ega pöördunud varem sellekohaste tagasinõuetega

solidaarvõlgniku poole. Alusetu on seisukoht, et hageja poolt tagasinõudeõiguse teostamine ei

vasta lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või

ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast.

12. Asjaolu, et hagi on esitatud algse kaaslaenusaaja asemel tema pärija vastu, ei muuda hageja

nõudeõiguse teostamist veel erandlikul määral heade kommete ja moraalinormidega vastuolus

olevaks. Heade kommete vastaseks ei ole alust pidada ka asjaolu, et hageja ei esitanud oma

tagasinõuet kostja vastu varem kui 2015. aastal. Tegemist on pikaajalise tagasimaksegraafikuga

(20 aastat) laenusuhtega ning võlausaldaja ees kohustuse täitnud solidaarvõlgnikul tuleb

arvestada tagasinõude osalise aegumisega. Moraalinormide seisukohast vastuvõetamatuks ei ole

iseenesest alust pidada väidetavat asjaolu, mille kohaselt viivitas hageja kostja vastu nõude

esitamisega senikaua, kuni oleksid aegunud kõik potentsiaalsed nõuded, mida kostja oleks võinud

esitada hageja vastu või millega tasaarvestada hageja nõuet.

Asja materjalidest nähtub, et kostja Harri Orro oli oma poja Tanel Orro äritegevusest teadlik,

aidates ettevõtmisi osaliselt ka oma vahenditest rahastada. Seega ei saanud talle tulla

ootamatusena, et varasematest ärisuhetest on jäänud veel lahendamata varalisi kohustusi.

13. Ringkonnakohus märgib, et pärimisseaduse (PärS) kohaselt saab pärija inventuuri läbiviimise

taotlemise ja vajadusel pärandvara pankrotiavalduse esitamise kaudu vabaneda pärandaja

kohustuste kandmisest ulatuses, milles need ületavad pärandvara suurust (PärS § 130 lg 3, § 142

lg 6). Kostja ei ole praegusel juhul tuginenud sellele, et ta oleks Tanel Orro pärandi vastuvõtmisel

taotlenud pärandvara inventuuri läbiviimist.

Kostja vastuväited nõudele ei ole asjakohased. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, mille kohaselt

on praeguses menetluses esiletoodu põhjal loogiliselt nähtav, et apellandil nõudeõigust

tegelikkuses üldse ei esinenud ja et hagiavaldus on kantud soovist kostja arvel rikastuda. Kostja

ei ole esitanud oma vastuväidete kinnituseks tõendeid.

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on esitatud tähtaegselt. E-toimikust nähtuvalt on

kohtuotsus hagejale kätte toimetatud 28.06.2016. a ning apellatsioonkaebus on esitatud

28.07.2016. a, seega apellatsioonitähtaja jooksul. Apellatsioonitähtaja kulgemahakkamist ei

mõjutanud asjaolu, et maakohtu otsus saadeti menetlusosalistele 20.06.2016. a ka e-posti teel.

14. Eeltoodust lähtudes leiab ringkonnakohus, et rahuldada tuleb hageja tagasinõue kostja kui

solidaarvõlgniku osas, mis puudutab laenumakseid alates 01.01.2012. a kuni 31.08.2015. a.

Kostja ei ole vaidlustanud hageja nõude arvestust, mille kohaselt kostja osa igakuisest maksest

on 60,98 eurot, kokku 44 makset. Põhivõlg moodustab seega 2683,12 eurot.

Hageja taotles lisaks põhivõlgnevusele ka kõrvalnõuete, s.o intressi ja viivise, väljamõistmist.

15. Intressi nõudes tugines hageja VÕS §-le 94; hageja arvestuste kohaselt on intress muutunud

sissenõutavaks summas 468,73 eurot. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja intressinõue ei

ole õiguslikult põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

VÕS §-s 94 sätestatakse intressimäär, mitte intressi maksmise kohustus. VÕS § 94 lõike 1

kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on

intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga

ei ole ette nähtud teisiti. Praegusel juhul on tegemist VÕS § 69 lg 2 alusel esitatud

solidaarvõlgniku tagasinõudega teise solidaarvõlgniku vastu. Seadusest ei tulene, et kohustuse

võlausaldaja ees täitnud solidaarvõlgnikul oleks õigus nõuda teiselt solidaarvõlgnikult intresse.

Asjaolu, et laenulepingu järgi tuleb tasuda pangale laenu kasutamise eest intresse, kajastub juba

laenu tagasimakse graafiku järgsete maksete suuruses ning sellest ei tulene, et solidaarvõlgnikud

(kaaslaenusaajad) võlgneksid omavahelises sisesuhtes teineteisele intresse.

16. Hageja ei ole esitanud viivise nõuet ülevaatlikul kujul. Apellatsioonkaebuses viidatakse

hagiavalduse lisana nr 20 esitatud arvestustele, mis aga käsitleb perioodi august 2012 kuni august

2015 ning lähtub põhivõla suurusest augusti 2012 seisuga summas 9027,99 eurot.

Ringkonnakohtu arvates tuleb varasemate nõuete aegumise tõttu lähtuda sellest, et 1. jaanuari

2012 seisuga kostjal võlgnevus puudus. TsÜS § 144 kohaselt aeguvad koos põhikohustusest

tuleneva nõudega ka kõrvalnõuded.

Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul on põhjendatud arvestada hageja nõudelt viivist

tervikuna, mitte jooksvate osamaksete kaupa. Ehkki pangaga sõlmitud kokkuleppe kohaselt tuleb

laenumakseid

pangale

tagastada

korduvate

kohustustena,

ei

ole

solidaarvõlgniku

(kaaslaenusaaja) tagasinõue teise solidaarvõlgniku vastu automaatselt käsitatav perioodilise

kohustusena. VÕS § 69 kohaselt on kohustust võlausaldaja (panga) ees täitval solidaarvõlgnikul

võimalus valida, kas nõuda teiselt solidaarvõlgnikult tagasimakseid perioodiliselt või teatud

ajavahemike tagant ühekordsete sissenõutavaks muutunud koondsummadena. Käesoleval juhul

ei ole hageja nõudnud kostjalt täitmist jooksvalt. Sellest lähtudes leiab ringkonnakohus, et hageja

nõuet 2683,12 eurot tuleb käsitada terviksummana, mis on sissenõutavaks muutunud 31.08.2015.

a.

Seega on ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga 07.06.2017 muutunud sissenõutavaks viivis

summas 381,02 eurot. Kokku kuulub hagi rahuldamisele summas 3064,14 eurot.

17. Vastustaja taotles apellatsioonkaebusele esitatud vastuses, et ringkonnakohus fikseeriks

kohtulahendis ühemõtteliselt Annely Madala loobumise laenulepingu nr 06-096001-EV alusel

tulevikku suunatud kohustamisnõudest. Ringkonnakohus leiab, et niisugust lahendit ei ole

võimalik praeguses asjas teha.

Hageja esitas algselt maakohtule lisaks sissenõutavaks muutunud tagasimaksetele ka tulevikku

suunatud kohustamisnõude, kuid loobus sellest selgesõnaliselt maakohtule esitatud hagiavalduse

täpsustuses. Seega ei ole hageja esitanud käesolevas asjas nõuet tulevikus laenulepingu nr 06-

096001-EV alusel sissenõutavaks muutuvate maksete tagasisaamiseks, maakohus ei ole niisugust

nõuet menetlenud. Hagist saab loobuda osas, milles see on kohtu menetlusse võetud. Seega ei ole

käesoleva menetluse esemeks hageja võimalik tagasinõue laenumaksete osas, mis on

sissenõutavaks muutunud ja hageja poolt pangale tasutud alates septembrist 2015. a.

18. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt rahuldatakse hagi 16 % ulatuses (hageja palus täpsustatud

hagiavalduses mõista kostjalt välja 18 739,50 eurot, ringkonnakohus mõistab hageja kasuks välja

3064,14 eurot). TsMS § 173 lg 3 ja § 163 lg 1 alusel jaotab ringkonnakohus käesolevas

menetluses kantud menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Seega tuleb kostjal hüvitada

hageja menetluskulud 16 % ulatuses, hagejal tuleb hüvitada kostja menetluskulud 84 % ulatuses.

Hageja esitas maakohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja kandnud

menetluses kulusid 2457 euro ulatuses, sh õigusabikulud 1632 eurot, riigilõiv 750 eurot ja 75

eurot dokumentaalse tõendi saamiseks tehtud kulu. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist

vajalike ja põhjendatud menetluskuludega.

Kostja maakohtule menetluskulude nimekirja ei esitanud, samuti ei nähtu kostja poolt

hüvitamisele kuuluva menetluskulu kandmist asja materjalidest.

Ringkonnakohtule esitatud kulunimekirja kohaselt on hageja kandnud apellatsiooniastmes

menetluskulusid summas 770 eurot, sh 420 eurot õigusabikulu ja 350 eurot riigilõiv.

Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist vajalike ja põhjendatud menetluskuludega.

Kostja

ei

ole

ringkonnakohtule

menetluskulude

nimekirja

esitanud,

kostja

poolt

apellatsiooniastmes menetluskulude kandmine ei nähtu asja materjalidest.

Seega on hageja kandnud kahes kohtuastmes hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid kokku

3227 eurot, millest kostjal tuleb hüvitada 16 % ehk 516,32 eurot. Vastavalt hageja taotlusele

määrab ringkonnakohus, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS

§ 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva

lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/