3-1-1-62-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ÜLDKOGU

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-62-16

Määruse kuupäev

5. juuni 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek

Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Saale Laos, Viive Ligi,

Jaak Luik, Nele Parrest, Ivo Pilving, Jüri Põld, Peeter

Roosma, Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

J. Ž. taotlus sõltumatu psühhiaatriaekspertiisi määramiseks ja

psühhiaatrilise sundravi lõpetamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 11. märtsi 2016. a määrus

kriminaalasjas nr 1-08-16285

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J. Ž. kaitsja vandeadvokaat Raul Tosmann, määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Triin

Tumala

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 11. märtsi 2016. a määrus, välja arvatud osas, milles kohus

määras kindlaks OÜ-le Advokaadibüroo Raul Tosmann makstava riigi õigusabi tasu suuruse

ja jättis selle Eesti Vabariigi kanda.

2. Saata kohtuasi uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.

3. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

4. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Raul Tosmann makstava riigi õigusabi tasu suuruseks J. Ž-

le Riigikohtu määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 96 (üheksakümmend

kuus) eurot, sealhulgas käibemaks 16 (kuusteist) eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi

kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ida-Viru Maakohtu 7. novembri 2005. a otsusega mõisteti J. Ž. (taotleja) süüdi karistusseadustiku

(KarS) § 114 p 4 järgi ja teda karistati vangistusega 20 aastat. Tartu Maakohtu 29. jaanuari 2009. a

määrusega vabastati taotleja vangistuse kandmisest ja tema suhtes kohaldati psühhiaatrilist sundravi

KarS § 86 lg 1 alusel.

2. Taotleja esitas Tartu Maakohtule 6. septembril 2015 ja 14. novembril 2015 taotluse sõltumatu

psühhiaatriaekspertiisi määramiseks, et otsustada psühhiaatrilise sundravi lõpetamine. Saades

maakohtult kirja teel vastuse, et tal ei ole õigust taotleda sundravi lõpetamist, saatis taotleja

22. jaanuaril 2016 Tartu Maakohtusse taotluse sõltumatu psühhiaatriaekspertiisi ja riigi õigusabi

määramiseks. Tartu Maakohtu 2. veebruari 2016. a määrusega anti taotlejale riigi õigusabi.

3. Tartu Maakohtu 17. veebruari 2016. a määrusega jäeti taotlus sõltumatu psühhiaatriaekspertiisi

määramiseks ja sundravi lõpetamiseks rahuldamata. Kohus tugines taotleja kohta 7. detsembril 2015

antud arstliku komisjoni arvamusele, mille kohaselt tuleb statsionaarset sundravi jätkata, kuna ta on

võimetu iseseisvaks elukorralduseks. Maakohus leidis, et kuna taotleja ei ole tervenenud, ei saa

sundravi lõpetada. Samuti ei pidanud kohus põhjendatuks sõltumatu psühhiaatriaekspertiisi

määramist, sest taotleja vaimset seisundit hindas arstlik komisjon viimati alles 7. detsembril 2015.

Lisaks ei ole kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 403 lg 5 kohaselt psühhiaatriaekspertiisi

määramine kohustuslik.

4. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse taotleja kaitsja vandeadvokaat Raul Tosmann, kes

taotles kohtumääruse tühistamist osas, milles kohus jättis rahuldamata kaitsealuse taotluse sõltumatu

psühhiaatriaekspertiisi määramiseks ja sundravi lõpetamiseks. Samas palus kaitsja rahuldada

kaitsealuse taotluse ja määrata talle kohtupsühhiaatriaekspertiis.

5. Tartu Ringkonnakohtu 11. märtsi 2016. a määrusega tühistati vaidlustatud määrus.

Ringkonnakohus jättis J. Ž. taotluse läbi vaatamata ja kaitsja määruskaebuse rahuldamata,

põhjendades enda seisukohti järgmiselt. Maakohtule ei ole esitatud KrMS § 403 lg 1 alusel

tervishoiuteenuse osutaja esildist psühhiaatrilise sundravi lõpetamiseks. Samuti ei ole ükski

KrMS § 403 lg-s 4 nimetatud isikutest taotlenud kohtult sundravi lõpetamist. Seega oleks maakohus

pidanud jätma taotluse läbi vaatamata. Vaatamata sellele, et taotlejal ei olnud õigust sundravi

lõpetamist taotleda, ei ole alust seada kahtluse alla arstliku komisjoni arvamust, et taotleja sundravi

tuleb jätkata.

6. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse kaitsja, kes taotleb määruse tühistamist osas,

milles kohus jättis rahuldamata kaitsealuse taotluse sõltumatu psühhiaatriaekspertiisi määramiseks.

Kaitsja palub taotluse rahuldada põhjendusega, et taotleja esitas omal algatusel taotluse

psühhiaatriaekspertiisi määramiseks sellepärast, et talle ei ole eestkostjat määratud. Lisaks leiab

kaitsja, et taotlejale tuleb määrata sõltumatu psühhiaatriaekspertiis väljaspool raviasutust, kus ta

viibib sundravil.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kolmeliikmeline koosseis andis 6. oktoobri 2016. a määrusega

kohtuasja läbivaatamiseks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI MÄÄRUS

8. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis andis 19. detsembri 2016. a määrusega asja

lahendada Riigikohtu üldkogule. Riigikohtu kriminaalkolleegiumil tekkis kahtlus, et KrMS § 403 lg 4

ei vasta põhiseadusele osas, milles see ei võimalda psühhiaatrilisele sundravile allutatud isikul esitada

taotlust sundravi lõpetamiseks.

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium sedastas, et põhiseaduse (PS) § 15 lg 1 esimene lause annab

igaühele õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. KrMS § 403 lg 4

välistab aga psühhiaatrilisele sundravile allutatud isiku kohtusse pöördumise õiguse tema taotluse

alusel. Taotleja suhtes on kohaldatud ca 8 aastat statsionaarset sundravi, mis riivab oluliselt ravialuse

mitmeid põhiõigusi, eeskätt vabaduspõhiõigust (PS § 20), aga ka põhiõigust inimväärikale

kohtlemisele (PS §-d 10 ja 18). Kuigi psühhiaatrilise sundravi määrab ja selle kohaldamise lõpetab

KarS § 86 lg-test 1 ja 3 tulenevalt kohus, ei ole kehtivas õiguses ette nähtud psühhiaatrilise sundravi

jätkamise perioodilist kohtulikku kontrolli. Sundravi jätkamise üle otsustavad sotsiaalministri

26. augusti 2011. a määruse „Psühhiaatrilise sundravi osutajale esitatavad nõuded, psühhiaatrilise

sundravi nõuded ja tervishoiuteenuse osutaja töökorraldus kohtu poolt määratud psühhiaatrilise

sundravi kohaldamisel“ § 3 lg-te 6 ja 7 alusel üksnes psühhiaatrid. Järelikult sõltub sundravi

jätkamine paljuski tervishoiuteenuse osutaja arstliku komisjoni otsusest.

10. Kriminaalmenetluse seadustik ega ka viidatud määrus ei sätesta sundravi kohaldamiseks ajalist

piirangut. Vaatamata sellele, kui kaua on isik juba olnud allutatud sundravile, ei ole talle tagatud enda

kinnipidamise ega sundravi jätkamise automaatset kohtulikku kontrolli, samuti ei ole tal õigust seda

omal algatusel taotleda. Võrreldes kriminaalmenetluses psühhiaatrilisele sundravile allutatud isikuga

ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 539 lg 1 teisest lausest tulenevalt kohtusse

pöördumise õigus piiratud aga isikul, kes on TsMS § 533 lg 1 p 1 alusel paigutatud psüühiliselt

haigena tema tahteta või tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse või hoolekandeasutusse koos vabaduse

võtmisega ja haiglaravi kohaldamisega.

11. Sõltuvalt asjaoludest ei pruugi sundravile allutatud isiku õiguste kaitse tema lähedase ega

seadusliku esindaja poolt olla tagatud. Ehkki sundravi lõpetamist võib taotleda ka kaitsja ning tema

osavõtt psühhiaatrilise sundravi lõpetamise menetlusest on KrMS § 403 lg 5 alusel kohustuslik, ei

pruugi ka see tagada isiku õiguste tõhusat kaitset ega saa välistada tema õigust pöörduda ise kohtusse.

Kuna kehtiva õiguse kohaselt ei ole psühhiaatrilisele sundravile allutatud isikul õigust taotleda

sundravi lõpetamist, ei saa kohus tema taotluse alusel algatada nimetatud menetlust. Puudub ka selge

ja ravialuse isiku õiguste tõhusat kaitset tagav regulatsioon sellises olukorras riigi õigusabi andmise

kohta, sh küsimuses, kas riigi õigusabi tuleb isikule anda juba menetluse alustamiseks või üksnes

tema õiguste kaitseks juba käivitunud menetluses. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole

isiku taotlust võimalik lahendada ka KrMS § 431 alusel, mida on kohtupraktikas käsitatud

kriminaalmenetluses kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamisel üldnormina ja

rakendatud selliste küsimuste kerkimise korral, mille üle otsustamiseks ei ole kriminaalmenetluse

seadustikus sätestatud eraldi menetluskorda (vt nt Riigikohtu erikogu 8. juuni 2016. a määrus asjas

nr 3-3-4-1-16, p 11). Sundravi lõpetamise küsimuse lahendamiseks on seadusandja kehtestanud

psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlust reguleerivate normide (KrMS 16. peatükk, §-d 393–

403) hulgas erikorra (KrMS § 403).

12. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 5 lg 4 sätestab igaühe

õiguse taotleda menetlust, kus otsustataks kiires korras tema kinnipidamise õiguspärasus ning

korraldataks isiku vabastamine, kui kinnipidamine on õigusvastane. Euroopa Inimõiguste Kohus

(EIK) on asunud seisukohale, et psühhiaatrilisele sundravile allutatud isikule peab olema tagatud

võimalus omal algatusel taotleda menetlust, kus kohus otsustaks sundravi jätkuva kohaldamise

vajalikkuse (vt EIK 23. juuli 2015. a otsus Bataliny vs. Venemaa, p 71; 3. juuli 2012. a otsus X

vs. Soome, p 170 ja 17. jaanuari 2012. a otsus Stanev vs. Bulgaaria, p 171).

13. Lisaks juhtis Riigikohtu kriminaalkolleegium tähelepanu sellele, et maa- ja ringkonnakohus

tuginesid taotleja vaimse seisundi hindamisel temale tervishoiuteenust osutava raviasutuse arstliku

komisjoni arvamusele. Sellesse komisjoni kuulusid taotleja raviarst ja sama raviasutuse

osakonnajuhataja. Ehkki arstlikku komisjoni ei pea kehtiva õiguse kohaselt kuuluma sundravile

allutatud isikule raviteenust osutava raviasutuse väline psühhiaater, ei pruugi selline regulatsioon

tagada arstliku komisjoni sõltumatust ja süvendab omakorda isiku õiguste vähest kaitstust sundravi

kohaldamisel. Ka EIK on asunud seisukohale, et tahtest olenematule psühhiaatrilisele ravile allutatud

isikule peab ravi jätkuva vajaduse üle otsustamisel olema tagatud raviasutusest sõltumatu psühhiaatri

hinnang (vt nt EIK 3. juuli 2012. a otsus X vs. Soome, p-d 169 ja 171).

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

14. Riigikogu põhiseaduskomisjon on seisukohal, et KrMS § 403 lg 4 ei pruugi olla kooskõlas

PS § 15 lg-ga 1. Seadusandja on piiranud vaidlusaluse sättega psühhiaatrilisele sundravile allutatud

isiku õigust pöörduda kohtusse, et vähendada põhjendamatute taotluste esitamist. PS § 15 lg-ga 1

kaitstavateks peamisteks põhiseaduslikeks väärtusteks on menetlusökonoomia ja õiguskindluse

tagamine. KrMS § 403 lg-s 4 sätestatud kohtusse pöördumise piirang on sobiv, kuna taotluste pidev

menetlemine kulutab asjatult kohtusüsteemi ressursse. Sundravil viibiva isiku kohtusse pöördumise

õiguse riivet vähendab see, et taotluse psühhiaatrilise sundravi lõpetamiseks saavad KrMS § 403 lg 4

kohaselt esitada isiku lähedane KrMS § 71 lg 1 tähenduses, seaduslik esindaja ja kaitsja. Samas

möönab Riigikogu põhiseaduskomisjon, et sundravile allutatud isikul ei pruugi olla lähedasi või kui

on, siis võivad nad olla ise kannatanud sundravil viibiva isiku käitumise tõttu ega soovi seetõttu

sundravi lõpetamist. Samuti ei pruugi ravialusel olla ka seaduslikku esindajat ega kaitsjat. Ühtlasi ei

ole välistatud, et nimetatud isikud ei soovi esitada kohtule taotlust sundravi lõpetamiseks. Sundravile

allutatud isiku õigused ei ole piisavalt tagatud ka siis, kui isik on võimeline ise esitama kohtule

taotluse sundravi lõpetamiseks.

15. Riigikogu õiguskomisjon leiab, et KrMS § 403 lg 4 vastuolu PS § 15 lg-ga 1 ei ole tuletatav

üksnes regulatsiooni erinevusest võrreldes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatuga.

Vaidlusaluse sätte järgi on sundravi lõpetamiseks isikul õigus enda lähedase, seadusliku esindaja või

kaitsja vahendusel kohtusse pöörduda. Kokkuvõttes on Riigikogu õiguskomisjon siiski seisukohal, et

KrMS § 403 lg 4 ei ole kooskõlas PS § 15 lg-ga 1.

16. Õiguskantsler leiab, et KrMS § 403 lg 4 on PS § 15 lg-ga 1 kooskõlas. Süüteotunnustega teo

toime pannud ja psühhiaatrilisele sundravile allutatud isiku kohtusse pöördumise õigust on piiratud

proportsionaalselt, kuna vaadeldavat riivet vähendavad psühhiaatrilise sundravi lõpetamise

menetluses tema lähedase, seadusjärgse esindaja ja kaitsja osatähtsus ning kohtu pädevus.

17. Psühhiaatrilisele sundravile allutatud isik on riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 2 kohaselt riigi

õigusabi saamiseks õigustatud isik. RÕS § 15 annab koostoimes kriminaalmenetluse seadustiku

16. peatükiga kohtunikule pädevuse määrata muu hulgas sundravi lõpetamise menetluse algatamiseks

riigi õigusabi. Olukorras, kus kohtule laekub sundravile allutatud isiku sooviavaldus ravi

lõpetamiseks, tuleb kohtunikul hinnata seda riigi õigusabi seadusest lähtudes. Kui pöördumises ei ole

piisavalt sõnastatud riigi õigusabi korras kaitsja määramise taotlust, saab kohus paluda isikult

RÕS § 12 alusel taotluses esinevad puudused kõrvaldada. Seega ei takista sundravi lõpetamise

menetluse algatamist see, kui taotluse sundravi lõpetamiseks on esitanud ravialune ise. Kuna

KrMS § 45 lg 2 p 2 kohaselt on kaitsja osavõtt kohustuslik, kui isik ei ole oma psüühilise puude tõttu

suuteline ise end kaitsma või kui kaitsmine on selle tõttu raskendatud, võib olla sundravi lõpetamise

menetluses alust ka kaitsja määramiseks ilma isiku sellekohase taotluseta. Ehkki TsMS § 539 lg 1

alusel saab isiku tahtest olenematu ravi lõpetada ja kinnisest asutusest vabastada ka tema enda

taotluse alusel, ei tähenda see, et selle võimaluse puudumine kriminaalmenetluse seadustikus muudab

KrMS § 403 lg 4 põhiseadusvastaseks. Psühhiaatrilisele sundravile allutatud isik on toime pannud

süüteotunnustega teo, mistõttu ei ole nimetatud sätted võrreldavad.

18. Taotlejale kaitsja küll määrati, aga ta ei toetanud ravialuse seisukohta. Selliste olukordade

vältimiseks saab riigi õigusabi seaduse alusel määrata kaitsja ka üksnes õigusdokumendi

koostamiseks (RÕS § 4 lg 3 p 8). Määrates riigi õigusabi näiteks taotluse koostamiseks, võib kohus

ühtlasi kindlaks määrata kaitseülesannet täitma asuva advokaadi ülesanded nii, et ravialuse kohtusse

pöördumise õigus oleks tagatud.

19. Õiguskantsler märgib ka, et KrMS § 403 lg 5 kolmandast lausest tulenevalt võib kohus sundravi

lõpetamist otsustades määrata ekspertiisi. Seega saab kohus määrata sundravi lõpetamise

otsustamiseks psühhiaatriaekspertiisi, mida teeb raviasutuseväline ekspert. Seeläbi on tagatud

sundravile allutatud isiku terviseseisundi sõltumatu hindamine.

20. Justiitsministri hinnangul ei saa üheselt väita, et KrMS § 403 lg 4 on vastuolus PS § 15 lg-ga 1.

Psühhiaatrilisele sundravile määratud isiku kohtusse pöördumise õigus ei ole ilma reservatsioonideta

piiratud, kuna KrMS § 403 lg 4 kohaselt saavad sundravi kohaldamise lõpetamist taotleda isiku

lähedane ja seaduslik esindaja, kes kaitsevad tema õigusi. Juhul kui sundravile allutatud isik soovib

ravi kohaldamist lõpetada, võib ta taotleda riigi õigusabi korras kaitsja määramist. KrMS § 403 lg 4

sõnastusest ei järeldu üheselt, et kohus ei saa ravil viibiva isiku taotluse alusel sundravi lõpetada.

Samas juhib justiitsminister tähelepanu, et TsMS § 539 lg 1 kohaselt võib kohus psüühiliselt haigena

tema tahteta või tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse või hoolekandeasutusse paigutatud isiku

kinnisest asutusest vabastada muu hulgas ka tema enda taotluse alusel. Arvestades seda, et

tsiviilkohtumenetluse korras isiku tahtest olenematu ravi kohaldamise alused on põhijoontes sarnased

kriminaalmenetluses psühhiaatrilise sundravi kohaldamise alustega, ei ole põhjendatud

tsiviilkohtumenetluses laiem kohtusse pöördumise õigus võrreldes kriminaalmenetlusega.

21. Lisaks märgib justiitsminister, et EIK praktikast ei tulene üheselt sõnastatud nõuet määrata isiku

sundravi jätkamise hindamiseks raviasutuseväline ekspertiis.

22. Riigiprokuratuur leiab, et KrMS § 403 lg 4 on vastuolus PS § 15 lg-ga 1, kuna see välistab ilma

reservatsioonideta psühhiaatrilisele sundravile allutatud isiku õiguse taotleda ise sundravi lõpetamist.

KrMS § 403 lg 4 on vastuolus ka EIÕK art 5 lg-ga 4. Viimati nimetatud säte hõlmab muu hulgas

sundravil viibiva isiku õigust tema kinnipidamise õiguspärasuse kohtulikuks kontrolliks. Eelnevale

lisaks märgib prokuratuur, et võrreldes kriminaalmenetluses psühhiaatrilisele sundravile allutatud

isikuga võib TsMS § 539 lg 1 teisest lausest tulenevalt taotleda tahtest olenematu ravi lõpetamist ja

kinnisest asutusest vabastamist teiste seas ka ravil viibiv isik. Samuti näeb psühhiaatrilise abi

seaduse § 13 lg 5 ette, et tahtest olenematu ravi võib kohus lõpetada isiku enda avalduse alusel.

23. Ehkki sundravile allutatud isikul peab olema õigus taotleda sundravi lõpetamist, tuleb ajaliselt

siiski piirata kõnealuste taotluste esitamise lubatavust, et vältida kohtute töökoormuse liigset kasvu.

Vastasel juhul võib pikeneda teiste isikute menetlusaeg. Ühtlasi ei pea prokuratuur põhjendatuks

tagada sundravile allutatud isikule sundravi jätkamise põhjendatuse perioodilist kohtulikku kontrolli,

kuna sel juhul oleks kohalikule omavalitsusele antud ülesanne (ravialuse huvide kaitsmine) pandud

sisuliselt kohtu peale.

24. Vandeadvokaat Raul Tosmann ei esitanud Riigikohtule seisukohta vaidlusaluse sätte

põhiseaduspärasuse kohta.

VAIDLUSALUNE SÄTE

25. Kriminaalmenetluse seadustiku § 403 lõige 4:

„§ 403. Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamine

(4) Ravil viibiva isiku läbi vaadanud psühhiaatri arvamust arvestades võib kohus lõpetada

mõjutusvahendi kohaldamise, kui seda on taotlenud ravil viibiva isiku lähedane käesoleva seadustiku

§ 71 lõike 1 tähenduses, seadusjärgne esindaja või kaitsja.“

ÜLDKOGU SEISUKOHT

26. Riigikohtu üldkogu lahendada on taotleja kaitsja määruskaebus Tartu Ringkonnakohtu määruse

peale. Kaitsja on määruskaebemenetluses läbivalt taotlenud kaitsealusele ekspertiisi määramist.

Ringkonnakohtu määrusega tühistati Tartu Maakohtu määrus, jäeti J. Ž. taotlus läbi vaatamata ning

kaitsja määruskaebus rahuldamata. Tartu Maakohus jättis rahuldamata ravialuse taotluse ekspertiisi

määramiseks ja ravi lõpetamiseks.

27. Määruskaebuse andis Riigikohtu üldkogule lahendamiseks Riigikohtu kriminaalkolleegium.

Kriminaalkolleegiumil tekkis kahtlus, et põhiseadusega võib vastuolus olla KrMS § 403 lg 4 osas,

milles see ei võimalda psühhiaatrilisele sundravile allutatud isikul esitada taotlust psühhiaatrilise

sundravi lõpetamiseks. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg 3

kohaselt lahendab üldkogu Riigikohtu kolleegiumi või erikogu poolt vastava menetlusseadustiku järgi

määrusega üleantud asja kõigis asjassepuutuvates küsimustes, kohaldades samaaegselt asja liigile

vastavat menetlusseadustikku ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadust. Üldkogu ei

jaga kahtlusi KrMS § 403 lõike 4 põhiseaduspärasuses ja leiab, et olemasolevat regulatsiooni saab

tõlgendada põhiseaduspäraselt viisil, mis tagab sundravile allutatud isikule tõhusa juurdepääsu

kohtule.

28. Kohtuasja lahendamiseks tuvastab üldkogu esmalt, mida taotles J. Ž. Tartu Maakohtule esitatud

taotluses, millega algas käimasolev psühhiaatrilise sundravi lõpetamise menetlus (I). Määruse II osas

selgitab üldkogu, et taotlejale oli tagatud tema enda taotluse alusel tõhus juurdepääs kohtule ravi

lõpetamise otsustamiseks, vaatamata sellele, et ta ei ole KrMS § 403 lg-s 4 nimetatud isik. Seejärel

lahendab üldkogu kohtuasja (III) ja võtab viimaks seisukoha kriminaalmenetluse kulude hüvitamise

taotluse kohta (IV).

I

29. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt on Tartu Maakohtule laekunud 9. septembril ja 18. novembril

2015 psühhiaatrilisel sundravil viibiva J. Ž. taotlused, milles ta palus määrata endale

psühhiaatriaekspertiis väljaspool raviasutust, kus ta alaliselt viibib. Taotleja hinnangul ei vaja ta enam

sundravi, kuna ta on ravi mõjul tervenenud. Maakohus on mõlemat taotlust käsitanud ravi lõpetamise

taotlusena. Esmalt on kohus saatnud 11. jaanuaril 2016 taotlejale kirja, mille kohaselt ei ole tal õigust

KrMS § 403 lg 4 järgi ravi lõpetamist taotleda. Seepeale on Tartu Maakohtusse 22. jaanuaril 2016

laekunud ravialuse taotlus, kus ta kordas taotlust määrata talle ekspertiis, kuid palus ühtlasi anda ka

riigi õigusabi, mis talle Tartu Maakohtu 2. veebruari 2016. a määrusega nüüd ka määrati. Tartu

Maakohtu 17. veebruari 2016. a istungil põhjendas ravialune oma taotlust sellega, et ta on pikaajalise

ravi mõjul tervenenud ega soovi enam sundravi jätkumist. Seejuures rajasid kohtuasja arutamisest osa

võtnud prokurör ja kaitsja enda seisukohad sellele, et arutamisel on taotlus ravi lõpetamiseks. Samuti

on nii Tartu Maakohus kui ka Tartu Ringkonnakohus lähtunud kohtuasja lahendamisel sellest, et

arutatava taotluse lõppeesmärk oli ravi lõpetamine, ja juhindunud seetõttu KrMS §-st 403.

30. Tartu Maakohtule esitatud taotluses on taotleja palunud üksnes ekspertiisi määramist, kuid

taotluse sisust ja tema kohtuistungil väljendatud seisukohtadest ilmneb, et see on kantud järjekindlast

soovist lõpetada sundravi. Ühtlasi leiab üldkogu, et kohus saab KrMS § 403 lg 5 alusel määrata

psühhiaatriaekspertiisi sundravi lõpetamise otsustamiseks, kuid seda üksnes psühhiaatrilise sundravi

lõpetamise menetluse käigus, mitte aga enne kõnealuse menetluse käivitumist ja sellest lahutatult.

Seega on maa- ja ringkonnakohus lugenud õigesti J. Ž. Tartu Maakohtule esitatud taotluse ravi

lõpetamise taotluseks, kuid arvestanud selle osaks olevat taotlust määrata talle ekspertiis.

II

31. PS § 15 lg 1 esimene lause annab igaühele õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise

korral kohtusse. Selle põhiõiguse eesmärk on tagada õiguste tõhus ja lünkadeta kohtulik kaitse

(vt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a määrus asjas nr 3-3-1-38-00, p 15 ja 12. aprilli 2016. a

otsus asjas nr 3-3-1-35-15, p 25). Koostoimes PS §-ga 14, mis kohustab seadusandlikku, täidesaatvat

ja kohtuvõimu ning kohalikke omavalitsusi tagama õigusi ja vabadusi, tuleneb PS § 15 lg 1 esimesest

lausest üldine põhiõigus kohtulikule kaitsele. Üldine põhiõigus kohtulikule kaitsele tagab nii õiguse

pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse kui ka õiguse tõhusale õiguskaitsele ja ausale

õigusemõistmisele (vt nt Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-88-07, p 41 ja

21. aprilli 2015. a määrus asjas nr 3-2-1-75-14, p 58). Üldkogu märgib, et põhiõigus kohtulikule

kaitsele hõlmab ka psühhiaatrilisele sundravile allutatud isiku kohtusse pöördumise õiguse

psühhiaatrilise sundravi lõpetamise otsustamiseks.

32. Lisaks sätestab EIÕK art 5 lg 4 igaühe õiguse taotleda menetlust, kus otsustataks kiires korras

tema kinnipidamise õiguspärasus ning korraldataks tema vabastamine, kui kinnipidamine on

õigusvastane. See säte peab muu hulgas silmas psühhiaatrilisele sundravile allutatud isiku õigust tema

kinnipidamise õiguspärasuse kohtulikuks kontrolliks. EIK on korduvalt leidnud, et psühhiaatrilisele

sundravile allutatud isikule peab olema tagatud võimalus omal algatusel taotleda sundravi jätkuva

kohaldamise kohtulikku kontrolli (vt viited eespool p-s 12). Viidatud lahendites on EIK käsitanud

kõnealuse õiguse tagamata jätmist EIÕK art 5 lg 4 rikkumisena.

33. KrMS § 403 lg 1 sätestab, et kui isik tema suhtes kohaldatud psühhiaatrilise sundravi mõjul

terveneb või sundravil viibiva isiku läbi vaadanud psühhiaatri või arstliku komisjoni arvates ei ole

vaja mõjutusvahendi kohaldamist jätkata, lõpetab kohus psühhiaatrilise sundravi tervishoiuteenuse

osutaja esildise alusel. Sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt võib kohus lõpetada ka

mõjutusvahendi kohaldamise ravil viibiva isiku läbi vaadanud psühhiaatri arvamust arvestades, kui

seda on taotlenud ravil viibiva isiku lähedane KrMS § 71 lg 1 tähenduses, seadusjärgne esindaja või

kaitsja.

34. Kuigi KrMS § 403 lg 4 ei nimeta sundravil viibivat isikut otsesõnu nende isikute hulgas, kelle

taotluse alusel võib kohus lõpetada ravi kohaldamise, ei tähenda see siiski seda, et see säte välistab

sundravil viibiva isiku õiguse pöörduda kohtusse ravi lõpetamise taotlusega. Üldkogu leiab, et kehtiv

menetluskord võimaldab psühhiaatrilise sundravi lõpetamise menetluse käivitumist ja kulgemist ka

üksnes ravile allutatud isiku taotluse alusel.

35. Psühhiaatrilisele sundravile allutatud isik kasutab KrMS §-st 395 tulenevalt kriminaalmenetluse

seadustiku 16. peatükis (KrMS §-d 393–403) sätestatud psühhiaatrilise sundravi kohaldamise

menetluses, sh ka psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamise menetluses (KrMS § 403),

kahtlustatava (KrMS § 34) ja süüdistatava (KrMS § 35) õiguseid, kui seda võimaldab tema vaimne

seisund. Nii on ravile allutatud isikul muu hulgas KrMS § 34 lg 1 p 3 kohaselt õigus kaitsja abile.

Enamgi veel, kaitsja osavõtt kogu sundravi lõpetamise menetlusest on KrMS § 403 lg 5 alusel

kohustuslik. Ka KrMS § 45 lg 2 p-st 2 tuleneb, et kaitsja osavõtt kogu kriminaalmenetlusest on

kohustuslik, kui isik ei ole oma psüühilise puude tõttu suuteline ise end kaitsma või kui kaitsmine on

selle tõttu raskendatud.

36. RÕS § 6 lg 2 sätestab, et kriminaalmenetluses saab riigi õigusabi oma majanduslikust seisundist

sõltumata füüsilisest isikust kahtlustatav või süüdistatav, kes ei ole kaitsjat valinud kokkuleppel, välja

arvatud kriminaalmenetluse seadustiku §-s 441 ja § 227 lg-s 5 sätestatud juhtudel, ja kelle

kriminaalasjas on kaitsja osavõtt seaduse järgi kohustuslik või kes taotleb kaitsja osavõttu.

Arvestades käesoleva määruse eelmises punktis märgitut, on viidatud sätte mõttes riigi õigusabi

saamiseks õigustatud isik ka psühhiaatrilisel sundravil viibiv isik ravi lõpetamise menetluses.

Siinjuures juhib üldkogu tähelepanu, et RÕS § 7 lg 2 kohaselt ei või riigi õigusabi andmisest

keelduda sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud riigi õigusabi andmisest keeldumise alusel, kui õigusabi

taotletakse RÕS § 6 lg-s 2 nimetatud juhul. Seega juhul, kui ravil viibiv isik taotleb kohtult riigi

õigusabi sundravi lõpetamise otsustamiseks, tuleb talle määrata riigi õigusabi.

37. Kui kohtule on laekunud ravile allutatud isiku ravi lõpetamise taotlus, peab kohus käsitlema seda

riigi õigusabi seadusest lähtudes. See tähendab, et kohtul tuleb sellise taotluse saamisel määrata ravile

allutatud isikule riigi õigusabi tema esindamiseks ravi lõpetamise menetluses, vaatamata sellele, kas

ta on riigi õigusabi määramist eraldi taotlenud. RÕS § 11 lg 1 kohaselt ei pea füüsilisest isikust

kahtlustatav, kelle kriminaalasjas on kaitsja osavõtt KrMS § 45 järgi kohustuslik ja kes ei ole kaitsjat

valinud kokkuleppel, esitama taotlust riigi õigusabi saamiseks selles kriminaalasjas. Sellest sättest

tulenevaga analoogiliselt ei pea ka sundravile allutatud isik taotlema kohtult ravi lõpetamise

otsustamiseks riigi õigusabi korras kaitsja määramist, arvestades KrMS §-s 395 ja § 45 lg 2 p-s 2

sätestatut. Samuti järeldub see KrMS § 8 p-s 3 sätestatud kohtu kohustusest tagada kahtlustatavale ja

süüdistatavale kriminaalmenetluses kaitsja abi KrMS § 45 lg-s 2 nimetatud juhtudel. Eeltoodut toetab

ka tõik, et kehtiva õiguse järgi ei kontrolli ravil viibiva isiku ravi jätkamise põhjendatust regulaarselt

kohus, vaid seda teevad ravialuse arstliku läbivaatusena psühhiaatrid sotsiaalministri 26. augusti

2011. a määruse „Psühhiaatrilise sundravi osutajale esitatavad nõuded, psühhiaatrilise sundravi

nõuded ja tervishoiuteenuse osutaja töökorraldus kohtu poolt määratud psühhiaatrilise sundravi

kohaldamisel“ § 3 alusel. Sealjuures ei sätesta kriminaalmenetluse seadustik ega ka viidatud määrus

psühhiaatrilise sundravi kohaldamise ajalist piirangut. Seetõttu tuleb riigi õigusabi seadust tõlgendada

viisil, mis tagab sundravile allutatud isiku õiguste tõhusa kohtuliku kaitse.

38. Eeltoodu alusel on üldkogu seisukohal, et ravi lõpetamise menetluse käivitab ka ravil viibiva

isiku ravi lõpetamise taotlus. Niisuguse taotluse korral tuleb kohtul määrata isikule alanud menetluses

riigi õigusabi korras kaitsja tema õiguste tagamiseks. Määratud kaitsja võib täiendada ja täpsustada

kaitsealuse ravi lõpetamise taotluse sisu, kuid see ei ole KrMS § 403 alusel ravi lõpetamise menetluse

algatamiseks ja läbiviimiseks enam määrav. Seega on ravile allutatud isikule olemasoleva

regulatsiooni alusel tagatud tõhus juurdepääs kohtule sundravi lõpetamise otsustamiseks.

III

39. Eelnevast lähtudes leiab üldkogu, et Tartu Maakohus on õigesti määranud taotlejale riigi õigusabi

ja vaadanud tema ravi lõpetamise taotluse järgnenud menetluses ka läbi. Seega on Tartu

Ringkonnakohus tühistanud ekslikult KrMS § 403 lg 4 alusel maakohtu määruse ja jätnud kõnealuse

taotluse läbi vaatamata. Selle vea loeb üldkogu kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob KrMS § 361 lg 1 p 6 alusel kaasa vaidlustatud kohtumääruse

tühistamise ja kohtuasja saatmise ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebuse uuel

läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul muu hulgas arvestada Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu

koosseisu 31. märtsi 2017. a määruses asjas nr 3-1-1-105-16 väljendatud seisukohtadega

psühhiaatrilise sundraviga seonduva kohta. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis kokkuvõtlikult, et

psühhiaatrilist sundravi kui mittekaristuslikku mõjutusvahendit saab kohus kohaldada KarS § 86 lg 1

alusel üksnes siis, kui on tuvastatud nii sundravi eeldused – õigusvastase teo toimepanemine ja

süüdimatusseisund – kui ka alused – isiku ohtlikkus ja psühhiaatrilise sundravi vajadus. Üldkogu

märgib, et kuigi psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamise otsustamisel ei kontrolli kohus

sundravi kohaldamise eelduseid, peab ta hindama seda, kas ravile allutatud isiku puhul esinevad

jätkuvalt sundravi kohaldamise alused. Juhul, kui isiku ohtlikkus ja psühhiaatrilise sundravi vajadus

on ära langenud, ei ole enam alust sundravi jätkamiseks ja see tuleb lõpetada.

40. Kui kohtuasja materjalide põhjal ei saa usaldusväärselt otsustada ravile allutatud isiku jätkuva

ohtlikkuse ja psühhiaatrilise sundravi vajaduse üle, tekib kahtlus tema ravi jätkamise vajaduses.

Olukorras, kus kohtul tekib psühhiaatrilise sundravi lõpetamise menetluses põhjendatud kahtlus, kas

ravialune on ravi mõjul tervenenud või on selle mõjutusvahendi kohaldamise vajadus ära langenud,

peab kohus tekkinud kahtluse kõrvaldama. Sundravi kohaldamise lõpetamist otsustades võib kohus

KrMS § 403 lg 5 kolmanda lause kohaselt kaasata vajaduse korral muid isikuid või määrata

ekspertiisi. Muu hulgas võib kohus kaasata menetlusse ravile allutatud isiku arstlikku komisjoni

kuulunud psühhiaatri(d) või määrata omal algatusel või kohtumenetluse poole taotluse alusel

kohtupsühhiaatriaekspertiisi isiku jätkuva ohtlikkuse ja psühhiaatrilise sundravi vajaduse

väljaselgitamiseks.

41. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes PSJKS § 14 lg-st 3, KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ja

§ 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu üldkogu Tartu Ringkonnakohtu 11. märtsi 2016. a määruse, välja

arvatud osas, milles kohus määras kindlaks OÜ-le Advokaadibüroo Raul Tosmann makstava riigi

õigusabi tasu suuruse ja jättis selle riigi kanda. Üldkogu saadab kohtuasja uueks läbivaatamiseks

Tartu Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.

IV

42. Vandeadvokaat R. Tosmann on esitanud Riigikohtule koos määruskaebusega taotluse vaidlustatud

määrusega tutvumisele ja määruskaebuse koostamisele kulutatud aja 4 pooltunni eest riigi õigusabi

tasu suuruse kindlaksmääramiseks Advokaadibüroole Raul Tosmann summas 96 eurot, sh käibemaks

16 eurot. Üldkogu leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes RÕS § 23 lg-st 1, §-

st 381 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise

eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega

kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lg-st 10 ja § 7 lg-

st 1 rahuldada. Kuna Riigikohus tühistab ringkonnakohtu määruse, tuleb see menetluskulu jätta

KrMS § 187 lg 1 alusel riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Priit Pikamäe, Peeter Jerofejev, Henn Jõks

Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi

Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve

Saale Laos, Viive Ligi, Jaak Luik

Nele Parrest, Ivo Pilving, Jüri Põld

Peeter Roosma, Malle Seppik, Tambet Tampuu