3-1-1-62-16 · Riigikohus

Riigikohtunik Peeter Roosma eriarvamus Riigikohtu üldkogu 5. juuni 2017. a määruse kohta

asjas nr 3-1-1-62-16, millega on ühinenud riigikohtunikud Peeter Jerofejev, Eerik

Kergandberg, Lea Kivi ja Jüri Põld ning punktidega 1, 2 ja 4 riigikohtunik Ivo Pilving

1. Nõustun üldkogu otsusega selles, et psühhiaatrilisele sundravile allutatud isikul on põhiseaduse

(PS) § 15 lg-st 1 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni art 5 lg-st 4 tulenev õigus taotleda oma

kinnipidamise õiguspärasuse kohtulikku kontrolli – vähemalt olukorras, kus ei ole tagatud

kinnipidamise

õiguspärasuse

automaatne

perioodiline

kohtulik

kontroll.

Leian

aga,

et

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 403 lg 4 välistab sundravile allutatud isiku isikliku, kaitsja

või lähedase vahenduseta kohtusse pöördumise õiguse. KrMS § 403 lg 4 piirab sõnaselgelt kohtusse

pöördumise õigust omavate isikute ringi sundravialuse isiku kaitsja ja tema lähedastega.

2. Iseenesest on õige, et õigusnormi erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb eelistada

põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis põhiseadusega kooskõlas ei ole

(Riigikohtu üldkogu 22. veebruari 2005. a otsus asjas nr 3-2-1-73-04, p 36). Praegusel juhul on aga

püüd leida õigusnormile põhiseaduspärast tõlgendust viinud Riigikohtu õigusnormi tekstist ülemäära

kaugele.

On tõsi, et õigusnormide tegelik tähendus avaneb kohtupraktika kaudu ning selleks, et mõista

õigusnormi sisu, tuleb heita pilk sellele, kuidas kohtud seda kohaldavad. Kui aga kohaldamispraktika

eemaldub seadustekstist sedavõrd kaugele, et kohtusse pöördumise õiguse puudumisest saab õigus

kohtusse pöörduda, siis on kahetsusväärselt tahaplaanile jäänud õigusselguse põhimõte.

Ka on küsitav sellise tõlgendusviisi kooskõla Riigikohtu varasema praktikaga (vrd nt Riigikohtu

üldkogu 16. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-88-07, kus Riigikohus ei pidanud võimalikuks laiendada

kaebeõigust omavate isikute ringi üle seaduses sätestatu ning tunnistas väärteomenetluse seadustiku

kaebeõigust piirava (kaebeõigust omavaid subjekte nimetava) sätte põhiseadusega vastuolus olevaks

ja kehtetuks osas, milles see ei võimaldanud menetlusvälisel isikul esitada maakohtule kaebust teda

puudutava konfiskeerimisotsuse peale). Viidatud otsuses (p 28) sedastas Riigikohus: „Eeltoodust

nähtub, et menetlusosaliste ringi kindlaksmääramiseks on väärteomenetluse seadustikus ette nähtud

terviklik regulatsioon, mistõttu ei ole KrMS § 16 lg 2 ja § 401 tulenevalt VTMS §-st 2

väärteomenetluses kohaldatavad. Üldkogu ei nõustu õiguskantsleri seisukohaga, et kuna

väärteomenetluse seadustik ei sätesta kolmanda isiku menetluslikku positsiooni, on tegemist

väärteomenetluse seadustikus reguleerimata küsimusega, mille lahendamisel on võimalik lähtuda

kriminaalmenetluse seadustikust. See, et väärteomenetluses on menetlusosalise mõiste määratletud

kitsamalt kui kriminaalmenetluses, ei tähenda, et kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud

menetlusosalise

mõiste

on

kohaldatav

ka

väärteomenetluses.

Vastasel

korral

muutuks

menetlusosaliste ringi reguleerimine väärteomenetluse seadustikus sisutühjaks. Olukorras, kus

väärteomenetluse seadustik määratleb menetlusosaliste ringi, kuid see määratlus ei hõlma kolmandat

isikut, puudub kehtivas õiguses piisav alus tunnustada kolmandat isikut väärteomenetluses

menetlusosalisena.“

Minu arvates on praeguses asjas tegemist üsna sarnase olukorraga. KrMS 16. peatükk sisaldab

eriregulatsiooni psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluse kohta ning § 403 spetsiifiliselt

sundravi lõpetamise kohta. KrMS § 403 lg 4 sätestab: „Ravil viibiva isiku läbi vaadanud psühhiaatri

arvamust arvestades võib kohus lõpetada mõjutusvahendi kohaldamise, kui seda on taotlenud ravil

viibiva isiku lähedane käesoleva seadustiku § 71 lõike 1 tähenduses, seadusjärgne esindaja või

kaitsja.“ Öeldes, et lõikes 4 sätestatule vaatamata võib ka ravialune isik ise esitada taotluse sundravi

lõpetamiseks, on üldkogu minu hinnangul selle sätte suuresti tühjaks tõlgendanud.

3. Märgin, et Riigikohtu praktikas on esindatud ka teistsugune lähenemisviis kohtusse pöördumise

õigusele. Selle kohaselt on võimalik menetlusseaduses kohtusse pöördumise õiguse puudumisel

kohaldada vahetult PS § 15 lg-t 1 (vt nt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a määrus asjas nr 3-

3-1-38-00 ja 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02). Leian aga, et praeguses asjas ei olnud

tegemist mitte menetlusseaduses reguleerimata küsimusega, mille saanuks lahendada vahetult

põhiseaduse alusel, vaid kohtusse pöördumise õigust sisuliselt välistava normiga kriminaalmenetluse

seadustikus.

4. Eelnevast tulenevalt leian, et KrMS § 403 lg 4 oleks tulnud tunnistada põhiseadusevastaseks ja

kehtetuks osas, milles see ei võimalda sundravile allutatud isikul taotleda kohtult sundravi

kohaldamise lõpetamist.

(allkirjastatud digitaalselt)

Peeter Roosma, Peeter Jerofejev, Eerik Kergandberg

Lea Kivi, Ivo Pilving, Jüri Põld