3-1-1-15-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUA

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-15-17

Otsuse kuupäev

2. juuni 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg, Hannes

Kiris, Lea Kivi, Paavo Randma ja Peeter Roosma

Kohtuasi

Kriminaalasi Vladislav Peeter Turtšini süüdistuses KarS § 263

lg 1 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2016. a otsus

kriminaalasjas nr 1-16-3673

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Eve Soostar

ja Vladislav Peeter Turtšini kaitsja vandeadvokaadi abi Siim

Mõistlik, kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

3. mai 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2016. a otsus osas, millega tühistati

Harju Maakohtu 31. augusti 2016. a otsus Vladislav Peeter Turtšini süüditunnistamises ja

karistamises KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ning tunnistati ta süüdi KarS § 121 lg 2 p 1 järgi.

2. Jõustada Harju Maakohtu 31. augusti 2016. a otsus Vladislav Peeter Turtšini

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 263 lg 1 p 1 järgi, kuid muuta maakohtu otsuse

põhiosa, asendades süüditunnistamist käsitlevad õiguslikud põhistused Riigikohtu otsuse p-

des 11–31 toodud põhistustega.

3. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Prokuröri kassatsioon rahuldada osaliselt.

5. Kaitsja kassatsioon jätta rahuldamata.

6. Määrata Advokaadibüroo Vares & Mõistlik OÜ-le makstava riigi õigusabi tasu suuruseks

Vladislav Peeter Turtšinile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 168 (ükssada

kuuskümmend kaheksa) eurot, sealhulgas käibemaks 28 (kakskümmend kaheksa) eurot.

7. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Vladislav Peeter Turtšin anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 263 lg 1 p 1

järgi. Süüdistuse kohaselt viibis ta 4. septembril 2015 kella 22.15 ajal alkoholijoobe seisundis

Tallinnas Xxxxx xx XX maja juures asuvas Xxxxxx bussipeatuses, mis on avalik koht, kus lõi

noaga M. T-d, tekitades talle haava kõhu piirkonda, s.t põhjustas füüsilist valu ja

tervisekahjustuse. Samuti lõi süüdistatav noaga J. T-d, tekitades talle haava vasakule käsivarrele,

s.t põhjustas füüsilist valu ja tervisekahjustuse. Selliselt käitudes rikkus V. P. Turtšin

korrakaitseseaduse (KorS) § 55 lg-s 1 sätestatud avalikus kohas käitumise üldnõudeid, kuna ta

häiris kõrvaliste isikute rahu ja turvatunnet ning kasutas põhjendamatult füüsilist vägivalda tema

jaoks võõraste inimeste suhtes. Kirjeldatud tegevus on vastuolus ühiselu aluste, üldtunnustatud

suhtlemiskorra, tavade ja kommetega ning näitab üleolevat ja halvustavat suhtumist avalikku

korda.

Maakohtu otsus

2. Harju Maakohtu 31. augusti 2016. a otsusega tunnistati V. P. Turtšin süüdi KarS § 263 lg 1 p 1

järgi ja teda karistati 1 aasta ning 6 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 68 lg 1 kohaselt arvati

karistusaja hulka eelvangistuses viibitud 1 päev ja loeti ärakantavaks karistuseks 1 aasta 5 kuud ja

29 päeva vangistust. KarS § 74 lg 2 alusel määrati, et kohe tuleb ära kanda 29 päeva vangistust,

ülejäänud karistus jäeti 2-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. J. T. tsiviilhagi

rahuldati osaliselt ja süüdistatavalt mõisteti M. T. kasuks välja 285 eurot varalise ning 600 eurot

mittevaralise kahju hüvitamiseks. Maakohus märkis järgmist.

2.1 On tuvastatud, et süüdistuses kirjeldatud ajal ja kohas ootas tugevas alkoholijoobes V. P. Turtšin

bussi. Bussist väljunud kannatanud nägid, et süüdistatav koputas bussi akendele, karjus, ropendas

ja käitus agressiivselt. Tal tekkis bussist väljunud juhiga sõnaline ja füüsiline konflikt. Seepeale

otsustas sekkuda M. T., keda süüdistatav lõi. Süüdistatava ja kannatanu vahel tekkis kaklus. J. T.

üritas kaklust lõpetada, lõi süüdistatavat kotiga ja lõhkus viimasele kuuluvaid pudeleid.

2.2 Pärast kaklust võttis V. P. Turtšin noa, jooksis M. T-le järele ja lõi teda sellega kõhtu. Seejärel lõi

ta noaga J. T-d vasaku käe küünarnuki piirkonda. Süüdistatav põhjustas mõlemale kannatanule

füüsilist valu ja tervisekahjustusi. Samuti häiris ta sündmust pealt näinud kõrvalise isiku L. O. ja

teiste bussipeatuses viibinud inimeste rahu, kui jälitas haavatud ning verist M. T-d. Kõrvalised

isikud võisid toimunust järeldada, et sekkumise korral võib süüdistatav neidki rünnata. Tunnistaja

L. O. põgeneski bussi, kuna tundis hirmu enda elu ja tervise pärast.

2.3 Süüdistatava käitumine oli küll reaktsioon kannatanute tegevusele, kuid konflikti põhjustas ta ise.

Kannatanute noaga ründamine väljus KarS § 121 objektiivse koosseisu kaitsealast seetõttu, et

rahvarohkes bussipeatuses kahele isikule noahaavade tekitamine ning neist ühe tagaajamine on

käsitatav avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumisena. Kuna tegu pandi toime vägivallaga, on

see kvalifitseeritav KarS § 263 lg 1 p 1 järgi. Kuriteo pani süüdistatav toime otsese tahtlusega,

sest teadis, et tekitab kannatanutele füüsilist valu ja rikub avalikku korda.

Apellatsioon

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni V. P. Turtšini kaitsja vandeadvokaadi abi Siim

Mõistlik, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist, kuriteo kvalifitseerimist KarS § 121 lg 1 järgi

ja kergema karistuse mõistmist. Samuti taotles apellant mittevaralise kahju hüvitamiseks välja

mõistetud summa vähendamist.

Ringkonnakohtu otsus

4. Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2016. a otsusega tühistati maakohtu otsus V. P. Turtšini

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ning süüdistatavalt kannatanu kasuks

mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmises. V. P. Turtšin tunnistati süüdi KarS § 121 lg 2 p 1

järgi. J. T. tsiviilhagi jäeti mittevaralise kahju hüvitamise nõudes rahuldamata. Muus osas jäeti

maakohtu otsus muutmata ja rahuldati kaitsja apellatsioon osaliselt. Ringkonnakohus leidis

järgmist.

4.1 Süüdistuses ei kirjeldata konflikti, mis leidis aset bussijuhiga. Samuti ei nähtu teokirjeldusest, et

V. P. Turtšin ajas M. T-d noaga taga. Kannatanud ei ole kõrvalised isikud KarS § 263 mõttes ja

mingite teiste isikute õigusrahu häirimist süüdistatava teoga süüdistus ei kajasta. Kohus ei tohi

KarS § 263 järgi esitatud süüdistuse puhul laiendada selles kirjeldatud kõrvaliste isikute ringi.

Seda keeldu rikkudes eiras maakohus kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 268 lg-s 5

sätestatud keeldu tugineda faktilistele asjaoludele, mis erinevad süüdistusest oluliselt. Osutatud

viga

tõi

kaasa

ebaseadusliku

ja

põhjendamatu

kohtuotsuse,

mis

on

käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

4.2 KarS § 263 järgi esitatud süüdistuse puhul tuleb esmalt kontrollida, kas süüdistuses kirjeldatud

tegu vastab KarS §-s 262 sisalduvale süüteokoosseisule, ja seejärel lahendada küsimus KarS §-s

263 loetletud kvalifitseerivate tunnuste esinemisest süüdlase käitumises. Isiku karistamine

KarS § 262 alusel eeldab lisaks avalikus kohas teo toimepanemisele ka selle tuvastamist, kuidas

objektiivselt avalikku korda rikuti. Pelgalt teo toimepanek avalikus kohas ei saa endaga kaasa

tuua menetlusaluse isiku käitumise kvalifitseerimist avaliku korra rikkumisena.

4.3 Kui jätta mõttes välja V. P. Turtšinile süüks arvatud tegu, s.t bussipeatuses kahe inimese noaga

löömine, ei saa süüdistatava käitumist käsitada KarS §-s 262 sätestatud väärteona, kuna

süüdistusest ei nähtu, kelle avalikku õigusrahu personaalselt häiriti. Seetõttu ei ole alust selle teo

kvalifitseerimiseks KarS § 263 lg 1 p 1 järgi.

4.4 V. P. Turtšin lõi kahte kannatanut noaga, tekitades neile füüsilist valu ja tervisekahjustusi. SA

Põhja-Eesti Regionaalhaigla haigusloo väljavõtte kohaselt oli M. T-le tekitatud tervisekahjustus

tõsisemat laadi, kuna vajas kirurgilist korrastust. Kuivõrd see tervisekahjustus paranes kauem kui

neli nädalat, tuleb süüdistatava tegu kvalifitseerida KarS § 121 lg 2 p 1 järgi.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid Põhja Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Eve Soostar ja V. P. Turtšini kaitsja vandeadvokaadi abi S. Mõistlik.

Prokuröri kassatsioon

6. Prokurör taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega V. P. Turtšin tunnistati süüdi

KarS § 121 lg 2 p 1 järgi, ja tema süüditunnistamist KarS § 263 lg 1 p 1 järgi, jättes maakohtu

otsusega mõistetud karistuse muutmata. Prokuröri põhiseisukohad on järgmised.

6.1 Ringkonnakohus kvalifitseeris süüdistatava käitumise KarS § 121 järgi, kuid tugines

põhjendamatult korrakaitseseaduse-eelsele KarS § 263 kohaldamise praktikale.

6.2 KarS § 263 varasemas redaktsioonis nähti ette vastutus teiste isikute rahu ja avaliku korra

rikkumise eest. Sellega on selgitatav, miks varasemas kohtupraktikas oli rõhuasetus just teiste

isikute häirimisel ja selliste isikute tuvastamise vajadusel. Korrakaitseseaduse jõustumisega

1. juulil 2014 olukord muutus. Samal ajal kehtestas seadusandja KarS §-de 262 ja 263 uue

redaktsiooni, milles ei räägita enam avaliku rahu rikkumisest, vaid avalikus kohas käitumise

üldnõuete rikkumisest.

6.3 Avalikus kohas käitumise üldnõuded on sätestatud korrakaitseseaduses, mille kohaselt on

avalikus kohas keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil. Kehtiva seaduse

mõttes pole määrav teiste isikute rahu rikkumine, vaid teoviis. Isiku teo kvalifitseerimiseks

KarS § 263 järgi ei ole seega vajalik selliste isikute olemasolu, kelle rahu süüdlase tegevuse tõttu

häiritud sai, sest see ei tule korrakaitseseaduse tekstist. Vajalik on tuvastada tegu, mis kujutab

endast avalikus kohas käitumise nõuete rikkumist. KarS § 263 on alates 1. juulist 2014 blanketne

süüteokoosseis, mida sisustatakse KorS § 55, eelkõige aga selle paragrahvi esimese lõike

punktide 1 ja 2 kaudu. KarS § 263 muutmise tõttu ei ole varasem kohtupraktika asjasse puutuv.

6.4 On tuvastatud, et V. P. Turtšin lõi bussipeatuses, s.t avalikus kohas, M. T-le noaga kõhtu, tekitades

talle füüsilist valu ja tervisekahjustuse. Samuti lõi ta noaga J. T-d vasaku käsivarre piirkonda,

tekitades talle füüsilist valu ja tervisekahjustuse. Kirjeldatud tegevusega rikkus V. P. Turtšin

KorS § 55 lg 1 p 1 nõudeid ja seega kvalifitseeriti tema käitumine süüdistuses ning maakohtu

otsuses õigesti KarS § 263 lg 1 p 1 järgi.

6.5 Ringkonnakohtu hinnangul väljus maakohus süüdistuse piiridest, kui heitis V. P. Turtšinile ette

ühe kannatanu tagaajamist ja bussijuhiga toimunud konflikti, kuid need asjaolud pole

süüdistatava teole õige juriidilise hinnangu andmisel olulised. Kuna on tuvastatud, et tema tegu

kujutab endast avalikus kohas käitumise nõuete rikkumist ja vastavasisuline teokirjeldus kajastub

süüdistuses, tuleb V. P. Turtšini tunnistada süüdi KarS § 263 lg 1 p-s 1 ette nähtud kuriteos.

Kaitsja kassatsioon

7. Kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega V. P. Turtšin tunnistati süüdi

KarS § 121 lg 2 p 1 järgi ja jäeti maakohtu otsusega mõistetud karistus muutmata, süüdistatava

teo kvalifitseerimist KarS § 121 lg 1 järgi ning talle kergema karistuse mõistmist. Alternatiivselt

taotleb kassaator kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Kaitsja

märgib kokkuvõtlikult järgmist.

7.1 KarS § 121 lg 2 p 1 on tagajärjedelikt, mille objektiivseks tunnuseks on kehalise väärkohtlemise

tagajärjel vähemalt neli nädalat kestva tervisekahjustuse tekitamine. Seda asjaolu peab

KrMS § 154 lg 3 p 2 kohaselt kajastama süüdistuse sisus. Süüdistusakt kõnealust asjaolu ei

sisalda. Kuivõrd ringkonnakohus ei tohtinud tervisekahjustuse kestust teo kvalifitseerimisel

arvesse võtta, rikkus ta oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

7.2 Kohtuasja arutamisel ei käsitletud tervisekahjustuse kestusega seonduvat ja ringkonnakohus ei

selgitanud, miks ta võib teo kvalifitseerida erinevalt kaitsja või prokuröri taotlustest. Kuriteo

kvalifitseerimine KarS § 121 lg 2 p 1 järgi oli üllatuslik. Kuna kaitsjal puudus võimalus esitada

uuele kvalifikatsioonile vastuväiteid, on rikutud süüdistatava kaitseõigust. See on käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 tähenduses. Rikkumise

heastamiseks ei ole piisav, et vastuväiteid saab esitada kassatsioonis.

7.3 Kannatanu tervisekahjustuse kestuse kindlakstegemisel lähtus ringkonnakohus SA Põhja-Eesti

Regionaalhaigla haigusloo väljavõttest, mille kohaselt lahkus M. T. haiglast 6. septembril 2015

koduse ravi määramiseta, kuid soovitusega mitte tõsta raskeid asju pooleteise kuu vältel.

Haigusloo väljavõte näitab pigem seda, et tervisekahjustus ei saanud kesta üle nelja nädala. Arsti

soovitust mingi tegevuse piiramiseks ei saa samastada tervisekahjustusega. Tervisekahjustuse

kestuse kindlakstegemine eeldas eriteadmiste kasutamist ekspertiisi vormis. Ekspertiisi

määramata jätmisega rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2

mõttes.

Prokuröri kassatsioonivastus

8. Prokurör möönab, et kaitsja kassatsiooni etteheited võivad olla asjasse puutuvad, kuid need ei ole

praegusel juhul tähtsad. Nimelt tuleb ringkonnakohtu otsus V. P. Turtšini süüditunnistamises

KarS § 121 lg 2 p 1 järgi tühistada ja tunnistada ta süüdi KarS § 263 lg 1 p 1 järgi, jättes

mõistetud karistuse muutmata.

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium vaatas prokuröri ja kaitsja kassatsioonid kolmeliikmelises

kohtukoosseisus läbi 5. aprillil 2017. Kohtukoosseisu liikmetel tekkisid seadust kohaldades

põhimõttelist laadi eriarvamused. Samuti ilmnes, et vajalikuks võib osutuda kriminaalkolleegiumi

varasema kohtupraktika muutmine. Seetõttu anti kriminaalasi 11. aprilli 2017. a määrusega

KrMS § 354 lg 1 alusel läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kassatsioonide lahendamiseks on vaja hinnata, kas süüdistuses kirjeldatud käitumine on

kvalifitseeritav avaliku korra raske rikkumise (KarS § 263) või kehalise väärkohtlemisena

(KarS § 121). Põhivaidlus on ajendatud küsimusest, kas korrakaitseseaduse ja samal ajal

karistusseadustikus tehtud muudatuste jõustumise järel on õiguslik olukord võrreldes varasemaga

muutunud. Seega tuleb analüüsida, missugused olid enne 1. juulit 2014 kehtinud KarS §-de 262 ja

263 koosseisutunnused ning missugune on nende süüteokoosseisude sisustamist käsitlev

kohtupraktika. Edasi peab võrdlema, missugune käitumine on samade süüteokoosseisude järgi

karistatav 1. juulil 2014 jõustunud karistusseaduse redaktsiooni kohaselt, ning otsustama, kas

varasemas praktikas väljendatud seisukohad on praegu kehtiva seaduse kohaldamisel jätkuvalt

asjasse puutuvad (I). Seejärel saab vaagida, missugust käitumist V. P. Turtšinile süüdistuse

kohaselt ette heidetakse, missugused faktilised asjaolud kohtulikul arutamisel tuvastati ja kas

nendest asjaoludest ning süüdistuse sisust lähtuv karistusõiguslik hinnang on põhjendatud (II).

Viimaks võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse (III) ja lahendab kaitsja

taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks (IV).

I

11. Kuni 1. juulini 2014 kehtinud KarS §-de 262 ja 263 redaktsioonis nähti ette järgmist:

㤠262. Avaliku korra rikkumine

Avalikus kohas teiste isikute rahu või avaliku korra muu rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni sada trahviühikut või arestiga.

§ 263. Avaliku korra raske rikkumine

Rahu või avaliku korra rikkumise eest, kui see on toime pandud:

1) vägivallaga;

2) vastuhakkamisega avalikku korda kaitsvale isikule;

21) näo varjamisega näokatte või maskiga või muul viisil, mis takistas isiku tuvastamist;

3) relva või relvana kasutatava muu eseme, lõhkeseadeldise või lõhkeainega ähvardades või

4) grupi poolt, –

karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.“

12. Riigikohus on eelmises punktis kirjeldatud karistusseaduse redaktsiooni sisustamisel märkinud, et

avaliku korra rikkumine KarS §-de 262 ja 263 mõttes eeldab obligatoorselt, et tegu oleks toime

pandud avalikus kohas või et teo tagajärjel oleks rikutud väljaspool vahetut tegutsemiskohta

viibivate isikute rahu või avalikku korda muul viisil. Avalikuks loetakse selline koht, kuhu on

ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes pole õigusrikkujaga isiklikult seotud. Avaliku korra all

mõistetakse aga tavade, heade kommete, normide või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi

suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma

õigusi, vabadusi ja kohustusi. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-

102-03, p-d 8 ja 9 ning nr 3-1-1-7-07, p 7.1.)

13. Igal konkreetsel juhul tuleb tuvastada, millega objektiivselt avalikku korda rikuti. Kuna iga

süütegu rikub avalikku õigusrahu, ei piisa süüdlase käitumise kvalifitseerimiseks KarS § 263 järgi

üksnes konstateeringust, et tegu toimus avalikus kohas. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

otsus asjas nr 3-1-1-78-05, p 7.3). Vägivallategude kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena

peab lisaks vägivalla tarvitamisele kindlaks tegema, kas sellega häiriti täiendavalt ka juhuslike,

asjasse mittepuutuvate isikute rahu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-

24-07, p 6.1). Asjasse mittepuutuvate isikute rahu rikkumine eeldab personifitseeritud füüsilise

isiku olemasolu, mistõttu tuleb avaliku korra rikkumise all mõista eelkõige teiste isikute

turvalisust, elu ja tervist ning rahu häirivat tegevust, samuti lugupidamatuse väljendamist teiste

isikute suhtes, kui need teod ei moodusta eraldi süüteo koosseisu, nt lärmamine või muu müra

tekitamine, ebasündsate väljendite kasutamine, teiste isikute tülitamine jms. Kuid mitte iga

vahetult konfliktiväline isik ei ole hinnatav asjasse mittepuutuva, kõrvalise isikuna, kelle

õigusrahu rikutakse KarS § 263 mõttes. Seetõttu on nõutav ka põhjendus, miks loetakse nt

kannatanutega samas seltskonnas viibinud isikud kõrvalisteks ja asjasse mittepuutuvateks

isikuteks. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-15-07, p 14 ja nr 3-1-

1-29-10, p 7.2.)

14. Asjas nr 3-1-1-7-07 tehtud otsuses on kriminaalkolleegium märkinud, et KarS § 263 objektiivse

koosseisu moodustab sama seadustiku §-s 262 nimetatud teo toimepanemine, millele lisandub

kvalifitseeriva tunnusena KarS § 263 p-des 1–4 nimetatud asjaolu. Sellest tulenevalt saab tegu

täita KarS §-s 263 märgitud kuriteo objektiivse koosseisu vaid juhul, kui see vastab ka

kvalifitseeriva tunnuseta avaliku korra rikkumise põhikoosseisule, s.o rikub avalikus kohas teiste

isikute rahu või avalikku korda. KarS § 263 järgi esitatud süüdistuses tuleb seega esmalt

kontrollida, kas süüdistuses kirjeldatud tegu vastab KarS §-s 262 sisalduvale süüteokoosseisule, ja

seejärel lahendada küsimus KarS §-s 263 loetletud kvalifitseerivate tunnuste esinemisest süüdlase

käitumises. (Vt osutatud otsuse p 10.)

15. Viimaks on kolleegium selgitanud, et KarS § 263 subjektiivsete koosseisutunnuste täitmiseks

tuleb kindlaks teha, et süüdlane pidas vähemalt kaudse tahtluse tasemel võimalikuks, et tema

käitumine võib olulisel määral rikkuda teiste inimeste õigusrahu KarS 16. peatüki tähenduses,

ning sellisest teadmisest lähtudes valis ta isikliku konflikti lahendamiseks koha ja viisi, mis võis

kaasata ning kaasaski tahtevastaselt konflikti rohkem või vähem kindlaksmääratud kõrvaliste

isikute ringi. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-29-10, p 7.3.)

16. Refereeritud seisukohti kokku võttes saab öelda, et kuni 1. juulini 2014 kehtinud KarS §-de 262 ja

263 redaktsiooni mõttes eeldas nende süüteokoosseisude objektiivsete tunnuste täitmine järgmiste

asjaolude tuvastamist: teo toimepanemist avalikus kohas või teo tagajärjel väljaspool vahetut

tegutsemiskohta viibivate isikute rahu või avaliku korra muul viisil rikkumist; selle

kindlakstegemist, kuidas või millega objektiivselt avalikku korda rikuti; selle asjasse

mittepuutuva personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu, kelle rahu tegu rikkus; KarS § 263

puhul ka selle paragrahvi p-des 1–4 nimetatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse tuvastamist.

Samuti eeldati, et KarS § 263 järgi kvalifitseeritud tegu peab kvalifitseeriva koosseisutunnuseta

vastama avaliku korra rikkumise põhikoosseisule, s.t KarS §-le 262.

17. 1. juulil 2014 jõustus KarS §-de 262 ja 263 redaktsioon, milles sätestati vastutus avalikus kohas

käitumise üldnõuete rikkumise eest. Praeguseks on neid sätteid veel kord muudetud ja alates 1.

jaanuarist 2015 kehtivad KarS § 262 lg 1 ning § 263 lg 1, s.o füüsilise isiku vastutust ette nägevad

normid, järgmisel kujul:

㤠262. Avaliku korra rikkumine

(1) Avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise eest –

karistatakse rahatrahviga kuni sada trahviühikut või arestiga.

§ 263. Avaliku korra raske rikkumine

(1) Avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise eest, kui see on toime pandud:

1) vägivallaga või

2) relva või relvana kasutatava muu eseme, lõhkeseadeldise või lõhkeainega ähvardades, –

karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.“

18. Korrakaitseseaduse muutmise ja rakendamise seaduse eelnõu (Riigikogu XII koosseis, 424 SE)

seletuskirjas põhjendati KarS §-de 262 ja 263 muutmist avaliku korra mõiste muutumisega.

Seletuskirja kohaselt defineeritakse KorS §-s 4 avalikku korda ühiskonna seisundina, milles on

tagatud õigusnormide järgimine ja isikute subjektiivsete õiguste ning õigushüvede kaitstus. Seega

on korrakaitseseaduses kasutatav avaliku korra mõiste võrreldes karistusseadustikus sätestatuga

oluliselt laiem. Kuna avalikus kohas käitumise reeglid on sätestatud korrakaitseseaduses avalikus

kohas käitumise üldnõuetena, eeldas see ka karistusseadustiku muutmist selliselt, et KarS §-des

262 ja 263 sisaldunud avaliku korra mõiste asendati avalikus kohas käitumise üldnõuete

mõistega.

19. Avaliku koha mõiste on sätestatud KorS §-s 54. Selle normi kohaselt on avalik koht määratlemata

isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis,

ruum või selle osa, samuti ühissõiduk. Avalikus kohas käitumise üldnõuded sisalduvad eeskätt

KorS § 55 lg-tes 1 ja 2 ning § 56 lg-tes 1–4. Korrakaitseseaduse eelnõu (Riigikogu XI koosseis,

49 SE) seletuskirja järgi teenib avalikus kohas käitumise üldnõuete sätestamine ohutõrje

eesmärke, s.t nende nõuete järgimine aitab tagada korra avalikus kohas. Nii KorS § 55 lg-st 1 kui

ka eelnõu seletuskirjast järeldub, et osutatud paragrahvi 1. lõike p-des 1–8 toodud loetelu ei ole

ammendav. Muu hulgas nähakse aga KorS § 55 lg 1 p-s 1 ette nõue, mille kohaselt on avalikus

kohas keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige teist isikut lüüa,

tõugata, kakelda, loopida asju teise isiku, looma või asja pihta neid ohtu seades või käituda muul

viisil vägivaldselt.

20. Kriminaalkolleegium leiab, et viidatud korrakaitseseaduse sätetest ja karistusseaduses tehtud

muudatustest ei saa teha prokuröri soovitud järeldust, mille kohaselt piisab alates 1. juulist 2014

süüteo kvalifitseerimiseks KarS § 263 järgi üksnes selle tuvastamisest, et tegu on toime pandud

avalikus kohas ning avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumisest, kuid vajalik pole selliste

asjasse mittepuutuvate isikute kindlakstegemine, keda süüdlase tegevus häiris või ohustas.

21. Prokurör märgib õigesti, et kehtiv KarS § 263 (samuti § 262) kujutab endast blanketset

süüteokoosseisu, mille objektiivseid tunnuseid tuleb sisustada korrakaitseseaduse sätete kaudu.

Süüdlase käitumise kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena peab tuvastama, et tegu pandi

toime avalikus kohas ja et selle teoga rikuti mõnda KorS §-s 55 või §-s 56 ette nähtud avalikus

kohas käitumise üldnõuet. Avaliku korra raske rikkumise korral peab kindlaks tegema ka mõne

KarS § 263 lg 1 p-s 1 või 2 sätestatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse olemasolu (nt vägivalla).

Kuid jätkuvalt on vaja tuvastada seegi, et kõnealuse teoga häiriti või ohustati asjasse

mittepuutuvaid isikuid.

22. Viimati nimetatud järelduse tingib esiteks see, et KorS §-des 55 ja 56 ette nähtud avalikus kohas

käitumise üldnõuded on eeskätt seotud teiste isikute häirimise või ohustamisega. Nii on

KorS § 55 lg 1 p-s 1 loetletud tegevuste kõrval keelatud teist isikut sõnaga, žestiga või muul moel

solvata, hirmutada või ähvardada (p 2), viibida alasti, kui see oluliselt häirib teisel isikul koha

sihipärast kasutamist (p 3), pakkuda isikut häirival viisil talle kaupa või teenust või häirival viisil

kerjata (p 4) või magada või telkida viisil, mis oluliselt häirib teisel isikul koha sihipärast

kasutamist (p 6). Järelikult eeldab nende keeldude rikkumise kindlakstegemine vältimatult ka

sellise isiku kindlakstegemist, keda süüdlase tegu häiris või ohustas.

23. Teisalt on tähtis tähele panna, et KarS §-dega 262 ja 263 kaitstavaks õigushüveks on

esmajärjekorras avalik kord. Eelnev ei välista, et nende süüteokoosseisudega kaitstakse ka teisi

õigushüvesid (nt inimese tervist). Eristamaks aga avaliku korra rasket rikkumist üksnes

individuaalseid õigushüvesid kaitsvatest süüteokoosseisudest (nt KarS § 121 lg 1), on vajalik

kindlaks teha mõni täiendav tegu iseloomustav tunnus, mis annaks aluse kõneleda just avaliku

korra kahjustamisest. Ainuüksi teo toimepanek avalikus kohas selline täiendav tunnus ei ole,

kuivõrd sellega iseenesest ei pruugi veel kaasneda avaliku korra kahjustamist. Nii ei saa avalikku

korda rikkuda nt isiklike suhete lahendamisest ajendatud, öisel ajal ja inimtühjal tänaval toimuv

kaklus, kui seda ei näe ega kuule muud isikud. Kuigi konfliktis osalevad isikud rikuvad

kirjeldatud viisil käitudes KorS § 55 lg 1 p-s 1 sätestatud keeldu, mille kohaselt ei ole lubatud

avalikus kohas kakelda, ei saa nende teguviis siiski häirida ega ohustada asjasse mittepuutuvaid

isikuid. Kuna kakluse toimumine KorS § 55 lg 1 p 1 tähenduses eeldab vähemalt kahe isiku

osavõttu, peab seda KarS § 263 lg 1 p 1 koosseisutunnuste täitmise eeldusena pealt nägema või

kuulma veel mõni muu kõrvaline isik. Arusaadavalt sõltub ka sel juhul süüdlaste teo lõplik

kvalifitseerimine süüteo subjektiivsetele tunnustele antavast hinnangust, sest ei saa välistada, et

kakluses osalevad isikud seavad eesmärgiks kõrvaliste isikute häirimise. Sellisel juhul võib

aktualiseeruda küsimus avaliku korra rikkumise katsest.

24. Nendel põhjustel jääb kriminaalkolleegium senises praktikas väljendatud seisukohtade juurde ja

leiab, et ka 1. juulil 2014 jõustunud karistusseaduse redaktsiooni kohaselt eeldab KarS § 263

objektiivsete tunnuste täitmine teo toimepanemist avalikus kohas, selle tuvastamist, kuidas või

millega objektiivselt avalikku korda rikuti, selle asjasse mittepuutuva füüsilise isiku olemasolu,

keda teoga häiriti või ohustati, ja samuti KarS § 263 lg 1 p-s 1 või 2 nimetatud kvalifitseeriva

koosseisutunnuse kindlakstegemist.

25. Küll on vajalik täpsustada asjas nr 3-1-1-7-07 väljendatud arusaama, mille järgi võib tegu täita

KarS §-s 263 märgitud kuriteo objektiivsed tunnused vaid juhul, kui see vastab ka kvalifitseeriva

tunnuseta avaliku korra rikkumise põhikoosseisule, s.o KarS §-le 262. Kriminaalkolleegiumi

kogu koosseis leiab, et kuigi enamikul juhtudel võib kirjeldatud põhimõte kehtida, ei saa see olla

absoluutne. Nagu ka käesoleva kriminaalasja tehioludest ilmneb, ei pruugi kvalifitseeriva

koosseisutunnuse ‒ vägivalla ‒ mõttelise väljajätmise korral süüdlase tegu avaliku korra

rikkumise, s.o KarS § 262 objektiivsetele tunnustele, vastata. Seega ei saa neid norme käsitada

põhi- ja kvalifitseeritud süüteokoosseisudena, millest esimene neeldub alati teises, s.t raskemas

süüteokoosseisus. Mõlemal juhul on tegemist põhikoosseisuga, mille objektiivsed tunnused tuleb

iga kord tuvastada eraldi.

26. Samuti osutab kolleegium, et nõue, mille kohaselt tuleb KarS § 263 järgi kvalifitseeritud

süüdistuses nimetada see juhuslik või asjasse mittepuutuv personifitseeritud füüsiline isik, keda

teoga häiriti või ohustati, ei tähenda, et kõnealune isik peaks olema süüdistuse põhjal iga kord

nimeliselt tuvastatav. Praktikas võib ette tulla, et asjas kogutud tõendite kohaselt on selle isiku

häirimine või ohustamine objektiivselt ilmne, kuid teda ei saa või ka pole põhjust nimeliselt

tuvastada (nt turvakaamera videosalvestiselt nähtub, et grupp turiste põgeneb tänaval puhkenud

kakluse tõttu sündmuskohalt). Süüditunnistamise eeldusena KarS § 263 järgi saab pidada

piisavaks, kui süüdistuse sisus on näidatud, et avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumisega

häiriti või ohustati rohkem või vähem kindlaksmääratud kõrvaliste isikute ringi ja selliste isikute

olemasolu sündmuskohal saab tõendite kohaselt tõsikindlalt jaatada (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-29-10, p 7.3).

II

27. V. P. Turtšini süüdistatakse KarS § 263 lg 1 p 1 järgi kokkuvõtlikult selles, et ta lõi avalikus kohas

(bussipeatuses) M. T-le noaga kõhtu ja J. T-d vasaku käsivarre piirkonda. Selle teoga põhjustas

süüdistatav mõlemale kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustused ning rikkus KorS § 55 lg 1

p-s 1 sätestatud avalikus kohas käitumise üldnõudeid, häirides kõrvaliste isikute rahu ja

turvatunnet ning kasutades põhjendamatult füüsilist vägivalda tema jaoks võõraste inimeste

suhtes. Selline tegevus on vastuolus ühiselu aluste, üldtunnustatud suhtlemiskorra, tavade ja

kommetega ning näitab üleolevat ja halvustavat suhtumist avalikku korda.

28. Vaidlust ei ole selle üle, et süüdistusasja esemeks olev tegu on toime pandud avalikus kohas.

Vaidlustatud ei ole ka järeldust, mille kohaselt tarvitas süüdistatav mõlema kannatanu suhtes

vägivalda, s.t tekitas neile füüsilist valu ja põhjustas tervisekahjustused. Kuna süüdistuse järgi

rikkus V. P. Turtšin sel viisil käitudes KorS § 55 lg 1 p-s 1 sätestatud nõudeid, mille kohaselt on

muu hulgas keelatud teist isikut lüüa, jääb üle otsustada, kas ta rikkus ka avalikku korda KarS 16.

peatüki mõttes või pani toime hoopis isikuvastase kuriteo, mis on kvalifitseeritav KarS § 121

järgi. Selleks peab hindama, kas toimepandud tegu häiris või ohustas asjasse mittepuutuvaid

isikuid ja kas see teguviis on hõlmatud süüdistuse sisust.

29. Maakohus tuvastas, et bussipeatuses viibinud tugevas alkoholijoobes süüdistatav koputas bussi

akendele, karjus, ropendas ja käitus agressiivselt. Koputamisele reageeris bussijuht, kes väljus

bussist, ja süüdistataval tekkis temaga konflikt, s.t V. P. Turtšin tõukas bussijuhti, viimane aga

soovis kutsuda politsei. Neid sündmusi pealt näinud M. T. otsustas sekkuda, mispeale süüdistatav

lõi teda, kannatanu lõi süüdistatavat vastu ja tekkis kaklus. Kannatanu J. T. üritas aga kaklust

katkestada, lüües süüdistatavat kotiga ja lõhkudes viimasele kuuluvad pudelid. Pärast kakluse

lõppemist ning kannatanute eemaldumist võttis süüdistatav noa, jooksis neile järele ja lõi M. T-le

noaga kõhtu ning J. T-d küünarnuki piirkonda. Maakohus tegi kindlaks, et süüdistatava ja M. T.

vahel aset leidnud konflikti nägid pealt bussipeatuses ning selle läheduses viibinud inimesed, sh

ka tunnistajana üle kuulatud L. O., keda toimunu häiris. Järelikult on kahtluseta tuvastatud, et

V. P. Turtšin häiris talle süüks arvatud teoga samas viibinud asjasse mittepuutuvaid isikuid ja et

need isikud kaasati nende tahte vastaselt sündmuste käiku.

30. Ringkonnakohtu hinnangul väljusid maakohtu järeldused (vt p-d 2.2. ja 29) osaliselt süüdistuse

piiridest, kuivõrd süüdistus ei nimeta, kelle õigusrahu V. P. Turtšin personaalselt häiris.

Kriminaalkolleegium märgitud seisukohaga ei nõustu. Kuna süüdistusest nähtub, et süüdistatav

häiris KorS § 55 lg 1 p-s 1 kirjeldatud viisil käitudes, s.t kannatanuid lüües, kõrvaliste isikute rahu

ja turvatunnet, hõlmab talle tehtud karistusõiguslik etteheide just asjasse mittepuutuvate isikute

häirimist ning ohustamist. Järelikult oli kohus teokirjelduse põhjal õigustatud tuvastama, kas oli

olemas ja missugune oli võimalik kuriteost häiritud või ohustatud isikute ring. Sel viisil ongi

maakohus toiminud, sedastades, et nii toimepandud tegu kui ka sellele järgnenud sündmused

häirisid bussipeatuses ja selle läheduses viibinud inimesi. Tunnistaja L. O. puhul on seejuures

tuvastatud vähemalt üks konkreetne kõrvaline isik, kelle õigusrahu süütegu häiris. Toodud

põhjustel ei saa pidada süüdistuse piiridest väljuvaks maakohtu järeldust, mille kohaselt oli

bussipeatuses kahele isikule noahaavade tekitamine käsitatav avalikus kohas käitumise üldnõuete

rikkumisena. Eeltoodud põhjustel kvalifitseeris maakohus süüdistuses kirjeldatud kuriteo õigesti

KarS § 263 lg 1 p 1 tunnustele vastava teona. Ringkonnakohus kohaldas seevastu ebaõigesti

materiaalõigust, kui leidis, et V. P. Turtšini käitumine on vaadeldav KarS §-s 121 kirjeldatud

kuriteona.

31. Maakohus märkis, et süüdistatav pani kuriteo toime tahtlikult. Lüües kannatanuid noaga ja pannes

teo toime kohas, kus viibis ka teisi isikuid, teadis V. P. Turtšin, et teostab süüteokoosseisule

vastava asjaolu, ja vähemalt möönis avaliku korra rasket rikkumist. Kuriteo õigusvastasust

välistavaid asjaolusid tuvastatud ei ole ja süüdistatav on teo toimepanemises süüdi.

32. Kuna V. P. Turtšinile süüks arvatud kuritegu vastab KarS § 263 lg 1 p 1 tunnustele, ei ole alust

rahuldada kaitsja kassatsiooni, milles taotletakse süüdistatava teo kvalifitseerimist KarS § 121 lg

1 järgi. Kaitsja kassatsioonis esitatud taotlus – kergendada süüdistatavale mõistetud karistust – on

seotud süüdlase teo kvalifitseerimisega kergema kuriteokoosseisu järgi. Arvestades, et käesoleva

otsuse eelnevates punktides toodud põhjustel ei ole kummagi taotluse rahuldamiseks alust, ei ole

vajalik kaitsja kassatsiooni ülejäänud väiteid põhjalikumalt analüüsida.

III

33. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-dest 3 ning 5 ja § 362 p-st 1, tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse osas, millega tühistati maakohtu otsus

V. P. Turtšini süüditunnistamises ja karistamises KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ning tunnistati ta süüdi

KarS § 121 lg 2 p 1 järgi. Maakohtu otsus tuleb jõustada osaliselt V. P. Turtšini

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 263 lg 1 p 1 järgi, kuid muuta tuleb maakohtu otsuse

põhiosa, asendades süüdistatava süüditunnistamist käsitlevad õiguslikud põhistused Riigikohtu

otsuse p-des 11–31 toodud põhistustega. Muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse

muutmata. Prokuröri kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt, kuivõrd selles on taotletud

KrMS § 361 lg 1 p-s 7 märgitud lahendi tegemist. Selle lahendi tegemine ei ole lubatav, sest

Riigikohus jõustab maakohtu otsuse osas, millega süüdistatav tunnistati süüdi ja teda karistati

raskema kuriteo eest, kui seda on teinud ringkonnakohus. Kaitsja kassatsiooni jätab kolleegium

rahuldamata.

IV

34. V. P. Turtšini kaitsja esitas taotluse kassatsioonimenetluses süüdistatavale osutatud riigi õigusabi

tasu kindlaksmääramiseks 168 euro suuruses summas, sh käibemaks 28 eurot. Taotluse kohaselt

kulutas kaitsja ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks, kaitsealuse konsulteerimiseks ja

kassatsiooni koostamiseks aega 7 pooltundi, mille eest ta taotleb 140 euro suurust tasu. Sellele

summale lisandub käibemaks. Kriminaalkolleegium leiab, et taotluses märgitud toimingud on

olnud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ja nende tegemisele kulunud aeg on põhjendatud. Riigi

õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Riigi

õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi

õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise

tingimused“ § 1 lg-te 6 ja 10 ning § 6 lg 3 kohaselt tuleb riigi õigusabi tasu suuruseks määrata

168 eurot, sh käibemaks 28 eurot. KrMS § 186 lg 1 kohaselt tuleb see menetluskulu jätta riigi

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)