3-1-1-15-17 · Riigikohus

Riigikohtunik Lea Kivi eriarvamus kriminaalasjas nr 3-1-1-15-17

Jään eriarvamusele selle kriminaalasja otsuse p-des 21-24 sisalduva suhtes ja nimelt

leian erinevalt kolleegidest, et KarS § 263 „Avaliku korra raske rikkumine“

süüteokoosseisu tuvastamiseks ei ole ilmtingimata vaja tuvastada asjaolu, et selle

teoga häiriti või ohustati asjasse mittepuutuvaid isikuid. Avaliku korra raskeks

rikkumiseks loetakse avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumist, mis on toime

pandud, kas vägivallaga või relva või relvana kasutatava muu eseme, lõhkeseadeldise

või lõhkeainega ähvardades. Kõnesolev paragrahv on blanketne, mille koosseisulised

tunnused „avalik koht“ ja „käitumise üldnõuded“ sisustatakse korrakaitseseaduse

(KorS) sätete kaudu. Avalikuks kohaks loetakse määratlemata isikute ringile

kasutamiseks antud või määratlemata isikute kasutuses olev maa-ala, ehitis ruum või

selle osa, samuti ühissõiduk (KorS § 54). Käitumise üldnõuete rikkumine seisneb

käitumises, mis häirib teist isikut või seab teise isiku ohtu. Seega eristatakse isikute

ohustamist või nende häirimist. On keelatud avalikus kohas teist isikut lüüa, tõugata,

kakelda või käituda muul viisil vägivaldselt, st ohustada (KorS §55 lg 1 p 1). KorS §

55 lg 1 kasutab süstemaatiliselt ja järjekindlalt terminit „teist isikut“, järelikult on

tegemist avaliku korra raske rikkumisega kui vastav rünne on suunatud avalikus

kohas kas või ühe isiku vastu ning koosseisu täitmiseks ei ole vajalik, et selle ründega

häiriti või ohustati asjasse mittepuutuvaid isikuid. Minu arvates on ebaloogiline

tõlgendus, et teise isiku all mõeldakse isikut, kes ei ole õiguserikkujaga seotud ja

keda ei rünnata. Ei ole võimalik tõlgendada KoRS § 55 lg 1 p-s 1 sedastatud teise

isiku löömist või tõukamist asjasse puutumatu isiku löömise või tõukamisena.

Tegemist on otsese füüsilise vägivallaga teise isiku (kannatanu) suhtes, millega

ohustatakse tema tervist. Selline vägivald iseenesest on üldjuhul kriminaliseeritud

kehalise väärkohtlemisena ja kui see toimub avalikus kohas, siis on tegemist kõige

raskema käitumise nõuete rikkumisega avalikus kohas. Samas sisaldab § 55 lg 1

mitmeid punkte, milles käitumise keelatus seostatakse teise isiku häirimisega (p-d

3,4,6). Sätestatust tuleneb, et käitumine peab vähemalt ühte isikut reaalselt häirima.

Samas ei saa iga (ka äärmiselt madala taluvusega) isiku häirimine olla käsitatav

avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumisena süüteo tähenduses. Ja selleks, et

saada objektiivse häirimise hinnangut on tõepoolest vajalik nn kõrvalseisja, asjasse

mittepuutuva keskmise objektiivse isiku arvamust (KorS § 57).

Lea Kivi

(allkirjastatud digitaalselt)