3-1-1-27-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-27-17

Määruse kuupäev

1. juuni 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Peeter Roosma

Kohtuasi

V. Z-i vahistamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. veebruari 2017. a määrus

kriminaalasjas nr 1-17-943

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. Z-i kaitsja vandeadvokaat Hannes Toodu, määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Ainar Koik

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

3. mai 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tunnistada Harju Maakohtu 26. jaanuari 2017. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 21. veebruari

2017. a määrus õigusvastaseks V. Z-i vahi alla võtmise osas. Muus osas jätta kohtumäärused

muutmata.

2. Kaitsja määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Mõista Eesti Vabariigilt V. Z-i kasuks välja 936 (üheksasada kolmkümmend kuus) eurot,

sealhulgas käibemaks, valitud kaitsjale Riigikohtu määruskaebemenetluses makstud tasu

katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ainar Koik esitas 26. jaanuaril 2017 Harju

Maakohtule taotluse V. Z-i vahistamiseks. Taotluse kohaselt kahtlustatakse V. Z-i karistusseadustiku

(KarS) § 209 lg 2 p-dele 1, 3 ja 4 vastava teo toimepanemises. Teokirjelduse kohaselt sõlmis

kahtlustatav grupis koos teiste isikutega kuuel korral sõiduauto rendilepinguid erinevate

äriühingutega. Lepinguid kannatanutega sõlmisid vahetult kaaskahtlustatavad, kuid V. Z-i kaasabil ja

korraldusel. Tegelikkuses ei kavatsenud kahtlustatav sõidukeid omanikele tagastada, vaid tema

eesmärk oli saada varalist kasu sõidukeid võõrandades. Kuriteokahtlust tõendavad kannatanute

ütlused, V. Z-i kasutuses olnud sõiduki läbiotsimisel leitud ja ära võetud arve, mis on väljastatud

kaaskahtlustatavale M. M-ile selle kohta, et M. M. M. tasus kannatanule OÜ M 200 eurot, samuti

jälitustoimingutega kogutud teave. Taotluse kohaselt esineb vahistamisalusena kuritegude

toimepanemise jätkamise kahtlus.

2. Harju Maakohtu 26. jaanuari 2017. a määrusega V. Z. vahistati.

2.1. Maakohus leidis, et koos vahistamistaotlusega esitatud tõenditega on tuvastatud põhjendatud

kuriteokahtlus, mida kinnitavad kannatanute ja tunnistajate ütlused ning jälitustoimingu protokollid.

Kaaskahtlustatava Kristiina Haramaa ülekuulamise protokolli kohaselt tunnistab ta renditud sõiduki

üleandmist kolmandale isikule. Põhjendatud kuriteokahtlust tõendab ka V. Z-i kasutuses olnud

sõiduki läbiotsimisel leitud ja ära võetud arve, millest nähtub, et kaaskahtlustatav M. M. M. maksis

OÜ-le M 200 eurot. V. Z-ile esitatud kuriteokahtlust kinnitab ka jälitustoimingutega kogutud ja

jälitustoimikus sisalduv teave, millega kohus tutvus ning millest ilmneb V. Z-i roll esitatud

kahtlustuses. Kuivõrd prokurör ei pidanud võimalikuks jälitustegevuse käigus kogutud teabe

avaldamist, ei ava ka kohus menetlushuvidest lähtudes jälitustegevuse käigus saadud teavet.

2.2. Vahistamise alus on uute varavastaste kuritegude toimepanemise oht. V. Z-i on varem

kriminaalkorras karistatud KarS § 209 lg 2 p 1 järgi. Ka on Põhja Ringkonnaprokuratuuri menetluses

kriminaalasi, milles V. Z-i kahtlustatakse aastatel 2014-2015 toimepandud samalaadsetes kelmustes

KarS § 209 lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi. Lisaks kahtlustatakse teda KarS § 201 lg 2 p 1, § 344 lg 1 ja §

345 lg 1 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes. Põhja prefektuuri menetluses olevas kriminaalasjas

esitati V. Z-ile 20. detsembril 2016 kahtlustus KarS § 212 lg 1 – § 22 lg 3 järgi. Lääne prefektuuri

menetluses on kriminaalasi, milles V. Z-ile on esitatud kahtlustus KarS § 199 lg 1 – § 25 lg 2, § 344

lg 1, § 209 lg 2 p 1 ja § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. V.

Z-i suhtumist õiguskorda ilmestab ka see, et varem mõistetud karistus ei ole teda õiguskuulekale teele

suunanud.

3. Vahistamismääruse peale esitas ringkonnakohtule määruskaebuse V. Z-i kaitsja Hannes Toodu,

kes taotles maakohtu määruse tühistamist ja kahtlustatava vahi alt vabastamist. Alternatiivselt palus

kaitsja asendada vahistamine elektroonilise valve või kautsjoniga. Kaitsja hinnangul ei sisaldu

vahistamistaotluses viiteid tõendusteabele, mis kinnitab kuriteokahtluse esinemist. Kaitsjal ja

kahtlustataval ei võimaldatud tutvuda ühegi tõendiga. Nagu ka vahistamistaotluses, ei sisaldu

vahistamismääruses viiteid konkreetsetele tõenditele ja nendes sisalduvale teabele, millest omakorda

saaks järeldada kuriteokahtluse olemasolu V. Z-i suhtes. Kahtlustuse tekstist võib järeldada, et

kahtlustatav ei ole isiklikult sõiduki rendilepinguid sõlminud. Vahistamistaotlusest jääb

arusaamatuks, milles seisnes väidetavalt kahtlustatava roll teo toimepanemisel. Juhindudes

Riigikohtu praktikast, pidi maakohus jätma vahistamisküsimuse lahendamisel kõrvale tõendid, mida

kaitsjale ja kahtlustatavale ei tutvustatud. Tõendite puudumisel tuli V. Z-i vahi alt vabastada.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 21. veebruari 2017. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja

määruskaebus rahuldamata. Määruse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. Määruskaebuses esitatud seisukohad ei tingi vahistamismääruse tühistamist. Vahistamistaotlust

arutav kohus on pädev hindama kohtule esitatud ja vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele

juurdepääsust keeldumise seaduslikkust. Kohtutoimikust nähtuvalt taotles kaitsja 26. jaanuaril 2017

maakohtu istungil tõenditega tutvumist. Maakohus ei hinnanud kohtule esitatud ja vahistamistaotluse

aluseks olevatele tõenditele juurdepääsust keeldumise seaduslikkust. Prokurör selgitas maakohtu

istungil, et tõenditele juurdepääs on piiratud tulenevalt asjaolust, et suurem osa materjalist, mis

võimaldab seostada V. Z-i temale etteheidetud kuritegudega, põhineb jälitustoimiku materjalidel ja

tegemist on teabega, mis on salastatud ja mida ei ole võimalik praeguses menetlusetapis kaitsjale

näidata. Seega on tõenditele juurdepääsust keeldumine põhjendatud. Samuti tegi prokurör 17.

veebruaril 2017 tõenditele juurdepääsu piiramise määruse, mille kohaselt võib tõendusteabe

avaldamine vahistatule kahjustada kriminaalmenetluste toimetamist, võimaldades sünkroniseerida

ütlusi,

mõjutada

kaaskahtlustatavaid

ja

kannatanuid

ning

takistada

tõendite

kogumist.

Ringkonnakohus nõustus määruses väljendatuga, asudes seisukohale, et kelmused on peitkuriteod,

mis toimuvad hästi läbi mõeldud skeemide alusel, mistõttu tõendite sisu detailne avamine võib

kahjustada kriminaalmenetluses tõendusteabe kogumist.

4.2. Kannatanute ütlused tõendavad kuritegude toimepanemist ja ka seda, kellega sõidukite

rendilepingud sõlmiti, kuid ükski tõend ei viita vahetult V. Z-ile kui kuriteo toimepanijale. Samas on

maakohus põhjendatult osutanud asjaolule, et 21. detsembri 2016. a teoga seotud arve sõiduki

rentimise kohta leiti V. Z-i sõiduki läbiotsimisel. V. Z-i enda ütlustest nähtub, et kelmuse teel saadud

sõidukites on ta viibinud kas juhi või kaasreisijana. Seega kinnitavad ka kahtlustatava maakohtus

antud ütlused tema seotust kahtlustuses loetletud sõidukitega. Prokurör selgitas ringkonnakohtu

istungil, et ühe kohtueelses menetluses üle kuulatud isiku ütluste kohaselt on kahtlustatav avaldanud,

et on juba kuus autot „ära kaotanud“.

4.3. Kui maakohtu vahistamismäärus ei vasta põhistamise nõuetele, saab ringkonnakohus lisada

sellele oma põhjendusi. Selleks, et kõrvaldada senised puudused põhjendatud kuriteokahtluse

tuvastamisel, avas ringkonnakohus kriminaalasjas kogutud tõendite sisu, selgitades, et nii

kriminaalasjas kui ka jälitustoimikus sisalduvast teabest nähtub, et V. Z. oli ühenduses isikutega, kes

kahtlustuses märgitud viisil sõidukeid rendifirmadelt rentisid. Ta vestles nendega konkreetsete

kahtlustuses märgitud sõidukite rendile võtmisest, selgitades, milliseid autosid rentida, kuhu need

toimetada, kuidas nende eest tasuda ja milliseid andmeid ning dokumente on selleks vaja. Samuti

abistas V. Z. kaaskahtlustatavaid asjaajamises ja neile vajalike vahendite hankimises, mis on olnud

autode rendi eelduseks. Lisaks toimetas ta vajalikke dokumente rendifirmadesse, suhtles ka ise

rendifirmadega ja tellis sõidukeid temale sobivatesse kohtadesse. Kahtlustatav rahastas suures

ulatuses sõidukite rendile võtmist, otsides nii rendile võtjaid kui ka isikuid, kes toimetavad sõidukid

Eestist välja, jagades neile juhtnööre. Lisaks peeti V. Z. kahtlustuses märgitud sõiduki juhtimise ajal

ühe kahtlustuses nimetatud teo pärast Rumeenia piiril kinni. Sõiduki dokumendid olid võltsitud.

5. Taotluse kohaldada vahistamise asendusena elektroonilist valvet või kautsjonit jättis

ringkonnakohus läbi vaatamata, leides, et see on põhistamata ja ühtlasi ei ole tuvastatav, kas vahistatu

on asendustõkendi kohaldamisega nõus. Samuti jättis ringkonnakohus rahuldamata kaitsja taotluse

toimetada kahtlustatav V. Z. kohtuistungile. Ringkonnakohtu määruse põhjendused olid selles osas

kokkuvõtvalt järgmised.

5.1. Kuigi Riigikohus leidis, et ka kaitsjal on võimalik sarnaselt kahtlustatavaga esitada taotlus

kautsjoni või elektroonilise valve kohaldamiseks, eeldab selline taotlus KrMS § 1371 lg-st 1

tulenevalt vahistatu nõusolekut, mille olemasolu aga praegusel juhul ei ole võimalik üheselt

järeldada.

5.2. Samuti ei ole määruskaebuses toodud taotluse esitamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid ega ole

põhjendatud asendustõkendite kohaldamise võimalikkust ja piisavalt menetlust tagavat toimet

vahistamise asendajana. Muu hulgas ei ole ringkonnakohtule esitatud andmeid isiku elektroonilise

valve kohaldamist võimaldava elukoha kohta. Kautsjoni puhul ei ole esitatud andmeid isiku varalise

seisundi kohta.

5.3. Elektroonilise valve kohaldamine eeldab kriminaalhooldusametniku kaasamist ja elukoha

kontrolli elektroonilise valveseadme kohaldamise võimalikkuse hindamiseks. See ei ole aga

põhjendatud enne, kui kohus on jõudnud anda hinnangu isiku vahistamise seaduslikkuse ja

põhjendatuse kohta. Elektroonilise valve kohaldamise taotluse arutamine vahistamise läbivaatamise

raames esitatud määruskaebuse põhjal venitaks põhjendamatult isiku vahistamise õiguspärasuse

kohta hinnangu andmist. Elektroonilise valve ja kautsjoni kohaldamise taotluse lahendamisel

toimetatakse KrMS § 1371 lg 4 ja § 135 lg 5 kohaselt eeluurimiskohtuniku juurde või kohtusse

vahistatu, prokurör ja vahistatu taotlusel ka tema kaitsja ning kuulatakse ära nende arvamus, kuid

KrMS § 390 lg-st 4 tulenevalt kahtlustatavat vahistamise määruse peale esitatud määruskaebuse

läbivaatamisele ringkonnakohtusse ei kutsuta. Seega vaadatakse vahistamise määruse peale esitatud

määruskaebus ringkonnakohtus läbi kahtlustatava osavõtuta.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse kahtlustatava kaitsja, kes taotleb maa- ja

ringkonnakohtu määruse tühistamist ning kaitsealuse vabastamist. Alternatiivselt taotleb kaitsja

elektroonilise valve või kautsjoni kohaldamist.

6.1. Kaitsja hinnangul rikkusid kohtud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. V. Z-ile ei tutvustatud

igasuguste põhjendusteta kriminaalasja materjali, millele tuginedes võeti ta vahi alla. Ka

riigisaladusega kaitstud teavet on võimalik kaitsjale tutvustada, misjärel selle salastatus kustub.

Samas jäeti tutvustamata ka teave, sh kannatanute ja tunnistajate ülekuulamise protokollid, mis ei ole

jälitustoimikus. Selles osas jätsid maa- ja ringkonnakohus tõendite tutvustamata jätmise

põhjendamata. Prokurör tegi küll 17. veebruaril 2017 määruse, millega piiras tõenditele juurdepääsu,

kuid määruse põhjendused on üldist laadi.

6.2. Ringkonnakohtu tegevus tõendite sisu osalisel avamisel ei ole kooskõlas Riigikohtu praktikaga.

Kohtul ei ole õigust otsustada, mis ulatuses või mil määral tõendite sisu käsitleda. Leides, et

kahtlustatava õigust tõenditega tutvuda on alusetult piiratud, tuleb kohtul need vahistamisküsimuse

lahendamisel kõrvale jätta. Lisaks ei ole määruskaebemenetlus Riigikohtus kohane vahistamise

aluseks olevate faktiliste asjaolude vaidlustamiseks.

6.3. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult läbi vaatamata kaitsja taotluse vahistamise asendamiseks

elektroonilise valve või kautsjoniga. Juba maakohtus avaldas kahtlustatav, et ta on nõus vahistamise

asendamisega. Samuti esitas kaitsja taotluse kaitsealuse toimetamiseks kohtuistungile. Lisaks on

kriminaaltoimikus andmed tema elu- ja töökoha kohta, mis võimaldavad hinnata vastavate tõkendite

sobivust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Esmalt käsitleb kolleegium kaitsja väidet, et vahistamisel piirati põhjendamatult V. Z-i

juurdepääsu kriminaalasjas kogutud tõenditele, millega rikuti tema kaitseõigust.

8. KrMS § 341 lg 2 kohaselt on kahtlustataval õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised

vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt võib

prokuratuur määrusega keelduda tõenditele juurdepääsu võimaldamisest, kui see võib oluliselt

kahjustada teise isiku õigusi või kriminaalmenetlust. Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et

kohus peab kontrollima sellise keeldumise põhjendatust. Kui kohus leiab, et keeldumine ei olnud

põhjendatud, peab ta jätma vaidlusalused tõendid vahistamise põhjendatuse hindamisel kõrvale.

Samas leidis Riigikohus, et vahistatavale tõenditele juurdepääsust keeldumist ei tule alati käsitada

ausa menetluse põhimõtte rikkumisena. Poolte ebavõrdsusest on ebaausa kohtumenetluse ilminguna

põhjust rääkida alles juhul, kui tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevaid raskusi

kaitseõiguse teostamisel pole tasakaalustatud ja vahistatavalt endalt ning tema kaitsjalt on võetud

seetõttu tõhus ning reaalne võimalus vahistamistaotluse argumente kummutada. Kahtlustust ja

vahistamist toetavate tõendite sisu võib tõhusa eeluurimise huvides teha kaitsjale ja vahistatavale

teatavaks ka teisiti, kui tõendeid vahetult tutvustades. Ühe peamise võimalusena nimetas kolleegium

kahtlustuse aluseks olevate tõendite küllaldast avamist vahistamistaotluses. Tõendite sisu avamine

sellisel viisil peab toimuma piisava konkreetsusastmega, et kaitsepoolel oleks võimalik esitada neile

sisulisi vastuväiteid, teisalt aga selliselt, et see ei kahjustaks nt toimetatavat kriminaalmenetlust või

teiste isikute olulisi õigusi. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. mai 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-

110-15, p-d 16-17.)

9. Praeguses asjas otsustas prokuratuur 17. veebruari 2017. a tõenditele juurdepääsu piiramise

määrusega keelata kahtlustatava ja tema kaitsja juurdepääs kriminaalasjas kogutud tõenditele.

Määruse põhjenduste kohaselt on kriminaalmenetluses tegemata veel hulgaliselt olulisi

menetlustoiminguid ja välja selgitamata kogu kuriteosündmustega puutumuses olevate isikute ring

ning asjaolud, samuti on tuvastamata ja kogumata kõik võimalikud asitõendid. Tõendite tutvustamine

kahtlustatavale ja tema kaitsjale võib põhjustada tõendite sisu avaldamise isikutele, kes saavad seda

ära kasutada olemasolevate tõendite hävitamiseks, tunnistajate mõjutamiseks ja kahtlustatavate vahel

kokkulepete sõlmimiseks ütluste ühtlustamise eesmärgil. Kannatanute ja tunnistajate ütlustele

juurdepääsu keeld on põhjendatud ka sellega, et saades teadlikuks nimetatud isikute identiteedist ja

nende ütluste sisust, võimaldaks see nende mõjutamist, kahjustades isikute menetluslikke õigusi ja

nende turvalisust.

10. Ringkonnakohus tuvastas, et maakohus ei hinnanud kohtule esitatud ja vahistamistaotluse

aluseks

olevatele

tõenditele

juurdepääsust

keeldumise

seaduslikkust.

Samas

kõrvaldas

ringkonnakohus selle rikkumise määruskaebemenetluses. Ringkonnakohtu määruse kohaselt on

tõenditele juurdepääs piiratud esiteks seetõttu, et teabe avaldamine kahtlustatavale võib mõjutada

kriminaalmenetluses tõendite kogumist ja teiseks tulenevalt asjaolust, et suurem osa materjalist, mis

võimaldab

seostada

V. Z-i

temale

etteheidetud

kuritegudega,

põhineb

salastatud

ehk

jälitustoimingutega kogutud teabel, mida ei ole võimalik praeguses menetlusetapis kaitsjale näidata.

Seega on tõenditele juurdepääsust keeldumine põhjendatud. Siiski pidas ringkonnakohus kaitseõiguse

riive tasakaalustamiseks võimalikuks käsitleda kokkuvõtlikult menetlustoimingutega, sealhulgas

jälitustoimingutega, kogutud teabe sisu.

11. Kolleegium nendib, et Riigikohtu määruses kriminaalasjas nr 3-1-1-110-15 leiti, et kohtu

ülesanne on kaaluda, kas prokuratuuri otsustus jätta tõendid tutvustamata on põhjendatud. Juhul, kui

kohus asub tõenditele juurdepääsust keeldumise põhjendatuse osas prokuratuurist erinevale

seisukohale, pole tal siiski pädevust ise vahistatavale või tema kaitsjale tõendeid tutvustada ega

kohustada prokuratuuri seda tegema. Leides, et kahtlustatava õigust tõenditega tutvuda on alusetult

piiratud,

tuleb

kohtul

need

tõendid

vahistamisküsimuse

lahendamisel

kõrvale

jätta

(nn hindamiskeeld). Enne seda saab kohus prokuratuuri tõendite kõrvalejätmisest teavitada, andes

sellega prokuratuurile võimaluse kaaluda, kas võtta esitatud taotlus tagasi, võimaldada tõenditele

juurdepääs või esitada täiendavalt teisi tõendeid (määruse p 18). Prokuratuur võib selles olukorras

vajaduse korral tõendite vahetu tutvustamise asemel esitada kahtlustatavale tõendite sisu ka

kokkuvõttena, tuues välja kogutud teabe põhisisu või kahtlustuse seisukohalt olulisemaid asjaolusid.

11.1. Praeguses asjas pole prokurör toonud konkreetseid asjaolusid, millest nähtuks, et tõendite

tutvustamine vahistatule või tema kaitsjale kahjustab või ohustab kriminaalmenetlust. Prokuröri

määruses on viidatud vaid abstraktsel kujul vajadusele teha olulisi menetlustoiminguid ja koguda

võimalikke asitõendeid. Riigikohus nõustub, et kaaskahtlustatavate, kannatanute ja tunnistajate

ütluste avaldamine vahistatule võib teatud juhtudel kahjustada kriminaalmenetluse eesmärke, kuid

selle

hindamisel

tuleb

viidata

asjaoludele,

mis

kinnitavad

mõjutamise

riski,

näiteks

kaaskahtlustatavate sõltuvus vahistatust või kannatanute hirm tema ees, samuti vahistatu varasem

käitumine. Muu hulgas isikut süüstavate tõendite sisu tutvustamisel ei pea vahistatule tingimata

avaldama ütlusi andnud isiku identiteeti ja muid teda puudutavaid andmeid.

11.2. Prokurör kinnitas maa- ja ringkonnakohtu istungil, et V. Z-i seost kuriteoga tõendab praeguses

asjas eeskätt jälitustoimingutega kogutud teave, mille tutvustamine ei ole võimalik selle salastatuse

tõttu. Kolleegium märgib, et riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 8 p 1 ls-s 3 sätestatu

kohaselt kustub jälitustoiminguga kogutud teabe salastatus selles ulatuses, mis on kantud

kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle

perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. Eeltoodust lähtuvalt kustub

jälitustoiminguga kogutud teabe salastatus osas, mida kantakse jälitustoimingu protokollis

kriminaaltoimikusse või milles seda tutvustatakse kahtlustatavale. See ei puuduta andmeid, mis

jäävad salastatuks muudel kaalutlustel, sealhulgas näiteks teabe kogumisel kasutatud meetodid,

taktika ja vahendid. Seega ei takista tõendusteabe kogumise viis (jälitustegevus) vältimatult

jälitustoiminguga kogutud teabe kahtlustatavale tutvustamist.

11.3. Ringkonnakohus, leides ühest küljest, et tõendite tutvustamata jätmine on põhjendatud, pidas

siiski vajalikuks avada jälitustoimingutega saadud ja ka muude tõendite sisu ringkonnakohtu

määruses. Selline lahendus on vastuolus Riigikohtu määruses kriminaalasjas nr 3-1-1-110-15 antud

juhistega. Juhul kui ringkonnakohus asub seisukohale, millega nõustub ka prokurör, et tõendite sisu

tuleb

siiski

mingil

määral

kaitsjale

ja

kahtlustatavale

avaldada,

peab

see

toimuma

määruskaebemenetluse kestel, võimaldamaks vahistatul ja tema kaitsjal esitada tõenditele oma

vastuväiteid ja tõendeid ning ringkonnakohtul neid ka hinnata. Kolleegium märgib, et olukorras, kus

tõendite sisu avatakse ringkonnakohtu määruses, ei ole see kaitseõiguse tagamise abinõuna tõhus,

sest sellisel juhul saab kaitsja asuda tõendeid vaidlustama ja enda tõendeid esitama alles Riigikohtule

esitatavas määruskaebuses. Riigikohus aga faktilisi asjaolusid tuvastada ei saa, samuti on

vahistamisasjas tehtava määruskaebuse Riigikohtu menetlusse võtmine piiratud KrMS § 390 lg 5 ls-s

3 sätestatud lisatingimusega.

11.4. Eeltoodust tulenevalt leiab kriminaalkolleegium, et kirjeldatud olukorras tuli ringkonnakohtul

teha prokurörile ettepanek tutvustada V. Z-ile talle esitatud kahtlustust kinnitavate tõendite sisu, mille

avalikustamist pidas ringkonnakohus kasvõi piiratud kujul võimalikuks, või jätta vastavad tõendid

vahistamisküsimuse lahendamisel kõrvale (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. mai 2016. a määrus

nr 3-1-1-110-15, p 18). Selle tegemata jätmine kui kahtlustatava tõenditele juurdepääsuõiguse

rikkumine

tõi

praegusel

juhul

kaasa

põhjendamatu

kohtumääruse

ja

on

käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

11.5. Üldjuhul tingiks eelkäsitletud viga maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistamise ning kohtuasja

tagastamise maa- või ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Käesolevas asjas ei ole see aga vajalik

ega võimalik. Nimelt nähtub kohtuinfosüsteemist, et 15. mai 2017. a määrusega anti V. Z. selles

kriminaalasjas kohtu alla ja tema suhtes kohaldatud vahistamine jäeti muutmata. Seega saab

Riigikohus vaid sedastada, et maa- ja ringkonnakohtu määrus ei vastanud nende tegemise ajal

seadusest tulenevatele nõuetele, s.t nad olid õigusvastased (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

15. juuni 2015. a määrus nr 3-1-1-52-15, p 39 ja 21. juuni 2016. a määrus nr 3-1-1-19-16, p 10).

12. Määruskaebuse teise väite kohaselt jättis ringkonnakohus alusetult läbi vaatamata kaitsja ja

kahtlustatava taotluse kautsjoni või elektroonilise valve kohaldamiseks. Kolleegium märgib, et

eespool tuvastatud maa- ja ringkonnakohtu vahistamismääruse õigusvastasuse tõttu ei ole praegusel

ajal alust asendustõkendite kaalumiseks. Kohtupraktika ühtlustamiseks märgib Riigikohus siiski

järgmist.

12.1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi asjas nr 3-1-1-110-15 tehtud määruse p-s 25 leiti, et

kriminaalmenetluse seadustik võimaldab elektroonilise valve kohaldamise taotlemist maakohtu

vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuses ja selle läbivaatamist ringkonnakohtus. Nii maa-

kui ka ringkonnakohtul on tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise pädevus. Veelgi

enam, Riigikohus asus Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale toetudes seisukohale, et riigil on

kohustus kaaluda võimalikult varakult kriminaalmenetluse tagamisel leebemate alternatiivide

kohaldamise võimalikkust ning juhul, kui kriminaalmenetluse toimetamist on võimalik kindlustada

kautsjoni või muude meetmetega, tuleb isik vabastada. Samuti nähtub KrMS § 135 lg 1 ls-st 2, et

vahistamise kautsjoniga asendamise tingimused ja tähtaja võib ette näha juba vahistamismääruses.

Seejuures näeb seadus ette, et vahistamise võib asendada kautsjoniga kahtlustatava või süüdistatava

nõusolekul, seega isiku enda taotlusel või kohtu algatusel. Seda enam on kautsjoni kui

asendustõkendi kohaldamine võimalik määruskaebemenetluse tulemina.

12.2. Ringkonnakohus jättis praeguses asjas kaitsja taotluse vahistamise asendamiseks kautsjoni või

elektroonilise valvega läbi vaatamata, leides muu hulgas, et taotlus on jäetud põhistamata. Tuvastatud

pole sedagi, kas kahtlustatav on kautsjoni või elektroonilise valve kohaldamisega nõus. Samuti ei ole

elektroonilise valve küsimuse lahendamiseks lisatoimingute tegemine (sh isiku elukoha sobivuse

kontroll) õigustatud enne vahistamise põhjendatusele hinnangu andmist. Lisaks kutsutakse

elektroonilise

valve

või

kautsjoni

kohaldamise

arutamise

juurde

vahistatu,

samas

määruskaebemenetluses ei ole vahistatu osavõtt istungist kohustuslik. Elektroonilise valve taotluse

lahendamine kuulub ringkonnakohtu hinnangul maakohtu pädevusse ka seetõttu, et menetlustähtajad

elektroonilise valve kohaldamise menetluses võivad takistada vahistamise põhjendatuse küsimuse

võimalikult kiiret lahendamist.

12.3. Kolleegium märgib, et vahistatu nõusoleku olemasolu või selle puudumist on üldjuhul võimalik

hõlpsasti välja selgitada ka määruskaebemenetluses. Samuti toimub ka ringkonnakohtus vahistamise

peale esitatud määruskaebuse läbivaatamine istungil, mistõttu on võimalik järgida KrMS § 1371 lg 4

ja § 135 lg 5 nõudeid, kutsudes vahistatu istungile või kuulates teda ära tehnilise lahenduse abil.

12.4. Lisaks on kohtupraktikas isiku õiguste tagamise põhimõtteid arvestades alati peetud

võimalikuks lahendada elektroonilise valve taotlus enne vahistamise põhjendatusele lõpliku hinnangu

andmist, võttes arvesse, et vahistamismäärust on võimalik vaidlustada ringkonnakohtus ja seejärel ka

Riigikohtus. Seda näiteks juhul, kui elektroonilise valve taotlus esitatakse eeluurimiskohtunikule, kui

samal ajal menetletakse vahistamismääruse peale esitatud määruskaebust kõrgema astme kohtus.

Selline võimalus kautsjoni puhul tuleneb otsesõnu seaduse sättest, mis lubab kautsjoni kohaldamise

üle otsustada juba vahistamismääruses. Juhul, kui kohus leiab, et vahistamine ei olnud põhjendatud,

vabastatakse isik ka talle kohaldatud elektroonilisele valvele allumise kohustusest või tagastatakse

kautsjonina tasutud summa. Siiski ka sel juhul on kahtlustatava jaoks soodsam tema õigusi vähem

piirava meetme võimalikult varajane kohaldamine.

12.5. Nii seadusest kui ka Riigikohtu praktikast tulenevalt ei ole menetlustähtajad, s.o viis tööpäeva

kriminaalhooldaja arvamuse saamiseks ja kümme päeva vahistamismääruse peale esitatud

määruskaebuse lahendamiseks, üldjuhul vastastikku välistavad. Erandjuhul võib ringkonnakohtus

elektroonilise valve või ka kautsjoni taotluse menetlemise käigus selguda, et selle lahendamine vajab

lisatoimingute tegemist ja andmete kogumist, mis tingib menetlemise aja pikenemise ega võimalda

taotluse lahendamist koos vahistamismääruse peale esitatud määruskaebusega. Selline olukord ei

anna siiski alust taotluse läbi vaatamata jätmiseks. Kirjeldatud olukorras võib ringkonnakohus

lahendada elektroonilise valve või kautsjoni kohaldamise taotluse pärast vahistamise põhjendatuse

üle otsustamist. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. mai 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-25-17,

p-d 11.1–11.3)

12.6. Eelmises alapunktis märgituga ei ole aga võrreldav olukord, kus taotlus asendada vahistamine

elektroonilise valvega esitatakse ringkonnakohtule sedavõrd oluliste puudustega, mille kõrvaldamine

ei ole määruskaebuse läbivaatamiseks seatud tähtaega arvestades ilmselgelt võimalik. Eelkõige

võivad sellised puudused olla tingitud ebakonkreetsusest kahtlustatava või süüdistatava elukoha

märkimisel. Nimelt eeldab vahistamise elektroonilise valvega asendamine isikul sellise elukoha

olemasolu, mis vastab elektroonilise valve seadme paigaldamise tingimustele. Taotluse esitamisel või

selleks nõusoleku andmisel peab vahistatu teatama kohtule oma elukoha, mille vastavust tingimustele

saab kriminaalhooldaja asuda kontrollima. Tegemist võib seejuures olla nii menetlejale juba

kriminaalmenetluse käigus varem avaldatud kui ka mõne teise elukohaga. Seetõttu olukorras, kus

ringkonnakohtule esitatud taotluses asendada vahistamine elektroonilise valvega jäetakse

kahtlustatava või süüdistatava elukoht sootuks teatamata või teatatakse mitu elukohta, ei ole selle

taotluse läbivaatamine koos vahistamismääruse peale esitatud määruskaebusega määruskaebuse

läbivaatamiseks ettenähtud tähtaega arvestades ilmselgelt võimalik ja ringkonnakohtul tuleb jätta see

läbi vaatamata. Kuna käesolevas asjas ei esitanud kaitsja ringkonnakohtule mitte mingisuguseid

andmeid V. Z-i elukoha kohta, jättis ringkonnakohus põhjendatult kaitsja alternatiivse taotluse

asendada V. Z-i vahistamine elektroonilise valvega läbi vaatamata.

12.7. Kautsjoni taotluse esitamisel ei pane seadus isikule lisakohustusi, muu hulgas ei pea vahistatu

enda algatusel esitama kohtule andmeid oma varalise seisundi kohta või nimetama kautsjonina

kohaldatava summa suurust, kui ta leiab, et kriminaaltoimikus sisalduvad andmed on kautsjoni

kohaldamise otsustamiseks piisavad. Ringkonnakohtu määrusest ei tulene, et kriminaaltoimikus

leiduvad andmed isiku varalise seisundi kohta olid kautsjoni kohaldamise otsustamiseks selgelt

ebapiisavad. Seega ei olnud ringkonnakohtu põhjendustel kautsjoni kohaldamise taotluse läbi

vaatamata jätmine põhjendatud ja sellega rikuti oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2

tähenduses. Käesoleva määruse punktis 11.5 toodud kaalutlustel, s.o vahistamismääruse

õigusvastasuse tuvastamist silmas pidades ja võttes arvesse, et Harju Maakohtu 15. mai 2017. a

määrusega anti V. Z. kohtu alla, ei ole siiski praeguses asjas alust tunnistada kautsjoni kohaldamise

taotluse läbi vaatamata jätmist õigusvastaseks või saata see taotlus uueks arutamiseks.

13. Kahtlustatava kaitsja esitas Riigikohtule taotluse valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks

seoses määruskaebemenetlusega Riigikohtus. Kaitsja taotluse kohaselt on kaitsja tasu suurus

Riigikohtu määruskaebemenetluses 1716 eurot, sealhulgas käibemaks. Taotluse kohaselt hõlmab see

määruskaebuse koostamist (11 tundi), s.o 130 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Kolleegium

peab makstud tasu suurust mõistlikuks osaliselt, 6 tunni ulatuses. Seejuures võtab kolleegium arvesse,

et vähemalt osaliselt kattub Riigikohtule esitatud määruskaebuse sisu ringkonnakohtule esitatud

väidetega. Juhindudes KrMS § 187 lg-st 1, mõistab kolleegium Eesti Vabariigilt V. Z-i kasuks välja

valitud kaitsjale makstud tasu 936 eurot, sealhulgas käibemaks.

(allkirjastatud digitaalselt)