3-3-1-71-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-71-16

Määruse kuupäev

26. mai 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Jüri Põld

Kohtuasi

AS-i Starman kaebus Tarbijakaitseameti 15. juuni 2015. a

ettekirjutuse tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja AS Starman, esindajad vandeadvokaadid Allar Jõks ja

Carri Ginter

Vastustaja Tarbijakaitseamet, esindaja Ave Mägi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuni 2016. a otsus haldusasjas

nr 3-15-1699

Menetluse alus Riigikohtus

AS-i Starman kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

I Taotleda Euroopa Kohtult eelotsust järgmistes küsimustes.

1) Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. a direktiivi 2011/83/EL artiklit 21

tuleb tõlgendada selliselt, et kaupleja võib teha kättesaadavaks telefoninumbri, millele kohaldub

tavatariifist kõrgem tariif, juhul, kui kaupleja pakub lisaks kõrgema tariifiga telefoninumbrile

tarbijatele seoses sõlmitud lepinguga ühenduse võtmiseks arusaadaval ja lihtsalt kättesaadaval

viisil ka tavatariifiga lauatelefoninumbrit?

2) Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas direktiivi 2011/83/EL artikkel 21

keelab olukorra, kus tarbija, kes omal vabal tahtel vaatamata kaupleja poolt tavatariifiga

telefoninumbri haldamisele arusaadaval ja lihtsalt kättesaadaval viisil, kasutab seoses sõlmitud

lepinguga ühenduse võtmiseks siiski kõrgendatud tariifiga telefoninumbrit, on kohustatud

kauplejaga ühendust võttes maksma kõrgendatud tariifi järgi?

3) Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas direktiivi 2011/83/EL artikkel 21

piirang kohustab kauplejat esitama koos lühinumbriga kõikjal ka tavatariifiga

lauatelefoninumbri ja info hinnaerinevuste kohta?

II Peatada halduskohtumenetluse seadustiku § 95 lg 4 alusel praeguses asjas menetlus kuni

Euroopa Kohtu lahendi jõustumiseni eeltoodud küsimustes.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tarbijakaitseamet tegi 15. juunil 2015. a-l tele- ja internetiteenuste pakkujale AS-ile Starman

ettekirjutuse nr EK-TT-2015-00042, millega

1) juhtis tähelepanu õigusrikkumisele, mis seisnes AS-i Starman poolt tarbijatele juba sõlmitud

lepinguga seotud küsimustes ühenduse võtmiseks klienditeeninduse lühinumbri 1770 pakkumises,

millele helistamine on maksustatud tavapärasest kõrgema tariifiga;

2) kohustas AS-i Starman lõpetama tarbijatele lepinguga seotud teadete või tahteavalduste

edastamiseks või seoses muude lepingu täitmisega seotud asjaoludega ühenduse võtmiseks tava-

pärasest (põhitariifist) kõrgema hinnaga klienditeeninduse telefoninumbri pakkumine ning pakkuma

kõigile tarbijatele sõlmitud lepinguga seotud küsimustes ühenduse võtmiseks üksnes tavapärase

lauatelefoni või mobiiltelefoni numbrile helistamise tariifiga maksutatavat või soodsaima kõnehinnaga

telefoninumbrit.

AS-i Starman kohustati edaspidi rikkumisest hoiduma. Ettekirjutuse täitmise tähtaeg oli 9. juuli 2015

ning ettekirjutuse täitmise tagamiseks tehti sunniraha hoiatus summas 7200 eurot.

Ettekirjutuses leiti, et AS Starman pakub enda osutatava sideteenuse kasutajatele (seega juba sõlmitud

lepinguga seotud küsimustes) ühenduse võtmiseks lühinumbrit 1770. Lühinumbri pakkumine kõigile

tarbijatele toimub AS-i Starman veebilehe avalehel, põhilepingutes, lepingu juurde kuuluvates

üldtingimustes ja erinevates spetsifikatsioonides. Lühinumbrile 1770 mobiiltelefoniga helistamine

maksab rohkem kui tavalisele lauatelefonile või mobiiltelefonile helistamine. See on vastuolus

võlaõigusseaduse (VÕS) § 281 lg-ga 3 ning selle aluseks oleva Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta (direktiiv 2011/83) art-ga 21. Euroopa Komisjon on

1. detsembril 2014 avaldanud seisukoha, et Eestis kohaldatav lühinumbrisüsteem ei vasta direktiivi

2011/83 art-s 21 kehtestatud põhitariifi nõudele ning ettevõtja, kes avaldab oma veebilehel

klienditeeninduse lühinumbri, ei ole direktiivi täitnud.

Põhitariifist kõrgema tasuga numbrit võib pakkuda vaid mittelepingulistele tarbijatele ja ka sel juhul

peab ettevõtja lähtuvalt tarbijakaitseseaduse §-s 4 sätestatud tarbija teavitamise kohustusest selgelt

piiritlema, milline tema telefoninumber on mõeldud tarbijatele, kes on sõlminud lepingu, ja milline

number on ette nähtud muudes küsimustes ettevõtjaga ühenduse võtmiseks. AS Starman pakub

klienditeeninduse telefoninumbrina kõrvuti nii pikka kui ka lühinumbrit ilma informatsioonita, milleks

üks või teine number on mõeldud või kellele see on mõeldud. Sellise teabe puudumisega on oluliselt

rikutud tarbija vaba valiku teostamise õigust. Ei ole piisav, et üksnes veebilehel olevate

kontaktandmete all on ära toodud klienditeeninduse numbritele helistamise juhised ja hinnad. Tarbija

ei pruugi kontaktide otsimisel minna veebilehe esilehest kaugemale. Pika ja lühinumbri ette märgitud

mobiiltelefoni ja tavatelefoni ikoonid ei anna tarbijatele piisavalt infot, kumba telefoninumbrit

kasutada. Piisav ei ole ka see, et AS-i Starman kliendid (edaspidi ka lepinguline tarbija) saavad AS-i

Starman võrgust helistada lühinumbrile tasuta. Kõigil AS-i Starman klientidel ei ole telefoniteenuste

kasutamise lepingut, sest AS-ilt Starman on võimalik osta nii televisiooni-, interneti- kui ka

telefoniteenuseid.

2. AS Starman taotles halduskohtus Tarbijakaitseameti 15. juuni 2015. a ettekirjutuse tühistamist.

Kaebuse põhjendused olid järgmised.

Ettekirjutus rikub kaebaja õigust pakkuda oma klientidele parimat teenust ning kasutada

kommunikatsioonis kergesti meeldejäävat klienditeeninduse lühinumbrit. Lepingulistele tarbijatele on

selgelt edastatud informatsioon ka pika tavanumbri kasutamise võimaluse kohta ja kallimale

lühinumbrile helistamine on klientide teadlik valik.

Kaebaja võrgust on lühinumbrile helistamine tasuta. Mobiililt helistamine on küll mõnevõrra kallim,

aga kuna probleemid on üldjuhul võimalik lahendada kiiresti, on hinnavahe võrreldes pikale

telefoninumbrile helistamisega kliendi jaoks väga väike. Lühinumbri puhul on tegemist lisateenusega

ning kaebaja ise ei saa lühinumbri tariifi mõjutada.

Ettekirjutus põhineb VÕS § 281 lg 3 ja direktiivi 2011/83 artikli 21 väärtõlgendusel. Sätted sisaldavad

keeldu võtta lepingulistelt klientidelt telefoninumbrite kasutamise eest lisatasu, kuid ei keela pakkuda

klientidele lühinumbrit.

Ettekirjutuse resolutsiooni ei ole võimalik täita. Kaebajal on seaduse järgi lubatud kasutada

lühinumbrit reklaamimiseks ja suhtluseks mitteklientidega ning kaebaja ei saa tehniliselt keelata või

takistada lepingulistel klientidel sellele numbrile helistamast. Ettekirjutuse täitmiseks tuleks

lühinumbrist loobuda.

3. Tallinna Halduskohus jättis 22. detsembri 2015. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse

põhjendused olid järgmised.

Direktiivi 2011/83 artiklist 21 ei tulene lühinumbri kasutamise keeldu, määravaks on, et kliendil ei

tuleks lepingulistes küsimustes kõne eest tasuda kõrgemat hinda kui tavapärasele lauatelefonile või

riigisisesele mobiilile helistamise põhitariif.

Tarbijate kaitseks kehtestatud normid peavad tagama, et kaupleja teave ei eksitaks tarbijaid. Vastustaja

on ettekirjutuses selgitanud, milles eksitamine seisneb. Piisav ei ole teavitada kliente lühinumbri

kõrgemast tariifist veebilehe kontaktide rubriigis, sest ilmselt ei hakka kliendid seda infot otsima,

leides vajalikud telefoninumbrid veebilehe avalehelt. Põhitariifist kõrgema hinnaga lühinumbrile

helistamine peab olema klientide teadlik valik.

4. Kaebaja palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada.

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata, lisades halduskohtu põhjendustele

järgmist.

Direktiiv 2011/83 ei keela lühinumbri kasutamist, kuid lubatud ei ole tarbijalt nõuda põhitariifist

kõrgemat kõnehinda. VÕS § 281 lg 4 välistab tõlgenduse, et säte ei keela tarbija vabatahtlikku

pöördumist kaupleja poole kallima ja mugavama lühinumbriga olukorras, kus kaupleja ise numbri

kasutamisest tulu ei teeni. Eelnimetatud sätte järgi oleks selline VÕS §-st 281 tarbija kahjuks

kõrvalekalduv kokkulepe tühine.

Eelnevast tuleneb, et lühinumbri pakkumine tarbijale lepinguliste küsimuste esitamiseks ei ole lubatav,

mistõttu on ettekirjutus kooskõlas asjakohaste õigusnormidega. Kui kaebaja soovib jätkata lühinumbri

kasutamist muudes valdkondades, on tema kohustus tagada, et teave lühinumbri ja põhitariifse numbri

kasutamise kohta oleks edastatud selgelt ja üheselt mõistetavalt. Ettekirjutuse õiguspärasust tuleb

hinnata selle andmise aja seisuga. Seega ei ole asjakohane hinnata kaebaja kodulehe jms

nõuetekohasust praegusel ajal, vaid oluline on, kuidas oli teave avaldatud 15. juunil 2015.

Ettekirjutuses kirjeldatu põhjal ei vastanud kaebaja veebileht nõuetele. Lepingulistele klientidele

pakuti ka kallima lühinumbri kasutamise võimalust, kuid hinnainfo oli leitav vaid rubriigist

"Kontakt".

Kaebaja võib klientidele lühinumbrit pakkuda, kuid sellega klientidele kaasnev lisakulu tuleb kanda

kaebajal endal. Kaebaja viidatud väljendusvabadus ei kaalu praegusel juhul üles vajadust kaitsta

tarbijate õigusi.

Ettekirjutus on piisavalt selge. Vastustajal ei ole võimalik kaebajale täpselt ette kirjutada, kuidas tuleb

VÕS § 281 lg 3 ja direktiivi 2011/83 art 21 täitmine tagada. Selle eesmärgi saavutamiseks vahendite

valimisel on kaebajal avar otsustusruum. Küsimused, kas vastustaja mingid konkreetsed nõudmised on

ettekirjutusega kooskõlas, tuleb vajaduse korral lahendada sunniraha määramise üle käivates

vaidlustes.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses taotleb kaebaja kohtuotsuste tühistamist ja kaebuse rahuldamist.

Kaebaja leiab, et asja lahendamiseks on vaja küsida Euroopa Kohtult eelotsust küsimuses, kas

direktiivi 2011/83 artiklit 21 võib tõlgendada selliselt, et lühinumbri pakkumine kõigile tarbijatele on

lubatud siis, kui kaupleja ise selliste kõnede pealt tulu ei teeni ning kui kõrgema tariifiga lühinumbri

kõrval on lepingulistele tarbijatele arusaadaval viisil tehtud kättesaadavaks tavatariifiga

lauatelefoninumber. Kaebaja arvates ei ole Euroopa Kohus 2. märtsi 2017. a otsuses asjas C-568/15

sellele küsimusele vastanud.

Kohtud pole VÕS § 281 lg-t 4 ja direktiivi 2011/83 art-t 21 õigesti tõlgendanud. Kui kaupleja pakub

lisaks lühinumbrile ka põhitariifset numbrit ja on taganud tarbija teavitamise lühinumbri kõrgemast

hinnatariifist, ei põhjusta kaebaja olukorda, kus kliendid hoiduvad kallima telefonikõne tõttu temaga

ühendust võtmast. Tarbijakaitseameti tõlgendus laiendab direktiivi mõju, keelates sisuliselt lühi-

numbrite kasutamise. Kauplejad on hakanud Tarbijakaitseameti ettekirjutuste tagajärjel lühinumbreid

sulgema, sest lühinumbritele vabatahtlikult helistavate lepinguliste klientide kõnesid ei saa tehniliselt

eristada mittelepinguliste tarbijate kõnedest.

Täiendavalt eelotsusetaotluse kohta esitatud seisukohas leidis kaebaja, et taotlust tuleks täiendada veel

kahe küsimusega artikli 21 tõlgendamiseks, tegemaks kindlaks, kas artiklile 21 tuginedes võib piirata

tarbijaga suhtlemist turunduslikes küsimustes, nii nagu ettekirjutusest praegu välja loetav on.

Lühinumbri kasutamise turunduses muudab võimatuks fakt, et kaebaja peab ettekirjutuse kohaselt

tegema igal pool tarbijatele kättesaadavaks informatsiooni lühinumbri kallima maksumuse kohta ja

tavatariifiga numbri olemasolu. Kaebaja arvates sõltub vastusest ettekirjutuse resolutsiooni teise punkti

ja juba määratud sunnirahaotsuste õiguspärasus.

7. Tarbijakaitseamet vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, esitades järgmised põhjendused.

Ettekirjutuse tegemise aluseks olevad asjaolud on fikseeritud 10. juunil 2015 riikliku järelevalve

kohaldamise protokollis ja kajastatud ettekirjutuse punktides 1.1 kuni 1.10. Kaebuse lahendamisel

tuleb lähtuda just neist asjaoludest, mitte pärast ettekirjutuse tegemist muutunud olukorrast.

Kehtiva õigusega ei ole kooskõlas olukord, kus kaebaja pakub klientidele lepinguga seotud küsimustes

ühenduse võtmiseks nii põhitariifset lauatelefoni numbrit kui ka kõrgendatud tariifiga lühinumbrit.

Kaebaja võib säilitada lühinumbri lepinguliste klientidega ühenduse pidamiseks juhul, kui lepinguline

klient ka sellele numbrile helistades ei maksaks rohkem kui põhitariif. Lühinumbri kasutamine

mittelepinguliste klientide kõnede vastuvõtmiseks pole direktiivile antud tõlgendusest lähtuvalt

takistatud ka tehniliselt. Tarbijakaitseameti teada kasutab kaebaja lühinumbri alusnumbrina klientidele

pakutud pikka lauatelefoninumbrit. Seetõttu suunduvad ükskõik kummale telefoninumbrile tehtavad

kõned ühele ja samale numbrile. Lühinumbri alusnumbrit muutes on see probleem kõrvaldatav.

Täiendavas seisukohas eelotsusetaotluse kohta märgib Tarbijakaitseamet, et kohtuasja C-568/15

analüüs võimaldab asuda seisukohale, et lühinumbri kasutamisest tulenev võimalik lisatasu peab

jääma kaupleja kanda. Tarbijakaitseamet pole keelanud kaebajal klienditeeninduses lühinumbrit

kasutada tingimusel, et AS-i Starman teenuse tarbija ei pea kinni maksma eritariifi (0,28 või 0,3 eurot

minuti eest). Tarbija ei saa direktiivi artiklist 25 ja VÕS § 281 lg-st 4 tulenevalt loobuda talle direktiivi

alusel antud õigustest ning sellised lepingutingimused pole tarbijale siduvad. Arvestades direktiivi

artiklit 4, ei või liikmesriigid lubada sellist olukorda, et tavatariifist kõrgem tasu jääks lepingulise

tarbija kanda.

ASJASSEPUUTUVAD SÄTTED

8. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste

kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ

(ELT 2011, L 304, lk 64),

"Artikkel 21

Telefonikõned

Liikmesriigid tagavad, et kui kaupleja haldab telefoniliini selleks, et temaga saaks seoses sõlmitud

lepinguga telefoni teel ühendust võtta, ei pea tarbija kauplejaga ühendust võttes maksma rohkem kui

põhitariifi järgi.

Esimene lõik ei piira telekommunikatsiooniteenuste osutaja õigust selliste kõnede eest tasu võtta."

9. Võlaõigusseadus

Vastu võetud 26. septembril 2001 (RT I 2001, 81, 487), jõustunud 1. juulil 2002

"§ 281. Tasu nõudmise piirangud tarbijaga sõlmitava lepingu puhul

[---]

(3) Kui ettevõtja võimaldab tarbijal lepinguga seotud teadete või tahteavalduste edastamiseks või

seoses muude lepingu täitmisega seotud asjaoludega endaga ühendust võtta, helistades ettevõtja

nimetatud telefonil, ei või ettevõtja nõuda tarbijalt selle eest täiendavat tasu.

(4) Käesolevas paragrahvis sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine."

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Tarbijakaitseamet leiab ettekirjutuses, et põhitariifist kõrgema tariifiga lühinumbri pakkumine

lepingulistele tarbijatele on vastuolus VÕS § 281 lg-ga 3 ja selle sätte aluseks oleva direktiivi 2011/83

art-ga 21. Ettekirjutuse p 2 keelab kõrgema tariifiga lühinumbri pakkumise lepingulisele tarbijale ning

ettekirjutuse põhjendustest tuleneb, et lühinumbrit võib pakkuda üksnes siis, kui kaebaja katab

kõrgema tariifi oma rahalistest vahenditest. Kohtud on Tarbijakaitseametiga nõustunud.

11. Kaebaja leiab, et lühinumbrit võib pakkuda ka lepingulisele tarbijale, kui kaebaja selle pealt tulu ei

teeni ning on lepingulisele tarbijale selgelt teatanud, et tal on ühenduse võtmiseks lisaks lühinumbrile

põhitariifiga telefoninumber. Kaebaja selgitab veel, et ettekirjutuse täitmine tähendab sisuliselt

lühinumbri kasutamisest loobumist ka turunduslikel eesmärkidel, sest raskendatud, kui mitte võimatu,

on kõigil reklaamikandjatel teha lühinumbri juures viide selle kõnetariifile ja pikemale tavatariifiga

numbrile ja arvestada lepinguliste tarbijatega, kes võivad reklaami näha. Kui sellist viidet pole, on

Tarbijakaitseameti arvates rikutud direktiivi 2011/83 nõudeid, sõltumata sellest, et kaebaja tegi

lühinumbri kättesaadavaks mittelepingulistes küsimustes ja turunduslikel eesmärkidel.

Tarbijakaitseameti tõlgenduses on direktiivi 2011/83 artikkel 21 omandanud laiemad mõõtmed, kui

artikli grammatiline tõlgendus lubab. Kaebaja arvates on direktiivi eesmärgi saavutamiseks piisav, kui

sõlmitud lepingus esitatakse ühemõtteliselt ja selgelt teave põhitariifiga telefoninumbri kohta ja

tagatakse selle numbri töökindlus lepingu kestuse jooksul.

12. Vaidluse lahendamiseks tuleb kohaldada VÕS § 281 lg-t 3, millega võeti Eesti õigusesse üle

direktiivi 2011/83 artikkel 21. Direktiiviga 2011/83 kehtestati tüüpeeskirjad kauglepingute ja

väljaspool äriruume sõlmitud lepingute ühiste aspektide suhtes (põhjenduste p 2) ning liikmesriikidel

pole võimalik neis küsimustes kehtestada ega säilitada rangemaid ega vähem rangeid sätteid, millega

tagataks tarbijakaitse erinev tase (direktiivi 2011/83 artikkel 4). Sisustamaks VÕS § 281 lg-t 3, tuleb

seega teada, millised nõuded esitab kauplejale artikkel 21.

13. Euroopa Kohus asus kohtuasjas C-568/15 tehtud 2. märtsi 2017. a otsuse p-s 32 järgmisele

seisukohale: "[---] direktiivi 2011/83 artiklis 21 viidatud mõistet "põhitariif" tuleb tõlgendada nii, et

tasu kõne eest, mis on seotud sõlmitud lepinguga ja mis on tehtud kaupleja hallatud abitelefoniliinile,

ei tohi olla suurem tavalisele geograafilisele laua- või mobiiltelefoninumbrile helistamise tasust. Kui

sellest piirangust on kinni peetud, ei oma tähtsust asjaolu, kas kaupleja teenib mittegeograafilist

abitelefoniliini kasutades kasumit või mitte." Sama otsuse p-s 31 rõhutas kohus, et kaupleja võib

tarbija kanda jätta üksnes tasu, mis ei ületa tasu tavalise telefonikõne eest.

14. Ehkki Euroopa Kohus lahendas eelviidatud otsuses ühe praeguses vaidluses tõstatatud küsimuse

(kallima tariifi kasutamisest saadava tulu laekumine), ei toonud see otsus kolleegiumi arvates selgust

küsimuses, kas direktiivi artikliga 21 ja lepinguliste tarbijate kaitse eesmärgiga on kooskõlas olukord,

mil lepingulised tarbijad saavad teha teadliku valiku, kas helistada lepinguga seotud küsimustes

põhitariifist kallima tariifiga numbrile või põhitariifiga telefoninumbrile. Viidatud kohtuasja

faktilistest asjaoludest selgub, et kaupleja pakkus tarbijatele vaid põhitariifist kallima tariifiga

telefoniliini. Selles haldusasjas pakub kaebaja tarbijale alternatiivselt ka põhitariifiga telefoniliini.

Seega on kohtuasjade faktilised asjaolud erinevad. Lisaks on erinev ka küsimuse fookus: kui

kohtuasjas C-568/15 oli põhiküsimuseks mõiste "põhitariif" tõlgendamine, siis praeguses asjas on

oluline, kuidas mõista artikli 21 tekstiosa "tarbija ei pea maksma rohkem".

15. Artikli 21 teksti ("ei pea tarbija ettevõtjaga ühendust võttes maksma rohkem") saab mõista ka nii,

et lepingulist tarbijat ei tohi panna olukorda, kus tema ainus mõistlik võimalus kauplejaga ühenduse

võtmiseks on kõrgendatud tariifiga numbri kasutamine. Niisugune tõlgendus ei välistaks kõrgendatud

tasu sissenõudmist, kui lepinguline tarbija kasutas kõrgendatud tariifiga numbrit vabast tahtest.

Teistsugust järeldust ei anna teha ka sätte eesmärgi põhjal.

16. Direktiivi 2011/83 eesmärk ei ole välistada kallima, kuid kergesti meelde jääva lühinumbri

pakkumist suhtluseks lepinguvälistes küsimustes, nt info saamiseks uute toodete või teenuste kohta või

nõustamiseks väljaspool lepingus ettenähtud raame. Kui valikus on põhitariifiga telefoninumber, ei

hoia kõrgema tariifiga numbri pakkumine lepingulist tarbijat tagasi abitelefoniliini kasutamisest ega

ole seetõttu vastuolus direktiivi 2011/83 eesmärgiga tagada lepinguliste tarbijate kõrgetasemeline

kaitse. Kõrge tarbijate kaitse ei pea tähendama kõigi valikute tegemist tarbija eest või tarbijalt

valikuvõimaluse äravõtmist. Lepinguline tarbija saab teha teadliku valiku aga üksnes siis, kui teda on

selgelt ja üheselt mõistetavalt teavitatud lühinumbri kõrgemast tariifist ja võimalusest kasutada selle

asemel põhitariifiga numbrit.

17. Kui kaupleja kasutab kõrgendatud tariifiga lühinumbrit lepinguvälises suhtlemises, saab ta

tarbijaid kutsuda üles kasutama lepingulises suhtluses tavatariifiga numbrit. Kauplejal on aga

keeruline tagada, et lepingulised tarbijad kallimat lühinumbrit üldse ei kasutaks. Lepingulised tarbijad

võivad seda teha erinevatel põhjustel. Lühinumber on kergesti meeldejääv, lepingulised ja

lepinguvälised küsimused võivad omavahel põimuda. Kui kaupleja peaks sellises olukorras suunama

lepingulise tarbija helistama teisele telefoniliinile, siis see raskendaks, mitte ei lihtsustaks suhtlust

tarbijaga ja töötaks direktiivi eesmärkidele vastu. Kui lühinumbri põhitariifi ületav maksumus tuleks

tarbijaga suhtlemisel alati jätta kaupleja kanda, võib see tuua kaasa olukorra, kus kauplejad peavad

õigemaks lühinumbri kasutamisest loobuda. Selline mõju oleks laiem, kui direktiivi 2011/83 artikli 21

sõnastus ette näeb.

18. Kolleegium nõustub kohtutega, et kaebaja varasem äripraktika ei vastanud direktiivi 2011/83

artiklile 21. Praeguses asjas ei käi vaidlus üksnes kaebaja omaaegse tegevuse õiguspärasuse üle, vaid

vastustaja ettekirjutusega peale pandud ja tulevikku suunatud kohustuste üle. Sõltuvalt artikli 21

tõlgendusest võivad need kohustused osutuda liiga kaugele ulatuvateks. Turunduskommunikatsioonis

võib olla problemaatiline teavitada tarbijaid lühinumbri kõrgendatud tariifist ning põhitariifiga

lauatelefoni olemasolust. Kaebaja on esile toonud näiteks hinnainfo edastamist reklaamautodel, tele- ja

raadioreklaamides ning pastakatel ja väikestel kleebistel. Vastata tuleb ka küsimusele, kas kõrgema

tariifiga lühinumbri haldamine selleks, et tarbijad saaksid kauplejaga ühendust võtta, on üldse

kooskõlas direktiiviga 2011/83, kui kaupleja ei võta lepingulise tarbija kõrgema tariifiga seotud

kulusid enda kanda.

19. Seepärast ei saa direktiivi 2011/83 artiklist 21 teha kindlat järeldust, et kauplejal on keelatud

suhelda lepingulise tarbijaga põhitariifist kõrgema tariifiga lühinumbri abil lepingulistes küsimustes

tarbija soovil. Direktiiv ei anna vastust ka küsimusele, kas lepingulise tarbija kanda võib jääda

kõrgema tariifiga lühinumbri kasutamisega seotud lisakulu, kui tarbija valis suhtlemiseks selle kanali,

olgugi et talle pakuti suhtlemiseks põhitariifiga numbrit. Kolmandaks puudub selgus, kui ulatuslikult

peab kaupleja teavitama tarbijaid põhitariifiga numbri kasutamise võimalusest, juhul kui ta kasutab

mittelepinguliseks suhtlemiseks kõrgema tariifiga lühinumbrit.

Eelotsuse taotlemise tõttu tuleb haldusasjas menetlus peatada kuni eelotsuse taotluse kohta tehtava

lahendi jõustumiseni (halduskohtumenetluse seadustiku § 95 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)