2-16-11674/20 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

2. juuni 2017, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-11674

Tsiviilasi

AS ja MS hagi AS vastu elatise suurendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 5. mai 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

0 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja I (vastustaja I): AS (isikukood XXXXXXXXX)

Hageja II (vastustaja II): MS (isikukood XXXXXXXXX)

Hagejate ühine seaduslik esindaja MK

Kostja (apellant): AS (isikukood XXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv

Menetlustoiming

Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumine

RESOLUTSIOON

1. Keelduda AS apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja tagastada kaebus koos

lisadega apellandile käesoleva määruse jõustumisel.

2. Teatada

apellatsioonkaebuse

menetlusse

võtmisest

keeldumisest

kõigile

menetlusosalistele käesoleva määruse ärakirja kättetoimetamisega.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kostja kanda, kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada käesoleva määruse peale määruskaebus vahetult Riigikohtule

15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon. Hagimenetluses võib määruskaebuse Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2 (3)

NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. AS (hageja I) ja MS (hageja II) esitasid MK (ema) vahendusel 2. augustil 2016 Pärnu

Maakohtule hagi AS (kostja) vastu elatise suurendamiseks. Hagejad palusid kostjalt välja

mõista elatis pooles ulatuses Eesti Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäärast.

2. Kostja oli nõus elatise suurendamisega, kuid tingimusel, et tema saab kontrollida elatiseks

makstud raha kasutamist. Kostja väitel on eelnevalt esinenud olukordi, kus kostja on lastele

kandnud elatise nõutud summas, kuid laste ema on kasutanud seda raha oma hüvanguks. Kostja

soovib vältida olukordi, kus laste ema ei kasuta makstud elatist otstarbekalt. Raha

eesmärgipärast kasutamist on võimalik kontrollida näiteks ostukviitungite esitamise läbi.

MAAKOHTU OTSUS

3. Pärnu Maakohus rahuldas 5. mai 2017 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja mõistis kostjalt

kummagi hageja ülalpidamiseks välja elatise ½ Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alammäärast alates 8. augustist 2016 kuni hageja I täisealiseks saamiseni 8. septembril 2021 ja

hageja II täisealiseks saamiseni 30. septembril 2023.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

Maakohus tugines perekonnaseaduse (PKS) § 97 p-le 1 ja § 101 lg-le 1 ja märkis, et kuna

hagejad nõuavad elatise väljamõistmist miinimumsummas, st pool kuupalga alammäära, siis ei

pea nad oma vajadusi põhjendama ega tõendama. Hagejate vajaduste osas puudub poolte vahel

ka vaidlus. Kostja nõustus elatise suurendamise nõude põhjenduste ja hagejate sooviga, et elatis

oleks kooskõlas miinimummääraga.

Vastuseks kostja taotlusele, et kostjal peaks olema võimalus kontrollida makstud elatise

sihipärast kasutamist laste ema poolt ja seda näiteks ostukviitungite esitamise läbi, märkis

maakohus, et kehtiv seadusandlus ei anna elatist maksvale vanemale õigust seada lapsega koos

elavale vanemale tingimusi elatusraha kasutamise osas. Kostja seatud tingimus kontrollida tema

poolt makstud elatusraha kasutamist laste ema poolt on seega õigusliku alusetu. Kostja

paljasõnaline kahtlus (asjaoludega sisustamata), et laste ema ei kasuta makstud elatist

sihipäraselt, ei anna alust jätta hagejate nõuded rahuldamata.

APELLATSIOONKAEBUS

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale 28. aprillil 2017 apellatsioonkaebuse, milles ei vaidlusta

elatise suurendamist. Kostja palub otsust täiendada ja keelata hagejate seaduslikul esindajal

kasutada kostja makstavat elatiseraha vanema hooldusõigust kuritarvitades.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda ja

kaebus tuleb tagastada selle esitajale. tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6

kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust

eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on

tegemist sellise olukorraga.

6. Maakohus on õigesti otsuses märkinud, et PKS § 100 lg 2 teise lause kohaselt lapsega koos

elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides. Samas ei tulene seadusest vanema kohustust

esitada aruannet teisele vanemale või kohtule raha kasutamise kohta. Seega on alusetu kostja

taotlus täiendada kohtuotsust selliselt, et keelata hagejate esindajal kasutada kostja poolt

makstavat elatiseraha vanema hooldusõigust kuritarvitades. Kuna jõustunud kohtulahend on

3 (3)

täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 p 1 järgi täitedokumendiks, ei saa see olla tingimuslik.

Kohtuotsuse resolutsioon peab olema selge, et vältida võimalikke vaidlusi täitmise üle.

Lisaks märgib ringkonnakohus, et TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus

menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue

hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Sellest normist, samas

paragrahvis ette nähtud eranditest ega ka muudest sätetest ei tulene, et lapse kasuks elatise

väljamõistmise otsusega saaks panna kohustusi menetluses mitteosalevale isikule. Laste ema ei

ole käesolevas asjas pool, vaid üksnes hagejate esindaja (vt nt Riigikohtu 5. aprilli 2017 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-17-17, p 17 esimene lõik, ja 28. septembri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-

1-63-11, p 16 teine lõik).

7. Kostja sisuliste väidete kohta märgib ringkonnakohus, et kostja pole vastuses hagile ega

kaebuses esitanud põhistatud väiteid selle kohta, et laste ema ei kasuta elatiseks makstavat raha

laste huvides. Asjaolu, et kostja pidi lisaks elatise maksmisele ostma lastele vajalikke asju, ei

põhista väidet, et laste ema ei täida oma kohustusi laste suhtes ja kasutab elatisraha oma tarbeks.

Pärnu Maakohtu 15. juuli 2009 määruse järgi pidi kostja maksma kummalegi hagejale elatist

1 500 krooni (95,87 eurot). Võrreldes miinimumelatisega, mis on iga aasta tõusnud ja küündis

2016. aastal 215 euroni, on tegemist väikese summaga. Kostja möönab, et laste vajadused on

nende kasvades suurenenud ja ülalpidamiseks kulub rohkem raha. Seega on mõistetamatu

kostja hirm, et laste ema ei kasuta elatiseks makstavat raha sihtotstarbeliselt. Praegusel juhul

on kostjalt välja mõistetud miinimumsumma, millega katta hagejate kulutusi ja vajadusi.

8. Ringkonnakohus hindas kõiki kaebuse väiteid ja vastas neile. Kaebust ei saaks sisuliselt

rahuldada. Menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse perspektiivi hindamine on põhjendatud

menetlusökonoomilistel kaalutlustel, kuivõrd leides, et tegemist on perspektiivitu kaebusega,

jäävad kostjal kandmata teise poole menetluskulud apellatsioonimenetluses, kuna

perspektiivitu kaebuse puhul ei toimetata seda teisele poolele kätte.

Kostja õigusi ei piiratud võrreldes sellega, kui kaebus oleks menetlusse võetud ja ringkonna-

kohus oleks teinud asjas otsuse, millega jätnud selle rahuldamata, sest ringkonnakohus

kontrollis maakohtu otsuse seaduslikkust ja vastas kõikidele kostja väidetele. Ringkonnakohus

koostas kostjale sisuliste põhjendustega lõpplahendi. Kostjale on tagatud ka kaebeõigus.

9. Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust.

Maakohus on õigesti TsMS § 162 lg 1 alusel jätnud menetluskulud kostja kanda, kuna rahuldas

hagi täielikult.

TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub

kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta

kostja kanda. Kuivõrd käesoleval juhul keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ning

ei edastatud seda hagejale vastamiseks, siis ei saanud hagejal apellatsioonimenetluses tekkida

vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid.

10. TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm