3-15-1074/30 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1074

Haldusasi

XX

kaebus

Maksu-

ja

Tolliameti

13.01.2015

vastutusotsuse nr 13-7/310-8 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, volitatud esindaja Madis Truber

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja

Margo Karu

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 17. juuni 2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda koos apellatsioonkaebusega esitatud tõendi (Vahur Krinali 18.07.2016

seletuskiri) vastuvõtmisest ja tagastada see apellandile.

2. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17. juuni 2016. a

otsus haldusasjas nr 3-15-1074 muutmata.

3. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 03.07.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-15-1074

2(8)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis 08.06.2011 korralduse nr 12.2-3/2459-1 alusel OÜ

Seller käibemaksu arvestamise tasumise õigsust maksustamisperioodil 2011. a aprill. MTA

Lõuna maksu- ja tollikeskus vähendas 17.08.2012 maksuotsusega nr 12.2-3/2459-11 OÜ

Seller poolt maksustamisperioodil 2011. a aprill sisendkäibemaksu summas 35 348,08 eurot

ning määras maksustamisperioodi 2011. a aprill eest tasumisele kuuluvat käibemaksu kokku

summas 35 348,08 eurot. Maksuhaldur oli maksuotsuses seisukohal, et OÜ Rema 1000

Viljandi ei teostanud 2011. a aprillis kauba võõrandamist, vaid ettevõte anti üle OÜ-le Seller.

Maksuhaldur oli seisukohal, et OÜ-l Seller puudub õigus OÜ-lt Rema 1000 Viljandi ostu-

müügi lepingu alusel saadud kauba eest näidatud käibemaksu deklareerida oma

sisendkäibemaksu hulgas, kuna OÜ Seller ei ole ostu-müügi lepingul märgitud kaupa OÜ-lt

Rema 1000 Viljandi käibemaksuseaduse (KMS) mõistes soetanud, vaid tegemist on OÜ Rema

1000 Viljandi kui ettevõtte üleandmisega OÜ-le Seller võlaõigusseaduse (VÕS) § 180

tähenduses. KMS § 4 lg 2 p-st 1 tulenevalt käivet ei teki ettevõtte või selle osa üleandmisest

VÕS tähenduses. Seega ei ole sisuliselt toimunud ka kauba võõrandamist OÜ Rema 1000

Viljandi poolt OÜ-le Seller, mistõttu puudub ostjal õigus sisendkäibemaksu maha arvata.

2. Perioodil 04.04.2011–13.06.2011 oli OÜ Seller ainsaks juhatuse liikmeks XX (alates

25.06.2011 perekonnanimega XX).

3. MTA kohustas 13.01.2015 vastutusotsusega nr 13-7/310-8 XX tasuma maksuvõla

summas 35 348,08 eurot. Maksumenetluse käigus on tuvastatud, et perioodil aprill 2011 oli

ainsaks vastutavaks OÜ Seller seaduslikuks esindajaks XX, kes vastavalt maksukorralduse

seaduse (MKS) § 8 lg-le 1 pidi OÜ Seller juhatuse liikmena tagama äriühingu MKS ja

maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku

täitmise. Kuivõrd OÜ Seller raamatupidamisandmed perioodi aprill 2011 kohta on

moonutatud,

kajastades

väärandmeid,

ei

ole

õiged

ka

maksuhaldurile

esitatud

käibemaksudeklaratsiooni andmed perioodi aprill 2011 eest. Maksuhaldur tuvastas, et XX on

esitanud

maksuhaldurile

valeandmeid

ning

rikkunud

sellega

kohustust

esitada

maksudeklaratsioonides õigeid andmeid (MKS § 85 lg 4). XX OÜ Seller ainukese juhatuse

liikmena esindas äriühingut tehingus OÜ-ga Rema 1000 Viljandi ning omas Seller OÜ

pangaparoole ja -kaarte. XX on OÜ Seller ainsa vastutava juhatuse liikmena perioodil

04.04.2011‒13.06.2011 tahtlikult rikkunud MKS § 8 lg-t 1, rikkudes deklareerimiskohustust

(MKS § 85 lg 4 koostoimes KMS § 29 lg-ga 1 ja § 31 lg-ga 1) ning tasumiskohustust (MKS §

105 lg 1 koostoimes KMS § 38 lg-ga 1). XX viis tehingu OÜ-ga Rema 1000 Viljandi läbi

koos oma abikaasa YY-ga, tehingu tegemine oli XX kontrolli all. Seega on XX teadlikult

kajastanud äriühingu raamatupidamises tegelikkuses mittetoimunud tehingut kajastavat arvet,

mille

tulemusena

deklareeriti

aprilli

2011.

a

käibedeklaratsioonis

ebaõigesti

sisendkäibemaksu, eesmärgiga rikastuda tagastatava käibemaksu arvelt. XX teadlikkus sellest,

et tehingu näol on tegemist ettevõtte üleminekuga, tõendavad järgmised asjaolud kogumis: 1)

OÜ Seller ja OÜ Rema 1000 Viljandi vahelise ostu-müügilepingu nr 1-11 kohaselt võttis OÜ

Seller üle OÜ Rema 1000 Viljandi kohustused. Ostu-müügilepingu on ühelt poolt

allkirjastanud XX, mis tõendab tema teadlikkust asjaolust, et võetakse üle äriühing koos

kõikide õiguste ja kohustustega; 2) XX kui OÜ Seller seadusliku esindaja ning OÜ Seller

3-15-1074

3(8)

töötajate vahel sõlmitud töölepingutes sätestatu kohaselt jätkavad töötajad tööd OÜ-s Seller

alates 01.04.2011; 3) OÜ Seller ja OÜ Rema 1000 Viljandi vahel toimunud tehingu eest tasuti

ainult osaliselt ning ülejäänud summade tasumise kohta ei osanud vastutusmenetluse käigus

vastata ei XX ega YY; 4) YY selgitas maksuhaldurile 26.05.2014 selgitustes, et OÜ-ga Rema

1000 Viljandi tehingut pakkus neile äriühingu juhatuse liige CC, kes oli tema ja XX ühine

tuttav alates 2005. a-st. OÜ Seller 17.08.2012 maksuotsusega määratud maksuvõlgade

tekkimine summas 35 348,08 eurot ja selle tasumata jätmine on käsitatav XX tahtliku

tegevusena. XX tegevuse ja OÜ-le Seller 17.08.2012 maksuotsusega määratud maksusumma

tasumata jätmise tulemusel tekkinud maksu vahel on otsene põhjuslik seos. Kui XX ei oleks

OÜ Seller maksuarvestuses kasutanud OÜ Rema 1000 Viljandi aprilli 2011. a põhivara

ostuarvet ega esitanud maksuarvestusse ebaõiget maksudeklaratsiooni, ei oleks OÜ-l Seller

tekkinud maksuotsusega tasumisele määratud ja tasumata maksukohustust. XX tegevus oli

suunatud maksupettuse toimepanemisele. Vastutusotsuse tegemisel rakendub viieaastane

aegumistähtaeg (MKS § 98 lg 1). OÜ Seller maksusumma ei aegu enne 20.05.2016.

4. XX esitas vastutusotsuse peale vaide. MTA jättis 24.03.2015 vaideotsusega nr 6-1/2656-2

vaide rahuldamata, täiendades 13.01.2015 vastutusotsuse p-i 5.2 vaideotsuse p-s 16 esitatud

põhjendustega. MTA oli seisukohal, et seetõttu, et OÜ Seller maksuotsuses ei ole tahtlusele

tuginetud, ei saa jätta vastutusmenetluses tahtluse tuvastamisel kõrvale OÜ Seller

maksumenetluses kogutud tõendeid ja tuvastatud asjaolusid. Maksuhaldur ei pidanud eluliselt

usutavaks XX väidet, et ta ei olnud teadlik ettevõtte ülemineku regulatsioonist ning käsitles

toimunut kui tavalist ostu-müügitehingut. Muu hulgas viitab väite mitteusutavusele ka asjaolu,

et OÜ Seller ning OÜ Rema 1000 Viljandi vahel 15.04.2011 sõlmitud ostu-müügilepingus 1-

11 on kaubana nimetatud ka äriruumide üürilepingut ning müüja kohustusi tarnijate ja

teenusepakkujate ees, mille puhul isegi õigusteadmisteta isikule pidanuks olema selge, et

tegemist ei ole kaubaga. Nii XX-l kui YY-l oli juba enne OÜ Seller asutamist pikaajaline

ettevõtluskogemus ning neil pidid olema piisavad teadmised ja kogemused (sh õigusalased), et

osaleda äriühingute juhtimises. Tehingu vormistamisel OÜ-ga Rema 1000 Viljandi oli YY

01.09.2011 seletuse kohaselt OÜ-d Seller nõustanud ka Rüütli Advokaadibüroo OÜ

vandeadvokaat Vahur Krinal. Väite ettevõtte ülemineku regulatsiooni mittetundmise ning

sellega seoses tahtluse puudumise kohta esitas XX esmakordselt alles vaides. Üheks

kohustuste tahtlikule rikkumisele viitavaks asjaoluks on ka OÜ Rema 1000 Viljandi juhatuse

liikme CC ning YY ja XX pikaajaline isiklik tutvus.

5. XX esitas 24.04.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 26.05.2016) MTA

13.01.2015 vastutusotsuse nr 13-7/310-8 tühistamiseks. Kaebaja ei ole teadlikult ega tahtlikult

deklareerimis- ja tasumiskohustust rikkunud. Õigusteadmisi mitteomava isikuna ei osanud

kaebaja hinnata, et aprillis 2011 OÜ-lt Rema 1000 Viljandi kaupluse „Spar Ekspress“ ostmine

on käsitatav ettevõtte üleminekuna. Kaebaja möönab, et on teadmatusest käitunud hooletult.

Kaebaja ei olnud teadlik eriregulatsioonist, mis kehtib käibemaksu osas ning keelab

sisendkäibemaksu deklareerimise.

Vastustaja ei ole vastutusmenetluses kaebaja tahtlust nõuetekohaselt tõendanud ega

põhistanud. Isegi juhul, kui kaebaja oligi teadlik sellest, et tehingu sisuks on ettevõtte

üleminek, siis ei saa samastada tahtlust ettevõtet omandada tahtlusega esitada

maksudeklaratsioonides valeandmeid. Kaebaja tegevuses puudus soov käibedeklaratsioonides

valeandmeid esitada, sest ta ei olnud teadlik käibemaksuseaduse nüanssidest, kuigi pidanuks.

Kaebaja tegevus on hinnatav äärmisel juhul hooletusena. Asjaolu, et kaebaja oli OÜ Seller

juhatuse liige ja tehingu tegemine oli kaebaja kontrolli all, ei võimalda järeldada kaebaja

tahtlust alusetu tagastusnõude tekitamiseks. Kaebaja käsitles toimunut kui tavalist ostu-

müügitehingut. Vastustaja poolt viidatud seosed, mis olid OÜ Rema 1000 Viljandi esindaja

CC ja kaebaja vahel, ei tõenda soovi alusetu tagastusnõude esitamiseks ja maksuvõlgade maha

3-15-1074

4(8)

jätmiseks. Maksuhaldur ei ole tuvastanud kaebaja osalemist maksupettuses. Vastustaja ei ole

põhistanud, miks ta on asunud seisukohale, et kaebaja soovis õigusvastase tagajärje tekkimist,

teadlikkust õigusvastasusest ning sellest, et kaebaja rikub MKS § 8 lg-s 1 sätestatud kohustusi,

vastavuses Riigikohtu lahendi 3-3-1-43-14 p-s 16 sedastatule. Kaebaja tegevus ei olnud

suunatud maksupettuse toimepanemisele ja tema tegevuses puudus soov õigusvastase

tagajärje saabumiseks. Kaebaja tegutses heas usus ning parima äranägemise järgi.

Kuna kaebaja tegevuses esinesid maksimaalselt raskele hooletusele viitavad asjaolud, on

vastutusotsuse tegemine aegunud. Tegemist oli raske hooletusega ning 3-aastane

aegumistähtaeg sai täis 20.05.2014.

6. MTA palus 17.08.2015 ja 13.06.2016 kirjalikes vastustes jätta kaebus rahuldamata. Kõik

juhatuse liikme vastutuse eeldused on täidetud. XX oli OÜ Seller ainus vastutav seaduslik

esindaja maksustamisperioodil, mida maksukontroll hõlmas. Sellises olukorras seaduslik

esindaja mitte üksnes ei taga esindatava kohustuste nõuetekohast täitmist, vaid täidab neid

kohustusi ise. Seega on XX isikuks, kes OÜ Seller maksustamisperioodil aprill 2011 tekkinud

maksuvõla eest vastutab. Maksuhaldur edastas AS-le SEB Pank 29.10.2012 korralduse nr 13-

2.7/188577 OÜ Seller arvelduskonto arestimiseks ja rahaliste vahendite ülekandmiseks

maksuhaldurile summas 35 348,08 eurot. Seisuga 30.10.2012 oli arvelduskonto saldo 0,00

eurot. E-kinnistusraamatu, ehitisregistri andmebaasi ja Maanteeameti poolt hallatava

liiklusregistri andmebaasi päringute kohaselt puudub OÜ-l Seller registervara. Maksuhaldur

on tuvastanud kaebaja süü OÜ Seller maksuvõla tekkimises tahtluse vormis. Kaebaja oli

teadlik, et OÜ Rema 1000 Viljandi ja OÜ Seller vahel vormistatud tehingu näol oli tegemist

ettevõtte üleminekuga. Isegi juhul, kui kaebaja ei teadnud konkreetset KMS paragrahvi, siis

tuleb tema käitumine kvalifitseerida tahtliku tegevusetusena, millisel juhul on süü vormiks

tahtlus ning tegemist ei ole hooletusega. Kaebaja põhjendus, et tema puhul ei ole tegemist

õigusteadmistega isikuga ning seetõttu ei olnud ta teadlik ettevõtte ülemineku regulatsioonist,

ei ole mõistlik. KMS § 4 lg 2 p 1 puhul on tegemist ühe olulisema paragrahviga KMS-s, mida

üks käibemaksukohustuslasena registreeritud maksumaksja peab teadma.

Tahtluse osas tugineb vastutusotsus nii OÜ Seller maksumenetluses kui ka vastutusmenetluses

tuvastatud asjaoludele. Samas ei ole juriidilisest isikust maksukohustuslase tahtlus ning sama

isiku seadusliku esindaja tahtlus üheselt samastatav, kuivõrd seadusliku esindaja tahtluse

tuvastamisel lähtutakse VÕS § 104 lg-s 5 sätestatust. MKS § 40 lg-s 1 nimetatud tahtluse

puhul peab seaduslik esindaja mõistma, et ta rikub sama seaduse §-s 8 nimetatud kohustusi.

Kaebaja on rikkunud tahtlikult juhatuse liikme kohustust tagada juriidilise isiku seadusest

tulenevate kohustuste täitmine, s.t kaebaja teadmisel on toimunud käibedeklaratsioonides

alusetu sisendkäibemaksu deklareerimine OÜ-ga Rema 1000 Viljandi tehtud tehingult.

Teadvalt ebaõigete andmete deklareerimisega soovis kaebaja sellega kaasneva õigusvastase

tagajärje saabumist. Seega kohaldub 5-aastane aegumistähtaeg.

Kaebaja kui OÜ Seller juhatuse liikme suhtes on maksuhaldur sisustanud vastutusotsuses

tahtlust läbi selle, et XX oli OÜ Seller ja OÜ Rema 1000 Viljandi vahelise ostu-müügitehingu

toimumise ajal ainuke OÜ Seller juhatuse liige ning on läbi viinud tehingu koos oma abikaasa

YY-ga. Seega oli tehingu tegemine XX kontrolli all. Kuna nii XX kui YY kirjeldavad oma

vastustes maksuhalduri küsimustele konkreetselt OÜ-lt Rema 1000 Viljandi ettevõtte

ülevõtmist ja sellele suunatud tegevust, muu hulgas asutatigi OÜ Seller OÜ-lt Rema 1000

Viljandilt ettevõtte (kaupluse koos selle vara ning kauplusega seotud lepingute, kohustuste ja

personali) ülevõtmiseks, siis ei saa pidada eluliselt usutavaks väidet, et ta ei olnud teadlik

ettevõtte ülemineku regulatsioonist ning käsitles toimunut kui tavalist ostu-müügitehingut. Nii

XX-l kui YY-l oli juba enne OÜ Seller asutamist pikaajaline ettevõtluskogemus, äriregistri

andmetel oli XX eelnevalt olnud juhatuse liikmeks kahes äriühingus ning YY üheksas

3-15-1074

5(8)

äriühingus. Seega pidid neil olema piisavad teadmised ja kogemused, et osaleda äriühingute

juhtimises. Tehingu vormistamisel OÜ-ga Rema 1000 Viljandi oli Seller OÜ-d nõustanud ka

Rüütli Advokaadibüroo OÜ vandeadvokaat V. Krinal. Väite ettevõtte ülemineku regulatsiooni

mittetundmise ning sellega seoses tahtluse puudumise kohta esitas kaebaja esmakordselt alles

vaides.

7. Tallinna Halduskohus jättis 17.06.2016 otsusega kaebuse rahuldamata.

MTA Lõuna maksu- ja tollikeskuse 17.08.2012 maksuotsust nr 12.2-3/2459-11 ei ole

vaidlustatud, mis tähendab seda, et kindlaks määratud maksukohustus oleks tulnud täita 30

kalendripäeva jooksul. Kohus nõustus maksuotsuses toodud põhjendustega selle kohta, et

tegemist oli ettevõtte üleandmisega ega pidanud vajalikuks HKMS § 165 lg-st 2 tulenevalt

seda täiendavalt motiveerida.

Vastustaja asus seisukohale, et kaebaja tegevus oli tahtlik ning vastutusotsuse koostamine ei

olnud aegunud. Maksuhaldur asus seisukohale, et tegemist oli tahtliku tegevusega tagastatava

käibemaksu arvelt rikastumise ning vastava maksueelise saavutamise eesmärgil. Vastavad

põhjendused on esitatud vastutusotsuse p-s 5, kusjuures tahtluse tuvastamisega seondub

eelkõige 24.03.2015 vaideotsuse p-s 16 esitatud põhjendustega täiendatud vastutusotsuse alap

5.2. Kohus nõustus maksuhalduri vastavasisuliste seisukohtadega ja hinnangutega

asjakohastele tõenditele ega pidanud vajalikuks seda korrata (HKMS § 165 lg 2). OÜ Rema

1000 Viljandi õigused ja kohustused võeti praktiliselt tervikuna üle, kaebaja ning OÜ Rema

1000 Viljandi töötajate vaheliste töölepingute kohaselt pidid viimased jätkama tööd OÜ-s

Seller, ostu-müügilepingu nr 1-11 alusel toimunud tehingu eest tasuti vaid osaliselt (umbes

kolmandik), kusjuures ülejäänud summa tasumise kohta ei osatud vastata (tl 114, 127 ja 130)

ning tehingu teise osapoole juhatuse liige oli XX ja YY tuttav. Viide tutvusele või muud

vähemtähtsad aspektid ei pruugi eraldivõetuna tahtluse tuvastamiseks ja vastutusotsuse

koostamiseks veel piisavaks osutuda, kuid antud juhul on maksuhaldur lähtunud kogu

taustsituatsioonist ning asjaoludest nende kogumis. Sellest tegi maksuhaldur põhjendatud

järelduse, et arve vormistati tagastusnõude tekitamise eesmärgil. Kaebaja väited

ebapiisavastest teadmistest ja pelgalt hooletuse tasandist jäävad paljasõnalisteks ning

vastustaja seisukohta ümber ei lükka. Muid asjaolusid kõrvale jättes ei saaks kaebaja eelneva

äritegevusega seonduvalt sisendkäibemaksu ebaõigel deklareerimisel tahtlikku tegevust

tuletada, kuid kokkuvõttes on ka see maksuhalduri positsiooni kasuks tõlgendatav aspekt.

Lähtuvalt eeltoodust tuleb asuda seisukohale, et tegemist oli rahaliste kohustuste tahtliku

rikkumisega, mis tähendab seda, et vastutusotsuse koostamise eeldus oli täidetud.

Vastutusotsuse tegemise eelduste puudumist ei ilmne haldusasja materjalide, mis tähendab, et

vaidlustatud haldusakti tühistamiseks ei ole alust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. XX palub 18.07.2016 apellatsioonkaebuses (täiendatud 13.05.2017) tühistada Tallinna

Halduskohtu 17.06.2016 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ning mõista

kaebaja kasuks välja tema kantud menetluskulud.

Halduskohtu otsuses on jäetud kajastamata põhjendused ja tõendid, miks kohus ei nõustu

kaebaja väidetega selle kohta, et kaebaja ei ole teadlikult kajastanud maksudeklaratsioonis

ebaõigeid andmeid ning tahtlikult rikkunud juhatuse liikme kohustusi. Kohus on üksnes

tsiteerinud vastustaja seisukohti. Halduskohus on jätnud arvestamata Riigikohtu lahendi nr 3-

3-1-27-14 p-s 12 toodu.

3-15-1074

6(8)

Kaebaja ei ole ettevõtte üleminekut vaidlustanud, vaid vaidlustab oma tegevusele antud

hinnangut, seda, et ta tegutses tahtlikult ning oli teadlik ettevõtte ülemineku toimumisest ja

selle kohta VÕS-s ja KMS-s sätestatud erireeglitest. Äriühingu juhatuse liikmeks olemine

OÜ-s Wigur ja OÜ-s Õhk Produktsioonid ei anna kaebajale veel piisavat ettevõtluskogemust

ning teadmisi maksuseadustest. Viidatud äriühingud ei ole kaebaja juhtimise all osalenud

üheski ettevõtte üleminekus, ühinemisel ega muus protsessis.

Kaebaja ei ole isiklikult esitanud 2011. a aprillikuu käibedeklaratsioonis ebaõigeid andmeid,

nagu väidab vastustaja. Maksudeklaratsiooni esitas kaebaja poolt määratud raamatupidaja

20.05.2011. Kaebaja lahkus OÜ Seller juhatuse liikme kohalt 13.06.2011, kui käibemaksu

enammakse oli kontrollis. Kaebaja andis ettevõtte üle ilma ühegi maksuvõlata ja materiaalse

põhivaraga umbes 74 780 eurot. Kuna käibemaks hiljem tagastati, oli kaebaja veendumusel, et

kõik oli õige. Kaebaja hinnangul viitab vastustaja süü vormi määratlemisel raske hooletuse,

mitte tahtluse tunnustele, tahtluse elemente ei ole tuvastatud. Tahtluse puudumist ei pea

tõendama kaebaja, vaid vastustaja peab tõendama tahtlust vastutusotsuse andmisel.

Tõele ei vasta vastustaja 13.06.2016 halduskohtule esitatud vastuses esitatud väide, et tehingu

vormistamisel OÜ-ga Rema 1000 Viljandi oli OÜ-d Seller nõustanud ka Rüütli

Advokaadibüroo OÜ vandeadvokaat V. Krinal. V. Krinal on küll konsulteerinud OÜ-d Seller,

kuid ta ei osalenud tehingu ettevalmistamisel ja läbiviimisel ning on seda ka kirjalikult

kinnitanud. Koos apellatsioonkaebusega esitatud V. Krinali kinnitus tõendab, et Rema 1000

Viljandi kaupluse soetamisel ei ole kasutatud õigusabi, mistõttu puudus kaebajal teadmine, et

tegemist on ettevõtte üleminekuga. Kaebaja ei olnud teadlik KMS § 4 lg 2 p-s 1 toodud

regulatsioonist, vastasel juhul oleks ta käitunud seaduskuulekalt.

Kuna kaebaja tegevuses esinesid maksimaalselt raskele hooletusele viitavad asjaolud, on

vastutusotsuse tegemine aegunud.

9. MTA palub kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud

kaebaja kanda. Vastustaja jääb varem esitatud seisukohtade juurde.

Äriühingu juhatuse liikmel on seadusest tulenevalt üldine hoolsuskohustus (äriseadustiku

(ÄS) § 187 lg 1) kui ka erinevad spetsiifilised kohustused (ÄS § 180 lg 51) ja keelud (ÄS §

185 lg 1, § 186 lg 1, MKS § 8 lg 1). Samuti näeb seadus ette vastutuse nende kohustuste

rikkumise eest (ÄS § 187 lg-d 2 ja 4, MKS § 40 lg 1).

V. Krinali osalust kinnitab YY, kelle sõnul Rüütli Advokaadibüroo OÜ vandeadvokaat V.

Krinal andis nõu Rema 1000 Viljandi OÜ ostmisel. Kaebaja pidi teadma ja kontrollima YY

tegevust ulatuses, milles see oli vajalik äriühingu kohustuste, muu hulgas maksuõigussuhtest

tulenevate kohustuste, nõuetekohaseks täitmiseks. Seega ei ole tõsiseltvõetav kaebaja väide, et

ta ei tea KMS regulatsioone. Kaebaja ei ole halduskohtule 26.05.2016 esitatud seisukohtades

vaidlustanud MTA seisukohti, mis puudutavad Rüütli Advokaadibüroo OÜ-d. Järelikult ei

vaidlustanud kaebaja MTA seisukohta Rüütli Advokaadibüroo OÜ-ga seonduvalt esimese

astme menetluses. Seetõttu tuleb koos apellatsioonkaebusega esitatud V. Krinali kinnitus jätta

tähelepanuta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse muutmiseks või

tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks. Vastuseks apellatsioonkaebuse

väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

3-15-1074

7(8)

11. Koos apellatsioonkaebusega on ringkonnakohtule esitatud Vahur Krinali 18.07.2016

seletuskiri (I kd tl 186), mille vastuvõtmist apellant ringkonnakohtult taotleb. Ringkonnakohus

jätab selle taotluse rahuldamata ja esitatud tõendi vastu võtmata, kuna see on esitatud alles

apellatsiooniastmes ja puuduvad mõjuvad põhjused, mis seda õigustaksid (HKMS § 198 lg 2).

Maksuhaldur on menetluses läbivalt olnud seisukohal, et üheks kaebaja tahtlust tõendavaks

asjaoluks on YY 01.09.2011 seletus (I kd tl 89p-91), milles isik kinnitab, et Rüütli

Advokaadibüroo OÜ vandeadvokaat V. Krinal andis nõu Rema 1000 Viljandi OÜ ostmisel.

Selles kontekstis on asjakohatu kaebaja väide, et alles halduskohtu otsuse peale

apellatsioonkaebust esitades mõistis ta, et see väide oleks vaja ümber lükata. Kaebajat esindab

halduskohtumenetluses õigusteadmistega isik.

12. Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas maksuhaldur on piisavalt

suutnud

tõendada

XX

tahtlust

käibedeklaratsioonil

valeandmete

esitamiseks

ja

tasumiskohustuse rikkumiseks. Kaebaja on põhjendatult viidanud Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-

43-14 p-dele 16 ja 18, milles kohus selgitas, et tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete

tunnustega – teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine. MKS § 40

lg-s 1 nimetatud tahtluse puhul peab seaduslik esindaja mõistma, et ta rikub sama seaduse §-s

8 nimetatud kohustusi. MKS § 40 lg-s 1 nimetatud tahtlus eeldab seadusliku esindaja soovi

MKS § 8 lg-s 1 nimetatud kohustusi rikkuda. Vastutusotsuse aluseks oleva süü hindamisel

saab lähtuda tõendite kogumist ja elulise usutavuse kriteeriumist. Ringkonnakohtu arvates on

maksuhaldur hinnanud vastutusotsuse p-s 5.2 ja vaideotsuse p-s 16 tõendite kogumit

õiguspäraselt ning teinud neist õige järelduse, et eluliselt on usutav, et XX teadis ja tahtis, et

ebaõige käibemaksudeklaratsiooni esitamisega jääb käibemaks tasumata.

13. VÕS § 104 lg 5 kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel,

täitmisel või lõpetamisel. Vaidlus puudub selles, et XX oli Seller OÜ ja OÜ Rema 1000

Viljandi vahelise ostu-müügitehingu toimumise ajal ainuke Seller OÜ juhatuse liige ning

tehing viidi läbi koos abikaasa YY-ga. Ringkonnakohus peab ebausutavaks kaebaja väidet, et

ta ei teadnud, et OÜ Rema 1000 Viljandi ja Seller OÜ vahel vormistatud tehingu näol oli

tegemist ettevõtte üleminekuga. Ettevõtte ülemineku puhul ei ole tegemist maksuõigusliku

ebaolulise nüansiga, mis kogenud ettevõtjal võib n-ö kahe silma vahele jääda, vaid

põhimõttelise maksuõigusliku kategooriaga, mille puhul on elementaarne, et äriühingu

juhatuse liige viib ennast kurssi kõigi tehingu üksikasjadega. Võttes arvesse, et tehingut

nõustas ka advokaat (YY 01.09.2011 seletus), on eluliselt usutav, et XX teadis, et tehingu

puhul on tegemist ettevõtte üleminekuga ning sellise tehingu pealt ei saa sisendkäibemaksu

deklareerida. Järelikult sai valeandmetega käibemaksudeklaratsiooni esitamine olla üksnes

teadlik ja tahtlik tegevus. Maksuhaldur on vastutusotsuse p-s 5.2 ja vaideotsuse p-s 16

viidanud eelnenud seisukohta kinnitavatele tõenditele ja asjaoludele nende kogumis.

Teadlikkust ettevõtte üleminekust kinnitab Seller OÜ ja OÜ Rema 1000 Viljandi vaheline

ostu-müügileping nr 1-11 (I kd tl 105-106), mille kohaselt võttis Seller OÜ üle OÜ Rema

1000 Viljandi kohustused ning XX ning Seller OÜ töötajate vahel sõlmitud töölepingud,

milles sätestatu (p 1.1) kohaselt jätkavad töötajad tööd Seller OÜ-s alates 01.04.2011. Nii XX

(20.09.2012 kirjalikud vastused, I kd tl 113p-114p) kui YY (01.09.2011 seletus) on

maksuhaldurile konkreetselt kirjeldanud OÜ-lt Rema 1000 Viljandi ettevõtte ülevõtmist ja

sellele suunatud tegevust, sh, et Seller OÜ asutatigi üksnes OÜ-lt Rema 1000 Viljandilt

ettevõtte (kauplus koos varaga, kauplusega seotud lepingud, kohustused ja personal)

ülevõtmiseks. Maksuhaldur on põhjendatult viidanud nii XX kui ka YY pikaajalisele

ettevõtluskogemusele, mis viitab sellele, neil pidid olema piisavad teadmised ja kogemused

äriühingute juhtimises, olgugi, et ettevõtte üleminekut ei olnud kumbki enne läbi viinud.

Kirjeldatud kontekstis, kus äriühingut juhtinud isikud omavad pikaajalist ettevõtluskogemust,

kasutavad tehingu vormistamisel advokaadi õigusabi ning annavad üksikasjalisi seletusi

3-15-1074

8(8)

tehingu eesmärkide kohta, ei saa pidada usutavaks kaebaja väidet ettevõtte ülemineku

regulatsiooni mittetundmise kohta. Seega saab asuda seisukohale, et äriühingu 2011. a aprilli

käibedeklaratsioonis ebaõige sisendkäibemaksu deklareerimine sai olla üksnes teadlik ja

tahtlik tegevus, mille eesmärgiks oli saada deklareeritud enammakstud käibemaks tagasi ning

saavutada seeläbi maksueelis. Isegi kui füüsiliselt ei olnud deklaratsiooni esitajaks kaebaja,

vaid äriühingu raamatupidaja, on valeandmetega deklaratsiooni esitamise eest vastutavaks

äriühingu juhatuse liige MKS § 8 lg 1 alusel. Kaebaja ei ole väitnud, et raamatupidaja tegutses

omavoliliselt õigusvastaselt, vaid kaebaja ei teadnud ettevõtte ülemineku maksuõiguslikku

regulatsiooni.

14. Eelnevast tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et kaebajale vastutusotsusega pandud

maksukohustus ei ole aegunud. XX apellatsioonkaebus jääb HKMS § 200 p 1 alusel

rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud

jäävad kaebaja enda kanda HKMS § 108 lg 1 alusel ning vastustaja menetluskulud vastustaja

kanda HKMS § 109 lg 1 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)