2-16-767/53 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Liis Arrak ja Margo Klaar

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

31. mai 2017, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-16-767

Tsiviilasi

ONU Express OÜ hagi SIA UniCredit Leasing (Eesti

filiaali kaudu) vastu liisingulepingute täitmisel ja

lõpetamisel saadu väljamõistmiseks ning SIA

UniCredit Leasing (Eesti filiaali kaudu) hagi ONU

Express OÜ, TP ja SR vastu liisingu- ja

käenduslepingutest tuleneva võla ja viivise nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 9. jaanuari 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

ONU Express OÜ, TP ja SR apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

89 077,37 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Apellant I (põhihagi hageja ja põhihagi kostja hagis

kostja): ONU Express OÜ (registrikood 12152666)

Apellant II (põhihagi kostja hagis kostja): TP (isikukood

XXXXXXXXXX)

Apellant III (põhihagi kostja hagis kostja): SR (isikukood

XXXXXXXXXXX)

Apellantide ühine lepinguline esindaja Margus Rebane

Vastustaja (põhihagi kostja ja enda esitatud hagis

hageja): SIA UniCredit Leasing (Läti Vabariigi

registrikood 40003423085, Eesti filiaali kaudu, filiaali

registrikood 11453650), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Klen Laus

Asja läbivaatamine

Avalikul kohtuistungil 12. mai 2017, millel osalesid

poolte lepingulised esindajad

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 9. jaanuari 2017 otsus tühistada osas, millega ONU Express

OÜ-lt, TP-lt ja SR-lt mõisteti solidaarselt välja 10 631,40 eurot ületav põhivõla

summa ja 7 188,87 eurot ületav viivis ning ONU Express OÜ-lt ja TP-lt mõisteti

lisaks solidaarselt välja 3 061,34 eurot ületav põhivõla summa ja 2 219,89 eurot

ületav viivis.

2. Tühistada sama otsus menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas.

2 (19)

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta SIA UniCredit Leasing (Eesti filiaali

kaudu) resolutsiooni punktis 1 märgitud summasid ületavas osas rahuldamata,

samuti muuta menetluskulude jaotust ja määrata need kindlaks vastavalt otsuse

resolutsiooni terviklikus sõnastuses tehtud otsustustele.

4. Sama otsuse resolutsiooni ülejäänud osa jätta muutmata, arvestades lisaks

käesoleva otsuse põhjendusi, kusjuures osas, millega maakohus jättis SIA

UniCredit Leasing (Eesti filiaali kaudu) hagi rahuldamata liisingulepingu

tüüptingimustes sätestatud tasunõude osas summas 5 094,94 eurot, on maakohtu

otsus jõustunud edasi kaebamata.

5. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

1. Jätta ONU Express OÜ (registrikood 12152666) hagi rahuldamata.

2. Rahuldada SIA UniCredit Leasing (Eesti filiaali kaudu, Läti Vabariigi registri-

kood 40003423085, filiaali registrikood 11453650) hagi ONU Express OÜ, TP

(isikukood XXXXXXXXXXX) ja SR (isikukood XXXXXXXXXXX) vastu

osaliselt.

3. Mõista ONU Express OÜ-lt, TP-lt ja SR-lt solidaarselt SIA UniCredit Leasing

(Eesti filiaali kaudu) kasuks välja põhivõlg 10 631,40 eurot ja 15. augusti 2016

seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 7 188,87 eurot.

4. Mõista ONU Express OÜ-lt ja TP-lt solidaarselt SIA UniCredit Leasing (Eesti

filiaali kaudu) kasuks lisaks välja põhivõlg 3 061,34 eurot ja 15. augusti 2016

seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 2 219,89 eurot.

5. Jätta SIA UniCredit Leasing (Eesti filiaali kaudu) hagi rahuldamata liisingu-

lepingu tüüptingimustes sätestatud tasunõude osas summas 5 094,94 eurot, üle-

jäänud põhinõude osas summas 1 966,81 eurot ja viivise summas 11 345,73 eurot.

6. Jaotada maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud järgmiselt:

6.1. ONU Express OÜ hagi menetlemisega seonduvad kulud jätta ONU Express

OÜ kanda;

6.2. SIA UniCredit Leasing (Eesti filiaali kaudu) hagi menetlemisega seonduvad

kulud jätta iga poole enda kanda.

7. Määrata maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud rahaliselt kindlaks järgmiselt:

7.1. rahuldada osaliselt SIA UniCredit Leasing (Eesti filiaali kaudu) taotlus

maakohtu menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ja määrata talle

hüvitatavate põhjendatud ja vajalike menetluskulude rahaliseks suuruseks

maakohtus 3 705 eurot;

7.2. rahuldada osaliselt SIA UniCredit Leasing (Eesti filiaali kaudu) taotlus

ringkonnakohtu menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ja

määrata talle hüvitatavate põhjendatud ja vajalike menetluskulude

rahaliseks suuruseks ringkonnakohtus 660,40 eurot;

7.3. mõista ONU Express OÜ-lt välja SIA UniCredit Leasing (Eesti filiaali

kaudu) kasuks menetluskulude hüvitis 4 365,40 eurot (punktide 7.1 ja 7.2

summa);

7.4. hüvitamisele kuuluvate menetluskulude summalt tuleb ONU Express OÜ-l

tasuda SIA-le UniCredit Leasing (Eesti filiaali kaudu) viivist võlaõigus-

seaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni;

3 (19)

7.5. rahuldada SIA-le UniCredit Leasing (Eesti filiaali kaudu) taotlus otsuse

täitmise korra kindlaksmääramiseks. Menetluskulude hüvitis tuleb tasuda

Advokaadibüroo TRINITI OÜ arveldusarvele EE781010220192873229

märkides selgitusse tsiviilasja numbri.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. ONU Express OÜ (edaspidi „liisinguvõtja“) esitas 18. jaanuaril 2016 Harju Maakohtule hagi

SIA UniCredit Leasing (Eesti filiaali kaudu, edaspidi „liisinguandja“) vastu 57 758,27 euro

nõudes (edaspidi „liisinguvõtja hagi“ või „põhihagi“).

Põhihagi alusena tõi liisinguvõtja esile järgmised asjaolud:

 liisinguandja ja liisinguvõtja (edaspidi koos „lepingupooled“) sõlmisid järgmised

kapitalirendi lepingud (edaspidi koos „liisingulepingud“ või „lepingud 1–7“):

o

23. oktoobril 2012 liisinguleping nr 20120468/00, mille ese oli sadulauto MAN

TGX 18.440, tehasetähisega WMA06XZZ0CW169111, registreerimismärk

014BHP (leping 1);

o

30. oktoobril 2012 liisinguleping nr 20120484/00, mille ese oli sadulauto MAN

TGX 18.440, tehasetähisega WMA06XZZ8CW169101, registreerimismärk

619MHR (leping 2);

o

30. novembril 2012 liisinguleping nr 20120555/00, mille ese oli sõiduauto

Toyota Land Cruiser 100, tehasetähisega JTEHC05JX04027531, registreerimis-

märk 111BHZ (leping 3);

o

24. jaanuaril 2013 liisinguleping nr 20130029/00, mille ese oli sadulauto MAN

TGX 18.440, tehasetähisega WMA06XZZ2CW164508, registreerimismärk

515BGX (leping 4);

o

24. jaanuaril 2013 liisinguleping nr20130030/00, mille ese oli sadulauto MAN

TGX 26.480, tehasetähisega WMA18XZZ1DW179548, registreerimismärk

581BJB (leping 5);

o

9.juulil 2013 liisinguleping nr 20130530/00, mille ese oli sadulauto MAN TGX

18.440, tehasetähisega WMA06XZZ3DM626233, registreerimismärk 867BJZ

(leping 6);

o

29. juulil 2013 liisinguleping nr 20130580/00, mille ese oli sadulauto MAN

TGX 18.440, tehasetähisega WMA06XZZ4DM621235, registreerimismärk

099BKD (leping 7);

4 (19)

 liisinguandja ütles liisingulepingud erakorraliselt üles alates 24. jaanuarist 2015.

Pärast lepingute ülesütlemist sai liisinguvõtja aru, et võlgnevuse likvideerimisel

lepingud uuendatakse ja tegi selleks liisinguandjale makseid summas 18 000 eurot;

 tegelikult lepinguid 1–7 ei uuendatud ega jätkatud;

 lepingute 1–7 esemete (edaspidi koos „sõidukid“) valduse tagastamisel teostati

hindamine. Vastavalt hindamisaktidele oli sel ajal sõidukite turuväärtus ilma

käibemaksuta kokku 312 500 eurot (sh 45 000 eurot lepingu 1 ese, 45 000 eurot

lepingu 2 ese, 13 500 eurot lepingu 3 ese, 46 000 eurot lepingu 4 ese, 59 000 eurot

lepingu 5 ese, 52 000 eurot lepingu 6 ese ja 52 000 eurot lepingu 7 ese);

 liisingulepingute tasumata osamaksete summa lepingute ülesütlemise järgselt

(arvestades ka täiendava 18 000 euro tasumist) on 305 690,08 eurot (koos

käibemaksuga ehk 254 741,73 eurot ilma käibemaksuta);

 tagastatud sõidukite turuväärtuse ja tasumata osamaksete vahe on 57 758,27 eurot

( = 312 500 – 254 741,73). Liisinguvõtja nõuab liisinguandjalt selle summa maksmist.

2. Liisinguandja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

 liisinguvõtja esitatud aktid on sõidukite üleandmise aktid ja neis märgiti tagastatavate

sõidukite turuhind üksnes eesmärgiga fikseerida eelduslik väärtus ja seeläbi aidata

liisinguandjal otsustada esmane müügihind. Aktid ei võimalda määratleda lõplikult

sõidukite väärtust;

 alles pärast liisinguesemete võõrandamist selgub, kui suures ulatuses katavad tagas-

tatud liisinguesemed lepingutest tulenevaid liisinguvõtja kohustusi liisinguandja ees;

 väär on liisinguvõtja seisukoht, et sõidukite tagastamisega on ta täitnud liisingu-

lepingutest tulenevad kohustused liisinguandja ees. Liisinglepingute ülesütlemisel on

liisinguvõtjal kohustus hüvitada liisinguandjale mh lepingute ülesütlemisega,

liisinguesemete tagasisaamisega, hoiustamisega ja võõrandamisega kaasnevad kulud.

3. Liisinguandja esitas 15. augustil 2016 hagi, milles palus liisinguvõtjalt ning käendajatelt TP

(käendaja I) ja SR (käendaja II) solidaarselt välja mõista põhivõlgnevuse 16 376,08 eurot ja

viivise 16 376,08 eurot ning lisaks liisinguvõtjalt ja käendajalt I solidaarselt põhivõlgnevuse

4 378,41 eurot ja viivise 4 378,41 eurot (edaspidi „liisinguandja hagi“ või „täiendav hagi“).

Kokku nõudis liisinguandja 41 508,98 euro maksmist, milles poole moodustas põhivõlg ja teise

poole samas summas viivis; käendaja II vastu oli sellest suunatud nõue summas 32 752,16 eurot.

Maakohus võttis liisinguandja hagi menetlusse eraldi tsiviilasjana (nr 2-16-12602) ja liitis selle

27. septembri 2016 määrusega samasse menetlusse käesolevas asjas lahendatava liisinguvõtja

hagiga. Sellest alates lahendas maakohus liisinguvõtja ja liisinguandja hagisid koos ühises

menetluses.

Täiendava hagi alusena tõi liisinguandja lisaks esile järgmised asjaolud:

 liisinguandja ja käendaja I sõlmisid käenduslepingud lepingutest 1–7 tulenevate

liisinguvõtja rahaliste kohustuste täitmise tagamiseks ning liisinguandja ja käendaja II

käenduslepingud lepingutest 2 ja 4–7 tulenevate kohustuste tagamiseks;

 liisinguvõtjal tekkis 2014. aasta lõpus võlgnevus ja liisinguandja ütles jaanuaris 2015

liisingulepingud üles. Liisinguvõtja oli huvitatud lepingute jätkamisest ja

liisinguandja väljastas liisinguvõtjale arved veel 2015. aasta jaanuari ja veebruari eest

kokku summas 16 961,96 eurot;

5 (19)

 liisinguvõtja tasus märtsis 2015 liisinguvõlgnevuste katteks 6 000 eurot ja

31. märtsi 2015 seisuga oli liisinguvõtja liisingumaksete võlgnevus kokku

22 808,62 eurot. Liisinguvõtja, käendaja I ega käendaja II võlga ei tasunud;

 liisinguandja tasus komisjonitasu 6 092,67 eurot, hoiutasu 630 eurot, tagastusteenuse

tasu 1 308,35 eurot ja kandis puhastuskulusid 440 eurot, mis tuleb lepingute 1–7

alusel hüvitada liisinguvõtjal, aga sama kohustuse täitmise eest vastutavad käendus-

lepingute alusel solidaarselt ka käendajad;

 liisingulepingute p 5.3 järgi võlgneb liisinguandja lisaks kokku lepitud hüvitise

summas 5 094,94 eurot, ka sellele laieneb käendajate vastutus;

 lepingute 1–7 alusel jäi edaspidi (st pärast 2015. aasta veebruarikuud) tasuda vara

väljaostumakseid summas 254 746,58 eurot, mis tuleb liisinguandjale hüvitada;

 sõidukite võõrandamisest laekus liisinguandjale kokku 270 366,67 eurot, mis tuleb

liisinguandja nõudest maha arvata;

 liisinguvõtja võlgneb liisinguandjale seega 20 754,49 eurot ( = 22 808,62 + 6 092,67

+ 630 + 1 308,35 + 440 + 5 094,94 + 254 746,58 – 270 366,67);

 vastavalt liisingulepingute p-le 5.5 kohaldub tähtaegselt tasumata summadele viivis

0,3% päevas. Võttes aluseks, et liisingumaksed muutusid kõik sissenõutavaks

28. veebruaril 2015 (viimaste, 2015. aasta veebruari eest esitatud liisinguarvete

maksetähtpäev), on liisinguvõtja olnud liisingumaksete tasumisega võlgnevuses kuni

täiendava hagi esitamiseni vähemalt 534 päeva. Lähtudes põhimõttest, et viivisenõue

ei tohi ületada põhivõlga, tuleb liisinguvõtjal tasuda põhivõlgnevuselt viivist samuti

20 754,49 eurot;

 käendaja I vastutab lepingutest 1–7 tulenevate rahaliste kohustuste täitmise eest

solidaarselt liisinguvõtjaga ning liisinguandjal on tema vastu nõue samas summas,

mis liisinguvõtja vastu, st põhinõue 20 754,49 eurot ja samas summas viivis;

 käendaja II vastutab lepingutest 2 ja 4–7 tulenevate rahaliste kohustuste täitmise eest

solidaarselt liisinguvõtjaga ning liisinguandjal on tema vastu nõue eeltoodud

lepingutest tulenevalt põhivõlgnevuse osas summas 16 376,08 eurot ja samas summas

viivis.

4. Liisinguvõtja, käendaja I ja käendaja II vaidlesid täiendavale hagile vastu ja jäid liisinguvõtja

varem esitatud seisukohtade juurde. Liisinguandjal ei saa olla nende vastu nõuet, kuna

tagastatud sõidukite turuväärtus ületas tasumata osamakseid.

MAAKOHTU OTSUS

5. Maakohus jättis 9. jaanuari 2017 otsusega (vaidlustatud otsus) liisinguvõtja hagi rahulda-

mata ja rahuldas liisinguandja hagi osaliselt.

Maakohus mõistis liisinguvõtjalt ja mõlemalt käendajalt solidaarselt liisinguandja kasuks välja

põhivõlgnevuse 12 228,76 eurot ja viivise 12 228,76 eurot ning täiendavalt liisinguvõtjalt ja

käendajalt I solidaarselt põhivõlgnevuse 3 430,79 eurot ja viivise 3 430,79 eurot.

Rahuldamata jäi liisinguandja nõue liisingulepingute p 5.3 alusel summas 5 094,94 eurot,

samuti selles summas viivise nõue.

Liisinguvõtja, käendaja I ja käendaja II menetluskulud jättis maakohus nende endi kanda.

Liisinguandja menetluskuludest jättis maakohus 75% liisinguvõtja kanda ja 25% liisinguandja

enda kanda. Kulud määrati kindlaks ka rahaliselt, mille tulemusel mõisteti liisinguandja kasuks

liisinguvõtjalt välja 1 454,35 eurot ning liisinguvõtjalt ja mõlemalt käendajalt solidaarselt veel

3 398,78 eurot, samuti nendelt summadelt viivis.

6 (19)

6. Maakohus tuvastas, et:

 liisinguandja ja liisinguvõtja vahel sõlmiti lepingud 1–7;

 lepingud 1–7 on alates 24. jaanuarist 2015 liisinguandja poolt üles öeldud;

 lepingutest 1–7 tulenev võlgnevus oli 13. jaanuari 2015 seisuga 23 846,66 eurot;

 liisinguvõtja tasus lepingutest tuleneva võlgnevuste katteks pärast liisingulepingute

ülesütlemist 18 000 eurot;

 liisinguandja korraldas liisinguesemete müügi, sõidukid võõrandati tema märgitud

hindadega, liisinguandja tasus liisinguesemete müügiga seoses talle esitatud arved;

 käendajatega I ja II on sõlmitud käenduslepingud;

 liisinguvõtja, käendaja I ega käendaja II ei ole liisinguandjale liisingulepingutest

tulenevat võlgnevust 18 000 eurot ületavas summas tasunud.

7. Maakohus tugines võlaõigusseaduse (VÕS) § 111 lg-le 3 ja § 195 lg-le 5 ning leidis, et

kehtivalt üles öeldud lepingust ei saa selle ülesütlemise järgselt pooltele tekkida lepingust

tulenevaid kohustusi. Seega ei olnud liisinguandja õigustatud esitama liisinguvõtjale arveid

liisinguesemete kasutamise eest perioodi osas peale lepingute ülesütlemist.

8. Maakohus viitas Riigikohtu 17. veebruari 2016 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-118-15 ja

märkis, et võlgnevuse arvestamisel tuleb lähtuda võlgnevuse suurusest lepingute ülesütlemise

seisuga ja pärast lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud tasumata osamaksete suurusest,

millest on maha arvatud liisinguvõtja tasutud 18 000 eurot.

Maakohus leidis, et tasumata osamaksete suurus oli 254 741,73 eurot (ilma käibemaksuta). Kui

sellele lisada tasumata arvete summa 23 846,66 eurot, kujuneb liisinguvõtja kohustuseks

24. jaanuari 2015 seisuga 278 588,39 eurot. Liisinguandja tugineb oma nõudes kohustuste

summale 277 555,20 eurot, mis on väiksem.

9. Maakohtu hinnangul on sõidukite üleandmisel koostatud aktid hindamisaktid ja neis toodud

hind on sõidukite turuhind nende üleandmise ajal, kuid liisinguvõtja nõude lahendamisel on

oluline sõidukite müügihind, st kokku ilma käibemaksuta summa 270 366,67 eurot.

Maakohus leidis, et liisinguandja on teinud endast oleneva, et saavutada parim müügihind ja

sõidukite lõplik müügihind on müügiprotsessi arvestades mõistlik. Hinna langetused teostati

enamasti mõistliku aja möödudes (vähemalt kuu pikkuse vahega). Kauem sama hinnaga

müümine ei saa olla kummagi lepingupoole huvides. Ühest küljest sõiduki turuväärtus aja

möödudes langeb ja teisest küljest on poolte huvides kulude osas lõplikule lahendusele

jõudmine. Samuti ei ole hinda langetatud ebamõistlikult suures ulatuses (langetused olid

vahemikus 900 – 2000 eurot). Sõidukite võõrandamisel saadud müügihind vastab ka teiste

samaväärsete sõidukite müügihindadele. Lisaks oli liisinguvõtjale teada, milliste hindadega

sõidukeid müüakse ja tal oli võimalus leida sõidukitele ostjaid.

Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus liisinguvõtja nõude liisinguandja vastu rahuldamata, sest

kohustuste summa 277 555,20 eurot osutus suuremaks müügist saadud 270 366,67 eurost.

10. Liisinguandja hagi lahendamisel märkis maakohus, tuginedes VÕS § 367 lg-le 4 ja

liisinguandja liisingulepingute tüüptingimuste (edaspidi „lepingute tüüptingimused“) p-le 5.10,

et liisinguandja nõue komisjonitasu 6 092,67 euro, hoiutasu 630 euro, tagastusteenuse eest

tasutud kulude 1 308,35 euro ja sõidukite puhastuse kulude 440 euro osas on põhjendatud.

Põhjendatud on komisjonitasu maksmine sõidukite müügiga tegelevale isikule, kuna

liisinguandjalt ei saa oodata, et ta tegeleks ise sõidukite müügiga. Samuti ei ole mõistlik eeldada,

et liisinguandja peaks jätma komisjonitasu kulud enda kanda. Põhjendatud on ka nõuda

liisinguvõtjalt sõidukite hoidmise, puhastuse ja tagastamisega seotud kulusid. Liisinguandjal ei

7 (19)

pea endal olema võimalusi vara hoidmiseks ega tagasisaamiseks, mistõttu on põhjendatud

kasutada liisinguvara tagastamisel ja hoidmisel kolmanda isiku teenuseid. Lisaks on

põhjendatud tagastatud liisinguesemete puhastus enne nende müümisele asumist, sest nii saab

suurendada võimalust vara kiiremini ja parema hinnaga võõrandada. Sõiduki puhastamine enne

selle müümist on müügiprotsessi üks osa.

Tagastusteenuse kulu põhjendatuse kohta märkis kohus, et lepingute tüüptingimuste p 5.7.1

kohaselt oli liisinguandjal õigus pöörduda kolmanda isiku poole liisingueseme valduse

tagasisaamiseks, kui liisinguvõtja ei täida nõuetekohaselt liisingueseme üleandmise kohustust.

Maakohus leidis, et tegemist ei ole teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustava

tüüptingimusega ning see tingimus ei riku lepingupoolte õiguste ja kohustuste tasakaalu.

Liisinguandjal ei pea endal olema võimalused vara tagasisaamiseks, mistõttu on põhjendatud

kasutada liisinguvara tagastamisel kolmanda isiku teenuseid. Samuti on põhjendatud jätta

tagastamisteenusega kaasnevad kulud liisinguvõtja kanda. Asjaolu, et liisinguvõtja tõi sõidukid

ise vajalikku kohta platsile, ei tähenda, et liisinguandja lepingupartner poleks nende

tagastamiseks mingeid toiminguid teinud ega saaks seetõttu üldse tasu nõuda.

Maakohus jättis rahuldamata liisinguandja tasunõude 5 094,94 euro ulatuses lepingute

tüüptingimuste p 5.3 alusel, kuna tegemist on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustava

tüüptingimusega, mis võimaldab liisinguandjal liisinguvõtjalt lisaks tüüptingimuste p-s 5.10

toodud kulude hüvitamise nõudele nõuda liisingueseme valduse saamisega tekkinud kulu topelt.

Eelneva põhjal on liisinguandjal nõue summas 15 659,55 eurot (= 277 555,20+ 6 092,67 + 630

+ 1 308,35 + 440 – 270 366,67).

11. Käendajate I ja II vastutus tuleneb käenduslepingutest, mille kohaselt tagab käendaja I

solidaarselt liisinguvõtjaga lepingutest 1–7 tulenevate rahaliste kohustuste täitmist ning

käendaja II solidaarselt liisinguvõtjaga lepingutest 2 ja 4–7 tulenevate kohustuste täitmist.

Jagades eelnevas märgitud summa lepingute lõikes kujuneb käendaja II vastutusega hõlmatud

summaks 12 228,76 eurot. Käendaja I vastutab kogu summa ulatuses, st 3 430,79 euro võrra

suuremas summas ( = 15 659,55 – 12 228,76).

12. Vastavalt liisingulepingute p-dele 5.5 leppisid lepingupooled kokku viivise määras 0,3%

päevas. Liisinguvõtja ega käendajad ei tuginenud sellele, et tegemist oleks ebamõistlikult suure

viivise määraga. Pooled võivad lepingus kokku leppida seaduses sätestatud määrast kõrgema

viivise määra.

Liisinguandja on põhjendatult alustanud viivise arvestamist 28. veebruarist 2015 ainult enne

liisingulepingute ülesütlemist sissenõutavaks muutunud võlgnevuse osas. Sellest kuupäevast

alates saab viivist arvestada põhinõudelt 23 846,66 eurot, st summalt, mis seisneb liisinguvõtja

võlgnevuses tasumata arvetest enne liisingulepingute ülesütlemist. Sellelt summalt arvestatud

viivis kuni täiendava hagi esitamiseni ületab rahuldatud põhinõudeid. Lähtudes liisinguandja

taotlusest tuleb seega välja mõista viivist nii liisinguvõtjalt kui ka käendajatelt samas summas

nagu märgitud eespool p-s 11 põhinõuete kohta.

POOLTE SEISUKOHAD

13. Liisinguvõtja, käendaja I ja käendaja II (edaspidi koos ka „apellandid“) esitasid maakohtu

otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad vaidlustatud otsuse tühistada osas, millega

liisinguandja hagi rahuldati ja liisinguvõtja hagi jäeti rahuldamata. Nad paluvad uue otsusega

täiendav hagi jätta tervikuna rahuldamata ja liisinguvõtja palub põhihagi rahuldada, st mõista

välja liisinguandjalt liisinguvõtja kasuks välja 57 758,27 eurot. Menetluskulud paluvad

apellandid panna liisinguandja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

8 (19)

13.1. Esiteks ei arvestanud maakohus sellega, et lepingute ülesütlemise järgselt tasus

liisinguvõtja liisingmakseid 18 000 euro ulatuses. Osamaksed jäid tasumata summas

5 846,66 eurot. Seega on maakohtu arvestatud põhinõue ja ka viivise arvestus väär.

Liisinguandjal ei olnud õigust esitada arveid pärast lepingute ülesütlemist. Sellele vaatamata

mõistis maakohus välja kogu liisinguandja soovitud debitoorse võla jäägi, lahutades sellest

üksnes lepingute tüüptingimuste p 5.3 alusel esitatud lubamatu tasunõude 5 094,94 eurot.

Seega on kohus küll tuvastanud lepingute lõppemise aja ja märkinud, et sellest edasi ei ole

õigust arveid esitada, kuid samas mõistnud hilisemate arvete alusel summad liisinguvõtjalt välja.

13.2. Teiseks lähtus maakohus sõidukite turuväärtuse ebaõigest suurusest.

Maakohus tuvastas, et sõidukite tagastamisel koostatud aktid on hindamisaktid, millega määrati

sõidukite turuhind nende tagastamise hetkel. Sellega apellandid nõustuvad. Maakohus tegi aga

väära järelduse, et tegelikult tuleb lähtuda müügihinnast. Õige oleks olnud lähtuda aktides

märgitud väärtusest. Sel alusel saanuks põhihagi rahuldada ja jätta täiendava hagi rahuldamata.

Lisaks ei võtnud maakohus arvesse Riigikohtu praktikat, et erinevus väärtuse ja müügihinna

vahel võib olla ülimalt 10%. Kui ka lähtuda sellest, et sõidukid müüdi aktides märgitud

hindadest odavamalt, siis pidanuks arvesse võtma tulemit vähemalt 281 250 eurot ( = 90% ×

312 500). Ka see summa ületab liisinguandja võimaliku nõude liisinguvõtja vastu.

Pealegi ei ole mõistlik ja heade kommetega kooskõlas olukord, kus sõidukite tagastamise ajal

on teada, et nende turuväärtus ületab oluliselt võimaliku liisingulepingutest veel tulenevate

kohustuste jäägi, kuid sellele vaatamata ei nõustu liisinguandja vastavat tasaarvestust tegema

(arvestades isegi võimalikku 10% nõuet) ning tekitab kulusid, millega teadlikult ja tahtlikult

vähendab liisinguvõtja võimalikku nõuet liisinguandja vastu, sh arvestab selle aja eest viivist.

Liisinguandja langetas sõidukite müügihinda ebamõistlikult kiiresti ja suures ulatuses,

müügiprotsess ei olnud mõistlik ja läbipaistev. Seitsmest sõidukist viie puhul on

hinnalangetused esmasest müügihinnast olnud vahemikus 20–30%, mis ei ole mõistlik ja

põhjendatud ega mahu Riigikohtu poolt erinevates lahendites märgitud 10% piiridesse.

Tegemist ei olnud kiiresti rikneva kaubaga või tarbesõidukitega, mille hind ajas kiirelt langeb.

Maakohus hindas hinnalangetusi liiga üldsõnaliselt ja tuvastas ka ebaõigesti hinnalanguste

vahemiku (900 – 2 000 eurot). Tegelikult langetati lepingu 7 eseme hinda viiel korral summas

2 000 eurot või enam.

Tõendamata on liisinguandja väited, et sõidukeid prooviti müüa ka rahvusvahelistes portaalides

ja käendajaid teavitati müügiprotsessist.

Maakohus jättis analüüsimata apellantide väited ja tõendid selle kohta, et võrreldavaid

sõidukeid pakuti müügiks kallimata hindadega.

13.3. Kolmandaks ületas maakohus nõude piire ja tegi otsuse nõude osas, mida pole esitatud.

Liisinguandja esitas hagi täitmisnõudes, st nõudis debitoorse võla tasumist. Kahju hüvitamise

nõuet ta ei esitanud. Seega ei saanud maakohus summa kindlaksmääramisel arvestada mistahes

liisinguandja kantud kuludega.

Lisaks on sõidukite tagastusega seotud kulud põhjendamatud, kuna liisinguvõtja tagastas

sõidukid ise. Mistahes teenuseid sõidukite tagastamisega liisinguandjale ei osutatud.

13.4. Neljandaks on maakohus valesti välja mõistnud viivise, kuna liisinguandjal ei saa olla

viivise nõuet ja ka viivise määr on liiga suur. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on liisingulepingute

p-d 5.5 tühised, sest neis kokku lepitud viivisemäär ületab seadusjärgset viivisemäära üle 13

korra. Nii kõrge viivisemäär on käendajaid ebamõistlikult kahjustav. Ebaproportsionaalselt

suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse

nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses.

14. Liisinguandja (vastustaja apellatsioonimenetluses) vaidleb kaebusele vastu.

9 (19)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada liisinguandja nõuete rahuldamise ulatuse,

menetluskulude jaotuse ja nende kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus saab teha

tühistatud osas ise uue otsuse. Kaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust liisinguvõtja

nõude rahuldamata jätmise osas. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud liisinguandja hagi osaliselt rahuldamata jätmise osas, st

selles osas on otsus TsMS § 456 lg 4 alusel edasi kaebamata jõustunud.

16. Vastavalt TsMS § 652 lg 1 p-le 1 võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbi-

vaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd,

kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist vajalikuks. Käesoleval juhul tuvastas maakohus õigesti lepingute (sh nii liisingu-

kui ka käenduslepingute) sõlmimise, sõidukite tagastamise ja võõrandamise ning liisinguvõtja

maksetega seonduvad asjaolud. Neid ei ole apellatsioonimenetluses ka vaidlustatud ja neist

saab ringkonnakohus asja lahendamisel lähtuda.

Samuti ei ole kaebuses väiteid, mis käsitlevad käendajate vastutust või selle ulatust, v.a. neljas

väide viivise kohta. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et mõlemad käendajad vastutavad

käenduslepingute ja VÕS § 142 lg 1 alusel liisinguandja ees solidaarselt nende liisinguvõtja

rahaliste kohustuste täitmise eest, mis tulenevad lepingutest 2 ja 4–7 (edaspidi ka „käendaja II

vastutustega hõlmatud lepingud“) ning lisaks vastutab käendaja I samuti solidaarselt

liisinguvõtjaga ülejäänud lepingutest 1 ja 3 tulenevate rahaliste kohustuste täitmiste eest.

Apellatsioonimenetluses on vaidluse all järgmised küsimused:

 liisingulepingute ülesütlemise aeg (järgnevas p 17);

 milline oli liisinguvõtja rahaline kohustus tulenevalt liisinguandja esitatud arvetest

(debitoorne võlg) ja millise krediidikulu pidi ta hüvitama veel mitte sissenõutavaks

muutunud osamaksete summana, samuti millise kohustuse katteks tasus liisinguvõtja

2015. aasta jaanuarist märtsini summa 18 000 eurot (p 18);

 kas põhjendatud on liisinguandja kulude hüvitamise nõue 8 471,02 eurot (p 19);

 kas liisinguandja ja liisinguvõtja vahelistes rahalistes suhetes tuleb lähtuda sõidukite

väärtusest vastavalt nende üleandmisel koostatud aktidele või tegelikust müügi-

hinnast (p 21);

 millises määras viivist peavad tasuma käendajad (p 25).

17. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et lepingud 1–7 lõppesid liisinguandja poolse

ülesütlemisega lepingute tüüptingimuste (I kd tl 71–74) p 5.5 alusel 24. jaanuaril 2015. Seda

järeldust ei ole apellandid vaidlustanud, aga kaebusele vastates leidis vastustaja, et lepingute

lõppemise ajaks oleks tulnud tuvastada 31. märts 2015. Maakohtu põhjendustega nõustumise

tõttu ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 järgi neid kordama.

18. Maakohtu otsuse vaidlustatud osa kontrollimiseks peab ringkonnakohus vajalikuks osaliselt

uuesti tuvastada lepingutest 1–7 tulenevate liisinguandja nõuete summad.

18.1. Pooled avaldasid ringkonnakohtule, et 24. jaanuari 2015 seisuga oli lepingute 1–7 järgne

vara väljaostumaksete jääk, st lepingute alusel tasumisele kuuluv summa, mis ei olnud veel

sissenõutavaks muutunud, kokku 269 741,73 eurot, millest käendaja II vastutusega hõlmatud

osasumma oli 219 316,54 eurot. Nende asjaolude üle ei ole pooltel vaidlust ja ringkonnakohus

saab TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 järgi neist lähtuda, kui asub kontrollima liisinguandja nõuet

lepingute tüüptingimuste p 5.12.1 ja VÕS § 367 lg-te 1–3 alusel.

10 (19)

18.2. Sama kuupäeva seisuga oli liisinguandja väljastanud liisinguvõtjale selleks ajaks veel

tasumata arveid summas 23 846,66 eurot, mis samuti ei ole vaidlusalune.

18.3. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et liisinguvõtja tasumised 2015. aasta jaanuarist

märtsini (kokku summas 18 000 eurot, I kd tl 41) tuleks lugeda vara väljaostumaksete jäägi

katteks, selles osas on kaebuse esimene väide edukas.

VÕS § 88 lg 1 sätestab, et kui võlgnik peab võlausaldajale üle andma raha või liigitunnustega

esemeid või osutama samaliigilisi teenuseid mitme erineva kohustuse täitmiseks ja üleantud

rahast, esemetest või osutatud teenustest ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks, võib võlgnik

määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha või esemed üle antud või teenus osutatud.

Maksekorraldustele märgitud selgitusega „vastavalt arvetele“ on liisinguvõtja piisava selgusega

avaldanud, et maksed tehti juba väljastatud arvete katteks. Selline tasumisviis ei ole vastuolus

VÕS § 88 lg-ga 2 ega 3. Järelikult on lepingute 1–7 alusel väljastatud arvete tasumata jääk ehk

nn debitoorne võlg 5 846,66 eurot ( = 23 846,66 – 18 000). Selle summa tasumist saab

liisinguandja nõuda VÕS § 108 lg 1 ja lepingute tüüptingimuste p 3.1 alusel.

18.4. Pooled ei vaidle ka selle üle, et liisinguvõtja ei määranud 18 000 euro tasumisel, millisest

lepingust tulenevat kohustust ta täpselt täidab. Siiski on vaidluse lahendamiseks vaja täpsustada,

kuidas jaotub debitoorse võla jääk lepingute vahel ja osaliselt ka seda, millises suhtes jagunevad

tasumised lepingute 1 ja 3 ning lepingute 2 ja 4–7 vahel.

Liisinguandja jagas debitoorse võla summa lepingute lõikes viisil, nagu nähtub liisinguandja

17. märtsi 2016 hagivastuse lisana nr 3 ja 15. augusti 2016 hagiavalduse lisana nr 16 esitatud

tabelitest (arvestades lisaks sellega, et tabelite koostamisel lähtus liisinguandja juba ka 2. ja

16. veebruaril 2015 väljastatud arvetest, mille summad maakohus õigesti tuvastas vaidlustatud

otsuse p-s 38). Lisaks nähtub liisinguandja koostatud arvete koondist 15. detsembri 2014

seisuga (II kd tl 61), et kirjeldatud viisil on peamiselt loetud tasutuks varem sissenõutavaks

muutunud kohustused. Liisinguandja ega käendajad ei ole summa sel viisil jagamisele

vastuväiteid esitanud, mistõttu saab ringkonnakohus VÕS § 88 lg 4 mõtet järgides lugeda

tasumise tulemusena veel jäänud võla jaotunuks liisinguandja määratud viisil (lahutades nn

uuest jäägist vahepealsete arvete summad):

Leping

Uus jääk 2.2.15 arved 16.2.15 arved

Varasem jääk

3 777,52

1 424,45

1 138,92

1 214,15

3 046,07

1 376,96

1 109,93

559,18

850,64

477,80

372,84

0,00

2 280,71

1 264,98

1 015,73

0,00

4 245,07

1 590,26

1 306,38

1 348,43

4 419,00

1 664,70

1 354,18

1 400,12

4 189,61

1 575,12

1 289,71

1 324,78

KOKKU

22 808,62

9 374,27

7 587,69

5 846,66

sh lep 2 ja 4–7

18 180,46

7 472,02

6 075,93

4 632,51

18.5. Kõik pooled nõustusid ringkonnakohtu istungil sellega, et 18 000 euro laekumine tuleb

vajadusel jagada lepingute vahel proportsionaalselt. Ringkonnakohus võtab jagamisel aluseks

eeltoodud tabelis ühe kuu arve järgi kujuneva jaotuse, mis protsendi täpsusega on mõlema

kajastatud kuu lõikes sama. Käendaja II vastutusega hõlmatud lepingute osakaal on selle järgi

80% ( ≈ (7 472,02 + 6 075,93) : 9 374,27 + 7 587,69) ). Ülejäänud ehk lepingute 1 ja 3 osakaal

on seega 20% ( = 100% – 80%).

Saadud protsendijaotust on vaja kasutada viivise arvestuses (vt järgnevas p 25.2).

11 (19)

19. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tulenevalt lepingute 1–7 ülesütlemisest ja sellega

seotud toimingutest tekkisid liisinguandjal täiendavad rahalised nõuded liisinguvõtja vastu

summas 8 471,02 eurot, mille tasumist liisinguandja saab nõuda VÕS § 367 lg 4 ja lepingute

tüüptingimuste p 5.10 alusel.

Sellest summast moodustasid lepingute 2 ja 4–7 ehk käendaja II vastutusega hõlmatud

lepingute esemetega seonduvad nõuded osasumma 6 482,35 eurot ( =1 240 + 191,67 + 820 +

191,67 + 120 + 1 197 + 191,67 + 125 + 630,00 + 191,67 + 120 + 1 197 + 191,67 + 75).

Vastuseks kaebuse kolmandale väitele märgib ringkonnakohus järgmist.

Maakohus ei ületanud nõude piire, kui võttis liisinguandja hagi osaliselt rahuldamisel arvesse

kõiki menetluses esile toodud asjaolusid ja lahendas ka nõuded, mille õiguslik alus tuleneb VÕS

§-st 367. Apellandid tõlgendavad liisinguandja hagi põhjendamatult kitsalt. Liisinguandja tõi

esile nii debitoorse võlgnevuse kui ka krediidikulu ja lisakulud. Täiendavas hagis viitas ta selle

lisale nr 16, mis kajastas selgelt nõude kujunemist ja milles olid ka esile toodud kõigi

vaidlustatud otsusega lahendatud nõude komponendid. Ka liisinguandja muudest menetlus-

dokumentidest on arusaadav tahe nõuda liisinguvõtjalt ja käendajatelt summat, mis on leitud

kogunõudest (sh debitoorse võlgnevuse, krediidikulu ja kulude hüvitamise nõudest) sõidukite

väärtuse (müügihinna) lahutamise tulemusena. Nõude õiguslik kvalifitseerimine ei sõltu poole

enda viidetest normidele. Maakohus eristas ka piisavalt ja õigesti liisinguandja nõude osi.

Põhjendamatu on apellantide seisukoht, et tagastusteenuse kulu (1 308,35 eurot) ei olnud

vajalik või põhjendatud. Vaidlustamata asjaoludel viibis sõidukite tagastamine lepingute üles-

ütlemisest (24. jaanuar 2015) kuni 7. juulini 2015, kusjuures esimese sõiduki tagastas liisingu-

võtja alles 22. mail 2015, st ligi neli kuud pärast lepingute lõppemist. Liisinguvõtja küll

põhjendas tagastamise viibimist sõidukite olekuga välisriigis, aga kõige viimasena tagastatud

sõiduk oli sõiduauto, mille nii pikalt välisriigis viibimist ei ole liisinguvõtja põhjendanud ega

oma majandustegevusega ka mõistlikult sidunud. Sellises olukorras oli liisinguandja õigustatud

astuma samme sõidukite valduse saamiseks ja vastav kulu on liisingulepingu ülesütlemisest

tingitud lisakulu, mis tuleb liisinguvõtjal hüvitada VÕS § 367 lg 4 ning lepingute tüüptingimuse

p-e 5.7.1 ja 5.10 alusel. Kõnealuse kulu summa ei ole ebamõistlik ja liisinguandja on kulu

kandmise tõendanud.

20. Eelneva põhjal oli liisinguandjal lepingute 1–7 järgi võimalik nõuda liisinguvõtjalt:

 VÕS § 108 lg 1 ja lepingute tüüptingimuse p 3.1 alusel enne 24. jaanuarit 2015

sissenõutavaks muutunud summas 5 846,66 euro tasumist, millest käendaja II

vastutusega on hõlmatud 4 632,51 eurot;

 VÕS § 367 lg 1 ja lepingute tüüptingimuse p 5.12 alusel nn krediidikuluna vara

väljaostumaksete tasumist VÕS § 367 lg 2 põhimõtte järgi arvutatud summas

269 741,73 eurot, millest käendaja II vastutusega on hõlmatud 219 316,54 eurot;

 VÕS § 367 lg 4 ja lepingute tüüptingimuse p 5.10 alusel lisakulude hüvitamist

summas 8 471,02 eurot, millest käendaja II vastutusega on hõlmatud 6 482,35 eurot.

Liisinguvõtja saab omakorda VÕS § 367 lg 3 alusel taotleda, et liisinguandja kahju hüvitamise

nõudest (eelmise lõigu teine ja kolmas taane) arvataks maha tagastatud sõidukite väärtus.

Lepingute tüüptingimuste p 5.12 järgi saab liisinguvõtja laiendada sama mahaarvamist

vajadusel ka debitoorse võla nõudele (eelmise lõigu esimene taane).

Seadusest ei tulene otseselt alust liisinguvõtja vastassuunalisele nõudele olukorras, kus

tagastatud liisinguesemete väärtus ületab liisinguvõtja kohustuste summa. Käesoleval juhul on

pooled lepingute tüüptingimuste p-s 5.12 kokku leppinud, et esemete müügist saadava summa

ja liisinguandja nõuete positiivse vahe korral kannab liisinguandja selle üle liisinguvõtjale.

Seega on liisinguvõtja nõude õiguslik alus VÕS § 108 lg 1 koosmõjus eelviidatud tingimusega.

12 (19)

21. Vaidluse lahendamise keskse küsimusena tuleb uurida, millises summas saab liisinguandja

nõuetest arvata maha sõidukite väärtuse või nende müügist tegelikult saadud rahasumma.

Apellandid paluvad lähtuda sõidukite üleandmisel koostatud aktide summast 312 500 eurot ja

vastustaja arvates on õige maakohtu lahendis aluseks võetud tegelike müügihindade summa

270 366,67 eurot. Pooled on üksmeelsed selles, et igal juhul tuleb lähtuda ilma käibemaksuta

summadest.

21.1. Maakohus hindas, et sõidukite kohta koostatud aktid on hindamisaktid, mis kajastavad

turuhinda sõidukite liisinguandjale tagastamise ajal (vaidlustatud otsuse p 49). Seejärel sedastas

maakohus, et lepingute tüüptingimuste p 5.9.4.3 on tühine kui teist poolt ebamõistlikult

kahjustav (vaidlustatud otsuse p 54). Siiski leidis maakohus kokkuvõttes, et poolte nõuete

lahendamisel tuleb hinnata, kas müügihind erines oluliselt aktides määratletud turuhinnast.

Kuna olulist erinevust ei olnud ja liisinguandja alandas hinda kohaselt, siis lahendas maakohus

poolte nõuded lähtudes sellest, et sõidukite väärtus on tegelike müügihindade summa

270 366,67 euro (vaidlustatud otsuse p-d 55–68, 71).

21.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et lepingute tüüptingimuste p 5.9.4.3 on tühine,

aga muudab selles osas otsuse põhjendusi.

21.3. Lepingute tüüptingimuste p 5.9.4.3 järgi loetakse liisingulepingute esemete valduse

tagastamise aegseks väärtuseks nende võõrandamisest saadud rahasumma (ilma käibemaksuta).

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 esimene lause sätestab, et eseme väärtuseks

loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Lepingute

tüüptingimuste p 5.9.4.3 kokkulepe on osa tehingust, millega liisinguandja ja liisinguvõtja

leppisid kokku teisiti, st vaidlusaluse tingimuse sisu oli leppida kokku sõidukite väärtuse

määramise viisis, aga mitte kalduda kõrvale VÕS § 367 lg 3 reeglist.

21.4. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu,

sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist

lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste

ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku

kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest

või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja

kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse

tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga.

21.5. Riigikohus on leidnud, et poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) on

lubatud liisingueseme tagastamisaegse väärtuse asemel lähtuda liisingueseme müügihinnast,

kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast

olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja

kiireim tulemus (vt nt 29. aprilli 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 18). Lubatav oleks

Riigikohtu praktika järgi tüüptingimus, millega seotakse ülesütlemise tagajärjed liisingueseme

väärtuse asemel selle võõrandamisest saadava tulemiga, kui tüüptingimuse järgi on tagatud

liisinguvõtja teavitamine müügiprotsessist ja tal võimaldatakse otsida ostjaid, kes maksaksid

kõrgemat hinda, või mõjutada muul moel müügihinna kujunemist. Lisaks tuleb sellise

tüüptingimusega jätta liisinguvõtjale võimalus tõendada, et liisingueseme tegelik väärtus

tagastamise ajal oli müügihinnast kõrgem, kui erinevus on vähemalt 10% (Riigikohtu

6. veebruari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 18).

21.6. Ringkonnakohus leiab, et samadest kriteeriumitest tuleb lähtuda ka käesoleval juhul

hinnatava tüüptingimuse puhul. Seega on asjakohane kontrollida, kas lepingute tüüptingimuste

p 5.9.4.3 näeb ette liisingulepingu eseme väärtuse määramise viisil, mis tagab liisinguvõtjale

kohase osaluse müügiprotsessis ja annab talle võimalus tõendada, et liisingueseme tegelik

väärtus tagastamise ajal oli müügihinnast kõrgem, kui erinevus on vähemalt 10%. Need

tingimused peaksid olema mõlemad täidetud. Kuna lepingute tüüptingimuste p 5.9.4.3 ega

13 (19)

samad tüüptingimused ka muus osas ei näe liisinguvõtjale otsesõnu ette võimalust tõendada

tegelikku väärtust olukorras, kus erinevus on vähemalt 10%, siis tuleb lugeda kõnealune

tingimus liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustavaks. Siinjuures ei saa lähtuda sellest, milline oli

tegelik müügihind või kuidas see kujunes, sest VÕS § 42 lg 1 viimase lause järgi tuleb

tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnata lepingu sõlmimise aja seisuga.

21.7. Järelikult ei saa kohaldada sõidukite väärtuse määramisel tüüptingimuste p 5.9.4.3, vaid

lähtuda tuleb TsÜS § 65 esimese lause üldreeglist, st lugeda väärtuseks sõidukite harilik väärtus.

22. Järgmiseks tulebki hinnata, milline oli sõidukite harilik väärtus nende liisinguandjale

tagastamise aja seisuga. TsÜS § 65 teise lause kohaselt on eseme harilik väärtus selle kohalik

keskmine müügihind (turuhind). Ringkonnakohus nõustub maakohtu sedastusega, et sõidukite

tagastamisel koostatud aktid (I kd tl 42–48) on hindamisaktid, aga ei nõustu järeldusega, et need

kajastavad turuhinda. Samas on maakohus kokkuvõttes õigesti asunud seisukohale, et poolte

nõuete lahendamisel tuleb käesoleval juhul lähtuda tegelikust müügihinnast. Ringkonnakohtu

põhjendused on järgmised.

22.1. Ringkonnakohus ei nõustu apellantidega, et turuhinna saab tuvastada ainult aktide põhjal.

Ekslik on ka maakohtu järeldus, et kui need on hindamisaktid, siis kajastavad need kindlasti

turuhinda. Vastavalt TsMS § 232 lg-le 2 ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud

jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Liisinguandja ja liisinguvõtja ei leppinud kokku,

et sõidukite hindamisaktid määravad nende turuhinna. Lepingute tüüptingimuste p 5.9.3 järgi

teostati hindamine eesmärgiga määrata müügihind. Samas p 5.9.4 kohaselt oli sellise hindamise

eesmärk määrata täpsemalt alghind, millega lepingu eseme müügi alustatakse. Punktide 5.9.4.1

ja 5.9.4.2 mõttest on samuti arusaadav lepingupoolte ühine tahe käsitleda aktides märgitud

hinda üksnes alghinnana. Tüüptingimuste p-d 5.9.4, 5.9.4.1 ega 5.9.4.2 ei ole tühised, sh ei ole

need ebamõistlikult kahjustavaid, vaid pigem järgivad eespool p-s 21.5 kirjeldatud eesmärki

tagada liisinguvõtjale kohane osalus müügiprotsessis.

22.2. Olukorras, kus poolte dokumentaalsed tõendid erinevad teineteisest oluliselt, peab kohus

tuginema kas ühe või teise poole esitatud tõendile ja põhjendama, miks tuleb eseme väärtuse

määramisel võtta aluseks just see tõend ning miks ei saa arvestada teistel dokumentaalsetel

tõenditel märgitud väärtusi (Riigikohtu 3. oktoobri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-07, p 14

kuues lõik). Käesoleval juhul tähendab see, et kohus võrdleb ja hindab ühelt poolt sõidukite

üleandmisel vormistatud akte ja teiselt poolt sõidukite müüki kajastavaid dokumente.

Maakohus on vastavaid tõendeid sisuliselt õigesti hinnates põhjendanud, et vaidluse lähen-

damisel on õige lähtuda tegelikust müügihinnast, st sõidukite väärtus tuleb tuvastada nende

tegelikku müüki kajastavate dokumentide põhjal. Ringkonnakohus nõustub nende põhjen-

dustega ega korda neid, aga märgib täiendavalt, et kui ese müüakse normaalsetes

turutingimustes, siis saab eeldada, et selle tegelik müügihind on ühtlasi kohalik keskmine

müügihind ehk turuhind TsÜS § 65 teise lause tähenduses. Liisinguandja võõrandas sõidukid

normaalsetes turutingimustes pikema aja vältel. Sõidukeid pakuti pidevalt müügiks ja hinda

alandati alati pärast seda, kui eelmise hinnaga prooviti sõidukit vähemalt teatavat aega müüa.

22.3. Kaebuse teisele väitele vastab ringkonnakohus järgmiselt. Tulenevalt kaebuse sisust ja

apellantide etteheidetest tuleb käsitleda lepingute 1, 2, 4, 6 ja 7 esemete müüki, sest ülejäänud

lepingute 3 ja 5 esemed müüdi kiiresti ning aktides märgitust kõrgema hinnaga.

Liisinguandja ei langetanud sõidukite müügihinda ebamõistlikult kiiresti ega põhjendamatult

suures ulatuses. Maakohus tuvastas õigesti siinkohal uuritavate sõidukite müügiajad vahemikus

28. detsembrist 2015 – 22. märtsini 2016. Ringkonnakohus nõustus eespool p-s 17 maakohtu

ja ühtlasi apellantidega, et liisingulepingud lõppesid 24. jaanuaril 2015. Lepingute

üldtingimuste p 5.7 järgi tuli sõidukid anda üle liisinguandjale hiljemalt 25. jaanuaril 2015.

Tegelikkuses viivitas liisinguvõtja sõidukite üleandmisega oluliselt. Pelgalt juba sel põhjusel

tuleb vastukaaluks jaatada liisinguandja õigust langetada müügihinda tavapärasest kiiremini.

14 (19)

Lepingupoolte kokkuleppeid ja liisingulepingu eesmärke tervikuna tõlgendades ei saa pidada

mõistlikuks olukorda, kus liisinguandja saab oma krediidikulude hüvitise alles aasta pärast

lepingute ülesütlemist. Seetõttu ei kohaldu ka 10% piirmäär hinnalangetamisele, millele

apellandid tuginevad.

Kuigi maakohus tuvastas hinnalanguste ulatuse ebatäpselt, siis ei muuda see maakohtu järeldust

valeks. Siinjuures tuleb arvesse võtta, et kõigi sõidukite puhul alustati müüki aktis märgitust

suurema hinnaga. Lepingute 1, 2 ja 4 esemete puhul jõuti hinna langetamise tulemusel aktis

märgitud hinnani alles 3. novembril 2015, kuigi neid müüdi alates sama aasta juunist. Müügiks

pakutavad sõidukid olid sarnased, mis andis liisinguandjale alust arvata, et kui nii mitu sarnast

sõidukit on korraga müügis, aga ostuhuvi puudub, siis on turul tegelikult pakutav hind madalam.

Tegelikult suuremat müügihinda ei tõenda käesoleval juhul teiste sõidukite kuulutused, sest

puuduvad andmed nende tegeliku müügi kohta kõrgema hinnaga. Muid tõendeid apellandid ei

esitanud. Liisinguandjal ei olnud kohustust pakkuda sõidukeid müügiks rahvusvahelistes

portaalides, mistõttu ei oma selle väite tõendamata jätmine asjas tähtsust.

Ringkonnakohtu hinnangul oli müügiprotsess piisavalt mõistlik ja läbipaistev. Samuti ei olnud

liisinguandja tegevus vastuolus heade kommetega. Maakohtu tuvastatud asjaoludel avaldati

sõidukite müügikuulutused internetis ja vähemalt osaliselt teavitati konkreetsetest toimingutest

apellante. Sellises olukorras ja arvestades lepingute tüüptingimuste p-ga 5.9.4.2 oli apellantidel

piisav võimalus saada teavet sõidukite müügi kohta.

22.4. Käesoleval juhul tuleneb eeltoodust, et maakohus tuvastas lõppkokkuvõttes õigesti

sõidukite väärtuseks nende müügihinnad kokku summas 270 366,67 eurot. Sellest summast

moodustavad käendaja II vastutusega hõlmatud lepingute esemete müügihinnad 219 800 eurot

( = 60 000 + 41 000 + 39 000 + 2 × 39 900).

23. Lepingute tüüptingimuste p-s 5.12 leppisid lepingupooled kokku sõidukite võõrandamisest

saadud raha arvel kohustuste täitmise järjekorra. Esmalt tuli katta vara tagastamise ja

võõrandamise kulud (st kokku summa 8 471,02 eurot), seejärel tasumata jäänud osamaksed ja

intress ehk debitoorne võlg (5 846,66 eurot) ning lõpuks nn krediidikulu (269 741,73 eurot).

Kui võõrandamisest saadi raha enam kui kulus liisinguandja nõuete katteks, siis tuli see

tüüptingimuste p 5.12 viimase lauseosa järgi maksta välja liisinguvõtjale. Kui aga

võõrandamisest saadu ei olnud piisav kõigi kohustuste katteks, siis pidi liisinguvõtja p 5.12.1

kohaselt vahe hüvitama. Sama kohustus tuleneb liisinguvõtjale VÕS § 367 lg-test 1–3.

Lepingute kaupa kujuneb võlgnevuse või enamsaadu jääk ja selles sisalduv nn kahju hüvitamise

nõude summa (VÕS § 367 lg-te 1–4 alusel) järgmiselt:

Leping

Võlg

Kulud

Kred.kulu

Väärtus

Jääk

sh kahju

1 214,15

1 343,67

43 607,33

38 400,00

7 765,15

6 551,00

559,18

1 513,67

42 609,32

39 900,00

4 782,17

4 222,99

0,00

645,00

6 817,86

12 166,67

-4 703,81 -4 703,81

0,00

1 463,67

42 435,03

39 900,00

3 998,70

3 998,70

1 348,43

1 431,67

51 570,18

60 000,00

-5 649,73 -6 998,16

1 400,12

941,67

42 469,18

39 000,00

5 810,97

4 410,85

1 324,78

1 131,67

40 232,84

41 000,00

1 689,29

364,51

KOKKU

5 846,66

8 471,02

269 741,73

270 366,67

13 692,74

7 846,08

sh 2 ja 4–7

4 632,51

6 482,35

219 316,54

219 800,00

10 631,40

5 998,89

24. Kõigi seitsme lepingu peale kokku võlgnes liisinguvõtja liisinguandjale pärast sõidukite

võõrandamist seega veel 13 692,74 eurot, millest käendaja II vastutusega hõlmatud lepingud

moodustasid osasumma 10 631,40 eurot ja ülejäänud kaks lepingut osasumma 3 061,34 eurot

( = 13 692,74 – 10 631,40). Nende summade piires on liisinguandja hagi õigesti rahuldatud.

15 (19)

Neid summasid ületavas osas on maakohus liisinguandja põhinõude rahuldanud alusetult.

Apellatsioonkaebus on vastavalt edukas liisinguvõtja ja mõlema käendaja vastu suunatud

põhinõuete osasummas 1 966,81 eurot ( = 15 659,55 – 13 692,74). See jaguneb vastavalt

käendajate vastutusele 1 597,36 euroks ( = 12 228,76 – 10 631,40), mille võrra väheneb

käendajalt II välja mõistetud summa, ja 369,45 euroks ( = 3 430,79 – 3 061,34), mille võrra

kahaneb liisinguvõtja ja käendaja I vastu suunatud põhinõude edukus.

Liisinguvõtja nõude jättis maakohus õigesti rahuldamata, sest kokkuvõttes ületasid liisingu-

andja põhjendatud nõuded sõidukite väärtust.

25. Vastavalt liisinguandja põhinõude rahuldamise ulatuse muutumisele tuleb kontrollida ka

liisinguvõtjalt ja käendajatelt välja mõistetud viivise summat. Lisaks on apellandid kaebuse

neljanda väitega vaidlustanud viivise määra.

25.1. VÕS § 113 lg 1 esimene lause sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seega tuleb viivise arvutamiseks esmalt tuvastada, millal

muutus nõue sissenõutavaks. Ringkonnakohus selgitas eespool p-s 20, et liisinguandja nõue

koosneb kolmest osast. Enne lepingute ülesütlemist tekkinud nõuded ja ülesütlemisest tingitud

kahju hüvitamise nõuded muutuvad sissenõutavaks erinevatel aegadel (vt nt Riigikohtu

18. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-16, p 13 teine lõik ja selles viidatud varasem

kohtupraktika). Lõplikust nõudest VÕS § 367 lg 3 ja lepingute tüüptingimuste p 5.12 alusel

tehtud sõidukite väärtuse mahaaravamine ei mõjuta nõuete sissenõutavaks muutumise aega.

25.2. Liisinguandja nõudis oma hagis viivist alates 28. veebruarist 2015. Selleks ajaks oli

muutunud sissenõutavaks nn debitoorne võlgnevus summas 11 846,66 eurot ( = 5 846,66 +

6 000), millest liisinguvõtja tasus 4 000 eurot 24. märtsil 2015 ja 2 000 eurot 31. märtsil 2015.

Vastavalt eespool p-s 18.5 märgitule on neist summadest 80% makstud käendaja II vastutusega

hõlmatud lepingutest tulenevate kohustuste katteks. Järelikult vähenes võlg liisinguvõtja ja

käendaja I osas eelviidatud maksete kogusummas, aga käendaja II osas vastavalt 3 600 euro

( = 80% × 4 000) ja 1 600 euro ( = 80% × 2 000) võrra.

25.3. Maakohtu hinnangu järgi vaidlustatud otsuse p-s 105 muutusid VÕS § 367 lg-te 1–3

alusel esitatud krediidikulu hüvitamise nõue ja VÕS § 367 lg 4 alusel esitatud lisakulude

hüvitamise nõue sissenõutavaks 15. augustil 2016. See küll ei mõjutanud asja lahendamist, sest

maakohus arvutas viivise summad välja selliselt, et need ületasid põhinõudeid, aga ringkonna-

kohus kirjeldatud hinnanguga ei nõustu, mida põhjendab järgmiselt.

Krediidikulude hüvitamise nõue ja lisakulude hüvitamise nõue on liisinguvõtja kohustuse

rikkumisel põhinevad kahju hüvitamise nõuded (Riigikohtu 18. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-33-16, p 13 esimene lõik, ja selles viidatud 11. juuni 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-14,

p 26). Nii TsÜS § 147 lg 2 kui ka VÕS § 82 lg 7 esimese lause kohaselt muutub kohustus

sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 82 lg 7 sätestab

veel, et kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse

täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse

täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja

nõuda kohustuse täitmist pärast mõistlikult vajaliku aja möödumist pärast lepingu sõlmimist

või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja

olemust (VÕS § 82 lg 3). Kuna seadus ei sätesta liisinguandja lepingu ülesütlemisega seotud

kulude hüvitamise nõude esitamise tähtaega, siis muutub vastav nõue sissenõutavaks mõistliku

aja jooksul pärast liisingulepingu ülesütlemist, kusjuures tuleb hinnata liisinguandja kulutuste

kindlakstegemisele mõistlikult kuluvat aega. Kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine

ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt (Riigikohtu 18. mai 2016 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-33-16, p 15 teine lõik, ja selles viidatud 20. aprilli 2009 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-33-09, p 10).

16 (19)

Ringkonnakohtu hinnangul on käesoleva juhtumi asjaoludel mõistlik aeg liisinguandja kahju

hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumiseks neli nädalat alates iga sõiduki võõrandamisest.

Nimelt selgus võõrandamisel, milline nõue on liisinguandjal liisinguvõtja ja käendajate vastu

konkreetse lepingu põhjal. Selleks ajaks oli iga eseme osas selge, millist lisakulu tuli kanda, et

saavutada sõiduki tagastamine, müügikorda viimine ja müümine. Põhimõtteliselt tuli teha

peamiselt raamatupidamislikke toiminguid, milleks ei kulu üldjuhul neljast nädalast pikem aeg.

Pooled ei vaidle sõidukite müümise kuupäevade üle ja maakohus tuvastas neist suurema osa

vaidlustatud otsuse p-des 64 ja 65. Ringkonnakohus tuvastab vaidlustamata asjaoludena

täiendavalt, et lepingute 5 ja 3 esemed müüdi vastavalt 27. augustil 2015 ja 18. septembril 2015.

Liisingulepingute tüüptingimuste p 5.12 viimase lause järgi tulnuks müügist saadu anda üle

liisinguvõtjale, st neil kuupäevadel vähenes koguvõlg vastavalt 6 998,16 ja 4 703,81 euro võrra,

kusjuures neist esimene summa mõjutas ka käendaja II vastutust (vt tabel eespool p-s 23).

Ülejäänud viie lepingu põhjal tuleb määrata kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumise

aeg. Eeltoodud põhjendustel muutus liisinguandja kahju hüvitamise nõue lepingust 7

sissenõutavaks neli nädalat pärast 28. detsembrit 2015 ehk 25. jaanuaril 2016, lepingust 2 neli

nädalat pärast 29. jaanuari 2016 ehk 26. veebruaril 2016, lepingust 1 neli nädalat pärast

9. veebruari 2016 ehk 8. märtsil 2016, lepingust 6 neli nädalat pärast 2. märtsi 2016 ehk

30. märtsil 2016 ja lepingust 4 neli nädalat pärast 22. märtsi 2016 ehk 19. aprillil 2016.

25.4. Apellatsioonimenetluses tuginevad eelkõige käendajad sellele, et neilt ei saa nõuda viivist

lepingute 1–7 p-des 5.5 märgitud määras 0,3% päevas, sest see on ebamõistlikult kahjustav

tühine tüüptingimus. Maakohtus sellele väitele ei tuginetud, aga lepingu kehtivuse küsimusena

saab seda arutada igas menetlusstaadiumis.

Liisinguandja ja liisinguvõtja vahelises suhtes ei ole 0,3% suuruses viivisemääras päeva kohta

ja seega ca 109%-ses aastamääras kokku leppimine viisise maksmiseks kohustatud poolt

ebamõistlikult kahjustav. Viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja

asjaoludest lähtuvalt. Sealjuures saab hinnata proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes,

viivise kokkuleppe eesmärki ja kahjustavat mõju võlgniku suhtes. Riigikohtu praktika järgi

tuleb eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga

sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset

viivisemäära (nt 10. mai 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13 kolmas lõik).

Lepingud 1–7 sõlmiti lepingupoolte majandustegevuses. Riigikohus on majandustegevuses

sõlmitud tehingu kohta leidnud, et kokkulepitud viivisemäär 0,2% päevas ei ole seadusega

vastuolus ka siis, kui tegemist on tüüptingimusega (vt 18. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-139-14, p 13, ja selles viidatud 30. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p-d 48−49).

Käesoleval juhul oli viivise kokkuleppe peamine eesmärk sundida liisinguvõtjat õigeaegselt

tasuma liisinguandja arveid ja kui liisinguvõtja sellega hilineb, siis hüvitada liisinguandjale raha

puudumisest tingitud kahju. Liisinguandja tegutseb liisingulepingute sõlmimisel üksnes

rahastajana ja liisinguvõtjatelt lepingu täitmisel saadavad väljaostumaksed katavad

liisinguandja poolt juba makstud summat. Samuti on saadav raha omakorda talle oluline vahend

võimaldamaks edasiste lepingute sõlmimist. Liisinguvõtja kasutas sõidukeid oma

majandustegevuses tulu teenimiseks. Neil asjaoludel ei vasta lepingute 1–7 p-des 5.5 sõlmitud

kokkulepe viivise määra kohta VÕS § 42 lg 3 p 5 tunnustele ega ole seega tühine.

Põhivõlgnikuga kokku lepitud viivise määra ulatuses vastutab solidaarselt ka käendaja. See

tuleneb sõnaselgelt VÕS § 145 lg 2 teisest lausest, mille kohaselt käendaja vastutab kohustuse

rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju

hüvitamise eest. Sellist käendaja vastutust on Riigikohus jaatanud (vt kaudselt 12. juuni 2006

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 11, aga ka Riigikohtu 30. novembri 2010 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-121-10, p 13). Käendajatel oli maakohtus võimalik esitada viivise vähendamise taotlus,

aga seda nad ei teinud.

17 (19)

25.5. Liisinguandja esitas viivise nõude 15. augustil 2016 ja nõudis selleks ajaks

sissenõutavaks muutunud viivise maksmist. Pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuva

viivise maksmist ei ole ta nõudnud. Seega tuleb ringkonnakohtul kontrollida, millise osasumma

tasumisega olid liisinguvõtja ja käendajad viivituses ajavahemikul 28. veebruarist 2015 –

15. augustini 2016. Ühelt poolt mõjutavad võla summat nõuete erinevate osade sissenõutavaks

muutumise ajad vastavalt eespool p-des 25.2 ja 25.3 märgitule, teiselt poolt 2015. aasta märtsis

toimunud põhivõlgniku tasumised ja liisingulepingute tüüptingimuste p 5.12 järgi tehtud

mahaarvamised.

Eelneva põhjal kujuneb viivise arvestus järgmiseks:

Kuup. Selgitus

Summa sh knd.II

Jääk sh knd.II Pv.

Viivis

sh knd.II

28.2.15 algsaldo

11 846,66

9 432,51

852,96

679,14

24.3.15 tasumine -4 000,00 -3 200,00

7 846,66

6 232,51

164,78

130,88

31.3.15 tasumine -2 000,00 -1 600,00

5 846,66

4 632,51 149 2 613,46

2 070,73

27.8.15 leping 5 -6 998,16 -6 998,16 -1 151,50 -2 365,65

18.9.15 leping 3 -4 703,81

-5 855,31 -2 365,65

25.1.16 leping 7

364,51

364,51 -5 490,79 -2 001,13

26.2.16 leping 2

4 222,99

4 222,99 -1 267,81

2 221,85

8.3.16 leping 1

6 551,00

5 283,20

2 221,85

348,69

146,64

30.3.16 leping 6

4 410,85

4 410,85

9 694,05

6 632,71

581,64

397,96

19.4.16 leping 4

3 998,70

3 998,70 13 692,74 10 631,40 118 4 847,23

3 763,52

KOKKU

9 408,76

7 188,87

Kokku on liisinguvõtja täitmata rahalistelt kohustustelt liisinguandja hagi esitamise seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis summas 9 408,76 eurot, millest 7 188,87 eurot on hõlmatud ka

käendaja II (tabelis „knd.II“) vastutusega ja ülejäänud osas 2 219,89 eurot ( = 9 408,76 –

7 188,87) vastutavad ainult liisinguvõtja ja käendaja I. Järelikult tuleb vähendada maakohtu

otsusega apellantidelt välja mõistetud viivise summat ja selles osas on kaebus osaliselt edukas.

Kokku jääb algsest viivise nõudest rahuldamata 11 345,73 euro suurune osa ( = 20 754,49 –

9 408,76).

26. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust, siis tuleb järgmiseks kontrollida

menetluskulude jaotust.

26.1. Maakohus jaotas kulud kokkuvõtvalt nii, et liisinguandja kuludest jäi 75% liisinguvõtja

kanda ja kõik muud kulud iga poole enda kanda. Siiski määras maakohus kulud rahaliselt

kindlaks sellest jaotusest erinevalt. Apellatsioonkaebuses ei ole kulude jaotust ega

kindlaksmääramist eraldi vaidlustatud, aga kaebuse resolutsiooni kohaselt paluvad apellandid

kõigi kulude vastustaja kanda jätmist. Lisaks võimaldab TsMS § 173 lg 3 vajaduse korral

kaebuse osalise rahuldamise tõttu muuta maakohtu otsust kulude jaotuse osas.

26.2. Ringkonnakohtu otsuse tulemusel rahuldatakse liisinguandja hagi nii liisinguvõtja ja

käendaja I vastu 55% ulatuses ( ≈ ( 13 692,74 + 9 408,76 ) : 41 508,98) kui ka käendaja II vastu

55% ulatuses ( ≈ ( 10 631,40 + 7 188,87 ) : 32 752,16). Samas jääb liisinguvõtja hagi endiselt

tervikuna rahuldamata. Kui võrrelda lepingupoolte nõudeid tervikuna, siis on liisinguandja

positsioon olnud edukas ca 80% ulatuses ( ≈ ( 57 758,27 + 13 692,74 + 9 408,76) : (57 758,27

+ 41 508,98) ) ja liisinguvõtjal vastavalt 20% ( = 100% – 80%).

26.3. Kuna liisinguandja ja liisinguvõtja hagide menetlemisel osalenud isikute ring on erinev ja

hagid said ka põhimõtteliselt erineva lahenduse, siis on õiglane jaotada menetluskulud lähtudes

poolte nõuetest. Liisinguvõtja hagiga seonduvad menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel

kõik liisinguvõtja kanda, sest hagi on mõlemas kohtuastmes edutu. Liisinguandja hagiga

seonduvad kulud tuleb jaotada TsMS § 163 lg 1 järgi.

18 (19)

26.4. TsMS ei näe ette võimalust jaotada menetluskulusid poolte vahel lähtudes

apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusest. Hagi osalise rahuldamise korral reguleerib

menetluskulude jaotust poolte vahel TsMS § 163, mille lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi

osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte

endi kanda. Seega ei ole ette nähtud võimalust lähtuda menetluskulude jaotamisel

apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatusest. Sellist võimalust ei tulene ka kõrgema astme kohtus

menetluskulude jaotust reguleerivast TsMS §-st 171. TsMS § 171 lg 1 näeb küll ette, et

apellatsioonkaebuse täieliku rahuldamata jätmise korral kannab selle esitamisest tingitud

menetluskulud kaebuse esitaja, kuid see säte ei reguleeri olukorda, kus apellatsioonkaebus

osaliselt rahuldatakse. Seega tuleb lähtuda TsMS §-st 163 (Riigikohtu 3. aprilli 2013 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 16 teine lõik).

26.5. Võttes arvesse, et kokkuvõttes on liisinguandja hagi edukas umbes pooles ulatuses, sellelt

hagilt riigilõivu maakohtus tasus liisinguandja, aga kaebuse esitamisel vastavalt maakohtu

otsuse vaidlustamise ulatusele apellandid, samuti et liisinguvõtja ja käendajad on esitanud

ühiseid menetlusdokumente ja osalenud menetluses liisinguandja nõude osas ühiselt, peab

ringkonnakohus põhjendatuks jätta liisinguandja hagiga seonduvad kulud TsMS § 163 lg 1

alusel iga poole enda kanda.

27. Tulenevalt menetluskulude jaotuse muutmisest on vaja muuta maakohtu otsust kulude

rahalise kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus saab ise teha otsustused nii maa- kui ka

ringkonnakohtu kulude kindlaksmääramiseks.

27.1. Menetluskulude jaotuse kohaselt on vaja rahaliselt kindlaks määrata ainult liisinguandja

menetluskulud, mis seonduvad liisinguvõtja hagiga. Maakohus otsustas, et liisinguandja

esindaja toimingud olid vajalikud ja põhjendatud 42 t 5 min ulatuses, millest 14 t 55 min olid

toimingud enne liisinguandja hagi esitamist. Liisinguandja esindaja tunnitasu määrana pidas

maakohus põhjendatuks 130 eurot. Neid otsustusi ei ole apellatsiooniastmes vaidlustatud.

27.2. Alates liisinguandja ja liisinguvõtja hagide koos menetlemisest on asjakohane lugeda

liisinguvõtja menetlustoimingud tehtuks pooles ulatuses seonduvalt tema enda hagiga ja pooles

ulatuses seonduvalt liisinguvõtja hagiga. Seega on sellest menetlusetapist maakohtus hüvitatav

ajakulu 13 t 35 min ( = (42 t 5 min – 14 t 55 min) : 2). Kokku tuleb maakohtu menetluskuluna

liisinguvõtjal hüvitada liisinguandjale õigusabikulu 28,5 t eest ( = 14 t 55 min + 13 t 35 min),

st summa 3 705 eurot ( = 28,5 × 130).

27.3. Ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja järgi kulus liisinguandja esindajal

menetlustoiminguteks enne kohtuistungit 9 t ja 25 min ning kohtuistungile 45 min – kokku

seega 10 t 10 min. Esindaja tunnitasu oli endiselt 140 eurot ja liisinguandja ei taotle käibemaksu

hüvitamist. Apellandid ei esitanud kulunimekirjale vastuväiteid. Ringkonnakohtu hinnangul

olid liisinguandja esindaja toimingud ning nende ajakulu apellatsioonimenetluses põhjendatud

ja vajalikud.

Sarnaselt eelmises p-s 27.2 märgituga leiab ringkonnakohus, et apellatsioonimenetluse

toimingud on pooles ulatuses seotud liisinguvõtja hagiga ja ülejäänud poole osas liisinguandja

hagiga. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb liisinguvõtjal hüvitada ainult tema hagiga

seonduvad kulutused, st esindajakulu 5 t 5 min ( = (10 t 10 min) : 2) eest.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et liisinguandja esindaja põhjendatud tasumäär

käesoleva asja ajamisel on 130 eurot tunnis, sama määr kohaldub ka apellatsioonimenetluses.

Seega tuleb liisinguvõtjal hüvitada 660,40 eurot ( = 5,08 × 130).

27.4. Juhindudes TsMS § 177 lg-st 4 ja liisinguandja taotlusest märgib ringkonnakohus otsuse

resolutsioonis, et hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist alates otsuse jõustumisest

kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

19 (19)

27.5. Liisinguandja esitas menetluskulude nimekirjas taotluse otsuse täitmise korra

kindlaksmääramiseks viisil, et hüvitatavad menetluskulud kantakse liisinguandjat esindanud

advokaadi tegutsemiskohaks oleva advokaadibüroo arvele. Sellele taotlusele ei esitanud

apellandid vastuväiteid ja ringkonnakohus saab selle TsMS § 445 lg 1 alusel rahuldada.

28. Lõpuks käsitleb ringkonnakohus otsuse resolutsiooni sõnastamist.

Maakohtu otsuse resolutsiooni osalise muutmise tõttu peab TsMS § 654 lg 2² kohaselt

ringkonnakohtu otsuse resolutsioonist nähtuma kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus. See

võimaldab pooltel, kohtutäituril ja ka Riigikohtul paremini aru saada sellest, milline on otsuse

resolutsiooni terviktekst (Riigikohtu 3. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-14, p 10

kolmas lõik, ja 10. detsembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-14, p 18 kolmas lõik).

Kõiki nõude lahendamisega seonduvaid otsustusi ei ole seetõttu vaja eraldi korrata

ringkonnakohtu enda otsuse resolutsioonis (Riigikohtu 18. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-139-14, p 24).

Ringkonnakohus täpsustab resolutsioonis hageja nimetust. Maakohtu lahendi järgi on vaidlus

lahendatud hageja filiaali suhtes. Välismaa äriühingu filiaalil puudub tsiviilkohtumenetlus-

õigusvõime ja ta ei saa enda nimel osaleda kohtumenetluses, sest filiaal ei ole tulenevalt

äriseadustiku § 384 lg-st 2 juriidiline isik. Siiski saab välismaine äriühing osaleda menetluses

filiaali kaudu (vt Riigikohtu 21. oktoobri 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-10, p 13, ja selles

viidatud 23. veebruari 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-10, p 10).

Erinevalt maakohtust ei korda ringkonnakohus resolutsiooni terviklikus sõnastuses poolte

isiku- ja registrikoode nende igakordsel nimetamisel. TsMS § 442 lg 2 p 6 ja TsMS § 442 lg 5

teise lause järgimiseks on piisav, kui koodid märgitakse üks kord otsuse sissejuhatuses ja

sundkorras täidetava nõude rahuldamise korral üks kord ka resolutsioonis.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Liis Arrak

Margo Klaar