2-14-4489/78 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 30. mai 2017. a

Tsiviilasja number

2-14-4489

Tsiviilasi

Vadim Sinjavski hagi Aleksei Antoškini ja Andrei

Kurašovi vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks

Apellatsioonkaebuse hind

Apellatsioonkaebus I 2500 eurot

Apellatsioonkaebus II 2000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 29. detsembri 2016. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Andrei Kurašovi ja Aleksei Antoškini apellatsioonkaebused

Kohtuistungi toimumise aeg

9. mai 2017. a

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant 1 (kostja 1): Aleksei Antoškin (isikukood XXXX),

esindaja riigi õigusabi korras advokaat Alexei Forstiman

Apellant 2 (kostja 2): Andrei Kurašov (isikukood XXXX),

esindaja vandeadvokaat Valeriy Gimaev Vastustaja (hageja):

Vadim Sinjavski (isikukood XXXX), esindaja Oleg Nišajev

RESOLUTSIOON

1. Jätta

Andrei

Kurašovi

apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta

Aleksei

Antoškini

apellatsioonkaebus

rahuldamata.

3. Jätta Viru Maakohtu 29. detsembri 2016. a otsus

muutmata.

4. Jätta maakohtu menetluskulude jaotus muutmata ning

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud

solidaarselt

Andrei Kurašovi ja Aleksei Antoškini kanda.

5. Rahuldada Vadim Sinjavski avaldus menetluskulude

rahaliseks kindlaksmääramiseks osaliselt. Mõista Andrei

Kurašovilt ja Aleksei Antoškinilt solidaarselt Vadim

Sinjavski kasuks välja menetluskulud ringkonnakohtus

100 (ükssada) eurot (ilma käibemaksuta).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Vadim Sinjavski (hageja) esitas 29. jaanuaril 2014 Viru Maakohtusse hagi Aleksei Antoškini

(kostja 1) ja Andrei Kurašovi (kostja 2) vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Hagiavalduse kohaselt on Viru Maakohtu 19. aprilli 2013 otsusega kriminaalasjas 1-12-4368

kostja 1 ja kostja 2 süüdi mõistetud KarS § 121 järgi. Otsus on jõustunud 23. jaanuaril 2014.

Kostja 1 viibis alkoholijoobes 29. jaanuaril 2011 kella 1.30 paiku Narva ööklubis Avenue. Peale

klubi ees kostja 1 ja hageja vahel aset leidnud füüsilist konflikti, tuli kostja 1 klubisse tagasi,

hüppas laua peale ning lõi jalaga hagejat pea piirkonda tekitades hagejale füüsilist valu.

Kostja 1 on Ida prefektuuri politseiametnik. Kostja suundus politseiteenistusest vabal ajal

29. jaanuaril 2011 kella 2 paiku klubist Avenue Ida prefektuuri Narva politseijaoskonda, kuhu

oli toimetatud hageja. Kostja 1, kasutades oma ametiseisundit, pääses juhtimiskeskuse ja

ülekuulamisruumi vahel asuvasse ruumi, kuhu ajutise kinnipidamise kambrisse oli kainenema

paigutatud hageja. Kostja 1 koos politseiametnikust kostjaga 2 lõi hagejat mitmel korral

rusikaga ning jalaga vastu keha ning näo piirkonda, millega tekitati hagejale ninaluu murrud,

verevalumid näol, vasakul pool rindkerel ja niudeluu vasakul tiival, s.t tekitati kehavigastused,

mis põhjustasid lühiajalise tervisekahjustuse.

Kostjad tekitasid hagejale füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Hageja peab õiglaseks

hüvitise suuruseks ööklubis kostja 1 poolt kasutatud vägivalla episoodi puhul 1000 eurot ja

politseijaoskonnas kostja 1 ja kostja 2 poolt toimepandud peksmise puhul solidaarselt 4000

eurot.

2. Kostja 1 hagi ei tunnistanud. Hagiavalduses on hagi alusena nimetatud ainult Viru Maakohtu

kriminaalasja 1-12-4368 19. aprilli 2013 otsuse andmeid süüdistuse ja määratud karistuse

kohta, mis ei ole kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 363 lg 1 p-ga 2.

Kriminaalasjas tehtav lahend ei ole kohtule tsiviilasja lahendamisel siduv. Hagejal tuleb esitada

isiklikud väited kahju tekkimise asjaolude kohta eraldi prokuratuuri poolt süüdistusaktis

märgitud asjaoludest. Hagiavalduses ei ole välja toodud faktilisi asjaolusid. Hageja ei saa

tugineda tõenditena kriminaalasja 1-12-4368 materjalidele konkreetsete kriminaalasja

dokumentidele viitamata.

Hageja ei põhistanud, milles seisnevad tema jaoks negatiivsed mittevaralised tagajärjed. Raske

alkoholijoobe seisundi tõttu ei saanud hageja tunda füüsilist ega hingelist valu ja hageja ei saa

nõuda mittevaralist kahju. Kostja 1 ei ole põhjustanud hagejale mittevaralist kahju.

Hageja enda tegevust ja tahtlust raskes alkoholijoobe seisundis tuleb arvestada kahju hüvitise

suuruse määramisel. Kui kohus tuvastab kostja 1 vastutuse, tuleb kohtul võlaõigusseaduse

(VÕS) § 139 lg 1 alusel hageja nõutavat hüvitise suurust vähendada.

Kostja 1 majanduslik seisund on halb ja kostja 1 sai käesolevas asjas riigipoolset menetlusabi.

Kostja 1 palus VÕS § 140 lg 1 alusel arvestades kostja 1 majanduslikku olukorda ja vähendada

hageja nõutavat hüvitise suurust.

3. Kostja 2 hagi ei tunnistanud. Tõendamata on füüsilise ja hingelise valu ning kannatuste

olemasolu, mistõttu mittevaralise kahju hüvitamise nõue on alusetu. Hageja peab tõendama, kui

tõsine oli talle tekitatud kehavigastus või tervisekahjustus. Kriminaalasja otsusest ega muudest

tõenditest ei tulene, milline oli kehavigastuse või tervisekahjustuse raskus (vt Riigikohtu

31. mai 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07).

Kostja 2 ei ole toime pannud hagiavalduses kirjeldatud tegu ega põhjustanud hagejale

mittevaralist kahju. Hageja ei ole esitanud menetluses ühtegi tõendit, vaid viitab üksnes

süüdimõistvale kohtuotsusele kriminaalasjas nr 1-12-4368. Hageja ei saa tõendada kostja 2

väidetavat

õigusvastast

tegu

ainult

viitega

kriminaalasjas

tehtud

kohtuotsusele.

Tsiviilkohtumenetluses ja kriminaalkohtumenetluses kehtivad erinevad tõendamisstandardid ja

ka erinevad menetlusreeglid.

Hageja peab mittevaralise kahju tekkimist ilmselgeks, kuid ei esita ühtegi põhistust milles tema

füüsiline ja hingeline valu seisnes. Hageja on ülekuulamise protokollis kinnitanud, et oli niivõrd

purjus, et ei mäletanud hagis osundatud sündmustest midagi. Kriminaalasjas tuvastati, et hageja

ründas esimesena kostjat 1. Sellega pani hageja end olukorda, kus teda võidakse vastu rünnata.

Hageja käitus sündmuste ajal üleolevalt kohale tulnud politseinike suhtes ja hageja käest leiti

politseiosakonnas kostjale kuulunud mobiiltelefon.

Kuna hageja on esitanud hagi mittevaralise kahju nõudes VÕS § 128 alusel, siis hageja

tõendamiskoormusse kuulub füüsilise ja hingelise valu ning kannatuste olemasolu tõendamine

(vt Riigikohtu 28. jaanuari 2008 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-60-07). Arvestades, et hagejale

tekitatud tervisekahjustused olid lühiajalised, siis ei ole välistatud, et VÕS § 128 lg 5 sätestatud

asjaolusid (füüsilist ja hingelist valu ning kannatust) ei esinenud. Üldteadaolev on asjaolu, et

joobeseisundis isik valu ei tunne. Hageja on kohustatud tõendama, et hüvitise summa 4000

eurot õigustab mittevaralise kahju hüvitamist ( vt Riigikohtu 22. oktoobri 2008 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-85-08).

Kriminaalasjas tehtud otsusega karistati kostjat 2 rahalise karistusega ning mõisteti välja

menetluskulud. Kohus ajatas kostja 2 menetluskulude ja karistuse tasumise kohustuse ühe

aastani. Kostja 2 ei ole tänaseni suutnud täita oma kohustusi. Kostja 2 palub hüvitise määramisel

kostja 2 majandusliku olukorraga arvestada.

MAAKOHTU LAHEND

4. Viru Maakohtu 29. detsembri 2016 otsusega rahuldati hagi osaliselt ja mõisteti hageja kasuks

kostjalt 1 välja 500 eurot ning kostjalt 1 ja kostjalt 2 solidaarselt 2000 eurot. Menetluskulud

jäeti poolte endi kanda.

Maakohus asus seisukohale, et põhjendatud ei ole kostjate väide, et hagiavalduses ei ole välja

toodud faktilisi asjaolusid. Hagiavalduses on viidatud, et kostjad tunnistati süüdi hageja

kehalises väärkohtlemises ning peksmise tagajärjel tekitati hagejale füüsilist ja hingelist valu

ning kannatusi ehk põhjustati mittevaralist kahju, milles suuruseks hageja hindab 5000 eurot.

Maakohus asus seisukohale, et kostjate poolt toime pandud hageja peksmine on tõendatud

süüdimõistva kohtuotsusega (Tartu Ringkonnakohtu 28. oktoobri 2013 kohtuotsus, II kd tl 1-

17). Seetõttu on alusetu kostja 2 väide, et ta ei ole hagejale füüsilist ega hingelist valu tekitanud.

Riigikohus on 20. juuni 2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13 märkinud, et mittevaralise

kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav hagejal nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega

seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Küll aga oleneb mittevaralise kahju eest

väljamõistetava rahalise hüvitise suurus kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti

muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu.

VÕS § 130 lg 2 järgi tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju

(nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat „valu

suurust" (vt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08 p 14), samuti hageja

võimalikku hooletust ja selle raskust endale tervisekahjustuse või kehavigastuse ja sellega kahju

tekkimises või suurenemises. VÕS § 130 lg 2 kohaldamisel tuleb arvestada ka hageja hooletust,

hageja kehavigastuse raskust ja muid kehavigastusega kaasnenud negatiivseid mittevaralisi

tagajärgi (vt Riigikohtu 31. mai 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 14, p 13).

Asja materjalidest nähtub, et hagejal esinesid kohtuarstlikul läbivaatusel ja haiglasse

pöördumisel järgmised kehavigastused: ninaluude murd, verevalumid näol, vasakul pool

rindkerel, niudeluu vasakul tiival. Sellised vigastused koosvõetuna ei põhjusta eluohtlikku

tervisekahjustust (22. veebruar 2011 ekspertiisiakt, II kd tl 81-87). SA Narva Haigla

10. veebruari 2011 tõendi kohaselt pöördus hageja 29. jaanuaril 2011 erakorralise meditsiini

kliiniku osakonda seoses vägivaldse traumaga, pekstud, kaebused valudele ninaseina

piirkonnas, diagnoos: ninaluude murd (II kd tl 88).

Maakohus leidis, et kostjad ei ole tõendanud süü puudumist ning käesolevas asjas puuduvad ka

vastutust välistavad subjektiivsed asjaolud ning esinevad kõik deliktilise üldvastutuse eeldused

ja kostjad peavad hagejale tekitatud kahju hüvitama (VÕS § 130 lg 2). Kostjate teo

õigusvastasuse (VÕS § 1045 lg 1 p 2) tõendamise koormus lasub hagejal ning et kostjatel kui

kahju tekitajatel tuleb vastutusest vabanemiseks tõendada VÕS § 1050 lg 1 järgi oma süü

puudumine või et esinevad vastutust välistavad subjektiivsed asjaolud (VÕS § 1050 lg 2).

Kostjate tegevus on õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi. Õigusvastasust välistavaid

asjaolusid VÕS § 1045 lg 2 järgi ei esine. Kostjad ei ole tuginenud asjaoludele, mis oleksid

andnud aluse kohaldada VÕS § 1050 lg-t 2.

Maakohus arvestas hageja enda käitumist, kes oli purjus ja provotseeris tüli kostjaga 1 (VÕS

§ 139, § 134 lg 5). Kriminaalasja otsusest tuleneb, et hageja ja kostja 1 olid lahendanud õues

konflikti, mille käigus hageja lõi kostjat 1 ja seejärel klubis lõi kostja 1 hagejat. Maakohus

leidis, et 2000 eurot hüvitist hagejale politseijaoskonnas peksmise eest solidaarselt kummaltki

kostjalt on mõistlik ja õiglane hüvitis. Maakohus leidis, et politseijaoskonnas toimunud

peksmise puhul hageja omaosalus puudub, samuti ei oma siinjuures tähtsust asjaolu, et hageja

oli alkoholijoobes. Alkoholijoobes olid ka mõlemad kostjad. Maakohus ei nõustunud

kostjatega, et joobeseisundis inimene ei saa tunda füüsilist valu. Maakohus leidis, et kostjate

poolt hagejale kahju hüvitiseks määratud rahasumma ei ole niivõrd suur, et asetaks kostjad

raskesse majanduslikku olukorda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja 2 esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada kostjalt 1 ja

kostjalt 2 solidaarselt hageja kasuks 2000 euro väljamõistmise osas ja teha tühistatud osas uus

otsus, millega jätta hagi kostjalt 1 ja kostjalt 2 solidaarselt hageja kasuks 2000 euro

väljamõistmise osas rahuldamata või alternatiivselt teha tühistatud osas uus otsus, millega

vähendada hüvitist ning määrata hüvitiseks 639 eurot 12 senti solidaarselt. Menetluskulud jätta

hageja kanda.

Hageja ei ole tõendanud, milliseid ebamugavusi tekitas hagejale valu, kas oli valu, ja kannatusi

seoses võimaliku valu tekitamisega (vt Riigikohtu lahend kriminaalasjas nr 3-1-1-60-07, TsMS

§ 230 lg 1, § 229 lg 2). Kuna hageja on esitanud hagi mittevaralise kahju nõudes VÕS § 128

alusel, siis hageja tõendamiskoormusse kuulub füüsilise ja hingelise valu ning kannatuste

olemasolu tõendamine. Kui lugeda kriminaalasjas tehtud otsust käesolevas tsiviilasjas tõendiks,

ei tõenda nimetatud otsus siiski VÕS § 128 lg 5 asjaolusid, ehk füüsilise ja hingelise valu ning

kannatuste olemasolu.

Maakohus on õigesti tuvastanud, et hagejale on tervisekahjustusi tekitatud. Samas ei ole hageja

tõendanud negatiivseid tagajärgi, ehk pole tõendanud kahju olemasolu. Kohtud on oma

praktikas asunud seisukohale, et mittevaralist kahju ei saa pidada iseenesestmõistetavaks ja

teatud piirini tuleb ebameeldivusi taluda. Käesoleval juhul ei ole hageja tõendanud, kas

tervisekahjustus, mis oli temale tekitatud on seda taluvuspiiri ületanud või mitte. Selles osas on

kohtuotsus kostjale 2 üllatuslik (TsMS § 436 lg 2). Maakohus tegi hageja esindajale ettepaneku

kutsuda kohtuistungile hageja, et hageja annaks ütlusi, milliseid kannatusi ja valu ta tundis.

Hageja kohtuistungitele ilmunud, mistõttu on kahju olemasolu küsitav.

Hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suuruse

otsustab kohus diskretsiooni alusel. Diskretsiooni määratlus sisaldub haldusmenetluse seaduse

§ 4 lg-s 2. Maakohus ei ole diskretsiooniõigust piisavalt põhjendanud. Riigikohtu õigusteabe

osakonna 2009. a kohtupraktika analüüsi kohaselt oli kuriteoga kehavigastuse tekitamisel

väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis kergemate tervisekahjustuste korral 639 eurot 12

senti kuni 1917 eurot 35 senti ning raskemate (inimese elustandardit oluliselt muutvate)

tervisekahjustuste ja kehavigastuste korral olid hüvitised vahemikul 6391 kuni 19 173 eurot.

Maakohus on tuvastanud, et hageja tervisekahjustused olid lühiajalised ja ei põhjustanud

hagejale eluohtlikku tervisekahjustust. Maakohus on selgelt ületanud diskretsiooniõiguse piire,

kuna väljamõistetud hüvitis ei vasta kehtivale kohtupraktikale.

Kostja 2 esitas 2. septembril 2015 kohtule tõendeid selle kohta, et 2. septembri 2015 seisuga

oli kostjal 2 täitemenetluses võlgnevus 4272 eurot 49 senti. 15. detsembril 2016 esitas kostja 2

kohtule tõendeid selle kohta, et täitemenetluses on täitmata veel 1702 eurot 49 senti. Seega

rohkem kui aasta jooksul on kostja 2 suutnud tasuda 2570 eurot. Hüvitis koormab kostjat 2

olulisel määral. Maakohus ei ole kostja 2 majandusliku olukorra osas seisukohta võtnud.

6. Kostja 1 esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada kostja 1 osas

täielikult ja saata asi selles ulatuses esimese astme kohtule uuesti läbivaatamiseks.

Maakohus rikkus TsMS § 436 lg-t 1, mille kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik. TsMS

§ 436 lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud.

Maakohus on teinud otsuse, tuginedes vaid kriminaalasjas nr 1-12-4368 tehtud kohtuotsusele,

mitte faktilistele asjaoludele, sest hageja ei ole neid esitanud.

Hagiavaldusest ei ole tuvastatav hagi alus. Samale seisukohale jäi kostja 1 kogu maakohtu

menetluse käigus (ka 16. detsembri 2016 kohtuistungil). Hagis ei olnud peale kriminaalasja

süüdistuse sisu tuvastatavaid väiteid asjaolude kohta, mida pooled võiksid arutada ja millega

hageja seob kahju hüvitamise 5000 eurose nõude. Kostja 1 vastuväidet hagi aluse puudumise

kohta hindas maakohus vaid kohtuotsuses. Maakohus tugines otsuse tegemisel süüdistuse sisule

ja tegi selle alusel otsuse.

Otsus kriminaalasjas (ka süüdistuse sisu) on kasutatav vaid dokumentaalse tõendina, mitte

faktiliste asjaolude allikana. Maakohus põhjendas oma otsuse kriminaalasja süüdistuse

alusfaktidega, mis ei ole kooskõlas tsiviilkohtumenetluses õigusemõistmise üldpõhimõtetega.

Maakohtu etteheide kostjatele, et nad ei ole tõendanud süü puudumist või vastutust välistavate

asjaolude esinemist on alusetu. Hageja pole esitanud väiteid nõutava hüvitise 5000 eurot,

mõistlikkuse kohta. 16. detsembri 2016 kohtuistungil andis hageja kohtule õiguse otsustada

kahju suurus kohtu siseveendumuse kohaselt. Nõude muutmine ei anna kohtule alust jätta

faktilised väited välja selgitamata.

7. Hageja peab maakohtu otsust õigeks ning palub jätta apellatsioonkaebused rahuldamata.

Hageja jääb oma varasemate seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebustes esitatud väited ei anna alust maakohtu

otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1

alusel muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata.

9. Hageja nõuab kostjatelt kostjate poolt hagejale tekitatud kehavigastuse tagajärjel tekkinud

mittevaralise kahju hüvitamist.

VÕS § 1043 järgi peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju

tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest

vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi on kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige

siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega.

Maakohus on asjas õigesti jaganud tõendamiskoormise. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki

pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

Kostja teo õigusvastasuse (VÕS § 1045 lg 1 p 2) tõendamise koormus lasub hagejal ning

kostjatel kui kahju tekitajatel tuleb vastutusest vabanemiseks tõendada VÕS § 1050 lg 1 järgi

oma süü puudumine või seda, et esinevad vastutust välistavad subjektiivsed asjaolud

(VÕS § 1050 lg 2).

Ringkonnakohus leiab, et hageja on menetluses tõendanud talle õigusvastase kahju tekitamise.

TsMS § 229 lg 2 järgi võib tõendiks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud

seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Tartu Ringkonnakohtu

jõustunud 28. oktoobri 2013 otsusega on jäetud muutmata Viru Maakohtu 19. aprilli 2013 otsus,

millega mõisteti kostjad süüdi hageja tervise kahjustamises, löömises, peksmises ja valu

tekitanud muus kehalises väärkohtlemises. Nimetatud kohtuotsus on käsitatav tõendina

TsMS § 272 tähenduses. TsMS § 272 lg 2 määratleb, et dokumendid on ka ametlikud ja

isiklikud kirjad, kohtulahendid teistes kohtuasjades ning menetlusosalise poolt kohtule esitatud

eriteadmistega isikute arvamused. Seega tuleb kohtutel hinnata kohtulahendit dokumentaalse

tõendina (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 1. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-70-14,

p 11). Asja materjalide juures on ka ekspertiisiakt (tl 84 jj), mille kohaselt olid hagejal

kohtuarstlikul läbivaatusel kehavigastused.

Põhjendatud ei ole kostja 1 apellatsioonkaebuse seisukoht, et hagiavalduses puudub hagi alus.

Hageja on hagis selgelt väljendanud neid asjaolusid, millega tema nõue seostub. Hageja soovib

talle kostjate poolt kehavigastuse tekitamisega seotud kahju hüvitamist. Kehavigastuse

tekitamise asjaolude kirjeldamisel tugineb hageja kriminaalasjas tehtud jõustunud

kohtuotsusele. Ekslik on kostja 1 apellatsioonkaebuse seisukoht, et kriminaalasja otsuses toodut

ei saa kasutada nende eluliste asjaolude kirjeldamisel, mis põhjustasid kahju tekkimise.

Olukorras, kus kannatanu ei olnud teadvusel, võib olla see ka ainus võimalus toimunu

kirjeldamiseks.

Maakohus on õigesti leidnud, et hageja on tõendanud need asjaolud, mille esinemisega seob

seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude (vt Riigikohtu 20. juuni 2013. a. otsus tsiviilasjas

3-2-1-73-13, p 13). Kostjad ei ole menetluses esitanud ühtegi väidet või tõendit, mis viitaks

sellele, et kostjad ei tekitanud hageja tervisele kahju. Kostja 2 luges kahju tekitamise

apellatsioonkaebuses maakohtu poolt tuvastatuks. Kehavigastuse olemasolu ja selle

põhjustamine kostja tegevusega annab aluse pidada kostja tegevust õigusvastaseks VÕS § 1045

lg 1 p 2 järgi, mis sätestab kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise kui õigusvastase teo

(vt Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 11).

10. VÕS § 130 lg 1 järgi tuleb isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest

tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule hüvitada

kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning

täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja

edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb

isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või

muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise

kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik

rahasumma.

Kostja 2 apellatsioonkaebuse kohaselt on hageja tõendanud ja maakohus on õigesti tuvastanud,

et hagejale on tervisekahjustusi tekitatud. Ekslik on kostja 2 apellatsioonkaebustes väljendatu,

et hagejal tuleb tõendada kahju olemasolu. Tervisekahjustuse tekkimise korral peab kahjustatud

isik tõendama neid asjaolusid, mille esinemisega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise

nõude (tervisekahjustuse tekitamine), mitte mittevaralise kahju (füüsilise ja hingelise valu ning

kannatuste) olemasolu (vt Riigikohtu 10. mai 2017 otsus tsiviilasjas 3-2-1-37-17, p 14).

Hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suuruse

otsustab kohus diskretsiooni alusel (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-85-08, p-d 11–13).

Kohtu väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise

heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel

võrreldavad. VÕS § 130 lg 2 puhul tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada

erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema

eeldatavat "valu suurust" (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08,

p 13).

Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole diskretsioonipiire ületanud. Maakohus on

põhjendatult arvestanud ka hageja oma osa kakluses ööklubis. Maakohus on õigesti leidnud, et

politseijaoskonnas toimunu osas puudub hageja oma osalus. Hagejale tekitati peksmise käigus

ninaluu murd ning ilmselgelt pidi hageja tajuma valu peksmise ajal ja pärast seda. Kostja 2

seisukoht, et joobeseisundis isik valu ei tunne, ei vasta ühiskonnas kehtivatele eetika ja

moraalinormidele. Kohtul tuleb arvestada sõltumata poolte taotlustest rikkumise laadi ja

raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju

tekkimises jt asjaolusid. Politseiruumidesse sisenemine politseitöötajate poolt selleks, et

kannatanut peksta, on asjaolud, mis ringkonnakohtu arusaamise kohaselt oluliselt mõjutavad

rikkumise raskust - kannatanu oli täielikult kostjate meelevallas. Ekspertiisiakti kohaselt (tl 85)

oli hagejal ninaluu murd, verevalumid näol, vasakul poolt rindkerel, niudeluu vasakul tiival,

mis tekkisid kõva tömbi eseme toimel, võimalik, et korduvatest löökidest rusika- ja kängitsetud

jalaga.

Ekspertiisiakti kohaselt põhjustavad nimetatud vigastused lühiajalise tervisekahjustuse. Teise

isiku tervise õigusvastase ja süülise kahjustamise tagajärg - tervisekahjustus - ei pea selleks, et

kannatanul oleks õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kestma hagi esitamiseni (vt

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28 mai 2008. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-43-08, p 15).

Ringkonnakohus ei nõustu kostja 2 apellatsioonkaebuse väitega, et kostjalt 2 välja mõistetud

hüvitis ei vasta väljakujunenud kohtupraktikale. Maakohus poolt hagejale väljamõistetud

hüvitis ei ületa Riigikohtu õigusteabe osakonna kohtupraktika kordusanalüüsis märgitud

kohtute poolt 2016. aastal mittevaralise kahju hüvitamiseks välja mõistetud summasid.

11. Ringkonnakohus leiab, et kostja 2 võlgnevus täitemenetluses ei ole aluseks kahjuhüvitise

vähendamiseks. Kostja 2 apellatsioonkaebuse väitel on ta suuteline seda tasuma „veel aasta

jooksul“. Kostjal 2 on võimalik võlgnikuga jõuda kokkuleppele ka täitemenetluse käigus.

12. Kuna ringkonnakohus ei tühista maakohtu otsust hagi rahuldamise osas, puudub vajadus

muuta menetluskulude jaotust maakohtu menetluses.

Seoses apellatsioonkaebuste rahuldamata jätmisega tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta

TsMS § 171 lg 1 alusel kostjate kanda. Ringkonnakohus selgitab, et kuigi kostjatelt on hageja

kasuks välja mõistetud erineva suurusega kahjuhüvitised, on ringkonnakohtu hinnangul

arvestades tsiviilasja asjaolusid, põhjendatud jätta menetluskulud kostjate kanda solidaarselt.

Hageja menetluskulud ringkonnakohtus on lepingulise esindaja tasu 300 eurot (ilma

käibemaksuta) ja istungi tasu 100 eurot (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohtu hinnangul

tsiviilasja keerukust ning mahtu arvestades ei ole täielikult põhjendatud kostja esindaja ajakulu

3 tundi ja istungi tasu 100 eurot, mis kuulub apellatsiooniastmes kostjatelt väljamõistmisele

osaliselt.

Ringkonnakohus peab hageja vajalikuks ja põhjendatud ajakuluks apellatsioonimenetluses

1 tunni ulatuses, s.h menetlusdokumentide koostamine, suhtlus kliendiga ja kohtuistungil

osalemine. Põhjendatud ja vajaliku kulu hindamisel lähtub ringkonnakohus tsiviilasja

keerukusest, mahust ning asjaolust, et hagejat esindas nii maa- kui ka ringkonnakohtu

menetluses sama esindaja. Hageja esindaja pidi olema ringkonnakohtu menetluses

tsiviilvaidluse asjaoludega kursis ega pidanud kulutama palju aega menetlusdokumentide ja

kohtupraktika analüüsimiseks. Hageja vastus apellatsioonkaebustele koosneb neljast reast

(II kd, tl 167). Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks hageja esindaja tasu kindlaksmääratud

suuruses, s.o summas 100 eurot ilma käibemaksuta, kohtuistungil osalemise eest. Kohtuistung

kestis 10 minutit ning kohtuistungi protokolli kohaselt kinnitas hageja esindaja istungil vaid, et

jääb varasemalt kirjalikult esitatud seisukohtade juurde.

Ringkonnakohus peab hageja esindaja tunnitasu 100 eurot ilma käibemaksuta põhjendatuks

ning rahuldab hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotluse osaliselt, s.o 100 eurot ilma

käibemaksuta.

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/