3-3-1-14-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-14-17

Otsuse kuupäev

24. mai 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Põld, liikmed Viive Ligi ja Nele Parrest

Kohtuasi

Eduard Vintsevitši kaebus Tallinna Vangla vastu

kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Eduard Vintsevitš, esindaja vandeadvokaat Denis

Piskunov

Vastustaja Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. juuni 2016. a otsus haldusasjas

nr 3-15-75

Menetluse alus Riigikohtus

Eduard Vintsevitši kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Eduard Vintsevitši kassatsioonkaebus läbi vaatamata osas, milles taotletakse Tallinna

Halduskohtu 1. oktoobri 2015. a otsuse haldusasjas nr 3-15-75 tühistamist ja uue otsusega

halduskohtule esitatud kaebuse rahuldamist.

2. Rahuldada kassatsioonkaebus ringkonnakohtu otsuse tühistamise nõude osas. Tühistada

Tallinna Ringkonnakohtu 13. juuni 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-75 ja jätta muutmata

Tallinna Halduskohtu 1. oktoobri 2015. a otsus samas asjas.

3. Mõista Tallinna Vanglalt Eduard Vintsevitši kasuks välja ringkonnakohtus kantud õigus-

abikulu 69 eurot.

4. Kaebaja kasuks välja mõistetav õigusabikulu kanda Advokaadibüroo Magnusson OÜ

kontole EE287700771001196543.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E. Vintsevitš esitas 9. oktoobril 2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles soovis

alandavate ja ebainimlike kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist 300

eurot kuus iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest alates 2007. aastast. Enamikus Tallinna Vangla

kambrites on ruumi ühe kinnipeetava kohta alla 3 m2. Tualetid asuvad koridoris. Ajal, mil kambrite

uksed on lukustatud, tuleb tualetti pääsemist oodata tund või rohkem. Seejuures on kambrite uksed

kinnipeetavatele avatud vaid neli tundi ööpäevas. Kambrite kunstlik valgustus ei vasta nõuetele ja

vähene valgustus kurnab silmi. Õhuakendele paigaldatud perforeeritud metallplaadid takistavad

õhuvahetust ning riideid tuleb pesta ja kuivatada samas kambris, mistõttu on kambris pidevalt rõske.

Paljude kambrite seintel on hallitust, millest saab järeldada, et ventilatsioon on puudulik.

2. Tallinna Vangla jättis 31. detsembri 2014. a vastusega kahju hüvitamise taotluse ajavahemiku

9. oktoober 2011 kuni 15. august 2014 osas rahuldamata ning tagastas ajavahemike 6. mai 2008 kuni

7. detsember 2010 ja 7. juuli 2011 kuni 8. oktoober 2011 osas taotluse esitamise tähtaja rikkumise

tõttu.

3. E. Vintsevitš esitas 13. jaanuaril 2015 Tallinna Halduskohtule Tallinna Vangla vastu kaebuse

mittevaralise kahju hüvitamise nõudes inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste tõttu

Tallinna Vanglas ajavahemikul 9. oktoober 2011 kuni 15. august 2014 (kokku 34 kuud). Kaebaja

nõudis kahju eest hüvitist 10 200 eurot ning viivist seadusjärgses määras (8,15% põhinõudest aastas)

alates kaebuse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kaebust põhjendati järgmiselt:

1) Tallinna Vangla kuuekohalistes kambrites on üldpinda ühe inimese kohta enamasti 2,5 m2 või

vähem. Seejuures on pinda, millest on maha arvatud mööbli ja inventari alla jääv ruum, inimese

kohta vähem kui 1,5 m2. Vangla vanemas osas, kus toad on erineva suurusega, jääb kinnipeetava

isiklik ruum alla 3 m2 inimese kohta. Just selles osas asuvad tualetid koridoris ja ajal, mil kambrite

uksed on lukustatud, võib ooteaeg tualetti pääsemiseks olla tund või rohkemgi. Vahistatute kambrites

ja kinnipeetavate ootekambrites on inimesed lukustatud kambritesse 23 tundi ööpäevas ning ka

tavakinnipeetavatele on kambriuksed üldjuhul avatud vaid neli tundiööpäevas. Jalutuskäik toimub

boksis, mille suurus jääb alla 15 m2 ja mida jagatakse kõigikambrikaaslastega;

2) riideid tuleb pesta ja kuivatada kambris, mistõttu on kamber pidevalt rõske ning paljude kambrite

seintel on hallitust. Sellest võib järeldada, et ventilatsioon on puudulik. Ka kambrite valgustus ei

vasta nõuetele ning koormab silmi. Isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks võimaldab vangla vaid ühte

20-minutilist duširuumi külastust nädalas ning seda olukorras, kus kambrites on ainult külm vesi.

Euroopa vanglareeglistik näeb ette vähemalt kaks dušikorda nädalas;

3) nõuetele mittevastavates ja inimväärikust alandavates tingimustes tundis kaebaja end alandatuna ja

allasurutuna. Teda vaevasid stress, hingeline ahastus, pidev liikumispuudus ja abitustunne. Euroopa

Inimõiguste Kohtu (EIK) seisukoha järgi tuleb ülerahvastatust pidada Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3 rikkuvaks, kui põrandapinda isiku kohta on vähem

kui 3 m2. Seejuures on 3–4 m2 suuruse põrandapinna puhul rikkumise tuvastamisel arvestatud ka

muid kinnipidamise asjaolusid;

4) hüvitise suuruse hindamisel tuleb arvestada EIK praktikat ja Riigikohtu lahendit asjas nr 3-3-1-10-

14. Viivise nõudmisel lähtus kaebaja muu hulgas Riigikohtu lahendites asjades nr 3-3-1-47-08 (p 27)

ja nr 3-3-1-83-10 (p 22) esitatud seisukohtadest.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 1. oktoobri 2015. a otsusega kaebuse osaliselt (resolutsiooni

p 1), mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 700 eurot (resolutsiooni p 2) ning

tunnistas õigusvastaseks kaebaja kinnipidamistingimused Tallinna Vangla avatud sektsioonis 382

päeva jooksul 9. oktoobrist 2011 kuni 15. augustini 2014, kui põrandapinda ühe kinnipeetava kohta

oli alla 3 m2, kuid rohkem kui 2,5 m2 (resolutsiooni p 3). Halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja

kasuks välja menetluskulu 34 eurot ja 20 senti (resolutsiooni p 4) ning otsustas välja mõistetud

hüvitise ja menetluskulud kanda Advokaadibüroo Magnusson OÜ kontole (resolutsiooni p 5).

Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) kaebaja oli kogu vaidlusaluse aja kambrites, mille juures oli eraldi ruumis WC. WC ei ole

kasutatav sihtotstarbeväliselt. Seetõttu on selle arvamine eluruumina kasutatava kambri pinna hulka

vastuolus minimaalse isikliku ruumi olemusega. Kambri põrandapinna piisavuse kindlakstegemisel ei

tule võtta arvesse kambris asuvat mööblit ega selle alla jääva pinna osakaalu võrreldes kambri

põrandapinnaga;

2) kaebaja ei väida, et talle ei tagatud iga päev ühetunnist jalutuskäiku, nagu näeb ette vangistus-

seaduse (VangS) § 55 lg 2. Avatud sektsioonis oli tal päevakava järgi neli tundi vaba aega, mille

jooksul ta sai osakonnas vabalt liikuda. Kaebaja oli olulise osa (umbes 13 kuud) kaebusega hõlmatud

ajavahemikust (kokku ca 34 kuud) hõivatud vähemalt ühe ulatuslikumaid suhtlemis- ja liikumis-

võimalusi pakkuva tegevusega (õppimine, töö). Talle võimaldati kokkusaamisi ametnike ja

pereliikmetega. Tagatud oli spordisaali kasutamine üks kord nädalas. Ka lühiajalised viibimised

väljaspool kambrit (kokkusaamised, õppimine, töö jms) kompenseerivad õigusvastaste kinnipidamis-

tingimustega tekitatud mittevaralist kahju, mis väljendub väärikuse alandamises;

3) olmetingimused vanglas ei olnud sellised, mis kogumis võinuksid raskendada vastustaja rikkumist.

Kambrites on osalt sund- ja osalt loomulik ventilatsioon. Kambrite õhuhulka saab reguleerida akna

küljes asuva õhutusava kaudu. Usutav ei ole, et avade ette paigaldatud plaadid takistavad õhuvahetust

nii, et põhjustavad kambrites niiskust ja hallitust. Vangla on taganud kaebajale kambri valgustatuse.

Piisav valgustus tagati loomuliku ja kunstliku valguse koostoimes. Kaebaja pole puuduliku kunstliku

valguse, ventilatsiooni mittetoimimise või kambrite niiskusest tulenevate probleemidega vangla poole

pöördunud. Vangistusseadusest ega muudest õigusaktidest ei tulene, et kambri pesemiskohas peab

olema soe vesi. Sooja vett on võimalik teha kiirkeedukannuga. Kaebaja ei ole väitnud, et tal ei olnud

pesemisvõimalust VangS § 50 lg-s 2 sätestatud miinimummääras;

4) 9. oktoobrist 2011 kuni 15. augustini 2014 võimaldati kaebajale 484 päeval põrandapind, mis

vastab 1. jaanuarist 2014 kehtivale normile (3 m2või rohkem). Vastustaja tegevus kaebaja kinni-

pidamisel oli õigusvastane aga osas, milles kaebaja isiklik ruum kambris jäi alla 3 m2. Vastustaja ei

saa tugineda justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" (VSKE)

§ 6 lg-le 6, sest vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis oli selles sätestatud põrandapinna

miinimumnõue vastuolus EIÕK art-ga 3 ja ka VangS § 41 lg-ga 1. Vastustaja tegevus oli vastuolus

imperatiivse normiga, mis keelab alandada inimväärikust ega luba põhjustada rohkem kannatusi või

ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad kinnipidamisega;

5) ajal, mil kaebaja viibis kambrites, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli küll alla 3 m2, kuid

rohkem tollasest miinimumnõudest (2,5 m2) ja kaebaja viibis vangla avatud osakonnas, on piisavaks

hüvitiseks tuvastada nimetatud oludes viibimise õigusvastasus (kokku 382 päeval). Ajal, mil kaebaja

viibis tingimustes, kus ei olnud täidetud isegi 2,5 m2 nõue (kokku 175 päeval), st vastustaja polnud

kinnipeetava paigutamisel järginud imperatiivset nõuet, on inimväärikust kinnipidamistingimustega

kogumis riivatud määral, mis küünib rahalist hüvitamist vääriva tasemeni summas neli eurot päeva

kohta, s.o kokku 700 eurot. Kaebaja viibis 175 päeval kambrites, kus polnud tagatud kehtivas õiguses

sätestatud põrandapinna miinimummäär. Kuid peaaegu poole kinnipidamise ajast (s.o kokku 484

päeva) oli kaebajale tagatud põrandapinda rohkem kui 3 m2. Samuti on kaebaja võrdlemisi pikka

aega viibinud oludes, kus pind ühe isiku kohta ei küündinud 3 m2-ni. Nendel ajavahemikel on päevi,

mil kinnipeetavate arv kambris oli väiksem ja kambri põrandapinna suurus oli nõuetekohane. Kaebaja

ei ole enne kahjunõude esitamist teinud midagi, et vähendada talle haldusorgani õigusvastasest

tegevusest tulenenud kahjusid, mistõttu ei ole usutav, et tema väidetud kannatused olnuksid vähemalt

subjektiivsel tasemel nii suured ja rõhuvad, kui kaebaja väidab;

6) alust viivise nõudmiseks ei ole tekkinud. Vastustajal ei ole olnud avalik-õiguslikus suhtes

kohustust, mille täitmisega ta on viivitanud, ta ei ole raha väljamaksmisega hilinenud ega ole ka

alusetult raha kinni pidanud.

5. Tallinna Vangla palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, millega kohus

rahuldas kaebuse osaliselt, tunnistades kaebaja kinnipidamistingimused õigusvastaseks ja mõistes

Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 700 eurot ja menetluskulud 34 eurot ja 20 senti, ning

teha uus otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata.

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse (resolutsiooni p 1) ning

tühistas halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus rahuldas kaebuse, ja jättis kaebuse täies ulatuses

rahuldamata (resolutsiooni p 2). Ringkonnakohus jättis kaebaja menetluskulud 306 eurot (riigilõiv)

Eesti Vabariigi kanda ja 618 eurot (õigusabikulud) tema enda kanda (resolutsiooni p 3) ning Tallinna

Vangla menetluskulud tema enda kanda (resolutsiooni p 4).

Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) halduskohus ei arvestanud Riigikohtu lahendeid asjades nr 3-3-1-42-15 (p 17) ja 3-3-1-21-16 (p 8)

ning võttis minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel arvesse kambris oleva WC aluse pinna.

Võttes arvesse ka WC pindala, oli kaebajale vaidlustatud 1039 päevast (9. oktoobrist 2011 kuni

15. augustini 2014) 772 päeval tagatud üle 3 m2 (3,32 kuni 8,3 m2) ning 267 päeval alla 3 m2 (2,7

kuni 2,8 m2) suurune põrandapind;

2) EIK otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs.Venemaa; 9967/06: Belyayev vs.

Venemaa; 2689/12: Semikhvostov vs. Venemaa; 7334/13: Muršić vs. Horvaatia; 11463/09: Samaras jt

vs. Kreeka; 5993/08: Sergey Babushkin vs. Venemaa ja Riigikohtu halduskolleegiumi otsused

(9. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 15 ja 27. aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-68-15,

p 18) on kinnitanud, et negatiivseid mõjusid, mis tulenevad väiksemast kui 3 m2 suurusest põranda-

pinnast isiku kohta, võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamis-

tingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Sealjuures

on oluline, et kinnipeetavale on tagatud vanglas väljaspool kambritpiisavad liikumisvõimalused.

Hinnangut vangla tegevuse õiguspärasusele ei mõjuta asjaolu, kaskinnipeetav liikumisvõimalusi ka

reaalselt kasutab;

3) kaebajale oli 9. oktoobrist 2011 kuni 15. augustini 2014 tagatud 91 päeval 2,8 m2, 174 päeval

2,77 m2 ja 2 päeval 2,7 m2suurune isiklik põrandapind, võttes arvesse WC-alust põrandapinda;

4) kogu kinnipidamise aja oli kaebaja avatud osakonnas, kus tal oli VSKE § 8 lg-te 1 ja 11 kohaselt

võimalik iga päev vähemalt neli tundi osakonnas liikuda. Pooled ei vaidle, et kaebajale oli tagatud

VangS § 55 lg-st 2 tulenev õigus viibida üks tund päevas värskes õhus. Kaebajale tagati võimalus

kasutada kord nädalas spordisaali. Talle võimaldati kokkusaamisi ametnike ja pereliikmetega.

Kaebajal oli lühiajalisi kokkusaamisi vähemalt kord kuus. Osadel päevadel, mil kaebajal oli kambris

vähem kui 3 m2 isiklikku põrandapinda, oli tal päevas kaks kokkusaamist. Kaebaja oli hõivatud

taasühiskonnastava tegevusega (15. novembrist 2012 kuni 3. detsembrini 2012 töötas ta abitöölisena,

15. aprillist 2013 kuni 6. juunini 2013 osales sotsiaalprogrammis, 18. novembrist 2013 kuni

9. detsembrini 2013 töötas abitöölisena, alates 4. detsembrist 2013 kuni vabanemiseni 15. augustil

2014 omandas kutsehariduse raames aedniku eriala). Ajavahemikuga, mil kaebaja viibis elukambris

alla 3 m2 suurusel põrandapinnal, langeb 19 päeva ulatuses kokku üksnes töötamine abitöölisena.

Seega ei saanud taasühiskonnastavad tegevused oluliselt mõjutada kaebaja kinnipidamistingimusi

ajal, mil ta viibis ruumikitsikuses. Küll aga on need tegevused, arvestades asjaolusid kogumis,

kaebaja kinnipidamistingimusi siiski leevendanud ja võimaldanud talle märkimisväärsel ajal kogu

kinnipidamisajast (s.o ca üks aasta) ulatuslikumat liikumist väljaspool elukambrit;

5) aeg, mil kaebajale oli tagatud vähem kui 3 m2(2,7 kuni 2,8 m2), moodustas tema kinnipidamisajast

26%, s.o 267 päeva 1039 päevast. Muul ajal oli talle tagatud põrandapind 3,32 kuni 8,3 m2. Kaebaja

pidi ruumipuudust taluma episoodiliselt. Ajavahemike vahele, mil tal oli vähem kui 3 m2põranda-

pinda, jäi mitu arvestatava pikkusega ajavahemikku (nt 6 päeva, 7 päeva, 13 päeva, 19 päeva, 2 kuud,

3 kuud ja isegi üle 7 kuu), mil kaebajal oli kambris üle 3 m2 isiklikku põrandapinda. Kaebaja on

pidanud niisama hästi kui järjest, üksnes ühe- või paaripäevaste üksikute vahedega, taluma

ruumipuudust 17. maist 2012 kuni 11. novembrini 2012 (174 päeva) ja 10. detsembrist 2012 kuni

23. jaanuarini 2013 (43 päeva). Seejärel oli tal üle seitsme kuu isiklikku põrandapinda üle 3 m2ning

pärast kahepäevast viibimist alla 3 m2suurusel põrandapinnal (15 septembrist 2013 kuni

16. septembrini 2013) oli kaebajal kuni karistusaja lõpuni isiklikku ruumi 3,32 kuni 8,3 m2. Kuna

kaebajale oli kambris tagatud kogu kinnipidamise jooksul minimaalselt 2,7 m2 põrandapinda (ja

sedavõrd vähe üksnes kahel päeval) ning tema ruumikitsikuses viibimine oli vaatamata paarile

pikemale ajavahemikule episoodiline, ei ole siiski alust pidada tema viibimist avatud eluosakonnas

inimväärikust alandavaks. Samuti ei ole tõendatud, et kaebaja olukorda oleksid raskendanud

ebakohased olmetingimused kambris.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu ja halduskohtu otsus ja

teha uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt välja hüvitis taotletud suuruses. Kassaator väidab

järgmist:

1) ringkonnakohus on ebaõigesti arvanud kambri põrandapinna hulka WC pindala. EIK on tõdenud,

et kambris asuva WC pindala ei ole arvatav kambri põrandapinna hulka (nt Jevšnik vs. Slovenia

5747/10, Tunis vs. Eesti 429/12);

2) lisaks tuleb arvestada, et vastustaja on apellatsioonkaebuses väitnud, et kambris asuv WC

võimaldab kinnipeetaval olla mõne hetke privaatselt ja päris omaette ruumis, kui ta tunneb kambris

olles, et ta seda vajab. Siit nähtub, et ka vastustaja on seisukohal, et kambris asuv WC on eraldi ruum,

mistõttu ei ole põhjendatud WC-aluse põrandapinna arvestamine kambri pindala hulka;

3) värskes õhus jalutamine toimus betoonseintega ümbritsetud jalutusboksis, milles oli kinnipeetava

kohta ruumi sama palju kui kambris. EIK on seisukohal, et liikumisvõimalus võib osutuda

raskendavaks tingimuseks, kui liikumiseks kasutatav õu on liiga väike/suletud või ülerahvastatud.

Sellisel juhul on EIK värskes õhus liikumise võimalust nimetanud sisuliselt olematuks või leidnud, et

väga suure ülerahvastuse korral olukorra leevendamise asemel see pigem suurendas probleemi.

Ringkonnakohus on hinnangutes pelgalt teoreetiline ega ole kinnipidamistingimusi kohaselt

hinnanud. Ringkonnakohus pidanuks hindama kinnipidamistingimusi vahetult ja tegema paik-

vaatluse, tuvastamaks, kas kinnipidamistingimused kogumis alandasid või ei alandanud

inimväärikust.

8. Tallinna Vangla on seisukohal, et kassatsioonkaebus ei ole põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt. Halduskohus mõistis vastustajalt välja 700 eurot

hüvitisena 175 päeva eest, mil kaebaja viibis kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda

alla 2,5 m2. Halduskohus ei mõistnud välja hüvitist 382 päeva eest, mil kaebaja viibis vangla avatud

osakonnas kambrites, milles ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla 3 m2, kuid rohkem kui

2,5 m2. Halduskohus piirdus viimati nimetatud kinnipidamistingimuste õigusvastaseks tunnista-

misega. Halduskohus ei arvanud kambri põrandapinna hulka WC pindala. Halduskohus leidis ka

seda, et kambri põrandapinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline võtta arvesse kambris asuvat

mööblit ega selle alla jääva pinna osakaalu võrreldes kambri põrandapinnaga. Otsuse põhjendustest

nähtuvalt ei arvanud halduskohus siiski mööblialust pinda kambri põrandapinna hulgast välja.

Viivisenõude jättis halduskohus rahuldamata.

Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus rahuldas kaebuse.

Ringkonnakohus jättis kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohus arvas WC-aluse pinna

kambri põrandapinna hulka. Sellise arvestuse kohaselt leidis ringkonnakohus, et kaebaja ei viibinud

kambrites, milles ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla 2,5 m2. Ringkonnakohus leidis, et

ehkki kaebaja viibis küll kambrites, milles ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda vähem kui 3 m2,

ei olnud muud kinnipidamistingimused sellised, et saaks kõnelda inimväärikuse rikkumisest.

Ringkonnakohus lähtus kambri põrandapinna suuruse kindlaksmääramisel muu hulgas ka Riigikohtu

toonasest praktikast, mille järgi ei arvata kambri põrandapinna hulka WC-alust pinda.

Kassaator taotleb ringkonnakohtu ja halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega

mõistetaks vastustajalt välja kaebuses taotletud 10 200 euro suurune hüvitis.

10. Kassatsioonkaebust ei saa esitada ringkonnakohtu otsuse peale nõude osas, milles halduskohtu

otsust apellatsioonkaebusega ei vaidlustatud (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 211 lg 2).

Kaebaja kassatsioonimenetluses esitatud taotlus tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega

mõistetaks vastustajalt välja kaebuses taotletud 10 200 euro suurune hüvitis, jääb läbi vaatamata, sest

kaebaja ei apelleerinud halduskohtu otsust osas, mis tehti tema kahjuks. Apellatsioonkaebuse esitas

üksnes vastustaja, kes taotles halduskohtu otsuse tühistamist osas, milles halduskohus tunnistas

kaebaja kinnipidamistingimused õigusvastaseks ja mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise. Vastuses

apellatsioonkaebusele ei nõustunud kaebaja esindaja vastustajaga ja oli seisukohal, et välja mõistetud

hüvitis ei ole ülemäärane ning WC-alust pinda ei saa arvata kambri põrandapinna hulka. Kaebaja

vastuapellatsioonkaebust ei esitanud. Kolleegium lähtub HKMS § 211 lg-st 2 ja vaatab kassatsioon-

kaebuse läbi ulatuses, milles taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist.

11. Pärast EIK Suurkoja 20. oktoobri 2016. a otsust 7334/13, Muršić vs. Horvaatia muutis Riigikohus

oma praktikat ja sellele otsusele tuginedes ei võtnud kambri põrandapinna arvutamisel enam WC-

alust pinda arvesse (16. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-83-16; 17. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-

3-1-89-16; 29. märtsi 2017. a otsused asjades nr 3-3-1-85-16 ja 3-3-1-86-16; 12. aprilli 2017. a otsus

asjas nr 3-3-1-90-16). Kolleegium lähtub nendes asjades tehtud otsustest ka praeguses asjas.

Kolleegium rahuldab kassatsioonkaebuse osas, milles taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist.

Kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse ja jätab muutmata halduskohtu otsuse.

12. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1

sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks

arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kaebaja palus enda kasuks vastustajalt välja

mõista apellatsiooniastme õigusabikulud ja kanda need Advokaadibüroo Magnusson OÜ kontole

EE287700771001196543 ning esitas dokumendid, mille kohaselt on kantud õigusabikulu suuruseks

138 eurot. Taotluse kohaselt on õigusabi osutatud ühe tunni kestel ja see seisnes

apellatsioonkaebusele vastamises ja kaebaja esindamises ringkonnakohtu menetluses. Tallinna Vangla

vaidlustas apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse põhjendustega, et WC pindala tuleb arvata

kambri põrandapinna hulka ja kaebaja kasuks välja mõistetud hüvitis on ebamõistlikult suur. Kuna

vastuses apellatsioonkaebusele väidetakse vaid seda, et WC-alust pinda ei saa arvata kambri

põrandapinna hulka ja et halduskohtu välja mõistetud hüvitis ei ole ülemäärane, ning ringkonnakohus

vaatas asja läbi kirjalikus menetluses, siis rahuldab kolleegium taotluse osaliselt ja mõistab

vastustajale HKMS § 109 lg 6 alusel välja 69 eurot.

Kassatsiooniastme menetluskulude kohta ei ole dokumente esitatud ja nende väljamõistmist ei ole ka

taotletud.

(allkirjastatud digitaalselt)