3-3-1-10-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-10-17

Otsuse kuupäev

19. mai 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Nele Parrest, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Allan Schmidti kaebus Viru Vangla 16. veebruari 2015. a

käskkirja tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Allan Schmidt

Vastustaja Viru Vangla

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 22. novembri 2016. a otsus haldusasjas

nr 3-15-881

Menetluse alus Riigikohtus

Allan Schmidti kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Allan Schmidti kassatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Ringkonnakohtu 22. novembri

2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-881 muutmata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kinnipeetav V. T. paigutati 16. veebruaril 2015 kella 14.40 paiku kambrisse nr 3413.

Kell 15.02 avati tema kambri uks. Kella 15.10 paiku teatas ta valvuritele, et tema kambri aknas on

mõra. Ukse avamise ja valvurite teavitamise vahelisel ajal viibis kambris ka kinnipeetav Allan Schmidt

(kaebaja).

2. Viru Vangla kohaldas 16. veebruari 2015. a käskkirjaga nr 6.-4/100-KP kaebaja suhtes alates

samast päevast täiendavaid julgeolekuabinõusid: kaebaja paigutati eraldatud lukustatud kambrisse,

piirati tema vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust, keelati spordivahendite, -saali ja -väljakute

kasutamine ega lubatud tal kasutada isiklikke esemeid, millega on võimalik kahjustada vangla vara.

Vangla kohaldas täiendavaid julgeolekuabinõusid vangla üldise julgeoleku tagamiseks ning raskete

õigusrikkumiste ärahoidmiseks. Inspektor-kontaktisikul tuli teha ettepanek täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otstarbekuse kohta hiljemalt kolme kuu möödumisel

käskkirja tutvustamisest alates.

3. Viru Vangla algatas V. T. vastu distsiplinaarmenetluse. Menetlus lõpetati 16. märtsil 2015

distsiplinaarsüüteole vastava koosseisu puudumise tõttu. Distsiplinaarmenetluse protokolli järgi ei ole

menetluse käigus kogutud materjalide põhjal võimalik tuvastada, et V. T. oleks akna lõhkunud, ning ka

akna väidetava lõhkumise ajal kambris viibinud kaebaja ei tunnista akna lõhkumist.

4. Viru Vangla jättis 23. märtsi 2015. a vaideotsusega kaebaja vaide 16. veebruari 2015. a käskkirja

peale rahuldamata.

5. Kaebaja esitas 5. aprillil 2015 Tartu Halduskohtule kaebuse vangla 16. veebruari 2015. a käskkirja

tühistamiseks. Kaebaja ei lõhkunud akent. Kaebaja ja kambri läbiotsimisel ei leitud lõhkumisele

viitavaid esemeid. Distsiplinaarmenetluses ei leidnud kinnitust, et kaebaja oleks seotud akna

lõhkumisega. V. T. sõnul oli mõra aknas juba enne tema paigutamist kambrisse nr 3413. Vangla ei ole

koridoris viibinud valvuritelt uurinud, kas nad kuulsid akna lõhkumisele viitavaid helisid. Kaebaja ei

ole kunagi aknaid lõhkunud ega muul viisil vangla vara kahjustanud. Vangla ei ole esitanud veenvaid

väiteid selle kohta, et kaebaja võib lähitulevikus kahjustada õigushüvesid. Pelgalt umbmäärase

kahtluse alusel ei saa kaebaja suhtes ränki meetmeid võtta. Täiendavaid julgeolekuabinõusid ei saa

rakendada selleks, et vältida kinnipeetavate omavahelist suhtlemist ja distsiplinaarmenetluse

mõjutamist. Täielik isolatsioon alandab inimväärikust. Televiisori keelamisega rikuti põhiseadusest

tulenevat õigust saada informatsiooni.

6. Viru Vangla lõpetas 8. aprilli 2015. a käskkirjaga samast päevast kaebaja suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise.

7. Tartu Halduskohus jättis 13. novembri 2015. a otsusega kaebuse rahuldamata. Valvurite kinnitusel

oli kambri nr 3413 aken enne V. T. kambrisse paigutamist terve. Kuna tegemist oli suure mõraga (80

cm), ei ole tõenäoline, et see oleks valvuritele märkamata jäänud. Viru Vangla 16. märtsi 2015. a

distsiplinaarmenetluse protokolli järgi ei suutnud vangla tuvastada, kes akna lõhkus.

Distsiplinaarmenetluses ei tuvastatud kaebaja seotust akna lõhkumisega. Kuna kambris viibisid ainult

V. T. ja kaebaja, järeldas vangla, et üks kinnipeetavatest või mõlemad olid seotud akna lõhkumisega.

Akna lõhkumine on tõsine õigusrikkumine, mis vaieldamatult ohustab vangla julgeolekut. Vastustaja

on piisavalt põhjendanud kaitstavate õigushüvede kahjustamise tõenäosust. Vastustaja on arvestanud

ühelt poolt vajadusega tagada kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusalaste õigusaktide

täitmise ja üldise julgeoleku vanglas, ning teiselt poolt tavalisest kinnipidamisrežiimist rangema

režiimi kohaldamisest tuleneva kaebaja vabaduste täiendava piiramisega. Vastustaja on iga võetud

meetme kohta esitanud põhjenduse, mida soovitakse meetmega ära hoida ja miks on selle võtmine

vajalik. Võetud meetmed olid julgeolekuohu ja uute õigusrikkumiste toimepanemise ohu tõrjumiseks

kohased ja vajalikud. Vastupidise väitmiseks ei ole alust.

8. Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse.

9. Tartu Ringkonnakohus jättis 22. novembri 2016. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

halduskohtu otsuse muutmata. Valvur kinnitas, et enne V. T. paigutamist kambrisse nr 3413 oli aken

terve. On võimatu, et 80 cm pikkune mõra aknas oleks vanglaametnikele märkamatuks jäänud. Kuna

kambris viibisid enne mõra tuvastamist ainult kaebaja ja V. T., võis mõra tekkida üksnes nende

tegevuse tulemusena. Seetõttu oli vanglal põhjendatud alus arvata, et üks sealviibijatest on ohuks

vangla julgeolekule ning võib toime panna analoogseid rikkumisi. Väär on kaebaja väide, et meetme

kohaldamise alusena ei sätesta seadus kinnipeetavate omavahelise suhtlemise vältimist.

Vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 2 p 1 kohaselt on täiendava julgeolekuabinõuna lubatud

kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine. Teleri keelamine on põhjendatud,

kuna sellega on võimalik rikkuda kambri sisustust või lõhkuda vangla vara. Lisaks on teleri äravõtmine

põhjendatud selle tõttu, et teleri vaatamise mittevõimaldamine on üheks meetmeks, mis peaks ära

hoidma kaebaja poolt analoogsete tegude toimepanemist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Kaebaja palub kassatsioonkaebuses kohtute otsused tühistada ning kaebuse rahuldada.

Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.

1) Käskkiri ei ole nõuetekohaselt põhjendatud. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks ei

olnud alust. Vastustaja on iga meetme valikul teinud kaalutlusvigu. Ei olnud reaalset ohtu, et kaitstavat

õigushüve kahjustatakse.

2) Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et VangS § 69 lg 2 p 1 alusel sai suhtlemisvabadust piirata

distsiplinaarmenetluse läbiviimise huvides. See säte ei anna alust meetme võtmiseks

distsiplinaarsüüteo toimepanemises kahtlustatavate suhtes, et vältida distsiplinaarmenetluse

mõjutamist ja kahtlustatavate omavahelist suhtlemist. Selline alus on sätestatud VangS § 63 lg-s 4.

3) Kaebaja kambris oli aken terve. Kaebaja käis korraks V. T. kambris, kuid ei lõhkunud seal akent. Ka

V. T. kinnitas kohe valvuritele, et kaebaja ei lõhkunud akent. Valvurid viibisid kambrist paari meetri

kaugusel ning oleksid akna lõhkumist kuulnud. Kaebaja ei olnud agressiivne. Varem ei ole kaebajat

kahtlustatud vangla vara lõhkumises. Distsiplinaarmenetluses ei tuvastatud kaebaja süüd.

4) Käskkirjas ei ole põhjendatud kaebaja täielikku isolatsiooni paigutamist ning isiklike esemete

äravõtmist. Kaebajale jäeti alles vanglale kuuluvad metallist kausid, kruus ja lusikas, millega saanuks

samuti akent lõhkuda. Lisaks on võimalik jalaga aken puruks lüüa.

5) Ringkonnakohus on heaks kiitnud kaebaja karistamise teleri äravõtmisega. Täiendavad

julgeolekuabinõud ei tohi olla karistusliku iseloomuga.

11. Viru Vangla ei vastanud kassatsioonkaebusele.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

12. Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse 16. veebruari 2015. a käskkirja kehtivusajal, taotledes

käskkirja tühistamist. Paar päeva pärast kaebuse esitamist lõpetas vangla kaebaja suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise. Käskkirja kehtivuse kaotamisest hoolimata pidas halduskohus

tühistamiskaebust lubatavaks. Ringkonnakohus seda seisukohta ümber ei lükanud.

13. Kolleegium on varem selgitanud, et haldusaktil võib säilida mõju ja praktiline tähendus ka pärast

kehtivusaja möödumist ning sellisel juhul saab kohus haldusakti tühistada. Kehtivuse kaotanud

haldusakti mõju ja praktiline tähendus võib väljenduda ennekõike võimaluses, et haldusorganid,

kohtud ja kolmandad isikud võivad oma edasistes otsustes ja toimingutes tugineda haldusakti

varasemale kehtivusele. Tühistamine kõrvaldab haldusakti kehtivuse ka tagasiulatuvalt, nõnda et selle

varasemale kehtivusele ei ole võimalik hiljem enam tugineda (5. detsembri 2011. a otsus asjas

nr 3-3-1-41-11, p-d 10−12 ja 13. novembri 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p-d 9−11).

Eeltoodu tõttu ei ole haldusakti kehtivuse kaotamise korral vaja iga kord üle minna

tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele. Tühistamiskaebuse esitamine ja kohtu poolt sellise

haldusakti tühistamine on põhjendatud, kui kohtu hinnangul võib kehtivuse kaotanud haldusaktil olla

ikka veel mõju ja praktiline tähendus. Ka kehtivuse kaotanud täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise käskkirja mõju ja praktiline tähendus ei pruugi vaatamata kehtivuse lõppemisele olla

täielikult ammendunud. Seega saab sellist käskkirja tühistada ka pärast selle kehtivusaja lõppemist.

II

14. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2 teise lause kohaselt hindab kohus haldusakti

õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga.

15. VangS § 69 lg 1 järgi kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes

süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist, on

suitsiidi- või põgenemiskalduvustega või ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid

julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õigusrikkumise ärahoidmiseks.

VangS § 69 lg 2 kohaselt on täiendavate julgeolekuabinõudena lubatud kinnipeetava vanglasisese

liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine, isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamine,

kehakultuuriga tegelemise keelamine, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine ja

ohjeldusmeetmete kasutamine.

16. Kolleegium on selgitanud, et nii täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kui ka konkreetse

meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel. Kaalutlusõigust tuleb haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 4 lg 2 kohaselt teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse

üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kohtulik kontroll

vangla tegevuse üle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on piiratud. Kohus saab kontrollida

üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme

valikul, kuid ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust (2. juuni

2010. a otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 11 ja 6. mai 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-88-14, p 11).

17. Kolleegiumi varasema praktika kohaselt on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks piisav

alus, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstavat õigushüve võidakse kahjustada

(vt nt 20. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-94-10, p 12 ja 6. mai 2015. a otsus asjas

nr 3-3-1-88-14, p 15). Täiendavate julgeolekuabinõude kui ennetavate meetmete rakendamise

aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe põhjal hinnangu, kas kaitstava

õigushüve kahjustus on tõenäoline (vt nt 13. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-63-09, p 16 ja

6. mai 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-88-14, p 16).

Kolleegium soostub, et käskkirjas kirjeldatu andis vanglale aluse põhjendatud kahtluseks, et

tõenäoliselt võib kaebaja osutuda ohtlikuks vangla julgeolekule või toime panna raskeid

õigusrikkumisi. Kuna täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine tuli otsustada kiiresti, ei olnud

vanglal võimalik koguda lisatõendeid akna kahjustamise asjaolude ning kaebajast lähtuva ohu

väljaselgitamiseks. Vangla ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel

kaalumisvigu teinud.

18. Jõudes otsusele, et täiendavaid julgeolekuabinõusid on vaja kohaldada, tuli vanglal kaalutlusõiguse

alusel otsustada, milliseid meetmeid võtta. Kaalumisel tuli vanglal arvestada ühelt poolt vajadusega

tagada kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusalaste õigusaktide täitmise ja üldise

julgeoleku vanglas (VangS § 66 lg 1), ning teiselt poolt tavalisest kinnipidamisrežiimist rangema

režiimi kohaldamisest tuleneva kaebaja vabaduste täiendava piiramisega (vt halduskolleegiumi

2. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 13 ja 6. mai 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-88-14,

p 17).

18.1. Vangla põhjendas kaebaja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, vanglasisese liikumis- ja

suhtlemisvabaduse piiramist ning spordivahendite, -saali ja -väljakute kasutamise keelamist

vajadusega välistada kaebaja kokkupuuted teiste kinnipeetavatega, et kaebaja ei saaks nendega koos

organiseerida vangla vara lõhkumist ega hankida esemeid lõhkumiseks. Tegemist on asjakohaste ja

piisavate kaalutlustega.

18.2. Lisaks on vangla kaebaja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist põhjendanud sellega, et

kuna kaebaja ja V. T. olid kahtlustatavad distsiplinaarsüüteo toimepanemises, oli vaja vältida nende

omavahelist suhtlemist ja distsiplinaarmenetluse mõjutamist. Kolleegium nõustub kaebajaga, et

VangS § 69 lg 1 ei võimalda täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada distsiplinaarmenetluse

tõhusaks läbiviimiseks. Sel eesmärgil saab kinnipeetava raske distsipliinirikkumise korral eraldatud

kambrisse paigutada VangS § 63 lg 4 alusel. Kaebaja vastu aga ei alustatud distsiplinaarmenetlust.

Kuna vangla on kaebaja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamiseks esitanud ka muud kaalutlused,

mille kolleegium luges asjakohasteks ja piisavateks, ei muuda eelmainitud ebaolulisest kaalutlusest

lähtumine 16. veebruari 2015. a käskkirja õigusvastaseks.

18.3. Selleks et kaebaja ei saaks uusi samalaadseid rikkumisi toime panna, pidas vangla vajalikuks

kaebajale keelata isiklikud esemed, millega on võimalik kahjustada vangla vara. See tingimus on

täidetud ka televiisori puhul. Võimalus kahjustada vangla vara kambrisse jäetud vangla esemetega või

jalaga ei välista vangla õigust keelata kaebajale isiklikud esemed. Vanglal tuli võtta meetmeid vangla

vara kahjustamise ohu vähendamiseks. Meetmed ei olnud ilmselgelt ülemäärased.

Ringkonnakohus märkis, et peale selle oli teleri äravõtmine põhjendatud ka seetõttu, et teleri

vaatamise mittevõimaldamine on üheks meetmeks, mis peaks ära hoidma kaebaja poolt analoogsete

tegude toimepanemist. Kaebaja hinnangul kiitis ringkonnakohus sellega heaks tema karistamise

televiisori äravõtmisega. Juhul kui mõista ringkonnakohtu põhjendust nii nagu kaebaja, on

ringkonnakohus kõrvale kaldunud kolleegiumi senisest praktikast, mille kohaselt ei tohi täiendavaid

julgeolekuabinõusid kohaldada karistuslikul eesmärgil (20. aprilli 2011. a otsus asjas

nr 3-3-1-94-10, p 12). Vangla aga ei ole vaidlustatud käskkirjas ega kohtule esitatud muudes

dokumentides sellest kaalutlusest lähtunud.

18.4. Käskkirjast ei nähtu üheselt neid kaalutlusi, miks pidas vangla täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise vajadust olulisemaks kaebaja õiguste täiendavast piiramisest. Kolleegiumi hinnangul ei

muuda puudused kaalutluste märkimisel siiski täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist praegusel

juhul õigusvastaseks. Arvestades seda, et vanglal oli alust kahtlustada, et kaebaja oli toime pannud

raske distsipliinirikkumise, oli vangla julgeoleku tagamise ja kaebaja poolt uute õigusrikkumiste

toimepanemise ärahoidmise vajadus kaalukam kui kaebaja kohustus taluda talle ajutiselt seatud

lisapiiranguid. Võetud meetmed olid julgeolekuohu ja uute õigusrikkumiste toimepanemise ohu

tõrjumiseks kohased ja vajalikud.

19. Seega oli Viru Vangla 16. veebruari 2015. a käskkiri õiguspärane.

III

20. Kaebaja ei ole kohtumenetluses väitnud, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alus

langes ära 16. märtsil 2015, kui V. T. suhtes lõpetati distsiplinaarmenetlus akna lõhkujat tuvastamata,

või muul ajal enne 8. aprilli 2015. Seetõttu ei pidanud kohtud seda kontrollima. Kolleegium peab siiski

vajalikuks selgitada järgmist.

21. VangS § 69 lg 3 kohaselt lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, kui langevad

ära nende kohaldamise tinginud sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolud. Asjaolude äralangemisel

peab vangla viivitamata omal algatusel haldusmenetluse uuendama ja täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise käskkirja kehtetuks tunnistama (HMS § 44 lg 1 p 1, § 65 lg 3 ja § 68 lg 1) (vt ka

halduskolleegiumi 13. novembri 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 14). Kui vangla seda ei tee, on

kinnipeetaval õigus pöörduda vangla poole menetluse uuendamise ja käskkirja kehtetuks tunnistamise

taotlusega. Kui kinnipeetava taotlust ega vaiet ei rahuldata, saab kinnipeetav pöörduda halduskohtusse.

Vaide- või kohtumenetluse ajal saab kinnipeetav halduskohtult taotleda esialgset õiguskaitset. Kui

käskkiri on kehtivuse kaotanud, on kinnipeetaval õigus põhjendatud huvi olemasolu korral taotleda

halduskohtult vangla tegevusetuse (asjaolude äralangemisel haldusmenetluse uuendamata ja käskkirja

kehtetuks tunnistamata jätmine) õigusvastasuse kindlakstegemist.

IV

22. Kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata.

23. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja võimalikud kassatsiooniastme

menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Viru Vangla ei ole menetluskulude

väljamõistmist taotlenud.

(allkirjastatud digitaalselt)