3-2-1-47-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-47-17

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. mai 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks

Kohtuasi

HANSEN-MØLLERUD HOLDING AS-i hagiavaldus

Aktsiaseltsi Tarriks vastu kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 2-15-788

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

HANSEN-MØLLERUD HOLDING AS-i kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

60 799 eurot 47 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja HANSEN-MØLLERUD HOLDING AS (asukoht

Asmund Vinjesvei 28, Oslo, Norra Kuningriik), esindaja

vandeadvokaat Rajar Miller

Kostja Aktsiaselts Tarriks, esindaja vandeadvokaat Meelis

Pirn

Asja läbivaatamise kuupäev

24. aprill 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-788

muutmata.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kassatsiooniastme menetluskulud HANSEN-

MØLLERUD HOLDING AS-i kanda.

3. Arvata kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. HANSEN-MØLLERUD HOLDING AS (hageja) esitas 18. jaanuaril 2015 Harju Maakohtule

Aktsiaseltsi Tarriks (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista kahju hüvitamisena

340 529 eurot 85 senti.

1.1. Hageja väitel sõlmisid OÜ HM Skog (kustutatud) ja kostja 2006. a juulis e-kirjade vahetamise

teel lepingu (mis jäi küll alla kirjutamata, aga mille sisust pooled lähtusid), mille põhisisu järgi

kohustus kostja oma saeveskis saagima OÜ HM Skog tarnitud palke. Lisaks saagimisteenusele

leppisid pooled kokku kostja valmistatud saematerjali hoidmises kostja saeveskis. Kostja kohustus

valminud saematerjali hoidma tingimustes, mis tagavad selle kvaliteedi ja koguse säilimise.

Alternatiivselt leidis hageja, et poolte vahel olid 2006. a juuli lepinguga sarnased suulised

kokkulepped. Kostja on esitanud OÜ-le HM Skog saematerjali laoseisu raporteid. Raportitest nähtus

OÜ-le HM Skog kuuluva materjali kogus. Materjali hulk muutus vastavalt kostja toodetud ja OÜ HM

Skog väljaveetud valmistoodangu mahtudele. 28. oktoobri 2008 laoseisu raportist nähtuvalt oli kostja

laos saematerjali kokku 2497,111 m3. Järgmise laoseisu raporti esitas kostja 19. juunil 2009, millest

nähtuvalt oli laoseis null. Kostja rikkus hoidjana kohustust tagastada hoidmise lõppemisel

hoiuleandjale hoiule antud asi. Kaotsiläinud materjali koguse 2497,111 m3 väärtus kokku on

340 529 eurot 85 senti. Isegi juhul, kui eeldada, et viimane kostja edastatud õige laoseisuraport

pärineb 4. märtsist 2008, pidi kostja lattu jääma vähemalt 450,565 m3 OÜ-le HM Skog kuulunud

materjali, mille väärtuseks on 61 443 eurot 55 senti.

1.2. OÜ HM Skog loovutas nõude kostja vastu 2. veebruari 2011. a lepingu alusel HM SKOG

HANSEN MØLLERUD AS-ile. Hageja omandas nõude kostja vastu HM SKOG HANSEN

MØLLERUD AS-i pankrotipesast 29. aprilli 2014. a lepingu alusel.

1.3.Vastusena kostja aegumise kohaldamise taotlusele leidis hageja, et kostja ja OÜ HM Skog

sõlmisid hoiulepingu. Hoiulepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg on kolm aastat. Nõude

aegumistähtaeg hakkas kulgema 19. juunil 2009, millal kostja teatas OÜ-le HM Skog, et laoseis on

null. Nõude aegumine peatus asjas nr 2-12-24257 toimunud menetluse tõttu, kus hageja õiguseellane

esitas sama nõude kostja vastu. Selles tsiviilasjas lõpetas maakohus 30. oktoobri 2014. a määrusega

menetluse, kuna hageja õiguseellane kustutati registrist ning hagejat eriõigusjärglasena menetlusse ei

lubatud.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja osutas OÜ-le HM Skog

palgimaterjali saagimise, sorteerimise ja pakendamise teenust. Samuti hoidis kostja oma laos

valminud saematerjali. Teenuse osutamise kohta kirjalikku lepingut pooled ei sõlminud, tegutseti

suuliste kokkulepete alusel. OÜ HM Skog on müünud kostjale ning vedanud kostja laost välja

10 940,205 m3 saematerjali ehk rohkem, kui temale tegelikkuses kuulus. Hageja ei ole tõendanud

nõude kuuluvust. Hageja nõue on aegunud. Pooled sõlmisid laolepingu, millest tulenevate nõuete

aegumistähtaeg on üks aasta.

3. Harju Maakohus rahuldas 3. detsembri 2015. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 60 799 eurot 47 senti. Maakohus jättis hageja menetluskuludest 13% kostja kanda ning

kostja menetluskuludest 87% hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja

menetluskulud 1452 eurot 89 senti ning viivise menetluskuludelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-

s 1 sätestatud määras.

Pooled ei vaidle selle üle, et perioodil 2006-2008 oli OÜ HM Skog ja kostja vahel kokkulepe, mille

alusel osutas kostja OÜ-le HM Skog palgimaterjali saagimise teenust ja kokkulepe vastab

käsunduslepingu- või töövõtulepingulaadsele võlasuhtele. Samal ajal oli OÜ HM Skog ja kostja vahel

kokkulepe, mille alusel hoidis kostja valminud saematerjali oma laos. Märgitud kokkulepe vastab

hoiulepingulaadsele võlasuhtele. Valminud saematerjali hoidmist puudutav kokkulepe lõppes

19. juunil 2009. Hageja tugineb oma nõudes sellele, et kostja rikkus OÜ-ga HM Skog sõlmitud

kokkulepet hoida valminud saematerjali ja tagastada materjal hoidmise lõppemisel.

Maakohus asus seisukohale, et OÜ HM Skog ja kostja vaheliste suhete aluseks olid suulised

kokkulepped, et kostja osutab OÜ-le HM Skog palgimaterjali saagimise ja valmistoodangu hoidmise

teenust ning OÜ HM Skog kohustub maksma teenuste eest. Pooled ei vaidle selle üle, et saematerjali

hoidmine oli tasuline teenus ja hageja esitas OÜ-le HM Skog arveid saematerjali hoidmise eest.

Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et OÜ HM Skog ja kostja sõlmitud kokkulepe valmistatud

saematerjali hoidmise kohta on kvalifitseeritav hoiulepingu eriliigiks olevaks laolepinguks, millest

tulenevate nõuete aegumistähtaeg on üks aasta. Erinevalt hoiulepingust on laolepingu olemuslikuks

tunnuseks VÕS §-st 897 tulenevalt vallasasja hoidmine, ladustamine ja säilitamine hoidja majandus-

ja kutsetegevuses. Õiguskirjanduses märgitakse, et nii hoiulepingu kui ka laolepingu võib sõlmida

majandus- või kutsetegevuses, laolepingu sätteid kohaldatakse aga ainult selliste hoidjate suhtes, kes

tegutsevad professionaalsete hoidjatena (Võlaõigusseadus III, Kommenteeritud väljaanne, Tallinn

2009, lk 513). 17. juuni 2015. a istungil kinnitas kostja, et tema majandus- ja kutsetegevuseks ei

olnud laopidamine ning OÜ-le HM Skog valmistatud saematerjali hoidmine oli kõrvalteenus. Kuigi

tasu maksmine vallasasja hoidmise eest on laolepingu iseloomulikuks tunnuseks VÕS §-st 897

nähtuvalt, võib ka hoiuleping olla tasuline (Võlaõigusseadus III, Kommenteeritud väljaanne, Tallinn

2009, lk 490). Seega ei saa asjaolust, et kostja küsis OÜ-lt HM Skog tasu valmistoodangu hoidmise

eest, järeldada, et OÜ HM Skog ja kostja olid sõlminud laolepingu. OÜ HM Skog ja kostja vaheline

kokkulepe vastab hoiulepingu tunnustele. Hageja nõue ei ole aegunud.

Maakohus asus seisukohale, et OÜ HM Skog on kehtivalt loovutanud nõude kostja vastu HM SKOG

HANSEN MØLLERUD AS-ile.

Maakohus tuvastas, et kostja lattu pidi jääma 445,842 m3 OÜ-le HM Skog kuuluvat materjali. Kostja

teatas 19. juunil 2009, et laoseis on null. Samal päeval lõppes hoiuleping. Seega on kostja hoidjana

rikkunud hoiulepingust tulenevat kohustust hoiule antud saematerjali säilitada ja võimaldada

hoiuleandjal see hoidmise lõppemisel tagasi saada. Kohus leidis, et kostja vastutab lepingu rikkumise

eest. Kahju tekkimine on tõendatud poolte esitatud arvete ja saatelehtedega. Kostja peab tekitatud

kahju hüvitama VÕS § 127 lg 1 ja § 128 lg-te 1 ja 2 alusel. Tekitatud kahju arvutamisel lähtus kohus

hageja 13. oktoobri 2015. a menetlusdokumendis esitatud metoodikast. Kostja ei ole hageja esitatud

kahju arvutamise metoodika kohta vastuväiteid esitanud. Hageja esitatud metoodikast nähtuvalt on

saematerjali 1 m3 keskmine väärtus 136 eurot 37 senti, mis arvestades kostja laost kaotsiläinud

materjali mahtu 445,842 m3, teeb 60 799 eurot 47 senti, mis tuleb kostjalt välja mõista.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles vaidlustas maakohtu otsust osas,

milles hagi rahuldati. Kostja palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi

täielikult rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Hageja leidis vastuses kaebusele, et see tuleb jätta rahuldamata.

5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse

tühistada menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning teha arvutusvea tõttu uue otsuse,

millega jätta hageja menetluskuludest 17,85% kostja kanda ja kostja menetluskuludest 82,15%

hageja kanda ning mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 972 eurot 23 senti.

Kostja leidis vastuses vastuapellatsioonkaebusele, et maakohus on teinud arvutusvea, kuid palus jätta

vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata, kuna maakohtu otsus tuleb tühistada apellatsioonkaebuse

alusel.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 29. detsembri 2016. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega

maakohus rahuldas hagi. Ringkonnakohus jättis uue otsusega hagi rahuldamata. Poolte

menetluskulud kõikides kohtuastmetes jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Pooled vaidlevad selle üle, millisele lepinguliigile vastab leping osas, mis puudutab valminud

saematerjali hoidmist. VÕS § 897 järgi on laoleping hoiuleping, millega hoidja oma majandus- või

kutsetegevuses kohustub vallasasja hoidmisel selle ladustama ja säilitama, hoiuleandja aga kohustub

maksma selle eest tasu. Erialakirjanduses on selgitatud, et kui hoidja kohustub vallasasja ainult

hoidma, mitte ise ladustama ning säilitama, st võtma tarvitusele abinõud, mis asja säilitamise tagaks,

siis on tegemist hoiulepinguga. Hoiulepingu puhul fikseeritakse asja kogus, tema väline seisund ning

paigutatakse see vastavasse hoiuruumi. Laolepingu puhul toimub aga asjade ladustamine, st asju ei

vaadata üle mitte ainult koguseliselt ja väliselt, vaid paigutatakse nad laoruumidesse nii, et tagatud

oleks nende koguse, füüsikalis-keemiliste ja kvaliteediomaduste säilimine kogu hoiustamisperioodi

jooksul (P. Varul jt. Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn, 2009, lk 513). Pooled ei

vaidle selle üle, et OÜ HM Skog on kostjale saematerjali hoidmise eest osaliselt tasunud (II kd, tl 166

pöördel).

Kuna kostja saagis, kuivatas ja pakendas puitu, siis pidi ta saematerjali hoidmiseks selle ka

ladustama. Pooled ei vaidle, et saematerjali hoidmisel kohustus kostja tagama selle kvaliteedi ja

koguse säilimise. Sellele on hageja viidanud ka hagiavalduses. Hagiavalduse kohaselt pidas kostja

arvestust tema käes oleva OÜ HM Skog saematerjali kohta, kuna materjali hulk pidevalt muutus

vastavalt kostja toodetud ning OÜ HM Skog väljaveetud valmistoodangu mahtudele. Hageja esitatud

tõendite kohaselt on kostja 2007-2008 esitanud OÜ-le HM Skog laoseisu raporteid kostja valduses

oleva OÜ HM Skog saematerjali kohta. Raportitest nähtus, milline ja millises koguses saematerjal

kostja saeveskis on (I kd, tl 22-75). Kuigi kostja on väitnud, et pärast 4. märtsi 2008 esitatud

laoraportid ei ole õiged, kuna alates sellest ajast kajastati OÜ-le HM Skog kuulunud materjali ja

kostja enda materjali ekslikult ühe laona, ei muuda see asjaolu, et kostja ülesandeks oli ka OÜ HM

Skog materjali üle arvestuse pidamine. Alates 4. märtsist 2008 toimunud ühtne laoarvestus näitab

üksnes seda, et kostja ei täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt.

Kuna kostja ei pidanud saematerjali üksnes hoidma, vaid seda ka ladustama ning tagama puidu

kvaliteedi säilimise, samuti kohustus ta pidama OÜ HM Skog saematerjali üle arvestust, siis vastab

selline lepingusuhe laolepingu tunnustele. Tähtsust ei ole sellel, kas teise isiku saematerjali hoidmine,

ladustamine ja säilitamine on kostja põhi- või kõrvaltegevus. Seadusest ei tulene, et laolepingu sätteid

saab kohaldada üksnes juhul, kui hoidja osutab seda teenust oma põhitegevusena. Vaidlust ei saa olla

selles, et kostja osutas seda teenust oma majandustegevuse raames.

19. juunil 2009 teatas kostja OÜ-le HM Skog, et laoseis on null (I kd, tl 76). Maakohus tuvastas, et

kostja ja OÜ HM Skog vaheline leping lõppes samuti 19. juunil 2009. VÕS § 906 lg 1 kohaselt on

laolepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg üks aasta. Tahtlikult või raske hooletusega tekitatud

kahju hüvitamise nõuete aegumistähtaeg on kolm aastat. VÕS § 906 lg 2 sätestab, et lõikes 1

nimetatud nõuete aegumistähtaeg algab lepingu lõppemise päevast. Asja kaotsimineku korral algab

aegumistähtaeg päevast, mil hoidja teatas kaotsiminekust hoiuleandjale, või, kui välja on antud

laokiri, siis laokirja viimasele hoidjale teadaolevale seaduslikule valdajale üleandmise päevast. Kuna

saematerjali väidetav kaotsiminek toimus ning leping lõppes 19. juunil 2009, siis algas

aegumistähtaeg 20. juunil 2009. Hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest nähtuks, et kahju

on tekitatud tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Seega on aegumistähtaja pikkus üks aasta ning

aegumistähtaeg lõppes 21. juunil 2010 (19.-20. juuni 2009 oli nädalavahetus). Kuna HM SKOG

HANSEN MØLLERUD AS esitas tsiviilasjas 2-12-24257 hagi 19. juunil 2012, siis ei peatanud see

praeguse hagi aegumist, kuna hagi oli selleks ajaks juba aegunud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus

osas, millega mõisteti kostjalt välja 60 799 eurot 47 senti, või alternatiivselt saata asi

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kaebuse järgi on ringkonnakohus kohaldanud valesti VÕS § 897, tõlgendades laolepingu tunnuseid

vääralt. Laolepingu sätete kohaldamine eeldab, et vallasasjade hoidmine on hoidja majandus- või

kutsetegevuseks, ehk tegemist peab olema professionaalse hoidjaga. Nii tuleneb ka erialakirjandusest.

Maakohus on tuvastanud, et laopidamine ei olnud kostja majandus- ja kutsetegevuseks.

Isegi juhul, kui nõustuda ringkonnakohtu tõlgendusega, et VÕS § 897 kohaldatavuse jaoks ei pea

hoidja olema professionaalne hoidja, on ringkonnakohus vääralt leidnud, et pooltevaheline suhe

vastab laolepingu tunnustele. Menetluses ei ole tuvastatud, et kostja kohustus saematerjali hoidjana

rakendama meetmeid, mida võiks käsitada ladustamisena laolepingu tähenduses. Kostja hoidis

saematerjali oma saeveski territooriumil, s.o lahtisel platsil. Pole tuvastatud, et see plats oleks muust

territooriumist eraldatud või piiritletud või et kostja kohustus tagama eraldi meetmetega puidu

kvaliteedi säilimise. Tegemist oli tavapäraste töövõtulepingu raames võetavate säilitamismeetmetega

saetud ning kuivatatud puidu pakendamise abil.

8. Kostja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu

otsus muutmata. Kostja palub hagejalt kassatsiooniastme menetluskuluna välja mõista 495 eurot ja

seadusjärgse viivise sellelt.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

10. Kassatsioonimenetluses tuleb lahendada küsimus, millisel õiguslikul alusel põhineb alama astme

kohtu tuvastatud asjaolude põhjal hageja nõue kostja vastu: kas nõue põhineb hoiulepingul või selle

eriliigil laolepingul.

11. Kohtud on tuvastanud muu hulgas järgmised asjaolud:

· lepingud palgimaterjali sorteerimise, saagimise, kuivatamise, pakendamise ja

valmistoodangu hoidmise kohta olid suulised ja tasulised;

· kostja kohustus hoidma valmistoodangut oma saeveskis;

· kostja pidas laoseisu arvestust;

· kostja kohustus hoidmisel tagama saematerjali kvaliteedi ja koguse säilimise;

· kostja osutas teenust oma majandustegevuse raames.

Maakohus on lugenud lepingud hoiulepinguteks, ringkonnakohus laolepinguteks. Ringkonnakohus

lähtus oma käsitluses eelkõige sellest, et kostja ei pidanud kokkulepete kohaselt saematerjali mitte

üksnes hoidma, vaid seda ka ladustama ning tagama puidu kvaliteedi säilimise; samuti pidama

saematerjali üle arvestust.

12. VÕS § 897 kohaselt on laoleping hoiuleping, millega hoidja oma majandus- või kutsetegevuses

kohustub vallasasja hoidmisel selle ladustama ja säilitama, hoiuleandja aga kohustub maksma selle

eest tasu. Kuna laoleping on hoiulepingu eriliik, siis on kohaldatav ka VÕS §-des 883-896 sätestatu,

kui laolepingut reguleerivatest sätetest ei tulene teisiti.

13. Laolepingut iseloomustavaks tunnuseks VÕS § 897 kohaselt on mh see, et hoidja sõlmib selle

lepingu oma majandus- ja kutsetegevuses. Siiski ei võimalda vaid see tunnus laolepingut n-ö

tavalisest hoiulepingust eristada, sest ka hoiulepinguid võidakse sõlmida majandus- ja kutsetegevuse

käigus. Samas on seadusandja pidanud vajalikuks laolepingu definitsioonis sellele tunnusele viidata,

nagu ka hoidja ladustamise kohustusele. Kumbagi neist tunnusest ei ole esitatud n-ö tavalise

hoiulepingu definitsioonis VÕS § 883 kohaselt.

13.1. Kolleegiumi hinnangul sõlmitakse laolepinguid peaasjalikult neil juhtudel, mil nt mere-, õhu-

või raudteetranspordiga, aga ka veoautodega veetav kaup (veolepingute ja ekspedeerimislepingute

alusel) antakse hoiule spetsiaalselt selleks ettenähtud ladudesse, millest kaup üldjuhul lühikese

ladustamisperioodi järel toimetatakse edasi kauba jaemüüjatele või ka otse tarbijani. Just niisugusteks

juhtudeks, mil ladustatavad kaubakogused on tavaliselt suured ja ka nende väärtus kõrge, näeb

VÕS § 903 lg 1 laolepingu korral hoidjale hoiuleandja nõudel ette ka asja kindlustamise kohustuse.

Sellise kiire kaubakäibega arvestab ka VÕS § 906 lg 1 esimene lause, mis näeb ette laolepingust

tulenevate nõuete aegumistähtajaks ühe aasta, mis algab lg 2 järgi üldjuhul lepingu lõppemise päevast

arvates. Ka ladustamislepingutega tavaliselt tihedalt seotud veo- ja ekspedeerimislepingute korral on

neist lepinguist tulenevate nõuete jaoks vastavalt VÕS § 802 lg-s 1 ja §-s 862 kehtestatud lühendatud

aegumistähtajana üks aasta.

13.2. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et hoidja laolepingu tähenduses ei pea osutama teenust oma

põhitegevusena, kuigi see võib otsuse p-s 13.1 kirjeldatud juhtudel olla tavaline. Seega võib

laolepingu sõlmida ka juhtudel, kui ladustamisteenus on hoidja kõrvaltegevuste hulgas, üldjuhul

siiski selliselt, et ladustamisteenus on vahetult seotud põhitegevusega. Nt komisjonär võib müüki

võetavate kaupade kohta võtta endale kohustuse neid ka ladustada. Ka kõrvalteenusena

ladustamisteenust osutades peab selline teenus vastama laoteenusele esitatavatele nõuetele, olema

professionaalselt osutatud. Praeguses asjas on maakohus leidnud, et saematerjali hoidmine oli

kostjale kõrvalteenus. Ei ole tuvastatud, et pakendatud saematerjal seisnuks kostja juures aastaid, st

eelduslikult oli tegemist kiirema kaubakäibega, millest tulenevatele nõuetele on kehtestatud

lühendatud aegumistähtaeg.

14. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme, kui tõlgendas

suuliste kokkulepete sisu ringkonnakohtu otsuses käsitletud viisil ja otsustas, et konkreetsel juhul oli

tegemist laolepinguga. Kooskõlas TsMS § 688 lg-tes 3-5 sätestatuga ei saa kolleegium ise tõendeid

uurida ega hinnata.

15. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta kassatsioonkaebuse

rahuldamata jätmise tõttu hageja kanda.

Kuna ringkonnakohus ei määranud kindlaks menetlusosaliste menetluskulusid, ei tee seda ka

Riigikohus. Menetluskulud määratakse kindlaks TsMS § 177 lg 2 kohaselt.

16. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks