3-2-1-45-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-45-17

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. mai 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Katrin Mändma hagi OÜ Foodworld (pankrotis) vastu

50 000 euro saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 25. novembri 2016 otsus tsiviilasjas

nr 2-15-16168

Tsiviilasja hind Riigikohtus

50 000 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Katrin Mändma kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Katrin Mändma, esindaja vandeadvokaat Toivo Viilup

Kostja OÜ Foodworld (pankrotis) (endine ärinimi

OÜ Foodtrade), pankrotihaldur Küllike Mitt

Asja läbivaatamise kuupäev

24. aprill 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 25. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 2-15-16168 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada hagejale kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Katrin Mändma (hageja) esitas 29. oktoobril 2015 Tartu Maakohtule hagi OÜ Foodworld (endise

ärinimega OÜ Foodtrade) (kostja) vastu 50 000 euro saamiseks. Tartu Maakohtu 17. märtsi 2017

määrusega (tsiviilasjas nr 2-16-16330) on kuulutatud välja kostja pankrot ning nimetatud

pankrotihalduriks Küllike Mitt.

Hagiavalduse kohaselt kandis E. Pikand (laenuandja) tulevase laenulepingu täitmiseks kostjale kahe

osamaksega kokku 50 000 eurot: 30 900 eurot 22. augustil 2013 ja 19 100 eurot 23. augustil 2013.

Laenuandja ja kostja vahel jäi laenuleping sõlmimata. Laenuandja loovutas 1. oktoobril 2015

sõlmitud lepinguga (edaspidi nõude loovutamise leping) eelnimetatud ülekannetest tuleneva saadu

tagastamise nõude hagejale. 1. oktoobril 2015 teavitas laenuandja nõude loovutamisest kostjat tähitud

kirjaga (edaspidi teatis). Kostja sai teatise kätte 15. oktoobril 2015. Kostja ei ole saadut ei

laenuandjale ega hagejale tagastanud. Eelmärgitut arvestades on hagejal kostja vastu alusetust

rikastumisest tulenev nõue, kokku 50 000 eurot. Maakohtus 15. juunil 2016 toimunud istungil

avaldas hageja esindaja, et laenusuhte tuvastamise korral tuleks nõude loovutamisest teavitamist ja

raha tagastamise nõude esitamist käsitada kui laenusuhte ülesütlemisavaldust.

2. Kostja vaidles hagile vastu, leides, et nõude loovutamine on tühine, kuna nõude loovutamise

lepingus ei ole nõuet õigesti kirjeldatud. Ebaõige on hageja väide, et laenuleping jäi sõlmimata.

Tegelikkuses sõlmiti suuline laenuleping tähtajaga kümme aastat. Laenu tagastamise tähtaeg saabub

alles 23. augustil 2023, mistõttu on hagi esitatud alusetult.

3. Tartu Maakohus rahuldas 22. juuni 2016 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

50 000 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulud 1713 eurot.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaielnud pooled selle üle, et kostja on saanud laenuandjalt

50 000 eurot. Kohus nõustus hagejaga, et laenuandja ja kostja vahel jäi laenuleping sõlmimata.

Hageja on tõendanud võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg-st 1 tulenevate hagi rahuldamise eelduseks

olevate asjaolude olemasolu. Kostja ei ole esitanud asjaolusid, millest tuleneks hagi alusetus. Kostja

vastuväited, mille kohaselt on nõude loovutamise lepingus kajastamata mitmed asjaolud, ei tingi hagi

rahuldamata jätmist. Hageja on tõendanud nõude loovutamise, esitades nõude loovutamise lepingu,

teatise ja teatise kättetoimetamise postiteatised. Maakohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et

kümneaastase tähtajaga laenuleping, mille üheks pooleks on juriidiline isik, sõlmiti suulises vormis.

Kostja juriidilise isikuna pidi majandustehingud dokumenteerima. Mingeid dokumentaalseid tõendeid

ei ole kostja oma vastuväidete tõendamiseks esitanud. Kostja 2013. a majandusaasta aruandest ei

nähtu kostja väidetud asjaolud, sh et ülekantud summa kajastub laenukohustusena tähtajaga üle viie

aasta või ettemaksena. Kostja esitatud tunnistaja ütlused ei ole piisavalt usaldusväärsed olukorras, kus

tunnistaja on majanduslikult kostjaga seotud ja tunnistaja ütlused ei ole seostatavad kostja 2013. a

majandusaasta aruande andmetega. Tunnistaja ütlused ei olnud maakohtu hinnangul piisavalt

kaalukad, et jätta hagi rahuldamata.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja

saata asi uueks arutamiseks tagasi maakohtule või teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ning tegi uue otsuse,

millega jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus jättis poolte menetluskulud nii maa- kui ka

ringkonnakohtus hageja kanda.

Ringkonnakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud tähtajatu laenulepingu sõlmimist. Samuti ei ole

hageja tõendanud ega toonud esile ühtegi põhjendust, mis asjaoludel jäi laenuleping sõlmimata ning

miks laenuandja kuni hagejale nõude loovutamiseni (s.o enam kui kahe aasta jooksul) kostjale

ülekantud raha kohtuväliselt tagasi ei nõudnud. Seega oli ringkonnakohtu arvates põhjendamatu

maakohtu seisukoht, et hageja väide laenulepingu sõlmimata jätmise kohta on tõendatud. Kostja on

oma vastuväidet tähtajalise laenulepingu sõlmimise kohta tõendanud tunnistaja A. Ametmaa

ütlustega. Ütluste kohaselt andis laenuandja algselt raha viljatehinguteks ning 2014. a-l sõlmis ta

laenuandjaga suulise kokkuleppe, et ülekantud raha võlgnetakse laenuna ja laenulepingu tähtaeg on

kümme aastat. Ettepaneku sellise kokkuleppe sõlmimiseks tegi laenuandja, A. Ametmaa ütlusi ümber

lükkavaid tõendeid ei ole hageja esitanud. Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et tunnistaja

A. Ametmaa ütlused ei ole piisavalt usaldusväärsed. Ringkonnakohus märkis, et lepingu sõlmimise

asjaolud ongi üldjuhul teada poole töötajal ning ainuüksi sellest, et tegemist on kostja töötajaga, ei

saa järeldada tunnistaja ütluste ebausaldusväärsust. Asjaolu, et kostja ei kajastanud ülekantud

50 000 eurot oma majandusaasta aruandes, ei tõenda laenulepingu sõlmimata jätmist.

Ringkonnakohtu hinnangul oli kostja poolt laenuandjaga kokkuleppe sõlmimine vastavuses

VÕS § 396 lg-s 2 sätestatuga ning põhjendamatu on hageja väide, et kostja on saanud 50 000 eurot

õigusliku aluseta. Kuna VÕS § 1028 lg 1 eeldused ei olnud täidetud, jättis ringkonnakohus hagi

rahuldamata.

Ringkonnakohus ei pidanud põhjendatuks hageja alternatiivset seisukohta, et juhul, kui kohus peaks

lugema laenulepingu sõlmimise tõendatuks, oleks teatis käsitatav laenulepingu

ülesütlemisavaldusena. Teatises on laenuandja kinnitanud, et 50 000 eurot kanti kostjale üle tulevase

laenulepingu täitmiseks, kuid leping jäi sõlmimata. Seega oli laenuandja seisukohal, et laenulepingut

ei ole olemas. Ei saa üles öelda lepingut, mida ei ole sõlmitud. Seega ei saa teatist käsitada lepingu

ülesütlemisavaldusena.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu

otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus.

Hageja leiab, et ringkonnakohus on oluliselt rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232

lg-st 1 tulenevat tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustust, samuti maakohtu

otsuse tühistamisega kaasnevat kohustust vastata kõikidele poolte maakohtu menetluses esitatud

väidetele (TsMS § 654 lg 5). Nimetatud rikkumiste tulemusena on ringkonnakohtu otsus rajatud

üksnes ühe ebausaldusväärse tunnistaja pealiskaudsetele ütlustele ning hindamata on jäänud tõendid

kogumis, mis on viinud asjaolude puudulikul tuvastamisel põhineva ebaõige kohtuotsuseni.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu järeldusega tunnistaja A. Ametmaa ütluste

ebausaldusväärsuse kohta. Samas ei ole ringkonnakohus vastanud hageja väidetele tunnistaja

A. Ametmaa ütluste ebausaldusväärsuse kohta ega neid väiteid tunnistaja ütluste usaldusväärsusele

hinnangu andmisel arvestanud.

Tunnistaja A. Ametmaa ütlused on olulises ulatuses vastuolus muude asjas kogutud tõendite ja kostja

menetluse käigus antud selgitustega. Ringkonnakohus ei ole neile hageja välja toodud vastuoludele

tähelepanu pööranud. Ringkonnakohus on eiranud ka asjaolu, et teatises on laenuandja kinnitanud, et

50 000 eurot kanti kostjale üle tulevase laenulepingu täitmiseks, kuid leping jäi sõlmimata. Seega on

suulise laenulepingu väidetav teine pool eitanud kostja väidetud kokkuleppe olemasolu.

Hageja esitas maakohtu menetluses kostja 2013. a majandusaasta aruandel põhineva väite, mille

kohaselt ei nähtu viidatud dokumentaalsest tõendist, et kostja oleks laenuandja rahaülekandeid enda

finantsarvestuses kirjendanud üle viieaastase tähtajaga laenukohustusena, st viisil, mis vastaks kostja

väitel sõlmitud suulise laenulepingu tingimustele. Väidetavast laenulepingust tulenevate

võlakohustuste kirjendamata jätmine vastava perioodi majandusaasta aruandes on vaieldamatult

kaudseks tõendiks selle kohta, et kumbki pooltest ei ole faktiliselt ülekantud summasid käsitanud

laenuna. Lisaks on ringkonnakohus selles osas valesti jaganud poolte tõendamiskoormise, kuivõrd

hageja ei pidanud tõendama ega saanudki tõendada negatiivset asjaolu (st laenulepingu sõlmimata

jäämist). Laenulepingu ja selle tingimuste tõendamise kohustus lasus vastava faktiväite esitanud

kostjal.

Arusaamatu on ringkonnakohtu otsuses sisalduv etteheide, mille kohaselt ei ole hageja põhjendanud,

milliste asjaolude tõttu jäi poolte vahel planeeritud laenuleping sõlmimata ning miks laenuandja kuni

hagejale nõude loovutamiseni kostjale üle kantud raha tagasi ei nõudnud. Sellest aspektist on

ringkonnakohus hinnanud A. Ametmaa ütlusi valikuliselt ning jätnud tähelepanuta need A. Ametmaa

ütlused, mis puudutasid laenuandja katseid kostjalt tasutud summat tagasi nõuda või laenu koheses

tagastamises kokku leppida.

Ringkonnakohus on kvalifitseerinud hageja ja kostja vahelise õigussuhte VÕS § 396 lg 2 järgseks

muul alusel võlgnetava rahasumma laenuna ümbervormistamise kokkuleppeks, kuid vastuolus

TsMS § 442 lg-ga 8 ei nähtu otsuse põhjendustest VÕS § 396 lg 2 järgse õigussuhtega seotud oluliste

asjaolude tuvastamist. Kostja ei ole menetluses kohtu ette toonud ka mitte ühtegi väidetava

laenulepingu sõlmimisega seotud asjaolu (st esitanud asjakohaseid faktiväiteid). Alles tunnistaja

A. Ametmaa ütlustest selgus, et kostja poolt hagi vastuväitena esile toodud suuline laenuleping

sõlmiti väidetavalt viljatehingust tulenevate kohustuste laenuks ümbervormistamise eesmärgil. Kostja

ise ei ole aga kohtule selgitanud, millise sisuga üldse oli see algne väidetav õigussuhe, mille raames

laenuandja kostjale 50 000 eurot andis, kuidas selline õigussuhe tekkis, millal ja milliste

tahteavalduste vahetamise teel sõlmiti algne leping (millest tulenev võlg laenulepinguna vormistati)

ning millal konkreetselt ja milliste tahteavalduste vahetamise teel sõlmiti suuline laenuleping, millal

saabus laenu tagastamise tähtaeg jne. Samas ei saa menetluses tõendeid koguda selliste faktiväidete

(asjaolude) kohta, mida pool menetluses ei ole esitanud. Juhul, kui tunnistaja annab menetluses siiski

ütlusi selliste faktiliste asjaolude kohta, mida pooled ei ole esitanud, tuleks need ütlused jätta

asjakohatuse tõttu tähelepanuta (TsMS § 238 lg 1).

Ringkonnakohus on jätnud hagi alternatiivsel alusel rahuldamata, leides, et kostja ja laenuandja vahel

ei olnud laenusuhet. Ringkonnakohus on põhjendanud seda teatises sisalduva avaldusega

laenulepingu sõlmimata jätmise kohta. Samas on ringkonnakohus hagi alusetu rikastumise sätete

alusel jätnud rahuldamata, põhjendades seda suulise laenulepingu sõlmimisega. Seega on

ringkonnakohus samas kohtuotsuses tuvastanud samal ajal samade poolte vahel samadel asjaoludel

laenusuhte puudumise ja laenusuhte olemasolu. Seejuures ei ole ringkonnakohus tuvastanud teatise

esitamisega seotud tegelikke asjaolusid ega laenuandja tahet, mis teatisest tulenes, vaid on lähtunud

teatises sisalduvast arusaamast laenulepingu sõlmimata jätmisest. Olukorras, kus ringkonnakohus

tuvastas laenuandja ja kostja vahelise laenulepingulise suhte, tulnuks kohtul tõlgendada ka laenuandja

teatises avaldatud tahet rahasummade tagastamiseks.

7. Kostja pankrotihaldur on Riigikohtule 12. aprillil 2017 esitatud seisukohas märkinud, et kuigi

pooled vaidlevad nõude sissenõutavuse (võla tasumise tähtaja) üle, on pankrotiseaduse §-s 42

sätestatut arvestades hageja nõude täitmise tähtpäev kostja pankroti väljakuulutamisega hiljemalt

17. märtsil 2017 saabunud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi

tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse

osaliselt.

9. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus rikkunud otsuse põhjendamise kohustust ning jaotanud

osaliselt ebaõigesti tõendamiskoormise. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja

põhjendatud. Nimetatu kehtib TsMS § 654 lg 1 teise lause järgi ka ringkonnakohtu otsuse kohta.

Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei ole vastuoluline

(vt nt Riigikohtu 25. veebruari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 14; 4. veebruari 2015 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-144-14, p 18).

10. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega ringkonnakohtu otsuse põhjenduste

vastuolulisuse kohta. Ringkonnakohus on otsuses samadele faktilistele asjaoludele tuginedes

järeldanud nii laenusuhte olemasolu kui ka laenusuhte puudumist laenuandja ja kostja vahel. Nii on

ringkonnakohus otsuse p-s 8 leidnud, et laenuandja ja kostja vahel on sõlmitud VÕS § 396 lg 2

tunnustele vastav kokkulepe, kuid põhjenduste p-s 9 asunud seisukohale, et laenuandja teatist nõude

loovutamise kohta ei saa käsitada laenulepingu ülesütlemisavaldusena põhjusel, et laenulepingut ei

ole sõlmitud. Seega jääb ringkonnakohtu otsuse põhjal kokkuvõttes ebaselgeks, kas laenusuhe

laenuandja ja kostja vahel tuvastatud asjaolude kohaselt eksisteeris, ning kui see eksisteeris, siis mis

põhjusel ei olnud võimalik seda üles öelda.

11. Ringkonnakohtu otsus ei vasta ka TsMS §-s 653 ja § 654 lg-s 5 sätestatud nõuetele.

TsMS §-st 653 tuleneb, et kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust mõnel

tõendil põhineva asjaolu osas, peab ringkonnakohus kohtuotsust selles osas muutes märkima põhjuse,

miks tõendit tuleb teisiti hinnata. TsMS § 654 lg 5 järgi peab ringkonnakohus võtma põhjendatud

seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, mh seletama lühidalt, miks ühel

või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähendust. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse

ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide

väidete ja vastuväidete kohta (vt ka Riigikohtu 2. juuni 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-14, p 12).

11.1. Ringkonnakohus on rajanud praeguses asjas järeldused laenusuhte olemasolu kohta

A. Ametmaa ütlustele, mida hageja ei ole ringkonnakohtu hinnangul ühegi tõendiga ümber lükanud.

Maakohus ei ole pidanud A. Ametmaa ütlusi piisavalt usaldusväärseks põhjusel, et tunnistajana

ülekuulatud isik on majanduslikult kostjaga seotud ning ütlused ei ole seostatavad hageja tõendina

esitatud kostja 2013. a majandusaasta aruandes märgitud andmetega. Kolleegiumi hinnangul ei ole

ringkonnakohus otsuses asjakohaselt põhjendanud, miks A. Ametmaa ütlusi tuleb maakohtust

erinevalt hinnata. Ringkonnakohus on selles osas märkinud, et ainuüksi asjaolust, et A. Ametmaa oli

kostja töötaja, ei saa järeldada tunnistaja ütluste ebausaldusväärsust. Asjaolu, et kostja ei kajastanud

ülekantud 50 000 eurot oma majandusaasta aruandes, ei tõendanud ringkonnakohtu hinnangul

laenulepingu sõlmimata jätmist.

Kolleegium märgib, et ekslik on ringkonnakohtu käsitlus, nagu oleks maakohus A. Ametmaa ütluste

usaldusväärsuses kahelnud põhjusel, et tegemist on kostja töötajaga. Maakohtu tuvastatu kohaselt on

A. Ametmaal kostja tegevusega seotud iseseisvad majanduslikud huvid. Kostja ei ole seda asjaolu

menetluses ka vaidlustanud. Ülekantud 50 000 euro kajastamata jätmine kostja majandusaasta

aruandes ei pruugi ka kolleegiumi arvates iseenesest kinnitada laenulepingu sõlmimata jätmist, kuid

ringkonnakohus ei ole otsuse põhjendustes kõrvaldanud maakohtu otsuses välja toodud

vasturääkivusi A. Ametmaa ütluste ja kostja 2013. a majandusaasta aruandest nähtuva vahel.

Eelmärgitud põhjustel ei vasta ringkonnakohtu otsus TsMS §-le 653. Lisaks tulnuks ringkonnakohtul

uue otsuse tegemisel võtta maakohtu otsuse tühistamisel ja uue otsuse tegemisel kooskõlas

TsMS § 654 lg 5 teise lausega seisukoht ka hageja muude A. Ametmaa ütluste ebausaldusväärsust

puudutavate väidete kohta.

11.2. Vastuolus TsMS § 654 lg 5 teises lauses sätestatuga ei ole ringkonnakohus vastanud hageja

väidetele, mille kohaselt pidi kostja juriidilise isikuna majandustehingud dokumenteerima ning

kümneaastase tähtajaga laenulepingu suulises vormis sõlmimine ei ole eluliselt usutav. Kolleegium

märgib, et raamatupidamise seaduse (RPS) § 2 lg-st 2 tulenevalt on Eestis registreeritud äriühing

raamatupidamiskohustuslane. RPS § 4 p-de 2 ja 5 järgi on raamatupidamiskohustuslane mh

kohustatud dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid (RPS § 6) ja raamatupidamise dokumente

säilitama. RPS § 7 lg 1 järgi on raamatupidamise algdokument tõend, mille sisu ja vorm peavad

vajaduse korral võimaldama tõendada majandustehingu toimumise asjaolusid ja tõepärasust.

Eelmärgitut arvestades saab kolleegiumi arvates asja lahendamisel eeldada, et äriühing kõiki oma

majandustehinguid dokumenteerib ja säilitab tehingute tõendamiseks vajalikke algdokumente. Seda,

et majandustehing, vaatamata selle dokumenteerimata jätmisele tehti, peab tõendama pool, kes

sellisele väitele tugineb.

Samuti on ringkonnakohus jätnud otsuses sisuliselt käsitlemata hageja väite, et kostja 2013. a

majandusaasta aruandest ei nähtu kostja väidetud asjaolude olemasolu, sh ülekantud 50 000 euro

kajastamine laenukohustusena tagastamise tähtajaga üle viie aasta või väidetava ettemaksena.

12. Ringkonnakohus jagas valesti asjaolude tõendamise koormuse leides, et hageja ei tõendanud, et

kostja ja võlausaldaja sõlmisid tähtajatu laenulepingu. Suulise laenulepingu puhul saab eeldada

tähtajatut laenulepingut ning seega peab laenusaaja sellise laenulepingu korral tõendama, et

laenuleping oli tähtajaline ja milline oli laenu tagastamise tähtaeg. Hageja ei pidanud põhjendama ja

tõendama, miks laenuandja ei esitanud kostja vastu laenu tagastamise nõuet.

13. Kolleegium märgib veel seda, et ehkki ringkonnakohus on hagi rahuldamata jätmisel kohaldanud

VÕS § 396 lg-t 2, ei ole ta selle sätte kohaldamise eeldusi tuvastanud. Selline viga on TsMS § 669

lg 1 p 5 järgi menetlusõiguse normi oluline rikkumine (vt ka Riigikohtu 16. märtsi 2010 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-4-10, p 12).

Ringkonnakohus luges tõendatuks kostja väite, et laenuandja andis algselt kostjale raha

viljatehinguteks. Kolleegium märgib, et juhul kui üks isik on andnud suulise kokkuleppe alusel

teisele raha millegi ostmiseks, on tegemist laenulepinguga, mitte aga VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud

olukorraga. VÕS § 396 lg 2 kohaldub olukorras, kui algne kohustus rahasumma, asendatava asja või

muu eseme tagastamiseks tuleneb õigussuhtest, mis ei ole laenusuhe.

14. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes

asja lahendamise tulemusest.

15. Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hagejale tagastada.

Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu