3-1-1-18-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-18-17

Otsuse kuupäev

16. mai 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

Väärteoasi Raivo Veskla karistamises liiklusseaduse § 224 lg

2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12. oktoobri 2016. a otsus väärteoasjas nr 4-

16-5908

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Raivo Veskla kaitsja vandeadvokaat Indrek Veso, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Põhja

prefektuur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

19. aprill 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 12. oktoobri 2016. a otsus Raivo Vesklale kohaldatud

lisakaristuse osas.

2. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

4. Mõista Eesti Vabariigilt Raivo Veskla kasuks välja 150 (ükssada viiskümmend) eurot,

sealhulgas

käibemaks

(kakskümmend

viis)

eurot,

valitud

kaitsjale

kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri 20. juuli 2016. a otsusega karistati Raivo Vesklat

liiklusseaduse (LS) § 224 lg 2 alusel 200 trahviühiku (800 euro) suuruse rahatrahviga. LS § 224

lg 3 p 1 kohaselt võeti temalt lisakaristusena 4 kuuks ära mootorsõiduki juhtimise õigus.

Menetlusalust isikut karistati selle eest, et ta juhtis 24. juunil 2016 kell 01.50 Harju maakonnas

Keila vallas Keila-Ohtu tee 4. kilomeetril mootorsõidukit isikuna, kelle ühes liitris

väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus vähemalt 0,73 mg/l. Selliselt käitudes rikkus R. Veskla

LS § 69 lg 3 nõudeid.

2. Harju Maakohtule esitatud kaebuses taotles R. Veskla kaitsja kohtuvälise menetleja otsuse

tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1

alusel või alternatiivselt lisakaristuse kohaldamata jätmist.

3. Harju Maakohtu 12. oktoobri 2016. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja

kaebus rahuldamata. Maakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist.

3.1 On tõendatud, et alkoholisisaldus R. Veskla ühes liitris väljahingatavas õhus oli vähemalt 0,73

mg/l. Sellises seisundis mootorsõiduki juhtimine vastab LS § 224 lg 2 objektiivsetele tunnustele.

Väärteo pani menetlusalune isik toime tahtlikult.

3.2 Kaebuse kohaselt oli R. Veskla mootorsõidukit juhtides hädaseisundis. Enne sõiduki juhtimisele

asumist viibis ta X külas X talus, kus teda ründas korduvalt K. H. Esimest korda ründas K. H. R.

Vesklat majas. Menetlusalune isik väljus majast, kuid ligikaudu kümme minutit hiljem ründas K.

H. teda uuesti, nõudes seejuures, et R. Veskla talust lahkuks. Sama nõudmist kordas ründaja mõni

aeg hiljem uuesti. Eelnevast järeldub, et menetlusalusel isikul oli lahkumiseks ja abi või takso

kutsumiseks piisavalt aega. R. Vesklal ei olnud pärast esimest rünnet alust oodata, et ta ei pea

lahkuma või abi kutsuma. Samas ei palunud ta abi ka teda peatanud politseinikelt. Seega ei

pannud ta tegu toime hädaseisundis. Kuna R. Veskla pöördus arsti poole alles 25. juunil 2016,

näitab see, et ka talle tekitatud tervisekahjustused ei olnud olulised. Samuti pole ta esitanud

politseile kuriteoteadet õigusvastase ründe kohta.

3.3 Tunnistaja D. P. ja menetlusalune isik andsid ütlusi, mille kohaselt soovisid nad sõita kohta, kuhu

oleks saanud parkida ning ööbima jääda. Politsei peatas nende sõiduki ligikaudu 7 kilomeetri

kaugusel X talust. Pole usutav, et nii pika vahemaa jooksul ei suudetud leida parkimiseks sobivat

kohta. Tunnistaja K. L-i ütlustest järeldub, et tegelikult R. Veskla peatumiskohta ei otsinud.

Lisaks ei ole arusaadav, miks ta ei pöördunud abi saamiseks lähimasse talusse.

3.4 Kuigi menetlusalune isik väitis, et ta ei saanud sündmuskohalt muul moel lahkuda, oli tal siiski

võimalik lahkuda jalgsi või kutsuda takso. Pole alust arvata, et K. H. oleks menetlusalusele

isikule järgnenud. Kuna R. Veskla juhtis mootorsõidukit keelatud seisundis ja seadis sellega ohtu

teiste isikute elu, tervise ning vara, ei saa päästetoimingust rääkida.

3.5 Tuvastatav ei ole teo toimepanemine tugeva hingelise erutuse mõjul. Tõenditest nähtub, et R.

Vesklal oli enne lahkumist aega rahuneda ja otsustada, et ta sõidab ära. Seega puuduvad karistust

kergendavad asjaolud karistusseadustiku (KarS) § 57 lg 1 p 6 või sama paragrahvi 2. lõike mõttes.

Kohtuvälise menetleja otsusega määratud rahatrahvi suurus on üle LS § 224 lg 2 sanktsiooni

keskmise määra, lisakaristus aga allpool sama paragrahvi 3. lõike 1. punktis sätestatud keskmist

määra. Põhi- ja lisakaristus on määratud seaduslikult. Kui kohtuväline menetleja poleks

arvestanud süü tunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust, saanuks määrata tunduvalt suurema

karistuse, kuivõrd R. Vesklal esines väärteokoosseisu mõttes maksimaalne joove. Määratud

karistus vastab tema süü suurusele ega ole ebaproportsionaalselt raske.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni R. Veskla kaitsja vandeadvokaat Indrek Veso, kes

taotleb maakohtu otsuse tühistamist, väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ja

menetluskulude jätmist riigi kanda, alternatiivselt aga lisakaristuse kohaldamata jätmist. Kassaatori

põhiseisukohad on järgmised.

4.1 R. Veskla tegutses mootorsõidukit juhtima asudes hädaseisundis (KarS § 29). Seda kinnitavad

menetlusaluse isiku ja tunnistaja D. P. ütlused ning kehavigastuste dokumenteerimise kaart. K. H.

rünnakud toimusid kiiresti ja muutusid järjest agressiivsemaks. Seetõttu ei saanud menetlusalune

isik jääda sündmuskohale või kutsuda politseid. Ta ei saanud ka põgeneda jalgsi, kuna siis

võinuks ründaja hakata teda taga ajama.

4.2 Sõiduki juhtimine kujutas endast päästetoimingut ja oli vajalik R. Veskla elu ning tervise kaitseks.

Menetlusalust isikut ähvardanud oht oli vahetu ja tegelik ning seetõttu ei saa talle ette heita

sõiduki lühiajalist juhtimist. Valitud meede oli sobiv ja säästvaim. Elu ja tervis on mootorsõiduki

joobes juhtimisega kaasnevast abstraktsest ohust olulisemad õigushüved. Menetlusaluse isiku

tegu ei ole seetõttu õigusvastane ja maakohtul oleks tulnud väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29

lg 1 p 1 alusel.

4.3 Rünnakute ja hirmu tõttu ei suutnud R. Veskla olukorda adekvaatselt hinnata ning konkreetse

abipalvega politseinike poole pöörduda, kuid politseinike saabumisega oht lõppes. Seetõttu ei

olnud vaja abi paluda. Tunnistaja K. L. ei olnud kindel, kuhu soovis menetlusalune isik sõita, kuid

on ilmne, et ta ei sõitnud koju. Hädaseisundi hindamisel pole tähtis, millal menetlusalune isik

arsti poole pöördus ja kas ta on kuriteoteate esitanud.

4.4 Karistust kergendava asjaoluna võeti arvesse kahetsust, kuid arvesse jäeti võtmata teo toimepanek

tugeva hingelise erutuse mõjul. R. Veskla ei suutnud enda käitumist adekvaatselt hinnata, vaid

tema eesmärk oli võimalike edasiste rünnete eest põgeneda. Isegi kui seda ei saa hinnata KarS §

57 lg 1 p-s 6 märgitud asjaoluna, on see siiski käsitatav karistust kergendava asjaoluna sama

paragrahvi 2. lõike mõttes.

4.5 Kaebajat karistati sanktsiooni keskmist määra ületava rahatrahviga ja samuti määrati talle

lisakaristus. Kuna on tuvastatud mitu karistust kergendavat asjaolu, ei ole karistus põhjendatud

ega proportsionaalne. Karistuse raskus näitab, et sisuliselt karistust kergendavaid asjaolusid ei

arvestatud. Rikkumise saab kõrvaldada lisakaristuse tühistamisega. Sellega ei riivata ka

õiguskorra kaitsmise huvisid, kuna põhikaristus on KarS §-s 56 sätestatud eesmärgid täitnud.

4.6 Lisakaristus on vajalik konkreetse eri- või üldpreventiivse eesmärgi saavutamiseks. Kui

kohtuväline menetleja leidis, et menetlusalust isikut tuleb karistada juhtimisõiguse äravõtmisega,

oleks ta saanud seda karistusliiki kohaldada LS § 224 lg 2 alusel põhikaristust mõistes.

Juhtimisõiguse äravõtmisega kaasneksid R. Vesklale ja tema perele rasked tagajärjed. Maakohus

jättis need väited tähelepanuta. Riigikohus on asjas nr 3-1-1-26-10 leidnud, et isiku töökoha

kaotust väärteokaristuse tõttu tuleb vältida.

5. Kassatsioonivastuses palub kohtuväline menetleja jätta maakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni

rahuldamata. Kohtuvälise menetleja põhiseisukohad on järgmised.

5.1 Maakohus juhindus väärteoasja arutamisel VTMS § 123 lg 2 nõuetest, lahendas otsuse tegemisel

kõik VTMS §-s 133 loetletud küsimused ja jõudis õigesti järeldusele, et R. Veskla ei olnud

mootorsõidukit juhtides hädaseisundis.

5.2 KarS § 56 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Süü suurust mõjutab oluliselt toimepandud tegu.

R. Veskla asetas väärteoga ohtu enda ja kaasreisija elu ning tervise. Mootorsõiduki juhtimine

lubatud alkoholi piirmäära oluliselt ületavas seisundis ohustab juhti ja teisi liiklejaid, sest sellise

juhi käitumine on ettearvamatu. Sanktsiooni keskmist määra ületaval rahatrahvil on

menetlusaluse isiku suhtes kasvatav mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses.

5.3 R. Veskla väljahingatavas õhus oli vähemalt 0,73 mg/l alkoholi, mis on LS § 224 lg-s 2 ette

nähtud maksimaalse määra lähedane. Mootorsõiduki juhtimise õiguse võib ära võtta nii põhi- kui

ka lisakaristusena juba LS § 224 lg-s 1 sätestatud piirmäära ületamise korral. See näitab, et

seadusandja on ka esmakordset LS §-s 224 sätestatud väärtegu pidanud nii ohtlikuks, et on näinud

selle teo eest lisakaristusena ette mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise.

5.4 Mootorsõiduk on suurema ohu allikas ja selle juhtimine nõuab juhilt erilist hoolsust ning

vastutustunnet liiklusohutust tagavate reeglite järgimisel. Hoolimatu suhtumine liiklusseaduse

nõuete täitmisesse võib viia traagiliste tagajärgedeni. Seetõttu on ka avalikkuse taluvuspiir

põhjendatult madal juhtide suhtes, kes liiklusreegleid eiravad. Nendele isikutele mõistetud

karistustel on laiem tähendus kui ainult konkreetse süüdlase teole riikliku hukkamõistu

avaldamine. R. Veskla süü suurus ja karistuse eri- ning üldpreventiivsed eesmärgid on

lisakaristuse kohaldamiseks piisavad. Lisakaristuse kohaldamise vajalikkust toetab ka Riigikohtu

lahend asjas nr 3-1-1-122-13 (p 9).

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kassaator ei vaidlusta maakohtu järeldust, mille kohaselt pani R. Veskla toime LS § 224 lg 2

objektiivsetele ja subjektiivsetele tunnustele vastava väärteo, s.t ta juhtis väärteoprotokollis märgitud

ajal ning kohas tahtlikult mootorsõidukit seisundis, kus alkoholisisaldus tema ühes liitris

väljahingatavas õhus oli vähemalt 0,73 mg/l. Vaidlus on selles, kas kõnealune tegu pandi toime

hädaseisundis ja kas menetlusalusele isikule põhi- ning lisakaristuse määramisel on toimitud

seaduslikult.

7. KarS § 29 sätestab, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut

või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu

kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Kohtupraktikas

omaksvõetud seisukoha järgi tuleb hädaseisundi kontrollimisel eristada hädaolukorda (s.o ohtu

õigushüvele) ja koosseisupärast tegu (s.o päästmistoimingut), mida oli vaja ohu kõrvaldamiseks või

vähendamiseks. Oht on olukord, kus on põhjust tõsiselt karta õigushüve kahjustumist, ning

päästmistoiming on tegu, millega täidetakse mõne õigusrikkumise koosseis, kuid mis on ohu

kõrvaldamiseks või vähendamiseks objektiivselt vajalik ja mis subjektiivselt on kantud

päästmistahtest. Hädaseisundi korral on õigushüve päästmistoiming õigustatud üksnes siis, kui hüve

päästmiseks ei olnud muud võimalust. Hädaseisundit aga ei ole, kui isikul oli võimalus abi kutsuda.

Ohu kõrvaldamiseks valitud vahend peab olema ka sobiv ja kahjustatud hüve jaoks säästvaim. Lisaks

peab kaitstav huvi olema kahjustatud huvist ilmselt olulisem (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

otsus asjas nr 3-1-1-60-16, p 9).

8. Praeguses asjas ei ole seatud kahtluse alla R. Veskla nende ütluste usaldusväärsust, milles ta

kirjeldas mootorsõiduki juhtimisele eelnenud ajal aset leidnud õigusvastase ründe asjaolusid.

Maakohus leidis aga põhjendatult, et kõnealustest ütlustest ega ka muudest tõenditest ei nähtu, et

väärtegu pandi toime vahetu või vahetult eesseisva ohu kõrvaldamiseks ja et see tegu oli ohu

kõrvaldamiseks vajalik. Kohtuotsuse järeldus, mille kohaselt oli R. Vesklal pärast õigusvastast rünnet

aega sündmuskohalt jalgsi lahkumiseks või abi kutsumiseks, on kooskõlas kohtulikul arutamisel

uuritud tõenditega.

9. Võimaliku hädaseisundi kontrollimisel tuvastas maakohus, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduk

peatati esialgsest sündmuskohast ligikaudu seitsme kilomeetri kaugusel. Kassatsioon ei sisalda ühtegi

veenvat argumenti, mis võimaldaks asuda seisukohale, et sedavõrd pika teekonna vältel olid

menetlusaluse isiku või tunnistaja õigushüved jätkuvalt ohus. Nendel põhjustel on maakohus teo

õigusvastasust välistava asjaolu olemasolu õigustatult eitanud. Nõustudes vaidlustatud kohtuotsuse

järeldustega, ei pea kolleegium VTMS § 176 lg 4 p 1 kohaselt vajalikuks kõnealuses küsimuses

maakohtu põhjendusi korrata, vaid nendib kokkuvõtlikult, et kassatsiooni väited jäävad vaadeldavas

küsimuses tagajärjetuks.

10. Väärteoasja materjalist ei ilmne ka asjaolusid, mis annaksid aluse mõista menetlusalusele

isikule kergem põhikaristus KarS § 57 lg 1 p-s 6 või sama paragrahvi 2. lõikes märgitut arvestades.

Nimelt ei saa sedastada, et R. Veskla pani väärteo toime tugeva hingelise erutuse mõjul. Vastupidiselt

kassatsioonis toodule tegi maakohus kindlaks, et menetlusalusel isikul oli enne lahkumist aega

rahuneda ja otsustada, et ta sõidab ära koos tunnistaja D. P-ga. Seega pole tuvastatud, et

menetlusalune isik pani teo toime seisundis, mida saaks käsitada tugeva hingelise erutusena. Teadlik

otsustus juhtida mootorsõidukit keelatud seisundis ei vähenda mingilgi viisil isiku süü suurust.

Seetõttu ei ole tegemist karistust kergendava asjaoluga KarS § 57 lg 2 mõttes.

11. Maakohtuga on võimalik nõustuda selles, et R. Veskla süü LS § 224 lg-s 2 ette nähtud teo

toimepanemisel on keskmisest suurem. Menetlusalusel isikul tuvastati LS § 224 lg-s 2 sätestatud

vahemiku ülemise määra lähedane alkoholisisaldus. Kuigi on kindlaks tehtud KarS § 57 lg 1 p-s 3

ette nähtud karistust kergendav asjaolu, s.t puhtsüdamlik kahetsus, annab eeskätt teo raskusest lähtuv

süü suurus aluse karistada menetlusalust isikut sanktsiooni keskmisest määrast raskema karistusega.

Arvestades, et muid karistust kergendavaid asjaolusid ei tuvastatud, ei ole seaduslikku alust

kergendada kohtuvälise menetleja otsusega määratud põhikaristust.

12. R. Vesklale on LS § 224 lg 3 p 1 alusel kohaldatud ka lisakaristust, s.t juhtimisõiguse

äravõtmist neljaks kuuks. Kõnealuse sätte kohaselt on iseenesest lubatav alkoholi piirmäära ületades

sõiduki esmakordse juhtimise eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist

kolmest kuust kuni üheksa kuuni. Kassaator leiab siiski põhjendatult, et lisakaristuse kohaldamisel on

kohtuväline menetleja ja maakohus eksinud.

13. Kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista

KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Öeldu tähendab, et karistamise aluseks

on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada

süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse

mõistmisel peab aga arvestama selle kahetist iseloomu: lisakaristus ei täida üksnes süüd heastavat,

vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine

juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla

ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb

arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes

seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse

kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivseid kaalutlusi, ei tohi need siiski anda

põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja

eripreventiivsete vajadustega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-122-13, p

9 ja nr 3-1-1-59-15, p 12).

14. R. Vesklale kohaldatud lisakaristust on põhjendatud peamiselt üldpreventiivsete kaalutlustega.

Samasugustele kaalutlustele on kohtuväline menetleja juhtimisõiguse äravõtmise vajaduse

põhjendamisel tuginenud ka kassatsioonivastuses. Seega on tuvastatud toimepanija keskmisest

suurem süü, mis on lisakaristuse kohaldamise üks eeldus, kuid puuduvad eripreventiivsed

kaalutlused, millega saaks õigustada juhtimisõiguse äravõtmist konkreetselt isikult.

15. Kohtuvälise menetleja otsuses märgiti ekslikult, et menetlusalusel isikul on varasemast ajast

kehtiv karistus liiklusväärteo eest. Väärteoasja materjal varasemat karistatust ei kajasta. Menetluse

esemeks olevat tegu ei ole järelikult võimalik käsitada harjumussüüteona. R. Veskla on toimepandud

tegu puhtsüdamlikult kahetsenud. Muid liiklusseaduse nõuete rikkumisi talle praeguses asjas ette ei

heideta. Nendel asjaoludel pole võimalik kõneleda süüdlase hoolimatust suhtumisest toimepandud

teosse. Kolleegium leiab, et vaatamata keskmisest suuremale teosüüle jäi ka väärteoga põhjustatud

liiklusoht abstraktseks. LS § 224 lg-s 2 kirjeldatud koosseisupärase käitumise puhul võib isiku süü

olla märkimisväärselt suurem (nt siis, kui ka tegelikult põhjustatakse liiklusohtlik olukord, häiritakse

või takistatakse liiklust või seatakse ohtu mõne inimese elu, tervis, vara või keskkond (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-59-15, p 13). Kindlaks ei ole tehtud ka ühtegi muud

asjaolu, mille põhjal saaks pidada piisavalt tõenäoliseks, et R. Veskla asub taas alkoholi piirmäära

ületades sõidukit juhtima.

16. Olukorras, kus LS § 224 lg 2 sätestab toimepandud väärteo eest sõiduki juhtimise õiguse

äravõtmise ka põhikaristusena, kuid isikule on määratud keskmisest suurem rahatrahv ja puuduvad

kaalukad eripreventiivsed argumendid lisakaristuse kohaldamiseks, ületavad R. Vesklale määratud

põhi- ja lisakaristus kogumis tema süü suurust. Lisakaristuse kohaldamisest tingitud eksimus on

hinnatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena. Kriminaalkolleegium leiab, et selle rikkumise saab

kõrvaldada maakohtu otsuse osalise tühistamisega, jättes menetlusaluse isiku suhtes lisakaristuse

kohaldamata. Riigikohus on pädev tegema vastavas osas täiendavaid tõendeid kogumata ja

väärteoasja uueks arutamiseks saatmata ise uue otsuse, kuna sellega süüdlase olukorda ei raskendata.

17. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 8 ning § 175 p-st 1, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 12. oktoobri 2016. a otsuse R. Vesklale lisakaristuse

kohaldamise osas. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kaitsja kassatsiooni rahuldab

kolleegium osaliselt.

18. R. Veskla kaitsja on esitanud taotluse kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu

hüvitamiseks 300 euro suuruses summas, sh käibemaks 50 eurot. Taotlusele lisatud arve kohaselt on

kassatsiooni esitamiseks kulutatud aega kaks tundi. Advokaadi ühe töötunni hind on 125 eurot,

millele lisandub käibemaks. Kriminaalkolleegium leiab, et tegemist on valitud kaitsjale makstud

mõistliku suurusega tasuga kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 175 lg 1 p 1 mõttes.

Kassatsiooni osalise rahuldamise tõttu tuleb valitud kaitsjale makstud tasu hüvitada pooles ulatuses,

s.o 150 euro suuruses summas (sh käibemaks 25 eurot). VTMS § 38 lg 1 ja KrMS § 186 lg 1 kohaselt

tuleb osutatud summa välja mõista riigilt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-

35-16, p 16).

(allkirjastatud digitaalselt)