3-4-1-17-16 · Riigikohus

Riigikohtunike Priit Pikamäe ja Tambet Tampuu eriarvamus Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 11. mai 2017. a otsuse kohta kohtuasjas nr 3-4-1-17-16

1. Jäime käesoleva kohtuasja arutamisele eriarvamusele ja arvame, et õiguskantsleri taotlus tulnuks

jätta rahuldamata. Nii taotluse kui kohtuotsuse põhjendused TTTS § 6 lõike 5 punkt 4 koostoimes

TKindlS § 6 lõike 1 punktiga 1 põhiseaduse vastasteks ja kehtetuks tunnistamiseks pole veenvad,

mistõttu oleme seisukohal, et nimetatud sätted tulnuks jätta põhiseaduse vastasteks tunnistamata.

2. Käesolev kohtuasi puudutab sotsiaalkaitse valdkonda, täpsemalt töötuskindlustust. Vaidluse

keskmeks on küsimus, kas põhiseadusega kooskõlas olevaks saab pidada olukorda, kus äriühingu

juhtimis- või kontrollorgani liikmeks olek TTTS § 6 lg 5 tähenduses välistab õiguse saada

töötuskindlustushüvitist. Saab vaid soostuda nii praeguses kohtuotsuses kui Riigikohtu praktikas

varem korduvalt väljendatud tõdemusega, et sotsiaalkaitset puudutavate küsimuste lahendamisel on

seadusandjal avar otsustusruum (otsuse p 51). See tähendab muu hulgas ka seda, et

sotsiaalkaitsepoliitika üle otsustamine on peaasjalikult parlamendi pädevus ning kohtusüsteem ei tohi

põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse kaudu parlamendi asemel asuda seda poliitikat kujundama.

Paraku ei ole kolleegium käesolevas kohtuasjas nimetatud põhimõtet järginud.

3. Vaatamata pealtnäha pikale põhjendusele ei ole raske märgata, et sisuliselt on kohtukoosseis

vaidlustatud sätteid põhiseadusvastasteks tunnistades tuginenud vaid kahele argumendile:

intensiivsele omandipõhiõiguse riivele, mida kujutavat endast TTTS § 6 lg 5 p 4, kuna seadusandja

on otsustanud töötu kaitseks rajada sundkindlustusel põhineva süsteemi, mitte ei rahasta seda

maksutuludest, ning PS § 12 tagatud võrdsuspõhiõigusele, kuna seadus kohtleb juriidilise isiku

juhtimis- ja kontrolliorgani liikmeid põhjendamatult erinevalt (otsuse p-d 53, 58–59). Kumbki

nimetatud argument ei ole meie arvates koos ega eraldi võetuna piisavad tunnistamaks vaidlustatud

sätteid põhiseadusvastasteks.

4. Esiteks on kolleegium võrdsuspõhiõiguse puhul tuginenud väärale alusele, nõudes riigilt selliste

gruppide võrdset kohtlemist, kelle puhul seda tegema ei pea. Võrdsuspõhiõigus ei tähenda, et riik

peab ebavõrdseid võrdselt kohtlema ning ei võiks ka võrdseid erinevalt kohelda, kui selleks on

kaalukas põhjus. Sidudes otsuses ebavõrdse kohtlemise etteheite sellega, et seadusandja kohtleb

juriidilise isiku juhtimis- ja kontrolliorgani liikmeid alusetult erinevalt, on kohtukoosseisu enamus

asunud põhjendamatult taotlema olemuslikult täiesti erinevate juriidiliste isikute juhtimis- ja

kontrollorgani liikmete osas sarnast lähenemist. Võrdsustada mittetulundusühingute ja äriühingute

juhtimis- ja kontrollorganite liikmeid on ebaõige juba ainuüksi põhjusel, et kui mittetulundusühingud

ei ole mõeldud majandustegevuse kaudu tulu saamiseks, siis äriühingud nimelt seda eesmärki

kannavadki (vrd MTÜS § 1 lg 1 ja ÄS § 1). Erinevat liiki juriidiliste isikute meelevaldset

võrdsustamist on õigesti tõrjutud ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi varasemas

praktikas (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi kohtuotsus 10. märtsist 2015. a

kohtuasjas nr 3-4-1-51-14). Sel põhjusel on väär nõuda ka äriühingute ja mittetulundusühingute

juhtimis- ja kontrollorganite liikmete võrdset kohtlemist: põhiseaduslikkus mõttes on igati

aktsepteeritav, et riik teeb muu hulgas sotsiaalkaitse valdkonnas soodustusi mittetulundusühingute

juhtimisega seotud isikutele. Taolisi mittetulundusühingute ja äriühingute erisusi võib õiguskorras

leida muudestki seadustest (vt nt TuMS § 27 lg 1). Seega on kohtukoosseisu enamus

võrdsuspõhiõigust puudutavalt samastanud võrreldamatuid gruppe.

5. Nõustuda ei saa ka kohtukoosseisu enamusega selles, nagu riivaks vaidlustatud sätted eriti

intensiivselt omandipõhiõigust. Seda esiteks põhjusel, et otsustus olla äriühingu juhtimis- või

kontrollorgani liikmeks on iga vastava isiku enda teha. Loobumine nende funktsioonide täitmisest

tagab töötuskindlustushüvitise saamise. Keeruline on pidada „intensiivseks“ põhiõiguse riivet, mille

esinemine sõltub põhiõiguse kandja enda tahtest. Teiseks ei tähenda isegi äriühingu juhtimis- ja

kontrollorgani liikmeks olek seda, et nende ülesannete täitja jääb ilma igasugusest riigi toetusest.

Kolmandaks võib küll soostuda kohtuotsusega selles, et sundkindlustel põhineva süsteemi puhul on

seadusandja võimalused regulatsiooni kujundada märksa piiratumad kui see oleks maksutulul

põhineva lähenemise korral, kuid meie arvates ei saa sellest automaatselt järeldada, justkui poleks

sundkindlustustee valimise korral riigil üldse lubatud teatud juhtudel kindlustushüvitise maksmisest

keeldumise aluseid sätestada. Nimelt ei välista ka kindlustussuhte olemasolu kindlustushüvitise

maksmist välistavate asjaolude ettenägemist isegi olukorras, kus kindlustuskaitse on kehtiv. Taoliste

välistusklauslite lubatavus on vaieldamatu ka võlaõiguslike kindlustuslepingute puhul. TTTS § 6 lg 5

p 4 koostoimes TKindlS § 6 lg 1 p-ga 1 kujutabki endast ühte taolist töötuskindlustushüvitise

maksmist välistavat klauslit töötuskindlustuse korral.

6. Käesolevas asjas tehtud kohtulahendi praktilise järelmina kujuneb aga tõenäoliselt olukord, kus

äriühingu juhtimis- või kontrollorgani liikme palgakulu jäetakse töötuskindlustuse süsteemi kaudu

avalikele

vahendite

kanda.

Kohtukoosseisu

enamus

märgib

iseenesest

põhjendatult,

et

töötuskindlustushüvitise maksmist ei saa välistada ainuüksi põhjusel, et isikul on olemas töine

tegevus (otsuse p 56). Teisalt on arusaamatu, et kui isikul on olemas töine tegevus, siis miks ei

maksta talle selle eest tasu, vaid ta peab saama enda ülalpidamiseks töötuskindlustushüvitist. Silmas

tuleb pidada sedagi, et äriühingu olemuslik eesmärk on tulu teenimine. Seetõttu seavad selle juhtimis-

ja kontrollorgani liikmed eelduslikult oma ametisse astumise tingimuseks tasu saamise. Käesolev

kohtulahend loob eeldused praktikaks, kus isik tegutseb igapäevaselt erahuvides, kuid nende

ülesannete täitmise eest maksab talle töötuskindlustuse süsteemi kaudu avalik institutsioon, samal

ajal kui äriühing säästab selle kaudu end kulutuste tegemisest (tasu maksmisest), mis oleks

tavaolukorras eeldatav.

7. Leiame ka, et töötuskindlustus tervikuna ei peaks soodustama olukorda, kus isikul on töö, kuid

talle ei maksta selle eest töötasu.

Priit Pikamäe, Tambet Tampuu