3-2-1-43-17 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-43-17

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. mai 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

Pirmax Trade OÜ (likvideerimisel) hagi SUURPEA

VARAHALDUS Osaühingu, Osaühingu Alnus

(kustutatud) ja ARH Ehitusjuhtimise OÜ vastu

41 257 eurot 14 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 30. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas

nr 2-14-63326

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

SUURPEA VARAHALDUS Osaühingu kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

55 211 eurot 14 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Pirmax Trade OÜ (likvideerimisel), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Rene Varul

Kostja SUURPEA VARAHALDUS Osaühing, lepinguline

esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo

Kostja ARH Ehitusjuhtimise OÜ

Asja läbivaatamise kuupäev

17. aprill 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 30. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 2-14-63326.

2. Jätta jõusse Tartu Maakohtu 11. detsembri 2015 otsus samas asjas hagi rahuldamata

jätmises, arvestades Riigikohtu otsuse põhjendusi.

3. Lõpetada menetlus Osaühingu Alnus (registrist kustutatud) suhtes.

4. Jätta kõikide kohtuastmete menetluskulud Pirmax Trade OÜ (likvideerimisel) kanda.

5. Mõista Pirmax Trade OÜ-lt (likvideerimisel) SUURPEA VARAHALDUS Osaühingu kasuks

välja menetluskulu 3187 eurot 72 senti (käibemaksuta). Mõista välja viivis menetluskuludelt

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni menetluskulude täieliku

tasumiseni.

6. Otsuse tervikresolutsioon on järgmine:

„1. Jätta hagi rahuldamata.

2. Lõpetada menetlus Osaühingu Alnus (registrist kustutatud) suhtes.

3. Jätta kõigi kohtuastmete menetluskulud Pirmax Trade OÜ (likvideerimisel) kanda.

4. Mõista Pirmax Trade OÜ-lt (likvideerimisel) SUURPEA VARAHALDUS Osaühingu

kasuks välja menetluskulu 3187 eurot 72 senti (käibemaksuta) ja viivis menetluskuludelt

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni menetluskulude täieliku

tasumiseni."

7. Kassatsioonkaebus rahuldada.

8. Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Lillo & Partnerid SUURPEA VARAHALDUS Osaühingu

eest kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pirmax Trade OÜ (hageja) esitas 31. detsembril 2014 Tartu Maakohtule hagi SUURPEA

VARAHALDUS Osaühingu (kostja I) vastu, milles palus mõista kostjalt I hageja kasuks välja

põhivõlgnevus 41 257 eurot 14 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 10 642 eurot ja viivise alates

1. jaanuarist 2015 kuni põhinõude täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja müüjana ja kostja I ostjana müügilepingu OÜ Calitar Consult

40%-lise osaluse müümiseks hinnaga 1 110 917 krooni 50 senti (müügileping). Kostja I kätte

koondus 100%-line osalus OÜ-s Calitar Consult. Põhiline osaühingu vara müügi hetkel oli 50%-line

osalus Conmar Consulting OÜ-s. Müügilepingu kohaselt pidi kostja I tasuma müügihinna ühe kuu

jooksul pärast seda, kui maa ostueesõigusega erastamise menetluses on tehtud hoonete ja rajatiste

omanike kasuks esmakanne kinnistusraamatusse kõigi müügilepingu sõlmimise ajal Conmar

Consulting OÜ omandis olevate hoonete ja rajatiste juurde kuuluvate maa-alade kinnistamise kohta.

Tingimus müügilepingu täitmiseks saabus 22. augustil 2011. Kostja I ei ole oma kohustust täitnud.

Kostja I müügilepingust tulenev võlgnevus on 51 257 eurot 14 senti. Hageja varasem juhataja

loovutas müügilepingust tuleneva nõude Osaühingule Alnus, kes loovutas nõude edasi ARH

Ehitusjuhtimise OÜ-le. Nõude loovutamised on vorminõude rikkumise tõttu tühised. Seetõttu on

müügilepingust tuleneva nõude omanik endiselt hageja. Kostja I on ARH Ehitusjuhtimise OÜ-ga

sõlmitud kompromissilepingu alusel tasunud viimasele kogunõudest 10 000 eurot. Hageja vähendab

selles osas nõuet 10 000 euro võtta, s.o 41 257 euro 14 sendini.

2. Tartu Maakohus kaasas 19. märtsi 2015 määrusega hageja taotluse alusel menetlusse kostjatena

Osaühingu Alnus (pankrotis) pankrotihalduri Aivar Leismani (kostja II) ja ARH Ehitusjuhtimise OÜ

(kostja III).

3. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja I leidis, et hagejal ei ole kostja I vastu müügilepingust tulenevalt ühtegi nõuet, kuna hageja on

nõude loovutanud kostjale II, kes loovutas nõude edasi kostjale III. Kostja I ja kostja III vahel tekkis

vaidlus nõude sissenõutavaks muutumise üle ning 10. aprillil 2012 sõlmisid pooled

kompromissilepingu, mille järgi loobuti üksteise vastu olevatest nõuetest ja omandati uued

kompromissilepingus sätestatud nõuded. Pooled vähendasid müügilepingu müügihinda selliselt, et

kostja I pidi kostjale III tasuma täiendavalt 10 000 eurot, mida kostja I ka tegi. Võlaõigusseaduse

(VÕS) § 170 järgi on nõude loovutamine kostja I suhtes toimunud hoolimata sellest, kas nõude

loovutamine oli ka tegelikult kehtiv, st kas nõude loovutamise lepingud ise kehtivad või mitte. Lisaks

on hageja mistahes nõuded aegunud.

Kostja II leidis, et hagi on aegunud. Nõude loovutamised on kehtivad.

4. Tartu Maakohus jättis 11. detsembri 2015 otsusega hagi rahuldamata. Maakohus jättis

menetluskulud hageja kanda, mõistis hagejalt kostja I kasuks välja menetluskulud 1269 eurot 72 senti

ning menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivise VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui menetluskulude ulatuses.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on õige hageja seisukoht, et hagi ei ole tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 3 alusel aegunud. Tasu nõude aegumine algas järgneva aasta esimesel

päeval, seega 1. jaanuaril 2012. Hagi esitati kohtusse 31. detsembril 2014, mistõttu on hagi esitatud

aegumise tähtaja raames.

Ebaõige on hageja seisukoht, mille kohaselt piirdub VÕS § 170 esimese lause kaitse ainult võlgniku

õigusega rahuldada tema vastu suunatud nõue senise või uue võlausaldaja suhtes, tegelemata

loovutuse kehtivuse küsimusega. Hageja seisukoht, et müügilepingust tulenevate nõuete loovutused

on väidetavalt tühised, ei tee olematuks kostja I suhtes VÕS § 170 esimeses lauses märgitud kaitset.

VÕS § 170 järgi on nõude loovutamine kostja I suhtes toimunud hoolimata sellest, kas nõude

loovutamine oli ka tegelikult kehtiv, olukorras, kus hageja on vähendanud nõuet ulatuses, mis lepiti

kokku kostja I ja kostja III vahelises kompromissilepingus. Kostja I ei olnud kompromissilepingu

sõlmimisel teadlik etteheidetest nõude loovutamise väidetava kehtetuse kohta. Seega ei ole õige

hageja seisukoht, mille kohaselt kostjal I puudus VÕS § 170 esimeses lauses nimetatud kaitse ja

seetõttu ei ole hagi lisaks oleval kompromissilepingul selle hagi lahendamisel tähtsust. VÕS § 170

esimeses lauses nimetatud kaitse võimaldab kostja I ja kosta III vahelist kompromissilepingut lugeda

esitatud hagist tulenevalt lepinguks, millega kostja I on võlgnikuna oma müügilepingujärgsed

kohustused täitnud. Hageja on esitanud nõude, mida tal tegelikkuses ei ole.

5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostjate kanda.

Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 30. detsembri 2016 otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas

maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi ning mõistis kostjalt I hageja kasuks välja

41 257 eurot 14 senti põhikohustuse katteks, sissenõutavaks muutunud viivise 17 968 eurot 86 senti

ning alates 30. detsembrist 2016 lisanduva viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

kuni põhikohustuse täitmiseni.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt nõuab hageja müügilepingu täitmist. Pooled ei vaidle

selle üle, et nõude loovutamised olid TsÜS § 83 järgi tühised, ega ka selle üle, et kostjale I teatati

müügilepingust tulenevate nõuete loovutamisest. VÕS § 170 järgi võlgnikule nõude loovutamisest

teatamisel ei ole konstitutiivseid õiguslikke tagajärgi. Loovutamisest teatamine ei asenda loovutust,

mida tegelikult ei ole tehtud, ega korrigeeri loovutamise puuduseid. VÕS § 170 ei too kaasa nõude

üleminekut seniselt võlausaldajalt uuele võlausaldajale (loovutuse saajale). Tegelik võlausaldaja,

s.o kehtetu loovutuse tegija, võib jätkuvalt nõuet käsutada ning ka nõuet maksma panna. VÕS § 170

kaitse võlgniku suhtes seisneb esmajoones selles, et kui võlgnik on täitnud kohustuse loovutuse

saajale (uuele võlausaldajale), siis on nõue lõppenud ja temalt ei saa täiendavat täitmist nõuda. Küll

aga ei kaitse VÕS § 170 võlgniku heausksust ega too kaasa õiguslikke tagajärgi ülejäänud osas, nt

nõude vähendamisel kompromissi korras, uue võlausaldaja nõudest osalise või täieliku loobumise

korral jne. VÕS § 170 sõnastuse ja mõtte kohaselt loetakse võlgniku suhtes toimunuks nõude

loovutamine algselt võlausaldajalt uuele võlausaldajale, kuid see ei tähenda automaatselt, et hõlmatud

oleksid ka mistahes järgnevad nõudega tehtud tehingud. VÕS § 170 mõte ei ole võimaldada kehtetu

loovutamistehinguga näivalt võlausaldaja seisundi omandanud isikul nõuet käsutada ega vabastada ka

võlgnikku tema kohustustest, mis on tal tekkinud tegeliku võlausaldaja (s.o loovutaja) vastu.

VÕS § 170 kaitseb võlgnikku üksnes ühe ja sama nõude korduva täitmise eest.

Kostjad II ja III ei saanud omandada hagejale kuulunud nõude käsutamise (sh vähendamise) õigust

tühise loovutamistehingu alusel. Vorminõuete rikkumisega seotud tühisuse riisikot kannavad

loovutamislepingu mõlemad pooled (s.o nii hageja ise kui ka kostjad II ja III). Asjaolu, et kostja I ei

olnud loovutuste tühisusest teadlik, ei too kaasa hageja õiguste kaotamist. Kuna kostjale III ei

kuulunud müügilepingu järgi mingeid õigusi ega nõudeid, siis ei saanud ta neist ka loobuda.

Võlgnik ei ole täitnud uuele võlausaldajale kogu nõuet, vaid on tasunud 10 000 eurot. Hageja on

põhjendatult lugenud nõude lõppenuks üksnes kõnealuse 10 000 euro osas. Ülejäänud osas on hagejal

õigus nõuet jätkuvalt maksma panna.

Asja lahendamisel ei ole tähtsust kostja I väidetel, mille kohaselt sai ta nõude loovutamise tehingu

võimalikust kehtetusest teada alles käesolevas tsiviilasjas hagi esitamisel, ega viidetel

abstraktsiooniprintsiibile. Põhjendatud ei ole ka kostja I väited, mille kohaselt on hageja nõude

esitamine vastuolus hea usu põhimõttega. Ehkki müügileping sõlmiti 2006. aastal, muutus nõue

sissenõutavaks alles augustis 2011. Seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata

veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma

õiguste kaitseks hagi esitada. Praegusel juhul ei ole esile toodud niisuguseid erandlikke asjaolusid,

mis annaksid alust lugeda hageja oma nõudeõiguse kaotanuks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja I palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ning jätta jõusse maakohtu

otsus või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maa- või ringkonnakohtusse. Menetluskulud

palub kostja I jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus VÕS § 170 ebaõigesti kohaldades

jõudnud ekslikule järeldusele, et kostja II ei saanud kostjaga I nõude kohta kompromissi sõlmida.

VÕS § 170 eesmärk on tagada võlgniku kaitse ja luua õiguskindlus võlgnikule nõude loovutamise

olukorras. VÕS § 170 alusel võib võlgnik eeldada, et nõude loovutamine on tema suhtes kehtiv.

VÕS § 170 ei piira võlgniku õigusi sõlmida kokkuleppeid uue võlausaldajaga. Võlgnikul on õigus

VÕS § 171 lg 1 alusel esitada seniseid vastuväiteid ka uuele võlausaldajale. Kui võlgniku vastuväited

nõudele on põhjendatud, tuleb nõuet vastavalt sellele vähendada, samuti on pooltel alati võimalik

vaidluse korral sõlmida kompromiss (vt VÕS § 578). Võlgnikku ei saa koormata sellega, et ta võib

nõude uuele võlausaldajale küll täita, kuid temaga tehingut teha (nt kompromissilepingut sõlmida) ei

või. Võlgniku õigus teha uue võlausaldajaga nõude suhtes tehinguid väljendub ka VÕS §-s 169.

Lisaks ei ole ringkonnakohus otsuses tähelepanu pööranud abstraktsiooniprintsiibile. VÕS § 170

kohaldamise tulemusel on loovutamise käsutustehing kehtiv. VÕS § 170 reguleerib nõude

loovutamist kui võlgniku ja võlausaldaja vahelist võlasuhet. Hagejal on nõue loovutuse saajate vastu

TsÜS § 84 lg 1 alusel. Seevastu on ringkonnakohus tõlgendanud VÕS § 170, justkui reguleeriks see

kahe võlausaldaja omavahelist suhet. Võlgniku suhtes on loovutus kehtiv.

Kompromissi täitmisega on kostja I kohustused mõlema võlausaldaja vastu lõppenud. Esialgne

võlausaldaja ei saa nõuda võlgnikult kohustuse täitmist, kui võlgnik on kohustuse täitnud juba uuele

võlausaldajale. Ringkonnakohus on kohustuse täitmise mõistet valesti sisustanud. Kostja I sõlmis

kokkuleppe VÕS § 186 p 4 tähenduses, millega senine võlasuhe lõppes. Kompromissi täitmisega on

võlasuhe kehtivalt lõppenud. Hagi rahuldamise korral oleks tegemist nõude korduva täitmisega.

Esialgne võlausaldaja ei või võlgnikult nõuda kohustuse korduvat täitmist olenemata kohustuse

kogusummast. Ringkonnakohus on ebaõigesti kirjeldanud VÕS § 170 õiguslikke tagajärgi.

Hageja nõue on vastuolus hea usu ja õigusrahu põhimõttega. Hageja loovutas nõude üheksa aastat

tagasi. Hageja teadis, et kostja I oli sõlmitud kompromissi täitnud. Lisaks olid isikud, kes

vaidlusaluse nõude loovutasid ning omandasid, omavahel seotud. Kuivõrd loovutamistehingute

pooled olid omavahel seotud ja seega ka loovutamistehingute tegemise juures, ei osanud kostja I

kaheldagi, et loovutamistehingud võiksid olla tühised.

Menetluskulude jaotus on valesti määratud. Kui teised kostjad (loovutuse saajad) menetlusse kaasati,

siis tuleb menetluskulud jätta osaliselt ka nende kanda. Kui hagejal ei olnud nende vastu nõuet, siis

oleks pidanud nende kulud jääma hageja kanda.

Ringkonnakohus on jätnud ebaselgeks menetluse poolte ringi. Maakohtus oli kostjaks ka Osaühing

Alnus, kes praeguseks on äriregistrist kustutatud. Tema suhtes oleks pidanud menetluse lõpetama,

mida ringkonnakohus ei teinud, vaid jättis ta lihtsalt kohtuotsusest välja.

8. Hageja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

Kostja III ei ole kassatsioonkaebuse suhtes seisukohta esitanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 5 ja § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Kolleegium peab

võimalikuks jätta jõusse maakohtu otsus, millega maakohus jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud

jaotab kolleegium ümber ning määrab kindlaks menetlusosaliste menetluskulud. Kassatsioonkaebus

rahuldatakse.

10. Kostja I on põhjendatult viidanud, et ringkonnakohus on jätnud ebaselgeks menetlusosaliste ringi.

Tsiviilasja toimikust nähtub, et hagi oli esitatud üksnes kostja I vastu (tl 1). Hageja taotluse alusel

kaasas maakohus kostjad II ja III menetlusse 19. märtsi 2015. a määrusega (tl-d 31 pöördel, 49).

Maakohtu otsuses oli kostjaks II märgitud Osaühingu Alnus (pankrotis) pankrotihaldur Aivar

Leisman ja kostjaks III ARH Ehitusjuhtimise OÜ. Osaühing Alnus kustutati äriregistrist

16. detsembril 2015, see tähendab pärast maakohtu, kuid enne ringkonnakohtu otsuse tegemist.

TsMS § 428 lg 1 p 5 järgi lõpetab kohus menetluse otsust tegemata muuhulgas siis, kui asjas pooleks

olev juriidiline isik on lõppenud õigusjärgluseta. TsMS § 431 lg 1 kohaselt lõpetab kohus menetluse

määrusega. Kolleegiumi arvates oleks ringkonnakohus pidanud seega hiljemalt kohtuotsuses

menetluse Osaühingu Alnus vastu lõpetama. Kuivõrd kolleegium teeb asjas lõpliku lahendi, siis peab

kolleegium vajalikuks see puudus kõrvaldada kassatsioonimenetluses.

11. Lisaks märgib kolleegium, et arvestades hagiavalduses ja menetluse käigus hageja avaldatud

seisukohti, kaasas kohus loovutamistehingute pooled kostjatena alusetult. TsMS § 208 lg 2 järgi võib

kohus hageja taotlusel kuni kohtuliku arutamise lõppemiseni esimese astme kohtus kaasata kostjana

ka need isikud, kes on vaidlustatud õigussuhte osalised, kuid kelle vastu hagi ei olnud esitatud.

Tsiviilasja toimikust nähtuvalt on hageja läbivalt leidnud, et praegusel kujul esitatud täitmisnõue on

tal ainult kostja I vastu. Sellises olukorras ei olnud teiste tehingute poolte kaasamine kostjatena

põhjendatud. Ka uute kostjate kaasamisel peab kaasamise taotlusest ja hagiavaldusest nähtuma, mis

on isikute vastu esitatud nõue ning selle aluseks olevad asjaolud (vt TsMS § 363 lg 1). Hageja ei ole

kostja II ega III vastu esitanud näiteks alusetust rikastumisest tulenevat nõuet. Kui hageja eesmärgiks

kostjate kaasamisel oli kindlustada lahendi kohustuslikkus nende suhtes, oleks võinud vastavad

isikud kaasata kolmandate isikutena (TsMS § 216 lg 1, § 457 lg 1).

Eeltoodu ei muuda siiski praegusel juhul kaasatud kostjate menetluslikku staatust. Ka põhjendamatult

kaasatud kostjad on menetlusosalised ning mõne kostja suhtes menetluse lõpetamisel tuleb järgida

TsMS-is sätestatud korda (vt ülal p 10).

12. Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud, mida kumbki pool ei ole

kassatsioonimenetluses vaidlustanud:

· 10. märtsil 2006 sõlmisid hageja ja kostja I müügilepingu osaühingu osa müümiseks;

· 27. märtsil 2008 teatas hageja kostjale I, et loovutas ostuhinna tasumise nõude Osaühingule

Alnus;

· 30. oktoobril 2009 teatas Osaühing Alnus kostjale I, et loovutas nõude edasi kostjale III;

· 22. augustil 2011 muutus kokkulepitud ostuhinna tasumise nõue kostja I vastu

sissenõutavaks;

· 10. aprillil 2012 sõlmisid kostjad I ja III kompromissilepingu, mille punkti 1.3.1 järgi on

pooled kokku leppinud vähendada müügilepingus sätestatud müügihinda selliselt, et kostja I

peab tasuma kostjale III täiendavalt 10 000 eurot; kompromissilepingu punkti 1.3.2 järgi

loobus kostja III kõigist muudest müügilepingust tulenevatest nõuetest;

· kompromissilepingus kokkulepitud 10 000 eurot on kostja I kostjale III tasunud.

Lisaks on ringkonnakohus tuvastanud, et nõude loovutamise lepingud olid vorminõude rikkumise

tõttu tühised (ringkonnakohtu otsuse p 10). Kuivõrd ringkonnakohus ei ole sealjuures rikkunud

menetlusõiguse norme, siis võtab need asjaolud asja lahendamisel aluseks ka kolleegium

(TsMS § 688 lg-d 3 ja 4).

13. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas hageja saab nõuda kostjalt I müügilepingu

täitmist pärast seda, kui kostjale I on teatatud nõude loovutamisest ja kostja I on väidetavalt uue

võlausaldajaga sõlminud nõude osas kompromissilepingu, kuid hiljem on nõude loovutamise

tehingud osutunud tühiseks. Kostja I leiab, et hageja on nõude loovutamisest võlgnikule teatamisega

kaotanud õiguse ise kostjalt I müügilepingu täitmist nõuda. Ringkonnakohus on hageja nõudeõigust

tunnustanud.

14. Kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt on nõude loovutanud võlausaldajad mõlemal korral

kostjale I nõude loovutamisest teatanud. Seega võis võlgnik lähtuda eeldusest, et nõude loovutamise

teel saanud võlausaldajal on kõik seadusest tulenevad võlausaldaja õigused, sh õigus nõuet käsutada.

Nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele (VÕS § 164 lg 2). Pärast nõude

loovutamist ei keela õigusaktid uuel võlausaldajal sõlmida loovutatud nõude osas seda muutvaid või

täiendavaid kokkuleppeid (Riigikohtu 14. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-06, p 13).

Seega üldjuhul võivad kehtiva loovutuse korral võlgnik ja uus võlausaldaja muuhulgas sõlmida

nõude osas kompromissi ja võlausaldaja ka osaliselt nõudest loobuda.

15. VÕS § 170 esimese lause järgi loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, kui

võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, isegi kui nõuet

tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv.

VÕS § 170 reguleerib mh olukorda, kus nõude loovutamine on kehtetu, kuid nõude loovutamisest on

võlgnikku teavitatud. Kui võlausaldaja teatab võlgnikule nõude loovutamisest, võib võlgnik

VÕS § 164 lg 2 ja § 170 alusel järeldada, et temale teatatud isik on uus võlausaldaja, st nõude

täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isik on uus võlausaldaja. VÕS § 170 eesmärk on kaitsta

võlgnikku. Kui nõude loovutamisest on võlgnikule teatatud, võib ta täita kohustuse uuele

võlausaldajale. Sel juhul ei saa nõude loovutanud võlausaldaja enam tema vastu täitmise nõuet

esitada (Riigikohtu 21. aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-05, p 17).

16. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu VÕS § 170 tõlgendusega. VÕS § 170 ei kaitse võlgnikku

üksnes ühe ja sama nõude korduva täitmise eest, vaid ka võlgniku heausksust loovutuse kehtivuse

osas. VÕS § 170 sõnastus ja mõte on oluliselt laiem, kui õigus täita kohustus tervikuna uuele

võlausaldajale. Sätte kohaselt loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, mis loob

võlgniku jaoks õigusnäivuse sellest, kes on uus nõuet käsutama õigustatud isik. Seetõttu võib

kolleegiumi arvates võlgnik üldjuhul VÕS § 170 alusel tugineda ka sellele, et uue võlausaldajaga

sõlmitud kokkuleppe tulemusel osa nõudest lõpeb, näiteks nõudest osalise loobumise tõttu.

Eeltoodud järeldust toetavad ka võlaõigusseaduse sätted, mille kohaselt võlgniku teadmata nõude

loovutamisel loetakse vale võlausaldajaga tehtud tehing võlgniku suhtes siiski kehtivaks. VÕS § 169

lg 1 järgi, kui võlgnik täitis kohustuse nõude loovutanud võlausaldajale ja ta ei teadnud ega pidanudki

kohustust täites nõude loovutamisest teadma, loetakse, et ta on kohustuse täitnud õigele isikule.

VÕS § 169 lg 2 kohaselt, kui võlgnik tegi nõude suhtes tehingu või muu toimingu nõude loovutanud

võlausaldajaga ja tehingut või muud toimingut tehes ei teadnud ega pidanudki nõude loovutamisest

teadma, loetakse tehing või muu toiming kehtivaks. See tähendab, et ka VÕS §-le 170 vastupidises

olukorras tuleb eelistada võlgniku kaitset uue võlausaldaja huvidele.

17. Kolleegium selgitab, et VÕS § 170 järgi võlgniku teavitamine ei muuda kehtetut loovutustehingut

siiski kehtivaks. Kui loovutustehing on tühine, siis jääb õigustatud võlausaldajaks esialgne

võlausaldaja ehk tuvastatud asjaoludel hageja. Kui võlgnik täidab kohustuse VÕS §-le 170 tuginedes

väidetavalt loovutuse saanud võlausaldajale, siis on esialgsel võlausaldajal loovutuse saaja vastu

tagasinõue alusetu rikastumise sätete alusel (vt VÕS § 1037 lg 4).

18. Asja lahendust ei mõjuta ka see, kas kompromissilepingu sõlmimine oli põhjendatud või kas

jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud ostuhinna tasumise kohustus teiste müüjate vastu. Praegusel

juhul takistab nõude rahuldamist kostja I suhtes VÕS § 170. Lisaks ei ole hageja väitnud, et

kompromissileping oleks tühistatud või tühine, vaid vastupidi - hageja kinnitab, et kostja I on

kompromissilepingu kohaselt täitnud.

19. Eelnevast tulenevalt nõustub kolleegium maakohtu järeldusega VÕS § 170 kohaldamisel. Kohtud

on kõik asja lõplikuks lahendamiseks vajalikud asjaolud tuvastanud ning ei ole sealjuures rikkunud

menetlusõiguse norme. Seetõttu peab kolleegium võimalikuks jätta jõusse maakohtu otsus ning hagi

jääb täielikult rahuldamata.

20. Kuivõrd hagi jääb tervikuna rahuldamata, siis jäävad kõigi kohtuastmete menetluskulud hageja

kanda TsMS § 162 lg 1, § 171 lg 1 ja § 173 lg 3 esimese lause alusel. TsMS § 174 lg 5 järgi määrab

kolleegium kindlaks menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud.

Maakohus mõistis hagejalt kostja I kasuks välja menetluskulude katteks 1269 eurot 72 senti

(käibemaksuta) ja viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hageja ega kostja I

apellatsiooniastmes maakohtu kindlaks määratud menetluskulude suurust ei vaidlustanud. Seega

vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb hagejal hüvitada kostjale I maakohtu menetluskuludest

1269 eurot 72 senti.

Ringkonnakohtule esitatud avalduse kohaselt oli kostja I menetluskuludeks apellatsioonimenetluses

1088 eurot (käibemaksuta). Hageja vaidles kostja I menetluskulude nimekirjale osaliselt vastu.

Hageja leidis, et menetluskuluna hüvitamisele ei kuulu kostja I esindaja kohtuistungile sõitmiseks

kulunud aeg (4 tundi, 120 eurot) ja menetluskulude nimekirja koostamise kulud (25 minutit,

50 eurot). Kolleegiumi arvates on hageja vastuväiteid põhjendatud ning vastavas ulatuses jääb

kostja I taotlus rahuldamata. Ülejäänud menetluskulude nimekirjas esitatud kulud on kolleegiumi

arvates põhjendatud. Seega tuleb hagejal hüvitada kostjale I apellatsioonimenetluse menetluskulud

918 eurot.

Riigikohtule esitatud avalduses palub kostja I kindlaks määrata kassatsioonimenetluses kantud

õigusabikulud 1330 eurot (käibemaksuta). Taotluse kohaselt kulus kostja I õigustoimingutele kokku

11 tundi 5 minutit. Õigusteenuse tunnihind oli 120 eurot (käibemaksuta).

Kolleegium leiab, et taotluses esitatud õigusabikulud on osaliselt põhjendatud ja vajalikud.

Riigikohus ei nõudnud kostjalt I täiendavat seisukohta pärast hageja esitatud vastust, mistõttu selle

seisukoha koostamisega kaasnevad kulud ei olnud vajalikud. Menetluskulude kindlaksmääramisega

seotud kulusid, sh menetluskulude nimekirja koostamise kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).

Eeltoodut arvestades saab kostja I kassatsioonimenetluse põhjendatud õigusabikuluks pidada

1000 eurot (käibemaksuta).

Kokku tuleb hagejalt kostja I kasuks menetluskulude hüvitamiseks välja mõista 3187 eurot 72 senti

(käibemaksuta). Lisaks on kostja I taotlenud menetluskuludelt viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg 1

teise lause järgi.

Teised kostjad ei ole oma menetluskulude kohta andmeid esitanud ega menetluskulude

kindlaksmääramist taotlenud.

21. Kostja I kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon.

Ants Kull, Henn Jõks, Jaak Luik