3-1-1-114-16 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-114-16

Määruse kuupäev

5. mai 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg, Hannes

Kiris, Lea Kivi, Paavo Randma ja Peeter Roosma

Kohtuasi

Kriminaalasi Rein Milleri süüdistuses KarS § 175 lg 1, §

1451 lg 1, Aivar Kulli süüdistuses KarS § 1451 lg 1 ja § 420

lg 1, Toomas Tölbi (Tölp), Arvi Ööbiku, Rannar Himma,

Indrek Nuudi (Nuut) ja Jaan Muutra süüdistuses KarS § 1451

lg 1 järgi üldmenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. septembri 2016. a määrus

kriminaalasjas nr 1-16-246

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põhja Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Leelet

Kivioja, määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Rein Milleri kaitsja vandeadvokaat Aivar Ennok, Toomas

Tölbi kaitsja vandeadvokaat Veljo Viilol, Arvi Ööbiku kaitsja

vandeadvokaat Vahur Krinal, Rannar Himma kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Andres Veski, Indrek Nuudi

kaitsja vandeadvokaat Alar Neiland, Jaan Muutra kaitsja

vandeadvokaadi abi Silver Reinsaar

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

5. aprill 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. septembri 2016. a määrus ja saata kriminaalasi

uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Määrata OÜ-le Rüütli Advokaadibüroo makstava riigi õigusabi tasu suuruseks

Arvi Ööbikule määruskaebemenetluses osutatud õigusabi eest 48 (nelikümmend kaheksa)

eurot, sh käibemaks 8 eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

4. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Clarus makstava riigi õigusabi tasu suuruseks

Jaan Muutrale määruskaebemenetluses osutatud õigusabi eest 120 (sada kakskümmend) eurot,

sh käibemaks 20 eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 2. juuni 2016. a otsusega tunnistati Rein Miller, Toomas Tölp, Arvi Ööbik,

Rannar Himma, Indrek Nuut ja Jaan Muutra süüdi karistusseadustiku (KarS) § 1451 lg 1 järgi. Neile

mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust, mis jäeti KarS § 73 alusel tingimisi täitmisele pööramata

üheaastase katseajaga. Aivar Kull tunnistati süüdi KarS § 1451 lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti

1 aasta vangistust. Samuti tunnistati A. Kull süüdi KarS § 420 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks

1 kuu vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 1 aasta vangistust, mis jäeti KarS § 73

alusel täitmisele pööramata katseajaga 1 aasta. KarS § 175 lg 1 alusel esitatud süüdistuses mõisteti R.

Miller õigeks.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid R. Milleri kaitsja vandeadvokaat Aivar Ennok,

A. Kulli kaitsja Agne Koks, T. Tölbi kaitsja vandeadvokaat Veljo Viilol, R. Himma kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Andres Veski, I. Nuudi kaitsja vandeadvokaat Alar Neiland ja J. Muutra

kaitsja vandeadvokaadi abi Silver Reinsaar.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 19. septembri 2016. a määrusega tühistati Harju Maakohtu

2. juuni 2016. a otsus täies ulatuses ja saadeti kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 226 ja

§ 268 lg-s 2 ettenähtud kriminaalasja materjalid maakohtule uueks arutamiseks teises

kohtukoosseisus. Ülejäänud osas tagastati kohtutoimikud Põhja Ringkonnaprokuratuurile.

3.1. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada KrMS § 339 lg 1 p-s 10 sätestatud

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. KrMS § 155 lg 3 sätestab, et kohtuistungi

protokollile kirjutavad alla eesistuja ja kohtuistungi sekretär. 2. mail 2016 toimunud maakohtu istungi

protokollil ei ole eesistuja allkirja ning 2. juuni 2016. a protokolli ei ole allkirjastanud eesistuja ega

sekretär. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kohtuniku allkiri protokollil ei ole pelgalt tehniline

üksikasi. Kohtuistungi protokollis kajastatu on aluseks kohtuotsuse tegemisele. Kohtuistungi

protokolli

allkirjastamata

jätmine

on

võrdsustatav

protokolli

puudumisega

(Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 16. aprilli 2001. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-45-01, p 4.1;

2. detsembri 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-122-05, p 7; 20. juuni 2014. a otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-34-14, p 7). Kuna menetlusdokumendina kahe kohtuistungi protokollid puuduvad, ei saa

kontrollida tõendite kogumit, millele maakohus on otsuses tuginenud.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri eriasjade

prokurör Leelet Kivioja, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja tagastamist

ringkonnakohtule sisuliseks lahendamiseks. Prokuröri seisukohad on lühidalt järgmised.

4.1. Ringkonnakohtu viidatud Riigikohtu lahendid pärinevad ajast, mil elektrooniline kohtute

infosüsteem (KIS) veel ei toiminud. Tegemist on õigusemõistmise elektroonilise töökeskkonnaga,

mille eesmärk on mh võimaldada elektrooniliste menetlusdokumentide esitamist ja kättetoimetamist.

KrMS § 1562 lg 1 järgi tehakse menetlusdokumendid pooltele kättesaadavaks e-toimiku kaudu.

Kõnealused protokollid on laetud üles e-toimikusse. Järelikult oli kohus veendunud protokollide sisu

õigsuses. Menetluspooled on saanud protokollidega e-toimiku vahendusel tutvuda, kuid ei ole

protokollide sisu parandamist vajalikuks pidanud.

4.2. Kõik maakohtus esitatud ja uuritud tõendid on protokollitud. Ringkonnakohtu viidatud

2. mai 2016. a istungil toimusid kohtulikud vaidlused ja 2. juuni 2016. a istungil kuulutati kohtuotsus.

Justiitsministri 5. septembri 2011. a määruse nr 45 „Kohtuistungite helisalvestamise kord“ järgi on

esimese ja teise astme kohtutes kohustuslik helisalvestada üldmenetluses arutatavat kriminaalasja.

Kohtuistungi helisalvestamise kohustuslikuks muutmise üks eesmärk oli võistlevas kohtumenetluses

kohtuistungi protokolli lihtsustamine. KrMS § 155 lg-st 22 tuleneb, et kui protokollis kajastatu on

vastuolus salvestisega, tuginetakse salvestisele. Kuna salvestis saab protokolli lahutamatuks osaks, on

kahtluse korral võimalik kasutada helisalvestist. Eelnõu väljatöötamise käigus arutleti, kas võiks

piisata sellest, kui asjassepuutuvad isikud saavad tutvuda salvestisega. Seega oli seadusandja tahe

lihtsustada protokolli koostamist ja anda suurem kaal salvestisele.

5. Määruskaebusele esitas vastuse J. Muutra kaitsja vandeadvokaadi abi S. Reinsaar, kes palub jätta

prokuröri määruskaebus rahuldamata. Kaitsja väidab, et allkirjastamata protokolli kantud andmete

õigsuse eest ei vastuta keegi. Puudub teave selle kohta, kas allkirjastamata protokollide õigsust on

kohtunik või sekretär kontrollinud. Protokolli allkirjastamine võimaldab eeldada, et sinna kantud

andmed on õiged. Vastupidisel juhul peaksid kohtumenetluse pooled kuulama läbi kogu salvestise,

mis on sedavõrd ajamahukas, et halvaks kaitsetegevuse. Kohtuistungi helisalvestisel on tähtsust vaid

siis, kui protokollis kajastatu üle tekib vaidlus või soovib kohus KrMS § 156 lg 2 alusel protokolli

täiendada. Seega on väär väide, et seadusandja on omistanud salvestisele olulisema tähenduse kui

protokollile. Samuti peavad KrMS § 146 lg 6 p 3 kohaselt olema protokollis märgitud lisad

(sh helisalvestise olemasolu ja viide sellele). Seega on salvestis relevantne, kui protokolli on

märgitud, milline helisalvestis konkreetse istungi kohta käib, ning seda on sekretär ja kohtunik

kinnitanud allkirjaga. Kohtuistungi protokoll on sisuliselt kõige tähtsam menetlusdokument, mida on

võimalik vaidlustada vaid KrMS §-s 158 sätestatud kolmepäevase tähtaja jooksul.

6. I. Nuudi kaitsja vandeadvokaat Alar Neiland selgitas vastuses, et ta ei esita vastuväiteid prokuröri

määruskaebusele. Kuigi kaks kohtuistungi protokolli ei ole nõuetekohaselt allkirjastatud, puudub

protokollide sisu osas vaidlus. Kaitsja leiab, et ainuüksi allkirjade puudumise põhjal ei saa teha

järeldust, et protokollis sisalduv ei vasta tegelikkusele ning sellega võis kaasneda ebaseaduslik

kohtuotsus. Kohtulik uurimine oli kõnealuste istungite toimumise ajaks lõppenud. Menetlusosalistel

oli võimalik protokollidega e-toimiku vahendusel tutvuda. Süüdistatav I. Nuut ei soovi ega pea

vajalikuks asja uut arutamist maakohtus.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium arutas kriminaalasja 25. jaanuaril 2017 kolmeliikmelises

koosseisus ja otsustas anda KrMS § 354 lg 1 alusel asja lahendamiseks kriminaalkolleegiumi kogu

koosseisule. Arutamisel ilmnes, et võib osutuda vajalikuks muuta kriminaalkolleegiumi varasemast

kohtulahendist tulenevat seisukohta seaduse kohaldamise kohta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Määruskaebemenetluse vaidlusalune küsimus on, kas maakohtu 2. mai ja 2. juuni 2016. a

istungiprotokollidel kohtuniku ja sekretäri allkirja puudumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 10 tähenduses, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise ja

kriminaalasja saatmise maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kõnesolevad

protokollid on lisatud kohtutoimikusse ning tehtud kohtumenetluse pooltele nähtavaks KIS-i kaudu.

Samuti on KIS-is 2. mai 2016. a kohtuistungi helisalvestis.

9. KrMS § 339 lg 1 p 10 sätestab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena kohtuistungi

protokolli puudumise (v.a käskmenetluse asjades). Kohtupraktikas on KrMS § 339 lg 1 p 10

rikkumisena käsitatud ka olukorda, kus kohtuistungi protokoll ei ole nõuetekohaselt allkirjastatud.

Kolleegium on selgitanud, et KrMS § 155 lg-s 3 sätestatud nõue, mille kohaselt kirjutavad

protokollile alla eesistuja ja kohtuistungi sekretär, ei tähenda pelgalt tehnilise funktsiooni täitmist,

vaid protokolli õigsuse kinnitamist ja vastutust, et selles sisalduv vastab tegelikkusele (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 16. aprilli 2001. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-45-01, p 4.1;

2. detsembri 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-122-05, p 7; 20. juuni 2014. a määrus

kriminaalasjas nr 3-1-1-34-14, p 7). Kriminaalkolleegiumi hinnangul on jätkuvalt oluline, et

kohtunik ja sekretär veenduksid protokolli õigsuses ja täidaksid KrMS § 155 lg-s 3 sätestatud nõuet

kinnitada seda allkirjaga. Samas peab kolleegium vajalikuks muuta senist praktikat ja asub

seisukohale, et allkirja puudumine kohtuistungi protokollil ei ole võrdsustatav protokolli

puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 10 tähenduses. Lisaks määruses järgnevalt toodud põhjendustele

toetab sellist käsitust ka KrMS § 339 lg 1 p 10 grammatiline tõlgendamine, mis erinevalt KrMS § 339

lg 1 p 6 sõnastusest ei sätesta menetlusõiguse absoluutse rikkumisena protokolli allkirjastamata

jätmist. Kohtuistungi protokollil allkirja puudumine on aga KrMS § 339 lg-s 2 sätestatud oluline

kriminaalmenetlusõiguse rikkumine juhul, kui sellega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik või

põhjendamatu kohtuotsus.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium on ka varem selgitanud, et kohtuistungi protokolli puuduste

puhul tuleb KrMS § 339 lg-st 2 lähtudes hinnata, kas sellega kaasnes või võis kaasneda kohtuotsuse

ebaseaduslikkus või põhjendamatus. Kriminaalasjas nr 3-1-1-34-14 ei sisaldanud kohtuistungi

protokoll andmeid kohtuotsuse kuulutamisel osalenud kohtumenetluse poolte kohta (KrMS § 155 lg 1

p 3 rikkumine). Kolleegium märkis, et kuna ringkonnakohus selgitas eelistungil välja kohtuotsuse

kuulutamisel osalenud kohtumenetluse pooled ja selle, et kohtuotsuse kuulutamisel ei rikutud

menetlusõigust, ei kaasnenud KrMS § 155 nõuete rikkumisega selleks ajaks juba tehtud kohtuotsuse

ebaseaduslikkust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2014. a määrus kriminaalasjas

nr 3-1-1-34-14, p 8.3). Kriminaalasjas nr 3-1-1-122-05 esines aga vastuolu kohtuistungi protokollis

ja kohtuotsuses märgitud kohtukoosseisu vahel. Kuna tuvastati, et kriminaalasja arutas siiski sama

kohtukoosseis, kes tegi asjas ka kohtuotsuse, ei hinnanud kriminaalkolleegium vigu kohtuistungi

protokollis KrMS § 339 lg 2 rikkumisena (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2005. a

otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-122-05, p 7).

11. Kohtuistungi protokolli tähtsus seisneb selles, et see võimaldab hinnata menetlusosaliste ja kohtu

toiminguid kohtuistungil ning aru saada, milliseid tõendeid on kohus uurinud. Seega ei ole alust

pidada allkirjastamata kohtuistungi protokolli kohtuotsuse vältimatut tühistamist tingivaks

rikkumiseks juhul, kui kohtuistungi protokolli sisu vastavus istungil toimunuga on usaldusväärselt

kontrollitav. Kriminaalkolleegium juhib tähelepanu, et 1. septembril 2011 jõustunud KrMS § 156 lg 1

sätestab, et üldmenetluses toimuv kohtuistung helisalvestatakse. Kohus võib kohtuistungi või osa

sellest ka videosalvestada. KrMS § 155 lg 22 kohaselt on heli- või videosalvestis kohtuistungi

protokolli lahutamatuks lisaks. Kui protokollis kajastatu on vastuolus salvestisega, siis tuginetakse

salvestisele. See tähendab, et kui kohtuistung on salvestatud, on kohtuistungi protokollil allkirjade

puudumisel ja sisu osas vaidluse tekkimise korral võimalik selle tõele vastavust kontrollida protokolli

lisaks oleva salvestise abil.

12. J. Muutra kaitsja leidis vastuses, et kohtuistungi salvestise kasutamise võimalused on pärast

KrMS §-s 158 sätestatud protokolli parandamise taotluste esitamise kolmepäevase tähtaja möödumist

piiratud, sest salvestisele tuginemine olukorras, kus protokolli parandamise taotlust ei ole esitatud,

jääb

õigusliku

tagajärjeta.

Seejuures

tugines

kaitsja

ringkonnakohtu

praktikale

(Tartu

Ringkonnakohtu 8. detsembri 2016. a otsus kriminaalasjas nr 1-16-3137, p 33), mis ühtib

kriminaalasjas nr 3-1-1-38-12 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. mai 2012. a otsuse p-s 16

väljendatud seisukohtadega. Viimati viidatud lahendis käsitles kriminaalkolleegium olukorda, kus

maakohtu

istungiprotokoll

oli

allkirjastatud

ja

selle

parandamist

ei

taotletud,

kuid

apellatsioonimenetluses esitati väiteid selle kohta, et protokoll on puudulik ja sisaldab ebatäpsusi.

Praeguses asjas ei ole kohtuistungi protokollid allkirjastatud, mistõttu ei saa rääkida KrMS § 158

lg-s 1 sätestatud protokolli parandamise taotluse tähtaja möödumisest. Ka ei ole käesolevas asjas

esitatud väiteid selle kohta, et allkirjastamata protokollid ei kajasta kohtuistungitel toimunut sisu osas

adekvaatselt. Seega ei ole kaitsja väide kohtuistungi salvestise kasutamise võimatuse kohta, nagu ka

viidatud kohtupraktika, praeguses asjas asjasse puutuv. Sellel põhjusel jätab kriminaalkolleegiumi

kogu koosseis käesoleva asja läbivaatamisel käsitlemata küsimuse kriminaalasjas nr 3-1-1-38-12

kriminaalkolleegiumi 3. mai 2012. a otsuse p-ga 16 kujundatud kohtupraktika muutmise vajaduse

kohta.

13. Maakohtu 2. mai 2016. a istungiprotokollist nähtuvalt esitas prokurör istungil kohtule kaitsjate

kohtueelses

menetluses

esitatud

tasutaotlused,

tõkendite

kohaldamise

määrused,

kinnipidamisprotokollid, karistusregistri väljavõtted, mille järel kuulutati kohtulik uurimine

lõppenuks ja toimusid kohtuvaidlused. 2. juuni 2016. a kohtuistungil kuulutati maakohtu otsus.

Kohtumenetluse pooled ei ole esitanud vastuväiteid protokollide sisu kohta. Samuti ei ole

ringkonnakohus selgitanud, kuidas võis kohtuniku ja sekretäri allkirjade puudumine kõnesolevate

kohtuistungite protokollidel kaasa tuua ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. 2. mai 2016. a

kohtuistungi protokolli sisu saab vajaduse korral kontrollida helisalvestise abil. 2. juuni 2016. a

kohtuistungi protokolli allkirjastamata jätmisega ei saanud aga kaasneda samal kohtuistungil

kuulutatud ja seega selleks ajaks juba tehtud kohtuotsuse ebaseaduslikkust. Seega on väär

ringkonnakohtu järeldus, et tõendite kogumit, millele maakohus on otsuses tuginenud, ei saa

kontrollida.

14. Eeltoodust tulenevalt asub kolleegium seisukohale, et kohtuistungi protokollil kohtuniku ja

sekretäri allkirjade puudumine ei ole käsitatav KrMS § 339 lg 1 p-s 10 sätestatud

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Kuigi mõnel juhul võib kohtuistungi protokollide

allkirjastamata jätmine tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse, siis praeguses asjas

ei ole menetlusosalised ega ka ringkonnakohus tõstatanud kahtlust, et 2. mai ja 2. juuni 2016. a

kohtuistungi protokollidel allkirjastamise nõude rikkumine tõi või võis tuua kaasa ebaseadusliku või

põhjendamatu kohtuotsuse. Seetõttu ei ole tegemist ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

KrMS § 339 lg 2 tähenduses ja maakohtu otsuse tühistamiseks ringkonnakohtu määruses toodud

põhjendustel puudub alus.

15. Juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2, § 339 lg-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 19. septembri 2016. a määruse ja saadab kriminaalasja

uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Prokuröri määruskaebus tuleb

rahuldada.

16. A. Ööbiku kaitsja vandeadvokaat V. Krinal ja J. Muutra kaitsja vandeadvokaadi abi S. Reinsaar

esitasid taotlused Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses riigi õigusabi tasu suuruse

kindlaksmääramiseks. V. Krinali taotluse kohaselt kulutas kaitsja materjalidega tutvumisele

2 pooltundi, mille eest taotleb ta tasu 48 eurot, sh käibemaks 8 eurot. S. Reinsaare taotluse kohaselt

kulutas kaitsja määruskaebusele vastuse koostamiseks 5 pooltundi, mille eest taotletakse tasu

120 eurot, sh käibemaks 20 eurot. Kolleegium leiab, et kaitsjate taotlused on põhjendatud ja tuleb

juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a

määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord,

tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse

esitamise tingimused“ § 1 lg-st 10 ja § 7 lg-st 1 rahuldada. Kuna Riigikohus rahuldab prokuröri

määruskaebuse, tuleb menetluskulud jätta KrMS § 187 lg 1 alusel riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)