1-08-15923/9 · Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. mai 2009. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-08-15923 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Igor Amann ja Julia Katškovskaja Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 12. mai 2009. a, Tallinn Kriminaalasi Ruslan Prokopenko süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 4,7,8; § 266 lg 2 p-de 1,3; § 328 lg 2 p 2 ja § 331 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 23. jaanuari 2009. a otsus Apellatsiooni esitaja

Ruslan Prokopenko Prokurör Günter Koovit Süüdistatav Ruslan Prokopenko, isikukood 37005070265, emakeel vene keel, kodakondsuseta, keskharidus, ei tööta (kannab karistust Murru vanglas). Varem kriminaalkorras kohtulikult karistatud 12 korda Kaitsja Advokaat Urmas Simon

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 23. jaanuari 2009. a otsus R. Prokopenko süüditunnistamises ja karistamises KarS § 199 lg 2 p-de 4,7,8; § 266 lg 2 p-de 1,3; § 328 lg 2 p 2 ja § 331 järgi jätta muutmata. 2. Apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu

2 otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rapla Maakohtu 16. mai 2005. a otsusega tunnistati R. Prokopenko süüdi KarS § 199 lg 2 pde 4,7,8 ja § 418 lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks vastavalt neli aastat ja 30 päeva vangistust; kuritegude kogumi eest mõisteti lõplikuks karistuseks R. Prokopenkole neli aastat vangistust. Mõistetud karistust suurendati Harju Maakohtu 27. veebruari 2004. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – kaks aastat vangistust – võrra ning lõplikuks liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale kuus aastat vangistust. Karistuse kandmise alguseks määrati 2. august 2004. a. 2. juunil 2005. a põgenes R. Prokopenko Rapla politseijaoskonna arestimajast. Kinni peeti R. Prokopenko uuesti 28. detsembril 2006. a

2. Harju Maakohtu 23. jaanuari 2009. a otsusega tunnistati R. Prokopenko süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4,7,8 järgi ja mõisteti talle karistuseks kaks aastat kuus kuud vangistust; § 266 lg 2 p-de 1,3 järgi ja mõisteti karistuseks üheksa kuud vangistust; § 328 lg 2 p 2 järgi ja mõisteti karistuseks viis kuud vangistust ja § 331 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks kolm kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ja liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale kaks aastat kaks kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel lühendati pikkuseni üks aasta kaheksa kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Rapla Maakohtu 15. mai 2005. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – kolm aastat, üks kuu ja neli päeva vangistust – võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti süüdistatavale neli aastat, üheksa kuud ja neli päeva vangistust. Karistusaja alguseks määrati 23. jaanuar 2009. a.

R. Prokopenko tunnistati süüdi kuritegudes, mis ta pani toime ajavahemikus 2. juuni 2005. a kuni 17. jaanuar 2008. a.

3. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras R. Prokopenko, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas. Apellandi kinnitusel oli tal prokuröriga kokkulepe, et kui ta aitab uurimisele kaasa ja tunnistab end kuritegudes süüdi, siis ei ületa uue mõistetava karistuse lõpptähtaeg aastat 2012. Apellant kirjutab, et prokurör ka küsis kohtus sellist karistust, nagu see oli kokku lepitud – kuritegude kogumi eest kolm aastat vangistust, mida vähendada ühe kolmandiku võrra. Kaks aastat vangistust tulnuks liita Rapla Maakohtu 16. mai 2005. a otsusele ja lugeda karistusaja lõpuks 2. august 2012. R. Prokopenko leiab, et praegu talle mõistetud karistus ei vasta suulisele kokkuleppele, mistõttu ta ei ole otsusega rahul. Apellant soovib, et ringkonnakohus mõistaks talle kokkuleppe kohaselt karistuse, mille lõpptähtaeg ei ületaks 2012 aastat.

4. Ringkonnakohtu istungil jäi apellant esitatud taotluse juurde, paludes mõista talle kergem karistus; apellatsiooni toetas ka tema kaitsja. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, paludes jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning otsuse tühistamiseks apellatsioonis esitatud argumentidel puudub alus. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.

3

5. Esmalt selgitab kriminaalkolleegium, et Eesti kriminaalmenetlusõigus tunneb nn kokkuleppeid karistuse osas ainult kokkuleppemenetluses, kus viimane on tõepoolest kokkuleppe osiseks. Kuid tähele tuleb panna, et ka siis ei ole kohus sõlmitud kokkuleppega lõplikult seotud; selle üheseks väljenduseks on KrMS § 248 lg 1 p 2, mille kohaselt tagastab kohus kriminaaltoimiku prokuratuurile, kui kohus ei nõustu karistuse liigi või määraga. Ka see regulatsioon kinnitab arusaama, et karistuse mõistmisel on pädev ainuüksi kohus ning kohtunik ei ole seotud prokuratuuri vastavasisulise taotlusega. Ehk teisisõnu – prokuratuur ei saa süüdistatavale anda mingeid kohtule siduvaid kokkuleppeid, mis seaks piirid kohtu poolt mõistetava karistuse liigile või määrale. Kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Nagu nähtub aga apellatsioonist, oli see asjaolu täiel määral teada ka süüdistatavale; seda kinnitas süüdistatav ka ringkonnakohtu istungil.

6. Seega on esimese astme kohus karistuse mõistmisel vaba ja seda sõltumata sellest, millist karistust küsib süüdistatavale prokurör. Selline arusaam on kinnistunud ka kohtupraktikas. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium asunud ühemõtteliselt seisukohale, et kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt (RKKKo 3-1-191-07). Samas on Riigikohus küll märkinud, et kui kohus leiab, et konkreetses asjas tuleb süüdistatavale mõista raskem karistus kui seda on taotlenud prokurör, tuleks seda ka eraldi põhjendada (nn eriline põhjendamiskohustus).

7. Käesolevas kriminaalasjas ei ole maakohus aga mõistnud süüdistatavale rangemat karistust kui seda taotles prokurör ning seetõttu on ainetu rääkida ka nn erilise põhjendamiskohustuse rikkumisest. Prokurör taotles maakohtult süüdistatava karistamist järgmiselt: KarS § 199 lg 2 p-de 4,7,8 järgi kolm aastat vangistust, KarS § 266 lg 2 p-de 1,3 järgi üks aasta vangistust, KarS § 328 lg 2 p 2 järgi kuus kuud vangistus ja KarS § 331 järgi kuus kuud vangistust. Liitkaristuseks palus prokurör mõista R. Prokopenkole kolm aastat vangistust, mida vähendada ühe kolmandiku võrra ja millele liita Rapla Maakohtu 16. mai 2005. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra (kd 7, tlk 131). Maakohus ei ole aga mõistnud süüdistatavale prokuröri poolt taotletud karistust ning on nii üksik-kui ka liitkaristuse mõistnud väiksema, kui seda taotles prokurör. Seejuures tasub märkida, et R. Prokopenko on apellatsiooni kohaselt nõus selle karistusega, mida prokurör talle taotles ehk teisisõnu – see vastab tema hinnangul sellele „kokkuleppele“, mis tal prokuröriga oli. Aga nagu öeldud, mõistis maakohus sellestki väiksema karistuse.

8. Nagu on aru saada, on R. Prokopenko jätnud arvestamata järgmise asjaolu. Nimelt karistati teda Rapla Maakohtu 16. mai 2005. a otsusega vangistusega kuueks aastaks, mille kandmise alguseks määrati 2. august 2004. a. Süüdistatav lähtub arusaamast, et nimetatud karistuse kandmine – kui ei oleks käesolevat kriminaalasja – peaks lõppema 2. augustil 2010. a; sellist seisukohta väljendab R. Prokopenko enda apellatsioonis (kd 7, tlk 206). Kriminaalkolleegium osundab, et see ei ole ilmselgelt nii. Nimelt on R. Prokopenkot muuhulgas karistatud KarS § 328 lg 2 p 2 järgi selle eest, et ta põgenes 2. juunil 2005. a, s.o Rapla Maakohtu 16. mai 2005. a otsusega mõistetud karistuse kandmise ajal. Kinni peeti R. Prokopenko uuesti 28. detsembril 2006. a, s.o üks aasta, kuus kuud ja 26 päeva hiljem – ning see periood ei lähe ilmselgelt arvesse kantud karistusena. Nimetatud perioodi võrra oleks niikuinii pikenenud ka vangistus, mille esmaseks lõpptärminiks oli tõepoolest 2. august 2010. a. Ehk teisisõnu – ka süüdimõistmiseta

4 käesolevas kriminaalasjas ei oleks R. Prokopenko vabanenud kinnipidamiskohast enne kui 2012 aastal.

9. Käesoleval juhul on maakohus mõistnud süüdistatavale karistuse kaks aastat kuus kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel lühendati pikkuseni üks aasta kaheksa kuud vangistust. Sellele karistusele on liitetud KarS § 65 lg 2 alusel Rapla Maakohtu 15. mai 2005. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – kolm aastat, üks kuu ja neli päeva vangistust – võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti süüdistatavale neli aastat, üheksa kuud ja neli päeva vangistust. Selliselt käitudes on maakohus toiminud veatult. Karistusseadustiku § 65 lg 2 kohaselt tuleb juhul, kui isik paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, mõistetud karistust eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra suurendada. Seadus on selles osas ühemõtteline ning ei võimalda kõrvalekaldeid; karistused summeeritakse ning üksnes liitkaristus ei tohi ületada karistusliigi (mis käesoleval juhul on 20 aastat vangistust) ülemmäära.

10. KarS § 65 lg 2 alusel moodustatud liitkaristuse mõistmisel ei ole maakohus eksinud. Rapla Maakohtu 15. mai 2005. a otsusega mõisteti R. Prokupenkole karistuseks kuus aastat vangistust, mille kulgemist hakati arvutama 2. augustist 2004. a. 2. juunil 2005. a R. Prokopenko põgenes (kantud oli selleks ajaks kümme kuud ja üks päev vangistust) ning tabati uuesti 28. detsembril 2006. a (hoidis vangistuse kandmisest kõrvale üks aasta, kuus kuud ja 26 päeva). Käesolevas kriminaalasjas mõisteti süüdistatavale karistus 23. jaanuaril 2009. a – seega oli ta alates 28. detsembrist 2006. a nimetatud kuupäevani viibinud kinnipidamiskohas kaks aastat ja 25 päeva. Koos varasemalt kantud kümne kuu ja ühe päeva vangistusega oli R. Prokopenko viibinud seega kinnipidamiskohas kaks aastat, kümme kuud ja 26 päeva. Arvates selle maha Rapla Maakohtu 15. mai 2005. a otsusega mõistetud karistusest – kuus aastat vangistust – on maakohus õigustatult leidnud, et käesolevas kriminaalasjas mõistetud karistusele tuli liita vangistuse ärakandmata osa kestusega kolm aastat, üks kuu ja neli päeva.

11. Kriminaalkolleegiumi hinnangul puudub ka igasugune alus R. Prokopenkole käesolevas kriminaalasjas mõistetud karistuse vähendamiseks.

KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seejuures selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral.

12. Nii on maakohus leidnud, et R. Prokopenko karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistust kergendavaks asjaoluna on kohus samas märkinud süü puhtsüdamliku ülestunnistamise ja kahetsuse. Karistust mõjutavate teguritena on kohus aga arvestanud sooritatud kuritegude arvu, tekitatud kahju suurust, aga ka seda, et R. Prokopenko on varem kuritegude eest korduvalt kriminaalkorras karistatud, samuti korduvalt karistatud väärteokorras varavastaste väärtegude eest. R. Prokopenko ei ole endale varasematest karistusest järeldusi teinud ja on järjepidevalt jätkanud kuritegelikku käitumist – seda kinnitas ka asjaolu, et varasemal katseajal on süüdistatav pannud jätkuvalt toime varavastaseid kuritegusid. Põgenenud kinnipidamisasutusest, pani R. Prokopenko

5 toime 9 uut varavastast kuritegu, mis näitab üheselt, et kuritegelik käitumine on kujunenud süüdistatavale elustiiliks. Samuti jätkas R. Prokopenko kuritegude toimepanemist vanglas. Neid argumente arvestades on maakohus jõudnud põhjendatud järeldusele, et süüdistatavale tuleb mõista reaalne vabadusekaotuslik karistus ja seda üle sanktsiooni alammäära. Kriminaalkolleegium nõustub kõigi nende argumentidega täiel määral ning ei pea võimalikuks mõistetud karistuse revideerimist.

13. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 23. jaanuari 2009. a otsuse R. Prokopenko süüditunnistamises ja karistamises muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata.

Paavo Randma

Igor Amann

Julia Katškovskaja