2-16-3381/58 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

26. mai 2017, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-3381

Tsiviilasi

MB avaldus MitSardinia OÜ ajutise halduri

nimetamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 6. veebruari 2017 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

MB määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Võlausaldaja: MB (isikukood xxxxxxxxxx), lepinguline

esindaja Andrei Urbanik

Võlgnik: MitSardinia OÜ (registrikood 12466910),

seaduslikud esindajad Augusto Piras, Marco Santolisier

ja Paolo Allieri

Ajutine pankrotihaldur: Jüri Truuts

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 6. veebruari 2017 määrus osas, millega mõisteti

võlausaldajalt MB välja ajutise halduri tasu ja kulutuste hüvitis 762 eurot. Teha

tühistatud osas uus määrus, millega mõista sama summa välja võlgnikult ja

määrata sellest 397 euro hüvitamine riigi vahenditest.

2. Tühistada sama määrus menetluskulude kindlaksmääramise osas, vähendades

võlgnikult võlausaldaja MB kasuks väljamõistetud menetluskulu summat

762 euro võrra.

3. Täiendada sama määrust ning kohustada ajutist pankrotihaldurit esitama

töötukassale avaldus võlgniku töötajatele hüvitise maksmiseks saamata jäänud

palga ja puhkusetasu ning töölepingu lõppemisel saamata jäänud hüvitise eest.

4. Ülejäänud osas jätta sama määrus muutmata ja sõnastada selle resolutsioon

tervikuna järgmiselt:

4.1. Lõpetada võlgniku MitSardinia OÜ pankrotimenetlus pankrotti välja

kuulutamata raugemise tõttu, kuna võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse

kulude katteks ja puudub vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalus.

4.2. Likvideerida võlgnik MitSardinia OÜ ja kustutada see Tartu Maakohtu

registriosakonna registrist. MitSardinia OÜ likvideerimine ja registrist

kustutamine teha ülesandeks ajutisele haldurile Jüri Truuts.

4.3. Kohustada ajutist haldurit Jüri Truuts esitama töötukassale avaldus võlgniku

MitSardinia OÜ töötajatele hüvitise maksmiseks saamata jäänud palga ja

puhkusetasu ning töölepingu lõppemisel saamata jäänud hüvitise eest.

2 (12)

4.4. Vabastada Jüri Truuts võlgniku MitSardinia OÜ ajutise pankrotihalduri

ülesannetest pärast MitSardinia OÜ kustutamist äriregistrist.

4.5. Määrata võlgniku MitSardinia OÜ dokumentide hoidjaks Paolo Allieri

(isikukood xxxxxxxxxx, elukoht Tallinn).

4.6. Määrata ajutisele haldurile Jüri Truuts tasuks 760 eurot ja kulutuste

hüvitiseks 2 eurot.

4.7. Pankrotimenetluse kulude jaotus ja kindlaksmääramine:

4.7.1. Võlausaldaja MB ja võlgniku enda menetluskulud jätta täies ulatuses

võlgniku kanda ja mõista võlgnikult MitSardinia OÜ võlausaldaja MB

kasuks välja menetluskulu 1 497,50 eurot.

4.7.2. Ajutise halduri tasu ja kulutuste hüvitis kokku summas 762 eurot jätta

võlgniku kanda ja mõista see summa võlgnikult MitSardinia OÜ ajutise

halduri Jüri Truuts kasuks välja. Määrata, et eelmises lauses märgitud

summast tuleb 397 eurot hüvitada riigi vahenditest. Ajutise halduri tasu

ja kulutuste hüvitise väljamakse tuleb teostada büroole, mille kaudu

ajutine haldur tegutseb – OÜ Autente Menetlusteenused (registrikood

12660302, a/a EE612200221059684023 AS Swedbank).

4.8. Avaldada teade pankrotimenetluse lõpetamise kohta väljaandes Ametlikud

Teadaanded ja saata määrus Tartu Maakohtu registriosakonda.

5. Määruskaebus rahuldada.

6. Rahuldada võlausaldaja taotlus määruskaebuselt tasutud riigilõivu tagastamiseks

ja tagastada riigilõiv 50 eurot samale saajale ja arvelduskontole, nagu lõiv tasuti.

7. Ülejäänud menetluskulud ringkonnakohtus jätta menetlusosaliste endi kanda.

8. Toimetada käesolev määrus võlgnikule kätte avalikult.

9. Käesolev määrus on viivitamata täidetav.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlus-

toiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. MB (võlausaldaja) esitas 2. märtsil 2016 Harju Maakohtule (maakohus) pankrotiavalduse

MitSardinia OÜ (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks.

Võlausaldaja on võlgniku endine töötaja. Tööleping lõppes 23. jaanuaril 2015 töölepingu

seaduse (TLS) § 91 lg 2 alusel tööandjapoolse kohustuste rikkumise tõttu. Töövaidluskomisjoni

31. märtsi 2015 otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/479 mõisteti võlgnikult võlausaldaja kasuks

välja 1 947,66 eurot (sh töötasu 850,90 eurot; puhkuse hüvitis 84,66 eurot; hüvitis 1 000 eurot

ja viivis 12,10 eurot). Lisaks eelnevale loovutas võlgniku teine endine töötaja tema kasuks

tehtud töövaidluskomisjoni otsusest tuleneva nõude summas 671,39 eurot võlausaldajale.

Kokku on võlausaldajal võlgniku vastu 2 619,05 euro suurune nõue.

3 (12)

2. Maakohus jättis 7. märtsil 2016 pankrotiavalduse käiguta ja kohustas võlausaldajat tasuma

deposiiti ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks 1 300 eurot. Täiendavalt tegi maakohus

14. märtsil 2016 määruse avalduse käiguta jätmiseks ja puuduste kõrvaldamiseks.

Maakohus keeldus 18. märtsi 2016 määrusega pankrotiavalduse menetlusse võtmisest.

3. Tallinna Ringkonnakohus (ringkonnakohus) tühistas 6. juuni 2016 määrusega maakohtu

7. märtsi 2016 määruse osas, millega kohustati võlausaldajat tasuma deposiiti 1 300 eurot.

Ringkonnakohtu 7. juuni 2016 määrusega tühistati maakohtu 18. märtsi 2016 määrus.

4. Maakohus võttis 5. septembri 2016 määrusega pankrotiavalduse menetlusse, aga jättis selle

22. septembri 2016 määrusega rahuldamata ja lõpetas asja menetluse.

Ringkonnakohus tühistas 28. oktoobri 2016 määrusega maakohtu 22. septembri 2016 määruse

ja saatis asja menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule.

5. Maakohtu 12. detsembri 2016 määrusega nimetati võlgniku ajutiseks pankrotihalduriks Jüri

Truuts (ajutine haldur).

6. Ajutise halduri 13. jaanuari 2017 aruande kohaselt puudub võlgnikul majandustegevus ja

tema maksejõuetus on püsiva iseloomuga. Majandustegevust ei ole võimalik jätkata, kuna

selleks puuduvad raha ja võimalused. Võlgniku tervendamise võimalused puuduvad.

Ajutine haldur palus lõpetada pankrotiavalduse menetluse pankrotti väljakuulutamata

raugemise tõttu, kuna võlgnikul ei ole vara pankrotimenetluse kulude katteks ja puuduvad

ajutisele haldurile teadaolevad vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalused. Juhul kui

võlausaldaja või kolmas isik tasub kohtu deposiiti võlgniku pankrotimenetluse kulude katteks

kohtu määratava summa, siis palus ajutine haldur kuulutada välja võlgniku pankroti.

Ajutine haldur palus välja mõista OÜ-le Autente Menetlusteenused (äriühing, mille kaudu

ajutine haldur tegutseb) ajutise halduri tasu 760 eurot ja tema poolt tehtud vajalike kulutuste

katteks 2 eurot. Sellest summast 397 eurot palus ajutine haldur välja mõista riigieelarvest ja

ülejäänud summa võlgnikult.

7. Võlgnik pankrotiavaldusele vastuväiteid ei esitanud.

MAAKOHTU MÄÄRUS

8. Maakohus lõpetas 6. veebruari 2017 määrusega (vaidlustatud määrus) võlgniku pankroti-

menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu ning määras likvideerida võlgnik ja

kustutada see äriregistrist. Ajutise halduri tasuks määras maakohus 760 eurot ja kulutuste

hüvitiseks 2 eurot ning mõistis selle summa välja võlausaldajalt, tema kasuks aga omakorda

võlgnikult.

Maakohus tugines ajutise halduri aruandele, mille kohaselt võlgniku teadaolevad kohustused

(3 815,13 eurot) ei ole varaga tagatud, püsiv maksejõuetus on tõendatud ja puuduvad eeldused

kohustuste täitmiseks. Kuna võlgnikul vara puudub ja võlausaldajad pankrotimenetluse kulude

tasumiseks soovi ei avaldanud, lõpetas maakohus menetluse pankrotti välja kuulutamata

raugemise tõttu pankrotiseaduse (PankrS) § 29 lg 1 alusel.

Ajutise halduri tasu ja kulutuste hüvitamisel lähtus maakohus PankrS § 150 lg-st 4 ja leidis, et

kuna võlgnikul vahendid kulude kandmiseks puuduvad, kuuluvad vastavad summad

väljamõistmisele võlausaldajalt. Võlgnikul raha puudumise korral peab võlausaldaja pankroti-

avalduse esitamisel arvestama võimalusega, et menetlus kulud võivad jääda tema kanda.

Ajutise halduri kasuks mõistis maakohus võlausaldajalt välja 762 eurot.

Maakohus jättis võlausaldaja menetluskulud kokku 2 259,50 eurot (riigilõiv 10 eurot,

õigusabikulu 1 487,50 eurot ning ajutise halduri tasu ja kulutused 762 eurot) võlgniku kanda.

4 (12)

MÄÄRUSKAEBUS

9. Võlausaldaja esitas vaidlustatud määruse peale 21. veebruaril 2017 määruskaebuse, milles

palub määruse osaliselt tühistada. Määruses sisalduvad lisaks järgmised taotlused:

− tunnistada põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks ja jätta asja lahendamisel kohaldamata

töötuskindlustuse seadus (TKindlS), PankrS ja tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS)

nende koostoimes osas, milles töötajal on kohustus hüvitada ajutise halduri tasu ja

kulutused selleks, et tal oleks võimalik taotleda TKindlS § 20 kohast hüvitise

väljamaksmist töötukassalt, ning osas, milles töötajal ei ole võimalust taotleda ajutise

halduri tasu ja kulutuste katteks tasumisest vabastamiseks menetlusabi;

− küsida Euroopa Liidu Kohtult (edaspidi „Euroopa Kohus“) eelotsust, kas siseriiklikud

õigusnormid, mis kohustavad töötajat finantseerima tema tööandja maksejõuetus-

menetlust selleks, et töötajal tekiks õigus hüvitise saamiseks, on kooskõlas Euroopa

Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008 direktiivi 2008/94/EÜ töötajate kaitse kohta

tööandja maksejõuetuse korral (edaspidi „direktiiv 2008/94“) art–ga 3;

− küsida Euroopa Kohtult eelotsust, kas siseriiklikud normid, mis välistavad töötajale

menetlusabi andmise ajutise halduri tasu ja kulutust katteks on kooskõlas nõukogu

27. jaanuari 2003 direktiivi 2003/8/EÜ, millega parandatakse õiguskaitse kättesaada-

vust piiriüleste vaidluste korral, kehtestades sellistes vaidlustes antava tasuta õigusabi

kohta ühised miinimumeeskirjad, (edaspidi „direktiiv 2003/8“) art 1 lg-ga 2 ja art 3

lg-ga 1.

Kuigi määruskaebuse resolutsiooni järgi on maakohtu määrus vaidlustatud tervikuna, siis

sisuliselt vaidlustab võlausaldaja määruse osas, milles talle pandi kohustus tasuda ajutise

halduri tasu ja hüvitada kulud kokku summas 762 eurot. Pankrotimenetluse raugemist ja sellega

seonduvaid otsustusi ega ka menetluskulude ülejäänud jaotust ei ole vaidlustatud.

Määruskaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised:

− maakohus kohaldas vääralt PankrS § 150 lg 4, kuna nimetatud norm ei võimalda ahelas

menetluskulude väljamõistmist võlausaldajalt haldurile ja võlgnikult võlausaldajale.

Kuigi lõppkokkuvõttes on kulud välja mõistetud võlgnikult, on halduril õigus nõuda

tasu võlausaldajalt;

− halduri tasu nõudmine töötajast võlausaldajalt ja vastava menetlusabi andmata jätmine

on vastuolus PS § 15 lg-ga 1 ja §-ga 10. Selleks, et võlausaldaja saaks maksma panna

TKindlS §-ga 20 ettenähtud sotsiaalse tagatise, on tal vaja pöörduda kohtusse, et saada

TKindlS § 21 lg-s 2 nimetatud kohtulahend. Samas TsMS § 180 lg 1 ja § 183 lg 2 ei

võimalda võlausaldajal taotleda menetlusabi andmist ajutise halduri tasu ja kulutuste

katteks pankrotimenetluses. Olukord, kus töötajast võlausaldaja ei saa taotleda

töötukassalt asjakohast hüvitist ilma, et sellele eelneks pankrotimenetlus, milles temalt

nõutakse halduri tasu maksmist ja kulutuste hüvitamist ega ole loodud võimalust saada

selleks menetlusabi, on vastuolus PS-ga ja sotsiaalriigi põhimõttega;

− Eestis kehtiv menetluskord, mis näeb ette töötaja kohustuse tööandja maksejõuetuse

korral makstava hüvitise saamiseks eelneva pankrotimenetluse raames maksta ajutise

halduri tasu ning kulutuste katteks rahasumma, on vastuolus direktiiviga 2008/94.

Direktiiv ei näe ette töötaja kohustust finantseerida maksejõuetusmenetlust oma

vahenditest, et saada tööandja maksejõuetuse korral hüvitist riigilt;

− töötajale menetlusabi andmata jätmine pankrotimenetluses ajutise halduri tasu ja

kulutuste tasumiseks on vastuolus direktiiviga 2003/8, mille art 3 lg 1 kohaselt on

füüsilistel isikutel õigus saada asjakohast tasuta õigusabi, et tagada neile õiguskaitse

reaalne kättesaadavus direktiivis sätestatud tingimustel.

5 (12)

MENETLUSE EDASINE KÄIK

10. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis võlgnikule ning ajutisele haldurile

tähtaja määruskaebustele vastamiseks. Ajutine haldur vaidles määruskaebusele vastu. Võlgnik

määruskaebusele ei vastanud.

Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle 30. märtsi 2017 määrusega lahenda-

miseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohus toimetas määruskaebuse kätte võlgnikule avalikult ja andis talle sellele

vastavalt uue tähtaja kaebusele vastamiseks. Ka selle tähtaja jooksul võlgnik vastust ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb tühistada osas, millega mõisteti

võlausaldajalt välja ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks 762 eurot (vaidlustatud määruse

resolutsiooni p 6). Selles osas tuleb teha uus määrus, millega mõista välja ajutise halduri tasu

ja kulutused välja võlgnikult ja määrata nende hüvitamine riigi vahenditest 397 euro ulatuses.

Samuti tuleb vaidlustatud määrus tühistada osaliselt võlausaldaja kasuks väljamõistetud

menetluskulude suuruse osas ning uue määrusega võlausaldajale hüvitatavaid menetluskulusid

vastavalt vähendada 762 euro võrra (vaidlustatud määruse resolutsiooni p 8).

Lisaks on vaja vaidlustatud määrust täiendada, kohustades ajutist haldurit esitama töötukassale

avalduse võlgniku töötajatele hüvitise maksmiseks saamata jäänud palga ja puhkusetasu ning

töölepingu lõppemisel saamata jäänud hüvitise eest.

Ringkonnakohus ei järgi võlausaldaja arusaama, et vaidluse lahendamiseks tuleb tunnistada

TKindlS, PankrS ja TsMS sätted või teatava regulatsiooni puudumine PS-ga vastuolus olevaks

ning küsida eelotsust Euroopa Kohtult.

Määruskaebus rahuldatakse.

12. TsMS § 659 ja § 651 lg 1 koosmõjust tulenevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu

määruse õigsust ja põhjendatust osas, mille peale on menetlusosalised kaevanud. Maakohus

lõpetas pankrotiavalduse menetluse PankrS § 29 lg 1 alusel pankrotti välja kuulutamata

raugemise tõttu. Maakohtu seda otsustust ei ole vaidlustatud, samuti maakohtu määrust ajutise

halduri tasu ja kulutuse ning võlausaldaja õigusabikulu vajaliku ja põhjendatud suuruse osas.

Seega ei kontrolli ringkonnakohus vaidlustatud määrust nende otsustuste osas.

13. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu põhjendused ei õigusta antud juhul ajutise halduri tasu

jätmist pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja kanda. Maakohus ei arvestanud, et

pankrotiavalduses esile toodud asjaoludel ja kohtule esitatud tõendite kohaselt on võlausaldaja

võlgniku endine töötaja. Samuti ei pööranud maakohus tähelepanu sellele, et töötajal võib olla

õigus taotleda hüvitisi TKindlS alusel, aga ta ei saa seda teha teisiti, kui tööandja pankroti-

menetluse kaudu (TKindlS § 21 lg-d 1 ja 2).

Põhjendatud on võlausaldaja seisukoht, et käesolevas asjas ilmnenud menetlusõiguslik olukord,

kus võlausaldaja peab riigi poolt ettenähtud hüvitise saamiseks sellest märkimisväärse osa

maksma ajutise halduri tasuks ja kulutuste katteks, on problemaatiline. Vaidlustatud määruse

sisuline tulemus on see, et riigi poolt hüvitise maksmiseks kehtestatud tingimuse täitmiseks

peab töötaja kandma kulutusi, mille arvel tegelikult väheneb riigilt saadav hüvitis ajutisele

haldurile tasutava summa 762 eurot võrra.

Sisult sama ja õiguslikult suures osas sarnane on küsimused, kas ajutise halduri kulutuste

katteks saab nõuda võlgniku töötajalt ettemakset PankrS § 11 lg 1 alusel ning kas ettemakse

tegemata jätmise korral võib jätta pankrotiavalduse PankrS § 27 lg 4 kohaselt läbi vaatamata.

Sellist küsimuse asetust on uuritud õiguskantsleri 22. juuli 2013 märgukirjas nr 6-1-

121322/1303275 (kättesaadav http://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2

6 (12)

/6oiguskantsleri_margukiri_pankrotiseaduse_ss_11_lg_1_ss_27_lg_4_ja_tootuskindlustuse_s

eadus_ss_19.pdf). Nähtuvalt 10. oktoobri 2016 PankrS muutmise seaduse eelnõu välja-

töötamise kavatsuse p-st 9.2 on seadusandja probleemist teadlik ja käivitatud on selle

võimalikule lahendamisele suunatud seadusloome protsess.

14. TkindlS § 20 lg 1 p-de 1–3 järgi hüvitatakse tööandja maksejõuetuse korral töötajale enne

tööandja maksejõuetuks tunnistamist saamata jäänud töötasu ja puhkusetasu ning enne või

pärast tööandja maksejõuetuks tunnistamist töölepingu ülesütlemisel saamata jäänud hüvitised,

mis on ette nähtud TLS-s. Käesoleval juhul tõi võlausaldaja esile, et ta pöördus kohtusse pärast

seda, kui tööandja ei tasunud talle TVK otsusega välja mõistetud saamata jäänud töötasu,

kasutamata puhkuse hüvitist ja töölepingu lõpetamise hüvitist. Seega tuleb lähtuda asjaolust, et

võlausaldajal on nõuded tööandja vastu, mis annavad õiguse taotleda hüvitist TkindlS § 20 lg 1

p-de 1–3 järgi.

TkindlS § 19 sätestab, et selle seaduse mõttes on tööandja maksejõuetu, kui kohus on pankroti

välja kuulutanud või lõpetanud pankrotimenetluse raugemise tõttu PankrS § 29 lg 1 tähenduses.

Maakohus lõpetas menetluse raugemise tõttu ja seda ei ole vaidlustatud, st ka tööandja

maksejõuetuks tunnistamise eeldus riigilt hüvitiste saamiseks on täidetud. Pankrotimenetluse

lõpetamise määrus pankrotti välja kuulutamata on TkindlS § 21 lg 2 p 2 järgi kohane dokument

selle tõendamiseks.

TkindlS § 21 lg 1 näeb mh ette, et hüvitise taotlemiseks tööandja maksejõuetuse korral esitab

ajutine pankrotihaldur töötukassale vormikohase avalduse. Maakohus on määranud võlgnikule

ajutise halduri 12. detsembri 2016 määrusega. Järelikult on olemas menetluslik võimalus

hüvitise taotlemiseks.

Käesoleva punkti põhjendustest tuleneb, et TkindlS §-s 20 ette nähtud hüvitiste saamiseks on

möödapääsmatu tööandja pankrotimenetluse läbiviimine vähemalt kuni menetluse raugemiseni.

Töötaja on selle tulemusel käesoleval juhul ka saavutanud.

15. Ringkonnakohus nõustub võlausaldajaga ka selles, et eelnevates p-des 13 ja 14 kirjeldatud

olukord ei tarvitse olla kooskõlas PS-ga.

15.1. Tööandja maksejõuetuse korral makstavad hüvitised moodustavad osa töötuskindlustuse

süsteemist (TkindlS § 1 lg 1 ja § 2 ning 4. ptk). Kõnealune regulatsioon on üles ehitatud

sundkindlustuse põhimõttel (TKindlS § 2). Sundkindlustus tähendab, et kindlustusvõtja

kohustus tasuda kindlustusmakset või -maksu tuleneb seadusest (võlaõigusseaduse § 422¹ lg 2).

Kindlustusandjaks on töötuskindlustuse puhul Eesti Töötukassa (TKindlS § 3 lg 3), kellel on

kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitamise kohustus (Riigikohtu 11. mai 2017 otsus põhiseadus-

likkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-17-16, p 28).

15.2. Punktides 13 ja 14 kirjeldatud olukord võib riivata omandipõhiõigust (PS § 32), õigust

kohtulikule kaitsele (PS § 15 lg 1) ja õigust saada riigilt abi (PS § 28 lg 2). Ringkonnakohus ei

jaga võlausaldaja arusaama PS §-s 10 sätestatud põhiõiguste arenguklausli riive kohta.

15.3. PS § 32 lg 2 esimene lause kaitseb mh rahaliselt hinnatavaid õigusi ja nõudeid (Riigikohtu

üldkogu 17. juuni 2004 otsus asjas nr 3-2-1-143-03, p 18). Ka õigus saada sundkindlustus-

hüvitist on rahaliselt hinnatav õigus ja kuulub seetõttu omandipõhiõiguse kaitse alla (Riigikohtu

11. mai 2017 otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-17-16, p 39).

Samuti riivab menetlusosaliste PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigust menetluskulude rahaline

kindlaksmääramine, kuna sellega pannakse ühele menetlusosalisele varaline kohustus teise

menetlusosalise kasuks või tehakse seda osaliselt või jäetakse see tegemata. Lisaks sellele tuleb

arvestada, et omandipõhiõiguse riive tuleneb praegusel juhul sellest, et kasutatakse PS § 15

lg-s 1 tagatud põhiõigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu poole, samuti PS § 24 lg-s 5

tagatud edasikaebepõhiõigust (Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

153-13, p 54).

7 (12)

15.4. PS § 15 lg 1 esimene lause annab igaühele õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste

rikkumise korral kohtusse. See on põhiõigus, mis peab tagama õiguste lünkadeta kohtuliku

kaitse (vt Riigikohtu üldkogu 21. aprilli 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-14, p 58, ja selles

viidatud üldkogu 22. detsembri 2000 määrus haldusasjas nr 3-3-1-38-00, p 15). PS § 15 lg 1

esimeses lauses sätestatud põhiõiguse piiramise õigustusena saab arvestada üksnes teisi

põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi (Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-67-11, p 25.1, ja selles viidatud 16. mai 2008 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-88-07,

p 43 koos seal omakorda viidatud kohtupraktikaga).

Kahtlust ei ole selles, et kohtule esitatavalt avalduselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr

riivavad PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud igaühe põhiõigust pöörduda oma õiguste

rikkumise korral kohtu poole (vt nt Riigikohtu üldkogu 18. veebruari 2014 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-168-13, p 22, ja selles viidatud 6. märtsi 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-11, p 22.1).

Seadusandja on jaatanud kõnealust riivet pankrotiavalduse puhul, mille töötaja esitab tööandja

vastu, sest vastavalt riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 8 järgi tuleb sellises olukorras tasuda

riigilõivu üksnes 10 eurot RLS § 59 lg-s 9 ette nähtud tavapärase 300 euro asemel.

Sarnaselt riivavad muud tasud ja ettemaksed, aga ka reaalne risk osutuda menetluse lõppedes

kohustatuks tasuma nt ajutise halduri tasu ja hüvitama tema kulutused, PS § 15 lg 1 esimeses

lauses tagatud igaühe põhiõigust pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtu poole.

15.5. PS § 28 lg 2 järgi on Eesti kodanikul õigus saada riigilt abi vanaduse, töövõimetuse,

toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab

seadus. PS § 28 lg-st 2 tuleneb riigi kohustus anda abi nimetatud sotsiaalsete riskide puhul ja

luua ning hoida toimivana riskide vältimiseks ja abi andmiseks vajalik süsteem. Kuigi PS § 28

lg 2 esimene lause ei nimeta otsesõnu töötust, on Riigikohtu halduskolleegium tõlgendanud PS

§ 28 lg 2 esemelist kaitseala laialt ja leidnud, et sellesse kuulub ka õigus saada hüvitist tööta

oleku puhul (21. novembri 2011 otsus haldusasjas nr 3-3-1-27-11, p 11). Töötuse arvamine PS

§ 28 lg 2 kaitse alla on põhjendatud, kuna töö kaotamine võib kaasa tuua inimese puudusesse

sattumise (Riigikohtu 11. mai 2017 otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-17-16,

p 51). Sarnaselt on tööandja maksejõuetusest tingitud väljateenitud töötasu või seadusega ette

nähtud hüvitiste osaline kompenseerimine samuti hõlmatud PS § 28 lg 2 kaitsealaga.

16. Vaatamata eelnevas kirjeldatud riivele ja kõnealuse olukorra võimalikule vastuolule PS-ga,

puudub kohtutel käesolevas asjas võimalus kontrollida TkindlS sätete, aga ka PankrS § 11 lg 1

ja § 27 lg 4 põhiseaduspärasust, sest need normid ei ole vaidluse lahendamisel asjassepuutuvad.

Kohtute pädevuse ulatus õigustloovate aktide PS-le vastavuse kontrollimisel tuleneb PS § 15

lg-st 1, mis seab piirid kohtu esitatud taotluse lubatavusele. PS § 15 lg 1 sätestab isiku õiguse

kohtulikule kaitsele – igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral

kohtusse ning igaüks võib oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva

seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist. Seega piiritleb sätte

teine lause, et tegemist peab olema „oma kohtuasjaga“ ja seadus, muu õigusakt või toiming

peab olema „asjassepuutuv“. Konkreetne normikontroll saab alguse konkreetsest kohtuasjast,

mille menetlemisel peab olema tekkinud kahtlus asjassepuutuva ehk kohaldamisele kuuluva

õigusakti põhiseaduspärasuses (Riigikohtu 28. mai 2008 määrus põhiseaduslikkuse järelevalve

asjas nr 3-4-1-4-08, p 13 esimene lõik).

Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk selle

põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui selle põhiseadus-

pärasuse korral (Riigikohtu seisukoht alates üldkogu 22. detsembri 2000 otsusest asjas nr 3-4-

1-10-00, p 10; vt kokkuvõtvalt 1. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-15, p 53).

Võlausaldaja määruskaebuse lahendamisel, aga ka pankrotimenetluse lõpetamisel võlgnikul

vara puudumise tõttu, ei tule kohaldada TkindlS sätteid, ega PankrS § 11 lg 1 ja § 27 lg 4. Seega

ei saa ka kontrollida nende põhiseaduspärasust.

8 (12)

17. Järgmiseks analüüsib ringkonnakohus probleemi menetlusõiguslikust aspektist, täpsemalt

pankrotimenetluse kulude jaotuse ja hüvitamise vaatekohast.

17.1. PankrS § 150 lg 1 loetleb pankrotimenetluse kulud, milleks p 1 järgi on menetluskulud,

p 2 järgi ajutise halduri tasu ja p 5 järgi mh ajutise halduri tehtud vajalikud kulutused oma

ülesannete täitmiseks, aga ülejäänud punktide kohaselt veel ka muud tasud ja maksed.

Pankrotiavalduse esitamisest tingitud võlausaldaja menetluskulud (sh riigilõiv ja lepingulise

esindaja kulu) on pankrotimenetluse kulud PankrS § 150 lg 1 p 1 mõttes (Riigikohtu

10. aprilli 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-13, p 11 teine lõik). Seevastu tuleneb PankrS

§ 150 lg 1 ülesehitusest, et p-s 1 märgitud menetluskulud ei hõlma ajutise halduri tasu ega tema

vajalike kulude hüvitist.

17.2. Tulenevalt PankrS § 3 lg 2 kolmandast lausest lahendatakse pankroti väljakuulutamine

hagita menetluses. Menetluskulude jaotust hagita menetluses reguleerib TsMS § 172, mille lg 1

esimese lause kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehti.

Sellest üldreeglist on PankrS §-s 150 reguleeritud menetluskulude kandmist erinevalt, millele

viitavad PankrS § 150 lg-d 2–4. PankrS § 150 lg 2 kohaselt tasutakse pankrotimenetluse kulud

pankrotivarast, kui pankrotiavaldus rahuldatakse, samuti kui pankrotimenetlus lõpetatakse

kompromissiga. PankrS § 150 lg 3 kohaselt, kui kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse

rahuldamata või läbi vaatamata, samuti kui menetlus lõpetatakse seetõttu, et võlausaldaja

loobub oma pankrotiavaldusest, hüvitab pankrotimenetluse kulud võlausaldaja. PankrS § 150

lg 4 näeb ette, et pankrotimenetluse raugemise korral otsustab kohus pankrotimenetluse kulude

jagamise asjaolude kohaselt.

17.3. Lisaks käsitleb menetluse raugemise korral PankrS § 150 lg 1 p-des 2 ja 5 nimetatud

kulude jaotust PankrS § 23 lg 4, mis sätestab, et kui võlgniku avalduse alusel alustatud menetlus

lõpetatakse raugemisega pankrotti välja kuulutamata ja võlgniku varast ei jätku vajalikeks

väljamakseteks, mõistab kohus ajutise halduri tasu ja hüvitatavad kulutused välja võlgnikult,

kuid võib määrata nende hüvitamise riigi vahenditest, kusjuures riigi vahenditest ei hüvitata

ajutise halduri tasu ja kulutusi suuremas summas kui 397 eurot (sh seaduses ettenähtud maksud,

välja arvatud käibemaks). Viidatud normi sõnastuse järgi ei ole sellega hõlmatud tööandja

pankrotimenetluse raugemine, kui pankrotiavalduse esitas töötaja.

17.4. Määruskaebuse lahendamisel on määrava tähtsusega küsimus, kas kohus saab siiski riigile

panna PankrS § 23 lg-ga 4 sarnaselt ka käesoleval juhul kohustuse hüvitada vähemalt osaliselt

ajutise halduri tasu ja kulutused – nii nagu haldur seda algselt ka taotles.

Ringkonnakohtu hinnangul ei välista ajutise halduri tasu ja kulude (osaliselt) riigi vahenditest

hüvitamist TsMS § 172 lg 8 kolmas lause, mis lubab jätta riigi kanda kohtuvälised kulud üksnes

juhul, kui kohtuväliste kulude kandmiseks anti isikule menetlusabi. Nimelt ei ole PankrS § 150

lg 1 p-des 2 ja 5 nimetatud kulud kohtuvälised kulud TsMS tähenduses, vaid spetsiifilised

pankrotimenetluse kulud.

17.5. Eelneva põhjal osutuvad asjakohasteks normideks määruskaebuse lahendamisel PankrS

§ 150 lg 4 ja § 23 lg 4. Nende tõlgendamisest ja kohaldamisest või kohaldamata jätmisest sõltub,

kelle kanda tuleks panna ajutise halduri tasu ja kulutuste hüvitamise kohustus, samuti kas

(osaliselt) saab selle kohustuse katteks määrata hüvitise riigi vahenditest.

18. Järgmiseks tuleb kontrollida, kas kõnealused normid võimaldavad PS-ga kooskõlas olevat

lahendust.

18.1. Kohtul puudub alus seaduse või muu PS-st alamal seisva õigusakti põhiseadusvastaseks

tunnistamiseks, kui normi on võimalik tõlgendada põhiseaduskonformselt (Riigikohtu üldkogu

22. veebruari 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-04, p 36; vrd mõiste kohta üldkogu

16. mai 2008 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-88-07, p 31). Põhiseaduskonformne tõlgendamine

tähendab, et erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb eelistada PS-ga kooskõlas olevat

9 (12)

tõlgendust neile tõlgendustele, mis ei ole PS-ga kooskõlas (Riigikohtu 19. mai 2009 määrus

põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-1-09, p 19). Samuti tuleks eelistada tõlgendust,

millega oleks tagatud erinevate põhiseaduslike väärtuste kõige suurem kaitse (ibid). PS-ga

tagatud põhiõigustest tuleneb mh, et normi tuleb tõlgendada isiku kasuks ja keelatud on mis

tahes avalik-õigusliku kohustuse panemine analoogia teel.

18.2. PS tõlgendamisel tuleb arvestada Eesti Vabariigi võetud rahvusvaheliste kohustustega, sh

EL õigusega (üldiselt Riigikohtu 21. jaanuari 2004 määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas

nr 3-4-1-7-03, p 20, ja konkreetselt EL õiguse kohta 26. juuni 2008 määrus põhiseaduslikkuse

järelevalve asjas nr 3-4-1-5-08, p 31). Samadest põhimõtetest tuleb lähtuda ka normi põhi-

seaduspärasuse hindamisel.

18.3. Direktiivi 2008/94 art 3 esimene lõik sätestab, et liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed

tagamaks, et garantiiasutused tagavad vastavalt sama direktiivi art-le 4 töötajate töölepingutest

või töösuhetest tulenevate rahuldamata nõuete väljamaksmise, sh lahkumistoetuse töösuhte

lõpetamise korral, kui siseriiklikud õigusaktid seda ette näevad. Direktiivi 2008/94 art 4 lg 2

teise lause kohaselt ei tohi garantiiasutuse makstav hüvitis olla väiksem kui töösuhte kolme

viimase kuu tasu. Sama direktiivi põhjenduse 3 järgi on direktiivi eesmärk kindlustada töötajate

kaitse nende tööandja maksejõuetuse korral ja tagada neile minimaalne kaitse, eelkõige

rahuldamata nõuete väljamaksmise tagamiseks.

18.4. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole direktiivi 2008/94 eesmärkidega kooskõlas olukord,

kus riik seab töötajale tööandja maksejõuetuse tõttu makstava hüvitise saamiseks selliseid

eelduseid, millega sisuliselt vähendab garantiiasutuse (Eestis Töötukassa) makstava hüvitise

tegelikku kasulikku mõju. Nii tööandja pankrotiavalduse esitamisel ajutise halduri tasu

ettemaksmise kohustus kui ka menetluse lõppedes selle tasumise kohustus piiravad

ebamõistlikult töötaja võimalusi tegelikult saada talle ette nähtud hüvitisi. Sel viisil võib reaalse

hüvitise summa jääda väiksemaks direktiivi 2008/94 art 4 lg-s 2 ette nähtud miinimummäärast.

18.5. Siseriiklik kohus peab siseriikliku õiguse kohaldamisel tõlgendama siseriiklikku õigust

võimalikult suures ulatuses asjakohase direktiivi sõnastust ja eesmärki arvestades, et saavutada

direktiiviga sätestatud eesmärk ning seeläbi täita EL toimimise lepingu (ELTL) art 288

kolmanda lõigu nõudeid. Selline kooskõlalise tõlgendamise kohustus puudutab kogu

siseriiklikku õigust, st nii enne kui pärast asjassepuutuvat direktiivi vastu võetud õigusakte.

Siseriikliku õiguse kooskõlalise tõlgendamise nõue sisaldub ELTL-ga loodud süsteemis, kuna

see võimaldab siseriiklikel kohtutel oma pädevuse piires tagada kohtuvaidluste lahendamisel

liidu õiguse efektiivne toimimine (Euroopa Kohtu 10. märtsi 2011 otsus kohtuasjas C-109/09:

Deutsche

Lufthansa,

ECLI:EU:C:2011:129,

p-d 52

ja 53,

samuti

seal

viidatud

13. novembri 1990 otsus kohtuasjas C-106/89: Marleasing, ECLI:EU:C:1990:395, p 8, ja

23. aprilli 2009 otsus liidetud kohtuasjades C-378/07–C-380/07: Angelidaki jt, ECLI:

EU:C:2009:250, p-d 197 ja 198).

19. Ringkonnakohus leiab, et lähtudes nii eespool p-s 15 nimetatud PS sätete kui ka

direktiivi 2008/94 eesmärgist ja mõttest on võimalik PankrS § 150 lg 4 ja § 23 lg 4 tõlgendada

kooskõlas PS ja EL õigusega.

19.1. Seadusandjal on avar otsustusruum, kuidas PS § 28 lg-st 2 tulenevat kohustust täita.

Riigikohtu halduskolleegium märkis, et „PS § 28 lg 2 ei näe ette seda, et töötuks jäämise puhul

peab olema õigus just töötuskindlustushüvitisele, ega ka seda, et töötuskindlustushüvitist tuleb

maksta isikule, kes ei ole kindlustatud. PS § 28 lg-s 2 silmas peetud abi võib riik anda ka teistes

vormides” (21. novembri 2011 otsus haldusasjas nr 3-3-1-27-11, p 13). PS § 28 lg-s 2 tagatud

sotsiaalse põhiõiguse kujundamisel peab seadusandja aga arvestama, et sellega kaasnev

omandipõhiõiguse riive oleks kooskõlas PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega,

samuti tuleb arvestada PS §-st 12 tulenevat nõuet kohelda isikuid võrdselt (Riigikohtu

11. mai 2017 otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-17-16, p 52).

10 (12)

19.2. Samuti on liikmesriigi seadusandjal otsustusruum vastavalt direktiivi 2008/94

põhjenduses 9 kajastatud ulatusele, st arvestades Euroopa Liidu lepingu (ELL) art-s 5 ette-

nähtud subsidiaarsuse põhimõttega. ELL art 5 lg 3 kohaselt valdkondades, mis ei kuulu liidu

ainupädevusse, võtab liit kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega meetmeid ainult niisuguses

ulatuses ja siis, kui liikmesriigid ei suuda piisavalt saavutada kavandatava meetme eesmärke

ning seetõttu võib neid kavandatava meetme ulatuse või toime tõttu paremini saavutada liidu

tasandil. Liikmesriigi otsustusõigus peab siiski olema kooskõlas meetmega taotletava eesmärgi

ja ELL-st tulenevate nõuetega (Euroopa Kohtu 12. mai 2011 otsus kohtuasjas C-176/09:

Luksemburgi Suurhertsogiriik vs. parlament ja nõukogu, ECLI:EU:C:2011:290, p 77, ja selles

viidatud 8. juuni 2010 otsus kohtuasjas C-58/08: Vodafone jt, ECLI:EU:C:2010:321, p 73).

19.3. Kahtlust ei ole selles, et töötaja õigused ja huvid on PS § 28 lg 2 ja direktiivi 2008/94

eesmärke silmas pidades kaitstud olukorras, kus tööandja esitab võlgniku pankrotiavalduse.

Sellisel juhul ei kanna töötaja pankrotimenetluse kulude riski muul viisil, kui oma nõudega

menetluses osalev võlausaldaja ning vajadusel hüvitab riik PankrS § 23 lg 4 alusel (osaliselt)

ajutise halduri tasu ja kulutused.

Kui tööandja jätab aga pankrotiavalduse esitamata, kuigi osutub maksejõuetuks, siis on eespool

p-des 13 ja 14 kirjeldatud õigusliku olukorra tõttu töötaja sunnitud riigilt hüvitiste saamiseks

ise esitama pankrotiavalduse. Kui sellisel juhul riik ei hüvitaks ajutise halduri tasu ja kulutusi

vähemalt samas ulatuses nagu tööandja pankrotiavalduse korral, siis koheldaks töötajat

ebavõrdselt võrreldes nende maksejõuetute tööandjate töötajatega, kellel avanes TkindlS-ga

ette nähtud hüvitiste saamise võimalus pärast tööandja pankrotiavaldust. Sellisel juhul ei

saavutataks piisavalt tõhusalt ka direktiivi 2008/94 eesmärke.

19.4. Maakohus märkis ajutise halduri aruande põhjal, et võlgniku maksejõuetus tekkis

detsembris 2014, mil jäid välja maksmata töötasud, ja muutus püsivaks 2015. aastal, kui

võlgnik lõpetas tegevuse. Maakohus leidis, et võlgniku juhatuse liikmed rikkusid äriseadustiku

§-s 171 ja § 180 lg-s 5¹ sätestatud kohustusi, kui jätsid pärast maksejõuetuse ilmnemist

pankrotiavalduse esitamata. Juhul, kui võlgniku juhatuse liikmed oleksid esitanud ise

pankrotiavalduse, ei oleks tulnud seda teha võlausaldajal. Neid asjaolusid ei ole

määruskaebusega vaidlustatud ja ringkonnakohus saab neist kaebuse lahendamisel lähtuda.

Muu hulgas tähendab see, et võlausaldaja esitas töötajana sellise tööandja pankrotiavalduse,

kelle juhatusel oli juba varem tekkinud kohustus esitada võlgniku pankrotiavaldus.

20. Eeltoodud kaalutlustel tuleb PankrS § 150 lg 4 ja § 23 lg 4 nende koostoimes tõlgendada

viisil, et ka tööandja esitatud pankrotiavalduse puhul saab kohus PankrS § 150 lg-ga 4 antud

kaalutlusõigust teostades määrata ajutise pankrotihalduri tasu ja kulutuste hüvitamise riigi

vahenditest vähemalt juhul, kui kohus tuvastab pankrotiavalduse menetlemise käigus, et

tööandja juhatusel oli juba varem tekkinud kohustus esitada võlgniku pankrotiavaldus. Seda

järeldust põhjendab ringkonnakohus järgmiselt.

20.1. Vastavalt eespool p-des 17.2 ja 17.4 märgitule ei takista käesoleval juhul riigile

hüvitamiskohustuse panemist TsMS § 172 lg-test 1 ja 8 tulenev piirang jätta hagita menetluse

kulusid (ka osaliselt) menetluses mitteosaleva riigi kanda (vt selle kohta Riigikohtu üldkogu

2. mai 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16, p 35).

20.2. Seadusandja on TsMS §-s 172 siiski nimetanud menetlusi, kus menetluskulud võivad

jääda riigi kanda. Seega ei ole seadusandja põhimõtteliselt välistanud kulude riigi kanda jätmist.

Nii nimetab TsMS § 172 lg 3 mitmed avalikes huvides toimuvad hagita menetlused, kus kohus

saab menetluskulud jätta osaliselt või täielikult riigi kanda. Sellisteks menetlusteks on isiku

kinnisesse asutusse paigutamine ja isikule eestkostja määramisega seotud menetlused. Samuti

võib kohus täielikult või osaliselt jätta riigi kanda hagita perekonnaasja ja lähenemiskeelu või

muu sellesarnase isikuõiguste kaitseabinõu rakendamise menetluse kulud. Sealjuures on

seadusandja jätnud kohtu otsustada, kas ja millises ulatuses menetluskulud riigi kanda jäetakse.

11 (12)

20.3. Riigikohtu üldkogu tegi eelmises p-s 20.2 kokkuvõetust järelduse, et seadusandja tahteks

oli avalikes huvides toimuvates menetlustes anda kohtule võimalus jätta olenevalt asja sisust

kohtukulud täielikult või osaliselt riigi kanda. Sellist järeldust toetavad 10. detsembri

2008. aastal TsMS § 172 muudatused sätestanud seaduse eelnõu seletuskiri (TsMS ja sellega

seotud seaduste muutmise seadus 194 SE, XI koosseis) ja stenogrammid (Riigikohtu üldkogu

2. mai 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16, p-d 36 ja 37).

20.4. PankrS § 2 sätestab pankrotimenetluse eesmärgid. PankrS § 3 lg 3 näeb ette, et pankroti-

asja menetlev kohus peab omal algatusel võtma tarvitusele abinõud, et selgitada välja asjaolud,

millel on pankrotimenetluse seisukohalt tähtsust, ja korraldama selleks vajalike tõendite

kogumise. Eesmärkidest ja kohtule pandud kohustustest nähtub mh, et pankrotimenetlus toimub

vähemalt teatavas osas avalikes huvides (vt samasuguse järelduse kohta nt Kerstna-Vaks, K.

Järelevalve pankrotimenetluses. Magistritöö. Tartu 2005, lk 23). Järelikult on ka TsMS mõtte

ja tõlgendusega kooskõlas lahendus, et PankrS § 150 lg 4 alusel saab kohus määrata ajutise

pankrotihalduri tasu ja kulutuste hüvitamise riigi vahenditest.

20.5. Samas ei saa kohtud eirata seadusandja otsustuspädevust eeldatavasti lõplikult riigi kanda

jääva hüvitise suuruse osas. Kuigi PankrS § 23 lg-s 4 nimetakse otsesõnu ainult võlgniku

pankrotiavaldust, siis puudub mõistlik põhjus, miks peaks käesoleval juhul olema riigi koormus

suurem ja ajutine haldur paremas olukorras võrreldes tööandja esitatud pankrotiavaldusega.

21. Järelikult tuleb käesoleval juhul PankrS § 150 lg-s 4 antud diskretsiooniõigust kohaldades

võlgnikult välja mõista ajutise halduri tasu ja kulutuste hüvitis – kokku 762 eurot. Õiglane ei

ole panna ajutise halduri tasu ja kulutuste hüvitis pankrotiavalduse esitanud töötaja kanda, kui

tööandja juhatuse liikmed on rikkunud seadusest tulenevat kohustust ja jätnud pankrotiavalduse

esitamata, kuid töötajast võlausaldaja saab oma huve kaitsta vaid läbi pankrotimenetluse.

Kuna maakohus tuvastas, et võlgnikul puuduvad vahendid kulude kandmiseks, kuid ajutine

haldur on õigustatud saama tasu, siis on põhjendatud käesolevas asjas lisaks lähtuda PankrS

§ 23 lg-st 4. Seega tuleb ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks hüvitada riigi vahenditest

osasumma 397 eurot.

Eeltoodust tulenevalt on vaja tühistada vaidlustatud määrus ka võlgnikult võlausaldaja kasuks

väljamõistetud menetluskulude osas ja maakohtus väljamõistetud summa (2 259,50 eurot)

asemel välja mõista 762 euro võrra väiksem summa ehk 1 497,50 eurot (riigilõiv 10 eurot ja

õigusabikulu 1 487,50 eurot).

22. Ringkonnakohus jätab rahuldamata võlausaldaja taotlused teatavate sätete või töötajat

kaitsva regulatsiooni puudumise põhiseadusvastaseks tunnistamiseks ja eelotsuste küsimiseks,

sest ajutise halduri tasu ja kulutuste osas on võlausaldaja põhiseaduslike õiguste riive välditav

PankrS § 150 lg-s 4 sätestatud diskretsiooniotsustuse kaudu. Seega ei ole taotlused antud

menetluses asjakohased ega vajalikud, mida ringkonnakohus põhjendab täpsemalt järgnevalt.

22.1. Võlausaldaja

taotlus

jätta

kohaldamata

seaduse

sätted

ja

tunnistada

need

põhiseadusevastaseks ei ole protsessuaalne taotlus, vaid õiguse kohaldamise küsimus, mis on

kohtu enda ülesanne. Seega ei pea kohus selle taotluse kohta võtma seisukohta otsuse

resolutsioonis. Sarnaselt on eelotsuse küsimise ainuõigus kohtul ning menetlusosalise taotlust

eelotsuse küsimiseks ei saa pidada menetluslikuks taotluseks TsMS § 328 jj tähenduses.

Sisuliselt on tegemist taotlusega õiguse tõlgendamiseks ja kohaldamiseks, millega kohus ei ole

TsMS § 436 lg 7 järgi seotud (vt nt Riigikohtu 5. juuni 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-12,

p 12 teine lõik, ja üldisemalt varasemast praktikast nt 20. juuni 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

13-06, p 46, samuti selles viidatud 30. märtsi 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-06, p 56).

Siiski peab kohus eelotsusetaotluse esitamata jätmist põhjendama (vt nt Euroopa Inimõiguste

Kohtu 20. septembri 2011 otsus asjas Ullens de Schooten ja Rezabek vs. Belgia, kaebus

nr 3989/07).

12 (12)

22.2. Direktiivi 2008/94 osas põhjendas ringkonnakohus eespool p-des 19 ja 20, et Eesti õigust

on võimalik tõlgendada kooskõlas direktiiviga. Ringkonnakohtul ei ole seetõttu kahtlusi EL

õiguse kohaldamise kohta ja eelotsusetaotlus ei ole lubatav (Euroopa Kohtu järjekindel praktika

alates 6. oktoobri 1982 otsusest kohtuasjas 283/81: Cilfit jt, ECLI:EU:C:1982:335, p 15).

22.3. Direktiiv 2003/8 ei ole käesoleval juhul asjakohane. Viidatud direktiivi art 1 lg-te 1 ja 2

järgi kohaldatakse direktiivi sätteid piiriülestes vaidlustes, milleks art 2 lg 1 kohaselt on sellised,

mille puhul tasuta õigusabi taotleva poole alaline asu- või elukoht on mõnes teises liikmesriigis

kui liikmesriik, kus asub asja läbivaatav kohus või kus otsus kuulub täitmisele. Võlausaldaja ei

tugine sellele, et vaidlustatud määrust tuleks täita mujal kui Eestis, samuti ei esine muid

piiriülese vaidluse tunnuseid.

23. Vaidlustatud määruse resolutsioon tuleb kohtu algatusel täiendada, kohustades ajutist

haldurit enne äriregistrile likvideerimisavalduse esitamist esitama Töötukassale TKindlS § 21

lg 1 ja PankrS § 29 lg 5 kohase avalduse.

Samuti tuleb täiendada maakohtu menetluskulude jaotust jättes ka võlgniku enda kulud PankrS

§ 150 lg 4 alusel tema enda kanda.

Juhindudes TsMS § 659 kaudu kohalduvast § 654 lg-st 22 sõnastab ringkonnakohus uuesti

maakohtu määruse tervikresolutsiooni lähtudes eelmise lõigu ja eespool p 21 otsustustest.

24. Kuigi ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse, siis on põhjendatud jätta menetluskulud

ringkonnakohtus valdavas osas TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. Maakohtu

määrus on vaidlustatud üksnes osaliselt ja ainult õiguse tõlgendamise küsimuses, mida ajutine

haldur ega võlgnik ei saanud mõjutada. Võlausaldaja ei esitanud ringkonnakohtule menetlus-

kulude nimekirja, mida Riigikohus on teatavatel juhtudel samuti nimetanud õigustusena jätta

kulud menetlusosaliste endi kanda (vt nt 15. veebruari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-16,

ja 7. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-16).

Sõltumata kulude jaotusest saab ringkonnakohus TsMS § 172 lg 2 teise lause ja § 150 lg 1 p 5

alusel tagastada määruskaebuselt tasutud riigilõivu. Võlausaldaja esitas vastava taotluse, mille

ringkonnakohus rahuldab.

25. Ringkonnakohus on senise menetluse põhjal tuvastanud, et võlgnikule ei õnnestu kohtu-

dokumente kätte toimetada elektrooniliselt ega registrijärgsel aadressil. Seetõttu tuleb määrus

talle toimetada TsMS § 317 lg 1¹ alusel kätte avalikult.

26. Eelkõige PankrS § 23 lg 7, aga ka § 150 lg 5 ja § 29 lg 6 teine lause võimaldavad esitada

määruskaebusest tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav. Kaebuse võivad esitada nii

pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja, võlgnik kui ka ajutine pankrotihaldur. Seadusest ei

tulene riigile kaebeõigust määrusele, millega kohus määrab hüvitada ajutise halduri tasu PankrS

§ 23 lg-s 4 ette nähtud määras riigi vahenditest.

27. PankrS § 5 lg 4 sätestab, et määruse peale esitatud määruskaebuse alusel tehtud ringkonna-

kohtu määrus kehtib ja kuulub täitmisele alates jõustumisest vastavalt TsMS § 466 lg-s 3

sätestatule, kui ringkonnakohus ei otsusta, et tema määrus kuulub viivitamatule täitmisele.

Arvestades määruse sisu ja selles kirjeldatud eesmärke, tunnistab ringkonnakohus määruse

viivitamata täidetavaks.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm