2-14-59392/68 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

26. mai 2017, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-14-59392

Tsiviilasi

Kõva Äri OÜ hagi IUi vastu käenduslepingu täitmise

nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 14. detsembri 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

IUi apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

47 933,74 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): Kõva Äri OÜ (registrikood 11368826),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Kruus

Kostja (apellant): IU (isikukood xxxxxxxx), lepinguline

esindaja Vladimir Buldakov

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 14. detsembri 2016 otsuse resolutsioon jätta muutmata, aga

täiendada otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendava osa punktidega 9.2 ja 9.4.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda.

4. Rahuldada hageja taotlus ringkonnakohtu menetluskulude rahaliseks kindlaks-

määramiseks. Määrata hageja Kõva Äri OÜ põhjendatud ja vajalike menetlus-

kulude summaks apellatsioonimenetluses 388,80 eurot ja mõista see summa kostjalt

IU (isikukood xxxxxxxx) hageja Kõva Äri OÜ (registrikood 11368826) kasuks välja.

5. Mõista kostjalt IU Eesti Vabariigi kasuks välja apellatsioonkaebuselt veel tasumata

riigilõiv 498 eurot. Nimetatud summa tuleb tasuda vastavalt otsusele lisatud

makseinfole 15 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest ja sellelt tuleb maksta viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse

jõustumisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates

otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks

tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel,

kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon

2 (5)

sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses

sätestatud

alustel

võib

menetlusosaline

taotleda

riigipoolset

menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGEJA NÕUE, SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kõva Äri OÜ (hageja) esitas 20. oktoobril 2014 Harju Maakohtule hagi IUi (kostja) vastu

käenduslepingu täitmise nõudes ja palus kostjalt välja mõista 47 933,74 eurot.

Hagi alusena tõi hageja esile järgmised asjaolud:

− Tenax Ehitus OÜ (edaspidi „töövõtja“) ja OÜ Xxxxxxxxx (registrist kustutatud,

edaspidi “põhivõlgnik“) sõlmisid 1. aprillil 2008 töövõtulepingu, mille alusel töövõtja

teostas ehitustöid;

− töövõtja ja kostja, kes oli põhivõlgniku juhatuse liige, sõlmisid 22. juulil 2010

käenduslepingu nr K 220710/01, mille alusel kostja kohustus käendama põhivõlgniku

kohustusi maksimaalselt 750 000 krooni (47 933,74 euro) ulatuses;

− käenduslepingu sõlmimise ajal oli põhivõlgnik töövõtjale võlgu 850 000 krooni

(54 324,90 eurot);

− kohustuse täitmise tähtajaks oli 21.juuli 2012. Põhivõlgnik kohustust ei täitnud, ta

kustutati registrist 19. oktoobril 2011;

− kostja käendajana ei ole käenduslepingust tulenevat kohustust samuti täitnud;

− töövõtja loovutas 3. oktoobril 2012 nõude kostja vastu hagejale.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Tema peamine vastuväide maakohtu menetluses oli, et ta ei ole

käenduslepingut allkirjastanud. Järelikult ei olnud töövõtja ja kostja vahel mingit võlasuhet,

millest võis tekkida hagejale loovutatud nõue.

3. Maakohus rahuldas hagi 16. aprilli 2015 otsusega, mille Tallinna Ringkonnakohus tühistas

30. septembri 2015 otsusega. Selles menetlusstaadiumis oli otsustavaks küsimus, kas kostja

on käenduslepingu allkirjastanud.

Ringkonnakohtu otsus jõustus edasi kaebamata ja seejärel lahendas maakohus vaidluse uuesti.

Maakohus määras allkirjaekspertiisi, mille käigus ekspert asus seisukohale, et käenduslepingu

allkirjastas kostja.

Kostja esitas asja uuel läbivaatamisel täiendavaid vastuväiteid, mh tugines sellele, et hageja

peab tõendama põhivõlgniku kohustuse sissenõutavaks muutumise.

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus rahuldas asja uuel läbivaatamisel hagi 14. detsembri 2016 otsusega (vaidlustatud

otsus). Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja määras kindlaks hagejale hüvitatava

summa.

Maakohus tugines võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg-le 1 ja § 145 lg-le 1 ning leidis, et kostja

vastutab käenduslepinguga võetud kohustuse eest 47 933,74 euro ulatuses.

3 (5)

Käenduslepingu sõlmimine ei ole enam vaidluse all, kuna ekspertiisiga on tõendatud kostja

poolt käenduslepingu allakirjutamine. Kostja ei tugine sellele, et põhivõlgnik oleks täitnud

kohustuse, mida kostja käendas. Seega tuleneb käenduslepingust kostjale kohustus lepinguga

võetud kohustuse täitmiseks. Kuna põhivõlgnik ega kostja solidaarvõlgnikuna ei ole kohustust

täitnud ning kohustus on muutunud sissenõutavaks, mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks

välja võla käenduslepingus kokkulepitud piirmääras.

POOLTE SEISUKOHAD

5. Kostja esitas vaidlustatud otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada ja

jätta hagi uue otsusega rahuldamata.

Apellatsioonkaebuses esitab kostja kaks väidet.

Esiteks vaidlustab kostja maakohtu seisukoha, et põhivõlgniku rahaline kohustus töövõtjale

tasu maksmiseks oli muutunud sissenõutavaks. Hageja väidab, et põhivõlgnik võlgnes

töövõtjale 54 324,90 eurot, aga see on tõendamata. Maakohus ei põhjendanud, milliste

tõendite põhjal ta tuvastas hageja väidetava asjaolu. Kuna käendus on aktsessoorne, st täita

tuleb vaid tegelik põhikohustus, siis on hagi kostja kui käendaja vastu ebaõigesti rahuldatud.

Teiseks tugineb kostja aegumisele. Hageja väitel muutus töövõtja nõue põhivõlgniku vastu

sissenõutavaks 22. juulil 2012, st vastav nõue aegus 22. juulil 2015. Kostja leiab, et tähtsust ei

oma, millal esitati nõue tema kui käendaja vastu.

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 657 lg 1 p 2¹ alusel jätta lõppjärelduses muutmata, aga vajalik on täiendada maakohtu

põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud kostja

kanda.

8. Juhindudes TsMS § 652 lg 1 p-st 1 võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbi-

vaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud

niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või

protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud

asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus tuvastas õigesti käenduslepingu sõlmimise ja

kostja vastutuse piirsumma asjaolud. Neid ei ole apellatsioonkaebusega vaidlustatud ja

ringkonnakohus saab samadest asjaoludest lähtuda.

9. Kaebuse esimene väide käsitleb küsimust, kas põhivõlgnikul oli töövõtja ees rahaline

kohustus ja kas vastav nõue on muutunud sissenõutavaks. Käendatud kohustus ja selle

sissenõutavus tuleb esile tuua ja vaidluse korral tõendada hagejal. Kui hageja on vastavad

asjaolud esile toonud ja tõendid esitanud, siis on kostjal võimalik põhjendada ja tõendada,

miks ta ei pea põhivõlgniku algset kohustust täitma, sh kas põhivõlgnik või keegi teine on

kohustuse juba varem täitnud.

9.1. Hageja tugineb sellele, et käendatud kohustus ja selle sissenõutavaks muutumise aeg

nähtuvad selgelt käenduslepingust. Lisaks on hageja toonud esile, et kostja oli käenduslepingu

sõlmimise ajal põhivõlgniku juhatuse liige. Nende asjaolude üle ei ole pooltel vaidlust.

9.2. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb käenduslepingu p 1.1 tõlgendada deklaratiivse võla-

tunnistusena põhivõlgniku kohustuse kohta. Kuna lepingu allkirjastas põhivõlgniku juhatuse

liige, siis saaks hageja ka põhivõlgniku suhtes tugineda sellele, et võlga summas

54 324,90 eurot on kinnitatud ja see tuli põhivõlgnikul tasuda hiljemalt 21. juulil 2012. Pole

mõistlikku põhjust, miks ei saa hageja samavõrd edukalt tugineda neile asjaoludele kostja kui

käendaja suhtes.

4 (5)

9.3. Võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, st võla-

usaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale

võlatunnistuse. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormuse ümber-

pööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks

tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt Riigikohtu 6. veebruari 2012

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21, ja selles viidatud 24. aprilli 2006 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-21-06, p 15; samuti aga hiljutisest praktikast nt 24. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-103-16, p 20 teine lõik). Maakohus on õigesti sedastanud, et kostja ei ole oma

tõendamiskoormust täitnud, st ei tõendanud, et käenduslepingu p-s 1.1 nähtuvat võlga ei ole.

9.4. Eelneva põhjal saab ringkonnakohus tuvastada, et põhivõlgnikul oli töövõtja ees kohustus

tasuda 54 324,90 eurot, mis tuli maksta hiljemalt 21. juulil 2012. Alates 22. juulist 2012 võis

töövõtja nõuda selle kohustuse täitmist ka kostjalt kui käendajalt. Vaidlustamata asjaoludel

loovutas töövõtja oma nõude 3. oktoobril 2012 hagejale. Vastavalt VÕS § 164 lg-le 2 astub

nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele, st hageja saab panna maksma käendus-

lepingust tuleneva nõude kostja vastu.

9.5. Maakohus on õigesti põhjendanud, et põhivõlgniku kohustuse täitmist saab nõuda kostjalt,

selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ja juhindudes TsMS § 654

lg-st 6 ei korda neid. Kaebuse esimene väide ei ole edukas.

10. Kaebuse teine väide on aegumise vastuväide, mida kostja ei esitanud maakohtus, aga

mille võib erandina TsMS § 652 lg-test 3 ja 4 esitada esimest korda apellatsioonimenetluses.

10.1. Käenduslepingu p 2.1.1 järgi muutus nõue kostja kui käendaja vastu sissenõutavaks

22. juulil 2012. Lepingu p 1.1 järgi (järgides eelmises p-s 9 kirjeldatud käsitlust) sai põhi-

võlgniku suhtes kasutada kohustuse rikkumisel rajanevaid õiguskaitsevahendeid samast

kuupäevast. Poolte esile toodud asjaoludel on tegemist lepingust tuleneva nõudega ja sellele

tugineb kostja ka oma kaebuses.

10.2. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude

aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 esimene lause sätestab, et aegumistähtaeg algab

nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 2

kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda

nõudele vastava kohustuse täitmist. Kui jätta kõrvale arutelu selle üle, kas põhivõlgniku algne

kohustus oli tasu maksmise kohustus TsÜS § 147 lg 3 tähenduses, siis oleks nõue kostja kui

käendaja vastu aegunud kõige varasemalt 21. juuli 2015 möödumisega (tähtaja arvutamise

kohta vt Riigikohtu 2. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 33 teine lõik).

10.3. Vastavalt TsÜS § 160 lg-le 1 peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega

nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Pooled ei vaidle selle üle, et hagetav nõue oli enne

hagi esitamist hagejale kehtivalt loovutatud. Seega oli hageja õigustatud hagi esitama ja hagi

esitamine peatas kostja vastus suunatud nõude aegumistähtaja kulgemise. Hagi esitati

20. oktoobril 2014, mistõttu ei ole kostja kui käendaja vastu suunatud nõue aegunud.

10.4. Siinjuures ei oma tähtsust, kas põhivõlgniku vastu nõude esitamata jätmise tõttu on tema

vastu suunatud nõue käesoleva menetluse ajal aegunud. Kaebuse teine väide ei ole edukas.

11. Kaebus jääb tervikuna rahuldamata ja ringkonnakohtu menetluskulud kannab TsMS § 171

lg 1 alusel kostja. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse

resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.

12. Maakohus määras seni kantud menetluskulud kindlaks rahaliselt, mistõttu teeb seda TsMS

§ 174 lg 3 kohaselt ka ringkonnakohus. Tulenevalt menetluskulude jaotuse otsustusest

eelmises p-s 11, tuleb seda teha hageja taotluse ja menetluskulude nimekirja põhjal.

5 (5)

Hageja menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on esindajal aega kulunud apellatsioonkaebuse

ja maakohtu otsuse analüüsile 1,5 t ja vastuse koostamisele 1,2 t. Arvestades menetlus-

dokumentide sisu ja mahtu, on tegemist põhjendatud ja vajalike õigusabikuludega. Hageja

esindajaks on vandeadvokaat, kelle tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta) tuleb vastava

kvalifikatsiooni puhul hinnata tavapäraseks. Hageja taotlus on tervikuna põhjendatud ja

kuulub rahuldamisele. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista õigusabikulude

hüvitamiseks 388,80 eurot ( = 2,7 × 120 + 20%). Hageja on kinnitanud, et ta ei saa tagasi

õigusabitasult makstud käibemaksu. Viivise väljamõistmist hageja ei taotle.

13. Lõpuks tuleb lahendada küsimus apellatsioonkaebuselt tasuda tulnud riigilõivu seni veel

maksmata summa kostjalt väljamõistmise kohta.

13.1. Ringkonnakohus rahuldas 23. veebruari 2017 määrusega kostja menetlusabi taotluse ja

võimaldas tasuda apellatsioonkaebuse esitamise eest riigilõivu 1 000 eurot osamaksetena

6 kuu jooksul. Otsuse tegemise aja seisuga on kostja tasunud riigilõivu 502 eurot ( = 170 + 2

× 166). Kuivõrd kaebus jääb rahuldamata, tuleb kostjalt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista

seni tasumata riigilõiv 498 eurot (= 1000 – 502).

13.2. TsMS § 190 lg 2 sätestab, et menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma

menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on kulude kandmisest vabastatud või kui talle on

antud menetlusabi kulude tasumiseks. TsMS § 190 lg 5 sätestab, et kui kostja sai menetlusabi

menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamise korral menetluskulud

riigituludesse täies ulatuses välja. TsMS § 179 lg 1 sätestab, et menetluskulud, mis tuleb

tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, mh tasumata

või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja

lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega.

13.3. TsMS ei näe otsesõnu ette, et menetluse kestel tehtud menetlusabi määrus kaotaks oma

kehtivuse otsuse tegemisel, sh et menetlusabi korras määratud osamakseid ei tuleks edasi

tasuda. Ringkonnakohus tõlgendab ja kohaldab TsMS § 190 lg 4 analoogia korras viisil, et

menetlust lõpetava lahendi tegemisel tuleb apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele

kuulunud ja veel tasumata riigilõiv mõista välja konkreetse summana riigi kasuks.

13.4. Kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi

TsMS § 179 lg 5 järgi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui

lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja.

Ringkonnakohus ei pea vajalikuks teistsuguse tähtaja määramist.

13.5. TsMS § 179 lg 9 sätestab, et kohtulahendi alusel riigi kasuks välja mõistetud menetlus-

kulude maksmise nõude, mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena,

tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

13.6. TsMS § 179 lg 4 näeb mh ette, et riigi kasuks menetluskulude, mis ei ole tekkinud riigi

osalemisest kohtus menetlusosalisena, väljamõistmise lahendi ärakirja saadab kohus pärast

lahendi jõustumist viivitamata rahandusministri käskkirjaga määratud asutusele. Viidatud

asutus võib lahendi TsMS § 179 lg 6 alusel sundtäitmisele saata, kui kohustatud isik ei ole

lahendit täitnud jõustumisest alates 15 päeva jooksul. Rahandusministri 30. oktoobri 2015

käskkirjaga nr 170 kinnitatud põhimääruse § 9 p-ga 4 on vastavaks asutuseks määratud Riigi

Tugiteenuste Keskus, kelle ja Justiitsministeeriumi vahel 21. veebruaril 2013 sõlmitud

tugiteenuste osutamise kokkuleppe nr 1/13-7 kohaselt ei ole vaja lahendit eraldi saata, vaid

kohus teeb selle viidatud asutusele kättesaadavaks Kohtute Infosüsteemi vahendusel.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm