2-14-61399/58 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

26. mai 2017, Tallinn

Tsiviilasja number

2-14-61399

Tsiviilasi

OÜ Alberta Trade (pankrotis) hagi Swedbank AS vastu

tasaarvestuse tõttu laenulepingust tulenevate kohustuste

puudumise tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 31. märtsi 2017 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Alberta Trade (pankrotis) määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (hageja): OÜ Alberta Trade

(pankrotis, registrikood 10730478), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Indrek Leppik

Vastustaja (kostja): Swedbank AS (registrikood

10060701), lepingulised esindajad vandeadvokaadid

Martin Tamme ja Kedli Anvelt

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Harju Maakohtu 31. märtsi 2017 määrus hagi läbi vaatamata

jätmise ja menetluskulude jaotuse osas (resolutsiooni punktid 2 ja 3).

2. Sama määrus on edasi kaebamata jõustunud menetluse uuendamise osas

(resolutsiooni punkt 1).

3. Määruskaebus jätta rahuldamata.

4. Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta hageja kanda.

Edasikaebamise kord

Poolel on õigus esitada käesoleva määruse peale määruskaebus vahetult Riigikohtule

päeva

jooksul alates määruse kättesaamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon. Määruskaebuse hagimenetluses saab esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Alberta Trade (hageja) esitas 24. novembril 2014 Harju Maakohtule hagiavalduse

Swedbank AS (kostja) vastu kohustuse puudumise tuvastamise nõudes. Hageja palus

tuvastada, et tal puudub kohustus tasuda kostjale 29. juulil 2011 sõlmitud laenulimiidilepingu

nr 11-045198-JL ja finantstehingute raamlepingu nr 9848/2010 alusel nõutud summad, kuna

kostja nõuded on lõppenud hageja avaldatud tasaarvestuse tulemusel.

2. Maakohus võttis hagi 28. novembril 2014 menetlusse. Hagile vastates esitas kostja taotluse

hagi läbi vaatamata jätmiseks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 2 alusel.

Kostja leidis, et hagejal puudub hagi esitamiseks õigustatud huvi.

3. Maakohtu 8. juuni 2015 määrusega lahendati tsiviilasja hinna küsimus, jäeti rahuldamata

kostja taotlus hagi läbi vaatamata jätmiseks vahekohtu kokkuleppe tõttu ja esmakordselt

peatati käesoleva tsiviilasja menetlus kuni tsiviilasjas nr 2-14-57098 hageja vastu esitatud

pankrotiavalduse läbivaatamise kohta tehtava lahendi jõustumiseni.

4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 13. augusti 2015 määrusega eelnimetatud maakohtu

määruse menetluse peatamise osas, tegi uue määruse, millega jättis kostja taotluse menetluse

peatamiseks rahuldamata ja saatis asja tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks.

5. Hageja pankrotihaldur teatas 9. oktoobril 2015 kohtule, et ei soovi hageja asemel

menetlusse astuda ja on nõus sellega, et menetluses jätkab võlgnik.

6. Kostja esitas 19. veebruari 2016 teistkordselt taotluse menetluse peatamiseks tulenevalt

uuenenud olukorrast, mille maakohus rahuldas 6. aprilli 2016 määrusega peatades käesoleva

tsiviilasja menetluse kuni tsiviilasjas nr 2-14-57098 hageja vastu esitatud pankrotiavalduse

läbivaatamise kohta tehtava lahendi jõustumiseni. Maakohtu määrus jäi ringkonnakohtus

muutmata.

7. Maakohus saatis 8. veebruari 2017 pooltele ekirja, milles määras tähtaja seisukohtade

esitamiseks tulenevalt asjaolust, et tsiviilasjas nr 2-14-57098 on hageja vastu esitatud

pankrotiavalduse läbivaatamise kohta tehtud lahend Riigikohtu määrusega jõustunud.

8. Kostja esitas 22. veebruaril 2017 taotluse menetluse uuendamiseks ja hagi läbi vaatamata

jätmiseks. Hageja suhtes tehtud pankrotimääruse nüüdseks lõplikult selgunud kehtivuse tõttu

ei ole käesoleva tsiviilasja lahendil mingit mõju kostja nõuetele hageja pankrotimenetluses.

Seega puudub hagejal õiguslik huvi käesolevas asjas esitatud hagi menetlemiseks. Kostja

nõude saab selgeks vaielda üksnes tema nõude tunnustamise hagi menetluses. Kostja on

vastava hagi ka esitanud (tsiviilasi nr 2-16-3817).

9. Hageja esitas 28. veebruari 2017 seisukoha, milles taotles menetluse jätkamist ja hagi

rahuldamist. Käesoleva asja menetlust tuleb jätkata, sõltumata hageja pankroti

väljakuulutamisest ning sõltumata pankrotimenetluses toimunud ja toimuvatest nõuete

kaitsmisest. Hagejal on ka pärast pankrotimääruse jõustumist õiguslik huvi käesolevas asjas

lõpplahendi saamiseks. Pankrotimääruse jõustumine ei too kaasa TsMS § 423 lg 2 ps 2 toodud

olukorda. Hageja nõude rahuldamine on jätkuvalt võimalik ning seega on hagejal põhjendatud

õiguslik huvi asja edasise menetlemise vastu. Seda eelkõige põhjusel, et käesolevas

tsiviilasjas on võimalik tuvastada kostja nõude puudumine hageja vastu. Hagejal ei ole

õiguslikult võimalik lõppenud või tasaarvestatud nõuet sooritusnõudena esitada.

Pankrotimääruse jõustumine ei mõjuta võlgniku poolt enne pankroti väljakuulutamist alanud

kohtumenetlust, mis seondub võlgniku pankrotivaraga. See tuleneb üheselt pankrotiseaduse

(PankrS) § 43 lgst 1. Hageja leiab ka, et võlgniku hagi ning nõuete kaitsmise menetlus on

olemuslikult erinevad. Hagi läbivaatamata jätmine piiraks põhjendamatult hageja kohtusse

pöördumise õigust ja poolte õiguslik vaidlus jääks sisulise lahendita.

2 (7)

MAAKOHTU MÄÄRUS

10. Maakohus uuendas 31. märtsi 2017 määrusega (vaidlustatud määrus) menetluse

(resolutsiooni p 1) ja jättis hagi TsMS § 423 lg 2 p 2 ja § 368 lg 1 alusel läbi vaatamata (p 2).

Kõik menetluskulud jättis maakohus hageja kanda (p 3).

Hagi läbi vaatamata jätmist põhjendas maakohus järgmiselt:

−

hageja soovib käesolevas asjas esitatud hagi menetlemise tulemusena saavutada kostja

nõudeõiguse puudumise tuvastamist. Praeguseks on hageja pankrot kuulutatud välja

jõustunud kohtumäärusega. Pankrotimenetluses toimub võlgniku vastu esitatud nõuete

kaitsmine PankrS §des 103 ja 106 ette nähtud menetluse kaudu;

−

hageja pankrotimenetluses 18. veebruaril 2016 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul

esitatud teatavate teiste võlausaldajate vastuväidete tõttu esitas kostja 9. märtsil 2016

nõude tunnustamise hagi (tsiviilasi nr 2-16-3817). Nimetatud hagist nähtuvalt on

kostja nõude aluseks samad lepingud, mille alusel hageja esitatus käesolevas asjas

tuvastushagi. Kostja nõude vaidlustamise tulemuseks on seega, et käesoleva vaidluse

esemeks olev küsimus kostjal hageja vastu nõuete olemasolust (või selle

puudumisest), tuleb vaielda selgeks pankrotimenetluse raames esitatava nõude

tunnustamise hagimenetluse korras PankrS § 106 järgi;

−

PankrS § 43 lgst 1 ei tulene võimalust ega õigust vaielda võlausaldaja nõude

olemasolu üle eraldi menetluses väljaspool nõude tunnustamise menetlust. Nõude

tunnustamise menetluse tarbeks on sätestatud eriregulatsioon, mis on erand ka PankrS

§ 43 lg 1 suhtes.

Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 168 lg 2 alusel hageja kanda ja otsustas määrata need

rahaliselt kindlaks pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist (TsMS § 174 lg 4 ning § 177

lg 1 p 2 ja lg 2). Enne määruse tegemist ei andnud maakohus pooltele tähtaega

menetluskulude nimekirjade esitamiseks ja neile vastamiseks. Maakohus selgitas hagejale

õigust taotleda hagi esitamisel tasutud riigilõivu tagastamist.

MÄÄRUSKAEBUS

11. Hageja esitas vaidlustatud määruse peale 17. aprillil 2017 määruskaebuse, milles palub

määruse tühistada ja saata asja uuesti läbivaatamiseks maakohtule.

Kuigi määruskaebuse resolutsiooni järgi soovib hageja maakohtu määruse tervikuna

tühistamist, siis ei sisalda kaebus põhjendusi menetluse uuendamise vaidlustamiseks. Samuti

ei esita hageja väiteid seoses menetluskulude jaotusega.

Hagi läbi vaatamata jätmist ei pea hageja õigeks ja põhjendab oma seisukohta kokkuvõtvalt

järgmiselt:

−

tuvastamishuvi tuleb eeldada, kui küsimuse all oleva õigussuhte osas valitseb

ebaselgus, mis ohustab või kahjustab hageja õiguslikku positsiooni ja taotletud

tuvastamisotsus võib selle ebaselguse kõrvaldada. Esmalt oli hageja peamine huvi

välistada enda võimalik maksejõuetus ning tuvastada asjaolu, et hageja ei ole kostjale

võlgu. Pärast ajutise halduri määramist on eeltoodule lisandunud ka võlausaldajate

võrdse kohtlemise kohustus;

−

hagejal puuduvad muud menetlusõiguslikud meetmed oma nõude maksma

panemiseks, ta ei saa esitada sooritushagi, sest tema nõue kostja vastu on

tasaarvestusega lõppenud;

−

isegi kui jaatada hageja õigusliku huvi puudumist, siis pole maakohus täitnud

selgitamiskohustust ja sellest hagejat varem teavitanud;

3 (7)

−

pankrotimääruse jõustumine ei mõjuta võlgniku poolt enne pankroti väljakuulutamist

algatatud kohtumenetlust, mis seondub võlgniku pankrotivaraga. See tuleneb üheselt

PankrS § 43 lgst 1;

−

käesoleva asja vaidluse ese on hageja nõude olemasolu ja hageja tehtud tasaarvestuse

kehtivuse tuvastamine. Seega on käesolev tsiviilasi vaidlus PankrS § 43 lg 1 mõttes

ega allu PankrS §des 104 ja 106 sätestatule, sest erineb oluliselt nõude tunnustamisest

pankrotimenetluses;

−

hageja nõue sarnaneb pankrotimenetluses vara tagasivõitmisega selle poolest, et

mõlemal juhul on eesmärk võlgniku vara suurendamine. Kui kostja nõue ka jääb

kaitstuna pankrotimenetluses kehtima, ei tähenda see, et käesoleva vaidluse raames

esitatud hageja nõuet ei saaks rahuldada ehk kohustuse puudumist tuvastada.

Riigikohus lähtus on neist põhimõtetest ka kohtuasjas nr 3-2-1-157-16 ning jaatas, et

kohtuotsusega tunnustatud nõudele saab pankrotimenetluse väliselt vastu vaielda;

−

maakohus eiras ringkonnakohtu 13. augusti 2015 määruses väljendatud seisukohta, et

pankrotiavalduse läbivaatamisel puudub puutumus käesoleva tsiviilasjaga;

−

lisaks käsitleb hageja kaebuses tagatisomandi olemust ja poolte võlasuhte lõppemise

aluseid, mille põhjal leiab kokkuvõtvalt, et kostja võimalikud nõuded hageja vastu on

lõppenud tagatise endale jätmisega. Alternatiivselt lõppes kostja nõue tasaarvestusega.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

12. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis kostjale tähtaja määruskaebusele

vastamiseks. Kostja vaidles määruskaebusele vastu.

Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle 12. mai 2017 kirjaga lahendamiseks

ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus on põhjendatud ja selle muutmiseks

puudub alus. Määruskaebus jääb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.

Menetluse uuendamise otsustust ei ole määruskaebusega vaidlustatud ja TsMS § 660 lg 1 järgi

ei saaks selles osas ka määruskaebust esitada. Seega on vaidlustatud määruse resolutsiooni p 1

edasi kaebamata jõustunud.

14. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et hagi tuleb jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel

läbi vaatamata TsMS § 368 lgs 1 ette nähtud tuvastushuvi puudumise tõttu. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu põhjendustega ja TsMS § 659 kaudu kohalduvat § 654 lg 6 järgides neid ei

korda. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

15. TsMS § 423 lg 2 p 2 järgi võib kohus jätta hagi läbi vaatamata juhul, kui ilmneb, et hagi ei

ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik

peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik

saavutada. TsMS § 368 lg 1 kohaselt võib hageja tuvastushagi esitada tuvastamiseks õigusliku

huvi olemasolul. TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel võib kohus jätta läbi vaatamata ka tuvastushagi,

kui selles märgitud õiguslikku huvi ei ole võimalik tuvastushagiga kaitsta (Riigikohtu

10. juuni 2009 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-09, p 10 esimene lõik).

Hageja ei ole esile toonud, et tal oleks kostja vastu tuvastusnõudest tulenevalt muu kui

rahaline huvi, ega seda, et see huvi oleks suurem kui kostja rahalise nõude järgi. Sellises

olukorras tuleb tuvastushuvi olemasolu pigem eitada (Riigikohtu 21. detsembri 2016 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 13.2).

4 (7)

Teatavatel asjaoludel võib hagejal olla õiguslik huvi tuvastada, kas vastaspoolel on tema vastu

kehtiv ja sissenõutav nõue (vt nt Riigikohtu 31. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-

13, p 12 kolmas lõik). Hagejal võiks olla tuvastushuvi ka olukorras, kus käesolevas asjas

tehtava lahendiga saaks ta vastu vaielda kostja nõude täitmisele (või näiteks tagatise arvel

realiseerimisele, vrd garantii kohta Riigikohtu 20. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-

16, p 16 teine lõik ja selles viidatud varasem praktika). Tulenevalt aga sellest, et kostja saab

omakorda rahalise nõude hageja vastu panna maksma ainult pankrotimenetluses, kus hagejal

on samuti võimalus esitada kõiki samu vastuväiteid, siis tuleb praegusel juhul hageja

tuvastushuvi eitada. Hageja ei ole põhistanud, milline ebaselgus võiks poolte õigussuhetes

säilida veel juhul, kui kostja nõude tunnustamise hagi lahendatakse.

Hageja taotletud tuvastus tuleb teha kindlaks kostja nõude tunnustamise hagi lahendamisel,

mis on pigem võrreldav sooritusnõudega. Sellises olukorras on põhjendatud jätta juba

menetlusse võetud nõue TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata (Riigikohtu 3. mai 2016

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 24 esimene lõik).

16. Asjakohane ei ole kaebuse kriitika tulenevalt Riigikohtu 22. veebruari 2017 määrusest

tsiviilasjas nr 3-2-1-157-16. Maakohus sedastas õigesti, et käesolevas asjas esitatud hagi

erineb viidatud asjas menetletust oluliselt. Riigikohus rõhutas, et nõuete kaitsmise ja vara

tagasivõitmise eesmärgid ning ajalised piirid on erinevad. Nõuete kaitsmine toimub PankrS

§ 100 lg 2 kohaselt pankrotimenetluse alguses, kusjuures selle eesmärk on saada ülevaade

võlausaldajatest ja nende nõuetest. Tagasivõitmine seevastu on osa pankrotivara

moodustamisest ja tagasivõitmise hagi esitamiseks on pankrotihalduril PankrS § 118 lg 2 järgi

aega kolm aastat alates pankroti väljakuulutamisest. Järelikult täidavad nõuete kaitsmine ja

tagasivõitmine pankrotimenetluses erinevaid eesmärke, kusjuures tagasivõitmine saabki

ajaliselt toimuda hiljem (viidatud määruse p 12).

Käesolevas asjas ei ole hageja nõudnud mingit varalist sooritust, st hagi rahuldamisest või

rahuldamata jätmisest ei sõltu pankrotivara suurus. Samuti ei ole hageja toonud esile

asjaolusid, mis võiksid anda alust seada hilisema vara tagasivõitmise hagi esitamine või

edukus sõltuvusse käesoleva asja lahendamise tulemusest. Põhiküsimuseks nii hageja nõude

kui ka kostja nõude tunnustamise hagi menetlemisel on ühtviisi see, kas kostja saab panna

maksma rahalise nõude hageja vastu. Seetõttu ei järgi poolte hagid sisuliselt erinevaid

eesmärke ja hagi läbi vaatamata jätmist ei välista Riigikohtu eelviidatud käsitlus.

17. Ringkonnakohus möönab, et PankrS ei tarvitse piisava selgusega reguleerida käesolevas

asjas esitatuga sarnase hagi menetluslikku olukorda pärast pankroti väljakuulutamist. Teatav

ebaselgus ei välista käesolevas asjas hagi läbi vaatamata jätmist ja see on võimalik kõrvaldada

tõlgendades TsMS ja PankrS sätteid lähtudes pankrotimenetluse eesmärkidest.

Siiski on ka pankrotivõlgniku ja võlausaldajate vastastikuste hagide puhul võimalik sarnaselt

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga lähtuda sellest, millised on hagidega taotletavad

eesmärgid. Riigikohus on sedastanud, et kui võlgniku eesmärk on TsMS § 368 lg 1 järgse hagi

esitamisega saavutada juba hagi esitamise ajaks alustatud sundtäitmise lõpetamine, ei ole see

hagi kohane õiguskaitsevahend ning kohus ei peaks seda menetlema. Sundtäitmise lõpetamist

on võimalik saavutada üksnes sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise teel

(28. aprilli 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 23 esimene lõik). Pankrotistunud võlgniku

vastu suunatud rahalise nõude olemasolu tuleb aga selgeks vaielda just PankrS §des 106 jj ette

nähtud nõude tunnustamise menetluses.

Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et käesolev vaidlus vastab PankrS § 43 lg 1 tunnustele,

sest selles lahendatakse hageja kui võlgniku hagi, mis seondub pankrotivaraga. Siiski ei tulene

PankrS-st keeldu, et ka selline hagi võib jääda TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata

TsMS § 368 lgs 1 ette nähtud tuvastushuvi puudumise tõttu. Kõnealune tuvastushuvi võib

kaduda või muutuda teisejärguliseks menetluse kestel.

5 (7)

PankrS § 44 lg 1 sätestab, et pärast pankroti väljakuulutamist võivad võlausaldajad esitada

nõudeid võlgniku vastu ainult samas seaduses sätestatud korras. Nõuete rahuldamine toimub

samuti ainult PankrSs sätestatud korras. Nende normide eesmärk on asetada kõik

võlausaldajad alates pankroti väljakuulutamisest võimalikult võrdsesse olukorda, sõltumata

sellest, millist liiki nõue neil on või millal see muutub sissenõutavaks (Riigikohtu

27. jaanuari 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-176-13, p 14 esimene lõik). Seega ei ole kostjal

oma nõude maksmapanemiseks muid võimalusi, kui esitada PankrS § 106 lgs 1 ette nähtud

hagi.

Üldjuhul peaksid kohtud vältima samadel alustel poolte – kuigi vastassuunaliste nõuete

lahendamist, sest see võib tuua kaasa vastuolulisi kohtulahendeid (vt Riigikohtu

2. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 48 teine lõik, samuti selles viidatud

varasem praktika; vastuoluliste lahendite vältimise kohustuse kohta vt 5. detsembri 2012 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-142-12, p 15). Poolte huve ja menetluslikke võimalusi kaaludes on

maakohus õigesti teinud järelduse, et samadel alustel aga vastassuunalistest hagidest tuleb

käesoleval juhul menetlust jätkata kostja hagis, sest tal puudub muu võimalus oma nõuet

maksma panna.

18. Põhjendatud ei ole määruskaebuse väide, et maakohus ei täitnud selgitamiskohustust.

Praktiliselt alates kostja esimesest vastusest oli selge, et pooled vaidlevad mh hagi

menetlemise vajalikkuse üle. Kohus ei pea pooltele selgitama vaidluse neid aspekte, mis on

poolte menetlusdokumentidest niigi arusaadavad (vt nt Riigikohtu 22. veebruari 2017 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-169-16, p 15 viies lõik).

Maakohtule ei saa ette heita ringkonnakohtu 13. augusti 2015 määruses väljendatud seisukoha

eiramist. Vaidlustatud määrus ei rajane sellel, kas pankrotiavalduse läbivaatamisel on

puutumust käesoleva tsiviilasjaga. Maakohus jättis hagi läbi vaatamata hageja tuvastushuvi

puudumise tõttu, mida ringkonnas eeltoodud kaalutlustel peab õigeks.

19. Hageja sisulisi väiteid ei ole vaja käesolevas menetluses käsitleda, sest need ei põhjenda

hageja tuvastushuvi. Kõik väited nii tagatisomandamise kui ka tasaarvestuse kohta saab

hageja esitada kostja nõude tunnustamise hagi menetlemisel. Selles asjas tehtav lahend on

TsMS § 457 lg 2 kohaselt pooltele siduv mh nende vastuväidete osas (vrd Riigikohtu

26. aprilli 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-17, p 13 teine lõik).

20. Maakohtu otsustust menetluskulude jaotuse kohta ei ole hageja sisuliselt vaidlustanud.

Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad selle menetlemise kulud TsMS § 171 lg 1

alusel hageja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 kolmandast lausest märgib ringkonnakohus

määruse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.

21. Maakohus ei määranud kulusid kindlaks rahaliselt, mistõttu ei tee seda ka

ringkonnakohus.

Käesolevas asjas ei andnud maakohus enne vaidlustatud määruse tegemist pooltele tähtaega

menetluskulude nimekirjade esitamiseks. Üldjuhul peaks kulunimekirjade esitamine toimuma

kohtuastmete kaupa sõltumata sellest, kas kulud määratakse kindlaks rahaliselt menetlust

lõpetava lahendi tegemisel (TsMS § 177 lg 1 p 1) või pärast selle jõustumist (TsMS § 177 lg 1

p 2). Kuigi maakohtu määrus jääb muutmata, ei saa maakohus asuda kulusid rahaliselt

kindlaks määrama ilma pooltele vastavate taotluste esitamiseks tähtaega määramata (vrd nt

Riigikohtu 16. novembri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-16, p 18). Neil kaalutlustel ei

määranud ringkonnakohus pooltele menetluskuludega seonduvaid tähtaegu, vaid

kulunimekirjade esitamise võimaluse peab andma maakohus.

22. Vastavalt TsMS §le 427 saab käesoleva määruse vaidlustada Riigikohtus.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

6 (7)

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm

7 (7)