1-17-3319/11 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

25. mai 2017, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-17-3319

Kohtukoosseis

Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja) 24. aprilli 2017 määrus

süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega

vabastamata jätmise kohta

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Süüdimõistetu Urmas Uustalu (isikukood 36704050308),

määruskaebus

RESOLUTSIOON

1. Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja) 24. aprilli 2017 määrus jätta muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord: KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel

teised kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud

määrusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 27. augusti 2004. a otsusega tunnistati Urmas Uustalu (endise nimega

Ellermaa) süüdi KarS § 114 p 5 järgi ning teda karistati 20 aasta pikkuse vangistusega. Karistuse

kandmise algusajaks on 3. detsember 2003 ja lõpptähtajaks 2. detsember 2023.

2. Tartu Maakohtu 24. aprilli 2017 määrusega jäeti U. Uustalu vangistusest tingimisi enne

tähtaega vabastamata. Kohus leidis, et U. Uustalu vabastamist ei võimalda tema varasem elukäik

(sh korduv kriminaalkorras karistatus), tema poolt toime pandud kuriteo asjaolud ning nendest

tulenev karistuse raskus. Karistust on kanda veel üle 6 aasta. U. Uustalu kannab karistust I astme

kuriteo – tapmise eest seoses röövimisega. Kannatanuks oli naistuttava 11-aastane poeg, kes osutus

takistuseks võõra vallasasja äravõtmisel. Kinnipeetav lõi kannatanut kiviga kahel korral pähe, sidus

tema kaela ümber kolmekordse nööri ja kägistas. Käesolevaks ajaks ei ole karistusaeg piisav

arvestades toimepandud kuritegu ega vasta karistuse eesmärkidele.

Kohus märkis, et U. Uustalu käitumine oli ebastabiilne juba enne kuriteo toimepanemist.

Toimetulek lähisuhtes ja laiemas sotsiaalses keskkonnas oli häiritud. Ka karistuse kandmise ajal on

U. Uustalu käitumine olnud ebastabiilne. Iseloomustuse esitamise ajal oli tal 4 kehtivat

distsiplinaarkaristust, enne seda oli ta olnud poolteist aastat korrektne. Tema motivatsioon läbida

individuaalses täitmiskavas ettenähtud tegevusi, on olnud kõikuv. Ta on katkestanud planeeritud

tegevusi, ent praeguseks ajaks on sotsiaalprogramm „Viha juhtimine“, „Eluviisitreening“ ja „Õige

Hetk“ lõpetatud. Ta on omandanud keevitaja ja puidupingitöölise kutse ning osalenud tööhõives.

Ka U. Uustalu vabanemisejärgsed tingimused ei ole vabastamist toetavad. Vaatamata

Sotsiaalhoolekande Ühingu juhataja T. Käski lubadusele tagada U. Uustalule elukoht, tugiisiku

teenus, erinevad nõustamised ja igakülgne toetus, on see võimalik üksnes siis, kui vabanemise ajal

on vabu kohti. Sellest järeldas kohus, et garanteeritud alalist elukohta U. Uustalul ei ole.

Käitumiskontrolli eelduseks on aga kindla elukoha olemasolu.

3. U. Uustalu vaidlustas maakohtu lahendi ja taotleb selle tühistamist, uue määruse tegemist,

millega vabastada ta tingimisi enne tähtaega järelevalve alla. Määruskaebuse väited on lühidalt

kokkuvõetuna järgmised.

U. Uustalu leiab, et vangla ja prokurör on loonud temast ettekujutuse negatiivse eelarvamuse alusel

näidates teda halvemana kui ta tegelikult on. U. Uustalu märgib, et ta soovib vabaneda ning tahab

eelnevat unustada. Ta soovib teha vaid head ja olla korralik. Pikk vangistus on teda muutnud

positiivses mõttes. U. Uustalu soovib taasühiskonnastuda ning elada korralikku elu. Oma tütart, kes

on muutumise motivaatoriks ja kellega U. Uustalu suhtleb, ei ole ta näinud alates 1991. aastast. Ta

lubab teha kõik, et elada korralikku elu.

U. Uustalu märgib, et distsiplinaarkaristused on vangla poolt tehtud provotseeritud karistused:

üleliigne harilik pliiats ja sõnaline konflikt vangivalvuriga. Viimases jäi õigeks valvur, kuna

vanglasiseselt õigust ei saa.

U. Uustalu leiab, et on ära kandnud piisavalt pika karistuse ning selle lõpunikandmine ei muudaks

midagi. Hilisemalt vabanedes puudub selleks motivatsioon, kuna karistusaeg jääb järjest lühemaks

ja vabanemisel karistusaja lõpus puudub nagunii elukoht. Praegu aga pakutakse talle lisaks

elukohale ka tugiisiku teenust ja muid hüvesid. Tähtaegselt vabanedes aga puudub kontroll U.

Uustalu tegevuse üle. Praegu aga saab seada järelevalve, mille tingimustele lubab U. Uustalu alluda.

Nõustuda tuleb kohtuga selles, et kuritegu oli raske, ent U. Uustalu on seda kogu hingest

kahetsenud. U. Uustalu võttis süü omaks, ehkki ülekuulamisel anti talle 300 gr viina ja ta kirjutas

politseinike poolt kirjutatud ülestunnistusele alla joobeseisundis. Kohus aga arvestas vaid neid

ütlusi. Seadus ei luba võtta ülestunnistust teo eest, kui isik on joobeseisundis. Kõik U. Uustalu

ütlused kohtus jäid tähelepanuta, mis tõigi kaasa pika karistuse.

Vangla iseloomustuses sisalduv ohtlikkus, ohustatus ja muud turvariskid on olnud U. Uustalul iga

individuaalse täitmiskava koostamise ajal ning selles on ohustatuna nähtud lapsi ja ühiskonda

tervikuna. U. Uustalu aga väidab vastu, et tema poolt ei ole ohus ükski inimgrupp.

Kantud karistus on piisav ja vastab karistuse eesmärkidele, sest karistuse täielikul ärakandmisel on

U. Uustalu sama inimene, kes praegu, ent praegu oleks tal võimalus end tõestada korraliku

inimesena parem, kui ta lahkub sisuliselt nelja tuule poole.

Kohtu seisukoht U. Uustalu varasema toimetuleku osas ei pea samuti paika. Tal oli enne vangistust

olemas kõik: elu- ja töökoht ning sotsiaalne võrgustik. Kriminaalse taustaga isikutega ta ei

suhelnud.

Sotsiaalprogrammid on läbitud järgmiselt: „Viha juhtimine“ 2009. a grupitööna, teine ja kolmas

sotsiaalprogramm aga individuaaltööna, kuna U. Uustalu leiab, et tema nägemuse kohaselt sai

programmi edukus tuleneda ainult individuaalsest tegevusest. Ta tahtis programmides osaleda, ent

ütles, et läbib need vahetult enne tingimisi ennetähtaegset vabastamist ja nii need ka läbitud said.

Sotsiaaltöötajad, kes programme läbi viisid, ütlesid, et kõik on normaalne.

U. Uustalu on olnud viiel korral vanglas tööhõives sektori koristajana. Tema taotlusele saada

tasuvamat tööd, on vastatud eitavalt. Samas on tal tasutud hagid ja avatud on ka pangaarve ja

vanglasisesed arved.

Vangistusest vabanedes oleks U. Uustalul elukoht, mida on telefonivestluses nii talle kui

kontaktisikule kinnitanud T. Käsk. Edasine oleks aga U. Uustalu tahtel ja teiste abiga juba kohapeal

läbiräägitav. Selle kõigega on U. Uustalu nõus, sest ei taha alt vedada inimest, kes on ulatanud talle

abikäe.

U. Uustalu märgib, et tingimisi ennetähtaegse vabastamise eelduseks on lootus, et kinnipeetav ei

pane vabaduses toime uusi kuritegusid. U. Uustalu puhul aga on kohus selle küsimuse analüüsi

jätnud tahaplaanile ning tegelenud peaasjalikult minevikku puudutavate asjaolude käsitlemisega.

Otsus, kas kinnipeetav tingimisi ennetähtaegselt vabastada, tuleks teha kaalutlusvigadeta. Jättes

arvestamata, kui palju positiivset toob kaasa ennetähtaegne vabastamine, on kohus menetlenud U.

Uustalu vabastamise küsimust puudulikult. Kohus on jätnud tähelepanuta, et risk uue kuriteo

toimepanemiseks on ainult 21 ja 36%. U. Uustalu märgib sedagi, et need protsendid on tulnud ei

kusagilt.

Positiivse asjaoluna on jäetud arvestamata kõik vangla poolt positiivselt iseloomustavad faktid.

Vanglatoimikus on U. Uustalu kohta päris palju teda positiivselt iseloomustavat materjali, mille

vangla jättis iseloomustusse kirjutamata. Ainus, kes suhtub U. Uustalu vabastamisesse negatiivselt,

on kontaktisik. Sotsiaaltöötaja on teisel arvamusel.

Kohus on asunud üllatavale seisukohale, et kinnipeetav ei ole aru saanud oma kuritegudest ja nende

tagajärgedest. U. Uustalu on seda kõikjal öelnud, et kahetseb tehtut ning on aru saanud halbadest

tagajärgedest, mille tõttu ta kannab praegu karistust.

Üks võimalikest karistuse kandmise viisidest oleks avavangla. Sinna aga saavad mittekõrgohtlikud

kinnipeetavad, kelle karistusaja lõpuni on jäänud vähemalt 1 aasta ja 6 kuud. Seega avaneks

võimalus saada avavanglasse 2. juunil 2022. a. Kuna U. Uustalu karistusaeg on väga pikk, oleks tal

õigem alustada enda tugevamat ümberkasvatamist ja olla jälgimise all avavanglas, kust ta saaks käia

tööl ja olla seaduslikult võimule kättesaadav.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus, kaalunud veelkord U. Uustalu ennetähtaegse vabastamise poolt ja

vastuargumente, jätab kaebuse rahuldamata ja vaidlustatud kohtumääruse muutmata.

5. KarS § 76 lg 4 annab süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise

eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud

edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud

kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis isik

jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata (RKKKm 3-1-1-12-17, p

16). Kaalutlusveana kohtupraktika mõttes tuleb käsitada olukorda, kus vaatamata kinnipeetava

vabastamise kasuks rääkivatele rohketele asjaoludele jäetakse põhjendamata, miks need tegurid

võrdluses kuriteo toimepanemise asjaoludega ei saa kaasa tuua isiku ennetähtaegset vabastamist.

Samuti on menetlusõiguse olulise rikkumisena kõrgemas kohtus käsitatud olukorda, kus kohtud on

lähtunud asja otsustamisel ebaõigest karistusaja pikkusest (RKKKm 3-1-1-59-14, p-d 10.1, 10.2).

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu lahendi põhjendused veenvad, ammendavad ja

asjakohased ning määruskaebuses märgitu ei anna alust väita, et kohus tegi KarS § 76 lg-s 4

sätestatud materiaalseid aluseid hinnates kaalutlusvea.

6. Kohtupraktikas on leitud, et vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine

sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Kõnealuse eelduse olemasolu saab KarS

§ 76 lg 4 kohaselt hinnata eelkõige selle kaudu, kuidas isik ennast on karistuse kandmise ajal ülal

pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase

resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse

vabastamisega kaasnevate elutingimuste järgi (RKKKm 3-1-1-12-17, p 20).

7. U. Uustalu puhul ei saa vaatamata tema kinnitustele, et teda on näidatud põhjendamatult

negatiivses valguses, väita, et kohus oleks jätnud kinnipeetava iseloomustuses märgitud positiivsed

asjaolud arvestamata (näiteks on kohus osundanud U. Uustalu erialaste oskuste omandamisele ning

tööhõives osalemisele). Kohus on põhjendanud, miks kinnipeetavat positiivselt iseloomustavad

tegurid võrdluses kuriteo toimepanemise asjaoludega ei saa kaasa tuua isiku ennetähtaegset

vabastamist. Lisaks on kohus osundanud ka sellele, et U. Uustalu käitumine karistuse kandmise

ajal on olnud ebastabiilne. Ehkki U. Uustalu leiab esitatud määruskaebuses, et

distsiplinaarkaristused on vangla poolt provotseeritud, hinnatakse nagu öeldud isiku edasist

õiguskuulekat käitumist tema käitumise järgi vangistuses. Seega vaid vähe aega enne kinnipeetava

iseloomustuse koostamist toime pandud rikkumine ei räägi tingimisi ennetähtaegse vabastamise

poolt. U. Uustalu rikkumised osundavad sellele, et võimalusel eirab ta kinnipidamisasutuses

kehtestatud reegleid, ning puudub igasugune kindlus, et ta soovib vabanedes manipuleerida ka

kriminaalhoolduse nõuete või talle määratavate kohustuste täitmisel. Sellisel juhul võivad aga

kriminaalhoolduse eesmärgid jääda täitmata. Kuigi eraldivõetuna on positiivne, et U. Uustalu on

(ehkki iseloomustust arvestades kõikuva motivatsiooniga) läbinud talle individuaalses täitmiskavas

ette nähtud tegevused, ei kinnita kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu tema edasikaebuses

välja näidatud muutumistahet ega võimalda asuda seisukohale, et U. Uustalu on läbitud

sotsiaalprogrammidest või pikast karistusajast teinud õiged järeldused. Maakohus on analüüsinud

ka U. Uustalu elutingimusi ja tema ennetähtaegse vabastamisega seotud ohtusid. Ringkonnakohus

möönab isiku iseloomustusele tuginedes, et U. Uustalul sotsiaalne võrgustik puudub. U. Uustalu

suhtles vabaduses peamiselt kriminaalkorras karistatud isikutega, õdede, ema ja endise

elukaaslasega suhted puuduvad. Praeguseks ajaks on U. Uustalu enda sõnul saanud kontakti tütrega,

ent määruskaebuse kohaselt nägi süüdlane tütart 26 aastat tagasi. Ehkki Sotsiaalhoolekande Ühing

on lubanud vabanemisjärgset elukohta ja tugiteenuseid, ei ole see siiski niivõrd oluliseks

kaalukeeleks, mis võimaldaks järeldada, et U. Uustalu poolt uute õigusrikkumiste toimepanemine

oleks välistatud. Arvestades ühiskonnas toimunud muutusi ning arenguid pika ajaperioodi vältel,

mil U. Uustalu karistust kannab, ja temal sotsiaalse toetusvõrgustiku puudumist vabaduses, leiab ka

ringkonnakohus, et kinnipeetava tingimused vabanedes on pigem ebakindlad ega toeta tingimisi

ennetähtaegset vabastamist niivõrd pikka aega enne karistusaja lõpptähtaega.

8. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selleski, et U. Uustalu ennetähtaegse vabastamise

välistab tema varasem elukäik ning toimepandud kuriteo asjaolud. Ärakandmata karistusaja pikkust

arvestades ei ole kantud karistusaeg piisav. Ka U. Uustalu enda lubadused alustada uut korralikku

elu, täita kriminaalhoolduse nõudeid, mitte ohustada kaasinimesi ning tema kahetsus toimepandu

suhtes aga ka muud eri- ja üldpreventiivsed kaalutlused, millele U. Uustalu on oma kaebuses

tuginenud, ei veena apellatsioonikohut I astme kohtu positsioonist erinevale seisukohale asumiseks.

9. Eeltoodut arvestades ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja 337 lg 1 p-st 1 jätta Tartu

Maakohtu 24. aprilli 2017. a määrus muutmata ja U. Uustalu määruskaebus rahuldamata.

/allkiri/ /allkiri/ /allkiri/

Maarika Kuusk

Aarne Sarjas

Tiit Lõhmus