4-17-2446/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-17-2446

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

25. mai 2017, Tallinn Väärteoasja number 4-17-2446 (2302,17,003660) Kohtunik Märt Toming Väärteoasi

N.G

kaebus Põhja Prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklus-

menetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 06.04.2017 otsusele nr 2302,17,003660 N.G karistamises LS § 224 lg 2, LS § 227 lg 2 ja LS § 239 lg

1 p 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS §

63 lg 1 ja LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1

alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuväline menetleja: Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus

Menetlusalune isik: N.G , ik xxx, elukoht: Xxxx, Vantaa, Soome Vabariik. RESOLUTSIOON Kirjalik menetlus V™S § 120 korras

1. Jätta N.G

kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 06.04.2017 otsusele nr 2302,17,003660 N.G karistamises LS § 224 lg 2, LS § 227 lg 2 ja LS § 239 lg 1 p 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 ja LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 06.04.2017 otsus nr 2302,17,003660 N.G karistamises LS § 224 lg 2, LS § 227 lg 2 ja LS § 239

lg 1 p 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 ja LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel

lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Kohtuvälise menetleja otsusega määratud rahatrahv 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900

(üheksasada) eurot tuleb 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavaks tegemise päevast,

so edasikaebe tähtaja jooksul tasuda vaidlustatud otsuses märgitud

Rahandusministeeriumi arvelduskontole, märkides ära kohustusliku viitenumbri

2 10220175053972. Rahatrahv peab olema tasutud hiljemalt 26.06.2017.

4. V™S § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi tähtaegselt

saadab lahendit täitmisele pöörav asutus, antud juhul kohtuväline menetleja, kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta.

5. V™S § 202 lg 3 kohaselt pöörab kaebemenetluses maakohtus või

kassatsioonimenetluses tehtud jõustunud kohtuotsuse täitmisele samas väärteoasjas esmakordselt lahendi teinud kohtuväline menetleja.

6. Määratud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 5 kuuline tähtaeg

algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 5 kuulise tähtaja möödumisel.

7. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba

loovutada Maanteeametile.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad

ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 25.05.2017. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg

on 26.06.2017. Kui kassatsioonkaebust kassatsioonitähtaja jooksul ei esitata, jõustub

kohtuotsus 27.06.2017.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 06.04.2017 otsusega nr 2302,17,003660 karistati N.G

LS § 224 lg 2, LS § 227 lg 2 ja LS § 239 lg 1 p 1 ettenähtud väärtegude

toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 ja LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse

äravõtmisega 5 kuuks selles, et menetlusalune isik 15.03.2017 kell 12:04 juhtis Tallinnas, Mustamäe teel suunaga A.H.Tammsaare tee poole mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,51 mg, kiirusega

79 +/- 6 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukkirust 50 km/h mitte vähem kui 23

km/h, juhil ei olnud sõidu ajal turvavöö nõuetekohaselt kinnitatud. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 69 lg 3, § 15 lg 1 p 2 ja § 33 lg 3 nõudeid ning pani toime LS § 224 lg 2, § 227 lg 2 ja § 239 lg 1 p 1 ettenähtud väärteod.

Otsusele esitas menetlusalune isik alljärgneva kaebuse.

Kaebuse kohaselt menetlusalune isik palub võtta arvesse olulist asjaolu, et ta vajab juhilubasid igapäevaseks raha teenimiseks. Töötab Soomes ning auto ja autoga liiklemine on

sealjuures vältimatu. Eksimus oli esmakordne ning kindlasti lubamatu ja lubab, et selline käitumisviis ei leia tema poolt uuesti aset. Ühtlasi palub karistuse eest temale määratud rahatrahvi tasumisel pikendust poolele aastale. Kaebuse esitamise tähtaeg on selle esitamise

hetkeks möödunud põhjusel, et viibis Soomes tööl ning käesoleval hetkel tekkis esimene võimalus kaebuse esitamiseks. Kohtuistungist osa võtta ei soovi.

Kohtuvälise menetleja esindaja märkis oma kirjalikus seisukohas, et kohtuväline menetleja nõustub kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja esindaja asus

seisukohale, et alused kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ning karistuse

kergendamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad. Kohtuväline menetleja jääb väärteoasjas tehtud otsuses toodud seiuskohtadele ja palub jätta kaebus rahuldamata.

3 Maakohtu seisukoht kaebetähtaja, kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas:

Kaebuses on kaebuse esitaja märkinud, et kaebuse esitamise tähtaeg on selle esitamise

hetkeks möödunud põhjusel, et viibis Soomes tööl ning käesoleval hetkel tekkis esimene

võimalus kaebuse esitamiseks. Kaebusest nähtuvalt on kaebus esitatud 02.05.2017. Väärteoprotokolli kohaselt on väärteoprotokolli märgitud, et kohtuvälise menetleja lahend on kohtuvälise menetleja juures kättesaadav 17.04.2017. Vastavalt V™S § 114 lõike 4 sätetele kaebus V™S § 114 lõike 1 punktis 2 sätestatud üldmenetluses tehtud otsuse peale esitatakse

maakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuvälise menetleja otsus on menetlusosalisele kohtuvälise menetleja juures kättesaadav. Seega algas kaebuse esitamise 15 päevane tähtaeg 18.04.2017 ning kaebuse esitamise viimane tähtaeg oli 02.05.2017. Seega on kaebus esitatud tähtaegselt.

Kaebuse esitaja on kaebuses märkinud, et ta kaebuse arutamisest osa võtta ei soovi. Seetõttu

leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses.

Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse, selle lisa, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ja kohtule edastatud väärteotoimikuga, sh selle juures oleva videosalvestisega, asub alljärgnevale seisukohale.

Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused.

V™S § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29

sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas

tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest

määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada

väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid

mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS § 224 lg-s 2, § 227 lg-s 2 ja § 239 lg 1 p 1 ettenähtud süütegude toimepanemist.

LS § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 mg või kelle ühes liitris

väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg ning taolise süüteo eest on

karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki

juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib

kohtuväline menetleja või kohus kohaldada samas paragarahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist p 1 alusel kolmest kuust kuni üheksa kuuni,

kui isikut ei ole varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud ja p 2 kohaselt kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud.

Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 15.03.2017 kell 12.22 - 12.26 N.G seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 EST (taatlemistunnistuse nr TTRC-16-00206). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,58 mg ja

0,56 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,05

4

menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,51 mg alkoholi ühe liitri

väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on

mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat.

LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta mitte vähem kui 0,51 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu.

Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu

olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on

menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik, kes ei ole temale süüks arvatud teo toimepanemist eitanud (§ 133 p 3). Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas

õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem

kui 0,51 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti

kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega

asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks

kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6).

LS § 227 lg 2 sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt suurima lubatud sõidukiiruse

ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis ja sellise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kuni kuue kuuni. LS

§ 227 lg 5 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud süüteo eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni.

Väärteoasjas leiduvast kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtuvalt kasutati kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruse mõõtmiseks 15.03.2016 kell 12.04 kiirusmõõturit Stalker DSR 2X. Sõiduk reg märgiga 973AMK, mille kiirust mõõdeti, sõitis Tallinnas Mustamäe teel Mustamäe tee 161 läheduses E.Vilde ja A.H.Tammsaare tee vahel suunaga A.H.Tammsaare

tee poole. Kiirusmõõturi näidu kohaselt oli mõõdetava sõiduki sõidukiiruseks 79 km/h

teelõigul, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h. Kuivõrd mõõtmine toimus

liikuvast patrullautost, millele mõõdetav sõiduk lähenes, siis vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 6 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu ületas

menetlusalune isik suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav,

kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega

on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud. Seega puuduvad

väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Menetlusalusele isikule

inkrimineeritava väärteo toimepanemist ei vaidlusta ka menetlusalune isik ise. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas asulasisesel teel lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

5 LS § 239 lg 1 p 1 sätestab vastutuse turvavarustuse nõuetekohaselt kinnitamata jätmise eest

sõidukijuhi poolt ja sellise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 50 trahviühikut. Väärteoasjas üle kuulatud menetlusaluse isiku ütluste kohaselt kiirustas ta poodi ja ei jõudnud turvavööd peale panna. Ka tunnistaja Martin Martsepa ütlustest nähtub, et vastu tulnud sõiduki, millel kiirust mõõdeti, juhil oli turvavöö lahti. Lisaks eelmärgitud isikulistele

tõendiallikatele nähtub politseiauto videosalvestiselt, et foori taga peatunud sõiduki juhil,

millele politseiauto järgi jõudis, ei ole turvavöö kinnitatud, kuivõrd on näha, et ülevalt vasakult ei tule turvavöö juhil üle õla ning kui auto peatub ja juht autost väljub, siis samuti ei

ole turvavöö kinnitatud. Eelmärgitud tõenditest järeldab kohus, et menetlusalune isik juhtis

sõidukit, olles nõuetekohaselt jätnud turvavarustuse kinnitamata, rikkudes LS § 33 lg 3 sätestatud kohustust, pannes toime LS § 239 lg 1 p 1 ettenähtud väärteo.

Ülevalpool on juba kohus asunud seisukohale, et väärteomenetluses on järgitud V™S § 133 p 1-6 sätteid. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2, § 227 lg 2 ja § 239 lg 1 p 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 ja LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel kohaldati lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist 5 kuuks. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus

0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25– 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut s.o kuni 1200 eurot, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki

juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine

kuni kuue kuuni ja LS § 227 lg 5 p 1 kohaselt võib kohaldada lisakaristust sõiduki

juhtimisõiguse äravõtmise näol kuni kolme kuuni. LS § 239 lg 1 p 1 ettenähtud väärteo

toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 50 eurot. Seega on menetlusalusele isikule inkrimineeritud erinevate väärtegude toimepanemise eest kahe väärteo

puhul põhikaristusena ette nähtud nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine ning

mõlemal juhul on ette nähtud ka juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine lisakaristusena.

Seega on seadusandja nimetatud väärtegusid pidanud niivõrd ohtlikeks, et on pidanud vajalikuks isiku sõiduki juhtimiselt kõrvaldamist nii põhikui ka lisakaristusena. Arvestades, et KarS § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis

tuleneb, et kohtuvälise menetleja menetlusalusele isikule väärtegude kogumi eest määratud

rahatrahv on LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületav ja kohaldatud lisakaristus alla LS § 224 lg 3 p 1 sanktsiooni keskmise määra. Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,51

mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline määr on LS § 224 lg 2 sätestatud rikkumise keskmist piirmäära vähesel määral ületav ja lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 23 km/h

võrra on aga LS § 227 lg 2 sätestatud piirmäära alammäära lähedane määr, lisaks pani

menetlusalune isik toime ka kolmanda, LS § 239 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava väärteo, mistõttu süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30

alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest

nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10).

Puutuvalt subjektiivsesse külge leiab kohus, et arvestades tuvastatud alkoholi kontsentratsiooni menetlusaluse isiku organismis, oli kaebuse esitaja sõidukit juhtima asudes

üheselt teadlik eelnevast alkoholi tarvitamisest, olles teadlik ka oma juhile keelatud

seisundist. Selline alkoholi tarvitamisest tekkinud seisund ei saanud jääda menetlusalusele

isikule kuidagi märkamata, kuid sellest hoolimata otsustas ta sõidukit juhtima asuda. Menetlusaluse isikuna ülekuulamisprotokolli märgitud väidet, et isik pidas ennast kaineks, ei saa kuidagi tõe pähe võtta. Ka menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiirus ületas lubatud

6

sõidukiirust vähemalt 23 km/h ja seda asulasisesel ning videosalvestusest nähtuvalt tiheda

liiklusega teelõigul. Menetlusalune isik on videosalvestiselt nähtuvalt politseiautos

politseiametnikega suheldes lubatud sõidukiiruse ületamist möönnud, kuid menetlusaluse

isikuna ülekuulamisel on ta selles osas ütlused jätnud andmata. Samas alustas ta sõitu

asulasisesel teel ning peeti ka kinni asulasisesel tee, mistõttu oli talle üheselt teada, et asulasisesel teel on suurimaks lubatud sõidukiiruseks 50 km/h kui liikluskorraldusvahenditega

ei ole lubatud teisiti. Puutuvalt turvavöö kinnitamata jätmisse on kaebuse esitaja

menetlusaluse isikuna ülekuulamisel põhjendanud seda poodi kiirustamisega, mille tõttu ei jõudnud turvavööd peale panna. Kohtu arvates ei saa poodi kiirustada sedavõrd, et ununeks

kõik liiklusnõuded. Seejuures kui isik on väitnud oma kaebuses, et talle on juhtimisõigus vajalik seoses töö tegemisega, siis igapäevaselt sõidukit juhtival juhil on turvavöö kinnitamine esimene liigutus sõiduki juhi kohale istudes. Ometigi jättis ta selle tegemata, kuigi jõudis sõita

maha pika teelõigu ega saanud aru sellest, et turvavöö on kinnitamata. Sõidu ajal aga

pidanuks see siiski meenuma. Kohus peab võimalikuks, et menetlusalusel isikul tuvastatud

seisund võis tingida selle, et menetlusalune isik ei olnud enam võimeline liiklusnõudeid järgima. Taolised asjaolud viitavad sellele, et menetlusalune isik pani temale inkrimineeritud väärteod toime tahtlikult.

Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo, samuti rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo ning rikkus LS § 33 lg 3 kohustust ja pani toime LS § 239 lg 1 p 1 ettenähtud väärteo. Kuna LS § 227 lg 2, § 239 lg 1 p 1 ja LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärteod on toime pandud ühe teoga, määratakse nende eest KarS § 63 lõike 1 kohaselt karistus LS § 224 lg 2 kui raskeimat karistust ette nägeva sätte järgi.

Karistuse määramine

Ülalpool on kohus juba väärtegude koosseisud ja nende eest määratavad karistused välja toonud, mistõttu ei hakka neid siinkohal kordama.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Märkida tuleb ka seda, et kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb

karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja

raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse erija üldpreventiivseid eesmärke.

Antud juhul on menetlusalune isik ühe teoga toime pannud kolm erinevat väärtegu ning kuivõrd väärteod on toime pandud ühe teoga, siis on kohtuväline menetleja kohaldanud KarS § 63 lg 1 sätteid, määrates karistuse süüteo eest, milline näeb ette raskeima karistuse. Kohus leiab, et KarS § 63 lg 1 sätete kohaldamine on karistuspraktikast ja seaduse mõttest tulenevalt olnud õige ja põhjendatud nagu ka karistuse määramine LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni alusel.

Hinnates N.G süü suurust temale LS § 224 lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo

toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul

tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,51 mg/l. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse

isiku süü on vähesel määral üle keskmise. Menetlusalune isik ületas sõidukit juhtides samaaegselt ka suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h võrra ning LS § 227 lg

2 sätestatud vahemikku 21 kuni 40 km/h arvestades võib asuda seisukohale, et tegemist on süüga, mis on alla keskmise. LS § 239 lg 1 p 1 ettenähtud väärteo toimepanemise puhul ei ole võimalik lähtuda numbrilisest näidust, mistõttu tuleb süüd lugeda keskmiseks. See omakorda

7 tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast, kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava

seadustiku (käesoleval juhul LS § 224 lg 2) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt

tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad

asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Kuivõrd menetlusalusele inkrimineeritakse ühe teoga kolme erineva väärteo toimepanemist, siis on menetlusaluse isiku süü kolme väärteo kogumis oluliselt üle keskmise. Seejuures kahe väärteo toimepanemisega ohustati nii ennast kui teisi, kolmanda väärteoga eelkõige iseennast. Suurem süü tähendab aga suuremat karistuse määra, so tingib karistuse mõistmise ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras. Puutuvalt põhikaristusse võib asuda seisukohale,

et kohtuväline menetleja on sellest põhimõttest ka lähtunud ja määranud põhikaristuse ettenähtud sanktsiooni 2/3 ulatuses.

Puutuvalt subjektiivsesse külge leidis kohus juba eelpool, et menetlusalusele isikule

inkrimineeritud süüteod on toime pandud tahtlikult, kuivõrd ühtegi menetlusalusele isikule

süüks arvatud süütegu ei olnud menetlusaluse isiku eelneva teadmise tõttu juhile keelatud

seisundist ja juhtimisõigusega isikule varasemalt selgeks tehtud liiklusnõuetest piisava

arusaadavuse tõttu võimalik toime panna teadmatusest või ettevaatamatusest. Samuti ei

saanud turvavöö jääda kinnitamata teadmatusest, kuivõrd isikule, kellele on juhtimisõigus omistatud, on teada ka turvavarustuse kasutamise kohustus.

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohtuvälisel menetlusel ei tuvastatud ning neid ei ilmnenud ka kaebemenetluses.

Lisaks kergendavatele ja raskendavatele asjaoludele tuleb arvestada võimalust mõjutada

süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kaebuses on väärtegude toimepanemisse puutuvalt märgitud, et eksimus oli esmakordne ja kaebuse esitaja lubab, et selline käitumisviis ei leia uuesti aset. Karistusregistri andmete kohaselt menetlusalusel isikul kehtivad karistused puuduvad. Kuigi põhikaristuse suurust ei ole kaebuses vaidlustatud, peab

kohus vajalikuks märkida, et menetlusaluse isiku süü suurus väärtegude kogumis peab ka

vaatamata varasema karistuse puudumisele tingima karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmist määra oluliselt ületavas määras.

Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest

ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu

allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest, s.h tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist

nähtuvalt saab järeldada, et kaebuse esitaja asus sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis.

Sellises seisundis juhtimisele aga lisandus samaaegselt lubatud suurima sõidukiiruse

ületamine ning turvavöö kinnitamata jätmine. Kohus leiab, et sellisel viisil üheaegselt

erinevaid liiklusnõudeid eirav isik on teistele liiklejatele ja iseendale ohtlik. Seda nii

toimepandud tegude iseloomu kui ka tegudest nähtuva liiklusnõuetesse teadvalt üleoleva

suhtumise tõttu, millistest asjaoludest viimane iseloomustab ka ilmekalt teo toimepanijat

ennast ning teo toimepanija suhtumist teosse. Menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärtegude toimepanemine ei jää märkamatuks ka teistele liiklejatele ning teadmine, et selliste väärtegude toimepanijaid rangelt karistatakse, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet.

Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 lg 1 sätete alusel ja see

peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool väärtegude kogumi tõttu hinnanud keskmisest suuremana.

8

Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist on kohus analüüsinud juba eelpool.

Kohus peab vajalikuks viidata Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13. Nimetatud lahendi p 9-s

on märgitud, et lisakaristus täidab nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat

ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole

eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada

tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise

toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse

kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb

eraldi kaaluda ja põhistada. Kohus peab vajalikuks viidata ka samas lahendis märgitud muudele asjaoludele, sh lahendi p-le 11, kus Riigikohus on asunud seisukohale, et iseenesest

ei ole ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki

juhtimisõiguse äravõtmine. Nii sisaldab LS § 224 lg 3 ka eraldi alapunkte lisakaristusena

juhtimisõiguse äravõtmise määrade kohta vastavalt sellele, kas isikut on varem nimetatud

paragrahvis sätestatud väärteo eest karistatud või mitte. Võttes arvesse, et sõiduki

juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid

rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Üksnes abstraktne võimalus, et isik asub

taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline

ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Viidatud Riigikohtu lahendi p. 11 viimase lause kohaselt peaksid lisakaristuse kohaldamisel esmakordse rikkumise puhul esinema kas isiku süüd või isikut iseloomustavad asjaolud, mis

muudavad korduva õiguserikkumise tõenäolisuse tavapärasest suuremaks. Antud juhul on menetlusalune isik ühe teoga toime pannud kolm väärtegu, mis muudavad menetlusaluse isiku

süü oluliselt suuremaks ja arvestades asjaolu, et menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus

tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,51 mg/l, mis on LS § 224 lg 2 sätestatud

piirmäära keskmist määra ületav määr. Arvestades sellist alkoholi kontsentratsiooni

väljahingatavas õhus võib asuda seisukohale, et tegemist on piirmäära olulise ületamisega. Puutuvalt isikut iseloomustavatesse andmetesse võib menetlusaluse isiku enese ütlustest teha

järelduse ka selle kohta, et menetlusalune isik suhtus teo toimepanemise ajal oma teosse hoolimatult. Nimelt pidi menetlusalune isik oma juhile keelatud seisundist teadlik olema ning

samaaegselt ületas ta ka lubatud suurimat sõidukiirust, juhtides sõidukit kinnitamata turvavööga. Ometigi on vaidlusalune teelõik kogu ulatuses 50 km/h alas. Kohtu arvates näitas

menetlusalune isik mitte ainult hoolimatust oma teosse, vaid ka üleolevat suhtumist nii

liiklusnõuetesse kui ka liiklusohutusse üldse. Seega on menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud nii isiku süüd iseloomustavad asjaolud (piirmäära oluline ületamine ja täiendavate

liiklusnõuete rikkumine) kui ka isikut ennast iseloomustavad asjaolud, mis annavad

kohtuvälisele menetlejale või kohtule küllaldase aluse lisakaristuse kohaldamiseks.

Käesoleval juhul ongi kohtuväline menetleja lisakaristust kohaldanud ning kohus nõustub

kohtuvälise menetleja otsustusega lisakaristuse kohaldamise osas ega näe alust selle muutmiseks.

Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et tegemist oli LS § 224 lg 2 sätestatud piirmäära ületamisega, kuid juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba LS § 224 lg 1 sätestatud piirmäära ületamise puhul. Lisaks sellele on kaebuse esitaja toime

pannud ka LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo, mille eest on põhikaristusena võimalik juhtimisõigust ära võtta kuni kuue kuuni ning LS § 227 lg 5 p 1 alusel ka lisakaristusena ühest

kuust kuni kolme kuuni. Seega juba kolmest süüks arvatud väärteost kahe puhul on

juhtimisõiguse äravõtmine ette nähtud nii põhikui ka lisakaristusena. Peale selle tuleb

karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute

süütegude toimepanemisest. Kuigi kaebuse esitajat ei ole varem karistatud, siis varasemate

9

karistuste puudumine ei takistanud menetlusaluse isiku poolt kolme väärteo samaaegset toimepanemist, st ka varasem õiguskuulekus ei olnud edaspidise õiguskuulekuse tagatiseks. Et menetlusalusel isikul puudub varasem karistus LS § 224 ettenähtud väärteo toimepanemise eest näitab juba lisakaristuse aluseks olev seadusenorm ise, kuna LS § 224 lg 3 p 1 sätestatud karistuses on juba arvesse võetud seda, et isikut ei ole varem sama süüteo eest karistatud.

Eeltoodud asjaolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi

eripreventiivseid eesmärke täita, kuivõrd menetlusaluse isiku käitumine liikluses näitab, et menetlusalune isik on liikluses ohtlik ja seda nii toime pandud väärtegude iseloomu kui ka

teosse ja liiklusohutusse hoolimatu suhtumise tõttu. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet.

Kaebusest nähtub, et kaebuse esitajale on juhtimisõigus vajalik seoses tööga, kuivõrd töötab Soomes ja autoga liikumine on vältimatu. Kohtule on täiendavalt saadetud ka soomekeelne

tööleping, mis peaks tõendama kaebuse esitaja töötamist Soomes. Kohus peab vajalikuks märkida, et juhul, kui toimikule tahetakse lisada dokumente, peavad need vastavalt V™S § 2 ja KrMS § 10 lg 3 sätetele olema eestikeelsed või tõlgitud eesti keelde. Seega ei saaks kohus seda töölepingut tõendina arvestada. Samas saab sellest tõendist järeldada, et kaebuse esitaja on sõlminud töölepingu 12.04.2017, so ajal, mil ta oli juba teadlik või pidi olema teadlik, et

teda on karistatud juhtimisõiguse äravõtmisega. Lisaks leiab kohus, et kaebuse esitaja ei

sõlminud töölepingut ootamatult ja läbi mõtlemata, vaid ilmselgelt pidas ta enne lepingu sõlmimist eelnevalt läbirääkimisi ja eeldatavalt teadis juba nädalaid varem eeldatava töökoha

asukohta ja töö iseloomu. Seejuures ei nähtu sellest töölepingust, et kaebuse esitaja oleks

tööle võetud autojuhina. Seega ei ole isiku töö seotud sõiduki juhtimisega. Kui isik vajab juhtimisõigust ainult tööl käimiseks, siis on ka Soome Vabariigis ilmselgelt olemas ka muid liikumisvõimalusi kui isiklik sõiduk.

Kohus leiab, et juhtimisõiguse saanud isikule ja seetõttu eeldatavalt ka liiklusnõudeid teadvale

kaebuse esitajale oli teada, et nii sõiduki juhtimisele keelatud seisundis kui ka suurimat lubatud sõidukiirust ületades võivad järgneda nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhivõi lisakaristusena, samuti sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ja et tema senine mugav elulaad säiliks. Juhul,

kui isik leiab, et ainsaks võimaluseks elatist teenida on töötada sellises kohas, kus

juhtimisõigus on oluline, siis peab isik ka käituma viisil, mis tagab selle töö tegemise

võimaluse, so käituma liikluses viisil, mis tagab temal juhtimisõiguse säilimise. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui

oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärtegude toimepanemisest. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimalikud huvid.

Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata KarS § 50 lg-le 2, mille kohaselt ei või

mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit

liikumispuude tõttu (Riigikohtu otsus 3-1-1-26-10). Liikumispuude olemasolu kohta ei ole kaebuse esitaja aga tõendeid esitanud. Senise kohtupraktika kohaselt ei ole ka töö võimalik

kaotus lisakaristuse kohaldamist välistavaks asjaoluks. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus ning üldja eripreventiivsed eesmärgid on küllaldaseks aluseks lisakaristuse kohaldamisel.

Menetlusalusele isikule on lisakaristus määratud alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra, seega on tegemist suhteliselt leebe lisakaristuse määraga ja puuduvad igasugused alused selle lisakaristuse määra kergendamiseks.

10

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või

tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Kaebuses on taotletud ka määratud rahatrahvi tasumise pikendust poolele aastale. Taolisest

taotlusest teeb kohus järelduse, et ilmselt on taotletud rahatrahvi tasumise määramist ositi poole aasta jooksul. KarS § 66 lg 2 kohaselt võib kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Seega saab ositi tasumist määrata vaid mõjuvatel

põhjustel. Selleks, et menetleja teaks nende mõjuvate põhjuste olemasolust, peab menetlusalune isik nendest ka menetlejat teavitama. Kohtule esitatud kaebuses ei ole märgitud ühtegi põhjust, millest saaks kohus teha järeldusi menetlusaluse isiku majandusliku olukorra, tema võimalike makseraskuste või muu asjaolu kohta. Seega ei ole rahatrahvi ositi tasumisele

määramiseks seaduslikku alust. Lisaks sellele peab kohus vajalikuks märkida, et rahatrahvi ositi tasumist saab määrata kohus või kohtuväline menetleja siis, kui ta teeb karistamisotsuse.

Sellisel juhul määrab otsuse tegija pärast karistuse kohaldamist ka mõjuvate põhjuste

esinemisel karistuse ositi tasumise. Kui kohus jätab kaebuse rahuldamata ja ise karistamisotsust ei tee, ei saa kohus ka määrata rahatrahvi tasumist ositi. Seega tulnuks

kaebuse esitajal väärteoprotokolli kättesaamisest 15 päeva jooksul esitada kohtuvälisele menetlejale taotlus rahatrahvi tasumise ositi määramiseks, esitades selle taotluse siis kas eraldi või kohtuvälisele menetlejale esitatavas vastulauses. Väärteoasja materjalidest ei nähtu, et menetlusalune isik sellist taotlust või vastulauset oleks esitanud.

Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/