2-15-9257/47 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Vahur-Peeter Liin

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

24. mai 2017. a, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-15-9257

Hagi ese

Diane Lemetti hagi Jaan Peetsi vastu 19 050 euro

saamiseks

Tsiviilasja hind

19 050 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Diane Lemetti (isikukood XXX, elukoht

XXX)

Hageja lepinguline esindaja Erki Casar (e-post

adolfioigus@gmail.com)

Kostja Jaan Peets (isikukood XXX, elukoht XXX)

Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Tambet

Laasik (e-post tartu@leadell.com)

Viimane istung

4. mai 2017. a

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu Diane Lemetti osaline hagist loobumine ja lõpetada menetlus 12 610 euro

11 sendi nõudes.

2. Rahuldada osaliselt Diane Lemetti hagi Jaan Peetsi vastu.

3. Mõista Jaan Peetsilt Diane Lemetti kasuks välja 2520 eurot 80 senti.

4. Jätta hagi rahuldamata 3919 euro 9 sendi nõudes.

5. Rahuldada kostja taotlus 4. mail 2017. a kohtuistungi protokolli parandamiseks.

6. Jätta hageja esitatud viivisenõue menetlusse võtmata.

7. Jätta menetluskulud 21% ulatuses Diane Lemetti kanda ja 79% ulatuses Jaan Peetsi

kanda.

8. Mõista Jaan Peetsilt Diane Lemetti kasuks välja menetluskulu 1635 eurot 7 senti.

9. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

2/6

avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta

seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. Diane Lemetti (hageja) esitas 17. juunil 2015 Tartu Maakohtule Jaan Peetsi (kostja) vastu

hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista 19 050 eurot. Hagi kohaselt laenas

hageja kostjale 22. oktoobril 2014 sõlmitud suulise laenulepingu alusel 30 000 eurot.

Kokku lepiti, et laenu tagastamine toimub 22. detsembril 2014. Kostja on enne hagi

esitamist laenust tagastanud 10 950 eurot. Ülejäänud osas ei ole kostja oma kohustust

täitnud, vaatamata sellele, et hageja nõudis kostjalt laenu tasumist.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja on küll laenu saanud,

kuid laenu tagastamise tähtaega kokku ei lepitud. Seega ei ole hageja nõue sissenõutav. 5.

juulil 2016 esitatud menetlusdokumendis teatas kostja, et on maksnud hagejale 12 610,11

eurot ning ta tasaarvestab ülejäänud hageja nõude 5148,91 euro suuruse nõudega hageja

vastu, mille kostja omandas V.L.lt, 1239,98 euro suuruse nõudega hageja vastu, mille

kostja omanda Kolometsa OÜ-lt ja enda 51 euro suuruse nõudega hageja vastu. Kostja

väitel tuleneb V. L. loovutatud nõue sellest, et V, L. tasus hagejale nimetatud summa

tulevikus sõlmitava auto müügilepingu ostuhinnana, kuid müügilepingut ei sõlmitudki.

Kolometsa OÜ loovutatud nõue tuleneb sellest, et hageja kahjustas Kolometsa OÜ sõidukit

ajal, mil see oli hageja valduses. Kostja enda nõuded tulenevad sellest, et hageja parkis

ebaseaduslikult sõidukit, mille vastutav kasutaja oli kostja, mistõttu pidi kostja tasuma

viivistasu ja hoiatustrahvi.

3. Hageja vaidles tasaarvestusele vastu. V. L. tasutud summadest 1000 eurot oli tasutud

varem võetud laenu tagastamiseks. 1000 eurot oli tasutud rehvide eest ja 3148,91 eurot

sõiduki eest. Kuna hageja sõiduki müüs kostja, kes jättis hagejale osa ostuhinda

edastamata, oli kostja ja V. L. vahel kokkulepe, et V. L. tasutud summa jäi sõiduki

ostuhinna katteks hagejale. Kolometsa OÜ nõue on tõendamata.

KOHTU SEISUKOHT

4. Hageja soovis 11. augusti 2016. a menetlusdokumendis vähendada oma nõuet 12 610,11

euro võrra, kuna kostja oli selles osas võla tasunud. Pooled nõustusid 6. detsembri 2016. a

kohtuistungil, et tegemist on hagist osalise loobumisega. Kohtu hinnangul ei esine aluseid

loobumise vastuvõtmisest keeldumiseks, mistõttu lõpetab kohus tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 430 lg 1 p 3 alusel eeltoodud nõude osas asja menetluse. Kohus

lahendab asja sisuliselt algsest nõudest üle jäänud 6439,89 euro nõudes.

5. Hageja on esitanud kostja vastu laenulepingust tuleneva laenu tagastamise, st

võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 ja § 108 lg 1 järgse laenulepingu täitmise nõude.

Pooled ei vaidle laenulepingu sõlmimise üle ja selle üle, et hageja andis kostjale

laenulepingu alusel üle 30 000 eurot, millest kostja on tagastanud kokku 23 560,11 eurot ja

tagastamata on 6439,89 eurot.

3/6

6. Pooled vaidlevad selle üle, kas laenulepingust tulenev nõue on sissenõutav. Hageja väitel

oli laenu tagastamise tähtpäev 22. detsembril 2014, kostja väidab, et tegemist oli tähtajatu

laenulepinguga, milles laenu tagastamise tähtaega ei olnud kokku lepitud. Arvestades

asjaolu, et pooled olid sõlminud suulise laenulepingu, mille teksti ei ole võimalik kohtule

esitada, leiab kohus, et hageja pidi tõendama enda väidet selle kohta, et lepingus oli kokku

lepitud laenu tagastamise tähtaeg. Kohtu hinnangul hageja seda teinud ei ole. Hageja

tugines eelkõige tunnistaja R.Ü.i ütlustele. Samas ei nähtu tunnistaja ütlustest, et pooled

olid kokku leppinud laenu tagastamise tähtajas. Tunnistaja ütles küll, et laen pidi olema

lühiajaline, kuid sellest ei saa järeldada, et tagastamise tähtaeg oli konkreetselt kokku

lepitud. Asjaolu, et laenu tagastamise tähtaeg oli kokku lepitud, ei saa tuletada ka kostja

poolt maksekorraldustele märgitud selgitusest võlgnevuse ülekanne. See ei näita, et kostja

oleks kuidagi tunnistanud mingi lepingutähtaja olemasolu. Võlgnevuseks võib nimetada nii

juba sissenõutavaks muutunud kui ka veel mitte sissenõutavat kohustust. Seega leiab

kohus, et kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et pooled olid kokku leppinud laenu tagastamise

tähtajas, oli poolte vahel sõlmitud tähtajatu laenuleping.

7. Kohus ei nõustu siiski kostjaga, et hageja nõue ei ole sissenõutav. VÕS § 398 lg 1 ohaselt

võib tähtajatu laenulepingu puhul nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu

ülesütlemist. Laenulepingu võib korraliselt üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks

kuud. Hageja on tuginenud sellele, et ta nõudis kostjalt laenu tagastamist 29. aprilli 2015. a

dokumendis. Kuigi nimetatud dokumendis, ei väljenda hageja sõnaselget tahet laenuleping

üles öelda, saab seda kohtu hinnangul pidada siiski ülesütlemisavalduseks. Nimelt võib

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3 kohaselt tahteavaldus olla ka kaudne, st

tahteavaldus võib väljenduda ka teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik

tagajärg. Kuivõrd tähtajatu laenulepingu alusel raha tagastamise eelduseks on lepingu

ülesütlemine, võib isiku soovist saada laenatud raha tagasi järeldada tema tahet leping üles

öelda. Seda hoolimata sellest, et hageja pidas ise lepingut tähtajaliseks laenulepinguks.

Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks pärast kahe kuu möödumist sellest, kui kostja

sai ülesütlemisavalduse kätte. Kostja on ülesütlemisavalduse saanud kätte hiljemalt koos

hagiga, mistõttu praeguseks on hageja nõue sissenõutav.

8. Kostja on esitanud hageja nõudele tasaarvestuse vastuväite, mille kohaselt kostja on hageja

nõude tasaarvestanud endale kuuluvate nõuetega hageja vastu. Kuivõrd VÕS § 197 lg 2

kohaselt lõppevad tassarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis

tasaarvestada, välistaks tasaarvestuse tegemine hageja nõude rahuldamise. Samas ei ole

tasaarvestus lubatud, kui teine pool esitab tasaarvestava poole nõudele sellised vastuväited,

mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku. Seega, kui kostja on esitanud

hageja nõudele vastuväite, et ta on hageja nõude tasaarvestanud oma nõudega, ning hageja

väidab vastu, et tasaarvestus ei kehti, peab kohtus hindama, kas kostja vastuväited

välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku ning seega ka tasaarvestuse

kehtivuse (vt nt Riigikohtu 4. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-11, p 9).

Praeguses asjas on hageja vaielnud vastu kostja tasaarvestuseks kasutatud nõuetele. Seega

tuleb praeguses olukorras kohtul hinnata, kas kostja tasaarvestuseks kasutatud nõuded on

olemas ja kas on täidetud tasaarvestuse eeldused.

9. Kohus võtab esmalt seisukoha kostja tasaarvestuseks kasutatud nõude kohta, mille kostja

on omandanud V. L.lt. Kostja väitel tuleneb nõue sellest, et V. L. tasus hagejale 5148,91

eurot tulevikus sõlmitava auto müügilepingu ostuhinnana, kuid müügilepingut ei

sõlmitudki. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, mh juhul,

kui saaja üleandjalt midagi saanud tulevase kohustuse täitmisena, kui kohustust ei teki.

VÕS § 1032 lg 1 kohaselt saab tagasi nõuda saadu. Seega oleks kostja väljatoodud

asjaoludel hagejal nimetatud sätte alusel kohustus tagastada müügilepingu täitmiseks

4/6

tasutud summa V. L.le, milline nõue on kohtule esitatud nõude üleandmise lepingu alusel

kostjale loovutatud.

10. Pooled ei vaidle selle üle, et V. L. pidi hagejalt ostma auto, kuid seda tehingut ei toimunud.

Kostja on esitanud maksekorraldused, millest nähtub, et V. L. on hagejale 5148,91 eurot

üle kandnud. Samas ei saa maksekorraldustest järeldada, et kogu raha on makstud auto

ostuhinnana. Esimene 1000 euro suurune makse on tehtud 9. detsembril 2013 järgmine

makse on tehtud alles 30. mail 2014 ja seejärel on maksed tehtud vähem kui kuu pikkuste

vahedega. Koostoimes asjaoluga, et 30. mai 2014. a makse selgitusse on märgitud auto

käsiraha ja järgnevatel maksetel auto osamakse, samas kui 9. detsembri 2013. a makse

selgituseks on märgitud lihtsalt ülekanne, leiab kohus, et esimene 1000 euro suurune

makse ei ole tehtud auto tulevase müügilepingu täitmiseks, mistõttu seda ei saa

müügilepingu sõlmimata jätmise tõttu VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel tagasi nõuda.

11. Hageja on esitanud ka väite, et 1000 eurot V. L. makstud rahast oli makstud rehvide eest.

Kohtu hinnangul on hageja väide tõendatud tunnistaja V. P. ütlustega. Tunnistaja ütlustest

nähtus, et hageja andis rehvid V. L.le üle ja tunnistaja kuulis kõrvalt, et rehvide hinnaks

pidi olema 1000 eurot. Seega nähtub rehvide osas müügilepingu täitmine ja

hinnakokkulepe tunnistaja ütlustest. Kohus ei nõustu kostja esitatud väitega, et rehve ja

autot sai müüa üksnes koos. Olukorras, kus rehvid ei olnud autol all, vaid nagu tunnistaja

ütlustest nähtus, seisid tunnistaja garaažis, on tegemist iseseisvate asjadega, mille

eraldiseisev võõrandamine on võimalik ja tavapärane. Seega leiab kohus, et V. L.

ülekantud summast 1000 eurot on makstud rehvide müügilepingu alusel. Seega ei ole

tegemist õigusliku aluseta saadud summaga, mille hageja peaks tagastama.

12. Kohus leiab, et ülejäänud 3148,91 euro osas oli kostjal nõue olemas, mida sai kasutada

tasaarvestuseks. Hageja on tunnistanud, et see raha maksti tulevikus sõlmitava

müügilepingu alusel, mida hiljem ei sõlmitud. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis

kinnitaks tema väidet, et V. L.ga oli kokkulepe, et V. L. auto eest tasutud summa peaks

jääma kostja hageja ees olevate kohustuste katteks. Ka hageja enda käitumine ei kinnita

seda, kuivõrd 29. aprilli 2015. a nõudedokumendis on hageja kostjalt nõudnud tasumata

auto ostuhinna üleandmist. Kui see summa olnuks kaetud V. L.lt hagejale makstud rahaga,

poleks hagejal põhjust sellist nõuet esitada. Seega on hageja saanud V. L.lt 3148,91 eurot

õigusliku aluseta. Nõue muutus sissenõutavaks ajast, mil oli selge, et müügilepingut V.

L.ga ei sõlmita. Kohtu hinnangul pidi see olema selge hiljemalt 10. veebruaril 2015, mil

auto müüdi kolmandale isikule. Seega oli nõue kostjale loovutamise ajal sissenõutav ning

kostja võis selle hageja nõudega tasaarvestada, mistõttu hageja nõue on 3148,91 euro

suuruses osas VÕS § 197 lg 2 kohaselt lõppenud.

13. Teiseks võtab kohus seisukoha Kolometsa OÜ-lt kostjale loovutatud nõude suhtes. Pooled

ei vaidle selle üle, et Kolometsa OÜ-le kuuluv sõiduk oli 6. detsembrist 2014 kuni 24.

maini 2015 hageja valduses. Poolte seisukohad on vastuolulised selles osas, millisel

põhjusel ja õiguslikul alusel sõiduki valdus hagejale üle anti. Kostja väidab, et hageja oli

huvitatud sõiduki ostmisest ja poolte vahel auto kasutamiseks mingit lepingulist suhet ei

olnud. Hageja väitel andis kostja sõiduki hagejale kasutamiseks, kuna kostja kasutas samal

ajal ise hageja sõidukit ja pooltel oli kasutusleping. Selget järeldust ei saa teha ka

tunnistajate ütlustest. Tunnistaja S.S.i ütlustest nähtub, et hageja tundis huvi auto ostmise

vastu 2015. a märtsis. Mille alusel auto algselt üle anti tunnistaja ütlustest ei nähtu.

Tunnistaja R. Ü.i ütluste kohaselt oli auto valduse üleandmine mõeldud laenulepingust

tuleneva kohustuse tagamiseks ja intressi maksmisena. Samas tunnistaja ütlustest nähtub,

et tegemist oli pigem tunnistajapoolse järeldusega asjaolu pinnalt, et kostja andis hagejale

auto, ja tunnistaja ise täpselt kokkulepete sisu ei teadnud. Arvestades asjaolu, et auto oli

5/6

hageja valduses peaaegu pool aastat, ei pea kohus usutavaks kostja väidet, et tegemist oli

hagejale enne müügilepingu sõlmimist auto proovida andmisega. Kohtu hinnangul võib

sellest pigem järeldada, et pooltel oli lepinguline suhe, mille alusel anti auto hagejale

kasutada. Nagu eelnevalt märgitud võisid TsÜS § 68 lg 3 kohaselt poolte lepingu

sõlmimisele suunatud tahteavaldused sisalduda ka poolte tegevuses ja ei pidanud olema

sõnaselgelt väljendatud. Kohtu hinnangul vastab olukord, kus auto anti hagejale pikemaks

ajaks kasutada ilma, et selle eest oleks kokku lepitud tasu, tasuta kasutamise lepingule.

Tasuta kasutamise lepingu lõppemisel on kasutajal kohustus asi tagastada. Seejuures ei

vastuta kasutaja VÕS § 392 lg 3 järgi eseme lepingujärgsest kasutamisest tingitud

muutumise ja halvenemise eest. Seega vastutab kasutaja, st praegusel juhul hageja auto

halvenemise eest ulatuses, mis see ei ole tingitud lepingujärgsest kasutamisest. Tunnistaja

T.T. ütlustega on tõendatud, et auto oli hagejale üleandmise hetkel väliselt korras.

Tunnistjate T. T. ja S. S.i ütlustest ja kohtule esitatud fotodest nähtuvalt olid auto

tagastamise ajal autol välised kahjustused. Seda järeldust ei lükka ümber ka tunnistaja R.

Ü.i vastupidised ütlused, kuivõrd tunnistaja jutt auto üleandmise kohta oli ebamäärane,

detaile auto üleandmisest tunnistaja ei mäletanud ja tunnistaja järeldus, et auto oli korras

põhines üksnes sellel, et pretensioone ei esitatud. Tekkinud kahjustusi ei saa pidada auto

tavapärase kasutamise tagajärjeks. Seega on hageja rikkunud auto tagastamise kohustust,

andes üle kahjustatud auto ja Kolometsa OÜ-l oli VÕS § 115 lg 1 alusel õigus nõuda kahju

hüvitamist. VÕS § 132 lg 3 kohaselt on kahjuks eelkõige asja parandamise mõistlikud

kulud. Kahju suuruse tõendamiseks on kostja esitanud OÜ Aasia Auto arve. Kohtu

hinnangul ei ole aga kõik arvel toodud kuluartiklid seotud hagejapoolse kahju

tekitamisega. Kostja tugines üksnes asjaolu, et hageja oli autot väliselt kahjustanud.

Nimetatud kahjuga ei seondu kulu õlile, õlifiltrile ja EGR klapile, mis on mootori detail.

Seega tuleb nimetatud kulu kokku 520,8 eurot arvata maha arve kogusummast 1239,98

eurot. Kolometsa OÜ kahjuhüvitamise nõude suuruseks on seega 719,18 eurot. Kostja

esitas väite, et hageja tegevuse tõttu oli kahjustatud ka auto mootor alles viimasel

kohtuistungil, seega hilinenult ja kohus jätab selle väite TsMS § 331 lg 1 alusel

tähelepanuta. Arvestades auto tagastamise kuupäeva 24. mai 2015, oli ka Kolometsa OÜ

kahju hüvitamise nõue muutunud sissenõutavaks ajaks, mil Kolometsa OÜ loovutas selle

kohtule esitatud loovutamislepingu alusel 4. juulil 2016 kostjale. Seega võis kostja selle

hageja nõudega tasaarvestada, mistõttu hageja nõue on 719,18 euro suuruses osas VÕS §

197 lg 2 kohaselt lõppenud.

14. Kolmandaks käsitleb kohus kostja tasaarvestuseks kasutatud nõudeid, mis tulenevad

sellest, et hageja parkis ebaseaduslikult sõidukit, mille vastutav kasutaja oli kostja, mistõttu

pidi kostja tasuma viivistasu ja hoiatustrahvi. Kohtu hinnangul ei saa kostja nõude aluseks

olla VÕS § 1041, kuna kostja täitis enda kohustust, mis tulenes tema suhtes tehtud

viivistasu ja trahvi otsusest, mitte hageja kohustust. Samas tuvastas kohus eelnevalt, et

hageja ja Kolometsa OÜ vahel oli sõlmitud auto kasutamiseks tasuta kasutamise leping.

Sellise lepingu kõrvalkohustuseks on kohtu hinnangul kasutaja kohustus, mitte tuua kaasa

autot kasutades enda õigusvastase käitumisega auto omanikule või ka teistele auto

kasutajatele õiguslikke kohustusi. Kohus leiab, et selles osas on tegemist, mh VÕS § 81 lg

1 mõttes kostjat kui kolmandat isikut kaitsva lepinguga, mistõttu kostja võib VÕS § 81 lg 2

alusel nõuda talle selle kohustuse rikkumisega tekkinud kahju hüvitamist. Viivistasu ja

hoiatustrahvi otsus on kostja suhtes tehtud auto valesti parkimise tõttu ajal, mil auto oli

hageja valduses. Seega on hageja rikkunud eespooltoodud auto tasuta kasutamise lepingust

tulenevat kohustust, mistõttu kostja saab nõuda talle tekkinud kahju hüvitamist. Trahviteate

ja viivistasu otsuse kohaselt on kostja tasuda tulnud summaks, st kahjuks kokku 51 eurot.

Ka see nõue oli tasaarvestuse tegemise ajaks sissenõutav, mistõttu on hageja nõue 51 euro

suuruses osas VÕS § 197 lg 2 kohaselt lõppenud.

6/6

15. Eelnevast tulenevalt on kostja saanud tasaarvestada hageja nõude kokku 3919,09 euro

(51+719,18+3148,91) ulatuses talle kuuluvate nõuetega, st selles osas on hageja nõue

lõppenud ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Hagi tuleb rahuldada ülejäänud osas ja kostjalt

hageja kasuks välja mõista 2520,8 eurot (6439,89-3919,09).

16. Kostja on esitanud taotluse protokolli parandamiseks, milles palub parandada protokolli lk-

del 8 ja 9 kahes kohas nimi R. Lemettiks. Kohus leiab, et taotlus tuleb rahuldada, kuivõrd

protokollis on ilmne eksimus. Kostja mainis kohtukõnes nimetatud kohtades hagejat, mitte

tunnistaja R.Ü.i. Hageja vastuväide parandamisele ei ole põhjendatud, kuivõrd protokoll

kajastab kostja ütlusi, mitte seda, kas need ütlused tõele vastavad.

17. Hageja esitas 6. veebruaril 2017. a esitatud menetlusdokumendis kostja vastu nõude

viivise saamiseks. Kohus leidis, et nõue oli esitatud TsMS § 329 lg 2 mõttes hilinenult ja

seda ei ole võimalik käesolevas menetluses TsMS § 331 lg 1 kohaselt menetleda. 9.

veebruaril 2017 toimunud istungil ei avaldanud hageja vastusena kohtu küsimusele soovi,

et kohus eraldaks nõude iseseisvasse menetlusse. Hageja teatas, et võtab seisukoha hiljem.

Kuna hageja ei ole vastavat seisukohta otsuse tegemise ajaks esitanud, jätab kohus nõude

menetlusse võtmata. Hagejal on võimalik esitada soovi korral uus hagi viivise saamiseks.

18. TsMS § 168 lg 5 kohaselt tuleb menetluskulud osas, milles hageja hagist loobus jätta

kostja kanda, kuna hageja loobus hagist põhjusel, et kostja täitis hageja nõude pärast hagi

esitamist. Kohus on tuvastanud, et hagejal oli sissenõutavaks muutunud nõue ja kostja on

selle menetluse käigus osaliselt tasunud. Hagi osalise rahuldamise tõttu jagab kohus TsMS

§ 163 lg 1 kohaselt menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Seega jääb

lõpptulemusena hageja kanda menetluskuludest 21% ja kostja kanda 79%.

19. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks 2910 eurot, sh

riigilõiv 750 eurot ja esindajatasu 2160 eurot 20 tunni eest, tunnihinnaga 108 eurot koos

käibemaksuga. Kostja menetluskulude nimekirja ja lisatud arvete kohaselt on kostja

menetluskuluks esindajakulu 2596,8 eurot, tunnihinnaga 144 eurot koos käibemaksuga,

mis teeb ajakuluks 18,03 tundi.

Kohtu hinnangul on poolte esindajate ajakulu, arvestades asjaolu, et menetluses on

toimunud kolm kohtuistungit, esitatud on mitmeid menetlusdokumente ja seda, et poolte

esindajate ajakulu on ligikaudu võrdses suuruses TsMS § 175 lg 1 kohaselt põhjendatud ja

vajalik. Sama käib esindajate tunnitasu suuruse kohta. Kuivõrd hagejal on õigus hagist

osalise loobumise tõttu nõuda TsMS § 150 lg 2 p 2 alusel riigilõivust 150 euro tagastamist,

siis selles ulatuses ei ole riigilõivu menetluskulude hulka arvestamine põhjendatud. Hageja

menetluskulu on seega 2760 eurot, millest kostja peab hüvitama 79%, st 2180,4 eurot.

Kostja menetluskulu on 2596,8 eurot, millest hageja peab hüvitama 21%, st 545,33 eurot.

Pärast nõuete tasaarvestamist tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulu

1635,07 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Vahur-Peeter Liin

Kohtunik