2-14-16404/66 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks

Määruse tegemise aeg ja koht

23. mai 2017 Tartu

Tsiviilasja number

2-14-16404

Tsiviilasi

OÜ Interfurgo pankrotimenetlus

Menetluskulude väljamõistmine Ain Tammverele ärikeelu

kohaldamise menetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 24. märtsi 2016 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ain Tammvere määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja: Ain Tammvere (isikukood: XXXX);

esindaja vandeadvokaat Anto Kasak

Puudutatud isik: Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi

kaudu); esindaja Alar Must

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Ain Tammvere taotlus mõista Eesti

Vabariigilt välja 4080 eurot kohtukuluna asjatundja

arvamuse eest ja jätta selles osas Ain Tammvere

määruskaebus rahuldamata.

2. Sõnastada Tartu Maakohtu 24. märtsi 2016 määrus

järgmiselt:

2.1. Lõpetada

OÜ

Interfurgo

juhatuse

liikme

Ain

Tammvere osas 2. septembril 2015 algatatud ärikeelu

kohaldamise menetlus Ain Tammvere suhtes ärikeeldu

kohaldamata.

2.2. Määrus kuulub viivitamatult täitmisele.

2.3. Jätta

Ain

Tammvere

menetluskulud

ärikeelu

kohaldamise menetluses riigi kanda.

2.4. Ain Tammvere avaldus menetluskulude rahaliseks

kindlaksmääramiseks rahuldada osaliselt. Määrata Ain

Tammvere menetluskulude (õigusabi kulude) suuruseks

1560 eurot ning mõista nimetatud summa Eesti

Vabariigilt Ain Tammvere kasuks välja.

2.5. Jätta rahuldamata Ain Tammvere taotlus mõista Eesti

Vabariigilt välja 4080 eurot (koos käibemaksuga)

kohtukuluna asjatundja arvamuse eest.

3. Tagastada Ain Tammverele määruskaebuse esitamisel

tasutud riigilõiv 50 eurot riigituludest. Ülejäänud

määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud

jätta menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15

päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest.

Hagita

menetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või

advokaadi vahendusel.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. 18. juuni 2014 määrusega kuulutati välja OÜ Interfurgo pankrot. Tartu Maakohtu 5. augusti

2014 määrusega nimetati pankrotihalduriks Sirje Tael.

28. augustil 2015 esitasid pankrotihaldur ja võlgniku pankrotitoimkonna esimees Oliver Nääs

kohtule ühise taotluse kohaldada võlgniku juhatuse liikme Ain Tammvere suhtes ärikeeldu ning

keelata tal tema poolt võlausaldajate huvide jätkuva kahjustamise vältimiseks tegutsemine

mistahes juriidiliste isikute prokuristina, juhatuse liikmena ja nõukogu liikmena ning füüsilisest

isikust ettevõtjana mistahes tegevusaladel.

2. Ain Tammvere leidis, et ärikeelu kohaldamiseks puudub objektiivne vajadus ja avalik huvi.

Tegemist on kahe eraisiku vahelise vaidlusega (tsiviilasi nr 2-14-57666), mille lahendamiseks

ei ole ärikeeld kohane vahend. Ain Tammverele üritatakse ette heita ühte tehingut, mis toimus

turutingimustel ning mis oli võlgniku pankrotimenetluse seisukohalt põhjendatud ning võlgniku

võlausaldajatele kasulik.

Menetluskulud palus Ain Tammvere jätta pankrotihalduri ja pankrotitoimkonna esimehe või

alternatiivselt Eesti Vabariigi kanda. Ain Tammvere menetluskulude nimekirja kohaselt taotles

ta lepingulise esindaja kulu 4524 eurot (sh käibemaks) ja asjatundja arvamuse kulu 4080 eurot

(sh käibemaks) väljamõistmist.

MAAKOHTU SEISUKOHT

3. Tartu Maakohus lõpetas 24. märtsi 2016 määrusega OÜ Interfurgo (pankrotis) juhatuse

liikme Ain Tammvere osas 2. septembril 2015 algatatud ärikeelu kohaldamise menetluse Ain

Tammevere suhtes ärikeeldu kohaldamata ning jättis Ain Tammvere menetluskulud tema enda

kanda. Kuna Ain Tammvere menetluskulud jäid tema enda kanda, maakohus menetluskulusid

summaliselt kindlaks ei määranud.

Nii pankrotiseadus (PankrS) § 91 lg 2 kui ka tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 476 lg 1

võimaldavad kohtul määrata ärikeelu omal algatusel. Ain Tammvere on alates 8. maist 2012

võlgniku juhatuse liige, seega on Ain Tammvere näol tegemist isikuga, kelle suhtes kohus saab

tulenevalt PankrS § 91 lg-st 2 ja PankrS § 19 lg-st 1 kohaldada ärikeeldu.

4. Ärikeelu kohaldamise eesmärk on kolmandate isikute preventiivne kaitse, tõkestamaks

ärikeelu subjektil toime panna uusi võimalikke süütegusid või tekitada kolmandatele isikutele

kahju (Riigikohtu 22. veebruari 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-09). Nimetatud

seisukohast tuleneb, et ärikeeldu kohaldatakse eelkõige avalikes huvides ning ka ärikeelu

kohaldamise menetlus toimub eelkõige avalikes huvides.

Eelnevast tulenevalt saatis maakohus Ain Tammvere menetluskulude nimekirja seisukoha

avaldamiseks Eesti Vabariigile (Justiitsministeeriumi kaudu), kelle vastuse kohaselt ei ole

Ain Tammvere menetluskulude riigi kanda jätmiseks alust, menetluskulud on ebavajalikud ja

olulises osas ülepaisutatud.

Maakohus nõustus Justiitsministeeriumi seisukohaga, et TsMS § 172 lg 8 kolmanda lause

kohaselt võib kohtuvälised kulud jätta riigi kanda üksnes juhul, kui kohtuväliste kulude

kandmiseks anti isikule menetlusabi. Ain Tammverele ei ole menetlusabi antud. Seega on

lepingulise esindaja kulude riigi kanda jätmine TsMS § 172 lg 8 kolmanda lause alusel

välistatud. Menetluskulude väljamõistmisel tuleb arvestada hagita asjade menetluste erinevat

iseloomu (Riigikohtu 19. juuni 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-13, p 14).

Maakohus leidis, et pankrotimenetluse raames ärikeelu kohaldamise otsustamise menetluses

tuleb

arvestada

menetluskulude

jaotuse

ja

rahalise

suuruse

kindlaksmääramisel

pankrotimenetluse erisustega, sh pankrotimenetluse eesmärkide ja võlgniku juhatuse liikme

rolliga antud menetluses. Pankrotiseadus ei näe ette pankrotivõlgniku pankrotimenetluses

osalemise kulude hüvitamist. Pankrotimenetluse raames ärikeelu kohaldamise otsustamise

menetluses osaleb menetlusosalisena ainult isik, kelle suhtes kohus kaalub ärikeelu kohaldamist

PankrS § 91 lg 2 alusel. TsMS § 172 lg 2 alusel tuleb Ain Tammvere menetluskulud jätta tema

enda kanda.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Ain Tammvere (määruskaebuse esitaja) esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse,

milles palub tühistada maakohtu määrus menetluskulude jaotamise osas ning teha uus määrus,

millega jätta Ain Tammvere menetluskulud 8604 eurot täies ulatuses pankrotihalduri ja

pankrotitoimkonna esimehe kanda või alternatiivselt Eesti Vabariigi kanda.

Määruskaebuse kohaselt on maakohus jätnud kohaldamata TsMS § 172 lg 7. Kuivõrd kaebaja

suhtes jäeti ärikeeld kohaldamata, siis oli tegemist põhjendamatu menetlusega, st ärikeelu

kohaldamiseks puudusid alused. Taotlus menetluse alustamiseks on esitatud tahtlikult, sest

rohkem kui aasta pärast pankroti väljakuulutamist ei ole võimalik õiguslikult põhistatud taotlust

esitada pelgalt hooletusest. Pankrotihalduri ja toimkonna esimehe vastutust menetluskulude

kandmise osas ei välista asjaolu, et nimetatud isikute näol ei ole tegemist menetlusosalistega.

TsMS § 172 lg 1 sätestab hagita asjas menetluskulude jaotamise põhimõtted menetlusosaliste

vahel, kuid kohtu poolt kohaldamata jäetud TsMS § 172 lg 7 võimaldab jätta kulud nende

isikute kanda, kes ei ole küll menetlusosalised, kuid on tinginud põhjendamatu menetluse.

TsMS § 172 lg 8 kolmas lause kohaldub olukordades, kus isik on saanud menetlusabi ning

lahendamisele kuulub olukord, kas jätta menetlusosaliste kulud täies ulatuses menetlusabi

saanud isiku kanda või riigi kanda. Kuivõrd käesolevas asjas ei käi vaidlus selle üle, kas

menetlusabi saanud isikult välja mõistetud kulude kandmise eest vastutab menetlusabi saanud

isik ise või riik, siis ei ole TsMS § 172 lg 8 kolmas lause kohaldatav ning märgitud säte ei

välista menetluskulude kandmist Eesti Vabariigi poolt.

Kulude jätmine Eesti Vabariigi kanda on põhjendatud, sest ärikeelu kohaldamise menetlus

toimub avalikes huvides. TsMS § 172 lg 8 esimese lause kohaldamine ei pruugi tagada iga liiki

hagita menetluses isiku kasuks vajalike ja põhjendatud esindajakulude väljamõistmist.

Menetluskulude kindlaksmääramisel toimub sisuliselt kahju hüvitamise nõude maksmapanek,

sest menetluskulude kindlaksmääramise menetluses toimub kohtumenetlusega kaasnenud

kahju (õigusabikulu) väljamõistmine tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.

Kuivõrd kohus on jätnud kaebaja suhtes ärikeelu kohaldamata, siis tuleb menetlust ärikeelu

kohaldamiseks pidada alusetuks ja kohtumenetlusega kaasnenud kulusid lugeda kahjuks.

Kaebaja ei oleks pidanud kandma kulutusi menetluskuludele, kui käesolevat menetlust ei oleks

alustatud.

Kaebaja varaliste õiguste riive on väga intensiivne. Ei ole proportsionaalne ega kooskõlas PS

§-ga 32 jätta menetluskulud isiku kanda, kes ei ole taotlenud menetluse alustamist ega ole

rikkumisi toime pannud, kuid on selle tõendamiseks pidanud kandma kulutusi.

TsMS § 172 lg 2 reguleerib ainult olukordi, kui menetluses on ainult avaldaja või kui kulusid

ei jäeta teiste menetlusosaliste kanda. Käesolevas asjas ei ole tegemist kummagi juhuga.

Kaebaja oli menetluses puudutatud isikuks. Kuivõrd kaebaja ei olnud menetluses avaldajaks

ning teised menetlusosalised puudusid, siis ei ole võimalik jaotada menetluskulusid vastavalt

TsMS § 172 lg-le 2.

6. Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu) leidis, et maakohus on õigesti jätnud

menetluskulud Ain Tammvere enda kanda, mistõttu ei ole määruskaebus põhjendatud ja tuleb

jätta rahuldamata. Ain Tammvere menetluskulude riigi kanda jätmiseks ei ole alust.

MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

7. Tartu Ringkonnakohus tegi 28. juunil 2016 määruse, millega tühistas maakohtu määruse

menetluskulude jaotuse osas ja tegi tühistatud osas uue määruse, millega jättis puudutatud isiku

menetluskulud riigi kanda. Kohus rahuldas Ain Tammvere menetluskulude kindlaksmääramise

avalduse osaliselt, määras Ain Tammvere lepingulise esindaja kulude suuruseks 1560 eurot

ning mõistis selle riigilt välja.

Ringkonnakohus leidis, et kohus ei saa jätta Ain Tammvere menetluskulusid pankrotihalduri ja

pankrotitoimkonna esimehe kanda. Ärikeelu menetluse algatab üksnes kohus. Seega on kohtul

kohustus kontrollida seda, mida haldur on ärikeelu kohaldamisel taotluses avaldanud. Seejuures

peab kohus tegutsema viisil, mis ei põhjusta menetlusosalisele suuri menetluskulusid ja

üldjuhul ei välju võlgniku teabeandmise kohustuse raamidest.

Pankrotihaldur ja pankrotitoimkonna esimees ei ole tsiviilasja menetlusosalised. Seega ei

kohaldu menetluskulude jaotusele TsMS § 172 lg 1 teine lause.

Samuti ei ole pankrotihaldurilt ja pankrotitoimkonna esimehelt Ain Tammvere menetluskulude

väljamõistmise aluseks TsMS § 172 lg 7, nagu ekslikult on märgitud määruskaebuses. Ei

pankrotihaldur ega pankrotitoimkonna esimees ole menetluse algatamisel olnud raskelt

hooletud ega alustanud tahtlikult põhjendamatut menetlust. 28. augustil 2015 maakohtule

esitatud taotlusega täitsid pankrotihaldur ja pankrotitoimkonna esimees nendele seadusest

tulenevaid kohustusi (PankrS § 55 lg 3 p-d 11 ja 5, § 73 lg 1).

Õige on määruskaebuse väide, et TsMS § 172 lg 2 antud juhul ei kohaldu.

PankrS § 91 lg 2 järgi on ärikeelu kohaldamise eesmärk kolmandate isikute preventiivne kaitse,

tõkestamaks ärikeelu subjektil toime panna uusi võimalikke süütegusid või tekitada

kolmandatele isikutele kahju (Riigikohtu 22. veebruari 2010 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-124-09, p 15). Seega kohaldatakse ärikeeldu eelkõige avalikes huvides ning ka

ärikeelu kohaldamise menetlus toimub eelkõige avalikes huvides. Kuna ärikeelu kohaldamise

menetlus toimub avalikes huvides, siis tuleb Ain Tammvere menetluskulud maakohtus jätta

riigi kanda.

Ain Tammvere menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskulud, mille hüvitamist ta

taotleb, lepingulise esindaja kulu 4524 eurot (koos käibemaksuga) ja ekspertiisikulu 4080 eurot

(koos käibemaksuga).

Ringkonnakohus leidis, et Ain Tammvere lepingulise esindaja kulud saab lugeda põhjendatuks

üksnes osaliselt. Põhjendatuks saab lugeda lepinguliste esindajate tasumäära, mis on 130 eurot

ühe töötunni eest ning millele lisandub käibemaks. Tsiviilasja keerukust ning mahtu arvestades

luges ringkonnakohus põhjendatuks Ain Tammvere lepingulise esindaja kuluks 10 tundi, s.o

rahaliselt 1300 eurot, koos käibemaksuga 1560 eurot.

Ringkonnakohus leidis, et A. Juhkami tasu ei ole praeguses menetluses vajalik ja põhjendatud

kulu. Määruskaebuse lahendamisega seotud menetluskulusid ei hüvitata TsMS § 178 lg 4 järgi.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

7. Ain Tammvere esitas 13. juulil 2016 määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu 28. juuni 2016

määruse peale, millega palub tühistada määruse osas, milles ringkonnakohus jättis puudutatud

isiku määruskaebuse rahuldamata, ning teha tühistatud osas uue määruse, millega mõista

puudutatud isiku menetluskulud 8604 eurot välja Interfurgo OÜ (pankrotis) pankrotihaldurilt

ja pankrotitoimkonna esimehelt või alternatiivselt riigilt.

8. Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu) esitas 28. juulil 2017 määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtu 28. juuni 2016 määruse peale, millega palub tühistada määruse osas, milles

ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse, jättis puudutatud isiku menetluskulud ja

määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud riigi kanda, rahuldas puudutatud isiku

menetluskulude

kindlaksmääramise

avalduse

osaliselt,

määras

puudutatud

isiku

menetluskulude suuruseks 1560 eurot ning mõistis selle riigilt välja.

9. Riigikohtu tsiviilkolleegium andis asja lahendamise TsMS § 19 lg 4 p 3 ja § 690 lg 1 esimese

lause ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 teise lause alusel üle

Riigikohtu üldkogule.

10. Riigikohtu üldkogu tegi 2. mail 2017 otsuse, millega rahuldas Ain Tammvere

määruskaebuse osaliselt ning jättis Eesti Vabariigi määruskaebuse rahuldamata. Üldkogu

tunnistas TsMS § 172 lg 8 kolmanda lause põhiseadusega vastaseks ja kehtetuks osas, milles

see ei võimalda jätta kohtuväliseid kulusid riigi kanda, kui ärikeeldu ei kohaldata isikule, kellele

ei ole antud menetlusabi. Samuti tühistas üldkogu Tartu Ringkonnakohtu 28. juuni 2016

määruse osas, millega ringkonnakohus jättis lahendamata Ain Tammvere taotluse mõista Eesti

Vabariigilt Ain Tammvere kasuks välja 4080 euro (koos käibemaksuga) suuruse kohtukulu

(asjatundja arvamuse kulu) ning saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tartu

Ringkonnakohtule.

Riigikohtu üldkogu leidis, et ärikeelu kohaldamise menetlus toimub avalikes huvides. Kuna

praegusel juhul ei vasta õigussuhte reguleerimata jätmine üldkogu arvates seaduse mõttele ega

eesmärgile, tuleb analoogia põhjal kohaldada sätet, mis reguleerib olukorda, kus hagita

menetlus algatatakse muu hulgas kohtu initsiatiivil ja kus menetluse tulemusena võib esineda

isiku põhiõiguste oluline riive.

Üldkogu asus seisukohale, et olukorras, kus kohus kaalub ärikeelu kohaldamist pankrotis

äriühingu juhtorgani liikme suhtes ja ärikeeld jääb määramata, on alus jätta menetluskulud (nii

kohtukulud kui ka kohtuvälised kulud) Eesti Vabariigi kanda. Kohtud jätsid ärikeelu määramata

ja ringkonnakohus jättis Ain Tammvere menetluskulud õigesti Eesti Vabariigi kanda, kuid

põhjendas seda ekslikult sellega, et riik on TsMS § 172 lg 1 esimese lause järgi isik, kelle

huvides menetlus toimub. Rakendades TsMS § 172 lg 3 teist lauset analoogia korras, tuleb

ringkonnakohtu määrus jätta menetluskulude riigi kanda jätmise osas küll muutmata, kuid

muuta tuleb ringkonnakohtu määruse õiguslikke põhjendusi.

Ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada osas, millega ringkonnakohus jättis lahendamata Ain

Tammvere taotluse mõista Eesti Vabariigilt tema kasuks välja asjatundja arvamuse kui

dokumentaalse tõendi saamise kulu. Selles osas saadab üldkogu asja uueks läbivaatamiseks

ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb Ain Tammvere eelnimetatud taotlus

lahendada. Ringkonnakohtu määrus tuleb jätta muutmata osas, millega ringkonnakohus

lahendas Ain Tammvere taotluse mõista Eesti Vabariigilt tema kasuks välja kohtuvälise kuluna

lepingulise esindaja kulu ning mõistis Eesti Vabariigilt Ain Tammvere kasuks välja 1560 eurot

(koos käibemaksuga) ja jättis 2964 euro (koos käibemaksuga) suuruse lepingulise esindaja kulu

välja mõistmata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL

11. Vastavalt Riigikohtu üldkogu juhistele vaatab ringkonnakohus Ain Tammvere

määruskaebust läbi ulatuses, mis puudutab Ain Tammvere taotlust mõista menetluskuluna 4080

eurot asjatundja arvamuse eest välja riigilt. Ringkonnakohtu määrus on jõustunud osas, milles

ringkonnakohus tühistas Tartu Maakohtu 24. märtsi 2016 määruse Ain Tammvere

menetluskulude tema enda kanda jätmise osas, jättis Ain Tammvere menetluskulud riigi kanda,

määras Ain Tammvere menetluskulude suuruseks 1560 eurot ning mõistis nimetatud summa

Eesti Vabariigilt Ain Tammvere kasuks välja.

Ringkonnakohus märgib, et ringkonnakohus on 28. juuni 2016 määruse põhjendava osa p 12

viimases lõikes leidnud, et ringkonnakohus ei pea A. Juhkami tasu praeguses menetluses

vajalikuks ja põhjendatuks. Ringkonnakohus jääb selle seisukoha juurde ka asja uuel

läbivaatamisel. Alljärgnevalt esitab ringkonnakohus selle seisukoha kohta täiendavad

põhjendused.

12. Riigikohtu üldkogu on andnud ringkonnakohtule asja uueks läbivaatamiseks juhise, mille

kohaselt tuleb dokumentaalse tõendi saamise kulu puhul hinnata selle vajalikkust ja

põhjendatust sarnaselt lepingulise esindaja kuludega TsMS § 175 lg 1 järgi (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 13; 3. novembri

2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-14, p 22). Kohaldatavad on kahju hüvitamise üldreeglid,

sh võlaõigusseaduse § 128 lg 3, mille järgi loetakse otseseks varaliseks kahjuks mh kahju

tekitamise tõttu kantud mõistlikud kulud. Dokumentaalse tõendi saamise kulude puhul on

nende mõistlikkus ehk vajalikkus ja põhjendatus seega kohtus kontrollitav. Muu hulgas saab

hinnata tehtud töö vajalikkust, st seda, kas tõendi hankimine oli poole seisukohtade

kinnitamiseks vajalik. Samuti tuleb hinnata, kas arvamuse andmiseks tehtud ajalist ja rahalist

kulu võib ka suurusjärguna pidada mõistlikuks, hinnates muuhulgas võimalikke alternatiive

kulu kandmiseks.

13. Ringkonnakohus on juba asja esmakordsel läbivaatamisel märkinud, et kuna ärikeelu

menetluse saab algatada üksnes kohus, on kohtu kohustus kontrollida, mida haldur on ärikeelu

kohaldamise taotluses avaldanud. Antud juhul on kohus kohustanud võlgnikku andma kohtule

teavet oluliselt suuremas ulatuses kui seda eeldab võlgnikule pandud teabe andmise kohustus

PankrS § 85 järgi. Seetõttu on võlgnikul ärikeelu mittekohaldamisel õigus saada mõistlikus

ulatuses menetluskulude hüvitamist. Ringkonnakohus pidas mõistlikuks hüvitamisele

kuuluvaks kuluks 1560 eurot õigusabi eest. Riigikohtu üldkogu ei ole nimetatud osas

ringkonnakohtu määruse põhjendusi muutnud.

14. PankrS § 85 lg 1 paneb võlgnikule kohustuse anda pankrotimenetluses teavet kohtule,

haldurile ja pankrotitoimkonnale ulatuses, mida nad vajavad seoses pankrotimenetlusega,

eelkõige oma vara, sealhulgas kohustuste ning majandus- või kutsetegevuse kohta. PankrS § 90

ja § 19 lg 1 kohaselt juriidilisest isikust võlgniku puhul peab teabe andmise kohustust täitma ka

juhatuse liige. Ain Tammvere, kellele ärikeelu kohaldamist maakohus menetles, on võlgniku

OÜ Interfurgo juhatuse liige ja seega kohaldub tema suhtes PankrS §-s 85 sätestatud teabe

andmise kohustus.

15. Ain Tammvere esitas ärikeelu kohaldamise menetluses kohtule dokumentaalse tõendina

kaks asjatundja A. Juhkami arvamust (IV kd lk 78 – 80 ja 82-95) OÜ Interfurgo pankrotihalduri

13. novembri 2015 koostatud ettekandes Interfurgo OÜ (pankrotis) maksejõuetuse tekkimise

aja hinnangu kohta. Dokumentaalse tõendi saamise kulu on asja läbivaatamise kuluna TsMS

§ 138 lg 1 ja 2 järgi menetluskulu. Dokumentaalse tõendi saamise kulu puhul saab hinnata selle

mõistlikkust, st põhjendatust ja vajalikkust analoogselt lepingulise esindaja kuludega.

Ringkonnakohus leiab, et Ain Tammvere kulutused asjatundja arvamuse saamiseks ei ole

mõistlikud, st põhjendatud ning vajalikud ja seega tuleb tema taotlus selle kulu

väljamõistmiseks riigilt jätta rahuldamata.

16. Ärikeelu kohaldamise menetluses pidas maakohus vajalikuks kohustada pankrotihaldurit

esitama 13. novembriks 2015 täiendavaid tõendeid asjaolu kohta, millal muutus OÜ Interfurgo

püsivalt maksejõuetuks. Samal ajal kohustas maakohus Ain Tammvere vastama halduri

seisukohtadele hiljemalt 30. novembriks 2015 (III kd lk 190).

Haldur esitas 13. novembril 2015 kohtu poolt pandud kohustuse täitmiseks ettekande

pankrotivara kohta, millise aruande esitamise kohustus on halduril ka PankrS §-st 132

tulenevalt. Nimetatud aruandes analüüsis haldur mh OÜ Interfurgo maksejõuetuse tekkimise

aega ning põhjusi (IV kd lk 1-3). Ain Tammvere taotles seejärel vastuse esitamiseks tähtaja

pikendamist (IV kd lk 55) ja esitas 14. detsembril 2015 kohtule asjatundja arvamuse halduri

13. novembri 2015 ettekandes esitatud seisukohtade ümberlükkamiseks ning teiseks arvamuse,

mis käsitles OÜ Interfurgo äritegevuse jätkamise abinõusid 2014. aastal.

Seega nähtub toimiku materjalidest, et asjatundja arvamused esitati maakohtule olukorras, kus

võlgniku juhatuse liige ei nõustunud halduri poolt seadusega ettenähtud aruandes esitatud

seisukohaga võlgniku maksejõuetuse tekke aja osas. PankrS § 2 kohaselt on pankrotimenetluse

üheks eesmärgiks võlgniku maksejõuetuse põhjuste väljaselgitamine. PankrS § 162 lg 3

kohustab haldurit lõpparuandes märkima maksejõuetuse põhjuse. Kohus peab halduri koostatud

lõpparuande kinnitama määrusega (PankrS § 163). Seega on nii halduril kui ka kohtul õigus

saada juriidilisest isikust võlgniku juhatuse liikmelt andmeid, mis on vajalikud selleks, et

tuvastada pankrotimenetluse käigus võlgniku maksejõuetuse põhjused, sh maksejõuetuse

tekkimise aeg. Maksejõuetuse põhjuste väljaselgitamise vajadusega seotud küsimused halduri

ja kohtu poolt võlgniku juhatuse liikmele on hõlmatud PankrS §-s 85 lg 1 sätestatud teabe

andmise kohustusega. Kui võlgniku juhatuse liige soovib teabe andmise kohustuse täitmiseks

kasutada asjatundja abi, siis peab ta asjatundja arvamuse saamisega seotud kulud kandma ise.

Nimetatu kehtib sõltumata sellest, kas sellise teabe andmise kohustuse täitmise vajadus tekkis

ärikeelu menetlemise ajal või mitte. Riigikohus on küll ärikeelu määramise menetlust

käsitlenud pankrotimenetlusega seotud asjana, mida menetletakse PankrS § 3 lg 2 kolmanda

lause ja TsMS § 475 lg 1 p 122 järgi hagita menetluses (3-2-1-124-09), kuid samas on ikkagi

tegemist ühe osaga võlgniku pankrotimenetlusest ning ärikeeldu määrates tugineb kohtunik

eelkõige pankrotimenetluses kogutud teabele.

17. Ringkonnakohtu seisukohta asjatundja arvamuste mittevajalikkuse osas ei muuda tõsiasi, et

maakohus on, arvestamata Riigikohtu seisukohti tsiviilasjas nr 3-2-1-124-09, käsitlenud

pankrotihaldurit ärikeelu määramise menetluses menetlusosalisena. PankrS § 91 lg 2 kohaselt

peab algatus ärikeelu määramiseks tulema kohtult endalt. Ringkonnakohus peab vajalikuks

märkida, et Ain Tammvere esindaja oli maakohtu istungil samal seisukohal ja taotles ärikeelu

määramise küsimuses kohtulahendi tegemist esimesel võimalusel ilma täiendavaid tõendeid

kogumata. Samuti märkis Ain Tammvere esindaja põhjendatult, et haldur ei ole ärikeelu

kohaldamise menetluses menetlusosaline (IV kd lk 189-190). Seega pidi Ain Tammvere aru

saama, et esitades kohtule asjatundja arvamused, täitis ta sellega talle seadusega pandud teabe

andmise kohustust PankrS § 85 lg 1 tähenduses.

24. Ain Tammvere 31. märtsi 2016 määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, mistõttu

tuleb määruskaebuselt tasutud riigilõiv Ain Tammverele tagastada (vt ka üldkogu otsuse p 57).

Muid määruskaebuse lahendamisega seotud menetluskulusid TsMS § 178 lg 4 järgi ei hüvitata.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Viivi Tomson

Kersti Kerstna-Vaks