2-16-11075/29 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 10.01.2017 otsus ja saata asi esimese astme kohtule

uueks läbivaatamiseks.

2. Rahuldada apellatsioonkaebus.

3. Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots

Otsuse kuupäev

23.05.2017, Tallinn

Kohtuasja number

2-16-11075

Kohtuasi

Osaühing Northinger hagi AS SEB Pank vastu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas

nr 022/2016/3457

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10.01.2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühing Northinger apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

6 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Osaühing Northinger (registrikood 11019310),

esindaja vandeadvokaat Liis Mäeker

Kostja AS SEB Pank (registrikood 10004252), esindaja

Martin Velling

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Asjaolud ja hageja nõue

1. Osaühing Northinger (hageja) esitas 19.07.2016 hagi Harju Maakohtusse AS SEB Pank

(kostja)

vastu

sundtäitmise

lubamatuks

tunnistamiseks

täiteasjas

022/2016/3457.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Osaühing PowerPoint ja kostja sõlmisid 09.05.2006 laenulepingu nr 2006003851, mille alusel

sai Osaühing PowerPoint 255 646,59 eurot (4 000 000 krooni) laenu. 20.06.2006 sõlmisid

samad pooled laenulepingu lisa nr 1, millega muuhulgas lepiti kokku, et laenulepingut

käendavad AS ja PK ning pikendati laenu tagasimakse kuupäeva kuni 15.06.2008.

Pisut enam kui kuu aega hiljem, s.o 26.06.2006 sõlmisid Osaühing PowerPoint ja Osaühing

Adamina kinnistute müügilepingu, millega Osaühing PowerPoint ostis kostjalt saadud laenu

eest Osaühing Adaminalt kolm kinnistut – Liina, Liana ja Allika. Sama notariaalse tehingu

raames sõlmisid Osaühing PowerPoint ja kostja kinnistute hüpoteegiga koormamise lepingu,

mille tulemusena seati kinnistutele Liina, Liana ja Allika ühishüpoteek kostja kasuks 300

384,75 euro (4 700 000 krooni) ulatuses. 10.06.2008 omandas kinnistud Liina, Liana ja Allika

hageja. Kinnistuid jäi koormama ühishüpoteek kostja kasuks Osaühing PowerPointiga sõlmitud

laenulepingu tagamiseks. Laenulepingu täitmise kohustus lasus endiselt Osaühing

PowerPointil.

Pärnu Maakohus tegi 09.10.2015 tsiviilasjas nr 2-15-3240 kostja ja Osaühing PowerPointi

vahelises vaidluses otsuse, millega mõistis Osaühing PowerPointilt välja kostja kasuks põhivõla

200 472,01 eurot, intressi 1 734,65 eurot ja viivise 01.03.2015 seisuga 199 303,26 eurot. Pärnu

Maakohtu lahend jõustus 09.05.2016. Kostja esitas 21.06.2016 kohtutäiturile avalduse

täitemenetluse läbiviimiseks. Täitedokumendiks oli kinnistute Liina, Liana ja Allika

ühishüpoteegiga koormamise leping. Kohtutäitur edastas hagejale täitmisteate 05.07.2016.

Hageja on seisukohal, et täitmine on lubamatu.

Ebaselge oli nõude suurus, mida täitma asuti. Täitedokumendist ega avaldusest ei selgunud,

missugust nõuet ja missuguses ulatuses sooviti täita. Täitmisteates märgiti üksnes, et hageja

suhtes täidetakse 300 000 euro suurust nõuet. Hagejale teadaolevalt oli Osaühing PowerPointi

poolt kostjale võlgnetav summa väiksem, sest kostja põhinõude suurus oli 255 646,59 eurot ja

laenu maksid tagasi nii Osaühing PowerPoint kui käendaja AS. Kusjuures pärast Pärnu

Maakohtu otsust tasus AS põhivõlga tagasi vähemalt 18 000 euro ulatuses, s.t põhivõlg pidi

olema väiksem kui 200 472,01 eurot. Ebaõige oli ka sedavõrd suure viivisenõude sundtäitmine.

Hageja kui ühishüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik ei olnud kohustatud taluma

sundtäitmist kogu Pärnu Maakohtu poolt väljamõistetud viivisevõla ulatuses, vaid üksnes

kolme aasta jooksul tekkinud summa suuruses enne kinnisasja müümist täitemenetluses.

Maksimaalne viivis sai olla 21 349,23 eurot. Seega oli täitemenetlus 300 000 euro saamiseks

lubamatu.

Täitemenetluse algatamine oli vastuolus hea usu põhimõttega, sest laenu käendaja AS teostas

kuni kostja poolt täitmisavalduse kohtutäiturile esitamiseni stabiilselt iga kuu maksed 1 000

euro ulatuses. Kusjuures kostja poolt enne täitmisavalduse esitamist kohtutäiturile 21.06.2016

kandis AS laenusumma katteks kostjale 1 000 eurot üle 17.06.2016. Täitmisavalduse

esitamisega eiras kostja enda õigust nõuda laenulepingu täitmist käendajalt ning alustas

meelevaldselt ja pahatahtlikult põhivõlgnikupoolsest puudulikust lepingu täitmisest tingituna

sundtäitmist kogu võla koheseks saamiseks.

Käendaja AS esitas Harju Maakohtule 09.08.2016 hagi kostja vastu ühishüpoteegi jagamiseks

ja AS kandmiseks kinnistusraamatusse hüpoteegipidajana selliselt, et tema kasuks seatakse

kinnistute Liina, Liana ja Allika osas esimesele järjekohale osahüpoteek 49 734,65 euro

ulatuses. Eelneva tõttu oli sundtäitmine tingimata lubamatu vähemalt 49 734,65 euro ulatuses.

Samuti oli lubamatu sissenõude pööramine kõigile kolmele hageja kinnistule, sest kinnisasja

Liana väärtus oli 430 000 eurot, Allika väärtus 220 000 eurot ja Liina väärtus 365 000 eurot,

s.o kokku 1 015 000 eurot, mis ületas kordades kostja nõuet, mille täitmiseks saab kostja

maksimaalselt ühishüpoteeki realiseerida.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

Jõustunud kohtuotsusega mõisteti kostja kasuks Osaühing PowerPointilt välja kokku

401 509,92 eurot, mis moodustus põhivõlgnevusest 200 472,01 eurot ja intressist 1 734,65

eurot ning viivistest seisuga 01.03.2015 199 303,26 eurot. Isegi kui käendaja AS oli pärast

kohtuotsuse jõustumist laenuvõlga vähendanud 18 000 euro võrra, oli kogunõue jätkuvalt

märkimisväärne, s.o kokku 383 509,92 eurot. Seega ületas kostja kogunõue endiselt täiteasjas

nr 022/2016/3457 täidetavat nõuet.

Hageja viide asjaõigusseaduse (AÕS) § 346 lg-le 1, mis piirab viivisenõude esitamist, ei olnud

praegusel juhul õigustatud, sest ühishüpoteegi seadmise leping sõlmiti aastal 2006, kuid AÕS

§ 346 lg 1 tänane sõnastus hakkas kehtima alates 05.04.2011. Riigikohus on 25.04.2002

lahendis nr 3-2-1-51-02 selgitanud, et üldreeglina ei tohi ega saa seadusel olla tagasiulatuvat

jõudu seaduse jõustumise eelsele ajale. Põhiseadus võimaldab seda vaid rangetes piirides

seaduste rakendamisest tekkinud õiguskonfliktide ületamiseks, kui ilma sätte tagasiulatuva

rakendamiseta tekkida võivad negatiivsed tagajärjed kaaluvad ilmselgelt üles õiguskindluse

põhimõtte. Kuna seaduse tagasiulatuv jõud on erand mitte reegel, peab sättele tagasiulatuva jõu

andmine olema seaduses ka üheselt ja vaieldamatult välja toodud.

Kostja nõue ei olnud ebaselge. Hagejal tekitas arusaamatuse asjaolu, et kõik

laenulepingujärgsed laekumised kandis kostja võlgnetava kohustuse põhiosa katteks, mitte

viiviste ja intressi tasumiseks. Eelnev oli vastavalt laenulepingu üldtingimuste punktile 12.1.5

lubatav.

Ühishüpoteegiga koormatud kinnisasjade suurem väärtus ei olnud aluseks sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks. Nimelt seati ühishüpoteek kinnisasjadele 300 384,75 euro ulatuses,

millest suuremas ulatuses ei saanud kostja oma nõuet rahuldada ka juhul, kui tagatiseks olevate

kinnistute arestimisaktis kajastatud hinnad vastaksid nende tegelikule turuhinnale ja kinnistud

müüakse kõrgema hinnaga kui oli kostja poolt täitmisele esitatud nõue.

Maakohtu otsus

3. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.

Praeguses asjas puudus vaidlus, et hageja oli kinnistute Liina, Liana ja Allika omanik ning

nimetatud kinnistuid koormas 300 384,75 euro suurune ühishüpoteek kostja kasuks.

Ühishüpoteek tagas kostja ja Osaühing PowerPointi vahelisest 09.05.2006 sõlmitud

laenulepingust tulenevaid kohustusi. Ühishüpoteegi realiseerimiseks alustati 22.06.2016

täitemenetlust. Samuti ei vaielnud pooled selle üle, et Pärnu Maakohtu 09.10.2015 otsusega

tsiviilasjas nr 2-15-3240 mõisteti Osaühing PowerPointilt välja kostja kasuks laenulepingust

tulenev võlgnevus kokku 401 509,92 eurot (põhivõlg 200 472,01 eurot, intress 1 734,65 eurot

ja viivis 01.03.2015 seisuga 199 303,26 eurot). Pärnu Maakohtu lahend jõustus 09.05.2016.

Kohus oli seisukohal, et Pärnu Maakohtu 09.10.2015 otsus, millega kohus tuvastas Osaühing

PowerPointi ja kostja vahelise põhi- ja kõrvalnõuete suuruse, ei olnud hagejale kui hüpoteegiga

koormatud kinnisasja omanikule siduv, kuivõrd hageja ei olnud viidatud tsiviilasja pool ning

teda ei olnud nimetatud menetlusse ka kaasatud kolmanda isikuna. Kuid vastavalt AÕS § 279

lg-le 7 sai pantija esitada nõude vastu samu vastuväiteid, mida võis esitada võlgnik või käendaja

ja võlgnik oli oma vastuväited nõude aegumise või põhi- ja kõrvalnõuete suuruse osas esitanud,

s.t teistkordselt samu vastuväiteid võlgnik, käendaja või pantija esitada ei saanud.

AÕS § 179 lg 7 ja TMS § 221 lg 11 annab võlgnikule õiguskaitse eelkõige olukorras, kus

sissenõudjaga on sõlmitud eraõiguslik kokkulepe, mis sisaldab võlgniku nõusolekut alluda

kohesele sundtäitmisele ja see kehtib nende täitedokumentide korral, mida ükski sõltumatu

organ ei ole enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist läbi vaadanud. Selliste eraõiguslike

täitedokumentide kohtulikuks kontrollimiseks on võlgnikule antud võimalus tugineda nende

kehtetusele ja nõude puudumisele. Kuid käesoleval juhul on kohtud laenusuhtele ja sealt

tulenevale võlgnevuse suurusele oma hinnangu andnud. Eelpoolviidatud sätete mõte ei saa olla

sama vaidluse uuesti avamine sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi läbivaatamisel.

Eesti Vabariigi põhiseadusest (PS) tulenevalt peab igale isikule olema tagatud varaliste õiguste

efektiivne kohtulik kaitse. Nii peab olema varaliste õiguste efektiivne õiguslik kaitse tagatud

ka kostjale, kes sai Osaühing PowerPointi suhtes täitedokumendi jõustunud kohtuotsuse näol

ning algatas võlgnevuse sissenõudmiseks täitemenetluse. Täitemenetluse lubamatuks

tunnistamise hagi esitamise lubamine riivab efektiivset õiguskaitset tagavaid põhiõigusi. Seega

saab vastav riive olla lubatav üksnes juhul, kui see toimub teise isiku põhiõiguste kaitse

eesmärgil ja on proportsionaalne. Proportsionaalne ja hageja põhiõiguste kaitse eesmärgiga ei

olnud kooskõlas hakata uuesti läbi vaatama asjaolusid, mida on juba jõustunud kohtuotsusega

tuvastatud. Seega juhul, kui vaidlusalune nõue on juba kohtuliku kontrolli läbinud, peavad ka

põhivõlgniku nõude tagatiseks enda varale hüpoteegi seadnud isikul sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi aluseks olevad vastuväited tekkinud pärast kohtuotsuse jõustumist.

Vastupidine TMS § 221 lg 2 tõlgendus viiks sissenõudja põhiõiguste lubamatu riiveni, sest

sellisel juhul ei tagaks riik sissenõudjale efektiivset õiguskaitset, vaid looks lubamatu õigusliku

ebaselguse konkureeriva otsuse näol. Sissenõudja efektiivne õiguskaitse ei seisne mitte ainult

selles, kui kiiresti tehakse sissenõudja suhtes kohtuotsus, vaid ka selles, kas riik tagab oma

sunniaparaadiga sissenõudjale efektiivse nõuete realiseerimise läbi täitemenetluse ja

õigusselguse. Kuivõrd hageja esitas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi põhjustel, et

sundtäidetava põhinõude sisu ja ulatus oli ebaõige ning ka viivisearvestus ei olnud hageja

hinnangul õige, olid hagi aluseks olevad vastuväited tekkinud kõik enne kohtuotsuse jõustumist

ja neile vastuväidetele hageja enam tugineda ei saanud. Seepärast kohus neile hinnangut ei

andnud.

Asjaolu, et täitedokumendist ei selgunud, missugused nõuded 300 000 euro suuruse nõude

moodustasid, ei omanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise osas tähtsust. Võlgnevuse

suurus tulenes laenulepingust ja praegusel juhul ka Pärnu Maakohtu 09.10.2015 kohtuotsusest,

millega tuvastati Osaühing PowerPointi võlgnevuse suurus.

Osaühing PowerPointi võlgnevus kostja ees oli tunduvalt suurem kui hageja antud tagatis

300 384,75 eurot. Hageja ei toonud menetluse kestel esile, et sissenõudmiseks esitatud nõue oli

rahuldatud ulatuses, mis annaks tunnistada kostja avalduse alusel toimuv sundtäitmine

lubamatuks kasvõi osaliselt. Kostja ei eitanud, et pärast kohtuotsuse jõustumist tsiviilasjas nr

2-15-3240 vähendas käendaja laenuvõlga, kuid sellele vaatamata oli kostja kogunõue Osaühing

PowerPointi vastu 383 509,92 eurot, mis ületas oluliselt täiteasjas nr 022/2016/3457 täidetavat

nõuet. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas

nr 022/2016/3457 rahuldamata.

Muud kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse

läbivaatamisel tähtsust ei omanud, mistõttu kohus neid otsuses ei käsitlenud. Menetluskulud

jättis kohus poolte endi kanda, sest kostja ei esitanud vaatamata kohtu poolt määratud tähtajale

oma menetluskulusid.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja palus maakohtu otsus täies ulatuses tühistada ja teha uus otsus, millega hagi

rahuldada. Alternatiivselt palus hageja asi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks

saata. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Maakohus jättis ebaõigesti tsiviilasja menetluse peatamata ja rikkus sellega oluliselt

menetlusreegleid. Praeguse tsiviilasja lahendus sõltus teises tsiviilasjas nr 2-16-12051 tehtavast

otsusest, sest juhul kui käendaja hagi ühishüpoteegi jagamiseks ja ASe hüpoteegipidajana

kinnistusraamatusse esimesele järjekohale osahüpoteegi (ühishüpoteegi) kandmiseks kinnistute

Liina, Liana ja Allika rahuldatakse, väheneb kostja hüpoteegi ulatus 259 659,1 euroni. Seega

rikkus maakohus TsMS § 435 lg-s 1 sätestatut, sest tegi lahendi olukorras, kus asja ei olnud

ammendavalt arutatud ja see ei olnud lõpliku lahendi tegemiseks valmis.

Maakohus kohaldas ebaõigest materiaalõiguse normi, kui jättis rakendamata seadusest tuleneva

piirangu hüpoteegiga realiseeritava viivisenõude maksimaalse suuruse kohta. AÕS § 346 lg 1

kohaselt on hüpoteegiga hüpoteegisumma ulatuses tagatud nõue ja intressid (muu hulgas viivis)

kuni kolme aasta eest enne kinnisasja müümist täitemenetluses. Kohus jättis viidatud

õigusnormi kohaldamata, lähtudes valesti kirjeldatud piirangu kasutamata jätmisel Pärnu

Maakohtu 09.10.2015 otsusest. Hagejale kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikule ei

olnud lahend siduv, sest ta ei olnud viidatud tsiviilasja pool. Pärnu Maakohtu otsusega määrati

kindlaks põhivõla, viivise ja intressi summa, mida põhivõlgnikul tuleb vastustajale tasuda, kuid

see ei mõjutanud hagejale kohalduvat AÕS § 346 lg-s 1 sätestatud seadusjärgset piirangut.

Seega ei olnud ühishüpoteegi realiseerimine kogu viivisenõude saamiseks lubatav. Kolme aasta

viivis võis olla umbes 21 349,23 eurot. Sundtäitmine oli lubamatu 199 303,26 euro suuruse

viivise katteks.

Maakohus ei käsitlenud otsuses hageja argumenti, et kostja pööras sissenõude kõigile kolmele

kinnisasjale, mille suhtes ühishüpoteek oli seatud, kuigi kõigi kolme kinnisasja väärtused kokku

(1 015 000 eurot) olid suuremad kui kostja poolt realiseeritava ühishüpoteegi ulatus

(250 650,10 eurot). Praegusel juhul piisanuks kostja nõude rahuldamiseks ühe kinnisasja

müümine. Sellega rikkus kohus TsMS § 436 lg-st 1 tulenevat kohustust, mille järgi peab

kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja

menetluskulud apellatsioonimenetluses hageja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et

maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja oluliste menetlusõiguse

normide rikkumise tõttu ning tsiviilasi saata TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel uueks läbivaatamiseks

esimese astme kohtule. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

Maakohus markeeris täpselt asjaolud, milles poolte vahel vaidlust ei olnud, kuid jättis

määratlemata vaidluse raskuskeskme, mistõttu jäi see maakohtu poolt lahendamata. Hageja

peamine väide, miks on sundtäitmine tema suhtes lubamatu, põhines AÕS § 346 lg-s 1

sätestatul, mille kohaselt on hüpoteegisumma ulatuses tagatud nõue, intressid (muu hulgas

viivis) kuni kolme aasta eest enne kinnisasja müümist täitemenetluses, samuti võla

sissenõudmise kulutused, sealhulgas täitemenetluse kulud ja täituri tasud ning hüpoteegipidaja

poolt kinnisasja omaniku eest tasutud kindlustusmaksed. Maakohus otsuses nimetatud

vastuväidet ei analüüsinud, piirdudes üksnes nentimisega, et kõik kohtuotsuses käsitlemata

menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel tähtsust ei omanud,

mistõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Sellega rikkus maakohus TsMS § 436 lg-st 1

tulenevat kohustust otsust põhjendada.

Vastavalt TMS § 221 lg-le 1 võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või

tasaarvestatud. Muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul saab võlgnik sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude

olemasolule ja kehtivusele (TMS § 221 lg 11). Eelnevalt viidatud sätetest tulenevalt ei ole TMS-

is kehtestatud ammendavat loetelu põhjustest, miks sundtäitmine on lubamatu. Sundtäitmine

võib olla lubamatu ka ebamõistlikult suure viivise tõttu (vt nt Riigikohtu 27.01.2010 otsust nr

3-2-1-153-09 ja Riigikohtu 12.12.2012 otsust nr 3-2-1-162-12).

Õige on kostja menetluse kestel avaldatu, et AÕS § 346 lg 1 jõustus tänaseni kehtival kujul

05.04.2011. Enne seda kehtis AÕS § 346 lg 1 järgmises sõnastuses: „Hüpoteegiga on tagatud

nõue, sellele nõudele kolme aasta jooksul enne kinnisasja müümist sundenampakkumisel või

pankroti väljakuulutamist välja maksmata intressid, samuti viivis ja võla sissenõudmise

kulutused, hüpoteegipidaja poolt kinnisasja omaniku eest tasutud kindlustusmaksud ning muud

kõrvalnõuded.“ Sõnastuse muutumise tingis võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse

(VÕVS) vastuvõtmine. VÕVS-i eelnõu seletuskirjas kirjeldati viidatud AÕS sätte muutmise

eesmärgina vajadust täpsustada, et kõik võla sissenõudmisega seotud kulud ja kõrvalnõuded,

sh täitekulud (ka täituri tasu) kaetakse hüpoteegisumma arvel, piirates selliselt sissenõudja arvel

pantija vastutust, kellele tagatakse, et kinnisasja realiseerimisel saab ta võimaliku

hüpoteegisummat ületava raha oma käsutuse. Lisaks selgitati seletuskirjas, et kui saadud rahast

hüpoteegipidaja nõude rahuldamiseks ei piisa, saab ta „jäägi“ maksma panna tavalise nõudena

kohtumenetluses.

Kõrvutades eelnev asjaoluga, et hüpoteegiga tagatud intressinõuete (sh viivisenõuete) ajalise

ulatuse piiramine kolme aastani enne kinnisasja müümist täitemenetluses täiendab TsÜS § 154,

mille järgi intressinõuded (sh viivisenõuded) aeguvad kolme aasta jooksul ja TsÜS § 1451

kohaselt saab pärast nõude aegumist pandieseme arvel rahuldada üksnes põhivõla nõude,

järeldab ringkonnakohus, et juba 2006. aastal, kui sõlmiti laenuleping ja kinnistute

ühishüpoteegiga koormamise leping, ei saanud hüpoteegiga tagada suuremat kui kolme aasta

suurust viivise- ja intressinõuet.

Kohtumaterjalide hulka lisatud Pärnu Maakohtu 06.10.2015 otsusest nähtub, et Osaühingult

PowerPoint mõisteti kostja kasuks välja kokku 401 509,92 eurot, millest intressid olid 1 734,65

eurot ja viivised 01.03.2015 seisuga 199 303,26 eurot. Pärnu Maakohus tuvastas, et kostja nõue

Osaühing PowerPointi vastu katkes ja algas korduvalt uuesti, mistõttu mõisteti kostja kasuks

välja enama kui kolme aasta intressid ja viiviseid. Seega on hageja vastuväide viivise

ülemäärase suuruse kohta õigustatud. Ringkonnakohus on vastupidiselt maakohtule seisukohal,

et viivise suuruse ümbervaatamine sundtäitmise lubamatuks tunnistamise käigus ei kahjusta

ebaproportsionaalselt PS-st tulenevat igaühe õigust efektiivsele kohtulikule kaitsele. Sõltumata

praeguses asjas tehtavast otsusest jääb Pärnu Maakohtu 06.10.2015 otsus jõusse ja kehtib otsuse

resolutsioonis määratletud kujul. Praeguses asjas lahendatakse küsimust, missuguses ulatuses

saab rahuldada kostja nõuet kinnisasjade arvel, millele on seatud ühishüpoteek. Kui

hüpoteegipidajal ei õnnestu oma nõuet täiel määral hüpoteekide arvel rahuldada, siis säilib tal

jätkuvalt puudujääva summa osas nõudeõigus võlgniku vastu.

Riigikohus on 18.12.2014 otsuses nr 3-2-1-139-14 möönnud, et juhtudel, mil erinevates

kohtumenetlustes on viivise vähendamise taotluse esitanud nii põhivõlgnik ise kui ka nt pantija,

võivad kohtumenetluste tulemusel tekkida erinevad kohtulahendid. Samas ei saa ainuüksi selle

asjaolu tõttu välistada pantija õigust nõuda viivise vähendamist. Erinevate kohtulahendite teke

ei ole välistatud ka nt juhul, mil hagi on esitatud solidaarvõlgnike vastu ning hagi rahuldava

(tagaselja) otsuse vaidlustab vaid osa solidaarvõlgnikest, saavutades järgnevas kohtumenetluses

hagi rahuldamata jätmise.

Seega tulnuks maakohtul praeguses asjas tuvastada, missuguses suuruses viivisenõude täitmine

hüpoteegi arvel on lubatav ja võtta selle kohta otsuse resolutsioonis seisukoht (Riigikohtu

18.12.2014 otsus nr 3-2-1-139-14). Seda isegi olukorras, kus sissenõudjal on vähemalt

hüpoteegi suurune nõue, mille hulka võib kuuluda nt ka kohtu vähendatav viivisenõue

(Riigikohtu 12.12.2012 otsus nr 3-2-1-162-12). Kuivõrd TMS § 56 lg-s 2 on sätestatud, et

täitemenetlusest saadud raha jaotamisel loetakse võlast esmajärjekorras kustutatuks tema kanda

olevad kulutused, seejärel sissenõutavad kõrvalnõuded ning lõpuks põhivõlg ja arestimise järel

arvestatud intressid, ei piisa eelnevalt kirjeldatud juhul resolutsiooni sõnastamisel üksnes

viivisesumma määratlemisest. Riigikohus on 12.12.2012 otsuses nr 3-2-1-162-12 selgitanud, et

otsuse resolutsioonis tuleb võtta seisukoht sundtäitmise lubamatuks tunnistamise kohta nt kujul,

et „sundtäitmine täiteasjas x on lubamatu osas, milles täitemenetluses saadavast rahast

arvestataks viivise katteks rohkem kui x eurot" või „rohkem kui põhinõude (x eurot) ulatuses"

vms. Otsusest peab nähtuma, millises ulatuses on sissenõudjal õigus täitemenetlusest saadud

raha arvel viivist nõuda.

Kuivõrd maakohus on jätnud välja selgitamata asja lahendamise seisukohast tähtsust omavad

asjaolud, s.o võimaliku viivisenõude suuruse, mis omakorda sõltub põhinõude suurusest, mis

on praegusel juhul samuti lahtine, tuleb asi tagasi saata esimese astme kohtule eelmenetluse

staadiumisse. Ringkonnakohus selgitab, et viivise suuruse määratlemisel tuleb lisaks arvestada

asjaoluga, et viivise suurus sõltub mh ka sellest, missuguses järjekorras täideti laekunud raha

arvel kohustusi. Laenulepingu üldtingimuste p 12.1.5 kohaselt kustutatakse laekunud summade

arvelt võlgnevus järgmises järjekorras: (1) lepingutasu, (2) viivis, (3) leppetrahvid ja muud

tasud, (4) tasumata intress, (5) tagastamata laen. Sama sätte järgmise lause kohaselt on pangal

õigus muuta võlgnevuse kustutamise järjekorda omal äranägemisel (I kd lk 19), mida kostja

kinnitusel on praegusel juhul ka tehtud. Seega tuleb asja lahendamiseks välja selgitada ka

laekunud rahast võlgnevuste kustutamise järjekord.

Hageja on apellatsioonkaebuses tuginenud muuhulgas asjaolule, et maakohus pidas ebaõigesti

põhjendatuks ebaproportsionaalselt väikese nõudesumma täitmist kõigi kinnistute suhtes.

Ringkonnakohus selgitab, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on

täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine ja seda iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus

võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet

(vt nt Riigikohtu

28.09.2011

otsus

nr 3-2-1-60-11).

Maakohus

jättis

täitmata

selgitamiskohustuse, kui ei avaldanud hagejale peale viimase tuginemist kinnisasjade

väärtustele, et kinnisasjade realiseerimise küsimusi ei lahendata sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi raames. Soovides vaidlustada kohtutäituri tegevust hüpoteegi realiseerimisel,

tuleb esitada vastav hagi (nt TMS § 217 alusel).

Apellatsioonkaebuses toodud hageja etteheite osas, nagu rikkunuks maakohus menetlusõigust,

kui jättis ebaõigesti tsiviilasja menetluse peatamata, märgib ringkonnakohus järgmist.

Menetluse peatamine vastavalt TsMS § 356 lg 1 järgi on kohtu võimalus, mitte kohustus.

Võimaluse kasutamata jätmist ei saa käsitleda menetluseõiguse rikkumisena. Just sel põhjusel

ei ole vastavalt TsMS § 660 lg-le 1 ja §-le 360 taotlejal õigus määruse peale, millega jäeti

menetlus peatamata, kaebust esitada. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohus rikkus

TsMS § 435 lg-s 1 sätestatud, s.t tegi otsuse olukorras, kus asi ei olnud lõpliku lahendi

tegemiseks valmis. Kuid rikkumine ei seisnenud mitte selles, et maakohus jättis menetluse

peatamata ja ei jäänud ootama lahendust tsiviilasjas nr 2-16-12051, vaid seepärast, et kohus ei

olnud lahendanud küsimust viivisenõude suuruse osas.

Menetluskulude jaotus

7. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohus sõltuvalt asja

uue lahendamise tulemustest.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Imbi Sidok-Toomsalu

Indrek Soots