2-16-18691/10 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 17.02.2017 otsus muutmata, arvestades ringkonnakohtu

otsuse põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Aktsiaselts PÕŽ kanda.

4. Mõista Aktsiaselts PÕŽ-ilt Unus OÜ kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud 660

eurot ja viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras

alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

5. Keelduda 14.10.2016 e-kirja ekraanitõmmise vastuvõtmisest ning eemaldada see

toimikust.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots

Otsuse kuupäev

23.05.2017, Tallinn

Kohtuasja number

2-16-18691

Kohtuasi

Unus OÜ hagi Aktsiaselts PÕŽ vastu võlgnevuse ja

kahjuhüvitise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17.02.2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaselts PÕŽ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

5 768,99 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Unus OÜ (registrikood 11621024), esindajad

vandeadvokaat Indrek Naur ja vandeadvokaadi abi

Annika Tõlgo

Kostja Aktsiaselts PÕŽ (registrikood 10201254),

esindajad vandeadvokaat Alar Urm ja vandeadvokaadi

abi Kärt Saar

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Juhul

kui

menetlusosaline

taotleb

menetlusabi,

peab

ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

1. Unus OÜ (hageja) esitas 13.12.2016 hagi Harju Maakohtusse Aktsiaselts PÕŽ (kostja) vastu

töövõtulepingust tuleneva võlgnevuse ja viiviste ning kahju väljamõistmiseks. Menetluskulud

palus hageja jätta kostja kanda.

Kostja tellis hagejalt montaažiplatsi ehitustööd objektil aadressiga Saha-loo tee 5, Maardu.

Seejärel esitas hageja 25.08.2016 e-kirjaga kostjale 41 724 euro suuruse hinnapakkumise nr

250816 ning esialgsete proovikaevamiste ja geodeedi mõõdistamiste tulemused. Kostja jaoks

oli hinnapakkumine liiga kallis, mistõttu palus ta tööde mahtu ja maksumust vähendada. Hageja

esitas 01.09.2016 e-kirjaga kostjale uue hinnapakkumise nr 310816, mille kohaselt oli

killustikkattega montaažiplatsi ehitustööde hinnaks 14 400 eurot (käibemaksuga). Hinna sees

oli 2 400 m2 suuruselt pinnalt olemasoleva kasvupinnase väljakaeve ja äravedu mahus 450 m3

ja ridakillustikust fr 0-70 mm killustikaluse h=200 mm ehitustöö mahus 500 m3. Kostjale teine

hinnapakkumine sobis ja poolte vahel sõlmiti suuline töövõtuleping.

Hageja asus töid teostama 02.09.2016 ja lõpetas tööd sama aasta septembrikuu lõpus. Tööde

käigus veeti hageja ja tema alltöövõtja Osaühing A.V.V. Projekti poolt kostjaga kokkulepitud

2 400 m2 suuruselt platsilt ära 18 koormat ehk 216 m3 mulda ja 16 koormat ehk 380,16 m3

(475,20 tonni) pinnast, s.o kokku rohkem kui hinnapakkumises kokku lepiti. Praegusel hetkel

platsil asuv kasvupinnas oli pärit lisatööna planeeritud kooritud platsi osalt ja ei kuulunud

poolte kokkuleppe raames ära vedamisele. Seega teostas hageja töö kokkuleppele vastavalt.

30.09.2016 edastas hageja e-kirja teel kostjale teostatud tööde akti nr 1/SL5 ja 14 400 euro

suuruse arve nr 31213.

Kostja vastas hagejale 30.09.2016 e-kirjaga, et ei aktsepteeri akti, sest tööd ei ole lõpetatud.

Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 644 lg-le 1 peab tellija töövõtjale teatama töö

lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta töö

lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama ning mittevastavust

piisavalt täpselt kirjeldama (VÕS § 644 lg 2). Kuivõrd kostja seda ei teinud, ei saanud ta

lepingutingimustele mittevastavusele tugineda (VÕS § 644 lg 3). Veel enam, olemasoleva

kasvupinnase väljavedu moodustas üksnes väikse osa teostatud tööde maksumusest (1 800

eurot). Suurema osa töödest moodustasid ridakillustikust fr 0-70 mm killustikaluse h-200 mm

ehitustööd (10 200 eurot). Seega keeldus kostja alusetult tööde vastuvõtmisest. Isegi juhul kui

hageja oleks teostanud pinnase äraveo väiksemas mahus, ei oleks kostjal olnud õigust osadeks

jaotatavate tööde puhul jätta tööd vastu võtmata ja keelduda tasumisest.

Hageja esitas kostjale 18.11.2016 e-kirjaga pretensiooni, mille tõttu maksis kostja hagejale 9

400 eurot, jättes maksmata 5 000 eurot. Esimesed pretensioonid hageja teostatud töödele esitas

kostja esindaja vahendusel hagejale alles kaks kuud hiljem, s.o 24.11.2016 ja 29.11.2016,

märkides, et pinnasehunniku äravedu on teostamata. Seega esitas kostja pretensioonid

hilinenult. Lisaks eelnevale olid kostja pretensioonid alusetud, sest hageja oli teostanud kostjale

kokkulepitud tööd täies mahus.

Kuivõrd arve nr 31213 oli kostjal osaliselt tasumata 5 000 euro ulatuses ja selle tasumisega oli

kostja viivituses alates 11.10.2016, oli hagi esitamise hetkeks viivist põhinõudelt kogunenud

68,99 eurot. Lisaks palus hageja välja mõista kostjalt viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras

alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Eelnevale lisaks palus hageja kostjalt kahjuna

välja mõista õigusabi osutaja kulu 18.11.2016 pretensiooni koostamiseks, s.o 300 eurot

(käibemaksuta).

Kostja poolt 29.11.2016 hagejale esitatud tasaarvestamise avaldus ei olnud vormistatud

korrektselt ja oli lubamatu. Tasaarvestuse avalduses ei kajastatud kahjunõude suuruse

põhjendusi. Veel enam, VÕS § 197 lg 1 järgi, kui kaks isikut on kohustatud maksma teineteisele

rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool oma nõude teise poole

nõudega tasaarvestada. Seega pidid nõuete tasaarvestuseks eksisteerima reaalsed nõuded, mida

kostja poolt ei esinenud.

Kostja vastuväited

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja nõustus hagejaga, et nende vahel oli sõlmitud töövõtuleping hinnapakkumises nr 310816

kirjeldatud tööde teostamiseks, sh 2 400 m2 suuruselt alalt kooritud pinnase väljakaeveks ja

äraveoks. Kostja kuhjas pinnase platsi kõrvale, valmistas killustikualuse, aga kasvupinnast ära

ei vedanud. Platsil oli jätkuvalt ca 1 200 m3 suurune mullahunnik. Eelnevalt kirjeldatud

põhjusel esitas kostja hagejale 29.11.2016 tasaarvestamise avalduse, mis lõpetas 5 000 euro

ulatuses hageja nõude kostja vastu.

Täiendavalt selgitas kostja, et ta ei palunud hagejal koorida mulda muult maa-alalt kui

kokkulepitud 2 400 m2 pindalaga platsilt. Hageja kogus omaalgatuslikult platsi kõrvalt

suuremas mahus mulda eesmärgiga teha rohkem tööd kui kokku lepitud ja saada selle eest

rohkem tasu. Samuti ei teatanud hageja kostjale lepingu täitmise käigus, nagu oleksid

kokkulepitud mahud oluliselt muutunud või ilmnenud vajadus töölepingut muuta või lisatöid

teostada. Kostja tegi hagejale korduvalt ettepanekuid tööde lõpetamiseks (30.09.2016,

14.10.2016, 23.11.2016, 24.11.2016), kuid hageja keeldus sellest, avaldades, et on nõus

mullahunniku ära vedama lisatasu eest. Eelnevalt kirjeldatud põhjusel saatis kostja 29.11.2016

hagejale teate lepingurikkumisest, rikkumisega tekitatud kahju 5 000 euro hüvitamiseks ja

tasaarvestamise avalduse, milles teatas, et tasaarvestab kahjusumma lepingu tasuga. 9 400 eurot

oli kostja hagejale varem tasunud.

Väär oli hageja seisukoht, et uue hinnapakkumise alusel ei tulnud hagejal väljakaevatud pinnas

ära vedada. Kahte hinnapakkumist võrreldes oli ilmne, et esimesel real oleva töö sisu

„olemasoleva kasvupinnase väljakaeve, äravedu ca 2 400 m2“ ja platsi pindala, millelt tuli

pinnas ära vedada (2 400 m2), ei muutunud. Muutus hageja poolt pakutud tööde hind ja osa

ehitustööst (liivapadi) jäeti lepingust välja. Hageja väide, et platsil asuv kasvupinnas oli pärit

lisatööna planeeritud kooritud platsi osalt ja ei kuulunud poolt kokkuleppe raames

äravedamisele, oli vale, sest kostja ei tellinud hagejalt mistahes lisatöid. Hagejal oli enne

hinnapakkumise tegemist võimalus käia kohapeal töö mahtu hindamas ja ta tegi

hinnapakkumise konkreetse tulemuse saavutamiseks. Kui hageja hindas tööde mahtu valesti ja

tegelikult tuli 2 400 m2 pinnase koorimisel ära vedada rohkem kui 450 m3 mulda, oli see hageja

riisiko (VÕS § 639 lg 1).

Hageja esitatud dokumentidega ei olnud võimalik tõendada, et hageja lõpetas tööd. Hageja

poolt tööde käigus kokku kuhjatud mullahunnik oli jätkuvalt ära viimata. Hageja alltöövõtja

koostatud omakäeliste aktide tõepärasust, kust nähtus äraveetud pinnase kogus, ei olnud

võimalik kontrollida. Samuti ei saa eeldada, et igas veoautos, millega veeti pinnast ära, oli

maksimaalne lubatud kogus mulda. Eelnevalt kirjeldatud põhjustel olid kõik hageja nõuded

põhjendamatud.

Maakohtu otsus

3. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 5 368,99 eurot ja

lisanduva viivise põhinõudelt (5 000 eurot). Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja mõistis

kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 1 325 eurot.

Kohus analüüsis esmalt, kas kostja teavitas hagejat mõistliku aja jooksul piisavalt täpselt sellest,

milles kostja arvates seisnes töö lepingutingimustele mittevastavus. Seejärel käsitles kohus

sisuliselt kostja poolt hagejale esitatud etteheiteid ja kostja tasaarvestusavaldust ning lõpuks

võttis kokku asja lahendamise tulemuse ja jaotas vastavalt sellele menetluskulud.

Poolte vahel ei olnud vaidlust, et hageja ja kostja sõlmisid töövõtulepingu hinnapakkumise nr

310816 alusel ca 2 400 m2 suuruselt alalt pinnase väljakaeveks ja äraveoks. Nimetatud

hinnapakkumise nr 310816 kohaselt määratleti äraveetava pinnase kogusena 450 m3. Samuti ei

olnud poolte vahel vaidlust selles, et kostja tasus hagejale töövõtulepingu alusel tehtud töö eest

9 400 eurot ja hinnapakkumises märgitud summast jäi kostjal tasumata 5 000 eurot. Poolte vahel

oli vaidlus, kas kostjal oli õigus keelduda hageja poolt teostatud tööde vastuvõtmisest ja jätta

hagejale tasumata 5 000 eurot.

VÕS § 637 lg 4 kohaselt, kui pooled on kokku leppinud töö vastuvõtmises tellija poolt või kui

see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse

vastuvõetuks. VÕS § 638 järgi on tellija kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine

oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse vastuvõetuks

ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku

tähtaja jooksul. Vastavalt VÕS § 644 lg-tele 1 ja 2 tuleb tellijal teatada töö lepingutingimustele

mittevastavusest töövõtjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta töö lepingutingimustele

mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Oma majandus- või kutsetegevuses

töövõtulepingu sõlminud tellija peab lepingule mittevastavust piisavalt täpselt kirjeldama.

Hageja esitas kostjale 30.09.2016 teostatud tööde akti ja arve ning samal päeval teatas kostja,

et ei aktsepteeri akti, sest tööd ei olnud lõpetatud, jättes täpsustamata, milles seisnes hageja

poolt tööde lõpetamata jätmine. Pärast hageja palvet esitada selgitused, missuguses mahus on

kostja arvates tööd lõpetamata, teatas kostja 14.10.2016 e-kirjas, et „vastavalt kokkuleppele on

siiani teostamata olemasoleva kasvupinnase äravedu“. Hageja avaldas 18.11.2016

pretensioonis kostjale, et kostjal kui majandus- ja kutsetegevuses tegutseval isikul lasus

kohustus lepingule mittevastavust piisavalt täpselt teates kirjeldada, mida kostja hageja

hinnangul ei teinud. Hageja pretensioonile vastas 23.11.2016 kostja advokaat, kes selgitas

seoses hageja poolt väidetavalt lõpetamata töödega, et „tööde sisuks oli ka pinnase äravedu,

mida ei ole ära veetud, vaid mis on kokku lükatud ning seniajani AS-i Põž kinnistul hunnikus

(pilt manuses)“.

Kostja sõlmis töövõtulepingu hagejaga oma majandus- ja kutsetegevuses, sest vastavalt

äriregistri andmetele oli kostja tegevusalaks eriehitustööd. Seega kohaldusid hagejale VÕS §

644 lg-d 1 ja 2. Kohus oli seisukohal, et kostja ei teavitanud hagejat mõistliku aja jooksul

piisavalt täpselt sellest, milles kostja arvates seisnes töö lepingutingimustele mittevastavus.

Mõistlik aeg puudustest teatamiseks on lühem kui kaks kuud, kuid kostja teavitas hagejat

mittevastavusest alles 23.11.2016, s.o ligikaudu kaks kuud pärast mittevastavusest teada

saamist 30.09.2016. Kostja varasemad kirjad, kus viidati puudustele lepingu täitmisel, olid liiga

abstraktsed, sisaldades viiteid suvalisele kogusele pinnasele, mis hagejal kostja arvates ära

viimata oli. Kohtule esitatud tõendid ei kinnitanud kostja väidet, et kostja 14.10.2016 e-kirja

manuses oli mullahunniku pilt. Mullahunniku pildi esitamine nähtus alles 23.11.2016 kostja

advokaadi poolt saadetud e-kirjas. Seega kuulus kostja suhtes kohaldamisele VÕS § 644 lg 3,

s.t tellija ei võinud töö lepingutingimustele mittevastavusele tugineda.

Isegi kui jõuda järeldusele, et kostja teavitas hagejat väidetavast lepingutingimustele

mittevastavusest mõistliku aja jooksul ja kirjeldas mittevastavust piisavalt täpselt, kuulus hagi

rahuldamisele ka seetõttu, et kostja ei tõendanud töövõtulepingu rikkumist hageja poolt.

Selleks, et kostja saaks vastuväitena tugineda tööde lõpetamata jätmisele, tulnuks kostjal

tõendada, et hagejal lasus konkreetsete tööde teostamise kohustus vastavalt pooltevahelisele

lepingule ning hageja jättis selle kohustuse täitmata. Kostja eelnevat ei tõendanud.

Kostja väide, et hageja rikkus 1 200 m3 suuruse mullahunniku äravedamata jätmisega poolte

vahelist lepingut, oli vastuolus poolte kokkuleppega. Poolte kokkulepet väljendavas

hinnapakkumises nr 310816 oli määratud äraveetava pinnase kogusena 450 m3. Kohtule jäi

arusaamatuks, millest tuletas kostja hageja kohustuse vedada lisaks hageja poolt ära veetud

mullale ära veel ligi kolm korda suuremas mahus mulda, kui oli töövõtulepingus kokku lepitud.

Asjas esitatud tõendid ei kinnitanud kostja paljasõnalist väidet, et poolte vahel kokkulepitud

töö tulemuseks oli siduva eelarvega mistahes koguses mulla äravedu, mida hageja kaevas välja

2 400 m3 suuruselt platsilt. Vastupidi, hinnapakkumises oli selgelt määratletud äraveetava mulla

mahuna 450 m3.

Teiseks nõustus kohus hagejaga selles, et olemasoleva kasvupinnase väljavedu moodustas

üksnes väikese osa poolte vahel kokkulepitud ja hageja teostatud tööde maksumusest (1 800

eurot käibemaksuta). Nii poolte kokkulepet väljendavas hinnapakkumises nr 310816 kui ka

teostatud tööde aktis nähtusid ridakillustikust fr 0-70 mm killustikaluse h-200 mm ehitustööd,

mis moodustasid suurema osa kokkulepitud töödest (10 200 eurot). Selles osas kostja

pretensioone ei esitanud, mistõttu keeldus ta alusetult tööde vastuvõtmisest. Kostja ei

selgitanud, missugusel õiguslikul alusel keeldus ta hagejale töövõtulepingu alusel 5 000 euro

tasumisest, kui leidis, et hageja poolne mittevastav töö puudutas üksnes tööd, mille maksumus

oli poolte kokkuleppe kohaselt 1 800 eurot käibemaksuta.

Kolmandaks nähtus kostja vastusest, et ta ei heitnud hagejale ette mitte töövõtulepingu

rikkumist, vaid lepinguvälise kahju põhjustamist, sest väidetavalt asus hageja pinnast

omaalgatuslikult kusagilt mujalt kokku kuhjama, et suurema töömahu eest kostjalt rohkem raha

saada. Samas oli praeguse menetluse esemeks hageja töövõtulepingul põhinev nõue kostja

vastu. Seega ei olnud hageja töövõtulepingul põhineva tasunõude suhtes kostja eelnevalt

kirjeldatud vastuväide asjakohane. Lisaks olid kostja väited talle hageja poolt kahju tekitamise

kohta paljasõnalised.

Kostja 29.11.2016 tasaarvestusavalduse osas leidis kohus, et kostjal puudus hageja vastu

töövõtulepingust tulenev kahjunõue, mida ta saanuks hageja nõudega tasaarvestada. Kohtu

poolt eelnevalt tuvastatud asjaoludest ei nähtunud, et hageja oleks kostjaga sõlmitud

töövõtulepingut rikkunud.

Eelnevale tuginedes leidis kohus, et hagi oli põhjendatud ja tuli rahuldada. VÕS § 635 lg 1

kohaselt kohustub töövõtulepinguga üks isik valmistama või muutma asja või saavutama

teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse, teine isik aga maksma selle eest tasu. VÕS §

637 lg 3 näeb ette, et töövõtja tasunõue muutub sissenõutavaks töö valmimisest. Praeguses asjas

ei võinud kostja töö lepingutingimuste väidetavale mittevastavusele tugineda ja kohus tuvastas,

et hageja ei rikkunud kostjaga sõlmitud töövõtulepingut. Kostja keeldus alusetult tööde

vastuvõtmisest ja hagejal oli õigus kooskõlas VÕS § 638 teise lausega lugeda, et tema poolt

töövõtulepingu alusel tehtud tööd on kostja poolt vastu võetud. Seega tuli kostjalt hageja kasuks

välja mõista 5 000 eurot. Samuti oli põhjendatud vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 6, § 113 lg-le 1

ja § 94 hageja seadusjärgse viivise nõue 68,99 eurot kuni hagiavalduse esitamiseni ja

edasiulatuva viivise nõue põhinõudelt (5 000 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates 13.12.2016 kuni põhinõude täitmiseni.

Samuti oli põhjendatud kahjunõue 300 eurot. Hageja pöördus oma õiguste kaitseks

töövõtulepingu järgse tasu saamisel advokaadi poole ja sellega seoses tekkis hagejal kohustus

maksta advokaadile 300 eurot. VÕS § 101 lg 2 kohaselt võib rahalise kohustuse rikkumise

korral samaaegselt nõuda nii kohustuse täitmist, viivist kui ka kahju hüvitamist. Kahju

hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane

olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks

esinenud (VÕS § 127 lg 1). Riigikohus on leidnud 09.02.2011 otsuses nr 3-2-1-138-10, et

advokaadi kaasamine kohtueelsetele läbirääkimistele võib aidata kaasa kokkuleppele ning

samuti aitab see pooli valmistuda kohtuvaidluseks, aidates teha kohtusse nõuete esitamiseks

vajalikke või vähemalt mõistlikke kohtuväliseid toiminguid. Professionaalne õigusabi

kohtueelses vaidluse staadiumis on seega vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud

on hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad.

Asja õigeks lahendamiseks ei omanud tähtsust hageja väide ja tõendid selle kohta, et ta teisaldas

objektilt kokku 596 m3 pinnast, sest kostja ei tuginenud selle, et hageja oleks ära vedanud

vähem kui 450 m3 kasvupinnast. Kostja vastuväited põhinesid asjaolul, et hageja jättis ära

vedamata 1 200 m3 suuruse mullahunniku. Seega puudus hagejal vajadus tõendada, et ta viis

ära 1 200 m3 suurust mullahunnikut mittepuudutava pinnase.

Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja

kanda. Põhjendatud ja vajalikud olid kohtu hinnangul hageja lepingulise esindaja õigusabikulud

900 eurot ja riigilõiv 425 eurot, s.o kokku 1 325 eurot. Kohus määras, et kostja poolt

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1325 eurot) tuleb tasuda menetluskulude suurust

kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja palus maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja teha uus, millega jätta hagi

rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Maakohus rikkus menetlusõiguse

normi ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, mis viis ebaõige kohtulahendi tegemiseni.

Esiteks puudus poolte vahel vaidlus, et 14.10.2016 kostja juhataja e-kirja lisas oli pilt

mullahunnikust. Hageja eelnevalt kirjeldatud kostja väitele vastu ei vaielnud. Kui hageja oleks

eelneva vaidlustanud, oleks kostjal olnud võimalik selle asjaolu kohta tõendeid esitada.

Vastavalt TsMS § 351 lg-le 1 arutab kohus menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolud ja

suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest ja sama sätte lg 2 järgi võimaldab

pooltel esitada kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult oma seisukoha.

Eelnevalt kirjeldatud kohustuse jättis kohus täitmata. Veel märkis kostja, et osapooltele oli

selge, miks kostja keeldus töid vastu võtmast – kostja kinnistule oli kuhjatud suur mullahunnik.

Eelnev ei saanud hagejale objektilt lahkumisel märkamata jääda. Lepingus ei olnud märgitud,

et pärast tööde lõppu võib töövõtja jätta kostja kinnistule mistahes jäätmeid.

Teiseks, kostja märkis vastuses hagiavaldusele selgelt, et hageja tekitas 1 200 m2 mullahunniku

kokkukuhjamisega kostjale kahju, mille kostja tasaarvestas 5 000 euro ulatuses lepingulise

nõudega. On ütlematagi selge, et keegi ei vea kokkukuhjatud mullahunnikut ära tasuta. Lepingu

alusel kahju tekitamisel ja tööde enda maksumusel ei ole mingit seost. Mullahunniku

kokkukuhjamine on suhteliselt odav, samal ajal kui selle äravedamine on märkimisväärselt

kallim. Hageja kuhjas mullahunniku kokku eesmärgiga saada kostjalt rohkem raha. Kostjal ei

olnud vaja, et hageja kooriks mulda kusagilt mujalt kui kokkulepitud 2 400 m2 suuruselt platsilt.

Samas tunnistas hageja ise, et ei koorinud mulda mitte 2 400 m2 platsilt, vaid „lisatööna

planeeritud platsi osalt“ ning ligikaudu neli korda suuremas mahus kui kokku lepitud kirjaliku

lepinguga. Veel enam, arvestades äravedamata hunniku mahtu (hinnanguliselt 1 200 m3) ei

saanud pinnas pärit olla kokkulepitud 2 400 m2 pindalaga platsilt. Lõpuks järeldas kohus valesti,

et hageja, kuhjates lisaks kokkulepitud 450 m3 mullale kokku veel 1 200 m3 mulda, mida ta ära

ei vedanud, lõpetas tööd nõuetekohaselt.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja

menetluskulud apellatsioonimenetluses kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et

maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse

põhjendusi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel. Maakohtu

lõppejäreldused hagi rahuldamise osas on põhjendatud ja seaduslikud osas, milles maakohus

tuvastas, et hageja on töövõtulepingust tuleneva kohustuse kohaselt täitnud ja tema tasunõue

kostja vastu on muutunud sissenõutavaks ning kostjal puudub nõue, mida hageja nõudega

tasaarvestada. Ringkonnakohus muudab osaliselt kohtuotsuse põhjendusi ja jätab maakohtu

otsusest välja punktid, milles kohus tuvastas, et kostja ei teavitanud hagejat töö

lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt ja ei kirjeldanud mittevastavust piisavalt

täpselt, s.o maakohtu otsuse punktid 33 kuni 37. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei

anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, mistõttu tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Hageja esitas kohtusse hagi kostjalt töövõtulepingust tuleneva tasu maksmise kohustuse

täitmiseks vastavalt VÕS § 635 lg-le 1. Pooltel puudus vaidlus, et hageja ja kostja vahel oli

sõlmitud töövõtuleping hinnapakkumises nr 310816 (tlk 14) kirjeldatud tööde teostamiseks, s.o

olemasoleva kasvupinnase väljakaeve ja äravedu ca 2 400 m2 platsilt mahus 450 m3 ja

ridakillustikust fr 0-70 mm killustikaluse h=200 mm ehitustööd. Pooltel oli vaidlus, kas hageja

teostas tööd vastavalt lepingus kokkulepitule.

Hageja esitas tõendid selle kohta, et tema alltöövõtja, kes kostja objektil töötas, viis 10.09.2016

kalluriga (numbrimärgiga 669MKB) objektilt ära 18 koormat mulda, kusjuures ühte koormasse

mahtus 12 m3 mulda, s.o kokku 216 m3 mulda (tlk 15). Samuti viidi 10.09.2016 objektilt pinnast

16 korral ära autorongiga (sadula numbrimärk 939BNB ja kalluri numbrimärk 947YJP), mille

kandevõime oli 29,7 tonni. Kui 1 m3 pinnast kaalub ligikaudu 1,25 tonni, siis viidi objektilt

järelikult ära 380,16 m3 (16 x 29,7 / 1,25) pinnast (tlk 18-20). Seega viis arvutuste kohaselt

hageja kostja objektilt pinnast ära kokku 596,16 m3. Asemele toodi platsi ehituseks vajalik

purustatud killustik.

Kostjal ei olnud pretensioone osas, mis puudutas hageja tööd purustatud killustikuga, kuid ta

oli veendunud, et hageja ei täitnud lepingut nõuetekohaselt, kui ei viinud ära kogu

mullahunnikut, mis pinnast koorides objektile kuhjus. Seega tuleb järgmisena välja selgitada,

milles pooled lepingut sõlmides kokku leppisid. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel

lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa

kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda

samadel asjaoludel pidi mõistma (VÕS § 29 lg 4). Lepingutingimust tuleb tõlgendada koos

teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest

ja eesmärgist (VÕS § 29 lg 5) ning arvestada VÕS § 29 lg-s 6 avaldatud asjaoludega.

Praegusel juhul sõlmisid pooled suulise töövõtulepingu hinnapakkumises nr 310816 kirjeldatud

tööde teostamiseks. Pooled on eriarvamusel, kuidas tuli teostada esimeses punktis kirjeldatud

töid, s.o „olemasoleva kasvupinnase väljakaeve ja äravedu ca 2 400 m2“, mille ühikuna on

märgitud m3 ja mahuna 450. Hageja on seisukohal, et killustikkattega montaažiplatsi rajamiseks

nõuetekohaselt tuli töövõtjal muuhulgas ära koorida pinnas ja see mahus 450 m3 ära vedada.

Kostja hinnangul tuli hagejal ära vedada kogu pinnas sõltumata sellest, kui palju seda tuli 2 400

m2 platsilt välja kaevata. Veel arvas kostja, et hageja ei tohtinud pinnast platsilt ära koorida

rohkem kui 450 m3, koorides pinnast rohkem, rikkus hageja lepingut. Seega on pooled

eriarvamusel lepingu tõlgendamise osas ja lähtuda tuleb sellest, kuidas lepingupooltega sarnane

mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.

Kohtu hinnangul omavad sõlmitud lepingu tõlgendamisel olulist tähendust asjaolud, et hageja

teostas kostjale töid teise hinnapakkumise alusel, mille mahtusid oli hageja kostja palvel

esimese hinnapakkumisega võrreldes oluliselt vähendanud (tlk 10, 14) ja koos esimese

hinnapakkumisega esitas hageja kostjale esialgsete proovikaevamiste ja geodeedi mõõdistuste

tulemused, mille kohaselt tuli platsilt välja vedada enam kui 1 820 m3 pinnast (tlk 11). Esimest

ja teist hinnapakkumist omavahel võrreldes nähtub, et hageja vähendas oluliselt olemasoleva

kasvupinnase väljakaeve ja äraveo mahtu, kuid platsi pindala, kus töid tuli teostada, jäi samaks

(ca 2 400 m2). Esimeses hinnapakkumises tegi hageja kostjale ettepaneku, et kaevab välja ja

veab ära 2 100 m3 kasvupinnast ja teisel juhul 450 m3. Hageja esitatud materjalidest nähtub, et

esimese hinnapakkumise aluseks oli proovikaevamiste ja geodeedi mõõdistuste (mõõdistamine

toimus 25.08.2016) tulemus, millest tähelepanuväärseim on asjaolu, et teiste tööde hulgas tuli

2 001 m2 suuruselt alalt pinnast hinnangulist välja kaevata mahus 1 820 m3. Kõrvutades eelnev

teadmisega, et killustikkattega montaažiplatsi ehitamiseks ei ole otstarbekas killustik pinnasele

laotada, nähtub asjaoludest, et pooled olid sõlminud töövõtulepingu, mille alusel tuli hagejal

kaevata 2 400 m2 suuruselt platsilt välja kasvupinnas, millest vaid osa (450 m3) tuli ära vedada.

Kuivõrd hageja vedas ära rohkem kui 450 m3, ei rikkunud hageja lepingut, kui jättis ära viimata

ülejäänud 1 200 m3 kasvupinnast, mis oli kuhjatud hunnikusse. Nõndasamuti ei rikkunud kostja

lepingut, kui kooris platsilt ära enam kui 450 m3 kasvupinnast, sest lepingu täitmise tulemusena

pidi valmima killustikkattega montaažiplats ehitustöödeks. Montaažiplats ei sobi

ehitustöödeks, kui sealt ei ole kasvupinnast ära kooritud ja killustik on valatud otse mullale.

Seega nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et hageja töö vastas lepingutingimustele.

Kuivõrd hageja töö vastas lepingutingimustele, puudus vajadus asuda analüüsima hageja

väidet, et kostja teatas töö lepingutingimustele mittevastavusele hilinenult, mistõttu ei või kostja

sellele tugineda. Eelnevalt kirjeldatud põhjusel jätab ringkonnakohus maakohtu otsusest välja

punktid 33-37. Vastuseks apellatsioonkaebuses märgitule, et maakohus rikkus menetlusõigust,

kui ei selgitanud kostjale puudujääke kohtumaterjalide hulka lisatud tõendites ja vajadust

esitada täiendav tõend selle kohta, et kostja saatis koos 14.10.2016 e-kirjaga hagejale manuses

ka pildi mullahunnikust, täites sellega VÕS § 644 lg-st 2 tuleneva kohustuse, märgib

ringkonnakohus järgmist. Õige on kostja väide, et maakohus rikkus selgitamiskohustust, kui ei

avaldanud kostjale, et asjaolu, millele kostja tugineb, ei ole kohtu hinnangul piisavalt tõendatud.

Kuid praegusel juhul ei viinud menetlusnormi rikkumine vale lahendi tegemiseni, sest

maakohus tuvastas õigesti, et hageja ei rikkunud pooltevahelist töövõtulepingut.

Töövõtulepingu rikkumise puudumise tõttu puudus kohtul vajadus hinnata, kas tellija teatas töö

lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku aja jooksul, puudusi piisavalt täpselt

kirjeldades.

Vastavalt VÕS § 637 lg-le 3 muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. Kui

kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja

tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks (VÕS § 637 lg 4).

VÕS § 638 järgi on tellija kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku

lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse vastuvõetuks ka juhul,

kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku tähtaja

jooksul. Hageja esitas kostjale 30.09.2016 teostatud tööde akti ja arve, mida kostja keeldus

aktsepteerimast. Hiljem tasus kostja hagejale 9 400 eurot, s.t selles osas võttis hageja kostja töö

vastu. Kuivõrd hageja töö vastas lepingutingimustele, keeldus kostja alusetult ülejäänud osas

hageja töö vastuvõtmisest. Ringkonnakohus nõustub hageja ja maakohtuga, et eelnevalt

kirjeldatud osas tuleb töö vastuvõetuks lugeda VÕS § 638 teise lause alusel alates 10.10.2016.

Kostjal on siiani tasumata 5 000 eurot, s.t kostja on rikkunud tasu maksmise kohustust.

Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 1 ja § 108

lg-le 1 nõuda kohustuse täitmist. Seega võib hageja nõuda kostjalt raha maksmise kohustuse

täitmist 5 000 euro ulatuses.

Kostja on vastuväitena hagile avaldanud, et tasaarvestas hageja nõude enda omaga kahju

tekitaja vastu. Maakohus oli seisukohal, et kuna kostjal puudus hageja vastu töövõtulepingust

tulenev kahjunõue, sest hageja ei rikkunud sõlmitud töövõtulepingut, ei saanud kostja enda

nõuet hageja nõudega tasaarvestada. Kui kaks isikut on kohustatud maksma teineteisele

rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool VÕS § 197 lg 1 alusel

oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus

täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Kostja on veendumusel, et hageja tekitas

kostjale 1 200 m2 mullahunniku kokkukuhjamisega kahju 5 000 euro ulatuses, mis vastab

mullhunniku äraviimise kuludele. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 3 ja § 115 lg-le 1 võib

võlausaldaja olukorras, kus võlgnik on rikkunud kohustust, koos kohustuse täitmisega või selle

asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul,

kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul

põhjusel hüvitamisele.

Riigikohus on 28.03.2011 otsuses nr 3-2-1-180-10 selgitanud, et VÕS § 635 lg 1 kohaselt

kohustub töövõtja töövõtulepinguga saavutama kokkulepitud tulemuse. See kohustus on

töövõtja põhikohustus. Lisaks töövõtulepingu põhikohustusele on pooltel ka mitmeid

kõrvalkohustusi, mille rikkumine võib samuti kaasa tuua kahju hüvitamise kohustuse VÕS §

101 lg 1 p 3 ja § 115 järgi. Eelkõige on lepingupoolte kohustuseks hea usu põhimõttest (VÕS

§ 6 lg 1) tulenev kohustus mitte kahjustada oma lepingulist põhikohustust täites teise poole

õigushüvesid (nn lepingulised kaitsekohustused). Ringkonnakohus on seisukohal, et olukorras,

kus pooled leppisid kokku, et hageja teostab killustikkattega montaažiplatsi ehitustööd ja viib

selle käigus kostja objektilt ära 450 m3 kasvupinnast, kuigi 2 400 m2 pindalaga objektilt tuli

välja kaevata enam kui 1 820 m3 pinnast, millest kostja oli eelnevalt teadlik, ei ole hageja

lepingust tulenevale põhikohustusele lisaks rikkunud ka kõrvalkohustusi, kui jättis ülejäänud

kooritud kasvupinnase objekti kõrvale hunnikusse.

Alternatiivselt avaldas kostja, et hageja rikkus lepingut, sest hageja kooris kasvupinnast ka

mujalt eesmärgiga endale tööd juurde tekitada. Kuivõrd hageja ei ole eelnevalt kirjeldatud

kostja oletust omaks võtnud, vaid on avaldanud, et kostja avaldus on väär ning kostja ei ole

oma väite kinnituseks kohtule ühtegi tõendit esitanud, ei saa kohus viidatud kostja avaldusega

otsuse tegemisel arvestada. Seda enam, et apellatsiooniastmes on uute asjaolude ja tõendite

esitamine oluliselt piiratum kui maakohtus. Kuivõrd kostjal puudus töövõtulepingu rikkumisest

tulenev kahju hüvitamise nõue hageja vastu, ei saanud kostja tasaarvestada ka enda nõuet hageja

nõudega.

Eelnevalt kirjeldatud põhjustel tuli hagejalt välja mõsta kostja poolt veel maksmata tasu tehtud

tööde eest 5 000 eurot, millele lisanduvad viivised ja kahju. Ringkonnakohus nõustub kohtu

põhjendustega osas, milles kohus tuvastas viiviste ja kahju suuruse.

Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha kostja esitatud täiendava tõendi vastuvõtmise

kohta. Kostja esitas 10.04.2017 menetlusdokumendiga kostja poolt hagejale 14.10.2016

saadetud e-kirja ekraanitõmmise, kust nähtus, et 14.10.2016 saatis kostja hagejale ka pildi

mullahunnikust. TsMS § 238 lg 1 p 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja

korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel

on asjas tähtsust. Ringkonnakohus on eelnevalt selgitanud, et asjaolu, kas kostja saatis hagejale

14.10.2016 koos e-kirjaga pildi mullahunnikust või mitte, ei ole praeguses asjas oluline, sest

kohus on seisukohal, et hageja ei rikkunud töövõtulepingut. Seega ei võta kohus kostja esitatud

tõendit vastu, kuivõrd see tõend ei ole ilmselt vajalik. Kohus eemaldab tõendi toimikust. Kuna

tõend on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus see paberkandjal esitajale tagastada.

Menetluskulud

7. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude

jaotuse. Vastavalt TsMS § 171 lg-le 1 kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata.

Kuna kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus kostja kanda

apellatsioonkaebusega seonduvad hageja ja kostja menetluskulud. Hageja on kostja

apellatsioonkaebuse menetlemisega kandnud õigusabi kulusid kokku 780 eurot järgmiselt:

14.03.2017 apellatsioonkaebusega tutvumine ja vastuse koostamine apellatsioonkaebusele 600

eurot (5 tundi) ja 10.04.2017 vastusega tutvumine ja sellele täiendava seisukoha koostamine,

vastuväited menetluskuludele 180 eurot (1,5 tundi). Vastavalt TsMS § 175 lg-le 1 tuleb

ringkonnakohtul hinnata, kas kantud menetluskulud olid põhjendatud ja vajalikud.

Arvestades apellatsioonkaebuse mahtu, vaidluse sisu ja asjas esitatud argumente, on

põhjendatud ja vajalik hageja õigusabikulu apellatsioonastmes kokku 5,5 tundi.

Ringkonnakohtu hinnangul on täies ulatuses põhjendatud hageja ajakulu apellatsioonkaebusega

tutvumiseks ja kaebusele vastamiseks. Täies ulatuses ei ole põhjendatud õigusabi osutaja

ajakulu vastusega tutvumiseks, sellele täiendava seisukoha koostamiseks ja vastuväideteks

vastaspoole menetluskuludele. Menetluskulude nimekirja koostamisega ning vastaspoole

menetluskulude nimekirjale vastuväidete esitamisega seonduv kulu ei ole TsMS § 175 lg 1

mõttes põhjendatud ja vajalik, kuivõrd menetluskulude avalduse ja nimekirja koostamine ei

nõua õigusalaseid eriteadmisi ning need saab kohtule esitada ka menetlusosaline ise ilma

lepingulise esindajata. Pidades silmas 17.04.2017 esitatud dokumendi mahtu ja sisu, sh seda, et

enamuse dokumendist moodustab eelneva menetluskäigu kirjeldus ja menetluskulude

temaatika, on põhjendatud ja vajalik kulu õigusabile seoses 17.04.2017 dokumendi

koostamisega 0,5 tundi.

Ringkonnakohus leiab, et kostja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot on mõistlik ja jääb

turuhinna raamidesse. Seega tuleb kostjal hagejale hüvitada menetluskulu 660 eurot (5,5 x 120).

Ringkonnakohus mõistab menetluskulude hüvitiselt apellatsiooniastmes välja viivise vastavalt

TsMS § 177 lg-le 4 alates menetluskulude hüvitise suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest

kuni lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude

suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Imbi Sidok-Toomsalu

Indrek Soots